← Eesti

2-21-4117/39

Obsah (13)§ 34§ 211§ 66§ 210§ 25§ 28§ 15§ 29§ 38§ 37§ 17§ 16§ 27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hele Kaldma Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 12. aprill 2022, Tartu kohtumaja kantselei Tsiviilasja number Hagi ese 2-21-41

§ 34

lg-st 1 tulenevalt lahusvara huvides kasutatud ühisvara väärtuse hüvitamist ühisvara hulka (ning vastava ühisvara jagamist võrdselt poolte vahel). KOHTU SEISUKOHT

  1. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Kostja vastuhagi tuleb samuti osaliselt rahuldada.
  2. Vaidlustamata asjaolu on, et Tartu Maakohtu
  3. jaanuari 2020 määrusega seati J. K. i üle eestkoste ning eestkostjaks määrati M.-L. K. M.-L. K. on andnud eestkostetavale nõusoleku hagiavalduse esitamiseks (tl 25). Vaidlust ei ole selles, et poolte abielu sõlmiti XXX (tl 8) ning poolte abielu lahutati Tartu Maakohtu XXX otsusega (tl 36), mis jõustus 4 08.06.
  4. Vaidlust ei ole ka selles, et poolte vahel ei ole sõlmitud abieluvaralepingut, seega kohaldus abikaasade varasuhtele ühisvararežiim (

§ 211

). Poolte varaühisuse varasuhe lõppes abielu lahutamisega (

§ 66lg 2).

Perekonnaseaduse (

) § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb ühisvara jagada kehtiva

alusel, kuid ühisvara koosseis määratakse

§ 210

lg 2 järgi vara omandamise ajal kehtinud

alusel (vt nt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9).
  3. Hageja palub korteriomand asukohaga XXX (registriosa XXX) müüa avalikul enampakkumisel, jagades tulem poolte vahel võrdsetes osades. Kostja palub vastuhagis lugeda korter kostja lahusvara hulka. Alternatiivselt palub kostja müüa korter avalikul enampakkumisel ja tulemi jagamisel kalduda kõrvale ühisvara võrdsuse põhimõttest, määrates, et 68% tulemist kuulub kostjale ja 32% hagejale. Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte ühisvara hulka kuulunud korteri soetamiseks kasutatud EVP-d kuulusid kostjale lahusvarana. EVP-ga tasumise tõendamiseks on kostja esitanud pangaoperatsioonide väljavõtte EVP arvega (tl 56). Väljavõttest nähtub, et EVPde kinkimine on toimunud 1994 ja
  4. aastal, seega abielu ajal. EVP-de omandamise ajal kehtinud

(1995)§ 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara ning § 15 lg 1 kohaselt on abikaasade lahusvara vara, mis on abielu kestel saadud kinke teel. Kostja poolt väidetud kinkelepingute tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 260 lg 1 kohaselt pidi kinkeleping summaga üle 50 krooni olema notariaalselt tõestatud. TsK § 50 lg 2 järgi tõi seadusega nõutava notariaalse vormi järgimata jätmine endaga kaasa tehingu kehtetuse. Seega kostja sai tõendada EVP-de kuulumist tema lahusvara hulka üksnes notariaalselt tõestatud vormis kinkelepinguga, mida praeguses asjas esitatud ei ole (vt Riigikohtu
  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-09, p 11; Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a otsus nr 3-2-1-4-09, p 11). Kuna kostja kinkelepingu sõlmimist tõendanud ei ole, siis on abielu ajal ka ühe abikaasa EVP-kontole kantud EVP-d abikaasade ühisvara (Riigikohtu
  5. novembri 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-04, p 21). Seega omandati korter ühisvarasse kuuluvate EVP-de eest. Eelnevast tulenevalt on tegemist abikaasade ühisvarasse kuuluva korteriomandiga. Kuna nii hageja kui kostja on palunud korter müüa avalikul enampakkumisel, tuleb korter panna avalikule enampakkumisele ja saadud tulem jaotada poolte vahel võrdselt.
  6. Hageja ja kostja paluvad müüa sõiduauto Volvo V70 (reg. märk XXX) avalikul enampakkumisel. Seega rahuldab kohus poolte nõude panna auto avalikule enampakkumisele. Hageja palub enampakkumisel saadud tulemist hageja kasuks maha arvata auto hoiustamiskulu 470 eurot ja seejärel jagada ülejääv summa poolte vahel võrdselt. Kostja nõustub hoiustamistasu mahaarvamisega osaliselt, s.t 360 euro ulatuses. Hageja auto hoiutasu nõue on kujunenud perioodil 2019-2021, mil hoiutasuks oli 360 euro kolme aasta kohta, ühe kuu maksumusega 10 eurot. Lisaks on hageja 02.12.2021 tasunud auto Tartu tasulisse parklasse pukseerimisteenuse eest 85 eurot ning 02.12.202102.01.2022 parklatasu 25 eurot. Abikaasade ühisomandis oleval asjal lasuvate koormatiste ja asjale tehtavate kulutuste puhul tuleb arvestada seda, et abikaasad ei ole pelgalt ühise asja ühisomanikud, vaid abikaasadele kuuluv vara jaguneb nende ühisvara ja kummagi lahusvara kogumiks. TsÜS § 66 järgi on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste 5 kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Abikaasade varaühisuse varasuhtes on abikaasad kogu ühisvara, s.o erinevate esemete ja varaliste õiguste kogumi ühisomanikud (

§ 25koosmõjus Ts

ÜS §-ga 66) ning teostavad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi üldjuhul ühiselt, lähtudes ühisvara valitsedes abielulise kooselu ja vara korrapärase majandamise huvidest (

§ 28lg 1 esimene lause ja lg 3 esimene lause).

Seejuures korraldavad abikaasad kokkuleppel abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise, pidades silmas teineteise ja laste hea olu (

§ 15lg 1 kolmas lause).

Ühisvara valitsedes tehtavate tehingute korral on abikaasad üldjuhul solidaarvõlgnikud ja solidaarvõlausaldajad (

§ 29

lg 4) ning varaühisuse lõppedes ühisvara jagamise korral ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (

§ 38esimene lause).

(vt

  1. veebruari 2015 Riigikohtu otsuse nr 3-21-164-14 p 11-14 p 16). Hageja esitatud tõenditest (tl 139) nähtub, et auto hoiukulud summas 360 eurot tasuti hiljemalt 01.12.2021 ning transpordi ja parklatasu 02.01.
  2. Kostja on nõustunud hoiutasuga 360 eurot. Auto teisaldamise ja hilisemaid hoiustamiskulusid kostja põhjendatuks ei pea. Kostja hinnangul oleks võinud auto seista Anne 92, Tartu majaesises parklas. Kostja on esitanud kohtule pildid, millest nähtub, et Anne 92 maja ees oleks olnud võimalik autot parkida (tl 143-145). Kohus on seisukohal, et kostja vastuväide auto parkimise võimalikkuse kohta Annelinna majade vahelises parklas ei ole põhjendatud. Kohus loeb TsMS § 231 lg 1 kohaselt üldtuntuks asjaolu, et teeliikluses mittekasutatavate autode hoidmine avalikes parklates ei ole tavapärane ega ka heaks kiidetud praktika kohaliku omavalitsuse ning antud piirkonna elanike poolt. Lisaks sellele võib auto pikemaks ajaks valveta parklasse jäädes muutuda sihtmärgiks kurjategijatele. Kostja ei ole tõendanud, et autot oleks saanud hoida selleks ettenähtud kohas soodsama tasu eest. Seega loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks kuluks auto parklas hoidmise- ja transpordikulu. Eelnevast tulenevalt tuleb poolte ühisvarasse kuuluv Volvo V70 müüa avalikul enampakkumisel, enampakkumisel saadud tulemist arvestada hageja kasuks maha auto hoiustamiskulu 470 eurot ja seejärel jagada ülejääv summa poolte vahel võrdselt.
  3. Hageja palub kohustada kostjat tema ühisvara osast hüvitama hagejale vähemalt pool hageja arveldusarvelt tasutud kommunaalkuludest, s.o 825 eurot. Hageja kommunaalteenuste nõue tuleneb perioodist, mil hageja korterit ise ei kasutanud (alates märts 2019 kuni 27.01.2020). Hageja leiab, et pooled olid kommunaalteenuste võlgnevuse osas solidaarvõlgnikud ning hagejal on VÕS § 69 lg 2 alusel õigus pool tasutud summast kostjalt tagasi nõuda. Kostja kommunaalkulude nõudega ei nõustu. Kostja hinnangul oli tegemist kulutustega perekonna huvides, mida ei ole hagejal õigus kostjalt tagasi nõuda. Kuna varaühisuse korral kuulub abikaasadele nii ühis- kui ka lahusvara, tuleb neist kumbagi kuuluvatele esemetele kulutusi teha ning nendega seotud koormisi kanda vastava varakogumi arvel, st ühisvara valitsetakse ühisvara arvel ja lahusvara vastavalt lahusvara arvel. Samas võivad abikaasad teha ühe varakogumi arvel kulutusi ka teise varakogumi kasuks. Kuni ühisvara jagamiseni kohaldatakse ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise suhtes

§§ 28

-34 ühisvara valitsemise kohta kehtestatud nõudeid.

§ 37

lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Raha, mis abielu kestel laekus kummagi abikaasa pangakontole, muutus ühisvaraks.

§ 17

kohaselt juhul, kui üks abikaasa 6 teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Hageja nõuab kostjalt enne abielu lahutamist korteriomandi kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist, ajal mil korteriomand kui ühisvara hulka kuuluv ese oli jagamata. Seetõttu kohalduvad selle valitsemisele endiselt ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise sätted. Kuivõrd kommunaalteenuste eest tasuti hageja pangakontolt, mis oli samuti ühisvara, tuleb asuda seisukohale, et tegemist oli ühisvara arvelt tehtud kulutusega ühisvaras olevate kohustuste täitmiseks. Hageja on väitnud, et tema vaidlusalusel perioodil korterit ei kasutanud. Asjaoludest nähtub, et ka kostja viibis suure osa ajast Soomes ning tegelikkuses kasutas korterit poolte ühine täisealine poeg. Eeltoodu ei välista, et tegemist oli kulutustega perekonna heaks ja hageja ei saa nõuda nende hüvitamist ühisvarasse. Seega jätab kohus hageja nõude hüvitada hagejale kostja ühisvara arvelt 825 eurot rahuldamata. Kohus selgitab, et VÕS § 69 alusel on kommunaalkulude hüvitamist võimalik nõuda pärast ühisvarasuhte lõppemist tekkinud kulude osas (vt 25. veebruari 2015 Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-164-14 p 11-14). 12. Hageja palub kohustada kostjat tema lahusvara osast hüvitama hageja ja kostja ühisvarasse hageja arveldusarvelt tehtud kulutused lahusvarale summas 11 433,90 eurot VÕS § 1039 alusel. Hageja esitatud nõue tuleneb perioodil 05.03.2019-27.01.2020 hageja pangakontolt kostja poolt isiklikuks otstarbeks tehtud maksetest. Kostja vaidleb sellele vastu ja leiab, et hageja väited on tõendamata. Kostja väitel käis ta sel perioodil palju Eestis, ostis hagejale Soomest vajalikke asju ning tõi hagejat hooldekodust koju käima.

§ 34

lg-tes 1 ja 2 on sätestatud eriregulatsioon käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete suhtes.

§ 34

lg 1 sätestab, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama ning hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Seega tuleb praegusel juhul hageja nõude alusena kõne alla üksnes

§ 34lg 1 (vt ka 25.

veebruari 2015 Riigikohtu otsuse nr 3- 2-1-164-14). Hageja on tuginenud asjaoludele, et kostja on tema pangakaardiga teinud kulutusi kostja lahusvara kasuks. Seega peab kohus hindama kulutuste hüvitamist üldises korras, st kas käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi. Ühis- või lahusvara huvides tehtud kulutustest tuleb eristada perekonna ülalpidamiseks perekonna vajaduste rahuldamisel tehtavaid kulutusi

§ 16

mõttes, mille puhul eeldatakse

§ 17

järgi, et abikaasal ei ole õigust neid kulutusi tagasi nõuda.

§ 27

lg 6 esimese lause järgi loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Seega pidi hageja TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama, et tema pangakontolt tehtud maksed on tehtud kostja lahusvara kasuks või et selle eest soetati kostjale lahusvara. Hageja on esitanud kohtule oma pangakonto väljavõtte perioodil 05.03.2019-28.01.2020, millest nähtuvalt on hageja pangakaarti kasutatud nii Eestis kui Soomes erinevate kaupade ja teenuste eest tasumisel (tl 16-20). Lisaks esitas hageja enda ambulatoorse epikriisi (tl 73-75), millega soovib tõendada, et alates hageja terviserikkest 05.03.2019 on kostja omavoliliselt hageja pangakaarti enda huvides kasutanud. 7 Hageja on viidanud Riigikohtu lahendi nr 2-15-15138 punktile 44.3, mille kohaselt saab abikaasa nõuda auto kasutuseelise hüvitamist kui ta tõendab ära, et autot kasutas vaid teine abikaasa. Analoogselt leidis hageja, et see kohaldub ka käesoleval juhul kuivõrd pangakontol olnud rahalisi vahendeid ei kasutatud suures osas perekonna huvides ja kostja takistas hagejal nimetatud varaliste vahendite kasutamist. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et ta oleks vaidlusalusel perioodil kostjalt pangakaarti tagastamist palunud. Kostja selgitas kohtuistungil, et hageja andis pangakaardi kostja valdusse vabaks kasutamiseks põhjusel, et varasemalt elas hageja kostja juures Soomes ning sellel perioodil kandis mõlema abikaasa kulud kostja. Hageja on kohtuistungil möönnud, et kostja tõi talle haiglas viibimise ajal mingeid asju, kuid rohkem ta täpsustada ei osanud. Pangakonto väljavõttest nähtuvad rahakasutused korraga kuni 1000 eurot. Eluliselt on usutav, et poolte abielu kestel ei hoia abikaasad alles tehtud kulutuste arveid, mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha pangakontolt nähtuvate kulutuste eesmärki. Eelnevast tulenevalt jätab kohus, hageja nõude arvata kontolt tehtud kulutused 11 433,90 eurot ühisvarasse, rahuldamata, kuna nõue on tõendamata. Menetluskulud

  1. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 164 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg-st 2 tulenevalt võib kohus jagada kulud erinevalt selle paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kuna praeguse vaidluse puhul oli tegemist ühisvara jagamise nõudega – seega hagilise abieluasjaga –, tuleb menetluskulud jagada lähtuvalt TsMS §-st
  2. Kuna asjas ei nähtu maakohtu arvates mõistlikke põhjusi, miks tuleks kulud jagada erinevalt TsMS § 164 lg-s 1 sätestatust, tuleb menetluskulud jätta poolte endi. Kohus andis 06.03.2021 määrusega hagejale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Seega jäävad hageja riigi õigusabi kulud riigi kanda. Võttes arvesse, et kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, ei määra kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Hele Kaldma kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.