← Eesti

2-20-126752/26

Obsah (10)§ 164§ 142§ 143§ 145§ 149§ 113§ 162§ 42§ 35§ 36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Villem Lapimaa ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 12. november 2021, Tallinn Kohtuasja

) § 108 lg

  1. Hagi lahendamiseks peab kohus tuvastama, et poolte vahel oli kehtiv leping, kohustus on muutunud sissenõutavaks, kostjad rikkusid lepingut ja kostjad vastutavad lepingu rikkumise eest. 3.
  2. Maakohus tuvastas järgmised vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud: - - - laenuandja ja kostja I sõlmisid
  3. veebruaril 2020 laenulepingu, mille alusel kostja I sai laenu 3000 eurot intressiga 6% kuus. Viivisemäär on laenulepingu järgi 0,2% päevas. Kostja I kohustus laenu tagastama
  4. märtsil 2020; laenuandja sõlmis kostjaga II laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks
  5. veebruaril 2020 käenduslepingu, mille kohaselt kostja II vastutab laenulepingust tulenevate kohustuste eest maksimaalselt summas 6000 eurot; laenuandja loovutas
  6. juulil 2020 nõuded kostjate vastu hagejale. 3.
  7. Kostja I ja laenuandja vahel sõlmitud leping vastab krediidilepingu tunnustele. Kostja I on omaks võtnud, et ta sai raha kätte ja krediiti tähtaegselt ei tagastanud. Maakohus viitas

§ 164

lg 1 esimesele lausele, lg-le 2 ja § 167 lg-le 1 ning leidis, et hageja on oma nõudeõigust kostjate vastu tõendanud. Esitatud asjaoludel vastab laenuandja ja kostja II vahel sõlmitud leping käenduslepingu tunnustele (

§ 142lg 1).

Tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga

§ 143

lg 1 järgi, kuna käendajaks on isik, kes on ühtlasi põhivõlgnikuks oleva juriidilise isiku ainuosanik ja juhatuse liige (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-124-12, p 15). Käenduslepingus oli kokku lepitud vastutuse maksimummäär. Seega on käendusleping igal juhul kehtiv. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada (

§ 145lg 1). 3

(8)2-20-126752 Laenu- ja käendusleping on sõlmitud kehtivalt. Mõlemad lepingud olid kostjatega läbi räägitud. Kostjad ei ole tõendanud lepingute tühisust. Kostjad ei ole kohustuste rikkumisele vastu vaielnud ja võtsid
  1. detsembri
  2. a menetlusdokumendis hagi põhivõla 3000 euro osas õigeks. Kohus viitas TsMS § 440 lg-le 1 ja rahuldas hagi põhivõla 3000 euro osas õigeksvõtul põhineva otsusega. 3.
  3. Laenuleping on sõlmitud majandus- ja kutsetegevuses ning lepingu pooled on laenulepingu p-s 3.6 kokku leppinud, et laenult 3000 eurot tuleb maksta intressi 6% kalendrikuus (180 eurot). Hagejal on õigus arvestada kostjate võlgnevuselt intressi ajavahemiku
  4. veebruar 2020 kuni
  5. märts 2020 eest 180 eurot. Intressinõue tuleb rahuldada. 3.
  6. Laenulepingu p-s 3.9 on laenuandja ja kostja I kokku leppinud viivisemääras 0,2% päevas.

§ 149

lg 1 esimesest lausest tulenevalt saab kostja II tugineda kostja I viivise vähendamise vastuväitele. Riigikohtu seisukoha järgi ei ole viivise vähendamise vastuväide vahetult seotud põhivõlgniku isikuga ega ka põhivõlgniku kujundusõigus (Riigikohtu otsus asjas 3-2-1-139-14, p 16). Kohus viitas

§ 113lg-le 8 ja § 162 lg-le 1.

Kui viivisenõue ei ületa põhivõlgnevust, on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus isikul, kes taotleb viivise vähendamist. Seetõttu peab kostja I tõendama viivise vähendamise taotluse aluseks olevaid asjaolusid. Kohus leiab, et kostjate vastuväide viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud. Laenulepingust tulenev viivisenõue on seaduslik ja põhjendatud. Kostjad ei ole menetluses välja toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid aluse

§ 162lg 1 kohaldamiseks ja viivise vähendamiseks.

Viivise määr on kooskõlas kohtupraktikaga. Riigikohus ei ole varasemas praktikas pidanud majandustegevuses ebamõistlikult kahjustavaks viivisemäära 0,25% päevas, s.o 91,25% aastas (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-18-17536, p 17). Seega ei saa majandustegevuses lugeda ebamõistlikult kahjustavaks viivisemäära 0,2% päevas. Covid19 mõjutused ei ole aluseks vähendada viivist. 3.6. Maakohus viitas

§ 42lg 1 esimesele lausele, § 42 lg 3 p-le 5 ja §-le 44.

Hageja nõude aluseks on majandustegevuses sõlmitud laenuleping, mistõttu ei kohaldu tarbijalepingu sätted. 3.

  1. Eeltoodut arvestades rahuldas kohus hagi. Kohus jättis rahuldamata kostjate taotluse otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramiseks. Taotlus ei ole põhjendatud. TsMS § 445 alusel saab täitmist ajatada väga erandlikel asjaoludel. Kostjad ei ole toonud välja ega tõendanud erandlike asjaolude esinemist. Kostja omaksvõtu osas (3000 eurot) on kohus teinud õigeksvõtul põhineva otsuse, mis on TsMS § 468 lg 1 p 1 kohaselt viivitamatult täidetav. 3.
  2. Kostjate taotlus jätta põhivõla osas kantud menetluskulud hageja kanda ei ole põhjendatud. Hagi esitamine oli tingitud kostjate enda käitumisest. Hageja menetluskulud tuleb jätta täielikult, s.o nii õigeksvõtul põhineva otsuse kui ka ülejäänud osas solidaarselt kostjate kanda. Kostjad ei ole tõendanud, et nad on põhivõlga kohtueelselt tunnustanud. Kostjad ei ole võla katteks makseid teinud ning seetõttu oli kohtusse pöördumine vajalik. Kohus otsustas määrata menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
  3. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsus tühistada osas, millega kostjatelt mõisteti solidaarselt hageja kasuks välja intress 180 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1122 eurot ja edasiulatuv viivis ning jäeti rahuldamata kostjate taotlus määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord ja tähtaeg. Kostjad vaidlustavad maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas ja paluvad jätta menetluskulud hageja kanda. 4

(8)2-20-126752 4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohtuotsus seaduslik ega põhjendatud ning on vastuolus kohtupraktikaga. Kostjate vastuväited ei rajanenud ainult sellel, et kohalduda võiksid tarbijasuhte põhimõtted. Kostjad tuginesid sellele, et tehingud on tühised, sest need on sõlmitud tüüptingimustel. Kohtu järeldus, et laenu- ja käendusleping on kostjatega läbi räägitud ja kostjad ei ole tõendanud nende tühisust, ei rajane faktilistel asjaoludel, esitatud tõenditel ega kohtupraktikal. Hageja ei ole tõendanud, et viivisemäär oleks eraldi läbi räägitud. Kostjad viitavad

§ 42lg 1 esimesele lausele, lg 3 p-le 5 ja §-le 44.

Riigikohus leidis

  1. mai
  2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, et tarbijaga sõlmitud tüüplepingutes sätestatud viivisemäär on eelduslikult tühine, kui see ületab seadusjärgset viivisemäära enam kui kolmekordselt. Seadusest tulenev viivisemäär on 8% aastas, millele lisandub Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimise operatsioonidele kohaldatav intressimäär (hetkel 0,05%). Seega tuleneb Riigikohtu otsusest, et tarbijatega sõlmitud tüüplepingutes sisalduv viivis, mis on kõrgem kui 24,15% aastas ehk 0,066% päevas, tuleb lugeda tühiseks. Seega ei saa välistada, et 24,15% ületav aastane viivisemäär on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine ka äriühingute vahelistes lepingutes. Praeguses asjas nõuab hageja kostjatelt viivist määras 73%, mis on kostjate arvates ebamõistlikult suur. Hageja ei ole tõendanud, et tegemist oleks mõistliku viivisemääraga. 4.
  3. Lisaks ei ole kohus arvestanud viivisenõude vähendamisel Covid-19 mõjutusi. Kohus on pelgalt konstateerinud, et Covid-19 mõjutused ei ole aluseks vähendada viivist. Kohus peab oma järeldusi põhjendama. 4.
  4. Kostja I esitas e-kirjad ja konto väljavõtted, mis kinnitavad, et kostja majandustegevus langes pandeemia ajal miinimumini ja kostja on sellest hagejat teavitanud. Kostja esitatud tõendid annavad aluse vähendada viivist miinimumini. Kohtuotsuses ei kajastu, miks nimetatud tõendid ei ole piisavad. Kostjad järeldavad, et kohus ei ole esitatud tõendeid üldse hinnanud. 4.
  5. Kohus ei ole vaidlustatud otsuses arvestanud, et kostjad ei ole põhisummale vastu vaielnud, mistõttu tuleb põhisumma väljamõistmisega seotud menetluskulud jätta hageja kanda. Kostjad taotlevad TsMS § 168 lg 6 järgi kulude jätmist hageja kanda. 4.
  6. Üllatav on maakohtu seisukoht, et TsMS § 445 alusel saab täitmist ajatada väga erandlikel asjaoludel. Kostjad on põhjendanud, et saavad oma rahalisi kohustusi täita vastavalt oma võimalustele, ja näidanud ära, et Covid-19 tõttu on kostja rahavood kahanenud.
  7. Koos apellatsioonkaebusega esitasid kostjad taotluse peatada vaidlustatud kohtuotsuse täitmine osas, millega kohus tunnistas otsuse õigeksvõtul põhineva summa, s.o 3000 euro osas tagatiseta viivitamata täidetavaks. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  8. augusti
  9. a määrusega selle taotluse rahuldamata. Vastustaja seisukoht
  10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  11. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 5

(8)2-20-126752
  1. Apellatsioonkaebusega ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles rahuldati hageja põhinõue 3000 eurot. Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi selles osas jõustunud. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all kõrvalnõuded, s.o viivise- ja intressinõue. Samuti on kostjad vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning osas, milles maakohus jättis rahuldamata nende taotluse kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks.
  2. Kostjate apellatsioonkaebuse peamine väide on see, et laenulepingu p 3.9 järgne kokkulepe viivise tasumiseks on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja seega tühine. 9.
  3. Asja materjalidest nähtuvalt tuginesid kostjad maakohtus sellele, et laenuleping on sõlmitud tüüptingimustel (nt
  4. detsembri
  5. a vastus hagile, p-d 13–14;
  6. mai
  7. a menetlusdokumendi p-d 4 jj). Hageja vaidles sellele vastu, leides, et laenu- ja käenduslepingu tingimused arutati kostjatega läbi ja muudeti, mistõttu tegemist ei olnud tüüptingimustel sõlmitud lepingutega (nt
  8. mai
  9. a menetlusdokumendi p 2.2).

§ 35

lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Praegusel juhul leidis maakohus vaidlustatud otsuse p-s 12, et mõlemad lepingud olid kostjatega läbi räägitud. Seevastu otsuse p-s 17 viitas maakohus laenulepingu viivisekokkuleppe kontekstis tüüptingimuse tühisust puudutavatele sätetele (

§ 42

lg 1 esimene lause, § 42 lg 3 p 5) ning asus seisukohale, et kuna hageja nõude aluseks on majandustegevuse raames sõlmitud laenuleping, ei kohaldu sellele tarbijalepingu sätted. Eelnevast tulenevalt on maakohtu otsus ebaselge selle osas, kas laenuandja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu p 3.9 järgne kokkulepe viivise tasumise kohta on tüüptingimus või mitte. Juhul, kui maakohus pidas nimetatud lepingupunkti tüüptingimuseks, ei ole kohus seda järeldust otsuses põhjendanud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). 9.

  1. Eelnev menetlusõiguse normi rikkumine ei ole siiski oluline, kuna see ei ole mõjutanud asja lahendamise tulemust. Praegusel juhul ei ole laenulepingu p 3.9 tühine ka siis, kui tegemist on tüüptingimusega. Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. 9.2.
  2. Maakohus leidis, et laenuleping on sõlmitud majandustegevuse raames ning sellele ei kohaldu tarbijalepingu sätted (maakohtu otsuse p 17). Kostjad ei ole seda järeldust vaidlustanud, mistõttu pooled ei vaidle apellatsiooniastmes selle üle, et laenulepingu on mõlemad pooled, s.o nii laenuandja kui ka kostja I põhivõlgnikuna sõlminud enda majandustegevuses. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, arvestades, et laenulepingu poolteks on kaks äriühingut. 9.2.
  3. Võlaõigusseaduse tüüptingimuste normistik, sh

§ 42

lg 3, laieneb

§ 36lg 3 järgi ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele.

Samuti on kohtupraktikas selgitatud, et kuigi

§ 42

lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu

§ 42

lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11).

§-st 44 tuleneb, et kui

§ 42

lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. 6

(8)2-20-126752 9.2.
  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga (esitatud küll viivise vähendamise taotluse lahendamise, mitte laenulepingu p 3.9 kehtivuse hindamise kontekstis), et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,2% tasumata põhivõlalt päevas jääb majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul praktikas tavapäraste viivisemäärade piiresse (maakohtu otsuse p 18). Tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Ka Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu puhul möönnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt Riigikohtu
  2. aprilli
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-15-13, p 49). Samuti pole Riigikohus pidanud majandustegevuses ebamõistlikult kahjustavaks viivisemäära 0,25% päevas (Riigikohtu
  4. mai
  5. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-17536, p 17). Seega ei ole laenulepingus sisalduv viivisemäär 0,2% ebamõistlikult kahjustav ega

§ 42lg 1 ja lg 3 p 5 järgi tühine ka juhul, kui tegemist on tüüptingimusega.

9.

  1. Eelnevast tulenevalt ei ole kostjate apellatsioonkaebuse peamine väide, et laenulepingu p 3.9 on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena tühine, põhjendatud.
  2. Muus osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele märgib kolleegium järgmist.
  3. Kostjate arvates leidis maakohus vääralt, et praegustel asjaoludel puudub alus

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivise vähendamiseks.

Ringkonnakohus kostjate seisukohaga ei nõustu. Kuigi kostjate väitel on kostjal I Covid-19 tõttu majanduslikud raskused, mis on takistanud tal võlga tasuda, ei ole kostjad toonud esile konkreetseid asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest kohus seda järeldada saaks. Kostjate esitatud konto väljavõttest

  1. märtsi 2020 kuni
  2. mai 2020 kohta (kostjate
  3. mai
  4. a seisukoha lisa) ega ka kostjate
  5. mai
  6. a seisukohale lisatud e-kirjadest ei ole võimalik teha järeldusi kostja I majandusliku seisundi kohta ega võimalike Covid-19 põhjustatud majanduslike raskuste kohta. Kostjate väidetud asjaolu, et kostja I tegevus oli
  7. aastal kehtinud eriolukorra ajal ajutiselt peatatud, ei võimalda teha järeldust, et see tõi kostjale I kaasa majanduslikud raskused, mis jätkusid ka pärast eriolukorra lõppu. Kostjad ei ole esitanud menetluses tõendeid, millest nähtuks kostja I käibe muutumine Covid-19 pandeemia tõttu. Seda ei ole võimalik järeldada kohtule esitatud kostja I konto väljavõttest. Seega ei ole kostjad tõendanud, et kostja I majanduslik seisund annaks aluse lepingujärgse viivise vähendamiseks. Muid asjaolusid, millest saaks järeldada, et viivis oleks ebamõistlikult suur ja selle vähendamine õigustatud, ei ole kostjad kohtu ette toonud. Samuti ei ületa hageja nõutud viivis põhinõuet. Eelnevast tulenevalt jättis maakohus kostjate taotluse viivise vähendamiseks põhjendatult rahuldamata.
  8. Apellatsioonkaebuse taotluste kohaselt vaidlustavad kostjad neilt intressi 180 eurot väljamõistmise. Samas ei ole kostjad apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi vastuväidet hageja intressinõude arvestuse, nõutud intressi suuruse ega määra kohta. Hageja nõuab kostjatelt intressi 180 eurot ajavahemiku
  9. veebruar 2020 kuni
  10. märts 2020 eest laenulepingu põhitingimuste p 3.6 järgses määras 6% kuus. Laenulepingu p 3.6 järgi on laenuandja ja kostja I kokku leppinud, et laenu kasutamiselt tuleb tasuda intressi 6% kuus laenusummalt 3000 eurot ehk 180 eurot kuus. Hageja esile toodud intressiarvestus on selge ja nõue vastab laenulepingus kokkulepitule. Järelikult puudub maakohtu otsuse muutmiseks alus ka osas, millega maakohus mõistis kostjatelt hageja kasuks välja intressi 180 eurot.
  11. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega ka selles, et praeguses asjas saab jätta hagi õigeks võetud osas menetluskulud TsMS § 168 lg 6 järgi hageja kanda. Kuivõrd hageja nõue õigeksvõtul põhinevas osas maakohtu otsusega rahuldati, tuleb sellega seotud kulud jätta üldjuhul TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. Riigikohus on selgitanud, et üksnes 7

(8)2-20-126752 juhul, kui kostja võtab hagi kohe õigeks ega ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitada, saab menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 6 alusel hageja kanda (Riigikohtu
  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-13, p 10 viies lõik). Praegusel juhul ei ole TsMS § 168 lg 6 kohaldamiseks alust. Asja materjalidest nähtuvalt otsis hageja kohtuvälist lahendust, nõudes kostjatelt kohustuse täitmist (vt nt laenuandja
  3. juuni
  4. a hagihoiatus, hagi lisa 6), kuid kostjad sellele vaatamata kohustust ei täitnud. Seega ei ole täidetud TsMS § 168 lg 6 kohaldamise eeldus, et kostjad ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks, ning oma nõudega kohtusse pöördumist ei saa hagejale ette heita. Kostjad on küll viidanud apellatsioonkaebuses ka TsMS § 162 lg-le 4 ja § 163 lg-le 2, kuid ei ole põhjendanud, miks maakohus oleks pidanud neid sätteid kohaldama. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul alust nende sätete kohaldamiseks, mistõttu maakohus lähtus põhjendatult TsMS § 162 lg-st
  6. Kostjate apellatsioonkaebuse väiteid arvestades ei ole ringkonnakohtul alust tühistada maakohtu otsust ka osas, millega maakohus jättis rahuldamata kostjate taotluse määrata kohtuotsuse täitmise kord kindlaks selliselt, et kostjad tasuvad võla osamaksetena. Võla tasumise ajatamine riivab võlausaldaja (hageja) huve, mistõttu kohtupraktikas on leitud, et TsMS § 445 lg 1 alusel saab täitmist ajatada erandlikel asjaoludel ning ajatamise aluseks olevad asjaolud peab esile tooma ja tõendama taotluse esitaja (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  7. novembri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-44357, p-d 4 ja 7; Kõve, V. jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn
  9. § 445, p 3.1.3.c). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostjad ei ole esile toonud erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid neilt maakohtu otsusega välja mõistetud võlgnevuse tasumise ajatamist. Apellatsioonkaebuses on kostjad tuginenud neilt välja mõistetud summade tasumise ajatamise alusena Covid-19 põhjustatud rahavoogude vähenemisele. Samas ei ole kostjad seda väidet ega kostja I makseraskusi menetluses tõendanud. Muid asjaolusid, mida tuleks võtta arvesse poolte huvide kaalumisel ja mis õigustaks kohtuotsuse täitmise ajatamist, kostjad kohtu ette toonud ei ole. Praegusel juhul ei õigusta kohtuotsuse täitmise ajatamist ka kostjatelt väljamõistetud rahasumma suurus. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ka osas, milles kohus ei rahuldanud kostjate taotlust kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  10. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi solidaarselt kostjate kanda. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.