Obsah (6)

§ 101§ 102§ 105§ 99§ 100§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik Otsuse tegemise aeg ja koht 29.11.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-15828 Koh

§ 101

lg 1 kohaselt olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Eeldatavalt kulub ühe lapse ülalpidamiseks kahekordne elatise miinimummäär. Mõlemad vanemad on kinnitanud, et suudavad lastele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vaid juhul, kui laste vajadused on miinimumist suuremad, tuleb laste vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha.

1. Praegusel juhul ei vaielnud vanemad asjaolu üle, et mõlema lapse ülalpidamiskulud on seaduses sätestatud elatise suuruse kahekordne määr, millest kohus ka vaidluse lahendamisel lähtus. Asjaolu, et isa ei nõustu ema poolt hagis märgitud laste kuludega kululiikide lõikes, ei oma eeltoodud põhjendustel vaidluse lahendamisel tähtsust.
2. Maakohtu hinnangul saab

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi erandina ainult mõjuval põhjusel välja mõista alaealisele lapsele elatise alla seaduses sätestatud elatusraha alammäära.

1. Maakohus asus seisukohale, et väljamõistetava elatise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta järgmisi asjaolusid, mille üle vanemate vahel puudus vaidlus: - kumbki vanem ei ole kunagi teineteisele laste ülalpidamiseks elatist maksnud ning seda sõltumata sellest, et perioodil 13.10.2018–11.07.2019 elasid lapsed 1/3 ajast ehk 33 % isaga ja 2/3 ajast ehk 66 % emaga ning alates 11.07.2019 elavad lapsed isa juures ja suhtlevad emaga üle nädala nädalavahetustel reede õhtust pühapäevani ehk on ema juures 13 % ajast; - laste ülalpidamiskulude suurus on kahekordne elatise miinimummäär; - samuti ei vaielnud vanemad esialgu ka selle üle, et nad suudavad mõlemad võrdsel määral oma lapsi üleval pidada ning alles 01.09.2020 kohtuistungil avaldas ema, et tema majanduslik olukord on muutunud alates maikuust 2020, mil ta kaotas töö Z OÜ-s ning on end töötuna arvele võtnud.
2. Arvestades eeltoodud asjaolusid ja seda, et miinimumelatis oli 2018 250 eurot kuus, 2019 270 eurot kuus ja 2020 292 eurot kuus: - pidi isa maksma oma kummagi lapse ülalpidamiseks elatist perioodil 13.10.2018–11.07.2019 kokku 1570,80 eurot [(2,5 /kuud/ x 250 /elatise määr/ x 66 %) + (6,5 /kuud/ x 270 /elatise määr/ x 66 %)], sest lapsed olid isa juures 1/3 ajast ehk 33 %, mil isa täitis laste ülalpidamise kohustust vahetult; 4 2-19-15828 - pidi ema maksma oma laste ülalpidamiseks elatist alates 11.07.2019 kuni 2019 lõpuni 1291,95 (5,5 /kuud/ x 270 /elatise määr/ x 87 %) eurot kummagi lapse ülalpidamiseks ja alates
3. aasta algusest 254,04 eurot (292 x 87 %) kuus lapse kohta.
4. Maakohtu hinnangul ei tõendanud ema, et ta ei suuda pärast maikuud 2020 enam lapsi miinimummääras ülal pidada, nagu ta 01.09.2020 istungil väitis. Ema ei esitanud kohtule oma töölepingu lõpetamise dokumenti Z OÜ-s, kuigi kohus palus tal seda teha, vaid esitas oma pangakonto väljavõtte AS-st SEB Pank, kus tal on väidetavalt ainuke pangakonto, ning Eesti Töötukassa otsuse töötuna arvele võtmise kohta. Nimetatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et ema opereerib oma pangakontol märkimisväärsetes summades sularahaga, sh kannab oma pangakontole ja võtab sealt välja suurtes summades sularaha, ning ka seda, et kuni 2020 maikuuni sai ta Z OÜ-st netosummas palka umbes 2000 eurot. Kohus asus seisukohale, et ainuüksi töötuna arvel olemine ei vabasta vanemaid oma alaealiste laste ülalpidamise kohustusest, pealegi ei ole ema esitanud tõendit selle kohta, kui palju ta töötu abiraha saab. Eeltoodust tulenevalt järeldas maakohus, et ema on suuteline ülal pidama oma alaealisi lapsi vähemalt 87 % ulatuses seaduses sätestatud miinimummäärast, sest lapsed on emaga 13 % ajast ja sellel ajal peab ta lapsi vahetult üleval.
5. Maakohus märkis, et asjaolu, et isale kuulub kinnisvara, ei tähenda, et isa peaks lapsi üleval pidama oluliselt suuremas määras kui ema. Kinnisvara olemasolu ja selle realiseerimise vajadus tuleks kõne alla siis, kui vanemad oma sissetulekutest laste ülalpidamiskohustust täita ei suudaks. Sellist olukorda aga kummalgi vanemal ei ole.
6. Maakohus pidas põhjendatuks tasaarvestada isa kohustused hagejate eest perioodi 13.10.2018–11.07.2019 eest summas 1570,80 eurot lapse kohta ja ema kohustused hagejate ees perioodi 11.07.2019–31.12.2019 eest summas 1291,95 eurot lapse kohta ning edaspidise ema kohustuse maksta kummalegi lapsele elatist alates 01.01.2020 254,04 eurot kuus (87 %
7. aasta miinimumelatisest), mis teeb kohtuotsuse avaldamise aja seisuga emalt sissenõutavaks muutunud elatise summaks lapse kohta 2868,19 eurot [11 x 254,04) + (254,04 : 31 x 9)], ning mõistis emalt välja elatise kummagi hageja kasuks 09.12.2020 seisuga tasaarvestuse tulemusena 2589,34 eurot (1291,95 + 2868,19 – 1570,80) ning alates 10.12.2020 elatise, mille suuruseks on 87 % poolest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast. Hagejate (ema esindusel) ja ema apellatsioonkaebus
8. Hagejad ja ema esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles: - hagejad paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti nende kasuks isalt välja mõistmata perioodi 13.10.2018–11.07.2019 eest elatis 1570,80 eurot ületavas osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p–d 2 ja 3), ja paluvad teha selles osas uue otsuse, millega mõista isalt kummagi hageja kasuks välja elatis nimetatud perioodi eest 2338,10 eurot; - ema palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles emalt mõisteti kummagi hageja kasuks välja perioodi 11.07.2019–09.12.2020 eest elatis 4160,14 eurot ja sealt edasi 87 % poolest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni (maakohtu otsuse resolutsiooni p–d 6 ja 7), ja palub teha selles osas uue otsuse, millega mõista emalt kummagi hageja kasuks välja elatis nimetatud perioodi eest summas 87,77 eurot ja sealt edasi 1,76 % poolest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni; - hagejad paluvad jätta menetluskulud isa kanda ja ema palub jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 5 2-19-15828
9. Maakohus jättis ebaõigesti elatise väljamõistmisel nii isalt kui ka emalt arvesse võtmata

§ 105lg 3, s.o vanemate sissetuleku ja varalise seisundi omavahelise proportsiooni.

24. Maakohtu järeldus oleks kohane olukorras, kus vanematel on võrdne sissetulek ja varaline seisund või vanemate sissetuleku ja varalise seisundi vahe on ebaoluline. Olukorras, kus vanemate varaline seisund ja sissetulek erinevad oluliselt, tuleb ebavõrdne sissetulek ja/või varaline seisund arvesse võtta ja seda ka

§ 101lg-s 1 sätestatud määras elatise nõude korral.

25.

§ 105

lg 3 ei reguleeri seda, mida teha olukorras, kus sissetulek ühel või teisel või mõlemal vanemal puudub, ega sätesta, et juhul kui sissetulekut ei ole, tuleb asuda vara realiseerima.

§ 105

lg 3 sätestab üheselt, et iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, s.t nii sissetulek kui ka varaline seisund tuleb arvesse võtta.

§ 105

lg-st 3 ei tulene, et seda ei saa teha olukorras, kus laste ülalpidamisvajaduseks on kahekordne

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimumelatise määr.

26. Maakohtus toodi esile, et isale kuulub vara väärtuses 500 000 eurot ja emale väärtuses 8950 eurot, kokku 508 950 eurot. Vanemate varaline proportsioon protsentides on seega järgmine: isale kuulub 98,24 % ja emale 1,76 %. 27.

§ 105

lg 3 õigesti kohaldades oleks tulnud tuvastatud asjaolusid arvestades määrata vanemate vaheline ülalpidamise kohustus kindlaks järgmiselt: - 13.10.2018–11.07.2019 perioodi eest tulnuks isalt kummagi lapse kasuks välja mõista elatis kokku 2338,10 eurot; - 11.07.2019–09.12.2020 perioodi eest tulnuks emalt kummagi lapse kasuks välja mõista elatis kokku 87,77 eurot. Hagejate (isa esindusel) vastuapellatsioonkaebus

1. Hagejad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, milles rahuldati hagejate hagi isa vastu osaliselt (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 3), jäeti rahuldamata hagejate hagi ema vastu elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4), jäeti osaliselt rahuldamata hagejate hagi ema vastu miinimummääras elatise väljamõistmiseks perioodi 11.07.201–09.12.2020 eest (maakohtu otsuse resolutsiooni pd 5, 6 ja 7), samuti osas, milles maakohus isalt väljamõistetud elatise tasaarvestas emalt väljamõistetud elatisega (maakohtu otsuse resolutsiooni p 8), ning menetluskulude jaotuse osas. Hagejad paluvad teha uue otsuse, millega rahuldada hagejate hagi ema vastu elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt ja mõista välja perioodi 11.07.2019–08.09.2019 eest elatis miinimummääras ning mõista välja elatis miinimummääras alates 09.09.2019 kuni laste täisealiseks saamiseni. Apellatsioonkaebuses palutakse jätta hagejate hagi isa vastu rahuldamata. Menetluskulud paluvad hagejad jätta ema kanda.
2. Maakohus rikkus materiaalõiguse norme (

§ 99lg-d 1 ja 2, § 101 lg 1, § 102 lg 2) ja menetlusnorme (Ts

MS § 232 lg 1, § 436 lg-d 1 ja 2, § 442 lg 8). Samuti eiras maakohus Riigikohtu seisukohti.

1. Maakohtu otsus on vastuoluline tagasiulatuva elatise nõude lahendamise osas. Maakohus märkis resolutsiooni p-s 4 ja otsuse põhjenduste p-s 12, et jätab hagejate hagi emalt tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks rahuldamata. Samas resolutsiooni p-dega 6 ja 7 mõistis maakohus emalt tagasiulatuvalt osaliselt elatise välja (11.07.2019–08.09.2019). Seega ei jätnud maakohus nimetatud nõudeid rahuldamata, nagu tuleneb resolutsiooni p-st
2. 6 2-19-15828
3. Maakohus rahuldas hagi isa vastu osaliselt, tuginedes sellele, et hagejate kulud on miinimummääras ja hagejad viibisid isaga 33% ajast. Maakohus jättis isa vastuväited ema märgitud laste kuludele arvestamata mh osas, milles isa selgitas ja tõendas, et ema ei kanna üksi laste miinimummääras kulusid, sest laste hariduse ja huvitegevuse kulud on täies ulatuses isa kanda. Samuti kandis isa laste riiete ja jalanõude ostmise kulud, sest ema ostetud riideid isa juurde kaasa ei antud ja isa pidi kõik laste riided ja jalanõud ise soetama, mida ema kinnitas istungil. Seega kandis isa lastega seonduvaid kulusid vahetult isa juures viibimise ajal ning lisaks ka neid kulusid, mis laste vanemate juures viibimisest ei sõltunud, mistõttu osales isa laste ülalpidamiskulude kandmises kohaselt ning elatise väljamõistmine isalt on selle tõttu alusetu.
4. Maakohus ei selgitanud välja, millised olid laste kulud perioodil 13.10.2018–11.07.2019 ning kumb laste vanematest ja milliseid laste kulusid kandis.

§ 101

lg-le 1 ja laste vanemate juures viibimisele tuginedes ei saa elatist isalt välja mõista, sest kumbki vanem peab panustama võrdselt

§ 101

lg-s 1 sätestatud laste ülalpidamiskulude kandmisesse ning kui laste isa tasus laste huviringide ja ka laste riiete-jalanõude kulud, mis vanemate juures viibimisest ei sõltunud, siis täitis laste isa vahetult laste ülalpidamiskohustust piisavalt, et enda osa

§ 101lg-s 1 sätestatud ülalpidamiskohustusest kohaselt täita.

1. Maakohus jättis tähelepanuta kõik isa esitatud tšekid ja arved laste kulude kandmise kohta. Otsuses puuduvad viited nimetatud tõenditele, samuti sellele, miks maakohus nimetatud tõendeid asja lahendamisel ei pidanud võimalikuks arvestada. Selliselt rikkus maakohus oluliselt otsuse põhjendamise kohustust.
2. Elatise rahas tasumise kohustus alaealise lapse ülalpidamiseks on

§ 100

lg 2 kohaselt eeskätt juhul, kui vanem ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Hagejad elasid isaga 33% ajast ning isa täitis laste ülalpidamiskohustust vahetult. 35. Sisuliselt samadel eelnevalt viidatud põhjustel rikkus maakohus oluliselt materiaal- ja menetlusõigusnorme ka laste hagi emalt elatise väljamõistmiseks lahendamisel. Kohtu otsus on selles osas olulises määras põhjendamata ja tõendid on jäetud hindamata. Kohtule on esitatud tõendid laste tegelike kulude osas, mis kinnitavad, et laste tegelikud ülalpidamiskulud kuus on üle

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära ning ema ei osale üldse laste ülalpidamiskulude kandmisel. Isa on tasunud laste hariduse ja huvihariduse ning hageja II rehabilitatsiooniteenuste eest, mille kohta on esitatud tõendid, mis tõendavad, et laste igakuised kulud ületavad miinimummääras kulusid. Hagejad nõuavad emalt miinimummääras elatist üksnes seetõttu, et lapsed viibivad 13% ajast ema juures. 36. Maakohus ei tuvastanud emalt laste kasuks elatise osaliselt välja mõistmata jätmisel laste vajadusi ning igakuiseid põhjendatud ja vajalikke kulusid nende katmiseks ega seda, millised kulud sõltuvad vanemate juures viibimisest ja kumb vanematest laste kulusid tegelikult kannab. Tuvastamata on, kas vanemad täidavad ülalpidamiskohustust kohaselt ja vähemalt

§ 101lg-s 1 sätestatud alammääras.

37. Ei ole õige, et kohus üksnes vanema juures viibimise ajale tuginedes on vähendanud elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud alammäära.

Olukorras, kus ema ei kanna kulusid, mis ei sõltu laste ema juures viibimisest, ei ole õigustatud sellest tulenevalt ka viibimise aja protsentuaalsele määrale vastavalt elatise vähendamine. 38. Ema ei ole tõendanud, et tema varaline seisund oleks selline, et ta ei ole suuteline tasuma lastele

§ 101lg-s 1 sätestatud alammääras elatist.

Asjaolu, et ema on enda väitel töötu ja 7 2-19-15828 võttis end töötuna arvele, ei tähenda, et ema tegelikult ei tööta ning tal puuduvad sissetulekud. Hooldusõiguse ja suhtlemiskorra vaidlustes selgitas ema, et ta osutab erinevaid teenuseid ja teenib sealt sissetulekut, samuti kinnitas ta, et tegeleb XXX turundusega. Ka ema arvelduskonto väljavõttest oli selgelt näha, et emal on piisavalt sissetulekuid, et ennast ja lapsi

§ 101lgs 1 sätestatud alammääras üleval pidada.

1. Otsus ei ole õiglane menetluskulude jaotuse osas. Kuna ema vaidles põhjendamatult ja suuremas ulatuses lastele elatise väljamõistmisele vastu, ei ole õigustatud jätta hagejate menetluskulusid osas, milles hagejad esitasid nõude ema vastu elatise väljamõistmiseks, hagejate kanda. Vastustajate seisukohad
2. Vastustajad vaidlevad kaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus otsust tehes menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada nii elatise suuruse kui ka nõuete tasaarvestuse osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega muudab nii emalt kui isalt väljamõistetava elatise suurust ja jätab hagejate elatise nõuded tasaarvestamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Maakohtu menetlusega seotud kulude jaotuse muutmiseks alust ei ole.
4. TsMS § 442 lg 5 alusel võtab kolleegium esmalt seisukoha poolte 08.02.2021, 25.02.2021, 11.05.2021 ja 17.05.2021 menetlusdokumentidele lisatud uute tõendite kohta. Osas, milles on tegemist tõenditega, mis tekkisid pärast maakohtu otsust ja mis omavad asjas tähtsust, võtab kolleegium need vastu TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel (II kd, tl 71 ja 17.05.2021 menetlusdokumendi lisad). Lisaks võtab ringkonnakohus vastu ka apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendid laste koolitoidu tasumise kohta ja 11.05.2021 menetlusdokumendile lisatud e-kirja, kuivõrd maakohus jättis menetlusõigusnorme rikkudes selgitamata, et praeguses vaidluses tuleb vaidluse all olevate kulude kandmist tõendada (II kd, tl-d 77–79). Dokumendid, millised esitati ringkonnakohtule korduvalt (11.05.2021 menetlusdokumendi lisaks olevad arved), jätab kolleegium vastu võtmata ja eemaldab toimikust.
5. Vastuapellatsioonkaebuse esitajana on märgitud hagejad, keda esindab isa, kuid kaebuse sisust ja nõudest tulenevalt palutakse mh jätta isalt elatis välja mõistmata. Ringkonnakohus leiab, et isalt elatise väljamõistmise vaidlustamine ei ole alaealiste laste huvides ja seda saaks vaidlustada isa, kellelt on elatis välja mõistetud. Ringkonnakohus käsitleb eeltoodud osas kaebust esitatuna C poolt. Vastuapellatsioonkaebuse osas, milles on vaidlustatud ema vastu esitatud nõude osaline rahuldamata jätmine, on apellantideks hagejad.
6. Ringkonnakohus selgitab, et üldjuhul määratakse lapse ülalpidamise ulatus

§ 99

järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Seejuures määrab lapse elulaadi eelkõige vanemate varaline seisund.

§ 101

lg 1 järgi on eelduslikult lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suuruseks pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid vähemalt üldjuhul tõendada. Kui lapsevanem väidab, et 8 2-19-15828 lapse vajadused on sellest suuremad, peab ta ka tõendama kahekordsest miinimumelatisest suuremaid kulutusi nõudvate vajaduste olemasolu ja teine vanem omakorda saab tõendada, et tegelikult vajadused on väiksemad.

1. Olukorras, kus vanem esitab laste nimel küll miinimumelatise saamise nõude, kuid toob esile, et laste tegelikud vajadused on suuremad, ja pooled vaidlevad lisaks ka kulude vahetu kandmise üle, ei ole kolleegiumi hinnangul tegemist enam tavapärase miinimumelatise nõudega, mida kohus saab menetleda lihtsustatud korras ja mille puhul saab eeldada, et lapse kõigi vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis, millest kumbki vanem peab kandma pool. Vanemad peavad sellisel juhul ise selgelt esile tooma ja tõendama laste vajadused ja vältimatud püsikulud ning tõendama ka kulude kandmise.
2. Kolleegium nõustub vastuapellatsioonkaebusega, et maakohus jättis vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8 otsuses tuvastamata laste vajaduste rahuldamiseks põhjendatud kulutuste summa, samuti analüüsimata vastavate asjaolude kohta esitatud tõendid ja vastamata poolte väidetele. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses mh põhjendama, miks ta ei nõustu menetlusosaliste faktiliste väidetega, analüüsima kõiki tõendeid ja kui ta mõnda tõendit ei arvesta, siis seda põhjendama. Ringkonnakohus ei nõustu hagejate (ema kaudu) 11.05.2021 ringkonnakohtule esitatud seisukohaga, et kohtul ei ole alust laste vajadusi hinnata, kui on nõutud elatist miinimummääras. Kui pool on menetluses esile toonud ja tõendanud laste ülalpidamisvajaduse ja ühtlasi sisustanud oma nõude selliselt, et soovib lahuselavalt vanemalt elatist miinimummääras vaatamata sellele, et tegelikud laste vajadused on miinimummäärast suuremad, on vajalik tuvastada laste vajadused ja nende katmiseks tehtavad kulutused. Ringkonnakohus märgib, et kohtul ei ole elatise vaidluses keelatud laste vajadusi hinnata, kuid kohus ei saa elatist välja mõista rohkem kui on hagis nõutud ehk käesolevas asjas elatise miinimummääras.
3. Vaatamata sellele, et mõlemad hagid olid esitatud miinimummääras elatise väljamõistmiseks, on asjaoludest ja poolte seisukohtadest nähtuvalt pooltel vaidlus laste vajaduste katteks tehtud põhjendatud kulude üle ja ka kummagi vanema poolt kantud kulude suuruse üle, samuti selle üle, millises ulatuses peaks kumbki vanem laste kulusid kandma. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei olnud maakohtul alust jätta laste vajalike kulutuste suurus tuvastamata põhjendusega, et vanemad ei vaielnud asjaolu üle, et mõlema lapse ülalpidamiskulud on seaduses sätestatud elatise suuruse kahekordne määr. Laste isa tõi juba 07.05.2019 kohtuistungil esile, et ema märgitud kuludele lisanduvad isa kantud kooli, huvihariduse, terapeutide ja trennide kulud ning lapsed paluvad emalt välja mõista miinimummääras elatise üksnes seetõttu, et see vastab suurusjärgule, millist kulu tuleb emal tulenevalt laste vajadustest ja suhtluskorrast kanda. Maakohus leidis otsuses sisuliselt, et isa võttis istungil TsMS § 231 lg 2 mõttes omaks lapse vajaduste rahuldamiseks kuluva rahasumma, sest vaid sellisel juhul oleks olnud kohtul alus mitte hinnata esitatud tõendeid ja vastata väidetele vajalike kulude suuruse kohta. Faktilise asjaolu omaksvõttu isa poolt tsiviilasja materjalidest järeldada ei saa.
4. Ringkonnakohus on seisukohal, et saab ise eelmises punktis tuvastatud maakohtu rikkumise kõrvaldada asja maakohtule tagasi saatmata ning teha uue otsuse. Ringkonnakohus andis 30.04.2021 kirjaga pooltele veelkord võimaluse selgitada oma seisukohti ja vajadusel esitada ka tõendeid, kuna pooled on esitanud menetluse kestel vastuolulisi seisukohti nii laste vajaduste ja nende katmiseks tehtavate kulude kui ka vanematevahelise ülalpidamiskohustuse täitmise proportsiooni osas. 9 2-19-15828
5. Kuna lapsed on elanud vahelduvalt kummagi vanema juures erinevatel perioodidel erinevas ajalises mahus ja enam kui 2 aasta pikkuse menetluse jooksul on laste vajadused muutunud, siis tuleb ringkonnakohtu hinnangul laste põhjendatud kulusid ja elatise proportsiooni hinnata iga vaidlusaluse perioodi osas eraldi.
6. Kuigi isa väitel tuleb ülalpidamiskohustuse ulatust määrates arvestada mh asjaolu, et ema sai teatud perioodidel laste vajadusi rahuldada ka lastetoetuste ja Y puudetoetuse arvel, ei saa ringkonnakohus praegusel juhul nende asjaoludega arvestada. Ringkonnakohus jätab kõikidel perioodidel arvestamata lastele määratud riiklike toetustega, kuna senise kohtupraktika järgi võetakse toetuseid arvesse üksnes juhul, kui on põhjendatud välja mõista elatis alla seaduses sätestatud alammäära. Riigikohus on selgitanud, et kohus ei saa vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist saama õigustatud hagejate emal on õigus saada lapsetoetust (Riigikohtu 28.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p-d 18–20). Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Perehüvitiste eesmärk on toetada lastega peresid ja laste kasvatamist (vt eespool viidatud tsiviilasja nr 2-16-11905 otsus, p 19), kuid sellega riik ei täida vanema eest tema ülalpidamiskohustust. Riiklike peretoetuste maksmine võib olla elatise alla miinimumi vähendamiseks mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (Riigikohtu 28.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 19). Seega saab lastetoetuse maksmist arvestada koostoimes muude asjaoludega, kuid praeguses asjas selliseid asjaolusid, mis annaksid alust elatise vähendamiseks alla miinimummäära, ei esine. Elatise nõue perioodil 13.10.2018–11.07.2019

1. Maakohtu otsuse ja kaebuste põhjal järeldab ringkonnakohus, et pooled ei vaidle selle üle, et perioodil 13.10.2018–11.07.2019 elasid lapsed isa juures 1/3 ajast (33,3 %) ja ema juures 2/3 ajast (66,7 %). Viidatud perioodi osas nõuavad lapsed elatist isalt.
2. Ema kaudu esitatud hagis on märgitud, et kummagi lapse vajadused olid sel perioodil 500 eurot kuus (hagis esile toodud kuluartiklite kaupa). Kuigi laste isa nõustus maakohtu 07.05.2019 istungil, et laste ülalpidamiskulud kuus olid sellel perioodil kahekordne seaduses sätestatud miinimummäär (I kd, tl 65 pöördel, protokollis märgitud ajamärgi 00:21:52 all), tõi ta korduvalt menetluses esile, et ema märgitud kuludele lisanduvad kulud laste huvitegevusele ja teraapiale, milliseid kulusid on kandnud üksnes isa.
3. Maakohtu 07.05.2019 istungil olid vanemad nõus sellega, et kummagi lapse eluasemekulu on 100 eurot kuus ja toidukulu on 200 eurot kuus, Y transpordikulu on 40 eurot kuus ja X transpordikulu on 20 eurot kuus, Y tervishoiukulu on 10 eurot kuus ja X tervishoiukulu on 5 eurot kuus, Y riiete-jalanõude kulu on 50 eurot kuus ja X riiete-jalanõude kulu on 45 eurot kuus, Y lasteaiakulu on 61 eurot kuus. Arvestades, et vanematel nende kulude üle vaidlus puudus ja kulud on ka mõistlikus suuruses, loeb ringkonnakohus eeltoodud kulud laste põhjendatud kuludeks.
4. Vanematel oli vaidlus laste sidekulude, hügieenikulude, X lasteaiakulude ja mõlema lapse huvitegevuse kulude üle. 10 2-19-15828 54.
5. Ringkonnakohtu hinnangul võib sidekulusid kummagi lapse kohta 5 eurot pidada põhjendatud kuluks, sõltumata sellest, kas lastel oli vaidlusalusel perioodil isiklikke sidevahendeid või mitte (I kd, tl 114). Eelduslikult on igas kodus kulud internetile, lapsed vaatavad nii ema kui isa juures olles televiisorit, kasutavad pere tarbeks ostetud arvuteid ja telefone, sh teise vanemaga suhtlemiseks. 54.
6. Ringkonnakohus nõustub laste isaga, et igakuine hügieenikulu 20 eurot on ülepaisutatud ning mõistlik ja põhjendatud on 10 eurot kummagi lapse kohta. 54.
7. X lasteaiakulu osas vaidlevad pooled, kas see on põhjendatud, kui väidetavalt laps lasteaias ei käinud. Poolte seisukohtadest saab kohus järeldada, et pooltel oli vaidlus, kas X Kiili lasteaias käimine on põhjendatud kulu (I kd, tl 66). Ema on märkinud, et kandis seda kulu selleks, et lapsel oleks lasteaiakoht tagatud, isegi kui isa keelab lapsel seal käimise. Ema pangakonto väljavõttelt on näha, et vaidlusaluse perioodi jooksul kandis ta Kiili Vallavalitsusele kokku 543 eurot, mis teeb igakuiseks keskmiseks kuluks 60 eurot (543/9). Ema põhjendusi arvestades loeb ringkonnakohus selle kulu põhjendatud kuluks. 54.
8. Isa tõi esile, et kandis vaidlusalusel perioodil mõlema lapse huvitegevusega seonduvaid kulusid. Isa esitas tõendid selle kohta, et Y käis tantsutrennis 2 kuud, kokku 100 eurot (100/9), s.o keskmiselt 11 eurot kuus (I kd, tl 139), mõlema lapse ujumistrennide kulu vaidlusalusel perioodil oli kokku 450 eurot (450/2/9), s.o 25 eurot kuus lapse kohta (I kd, tl 60; II kd, tl-d 6– 7, ülejäänud ujumistrennide kohta esitatud tõendid ei käi nimetatud perioodi kohta), mõlema lapse maadlustrennide kulu vaidlusalusel perioodil oli 40 eurot kuus lapse kohta (I kd, tl-d 58 ja 165). 54.
9. Lisaks kandis isa väidetavalt aprillis 2019 Y tervisekulusid (ABA teraapia) 3955 eurot, viidates 06.06.2018 maksekorraldusele (I kd, tl 163) ja 05.03.2020 e-kirjas antud kinnitusele (I kd, tl 157). Kumbki tõenditest ei kinnita hagejate väidet, et aprillis 2019 olid Y tervisekulud 3955 eurot. Ringkonnakohus iseenesest ei kahtle, et laste isa on võimaldanud käia Y-l teraapias, kuid tagantjärgi nende kulude tõendamata jätmise korral (eelkõige sidumata neid vaidlusaluse perioodiga) kannab kulude kandmise riski lapsevanem, kes kulutuse on teinud. 54.
10. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et mõlema vanema kantud kulud lasteaiakoha tagamiseks ja huviringides osalemiseks on olnud laste huvides, et tagada lastele eakohane tegevus ja võimalus suhelda teiste lastega. Ükski neist kuludest ei ole olnud ebamõistlik, arvestades vanemate võimalusi, mistõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta mõlema poole väite, et teine vanem on teinud kulutusi omaalgatuslikult ja seetõttu põhjendamatult.
11. Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus perioodil 13.10.2018–11.07.2019 Y igakuisteks põhjendatud kuludeks kokku 552 eurot (100 + 200 + 40 + 10 + 50 + 5 + 10 + 61 +11 + 25 + 40) ja X igakuisteks põhjendatud kuludeks kokku 510 eurot (100 + 200 + 20 + 5 + 45 + 5 + 10 + 60 + 25 + 40).
12. Kulude kandmise proportsiooni osas, mida ema on apellatsioonkaebuses rõhutanud, selgitab ringkonnakohus esmalt, et eelduslikult peavad vanemad kandma laste ülalpidamiskulusid võrdsetes osades. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb vanemate sissetuleku ja varandusliku seisundi hindamisel arvesse võtta eelkõige vanema isikut ning tema võimet sissetulekut teenida ja lapsele ülalpidamist tagada. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus, et varalise seisundi alusel elatise proportsiooni määramine

§ 105

lg 3 alusel on pigem erandlik ja senises kohtupraktikas peetud vajalikuks olukorras, kui ühele vanematest ei ole laste vajadustel põhineva elatise maksmine jõukohane (vt nt Riigikohtu 11 2-19-15828 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 22; 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16513, p 15). Põhimõte, et vanemad peavad erineva sissetuleku või varalise seisundi korral osalema lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekutele ja/või varalise seisundi proportsioonile, kohaldub olukorras, kus ühe vanema sissetulek on miinimumpalga lähedane, s.t elatise tasumine teise vanemaga võrdselt ei tagaks talle endale minimaalsete vajaduste rahuldamist.

§ 102

lg 2 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Riigikohus asus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-17 tehtud lahendi p-s 12 seisukohale, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (vt ka Riigikohtu lahend 3-2-1-118-12, p 15). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega laste ema sissetuleku teenimise võimekuse osas. Olukorras, kus mõlemad vanemad on terved ja töövõimelised, s.t suutelised teenima sissetulekut, mis võimaldab täita laste ülalpidamiskohustust vähemalt miinimummääras, nagu käesolevas asjas on nõutud, ei saa vanemate varaline ebavõrdsus viia selleni, et sisuliselt jääb laste ülalpidamise kohustus üksnes ühele vanemale. Ringkonnakohus leiab, et pole alust esiletoodud ja tõendatud asjaolusid arvestades võrdsest ülalpidamiskohustuse proportsioonist miinimumsuuruses elatise nõude korral kõrvale kalduda.

1. Ringkonnakohus leiab laste põhjendatud kulude kandmise proportsiooni osas, et praeguses asjas tuleb kulud eluasemele, toidule, transpordile, tervishoiule ja riietele-jalanõudele jagada vanemate vahel vastavalt suhtluskorra proportsioonile, kuid lasteaia ja huvitegevuse kulud, mis ei sõltu sellest, kumma vanema juures lapsed viibivad, tuleb jagada vanemate vahel võrdselt. Ringkonnakohus möönab, et selline jaotus ei ole olnud elatise vaidlustes tavapärane praktika. Kolleegium võtab antud juhul arvesse, et lastel oli sellel perioodil vahelduv elukoht ja vanematel oli välja kujunenud, kes milliseid lastega seotud suuremaid põhjendatud kulusid kandis, mistõttu on võimalik jaotada kulud tavapärasest erinevalt. Selline jaotus ei pruugi sobida igas elatise vaidluses, kuid praeguses vaidluses on see õiglane lahendus.
2. Seega oleks perioodil 13.10.2018–11.07.2019 isal tulnud kanda Y igakuistest kuludest 345,31 eurot (415 x 66,7 % + 137/2), kuid arvestades, et isa on kandnud kõik huvitegevuse kulud, mis tuleb elatisest maha arvestada (345,31 – 76 = 269,31), ja hagejate esitatud nõuet (s.o miinimummääras elatis), oleks isalt põhjendatud elatisena Y kasuks välja mõista perioodi 13.10.2018–11.07.2019 eest 2364,65 eurot (250/31x19 + 250 x 2 + 269,31 x 6 + 269,31/31x11). Kuna Y on apellatsioonkaebuses nõudnud isalt 2338,10 euro väljamõistmist, siis ringkonnakohus lähtub sellest summast ja mõistab isalt Y kasuks elatise välja taotletud suuruses.
3. Seega oleks perioodil 13.10.2018–11.07.2019 isal tulnud kanda X igakuistest kuludest 319,30 eurot (385 x 66,7 % + 125/2), kuid arvestades, et isa on kandnud kõik huvitegevuse kulud, mis tuleb elatisest maha arvestada (319,30 – 65 = 254,30) ja hagejate esitatud nõuet (s.o miinimummääras elatis), on isalt põhjendatud elatisena X kasuks välja mõista perioodi 13.10.2018–11.07.2019 eest 2269,27 eurot (250/31x19 + 250 x 2 + 254,30 x 6 + 254,30/31x11). Elatise nõue perioodil 11.07.2019–08.09.2019
4. Poolte seisukohtade, maakohtu otsuse ja kaebuste põhjal järeldab ringkonnakohus, et pooled ei vaidle selle üle, et perioodil 11.07.2019–08.09.2019 elasid lapsed isa juures ja suhtlesid emaga üle nädala reede õhtust pühapäevani, s.o viibisid ema juures 13 % ajast. Viidatud perioodi osas nõuavad lapsed elatist emalt. 12 2-19-15828
5. Esmalt nõustub ringkonnakohus vastuapellatsioonkaebusega selles, et maakohtu otsus on vastuoluline tagasiulatuva elatise nõude lahendamise osas. Maakohus leidis otsuse põhjenduste p-s 12, et hagejate hagi ema vastu tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks ei ole põhjendatud, kuna hagejad ei ole tõendanud, et nad oleksid emalt elatist perioodil 11.07.2019–08.09.2019 nõudnud, s.o enne hagi esitamist. Samas maakohtu otsuse põhjenduste p-s 16 on kohus elatise võla arvutamisel arvestanud ka eelnimetatud perioodi. Samuti on vastuolu maakohtu otsuse resolutsiooni p 4, millega maakohus jätab rahuldamata hagi emalt tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks, ja resolutsiooni p-de 6 ja 7 vahel, millega maakohus mõistab emalt laste kasuks välja elatise võla alates 11.07.
6. 62.

§ 108

kohaselt on õigustatud isikul õigus nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Riigikohus on selgitanud, et teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Nimetatud asjaolu tuleb arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates (Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 12). Eeltoodu ei tähenda, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel. Riigikohus selgitas, et tagasiulatuvalt elatist välja mõistes saab lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest, muu hulgas saab ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel lähtuda sellest, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav (Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20).

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu tuvastatud asjaoluga, et hagejad ei olnud emalt elatist nõudnud enne 09.09.2019 hagi esitamist. Hagejad ei ole ka vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse vastuolule viidates väitnud ega tõendanud, et nad nõudsid emalt enne hagi esitamist elatise maksmist.
2. Hagejate ema on esile toonud ja tõendanud, et ta sissetulek on pärast mais 2020 töölepingu lõpetamist vähenenud. Samuti tuleb hagejate emal lisaks tavapärastele väljaminekutele tasuda igakuiselt lastele elatist. Ringkonnakohus leiab, et tagasiulatuvalt elatise väljamõistmine paneb hagejate ema rahaliselt keerukasse olukorda ja raskendab tema poolt hagejatele igakuise elatise maksmise kohustuse täitmist. Seega on praegusel juhul põhjendatud võtta elatise väljamõistmata jätmisel arvesse asjaolu, et hagejad ei olnud enne hagi esitamist ajavahemiku 11.07.2019–08.09.2019 eest emalt elatist nõudnud, ja jätta selle aja eest emalt tagasiulatuv elatis välja mõistmata.
3. Seega tuleb, arvestades eelnevalt tuvastatut, maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 6 ja 7 tühistada emalt hagejate kasuks tagasiulatuva elatise väljamõistmise osas perioodil 11.07.2019– 08.09.2019, millega ringkonnakohus kõrvaldab maakohtu otsuses vastuolu tagasiulatuva elatise nõude lahendamisel. Elatise nõue alates 09.09.2019
4. Perioodi osas alates 09.09.2019 nõuavad lapsed elatist emalt. Toimiku materjalide põhjal järeldab ringkonnakohus, et pooled ei vaidle selle üle, et pärast 08.09.2019 jätkus laste elukorraldus selliselt, et lapsed elasid isa juures ja suhtlesid emaga üle nädala reede õhtust pühapäevani, s.o ema juures olid nad 13 % ajast. Vastuses vastuapellatsioonkaebusele tõid hagejad (ema kaudu) esile, et tsiviilasjas nr 2-19-10672 tehtud Harju Maakohtu 03.02.2021 13 2-19-15828 määruse alusel muudeti senist suhtluskorda ja esialgse õiguskaitse korras hakkasid lapsed viibima emaga üle nädala kolmapäevast kuni esmaspäevani. Kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 3 kogus ringkonnakohus ise tõendeid ja tuvastas, et Harju Maakohtu 03.02.2021 määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 09.07.2021 määruse (jõustunud 09.08.2021) järgi on alates 03.02.2021 lapsed ema juures üle nädala kolmapäeval kella 15.00-st kuni esmaspäeva hommikul kella 11.00-ni. Seega tuleb elatise nõue alates 09.09.2019 menetluse ajal muutunud asjaolusid arvestades lahendada ringkonnakohtul eraldi kahe perioodi osas, s.o 09.09.2019– 02.02.2021 ja alates 03.02.
5. Elatise nõue 09.09.2019–02.02.2021
6. Isa kaudu esitatud hagis ei ole konkreetselt esile toodud laste vajaduste katmiseks tehtavate kulutuste suurust, kuid maakohtu menetluses on hagejad erinevates menetlusdokumentides väitnud, et laste ülalpidamiseks kulub tegelikult rohkem kui elatise kahekordne miinimummäär, täpsustamata summat. Isa hinnangul on laste ülalpidamiskulud sellises suurusjärgus, et emalt on sõltumata vahetu ülalpidamise osakaalule põhjendatud välja mõista elatis miinimummääras. Vastuseks ringkonnakohtu 30.04.2021 nõudele tuua selgelt esile laste põhjendatud kulud, tõid hagejad (isa kaudu) perioodi alates 09.09.2019 osas esile, et peamised igakuised ülalpidamiskulud ei ole võrreldes eelmiste perioodidega muutunud, lisandunud on septembrist 2019 mõlemal lapsel üksnes õppimisega seotud kulud (sh pikapäevarühma ja muu koolis käimisega seonduv kulu) ning Y-l teraapia ja tugiisiku kulud, mille kohta on tõendid esitatud maakohtu menetluses.
7. Kuivõrd peamiste igapäevaste püsikulude osas ei ole hagejad (ema kaudu) vastuväiteid esitanud, loeb ringkonnakohus esmalt laste põhjendatud kuludeks järgmised kulud: kummagi lapse eluasemekulu on 100 eurot kuus, kummagi lapse toidukulu on 200 eurot kuus, Y transpordikulu on 40 eurot kuus ja X transpordikulu on 20 eurot kuus, Y tervishoiukulu on 10 eurot kuus ja X tervishoiukulu on 5 eurot kuus, Y riiete-jalanõude kulu on 50 eurot kuus ja X riiete-jalanõude kulu on 45 eurot kuus. Arvestades, et vanematel nende kulude üle vaidlus puudus ja kulud on ka mõistlikus suuruses, loeb ringkonnakohus eeltoodud kulud põhjendatud kuludeks. Lisaks loeb ringkonnakohus laste põhjendatud kuludeks laste sidekulud 5 eurot ja hügieenikulud 10 eurot, mille osas võttis ringkonnakohus seisukoha käesoleva otsuse p-des 54.1 ja 54.
9. Ringkonnakohus loeb laste põhjendatud kuludeks ka õppimise, huvitegevuse ja Y tugiisiku teenusega seotud kulud, kuid peab vajalikuks kontrollida esitatud tõendite alusel nende kulude suurust. 69.
10. Y käib XXX tantsutrennis kuutasuga 75 eurot, samas mitte iga kuu (17.05.2021 menetlusdokumendi lisas 2 toodud tabeli ja esitatud arvete kohaselt), ja käis ühel korral ka MTÜ X tantsutunnis kuutasuga 37,50 eurot. Kuigi tõendid on esitatud vaid 2019 lõpu ja 2020 alguse kohta, eeldab ringkonnakohus siiski, et Y käib regulaarselt tantsutrennis, mille kulu on 75 eurot kuus, ning antud juhul ei pea kohus vajalikuks arvestada Y igakuise püsikuluna ühekordset tantsutundi (I kd, tl 139, II kd, tl-d 15, 19). 69.
11. Kuivõrd ujumas käivad isa esitatud kulutabeli kohaselt lapsed pigem ebaregulaarselt (17.05.2021 menetlusdokumendi lisas 2 toodud tabeli järgi aastase perioodi jooksul kolmel kuul; I kd, tl-d 152 ja 154; II kd, tl-d 6 ja 8), siis ei saa 25-eurost trennikulu pidada põhjendatud igakuiseks kuluks. Ringkonnakohus loeb ujumistrennidega seotud põhjendatud kuluks keskmiselt 7 eurot kuus lapse kohta (75/12). 14 2-19-15828 69.
12. Maadlustrennides käivad lapsed regulaarselt ja trennikulu on 40 eurot kuus lapse kohta (I kd, tl-d 58 ja 165). 69.
13. Alates septembrist 2019 kannab laste isa Y koolis käimisega seonduvaid kulusid, mis koosnevad DDD õppemaksust 697,56 eurot kuus, pikapäevarühma tasust 15 eurot kuus (I kd, tl-d 149–150, 153, 156) ja kooliekskursiooni tasust 8,75 eurot kuus (I kd, tl 155). Eeldades, et koolis on õppetegevus 9 kuul aastas, loeb ringkonnakohus Y põhjendatud õppekuludeks keskmiselt 535 eurot kuus ((6278,04 + 135 + 8,75) / 12). Seoses koolikuludega on vanematel erimeelsus koolilõuna kulu osas. Isa, kes on sõlminud kooliga lepingu, ei ole vastavat teenust tellinud. Arvestades, et ema on kandnud nimetatud kulu ajutiselt ja kooskõlastamata ning puudub ka teadmine, kas lapsed teenust kasutasid, siis ei ole põhjendatud nimetatud kulu kandmist elatise vaidluses arvestada. 69.
14. Isa kandis vaidlusalusel perioodil Y tervisekulusid (mis lisanduvad igakuise püsikuluna kantud 10-eurosele tervisekulule): tegevusterapeudi kulu kokku 590 eurot (I kd, tl-d 140–142), tugiisiku kulu 650 eurot kuus (I kd, tl 143), baroteraapia kulu kokku 550 eurot (I kd, tl-d 158– 159). Regulaarne kulu on üksnes tugiisiku kulu, mida eelduslikult tuleb kanda kogu koolis käimise ajal, s.t 9 kuud aastas. Muude teraapiatega seonduvad kulud on tõenditest nähtuvalt kulud, mida kantakse ebaregulaarselt vastavalt vajadusele. Tõenditest ja seisukohtadest ei selgu, kui tihti Y teraapiat vajab. Samas puudub vaidlus, et Y on erivajadusega laps, kelle jaoks on see vajalik teenus. Ringkonnakohus arvestab seetõttu Y täiendavaks tervisekuluks igakuise tugiisiku kulu ja teraapia kulu keskmiselt 582,50 eurot kuus (650 x 9 / 12 + (550 + 590) / 12). 69.
15. Vastuseks laste ema vastuväitele, et lapsed ei pea käima tasulises koolis ega Y tasulises teraapias, selgitab ringkonnakohus järgmist. Y teraapias käimise ja tugiisiku kulu on lapse huvides ja kui vanematel on võimalik pakkuda erivajadusega lapsele tasulist teraapiat või tugiisikut, siis saab eeldada, et see kulu on vajalik ja põhjendatud. Ühtegi neist kuludest, mida isa on Y-le võimaldanud, ei ole alust pidada ebavajalikuks, arvestades lapse erivajadust, või ebamõistlikuks, arvestades vanemate võimalusi. Sama leiab kohus ka tasulise hariduse osas. Praeguses asjas saab kohus lastele vajalike kulude hindamisel arvesse võtta vanemate elustandardit, mis laieneb ka nende lastele. Ema esitatud pangakonto väljavõtte (I kd, tl 180– 202) alusel ei saa asuda seisukohale, et ema ostukäitumine ja majanduslik olukord ei võimalda tagada oma lastele tasulist haridust, teraapiat või tugiisikut. 69.
16. Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus perioodil 09.09.2019–02.02.2021 Y igakuisteks põhjendatud kuludeks kokku 1654,50 eurot (100 + 200 + 40 + 10 + 50 + 5 + 10 + 75 +7 + 40 + 535 + 582,50). 69.
17. X käib regulaarselt GGG jalgpallitrennis, mille kulu on kuude lõikes olnud erinev (17.05.2021 menetlusdokumendi lisa 2), mistõttu arvestab ringkonnakohus keskmiseks trennikulu 40 eurot kuus. 69.
18. Ujumis- ja maadlustrenni osas on ringkonnakohus võtnud seisukoha otsuse p-des 69.2 ja 69.3, mille kohaselt on igakuine kulu ujumistrennile 7 eurot ja maadlustrennile 40 eurot. 69.
19. Lisaks on X 17.05.2021 menetlusdokumendi lisas 2 toodud tabeli järgi väidetavalt käinud ka robootikas ja maletunnis. Kuivõrd mõlemas huviringis on X eelduslikult käinud vaid üksikud korrad ja tabelis puuduvad ka viited tõenditele, mis võimaldaks kohtul kontrollida, kas need kulud on reaalselt kantud, ei saa praegusel juhul ringkonnakohtu hinnangul neid kulusid huvitegevusega seotud püsikuludeks pidada. 15 2-19-15828 69.
20. Alates septembrist 2019 kannab laste isa X koolis käimisega seonduvaid kulusid, mis koosnevad DDD õppemaksust 697,56 eurot kuus, pikapäevarühma tasust 15 eurot kuus (I kd, tl-d 149–150, 153, 156, ), kooliekskursiooni tasust 8,75 eurot kuus (I kd, tl 155). Eeldades, et koolis on õppetegevus 9 kuul aastas, loeb ringkonnakohus X põhjendatud õppekuludeks keskmiselt 535 eurot kuus ((6278,04 + 135 + 8,75) / 12). Koolilõuna kulu osas võttis ringkonnakohus seisukoha otsuse p-s 69.
21. 69.
22. Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus perioodil 09.09.2019–02.02.2021 X igakuisteks põhjendatud kuludeks kokku 1037 eurot (100 + 200 + 40 + 10 + 50 + 5 + 10 + 40 +7 + 40 + 535).
23. Laste põhjendatud kulude kandmise proportsiooni osas selgitas ringkonnakohus oma seisukohta p-des 56 ja
24. Ringkonnakohus jagab kulud vanemate vahel vastavalt suhtluskorra proportsioonile, v.a kooli ja huvitegevuse kulud, mis ei sõltu sellest, kumma vanema juures lapsed viibivad, ja mis tuleb seetõttu jagada vanemate vahel võrdselt.
25. Seega oleks perioodil 09.09.2019–02.02.2021 emal tulnud kanda Y igakuistest kuludest 980,80 eurot (415 x 87% + 1239,50/2), kuid arvestades hagejate esitatud nõuet ja seisukohta, et on piisav, kui ema tasub Y-le elatist miinimummääras, on emalt põhjendatud elatisena Y kasuks välja mõista perioodil 09.09.2019–31.12.2019 1008 eurot (270 x 3 + 270/30x22 päeva), perioodil 01.01.2020–31.12.2020 3504 eurot (292 x 12) ja perioodil 01.01.2021–02.02.2021 312 eurot (292 + 292/28x2), s.o perioodil 09.09.2019–02.02.2021 kokku 4824 eurot.
26. Seega oleks perioodil 09.09.2019–02.02.2021 emal tulnud kanda X igakuistest kuludest 672,05 eurot (415 x 87% + 622/2), kuid arvestades hagejate esitatud nõuet ja seisukohta, et on piisav, kui ema tasub X-le elatist miinimummääras, on emalt põhjendatud elatisena X kasuks välja mõista perioodi 09.09.2019–31.12.2019 eest 1008 eurot (270 x 3 + 270/30x22 päeva), perioodil 01.01.2020–31.12.2020 3504 eurot (292 x 12) ja perioodil 01.01.2021–02.02.2021 312 eurot (292 + 292/28x2), s.o perioodil 09.09.2019–02.02.2021 kokku 4824 eurot. Elatise nõue alates 03.02.2021
27. Alates 03.02.2021 on muutunud laste ema juures viibimise aeg, mis käesoleva otsuse p-s 66 nimetatud kohtulahenditest tulenevalt on edaspidi vastavalt 1/3 emaga (33,3 %) ja 2/3 isaga (66,7 %).
28. Asja materjalide põhjal ei ole ringkonnakohtul alust leida, et laste vajadused ja põhjendatud kulud on pärast 03.02.2021 oluliselt muutunud ja ringkonnakohus lähtub seetõttu p-des 69.7 ja 69.12 tuvastatud põhjendatud kuludest. Seega on Y igakuised kulud 1654,50 eurot ja X-l 1037 eurot.
29. Eeltoodust tulenevalt peaks alates 03.02.2021 ema kandma Y igakuistest kuludest 896,56 eurot (415 x 66,7 % + 1239,50/2), kuid arvestades hagejate esitatud nõuet ja seisukohta, et on piisav, kui ema tasub Y-le elatist miinimummääras, on alates 03.02.2021 emalt põhjendatud Y kasuks välja mõista elatis, mis vastab Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud poole kuupalga alammäärale (s.o
30. aastal 292 eurot).
31. Seega peaks alates 03.02.2021 ema kandma X igakuistest kuludest 587,81 eurot (415 x 66,7 % + 622/2), kuid arvestades hagejate esitatud nõuet ja seisukohta, et on piisav, kui ema tasub X-le elatist miinimummääras, on alates 03.02.2021 emalt põhjendatud X kasuks välja mõista 16 2-19-15828 elatis, mis vastab Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud poole kuupalga alammäärale (s.o
32. aastal 292 eurot).
33. Eelnevat arvestades tuleb nii hagejate ja laste ema apellatsioonkaebus kui ka hagejate vastuapellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ning maakohtu otsus osaliselt tühistada. Kolleegium teeb asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi (ema kaudu) täielikult ja hagi (isa kaudu) osaliselt, jättes rahuldamata üksnes hagi tagasiulatuva elatise nõude osas, ja mõistab välja: - isalt Y kasuks perioodi 13.10.2018–11.07.2019 eest elatise 2338,10 eurot; - isalt X kasuks perioodi 13.10.2018–11.07.2019 eest elatise 2269,27 eurot; - emalt Y kasuks perioodi 09.09.2019–02.02.2021 eest elatise 4824 eurot ja alates 03.02.2021 elatise, mis vastab Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud poole kuupalga alammäärale; - emalt X kasuks perioodi 09.09.2019–02.02.2021 eest elatise 4824 eurot ja alates 03.02.2021 elatise, mis vastab Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud poole kuupalga alammäärale.
34. Lõpetuseks leiab ringkonnakohus, et TsMS § 445 alusel ei saanud maakohus tasaarvestada isalt ja emalt väljamõistetud elatist, kuna mõlemad tasaarvestatavad nõuded on hagejate esitatud, aga erinevate isikute vastu. Tasaarvestada saab nõudeid, mis on esitatud teineteise vastu. Seetõttu jätab ringkonnakohus uue otsusega hagejate rahuldatud elatise nõuded tasaarvestamata. Ringkonnakohus selgitab, et vanemad võivad tasaarvestuse teha kokkuleppel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
35. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb asjas ise uue otsuse, on ringkonnakohtul õigus TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta vastavalt ka menetluskulude jaotust, sõltumata kaebuste väidetest. Samuti tuleb ringkonnakohtul TsMS § 173 lg 1 järgi jaotada ringkonnakohtu menetluse kulud.
36. Ringkonnakohus möönab, et TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluses, sh elatise asjas, menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, ning TsMS § 171 lg 1 järgi kannab apellatsioonimenetluse kulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata, kuid praegusel juhul ei vii nende sätete kohaldamine ringkonnakohtu arvates mõistliku tulemuseni. Sisuliselt tuleks vanematel vastastikku teineteise menetluskulud hüvitada. Arvestades seda, et kolleegium rahuldab sisuliselt mõlemad hagid (tagasiulatuva elatise nõude periood on marginaalne), on praegusel juhul põhjendatud jätta TsMS § 162 lg 4 järgi kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. Viidatud sätte mõte on vältida kulude ebaõiglast jaotamist. Menetluskulusid selliselt jaotades arvestab kolleegium mh seda, et mõlemad vanemad on täitnud lapsi kasvatades vahetult ülalpidamiskohustust, kuid teinud seda ebapiisavalt, mistõttu oli hagejatel alust pöörduda kohtu poole mõlema hagi puhul. Sellises olukorras on õige jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. Menetluskulude jaotus on kohtu kaalutlusotsus ning Riigikohus on pidanud õigeks jätta elatisehagi osalise rahuldamise korral menetluskulud poolte enda kanda (Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18). Neil kaalutlustel ei muuda kolleegium maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas ja jätab kulud mõlemas kohtuastmes poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 17 2-19-15828 18