← Eesti

5-21-30/14

Obsah (5)§ 26§ 15§ 17§ 3§ 25

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis 5-21-30 16. mai 2022 Ees

) § 26 kaitse.

  1. Euroopa Liidu õiguse kohaselt tähendab isiku nõusolekuta tema andmete väljanõudmine ja kolmandale isikule edastamine isikuandmete töötlemist (Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  2. aprilli
  3. a määruse (EL) nr 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus, IKÜM) artikli 4 punkt 2). Selle õiguspärasuseks on vajalik, et töötlemine oleks seaduslik (IKÜM artikli 5 punkt a). Seaduslikkus eeldab, et isikuandmete töötlemise jaoks, mis on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötaja avaliku võimu teostamiseks, on kehtestatud õiguslik alus liidu või liikmesriigi õiguses (IKÜM artikli 6 lõike 1 punkt e ja lõige 3). 10.

§ 26

seisukohast tähendab isiku nõusolekuta tema kohta andmete väljanõudmine ja kolmandale isikule edastamine tema eraellu sekkumist. See võib olla lubatud ka teiste isikute õiguste ja vabaduste (sh au ja hea nime kaitseks kohtusse pöördumise) kaitseks, kuid vaid seaduses sätestatud alustel ja korras (

§ 26teine lause).

  1. Kehtivast õigusest puuduvad samas normid, mis sätestaks, milliseid isiku tuvastamist võimaldavaid andmeid ning millistel eesmärkidel, tingimustel ja korras võib kohus kolmandatelt isikutelt välja nõuda ja taotluse esitajale kättesaadavaks teha.
  2. Niisuguste normide puudumine on eeltõendamismenetluse taotleja põhiõiguste rikkumise tõttu põhiseadusvastane. Nende puudumise tõttu ei saaks kohus algatatud eeltõendamismenetluse taotlust rahuldada, sest andmesubjekti eraellu õigusliku aluseta sekkumine ei ole lubatav. Kuna taotluse rahuldamine poleks võimalik, tuleks taotlus õigusliku perspektiivituse tõttu jätta kas menetlusse võtmata või läbi vaatamata. Selle tulemusena ei saaks kahju kannatanud isik kasutada talle põhiseadusega antud õigust pöörduda kohtusse (

§ 15

) oma põhiõiguste (

§ 17) kaitseks.

Tsiviilkohtumenetluses teise isiku õigusi rikkuva isiku (sh õigusi rikkuva postituse avaldanud Facebooki kasutaja) tuvastamiseks vajalike andmete kogumiseks eesmärgi, tingimuste ja selge korra kehtestamata jätmine on seega vastuolus

§-dega 15 ja

  2. Põhiseadusvastaselt andmata jäänud normide asemel tuleb selleks, et kaitsta kahjustatud isiku põhiõigusi, juhinduda kahjustatud isiku ja andmesubjekti põhiõigustest ning isikuandmete kaitse üldpõhimõtetest. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED 3

(6)5-21-30
  1. Riigikogu nimel esitas arvamuse õiguskomisjon. Selle kohaselt on tegemist abstraktse normikontrolli taotlusega, mis ei ole lubatav. Kui Riigikohus hindab taotluse siiski lubatavaks, siis ei ole praegusel juhul tegemist menetlusnormide andmata jätmisest tingitud põhiseadusvastase olukorraga. Postituse teinud isik on tuvastatav tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete eesmärgipärase ja isikute põhiõigusi arvestava tõlgendamise ja kohaldamisega.
  2. Andrei Vesterinen oli arvamusel, et põhiseadusvastast olukorda ei esine. Postituse teinud isiku kohta andmete kogumise eesmärk, tingimused ja kord nähtuvad kehtivatest seadustest ja kohtupraktikast, mis võimaldavad tema õigusi tõhusalt kaitsta.
  3. Õiguskantsleri hinnangul on

§-ga 17 vastuolus, et tsiviilkohtumenetluses ei ole selgelt ette nähtud võimalust saada kohtult abi potentsiaalse kostja isikuandmete väljaselgitamiseks olukorras, kus soovitakse välja selgitada isik, kes on teinud veebis postituse, mis väidetavalt rikub teise isiku õigusi. 17. Taotlus on lubatav, kuna ei ole norme, mis võimaldaks isikul

§-s 17 sätestatud põhiõigust kohtus tõhusalt kaitsta. Esiteks, tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeltõendamise normid selleks ei sobi. Nende eeldused („tõendid võivad kaduma minna või nende kasutamine võib raskeneda“) ei oleks vaadeldavas olukorras täidetud. Nende normide kohaldamine ei vastaks seadusliku aluse ja määratletuse nõudele (

§ 3

lõige 1), kuna nende alusel ei ole isikul võimalik oma isikuandmete töötlemist ette näha. Igal juhul ei vasta need sätted nõuetele, mille isikuandmete kaitse üldmäärus seab isiku nõusolekuta tema andmete töötlemise õigusliku aluse selgusele. Teiseks, muid õiguskaitsevahendeid

§-s 17 sätestatud põhiõiguse kaitseks vaadeldavas olukorras ei ole. 18.

§-st 17 tulenevalt peab inimesel, kelle au ja head nime on veebis tehtud postitusega kahjustatud, olema võimalik kohtu abil välja selgitada, kes on kahju tekitanud isik. Seadusega peavad olema kehtestatud normid, mis näevad selgelt ette võimaluse saada kohtult abi potentsiaalse kostja isikuandmete väljaselgitamiseks. Seda võimaldavate normide puudumine on vastuolus

§-ga

  1. Nende normide kehtestamisel tuleb arvestada vajadusega kaitsta ka potentsiaalse kostja informatsioonilist enesemääramisõigust, mh vältimaks andmete pahauskset väljanõudmist. Kui Riigikohus võimaldab uute normide kehtestamiseni nõuda andmeid teise isiku põhiõiguste kaitseks välja Riigikohtu lahendi alusel, ei pruugi see olla põhiseaduspärane ega kooskõlas Euroopa Liidu õigusega ning oleks potentsiaalse kostja jaoks ootamatu. Riigisisene kohus ei saa täita seaduselünka viisil, mis on vastuolus teise menetlusosalise õiguste kaitseks kehtestatud Euroopa Liidu õigusega. Riigikogul on aga igal juhul kohustus luua kõigi kohtumenetlustes osalevate isikute õigusi tagav selge õigusraamistik.
  2. Justiitsminister leidis, et kohtu taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve asja algatamiseks ei ole lubatav ja tuleb jätta läbi vaatamata. Kohus on vääralt tõlgendanud TsMS § 244 ja kirjeldatud lünka õiguskorras ei esine. Selle sätte alusel on võimalik korraldada eeltõendamismenetlus ka tõendite kogumiseks, et selgitada välja kostja. Demokraatlikus õigusriigis on aktsepteeritav jätta kohtule avaram otsustusruum õiguse tõlgendamisel, pidades silmas tema sõltumatust ja positsiooni võimude lahususe süsteemis. Potentsiaalse kostja isikuandmete kaitseks tuleb lähtuda otsekohaldatavast isikuandmete kaitse üldmäärusest koos tsiviilkohtumenetluse erisustega. See tähendab muu hulgas, et andmete kogumisel peab olema selge ja õiguspärane eesmärk, mistõttu tuleb juhtumipõhiselt hinnata võimaliku nõude õiguslikku perspektiivi. Kui nõudel ei ole perspektiivi, ei ole andmete kogumiseks õiguspärast eesmärki. Lisaks tuleb kinni pidada põhimõttest, et andmeid kogutaks nii vähe, kui on vajalik eesmärgi saavutamiseks (ehk kostja kindlakstegemiseks).
  3. Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit nõustus, et tsiviilkohtumenetluses hagi esitamise eesmärgil nende isikute tuvastamine, kes on veebikeskkonnas esitanud au teotavaid väiteid 4

(6)5-21-30 või hinnanguid, on Eesti õiguskorras reguleeritud puudulikult. Sideettevõtjalt nõuab kohus isiku sideandmeid välja ESS § 1141 alusel, kui postituse tegemise keskkonnalt ei õnnestu saada andmeid, mis viiksid kindla füüsilise isikuni. Isiku sideandmete väljastamine kohtu nõudel tsiviilkohtumenetluses ESS § 1141 alusel riivab tema eraelu puutumatust. Seadustes on selgelt sätestamata, kes (kohus või sideettevõtja) ja kuidas peab kaaluma ja tagama, et andmete väljastamine oleks taotleja põhiõiguste kaitse eesmärgil proportsionaalne sekkumine selle isiku eraellu, kelle kohta andmeid soovitakse. Praktikas esineb sageli nõudeid, kus taotletakse andmeid ülemäära suure hulga kasutajate kohta või andmeid, mis ei võimalda tõsikindlalt tõendada, milline isik on postituse teinud. Kuigi ESS § 1141 räägib kohtu „üksikpäringust“, on nendest nõuetest aja jooksul kujunenud suuri andmemahtusid hõlmavad mahukad päringud. Nendele vastamine on väga aja- ja töömahukas käsitöö, kuna nõutaval kujul andmeid sideettevõtja oma ettevõtluse huvides automatiseeritud töötlemist võimaldavana ei säilita. 21. Põhiseaduspärane regulatsioon eeldab ESS § 1141 kehtetuks tunnistamist. See säte võimaldab ebaproportsionaalset eraellu sekkumist ja on vastuolus nii

§-ga 26 kui ka Euroopa Liidu õigusega. Kui Euroopa Liidu õiguse kohaselt peab sideandmete väljanõudmisega eraellu sekkumine olema kriminaalõiguslikus kontekstis rangelt proportsionaalne (vt Euroopa Kohtu

  1. märtsi
  2. a otsus kohtuasjas Prokuratuur, C-746/18), siis seda enam peab see nõnda olema tsiviilkohtumenetluses. Uute normide loomisel tuleks tagada, et kohus hindaks esmalt, kas konkreetse postituse sisu võib rikkuda avaldaja põhiõigusi. Kui see on nõnda, siis võib kohus nõuda välja sideandmed, mis on minimaalselt vajalikud postituse teinud isiku tuvastamiseks. Silmas tuleb pidada, et ainuüksi IP-aadressi alusel pole sageli võimalik tuvastada kindlat isikut. Ette tuleb näha, et kas riik või hageja hüvitab sideettevõtjale päringule vastamisega tekkivad kulud.
  3. Eesti Meediaettevõtete Liit leidis, et kehtivates õigusaktides on sätestamata, kes ja kuidas peab tagama, et andmete väljastamine oleks taotleja põhiõiguste kaitse eesmärgil proportsionaalne sekkumine selle isiku eraellu, kelle kohta neid soovitakse. Kui kohtu abil soovitakse meediaettevõttelt nõuda välja postituse tegija identifitseerimist võimaldavad andmed (IP-aadress jm), siis peaks kohus enne veenduma, et postitused võivad üldse kellegi õigusi rikkuda ja et väidetava õigusrikkumisega on seotud just need isikud, kelle kohta andmeid nõutakse. Välja tuleks nõuda andmed, mis on minimaalselt vajalikud postituse teinud isiku tuvastamiseks. Samas tuleb arvestada, et erinevalt internetiteenuse pakkujast ei ole meediaettevõttel (sarnaselt Facebookiga) kohustust säilitada teenuse kasutajat identifitseerivaid andmeid. Isegi kui osa andmeid on meediaettevõtja käsutuses, ei pruugi nende (nt IP-aadressi) põhjal olla võimalik isikut erinevatel põhjustel tuvastada (nt võib sama IPaadressi kasutada suur hulk kasutajaid). Kui seadusandjal on soov, et portaalipidaja suudaks isiku eksimatult tuvastada, siis tuleks neile panna ka sideettevõtjatega võrreldav andmete säilitamise kohustus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kohtuasja keskmes on küsimus, kas põhiseadusega nõutava üksikasjalikkusega on reguleeritud menetlus, milles end internetis tehtud postitusest kahjustatuna leidva isiku taotlusel kogutakse postituse autori kohta andmeid kolmandatelt isikutelt, nagu veebilehe pidaja või sideettevõtja. Erinevalt maakohtust põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-21-14 (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  5. novembri
  6. a määrus nr 5-21-14/15, punktid 4–7) ei leidnud praeguse asja algatanud ringkonnakohus, et täielikult puuduksid menetlusnormid, mida järgides saaks internetipostituse autori kindlaks teha. Ringkonnakohtu hinnangul on see võimalik sätete alusel, mis sisalduvad tsiviilkohtumenetluse seadustiku
  7. peatükis „Eeltõendamismenetlus tõendite tagamiseks ja asjaolude eelnevaks tuvastamiseks“. Internetis postituse teinud isiku kohta andmete kogumist eeltõendamismenetluses on Riigikohtu tsiviilkolleegium pärast viidatud määrust nr 5-21-14/15 käsitlenud
  8. mai
  9. a määruses nr 2-21-5736/
  10. 5

(6)5-21-30 24. Ringkonnakohtu hinnangul on tsiviilkohtumenetluses sätestamata, millisel eesmärgil, mis tingimustel ja täpselt millises korras on kohtul võimalik kohustada kolmandaid isikuid (andmevaldajaid, nt veebilehe pidaja või sideettevõtja) avaldama teise isiku õigusi rikkuva postituse autori (andmesubjekti) nõusolekuta tema isikuandmeid kahjustatud isikule. Kuna selline olukord takistab au ja hea nime kaitseks kohtusse pöördumist, on see ringkonnakohtu määruse kohaselt vastuolus

§ 15

lõikega 1 koostoimes

§-ga

  2. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohus kehtivat õigust õigesti mõistnud. Eeltõendamismenetluse algatamisel ja korraldamisel tuleb Riigikohtu tsiviilkolleegiumi eespool viidatud määruses näidatud viisil kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeltõendamismenetluse sätteid koos sama seadustiku üldiste tõendamist reguleerivate sätete, ESS § 1141, infoühiskonna teenuse seaduse § 11 lõike 5 ja isikuandmete kaitse üldmäärusega (vt eespool viidatud määrus nr 2-21-5736/29, punktid 14–24). Isikuandmete väljanõudmise ja edastamise eesmärk on, et isik, kelle õigusi internetis tehtud postitus on kahjustanud, saaks esitada enda põhiõiguste kaitseks nõude postituse autorile (lõppastmes pöörduda

§-des 17, 26 või 31 sätestatud põhiõiguse kaitseks ja vajaduse korral kahju hüvitamiseks (

§ 25

) kohtusse

§-s 15 sätestatud põhiõigust kasutades). Isikuandmeid võib välja nõuda ja kahjustatud isikule edastada tingimustel ja menetluslikus korras, mis tulenevad viidatud sätetest, nagu neid on selgitanud Riigikohtu tsiviilkolleegium. Kokkuvõttes on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi hinnangul olemas menetlusnormid, mille alusel saab kohus kaitsta nii kahjustatud isiku kui ka andmesubjekti põhiõigusi.

  1. Neil asjaoludel ei ole ringkonnakohtu esile toodud küsimustes õigusnormid jäänud andmata. Seega ei esine asjassepuutuvat lünka, mille põhiseadusele vastavust saaks hinnata (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. märtsi
  3. a määrus nr 5-20-11/9, punktid 15, 18 ja 26, samuti eespool viidatud määruse nr 5-21-14/15, punktid 18, 22 ja 23).
  4. Taotlus ei ole lubatav ja jääb põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 11 lõikele 2 tuginedes läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.