Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.
Hagi tuleb menetleda poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnanud
lg 1 kohaselt esitatud olulisi tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada, põhjendades seda alljärgnevalt. Esmalt kvalifitseerib kohus pooltevahelise õigussuhte ja seejärel lahendab hageja rahalise nõude kostja vastu. Lõpetuseks otsustab kohus menetluskulude jaotuse ja nende rahalise kindlaksmääramise.
6. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1, 2 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Kohuse rikkumine on VÕS § 100 järgi kohustuse täitmata jätmine, osaline täitamata jätmine, täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult VÕS 76 lg 1, 2 ja § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel on kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kuna vaidlustamata asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja Võlgnik 28.10.2016 laenulepingu nr xxxxxxxxx (tlk 5-7), 16.02.2017 laenulepingu nr xxxxxxxxx (tlk 9 pöördel - 12) ja 19.06.2018 Lisa nr 1 (tlk 14-15), millega hageja andis Võlgnikule kokku laenu 7 100 eurot Võlgnik kohustus põhinõude ja intressid maksma maksegraafiku järgi viimase osamaksega hiljemalt 19.06.2020, siis sõlmisid hageja ja Võlgnik laenulepingu VÕS § 396 tähenduses. Kuivõrd vaidlust polnud ka selles, et Võlgnik jättis hagejale kokkulepitud maksegraafiku (tlk 15) alusel osamaksed tasumata, siis on Võlgnik rikkunud VÕS § 100 mõttes lepingute Lisa 1 p –st 5 (tlk 14) ja VÕS § 396 lg-st 1 tulenevat laenu tagastamise kohustust summas 5 765,97 ja intressi tasumise kohustust summas 1 780,28 eurot. Käendus VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 143 lg 1 sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, lg 2 sätestab, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. VÕS § 144 lg 2 järgi peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus, 3 milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. VÕS § 142 lg 3 järgi võib käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 142 lg 2 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses, samuti vastutab ka kohustuse rikkumises tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kohtule hageja poolt esitatud 28.10.2016 käenduslepingust nr xxxxxxxxx (tlk 8 - 9) ja 16.02.2017 käenduslepingust nr xxxxxxxxx (tlk 12 pöördel – 13 pöördel) nähtub, et kostja on käenduslepingu allkirjastanud käenduslepingud paberkandjal. Käenduslepingu I p-st 1.2 nähtub, et kostja vastutab laenulepingu I kohaselt Võlgniku poolt maksmata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti hagejalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulu ning kahju hüvitamise eest. Laenulepingust I tulenevate kohustuste täitmise käenduse piirmäär on lepingu p 1.2 kohaselt 10 000 eurot. Laenulepingu II p 1.2 järgi vastutab kostja laenulepinguini kohaselt hageja poolt maksmata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti hagejalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest. Laenulepingu II täitmise tagamise käenduse piirmäär on 4 200 eurot. Kuna lepingus viidatakse otseselt sellele, et kostja eraisikuliselt garanteerib kogu võlgnevuse tasumist, siis on tema puhul tegemist tarbijast käendajaga. Eeltoodu alusel vastab kostja kui tarbijast käendaja kohustus VÕS § 143 lg 1, § 144 lg 2 sätestatule, sest käendus on kirjalikus vormis käendaja poolt alla kirjutatud ja sisaldab käendaja vastutuse maksimumsummat. Kohus tuvastas, et Võlgnik on rikkunud VÕS § 100 mõttes lepingute Lisa 1 p –st 5 (tlk 14) ja VÕS § 396 lg-st 1 tulenevat laenu tagastamise kohustust summas 5 765,97 ja intressi tasumise kohustust summas 1 780,28 eurot. Vaidlust polnud selles, et kostja pole tasunud hagejale Võlgniku võlga. Seega on kostja kui käendaja rikkunud VÕS § 100 mõttes, VÕS 76 lg 1, 2, § 142 lg 2 järgi käenduslepingust tulenevat kohustust ehk tasuda ära hagejale laenulepingutest tulenev Võlgniku võlg 5 765,97 eurot ja intress 1 780,28 eurot. Kuna kostja seda vabatahtlikult ei tee, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt kui käendajalt VÕS § 76 lg 1, 2, § VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 396 lg 1 § 142 lg 2 järgi kohustuse täitmist ehk põhivõla ja intressi tasumist. Viivis VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda 4 selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivis põhivõla nõudelt Vaidlust ei olnud selles, et lepinguga oli kokku lepitud viivise määraks 0,5% päevas võlalt. Vaidlust ei olnud ka selles, et põhivõlgnik oli kohustuse täitmisega viivituses ja põhivõlalt nõutud viivis on hagi esitamise aja seisuga 8 245,34 eurot, mille hageja on vähendanud põhinõudeni. Kooskõlas VÕS § 145 lg 2 vastutab käendaja põhivõlgikul kohustuse täitmise eest, sealjuures viiviste eest. Eeltoodu alusel on hageja viivisenõue võlgniku põhivõlalt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1, § 145 lg 2 järgi tõendatud ja põhjendatud. Lisaks on hagejal on õigus nõuda viivist alates
Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on see perioodi 20.06.2020-01.04.2021 eest vastavalt 8 245,34 eurot. Hageja on viivisenõuet piiranud põhivõla suurusega, mis ei riku kostja õigusi. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivist 5 765,97 eurot. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 7. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jaotab kohus menetluskulud
lg 1 ja 2 alusel.
lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja esitas kohtule taotluse ka menetluskulude kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt koosnevad hageja menetluskulud kulust riigilõivule 650 eurot ja õigusabikulud summas eurot. Kostja ei ole menetluskuludele ega menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (
Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt olid hageja kulutused õigusabile 1 428 eurot 8,4 tundi hagiavalduse koostamise, dokumentide komplekteerimise, suhtlus kliendiga, taotluse koostamise, e-kirjavahetuse pidamise, kompromissettepaneku koostamise, istungil osalemise eest (tlk 73, 77). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulud põhjendatud osaliselt.
lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus peab praegusel juhul
Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista Harju Maakohtu menetluses kantud menetluskulud 1 428 eurot km/ta. Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulud 2 079 (650 + 1 428) eurot. Kohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (
lg 1).
lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /digitaalselt allkirjastatud/ Kädi Sacik-Korn kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.