← Eesti

1-22-2460/6

1-22-2460 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. mai 2022. a, Tallinn, kirjalik menetlus Alustamata kriminaalasja number 1-22-2460 (22230100045) Kohtunik Urmas Rein

§ 144lg 1 kuriteokatse tunnustel.

Kaebaja leidis, et kriminaalmenetlus on jäetud põhjendamatult algamata, kuna lapse poolt tema ülekuulamisel avaldatud andmed on piisavad, sedastamaks lapse isa Y poolt kuriteona kvalifitseeritava teo olemasolu, mis õigustab kriminaalmenetluse läbiviimist, uurimaks lapse poolt nii uurijale kui ka Qle avaldatud väiteid põhjalikumalt. Kaebaja märkis täiendavalt, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatest ei nähtu, et J. Keltil oleks asjakohane väljaõpe lapse ülekuulamiseks ja kaebaja palus prokuratuuril kontrollida, kas J. Keltil on asjakohane väljaõpe lapse ülekuulamiseks. Kaebaja hinnangul võis Y olla realiseerinud KarS § 179 lg 1 kuriteokoosseisu. Kaebaja ei nõustunud kriminaalmenetluse mittealustamise teates toodud väitega, et lapse enda poolt nii uurijale kui ka Q-le avaldatud asjaolud ei realiseeri ühtegi kuriteokoosseisu, kuivõrd lapse enda poolt avaldatud teave realiseerib kahtlusteta antud kuriteo koosseisu. 11.01.2022. a teates esitatud seisukoht, et tuginedes kogutud informatsioonile puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et Y oleks viimase poole aasta jooksul X suhtes toime pannud seksuaalse või füüsilise väärkohtlemise, ei ole ilmselgelt põhjendatud. Asjaolu, et viimase 6 kuu jooksul ei ole midagi toimunud, ei tähenda KarS § 179 lg 1 kuriteokoosseisu puudumist, kuna KarS § 179 lg 1 on II astme kuritegu, mille aegumistähtaeg on KarS § 81 lg 1 p 2 alusel 5 aastat. Kaebaja selgitab, et olukorras, kus lapse isa nõuab lapse sõnul lapselt duši all noku suhu võtmist, mida laps on lisaks uurijale avaldanud ka Q-le, siis kui laps oli 2-4 aastane ehk KarS § 179 lg 1 aegumistähtaja piires, siis ei saa väita, et ei mingit alaealise seksuaalset ahvatlemist KarS § 179 lg 1 alusel ei oleks toimunud. Sellisele seisukohale asumine kinnitab menetleja poolt sisuliselt n-ö „silma kinni pigistamist“ menetleja enda poolt tuvastatud asjaolude ja toimepandud kuriteo osas. Menetleja seisukoht, et kui X oleks isa poolt pidevalt väärkoheldud, siis laps tõenäoliselt ka ei otsiks isa lähedust, on põhjendamatu, sest 6-aastane laps ilmselgelt ei saa aru KarS § 179 lg 1 esemeks oleva kuriteo ebaõigsusest või antud teo ebanormaalsusest. Eeldada, et 6-aastane sellest aru saaks, on lapse vanusest ja tema arusaamisvõimest tingituna ilmselgelt väär. Ühtlasi on ohvri poolt tema seksuaalse väärkohtlejaga läheduse otsimine siiski tavapärane, kuna väärkohtlejaks on lapse isa ehk lapse üleneja sugulane. Eelnevast tulenevalt on menetleja põhjendamatult leidnud, et KarS § 179 lg 1 rakendamise eeldused ei ole täidetud. Kaebaja leiab veel, et menetleja ei ole kontrollinud KarS § 1432 lg 1 või § 144 lg 1 kuriteokatse realiseerimist. Kaebaja on seisukohal, et menetleja ei ole temale teada olevate faktiliste asjaolude valguses kontrollinud järgmiste kuriteokoosseisude kuriteokatse toimepanemist. Kaebaja on seisukohal, et kui vanem nõuab oma lapselt duši all noku suhu võtmist, paneb ta toime KarS §

§ 144lg 1 kuriteokatse.

Mõlema kuriteokoosseisu kuriteokatsed algavad täisealise või vanema poolt lapsele muu sugulise iseloomuga teo (noku suhu võtmise) tegemise nõude esitamisega. Vaidlustatavast määrusest ei nähtu, et menetleja oleks üldse kontrollinud KarS §

§ 144lg 1 kuriteokoosseisude kuriteokatse realiseerimist, mis tuvastatud asjaoludest 2

(17)nähtuvalt on võimalik. Samuti pole menetleja võtnud tarvitusele kõiki abinõusid tõe väljaselgitamiseks, mh on jäetud üle kuulamata Q kui ka Y. Kaebaja arvates on menetleja jätnud põhjendamatult tarvitusele võtmata kõik vajalikud abinõud tõe välja selgitamiseks. 11.01.
  1. a teatest nähtuvalt ei ole üle kuulatud Q, kellele laps 24.12.
  2. a Y poolse seksuaalse ahvatlemise või muu seksuaalse iseloomuga teo üles tunnistas. 11.01.
  3. a teates ei ole Q tunnistajana ülekuulamata jätmist ka motiveeritud. 11.01.
  4. a teatest nähtuvalt ei ole üle kuulatud Y, tema üle kuulamata jätmist ei ole ka põhjendatud. Samuti, arvestades, et tegemist on lapse jaoks väga keeruliste, delikaatsete ja traumeerivate küsimustega, ei pruugi laps esimesel ülekuulamisel uurijale kui tema jaoks võhivõõrale isikule (ülekuulamine toimus lapse ema juuresolekuta) avaldada ega usaldada kõiki asjaolusid ega detaile, mistõttu on tõsiselt küsitav menetleja praktika, mille kohaselt menetleja töö lapsega piirdubki vaid ühe vestlusega. Arvestades lapse poolt juba seni avaldatud informatsiooni toimunust, on selgelt võimalik, et lapse täiendaval ülekuulamisel, kaasates selle juurde ka KrMS § 70 lg 2 p-s 2 nimetatud isikuid, võib laps palju enam avaneda ning rääkida veelgi põhjalikumalt, mis Y temaga on teinud. Kokkuvõttes on kaebaja veendumusel, et kriminaalasjas ei ole tehtud kõiki vajalikke toiminguid tõe väljaselgitamiseks.
  5. Ringkonnaprokuratuur jättis 04.02.
  6. a määrusega kaebuse rahuldamata. Ringkonnaprokurör asus materjalide pinnalt seisukohale, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, sest kriminaalmenetluse mittealustamine on põhjendatud ja seaduslik. Ringkonnaprokurör selgitas, et materjale asuti politseis kontrollima, sest 30.12.
  7. a teatas psühhoterapeut KT lasteabitelefonile X võimalikust seksuaalsest väärkohtlemisest lapse isa poolt, et lapse ema oli psühhoteraapias ja rääkis, et paar päeva tagasi isa soovis lapselt oraalseksi tegemist. Samuti 29.12.
  8. a edastas Q Saue valla lastekaitsespetsialistile teate, et tema juures ööbis X ja rääkis isapoolsest kehalisest ja seksuaalsest väärkohtlemisest. Esmalt, kaebuse p. 2.3.5 märgitakse, et kriminaalasjas ei ole tehtud kõiki vajalikke toiminguid tõe väljaselgitamiseks. Samuti on kaebuses märgitud, et erinevad isikud on ülekuulatud. Siinkohal tuleb meenutada, et kaebus on esitatud kriminaalmenetluse mittealustamise teate peale. Seega ei ole alustatud kriminaalmenetlust, ega tehtud menetlustoiminguid, nagu seda on isikute ülekuulamised. Isikutega lihtsalt vesteldi. Samuti tuleb märkida, et KrMS § 66 lg 21 kohaselt ei ole üldjuhul tõendiks tunnistaja ütlused, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel. Seega on kasutud erinevate täiskasvanute ütlused kuriteo tõendamiseseme kohta, kui nad ise sündmuse juures ei viibinud. Kahtlustuse esitamiseks Y-le peab olema põhjendatud alus ja seda saab teha vaid kriminaalmenetluses. Tema ei ole kohustatud enda vastu tunnistajana ütlusi andma ega menetlusele kaasa aitama. Käesoleval ajal puudub seaduslik alus temale uue kahtlustuse esitamiseks. Kriminaalmenetluse alustamise küsimuse otsustamisel tuli menetlejal lähtepunktiks võtta vaid viimase poole aasta, ehk ajavahemikus 12.08.
  9. a kuni 11.01.
  10. a juhtunud sündmused, mitte lapse 2-4 aasta vanuses toimunu, mille osas menetlusotsused, sealhulgas mittealustamised või menetluse lõpetamised, on juba varasemalt vastu võetud ja lahendid jõustunud. Samade sündmuste ja isikute suhtes menetluse alustamine või läbiviimine ei ole lubatav, kui ei ole ilmnenud selliseid uusi asjaolusid, mis annaks seadusliku aluse varasemate lahendite tühistamiseks, menetluse uuendamiseks. Nimetatud varasemate menetluste kohta on märgitud andmed kriminaalmenetluse mittealustamise nr 22230100045 teates lk 4-5 ja kontrollimisel selgus järgmine: 3
(17)1) 05.02.
  1. a alustati kriminaalmenetlus 18231502034 KarS § 121 lg 2 p 2 tunnustel. Y-le esitati kahtlustus selles, et tema
  2. a veebruaris seni tuvastamata kuupäeval ja kellaajal Tallinnas, XXX asuva korteri magamistoas peretüli käigus haaras elukaaslase C mõlemast randmest kinni ja tõukas voodile, millest kannatanu kukkus seljaga vastu voodi äärt ja tundis füüsilist valu selja ja käte piirkonnas ning selle tegevuse tagajärjel sai kehavigastusi: sinikad mõlema randme ümber. Samuti tema
  3. a suvel seni tuvastamata kuupäeval ja kellajal elukohas XXX lõi tütart X üks kord käega vastu pead tekitades lapsele füüsilist valu ning 2018, a suvel seni tuvastamata kuupäeval ja kellaajal Tallinnas Sütiste tee 19 asuva PERH haigla juures asuvas parklas, istudes autos, lõi kõrval istunud tütart X üks kord käega pähe tekitades lapsele füüsilist valu. 26.04.
  4. a oli menetleja KrMS §199 lg 1 p 1 alusel osaliselt lõpetanud kriminaalmenetluse episoodides, mis puudutasid X ning 23.07.
  5. a lõpetati ringkonnaprokuröri poolt KrMS § 199 lg 1 alusel ehk tõendamatusega kogu kriminaalasja menetlus, määrus on jõustunud. Kuna ülalnimetatud kaebuses on viidatud tunnistaja Q ülekuulamise vajadusele, tuleb märkida, et kriminaalmenetluses nr 18231502034 oli tema tunnistajana ülekuulatud, ta andis ütlusi, et tema on olnud 10 aastat lähisuhtes C-ga ning füüsilise vägivalla pealnägijaks ta ei ole olnud, ülekuulamisel rääkis seda, mida kannatanu oli talle rääkinud. Seega tema näol ei ole tegemist erapooletu usaldusväärse isikuga, kes saaks menetlustes objektiivsed ütlusi anda, kui C väidab end või oma lapsi väidetavalt Y poolt toimepandud kuritegudes kannatanuteks olema ning KrMS § 66 lg 21 kohaselt ei ole tõendiks tunnistaja ütlused, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel. 2) 12.03.2019 alustati kriminaalmenetlust nr 19231500508 KarS § 121 lg 2 p 2 alusel kannatanu C ülekuulamisega selles, et tema endine elukaaslane ja laste isa Y kasutas ajavahemikul 3.03.
  6. a kuni 10.03.
  7. a tütre X suhtes füüsilist vägivalda (hematoomid vasaku kõrva taha, lõualuul ja kaelal, reitel ja vasakul säärel). Menetlus oli lõpetatud KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel motiveerimata määrusega 26.04.
  8. a, prokuröri 29.04.
  9. a loal ja määrus on jõustunud. 3) 24.09.
  10. a alustati C 24.09.
  11. a avalduse alusel seksuaalkuritegude ja lastekaitse grupi poolt kriminaalmenetlus nr 18230101425 KarS § 141 lg 2 p 1 tunnustel selles, et ajavahemikul 10.09.
  12. a kuni 17.09.
  13. a täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel aadressil XXX asuvas eramus, kasutades 2,8- aastase X seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, pandi kannatanu suhtes toime muu sugulise iseloomuga tegu. 19.12.
  14. a lõpetati menetlus KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel motiveerimata määrusega, prokurör andis selleks loa 21.12.
  15. a. 25.01.
  16. a koostati määrusele põhistused ning nendest nähtub, et lapskannatanu X ei räägi uurijale videoülekuulamisel ega Lastemajas küsitlemisel seksuaalsest väärkohtlemisest. Lapse verbaalne võimekus vastas eale, ta ei avaldanud isa kohta mitte midagi sellist, mille põhjal oleks olnud võimalik üheselt järeldada, et teda on seksuaalselt väärkoheldud. Liiati ei nähtunud mitte ühtegi viidet selle kohta, et lapse suhtes on toime pandud mingigi tegu, mis vastaks KarS
  17. peatüki
  18. jaos ettenähtud kuritegude tunnustele. Tuvastati, et C ja Y suhted olid väga pingelised. Kriminaalmenetluse vältel oli C edastanud menetleja e-posti aadressile telefoniga salvestatud 18 vestlust tema ja X vahel. Salvestustel esitas C X-le suunavaid küsimusi ning palus korduvalt X rääkida, kuidas issi näitas ja/või pani X-le suhu oma „suure looma“. C poolt menetlejale edastatud 18 vestlust ei olnud lubatavad tõendid, sest tegemist ei olnud tõendiga KrMS § 63 mõttes ning jäeti tõendite kogumist välja. Menetleja pidas vajalikuks märkida, et ema poolt läbiviidud ja salvestatud vestlused lapsega on ühekülgselt suunavad, isa laimavad. Ema selline tegevus on last kahjustav ning seetõttu taunitav. Samuti märgiti ära, et alates
  19. a märtsist kuni 17.09.
  20. a oli erinevate omavalitsuste spetsialistid antud perega suhelnud, sh C-ga, kuid selle aja jooksul ei olnud C 4
(17)avaldanud kahtlusi tütre väärkohtlemise kohta. Määrusele esitas 04.02.
  1. a kaebuse Riigiprokuratuurile C lepinguline esindaja advokaat A. Kuuseväli, kes soovis täiendavate toimingute tegemist ja menetluse jätkamist, kuid Riigiprokurör jättis 27.02.
  2. a määrusega kaebuse rahuldamata ning määrus on jõustunud. 4) 22.12.
  3. a alustati kriminaalmenetlus nr 19231502725 KarS § 121 lg 2 p 2 tunnustel selles, et Y ja elukaaslase C vahel oli füüsiline konflikt. C haaras Y-l kahe käega kõrist kinni ning pigistas. Oma teoga põhjustas ta Y-le füüsilist valu ja kehavigastused. Hiljem laekus avaldus C-lt asjaolude kohta, et hoopiski meesterahvas Y olevat C löönud ning põhjustanud temale füüsilist valu. Kui Yl fikseeriti läbivaatusega tervisekahjustused, siis C-l mitte. Samuti selgus materjalidest, et C pidi kohtumääruse kohaselt lapse isale nädalaks üle andma, tema aga seda teha ei soovinud ja provotseeris tüli. Samuti nähtub C ütlustest, et temal on endiselt tunded Y vastu ja otsis temaga lähedust, mees aga mitte, C valetas toimunud konflikti asjaolude kohta ning nimetas tunnistajakspealnägijaks taas Q, kes tegelikult aga kaklust pealt ei näinud, nagu tema ütlustest selgus. Kannatanuna ülekuulatud Y nimetab, et esitab e-kirja, milles ta on selgitanud naisele, et ei soovi temaga suhet jätkata. Samuti kirjeldas kannatanu lapse hooldusõiguse tsiviilkohtu menetlust. Nimetatud kirjast selgub, et Y väitel naine jätkab lähisuhet Q-ga, Y palub naisel lõpetada temaga (Y-ga) flirtimine ja füüsilise läheduse otsimine ning suhte taastamiseks lapsega manipuleerimine. 10.07.
  4. a lõpetas ringkonnaprokurör C suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 2 p 7 alusel ja määras temale kohustuse osaleda nõustamisel „Tasuta nõuandetund lahutajatele“. Määrus on jõustunud. Y osas materjale ei eraldatud, kahtlustust temale ei esitatud. 5) 12.08.
  5. a jäeti politsei poolt alustamata kriminaalmenetlus nr
  6. C menetluse alustamata jätmist ei vaidlustanud. Põhja prefektuuris registreeriti 02.08.
  7. a avaldus nr 2.13/23922-1 selle kohta, et 30.07.
  8. a kell 18:52 helistas lasteabitelefonile C, kes andis teada abivajavast lapsest. Teataja sõnul, 30.07.
  9. a õhtul oli kohtutäitur toonud talle teatise, et ta peab enda lapse X, andma pühapäeval üle isale Y-le, kuid laps on väga kartlik ja ei soovi isaga koos olla. Laps käitub imelikult peale seda, kui on isaga koos olnud. Laps tegeleb seksuaalse alatooniga mängudega. Seksuaalse alatooniga käitumine on olnud lapsel alates
  10. a. aastast. Lapse emal on tõsine kahtlus lapse võimalikule seksuaalsele väärkohtlemisele lapse isa poolt. Samuti on lapse ema kogenud lapse isa poolt füüsilist ja vaimset väärkohtlemist pikema aja jooksul. 09.08.
  11. a C poolt politseile antud seletusest nähtub lisaks varasemale, s.o.
  12. a-
  13. a juhtunud väidetavatele sündmustele, et 14.04.
  14. a oli C-l telefonikõne X-ga. Tütar viibis sellel ajal Y juures. Telefonikõne lõpuks ütles X, et hakkab issi pissut musitama. Antud telefonikõne on C-l helisalvestatud ning ta edastas selle uurija meilile e-kirja teel. W seletuse kohaselt 01.06.
  15. a tegi W Harju Maakohtusse avalduse X hooldusõiguse osas. Esialgse õiguskaitsena määrati, et alates 18.07.
  16. a peab X hakkama nädalate kaupa elama mõlema vanema juures. C pole sellest kinni pidanud nii, et tema juurde läks kohtumäärust täitma kohtutäitur. W seletas, et on täheldanud lapse poolt imelikku käitumist, sh laps on avaldanud soovi tema kubemepiirkonda musitada ja keelega musitanud suule nii teda, kui ema. Tema arvates ema manipuleerib lapsega, rääkides lapsele isast halvustavaid, väljamõeldud lugusid, et last isa vastu meelestada. 04.08.
  17. a on koostatud Sotsiaalkindlustusameti poolt „Teenuseosutaja kokkuvõte kohtumisest lapsega“. Sellest nähtub, et psühholoog HS on X-ga kohtunud korduvalt 15.10.
  18. a kuni 16.07.
  19. a, võimalik lapse seksuaalne ega ka füüsiline väärkohtlemine pole seanssidel tõendamist leidnud. Lapse ema C, kui ka lapse isa Y olid mõlemad nõus jätkama lapsega psühholoogi HS juures käimist ning mõlemad pidasid seda vajalikuks. 5
(17)Ringkonnaprokurör selgitas, et viimase kriminaalmenetluse mittealustamise nr 22230100045 materjalidest nähtub, et psühhoterapeut KT, kes viimati 30.12.
  1. a väidetavast lapse seksuaalsest väärkohtlemisest politseile teatas, märkis, et kohtus lapse emaga 30.12.
  2. a ja teraapia käigus ema rääkis, et tema last on varasemalt aastaid seksuaalselt väärkoheldud tema isa poolt. Uutest episoodidest ema ei olnud rääkinud. Seega märgiti terapeudi kuriteoteates täiesti alusetult, et paar päeva tagasi isa nõudis lapselt oraalseksi. 06.01.
  3. a vestles uurija J. Kelt (kes esitas kontrollimiseks prokurörile tunnistuse alaealiste ülekuulmise täienduskoolituse läbimise kohta nr AA 0403,
  4. maist
  5. a) Tallinna Lastemajas X-ga ning avatud ja rõõmsameelne laps ei rääkinud midagi võimalikust seksuaalsest ega füüsilisest väärkohtlemisest tema isa poolt viimase pooleteist aasta jooksul. Ta on rääkinud, et issi on tema tussut puudutanud, seda kreemitades, sest tal on allergia. Ta on G-le rääkinud, et issi on tema pissut musitanud juba 2 aastat tagasi tema voodis, kuid seda ta ei mäleta. Samuti rääkis X uurijale, et kui ta oli 2-4 aastane, siis vannitoas dušši all issi on öelnud, et X võtaks ta noku endale suhu. X jooksis siis tuppa ja ronis kõrge kapi otsa. Issi seda ka ei mäletavat, sest see juhtus nii ammu. Issi olevat X-le öelnud, et mis sa ajad. Ta mäletab veel seda, kui issi tahtis panna teda kööki seina külge rippuma, et ta hingata ei saaks. Ta mäletab kõike, sest lapsel on siukene aju, mis kuuleb peaaegu kõike, mis juhtub ja ta kuuleb ja mäletab peaaegu kõike. Siis selgitab laps uurijale, et kõige parem koht, kus end issi eest varjata, on ronida üles pööningule, siis tõmmata redel ka üles, siis issi ei saa sinna tulla. Samas vastab laps, et ta pole seal kunagi käinud. Kui uurija küsis, kas viimasel ajal, või hiljuti ka midagi taolist on juhtunud, vastas X, et ei ole. X ütles samuti uurijale, et talle lihtsalt ei meeldi issi juures olla aga ta ei tea, miks ei meeldi. Samas rääkis laps tegevustest, mida talle meeldib koos isaga teha. Samuti ei meeldi talle üksi magada ja ta nõuab issit enda juurde voodisse, kuigi issi kogu aeg ära põgeneb. Issi ei saa isegi õhtul pesemas käia, ta peab käima öösel pesemas. Siis ükskord X piilus teda ukse vahelt ja nägi issi paljast peput. Kui X käib issi juures dušši all, siis peseb ennast ise, issi ainult ulatab talle šhampooni. Vannis meeldib talle rohkem käia, ei meeldi kui vannivaht otsa saab. Seega, X ei ole rääkinud uurijale ega psühholoogile ühestki väärkohtlemise episoodist isaga, mis oleksid juhtunud viimase 1,5 aasta jooksul, kuigi ta on hetkel 5,5 aastane ja tõenäoliselt suudaks lähiminevikus juhtunud sündmusi meenutada. Samuti räägib ta asjadest, mida ta ei saa mäletada, või ei ole ise kogenud (näiteks isa poolt tema löömisest siis, kui ta oli beebi, pööningule põgenemisest). Eluliselt ei ole usutav ja ka varasemast kriminaalasjade praktikast on teada, et laps ei mäleta sündmusi enda imiku ajast ega ka vanusest 1-4 aastat, kuna väikelapsed ei suuda vastata sündmusi meenutavatele küsimustele ning ka 4 –aastane laps ei suuda adekvaatselt vastata ajaga või arvandmetega seotud küsimustele. Ka ei räägi lapsed tavaliselt viisil, et sündmused on juhtunud ajavahemikus, kui ta oli 2-4 aastat vana. Seega on tõenäoline, et laps räägib seda, mida teised on temale rääkinud ja ta ei tee enam vahet, kas sündmused on päriselt juhtunud või ta peab teiste räägitut enda meenutusteks. 07.01.
  6. a C seletustest nähtub, et lapse suhtes ei ole toime pandud uusi kuritegusid, tegu on vana teemaga, tema ei öelnud kindlasti seda, et need asjad oleksid paar päeva tagasi juhtunud. X ei ole C-le rääkinud viimase poole aasta jooksul, et isa oleks temale füüsilises või seksuaalses mõttes liiga teinud. Samuti ei ole X emale rääkinud, mis talle isa juures ei meeldi aga ta ei soovi sinna ööseks jääda. C seletuse kohaselt ei saanud ka Q lapse jutust aru, mis ajast laps rääkis. C ise ei pöördunud politseisse uue avaldusega, kuid soovitas seda Q-l teha. Psühholoog HS edastas 09.01.
  7. a politseile info
  8. a X-ga kohtumiste kohta 5 korral, kus samuti ei tuvastatud lapse 6
(17)seksuaalset väärkohtlemist. Laps oli alustanud terapeudiga kohtumist jutuga, et kui ta oli titt, siis issi lõi teda metallasjaga pähe. Samuti rääkis laps, et isa juures ei meeldi, sest seal on igav, pole nii palju sõpru ja isa ei luba mõnda toitu lõpmatuseni süüa. Kokkuvõttes ja kõike eelnevat arvestades leidis ringkonnaprokurör, et küsitletud isikud räägivad varasematest sündmustest, mille kohta on juba lahendid olemas ja jõustunud. Viimases kontrollitud materjalis ei tuvastatud uut kuriteosündmust, kui üht delitkistruktuuri elementi. Seega puudub vajadus hakata analüüsima väidetava süüdlase teo õiget kvalifikatsiooni karistusseadustiku järgi. Varasemalt oleks kaebajal olnud õigus lahendite peale edasikaebused esitada, kuid seda kas ei tehtud, või see ei olnud tulemuslik. Prokurör selgitas, et KrMS § 66 lg 21 kohaselt ei ole tõendiks tunnistaja ütlused, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel. Seega C ja Q ütlusi ei saaks tõendina kasutada osas, mis puudutab väidetavaid X seksuaalse väärkohtlemise episoode. Samuti on C Y vastu vaenulikult meelestatud ja Q olnud C-ga lähisuhetes, mille tõttu nemad võivad anda valeütlusi C jaoks kasulikus suunas, süüstades ühtlasi alusetult ja oletuslikult Y. Kaebuses heidetakse samuti ette, et last on küsitletud liiga vähe, töö lapsega piirdus ühe vestlusega, et laps ei pruugi esimesel ülekuulamisel võõrale isikule tõde avaldada. Seatakse kahtluse alla menetleja pädevus. Vastupidiselt kaebajale, leidis ringkonnaprokurör, et menetleja on pädev, temal on vastav koolitus ja pikajaline töökogemus, sest senine kriminaalasjade menetluspraktika näitab, et laste korduvküsitlemine ja pikaajaline menetlus võib viia taasohvristamiseni, korduv küsitlemine võib mõjuda kahjulikult laste psüühikale ja teatud küsimuste korduv esitamine suurendab tunduvalt lapse reaalsete mälestuste koormamise riski, mis tihti võib viia mälestuste modifitseerimiseni. Nii ka käesolevaks ajaks, kus last on korduvalt erinevate isikute poolt küsitletud, ei ole enam võimalik eristada lapse enda autentset mälujälge sündmustest ja selle hilisemaid moonutusi. Ta on piisavalt vana, et öelda, ta ei mäleta sündmusi, mis juhtusid 2-4 aastat tagasi. Seega pole võimalik öelda, kas sündmused tegelikult aset leidsid või temale on nendest korduvalt räägitud, selle kohta korduvalt küsitud (näiteks kriminaalmenetluses nr 18230101425 ema küsitles last ise teda otseselt suunates ja salvestas selle). Väikelapsed üldjuhul ei valeta ja kui kontakt saavutatakse, räägivad juhtumitest ausalt ära. X oli küsitlemisel avatud ja lõbusas tujus, menetleja saavutas temaga kontakti ja laps rääkis, mida mäletas või arvas end mäletavat, peamiselt vaba jutustusena. Mitte ühestki uuest kuriteosündmusest X ei rääkinud. Lisaks oli X ülekuulatud kriminaalmenetluses nr 18230101425 ehk ajal, kui kuriteosündmused võisid aset leida. Tema ütlustest ei nähtunud ka siis mitte ühtegi viidet selle kohta, et tema suhtes oleks toime pandud mingigi tegu, mis vastaks KarS 9. peatüki 7. jaos ettenähtud kuritegude tunnustele. Mälu teatavasti ei lähe ajas paremaks. Lisaks on laps käinud nende aastate jooksul korduvalt sama psühhoterapeudi juures, tekkinud on usalduslik suhe, kuid võimalik lapse seksuaalne ega ka füüsiline väärkohtlemine pole seanssidel tõendamist leidnud. Prokurör selgitas, et KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist kuriteotunnuste esinemisel, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. Kuriteokaebus ja sellel põhinev kuriteokahtlus peab olema piisavalt selge ja tõendatud ulatuses, mis puudutab vähemalt minimaalselt isikule inkrimineeritava koosseisu tunnuseid. Käesoleval juhul esinevad kaebuses viited oletuslikele aastatetagustele kuriteosündmustele, sest kontrollimisel selgus, et peale eelmisi menetlusi, sealhulgas peale kriminaalasja nr 18230101425 lõpetamist 19.12.2019. a ja peale viimast kriminaalmenetluse mittealustamist 12.08.2021. a nr 21230100775, oleks toimunud uusi kuriteosündmusi. 7
(17)Üheks kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks on KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olukord, kus samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud kohtulahend või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus KrMS § 200 sätestatud alusel. Antud menetlustakistus rajaneb ne bis in idem printsiibil. Ne bis in idem põhimõte kujutab endast ühelt poolt menetlustakistust, teisalt aga isiku subjektiivset õigust eeldada, et teda ei süüdistata sama teo eest uuesti. Nii on mitmekordse karistamise keeld seotud õiguskindluse põhimõttega, kaitstes isikut riigi omavoli eest (RKKK 3-1-1-57-08 p 10). KrMS § 199 lg 1 p 5 säte laiendab seda põhimõtet veelgi ja sätestab absoluutse menetlustakistusena ka kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, mis võib olla tehtud ka kohtueelses menetluses. „Sama teo“ või „sama süüdistuse“ mõiste avamisel ei tule lähtuda mitte niivõrd karistusõiguslikust teomõistest ja konkurentsiõpetusest, vaid teo menetlusõiguslikust tähendusest ( KrMS komm va § 199 komm 6.2). Riigikohus on asunud seisukohale (RKKK 3-1-1-57-09 p-s 17), et EIÕK
  1. Protokolli art 4 lg 1 tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. Seega nõustus ringkonnaprokurör 11.01.
  2. a mittealustamise nr 22230100045 teates toodud põhjendustega ja need ei vaja ülekordamist. Prokurör märkis juurde, et ei saa märkimata jätta, et tõenäoliselt on C teadlikult ja pahatahtlikult oma käitumisega halvustanud lapse ees teist lapsevanemat, seades enda huvid lapse omast kõrgemale, seega tuleb kõikidesse asjaoludesse suhtuda äärmiselt kriitiliselt. Korduvate kuriteokaebuste esitamise tegelikud motiivid on ebaselged ning arvestades osapoolte äärmiselt pingelisi suhteid, vaidlust lapse hooldusõiguse küsimuse üle, kohtumääruse täitmisega mittenõustumist C poolt, tuleb kaebustesse suhtuda teatud reservatsiooniga, mis ei tähenda automaatselt, et kuriteo toimepanemise fakti ei pea kontrollima, kuid seda on juba kontrollitud varasemalt. Uusi asjaolusid, uusi kuriteosündmusi viimasest materjalist ei tulene.
  3. Kaebaja esindaja vandeadvokaat H. Indela esitas 14.02.
  4. a Riigiprokuratuurile kaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri 04.02.
  5. a määruse peale. Kaebaja taotleb selle tühistamist ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust alustama. Kaebaja leiab, et prokuratuuri tuginemine KrMS § 199 lg 1 p-le 5 on alusetu, kuna samas asjas ei ole varasemalt menetlust lõpetatud. Kaebaja prokuratuuri seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et prokuratuur ise on 04.02.
  6. a määruses põhjendanud, et KrMS § 199 lg 1 p 5 rakendamise asjaolusid käesoleval juhtumil ei esine. 04.02.
  7. a määrusest on kaebaja hinnangul vastupidiselt prokuratuuri seisukohale tuvastatav, et tegelikkuses kriminaalmenetluse nr 18230101425 raames ei ole laps mitte kui midagi seksuaalse väärkohtlemise kohta avaldanud. Olukorras, kus laps ei ole kriminaalmenetluse nr 18230101425 raames mitte midagi avaldanud seksuaalse väärkohtlemise kohta ning sellest johtuvalt lõpetati kriminaalmenetlus nr 18230101425, ei ole võimalik väita, et 21.01.
  8. a kaebuses lapse poolt 06.01.
  9. a ülekuulamisel avaldatud asjaolud ja kahtlused on juba kriminaalmenetlus nr 18230101425 raames ära uuritud. Kaebaja toob välja, et 11.01.
  10. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatest kui ka lapse poolt 06.01.
  11. a uurijale antud ütlustest nähtub üheselt, et need kaks episoodi, millele kannatanu 21.01.
  12. a kaebuses on tuginetud – lapse isa poolt duši all lapsele esitatud nõudmine võtta noku suhu ja lapse isa poolt lapse pissu musitamine – ei ole olnud kriminaalmenetluse nr 18230101425 esemeks, iseäranis olukorras, kus antud kriminaalasi lõppes järgmise tõdemusega – X ei räägi uurijale videoülekuulamisel ega Lastemajas küsitlemisel seksuaalsest väärkohtlemisest. Lapse verbaalne võimekus vastas eale, ta ei avaldanud isa kohta mitte midagi sellist, mille põhjal oleks olnud võimalik üheselt järeldada, et teda on seksuaalselt väärkoheldud. Seda on seejuures prokuratuur ise 04.02.
  13. a määruses põhistanud, mistõttu prokuratuuri tuginemine KrMS § 199 8
(17)lg 1 p-le 5 on täielikult alusetu. Veelgi enam, X on 06.01.
  1. a uurijale avaldanud, et noku suhu võtmise episood ja pissu musitamise episood leidsid aset ca 2 aastat tagasi ehk siis, kui ta oli 4-aastane. Arvestades, et laps on sündinud XX.XX.XXXX. a, siis tähendab see seda, et laps on 06.01.
  2. a andnud ütlusi sündmuste kohta, mis on aset leidnud 2020.a. Prokuratuuri 04.02.2022.a määrusest nähtuvalt on kriminaalmenetluse nr 18230101425 esemeks olevad sündmused leidnud aset 10.09.
  3. a kuni 17.09.
  4. a täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel aadressil XXX asuvas eramus, mil X oli 2,8-aastane. Eelnevast on selge, et prokuratuuri 04.02.
  5. a määruses esitatud seisukohad on põhjendamatud, sest need ei riimu ka X poolt 06.01.
  6. a uurijale kirjeldatud sündmuste ajaraamiga (2 aastat tagasi, kui laps oli 4-aaastane ehk
  7. a). Kokkuvõttes on prokuratuuri seisukohad, nagu oleks kannatanu 21.01.
  8. a kaebuses ja lapse poolt 06.01.
  9. a ülekuulamisel kirjeldatud teod aset leidnud
  10. aastal ja et neid on juba uuritud kriminaalmenetluse nr 18230101425 raames kaebaja arvates nii sisuliselt põhjendamatud, sest laps ei avaldanud antud kriminaalmenetluse raames uurijale mitte kui midagi, kui ka ajaliselt võimatu, kuna laps on faktiliselt üles tunnistanud, et noku suhu võtmise ja pissu musitamise episoodid leidsid aset
  11. a, mil laps oli 4-aastane. Seejuures on laps 06.01.
  12. a ülekuulamisel selgitanud, et ta mäletab neid sündmusi väga hästi. Ühtlasi ei ole teiste kriminaalasjade esemeks olnud noku suhu võtmise ja pissu musitamise episood, nagu nähtub prokuratuuri 04.02.
  13. a määrusest. Järelikult on prokuratuuri 04.02.
  14. a määrus ja selles esitatud seisukohad täielikult põhjendamatud. Kaebaja tõi veel ka välja, et lapse poolt 06.01.
  15. a toimund ülekuulamisel uurijale avaldatud faktid põhistavad kahtlust, et laps on sattunud KarS § 179 lg 1 täideviimisteo või alternatiivselt KarS §

§ 144lg 1 kuriteokatse ohvriks.

Prokuratuuri seisukohad, mille kohaselt võimaliku kriminaalmenetluse esemeks võiksid olla vaid viimase poole või 1,5 aasta sündmused, ei baseeru kehtival õigusel. Kaebaja on juba 21.01.

  1. a kaebuses esile toonud, et lapse poolt 06.01.
  2. a ülekuulamisel avaldatud faktid võimaldavad väita, et lapse isa on lapse suhtes toime pannud KarS § 179 lg 1 täideviimisteo või alternatiivselt KarS §

§ 144lg 1 kuriteokatse.

Kaebaja jääb selle juurde. Kaebaja selgitab täiendavalt, et prokuratuuri käsitlus, mille kohaselt ca 2 aastat tagasi lapse suhtes toimepandud teod ei vääri uurimist, ei ole põhjendatud, kuna KarS § 179 lg 1 täideviimisteo ning ka KarS §

§ 144lg 1 kuriteokatse on II astme kuriteod, mille aegumistähtaeg on Kar

S § 81 lg 1 p 2 alusel 5 aastat. Prokuratuuri seisukoht, et X ei ole rääkinud uurijale ega psühholoogile ühestki väärkohtlemise episoodist isaga, mis oleksid juhtunud viimase 1,5 aasta jooksul, ei õigusta nende kuritegude mitteuurimist, mis on aset leidnud rohkem kui 1,5 aastat tagasi. Selliste seisukohtade esitamisega soovib prokuratuur justkui kehtestada seaduses sätestatust erinevad aegumistähtajad alaealiste suhtes toimepandud seksuaalkuritegudele, mis ei ole mõistagi põhjendatud. Prokuratuuri oletused lapse mälu osas on samuti põhjendamatud, kuna laps ise on 06.01.2022. a ütlusi andes tunnistanud, et ta mäletab kõike väga hästi. Kaebaja on seisukohal, et ka neid lapse isa tegusid, mida laps ise on 06.01.2022. a uurijale üles tunnistanud ning mis on aset leidnud ca 2 aastat tagasi, tuleb põhjalikult uurida, kuna need vastavad KarS § 179 lg 1 täideviimisteo või alternatiivselt KarS §

§ 144lg 1 kuriteokatse tunnustele. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS 9

(17)
  1. Riigiprokuratuuri 18.03.
  2. a määrusega jäeti kaebaja esindaja vandeadvokaat H. Indela kaebus rahuldamata. Riigiprokurör leidis, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri 04.02.
  3. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus on seaduslik ja põhjendatud ning sellele esitatud kaebus jääb rahuldamata. Riigiprokurör nõustus, et kriminaalasja nr 18230101425, mis on lõpetatud KrMS § 200 alusel, mistõttu on asjakohane ka viide KrMS § 199 lg 1 p-le 5, uurimisesemeks oli ajavahemikul 10.09.
  4. a kuni 17.09.
  5. a täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel toimunud sündmused. Ei saa kindlalt väita, et kaebuses viidatud episoodid oleksid sellel ajal toimunud. Kriminaalmenetluse nr 2123100775 alustamata jätmine 12.08.
  6. a tähendab, et tol hetkel esitatud asjaolude pinnalt ei nähtud piisavat kahtlust lapse võimaliku seksuaalse väärkohtlemise osas. Kriminaalmenetluse varasem alustamata jätmine ei välista ka KrMS § 199 lg 1 p 5 järgi kriminaalmenetluse alustamise, kui selleks on ajend ja alus. Vaidlust ei ole riigiprokurör hinnangul selles, et kõnealused episoodid ei ole toimunud lähiajal. Seda on kinnitanud näiteks C 07.01.
  7. a esitatud seletuses: „Mäletan, et mainisin terapeudile ka oraalseksi, aga ma ei mäleta täpselt, mida ma ütlesin. Ma ei öelnud kindlasti seda, et need asjad oleksid paar päeva tagasi juhtunud.“ X nimetab 06.01.
  8. a Lastemajas toimunud vestluses uurijaga isa kohta, et „Kui ma olin koos temaga dušši all, siis ta on mulle öelnud, et ma võtaksin tal noku endale suhu. See oli siis kui ma olin 2 või 4 aastane.“ Veel on laps selgitanud järgnevat: „Issi ütles, et ma pistaksin ta noku endale suhu. Mina ütlesin EI. Tema ütles, et ikka pistad. Siis ma lihtsalt jooksin duši alt välja. Ta jooksis mulle järele. Siis ma lihtsalt ronisin väga kõrge kapi otsa, et issi mind kätte ei saaks. Kapp asus minu toas. Ma olin siis umbes 2 või 4 aastane“. Küsimusele, kus on kõige parem issi eest ennast vastata, vastab laps: „Redeliga üles pööningule ja siis tõmmata redel ka üles pööningule ja siis issi ei saa sinna tulla“ ning küsimusele, kas laps on sinna kunagi läinud vastab: „Ma pole seda pööningut näinudki, aga seal saab tuld ka põlema panna.“ Küsimusele, kuidas laps kõrge kapi otsa sai minna, vastab: „Kas tead kuidas ma läksin, panin kaks tooli üksteise otsa, sinna laua peale ja siis hakkasin mööda riiulit ronima onju ja saingi lõpuks üles. Issi ütles mulle siis, et tule kapi otsast alla. Siis ma lihtsalt jäingi ööseks magama sinna üles. Siis ma rohkem ei mäleta.“ Uurija küsib: „Kas ma saan õieti aru, et kui sa dušši alt ära jooksid, siis sa olid märg ja paljas?“, mille peale laps vastab: „Ma võtsin enda teki ka sinna üles. Ma olen sellest rääkinud ainult G-le ja sulle ja emmele.“ Teise episoodi kohta ehk pissu musitamise kohta täpsustava küsimuse peale ütleb laps: „Ma täpselt ei mäleta, aga igal juhul ta on mu pisut musitanud.“ ning „See oli juba kaks aastat tagasi issi juures, minu voodis.“ Ning küsimuse peale, mida laps sellest mäletab, vastab laps: „Ma ei mäletagi enam.“ Riigiprokurör nõustus vaidlustatud määruses esitatud hinnanguga, et laps on esitanud ülekuulamisel selliseid väiteid, mida ta ei saa mäletada, või ei ole ise kogenud. Nii on ebausutavad ka näiteks lapse väited selle kohta, et ta duši alt, ilmselt palja ja märjana, põgenes isa eest kapi otsa, asetades kaks tooli üksteise otsa laua peale ning ronis mööda riiulit üles, võttes kaasa teki ning jäi ööseks kapi otsa magama. See tekitab kahtluse ka lapse ülejäänud ütluste osas. Kuivõrd kõnealused sündmused on toimunud ajal kui laps oli 2- või 4-aastane, st rohkem kui 1,5 aastat tagasi, siis on asjakohased ka viited varasematele kriminaalasjadele ja nende alustamata jätmistele. Näiteks on võimalik arvestada, et X on 24.09.
  9. a toimunud ülekuulamisel vastanud eitavalt küsimusele, kas Y-issi on X-le midagi halba teinud, karjunud või valu tekitanud. Riigiprokurör selgitas, et isegi, kui X avaldaks korduvülekuulamisel uurijale selliseid detaile, mida varem pole avaldanud, oleks menetlejal alust seada nende ütluste usaldusväärsus kahtluse alla, 10
(17)kuivõrd tekitaks küsimusi nii see kui usaldusväärne on lapse mälu nii pika aja möödudes kui ka see, kas ja kuivõrd on laps ütluste andmisel mõjutatud sellest, mida talle on konkreetse sündmuse kohta räägitud või kuidas teda on ülekuulamiseks ette valmistatud. Tuleb arvestada sellega, et lapsed on oma ealistest ja arengulistest eripäradest tulenevalt täiskasvanutega võrreldes oluliselt rohkem mõjutatavad. Samuti on varasemates kriminaalasjades võimalikku seksuaalset väärkohtlemist kontrollitud ning selliseid kahtlusi ei ole õnnestunud kinnitada. Samas on ka näiteks vaidlustatud määruses viidatud võimalusele, et C on teadlikult ja pahatahtlikult halvustanud lapse ees teist lapsevanemat, seades enda huvid lapse omast kõrgemale, mistõttu tuleb kõikidesse asjaoludesse suhtuda äärmiselt kriitiliselt. Nii on ka kriminaalasja nr 18230101425 juurde kogutud 18.10.
  1. a Lastemaja juhtumikorralduse ümarlaua protokoll, millest nähtub, et 21.09.
  2. a helistas C peaspetsialist LT-le ning andis teada, et Y kasutab füüsilist vägivalda tütre X suhtes. LT teatas, et Lastemaja tegeleb seksuaalselt väärkoheldud laste juhtumitega ja palus täpsustada, millised kahtlused on ning kas on esinenud ka seksuaalset väärkohtlemist. C oli vastanud, et seksuaalset väärkohtlemist ei olnud. 24.09.
  3. a sai LT teada, et C pöördus politsei poole avaldusega, et Y on last seksuaalselt väärkohelnud. LT-l jäi mulje, et nädalavahetusel tekkis C-l mõte, et Y on X seksuaalselt väärkohelnud. Samuti juhtis riigiprokurör tähelepanu, et kriminaalasjas nr 18230101425 on C edastanud menetlejale 18 vestluse salvestist tema ja X vahel, kus C esitab X-le suunavaid küsimusi ning korduvalt palub X rääkida, kuidas issi näitas ja/või pani X-le suhu oma „suure looma“. Selline korduv küsimine ja antud teemal rääkimine võib riigiprokuröri hinnangul mõjutada lapse mälestusi ning laps võib asuda arvama, et temalt oodatakse teatud küsimustele teatud vastuseid, millisel juhul lapse antud ütlused võivad kalduda aina rohkem reaalsusest kõrvale. Mida rohkem kordi peab laps mõnda sündmust meenutama, seda rohkem hakkavad tema mälupilti mõjutama temalt küsitud küsimused ning see võib omakorda mälupilti moonutada. Näiteks võib laps hakata oma mälupildis kahtlema ja vastata järgmisel korral samale küsimusele hoopis erinevalt – seda eriti juhul, kui lapsele on esitatud suunavaid küsimusi. Samuti võib laps arvata, et kui tema käest küsitakse uuesti samu küsimusi, siis järelikult ei vastanud ta eelmisel korral neile õigesti ning seetõttu vastata järgmisel korral samadele küsimusele hoopis erinevalt. Samuti tõi riigiprokurör välja, et lapsega tegelenud psühholoog HS ei ole tuvastanud X puhul viiteid seksuaalsele väärkohtlemisele. Eeltoodu alusel ja olemasolevaid materjale kogumis hinnates asus riigiprokurör seisukohale, et esitatud asjaolude pinnalt ei teki piisavat kahtlust selles, justkui Y oleks oma tütart X seksuaalselt väärkohelnud, mistõttu on kriminaalasi õigesti jäetud alustamata. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE
  4. Riigiprokuratuuri 18.03.
  5. a määrusele esitas kaebuse X esindaja vandeadvokaat H. Indela, kes palub Riigiprokuratuuri 18.03.
  6. a määrus tühistada ning kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetluse alustamiseks. Kaebaja selgitab, et Riigiprokuratuur vormistas 18.03.
  7. a kaebuse rahuldamata jätmise määruse, jäädes sisuliselt Põhja Ringkonnaprokuratuuriga samade seisukohtade juurde. Kaebuse esitaja Riigiprokuratuuri määruses esitatuga ei nõustu ja on jätkuvalt seisukohal, et Riigiprokuratuur on esitanud oma määruses vaid pealiskaudsed põhjendused kriminaalmenetluse 11
(17)alustamata jätmise toetuseks. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine määruses toodud motiividel ei ole mingilgi moel olnud seaduslik ja põhjendatud. Kaebuses esitatud asjaolud annavad selge aluse menetlusotsuse muutmiseks ja Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks. Kaebuse esitaja hinnangul on lubamatu ning ka kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttega vastuolus selge kuriteokoosseisu realiseerimise korral kriminaalmenetluse alustamata jätmine. Uurimisasutuse ja prokuratuuri määrustes esitatud versioon on selges vastuolus kannatanu poolt kogutud ja uurimisasutusele esitatud mitmete tõenditega, mis on kriminaalmenetluses korduvalt tähelepanuta jäetud. Kannatanu on seisukohal, et mitmed olulised tõendid on uurimisasutuse poolt kogumata, mistõttu ei ole menetluse alustamata jätmine põhjendamatu. Selline olukord ei ole tervikuna aktsepteeritav ning kätkeb endas alaealise kannatanu õiguste jämedat rikkumist, iseäranis olukorras, kus alaealine kannatanu on andnud ütlusi, kirjeldades tema vastu toime pandud kuritegusid. Kriminaalmenetluse algatamata jätmist ei õigusta kaebaja hinnangul ilmselgelt vääralt tuvastatud asjaolu, et asjas ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis viitaksid lapse isa poolt kuriteo toimepanemisele. Kannatanu ei nõustu Riigiprokuröri hinnanguga, et kohtueelses menetluses on teostatud kõik vajalikud ja võimalikud menetlustoimingud, kannatanu sellega ei nõustu. Esiteks märgib kannatanu, et prokurör kirjeldab määruses peamiselt tõendeid, mis ei ole seotud lapse 06.01.
  1. a Lastemajas toimunud vestlusega. Prokurör on jätnud täielikult tähelepanuta ja käsitlemata kõige värskemad, uurijale antud otsesed ütlused kannatanu poolt ilma lähemate inimeste juuresolekuta. Näiteks 14.02.
  2. a kaebuse p 2.4 „X rääkis R-le, mida issi on talle teinud. X sõnul on varem issi talle öelnud, kui ta oli koos temaga dušši all, et X võtaks tal noku endale suhu. See oli siis kui X oli 2 või 4 aastane ja see juhtus vannitoas, duši all. X oli koos issiga duši all, aga ta ei tahtnud seal olla. Siis X lihtsalt jooksis duši alt välja. Issi jooksis talle järele. X sõnul on ta sellest varem rääkinud ainult G-le ja emmele.“ annab väga selge aluse kriminaalmenetluse alustamiseks ning tekkinud kahtluste kontrollimiseks. Ütlused on antud Lastemajas lapse poolt uurijale – mistahes prokuröri viidatud võimalikku mõjutamist ei saanud selles keskkonnas olla, kuna kedagi ei viibinud ülekuulamise juures. Teiseks toob kaebaja välja, et uurija leiab, et KMS § 199 lg 1 p 5 viide on asjakohane, kuivõrd 10.09.
  3. a-17.09.
  4. a täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel toimunud sündmused olid kriminaalasja 18230101525 uurimisesemeks. Kaebuse esitaja kirjeldas 14.02.
  5. a kaebuse ptk-s 2 väga põhjalikult, miks see viide ei ole asjakohane, kuid prokurör ei ole määruse tegemisel neid asjaolusid käsitlenud. Kolmandaks leiab prokurör 18.03.
  6. a määruses, et kõnealused sündmused ei ole toimunud lähiajal, tuginedes lapse ema ütlustele, milles ema kinnitas, et need episoodid ei toimunud „paar päeva tagasi“. Kaebaja leiab, et uurijad ei ole mistahes viisil välja selgitanud, mis ajahetkest üleüldse jutt käib. Paar päeva tagasi võib viidata ka asjaolule, et sündmused juhtusid näiteks kuu aega tagasi – mis tahes uurimistoiminguid sündmuste reaalse toimumisaja tuvastamiseks tehtud ei ole. Kaebuse esitaja selgitab täiendavalt, et prokuratuuri käsitlus, mille kohaselt ca 2 aastat tagasi lapse suhtes toimepandud teod ei vääri uurimist, ei ole põhjendatud, kuna KarS § 179 lg 1 täideviimisteo ning ka KarS §

§ 144lg 1 kuriteokatse on II astme kuriteod, mille aegumistähtaeg on Kar

S § 81 lg 1 p 2 alusel 5 aastat. Selliste seisukohtade esitamisega soovib prokuratuur justkui kehtestada seaduses sätestatust erinevad aegumistähtajad alaealiste suhtes toimepandud seksuaalkuritegudele, mis ei ole mõistagi põhjendatud. 12

(17)Neljandaks selgitab kaebaja, et X on 06.01.
  1. a uurijale avaldanud, et noku suhu võtmise episood ja pissu musitamise episood leidsid aset ca 2 aastat tagasi ehk siis, kui ta oli 4-aastane. Arvestades, et laps on sündinud XX.XX.XXXX. a, siis tähendab see seda, et laps on 06.01.
  2. a andnud ütlusi sündmuste kohta, mis on aset leidnud
  3. a. Prokuratuuri 04.02.
  4. a määrusest nähtuvalt on kriminaalmenetluse nr 18230101425 esemeks olevad sündmused leidnud aset 10.09.
  5. a kuni 17.09.
  6. a täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel aadressil XXX asuvas eramus, mil X oli 2,8-aastane. Eelnevast on selge, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri 04.02.
  7. a ja Riigiprokuratuuri 18.03.
  8. a määruses esitatud seisukohad on põhjendamatud, sest need ei riimu ka X poolt 06.01.
  9. a uurijale kirjeldatud sündmuste ajaraamiga (2 aastat tagasi, kui laps oli 4-aaastane ehk
  10. a). Viiendaks toob kaebaja välja, et prokurör viitab, et kuivõrd laps on andnud osaliselt ütlusi, mis tema hinnangul ei ole tema enda mälestused või kogemused, ei tugine mitte ühelegi reaalsele tõendile. Prokurör on otsustanud, et kuriteo episoodidega mitte seonduvalt antud ütlused, mis kellegi hinnangul ei ole lapse enda mälestused ja kogemused, annavad alust arvata, et kuritegu pole toime pandud. Toimikus puuduvad mistahes tõendid selle kohta, kuidas nimetatud hinnang on kujundatud ning millest tulenevalt prokurör on selle seisukoha võtnud. Episoodide toime panemise hetke ei ole tuvastatud – juba see viitab, et tegelikkuses ei ole tuvastatud ka seda, kas laps saaks või ei saaks neid sündmusi mäletada. Prokuratuuri oletused lapse mälu osas on samuti põhjendamatud, kuna laps ise on 06.01.
  11. a ütlusi andes tunnistanud, et ta mäletab kõike väga hästi. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ka neid lapse isa tegusid, mida laps ise on 06.01.
  12. a uurijale üles tunnistanud ning mis on aset leidnud ca 2 aastat tagasi, tuleb põhjalikult uurida, kuna need vastavad KarS § 179 lg 1 täideviimisteo või alternatiivselt KarS §

§ 144lg 1 kuriteokatse tunnustele.

Kuuendaks ei tugine kaebaja hinnangul prokurör määruses mistahes tõenditele, mis antud asjas tähtsust omaks. Prokurör on valinud siseveendumusele tuginedes suuna, et lapse ema mõjutab last (tõendamata), mistõttu ei ole mistahes lapse väljendatu tõene (tõendamata). Näiteks viitab prokurör kellegi subjektiivsele arvamusele

  1. a toimunud sündmustest, väites, et laps ei ole võimeline mäletama
  2. a sündmusi. Teisalt leiab prokurör, et kellegi mulje pinnalt lapse ema suhtes on võimalik tuvastada, kas laps eraldi vestlusel uurijaga on usaldusväärne. Prokurör tugineb võimalusele, et lapse ema on lapse isa suhtes pahatahtlik, kuid seejuures pole uurimisasutus läbi viinud mistahes uurimistoiminuid, mis on seotud lapse isaga, sh lapse isa ei ole üle kuulatud. Olukorras, kus laps selge sõnaga viitab vestluses uurijaga kahele seksuaalse väärkohtlemise episoodile, võetakse seisukoht, et lapse isa ei ole vaja küsitleda ning lapse ema on pahatahtlik. Kogu määruse sõnastus viitab prokuröri arvamusele asjade käigust, mitte ei tugineta tõenditele. Prokurör määruses arvab, mõtleb, hindab, viitab võimalusele, kuid ei ole tõendanud, välja selgitanud ega veendunud milleski. Prokuratuur on oma arvamuse kujundanud tulenevalt asjaolust, et paralleelselt on käimas ka tsiviilkohtumenetlus lapse hooldusõiguse küsimuses, kuid selline lähtekoht kriminaalmenetluses on lubamatu, iseäranis olukorras, kus laps on ise uurijale kõrvaliste isikute juuresolekuta tunnistanud üles vähemalt 2 seksuaalse väärkohtlemise episoodi. Kokkuvõtlikult on kannatanu jätkuvalt seisukohal, et asjas on piisavalt tõendeid kahtlustamaks, et Y on lapse suhtes toime pannud KarS § 179 lg 1 täideviimisteo või alternatiivselt KarS §

§ 144lg 1 kuriteokatse.

Niivõrd tõsiseid kuriteokahtlusi tuleb kontrollida, iseäranis alaealise kannatanu korral. Seega on kriminaalmenetluse alustamata jätmine, tulenevalt asjaolust, et olemasolevate materjalide pinnalt ei teki piisavat kahtlust selles, et kuritegu on toime pandud, täielikult põhjendamatu ja motiveerimata, seda liiatigi olukorras, kus paljud kogumist võimaldavad 13

(17)tõendid on uurimisasutuse poolt tegelikkuses kogumata (sh on Y jäetud üle kuulamata). Uurimisasutus on oma uurimisversiooni (aga ka kriminaalmenetluse alustama jätmise) üles ehitanud peamiselt just alaealise kannatanu ütluste ebausaldusväärsusele, suutmata täpsemini selgitada, milles ütluste ebausaldusväärsus seisneb. Prokuratuur on suhtunud põhjendamatult alaealise kannatanu ütlustesse eelarvamustega, tõlgendades alaealise ütlusi tema kahjuks, kuigi kannatanu ütlustest nähtuvalt puudub selleks mistahes alus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  1. Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii esitatud kaebuse, Riigiprokuratuuri määruse kui ka teised käesoleva asja materjalid, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 18.03.
  2. a määruse tühistamiseks ning kohustamiseks kriminaalmenetlust alustada. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel kaalutud piisava põhjalikkusega kõiki tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses.
  3. Esmalt tuleb märkida, et ringkonnakohtule esitatud kaebuse väited kattuvad valdavas osas varasemates kaebustes esitatud väidetega, milliseid asjaolusid on aga menetlejad otsustuste tegemisel juba arvesse võtnud ja nendele tuginevalt oma seisukohad esitanud. Mingeid uusi sisulisi asjaolusid, mida eelnevatele menetlejatele poleks teada olnud või mida poleks menetlusotsustuse tegemisel arvesse võetud või mis annaks aluse eelnevate menetlejate seisukohtade ümberhindamiseks, ei ole ringkonnakohtule esitatud kaebuses tegelikult välja toodud. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate põhjendustega kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta ega pea vajalikuks üle korrata asjaolusid selle kohta, miks antud juhul pole võimalik sedastada esitatud kaebustes kuriteotunnuste esinemist. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine oli ringkonnakohtu hinnangul igati põhjendatud. Seejuures on riigiprokurör ning ka eelnevad menetlejad igakülgselt ja ammendavalt oma seisukohti põhjendanud. Kuigi kaebaja ei nõustu menetleja põhjenduste ja käsitlusega, ei tähenda see iseenesest seda, et menetleja on jõudnud kuriteotunnuste puudumise osas ebaõigele järeldusele. Nii Põhja Ringkonnaprokuratuur kui ka Riigiprokuratuur leidsid põhjendatult, et asjaolude kohaselt ei esine piisavalt andmeid, et Y oleks enda tütart X seksuaalselt väärkohelnud, mistõttu puudub käesoleval juhul kriminaalmenetluse alus.
  4. Analüüsides lähemalt kaebaja poolt esitatud argumente, siis toob kaebaja esmalt välja, et riigiprokurör ei käsitlenud enda määruses X poolt 06.01.
  5. a antud selgitusi. Nimetatud väide ei vasta tõele, kuivõrd Riigiprokuratuuri 18.03.
  6. a määrusest nähtub erinevate lõikude väljatoomine 06.01.
  7. a vestlusest menetleja J. Keltiga ning nende pinnalt seisukoha kujundamine, et X väited on ebausutavad ning sellised, mida laps pole kogenud. Kaebaja juhib tähelepanu eelkõige vestluse sellele osale, kus X selgitab, et tema sõnul on varem issi talle öelnud, kui ta oli koos temaga dušši all, et X võtaks tal noku endale suhu. See oli siis kui X oli 2- või 4- aastane ja see juhtus vannitoas, duši all. X oli koos issiga duši all, aga ta ei tahtnud seal olla. Siis X lihtsalt jooksis duši alt välja. Issi jooksis talle järele. X sõnul on ta sellest varem rääkinud ainult G-le ja emmele. Samast vestlusest nähtub mh kohtule aga ka see, et laps ronis väidetavalt isa eest ära põgenedes kõrge kapi otsa, olles pannud eelnevalt kaks tooli üksteise peale lauale, ning seeläbi mööda riiulit jõudis ta enda sõnul kapi otsa. Lisaks toob X välja, et kõige parem on ennast peita isa eest pööningul, teades, et seal saab tuld põlema panna, kuid olemata kunagi seda pööningut üldse näinud. Teise episoodi kohta ehk pissu musitamise kohta täpsustava küsimuse peale ütleb seejuures 14
(17)X, et ta täpselt ei mäleta, aga igal juhul on ta [Y] X pisut musitanud. X lisab, et see oli juba kaks aastat tagasi issi juures, tema voodis. Küsimuse peale, mida laps sellest mäletab, vastab X, et ta ei mäletagi enam. Ringkonnakohtu hinnangul on eelmises kahes lõigus toodud X väited ebausutavad ning kujutavad olukordi, mille osas pole välistatud, et laps pole ise neid kogenud. X toob välja, et põgenes isa eest kapi otsa. Viis, kuidas laps enda sõnul kapi otsa ronis 2-või 4-aastaselt, on kohtu hinnangul sellises eas lapsele füüsiliselt võimatu. Niisamuti on ebausutavad X väited selle kohta, et isa oleks tema pissut musitanud. Nimelt on siinkohal oluline arvestada kummagi episoodi osas, nagu seda tegi ka riigiprokurör, et X andis selgitusi sündmuste kohta, mis leidsid aset, mil ta oli 2-või 4-aastane. Seejuures on varasemalt jäetud alustamata ja lõpetatud erinevaid kriminaalasju seoses X väidetavas seksuaalses väärkohtlemises Y poolt. 24.09.
  1. a alustati kriminaalmenetlus nr 18230101425 KarS § 141 lg 2 p 1 tunnustel X võimalikus seksuaalses väärkohtlemises. Menetlus lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu 19.12.
  2. a. Menetluse raames edastas lapse ema C uurijale 18 salvestatud vestlust X-ga, mille osas leidis menetleja, et need olid suunavad ja ühekülgselt lapse isa Y laimavad, olles ka last kahjustavad ning taunitavad. Teiseks on oluline märkida, et 12.08.
  3. a jäeti kriminaalmenetlus nr 21230100775 alustamata, kuivõrd puudusid andmed, et Y poolt oleks toime pandud KarS § 1411 lg 2 p 1 või mõni muu KarS eriosas toodud kuritegu. Märkimisväärne on seejuures 04.08.2021.a Sotsiaalkindlustusameti koostatud „Teenuseosutaja kokkuvõte kohtumisest lapsega“ dokumendist nähtuv, et psühholoog HS on X-ga kohtunud korduvalt ajavahemikul 15.10.
  4. a - 16.07.
  5. a ja sedastati, et võimalik lapse seksuaalne ega ka füüsiline väärkohtlemine pole seanssidel tõendamist leidnud. Eelnevat arvestades peab kohus ebausutavaks X väiteid, mis viitaksid tema seksuaalsele väärkohtlemisele Y poolt. X rääkis 06.01.
  6. a sündmustest, mis leidsid aset väidetavalt 2 või 4 aastat tagasi. Nagu eelnevalt välja toodud, siis antud ajavahemikul ei leidnud tõendamist erinevate kriminaalmenetluste raames ega ka psühholoogiga kohtumiste teel, et X oleks seksuaalselt väärkoheldud. Samuti on kohtu hinnangul põhjendatud riigiprokuratuuri seisukoht, et X pole esitanud seletusi uute seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude osas.
  7. Ka nõustub ringkonnakohus menetlejate seisukohtadega, et antud juhul on tõenäoline, et kuivõrd X on erinevate kriminaalmenetluste raames menetlejate ning psühholoogidega kohtudes esitanud korduvalt selgitusi varasemalt toimunu osas, siis läheb lapsel aja jooksul järjest keerulisemaks eristada enda mälupilti ja selle moonutusi. Kohtu hinnangul võis X mälupilti kõige enam kujundada C-ga peetud 18 vestlust, mis olid läbivalt suunavad ja ühekülgselt lapse isa laimavad ja halvustavad. Oluline on arvestada, et toona oli laps ligikaudu kolme aastane. Kuivõrd just väikelapsed on vägagi mõjutatavad sellest, mida nad väliskeskkonnast vastu võtavad, siis pole ringkonnakohtu hinnangul välistatud, et X mäletab üksikasjalikult just väidetavaid sündmusi, mille osas ta on arvukal hulgal kordadel vestelnud C, menetlejate ja psühholoogidega, sest neid väidetavaid sündmusi on ta pidanud pidevalt meenutama. Kaebaja väide, et X ütlused ei saanud olla mõjutatud kellestki teisest, kuivõrd kedagi peale menetleja ei viibinud 06.01.
  8. a toimunud vestluse juures, ei ole eelnevast lähtuvalt seetõttu ka asjakohane.
  9. Erinevalt kaebajast leiab sarnaselt ringkonna- ja riigiprokurörile ka ringkonnakohus, et asjakohane on viide KrMS § 199 lg 1 p-le
  10. Seda seetõttu, et kriminaalmenetlus nr 18230101425 lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu 19.12.
  11. a ning ka kriminaalmenetlus nr 21230100775 jäeti alustamata 12.08.
  12. a. Kummagi kriminaalmenetluse puhul ei tekkinud 15
(17)piisavat kahtlust, et Y oleks last seksuaalselt väärkohelnud. Kuivõrd X selgitused 06.01.
  1. a käsitlevad väidetavalt aset leidnud sündmusi, mille osas ei tekkinud varasemalt piisavat kahtlust nende tegeliku toimumise osas ning X pole esitanud asjaolusid hilisemalt toimunud seksuaalse väärkohtlemise osas, nagu nähtub ka teistest kogutud selgitustest, siis oleks kriminaalmenetluse alustamine antud juhul selges vastuolus topeltkaristamise ja -menetlemise keeluga KrMS § 199 lg 1 p 5 mõttes.
  2. Kaebaja seisukoht, et kuivõrd kriminaalmenetluses nr 18230101425 ei avaldanud X andmeid seksuaalse väärkohtlemise osas, mistõttu ei uuritud tolles kriminaalasjas väidetavalt toimunut piisavalt, arvestades et X 06.01.
  3. a toimunud vestluses antud sündmustest rääkis, pole asjakohane. Ringkonnakohus ei saa tagantjärgi hinnata kaalutlusi, miks kriminaalmenetlus nr 18230101425 lõpetati. Kaebaja esitas asjaolude kohaselt kaebuse Riigiprokuratuurile, mis jäeti rahuldamata. Toonane Riigiprokuratuuri määrus on jõustunud.
  4. Kaebaja asub kaebuses ka seisukohale, et põhjendamatult on jäetud läbi viimata uurimistoimingud Y-ga, sh pole teda üle kuulatud. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et kuivõrd käesoleval juhul pole kriminaalmenetlust alustatud, ei ole ka olnud võimalik KrMS-i mõttes isikut üle kuulata – KrMS § 193 lg 1 ja § 63 mõttes on isiku ülekuulamine võimalik vaid kriminaalmenetluse alustamise järgselt tõendamaks kriminaalmenetluse asjaolusid. Y-lt oleks saanud küsida seega vaid selgitusi, kuid ringkonnakohtu hinnangul polnud ka nende küsimine põhjendatud. Nimelt eelnevast nähtuvalt on X kirjeldanud väidetavalt aset leidnud sündmusi ajast, mil ta oli 2 või 4 aastane. Kriminaalmenetluse nr 18230101425 lõpetamisel märkis menetleja, et alates 2018 märtsist - 17.09.
  5. a olid erinevate omavalitsuste spetsialistid antud perega suhelnud, sh ka lapse isaga. Ka nähtub kriminaalmenetluse nr 21230100775 alustamata jätmise asjaoludest, et Y andis selgitused, et ta on täheldanud lapse poolt imelikku käitumist, sh et laps on avaldanud soovi tema kubemepiirkonda musitada ja keelega musitanud suule nii teda, kui ema. Y avaldas ka, et tema arvates ema manipuleerib lapsega, rääkides lapsele isast halvustavaid, väljamõeldud lugusid, et last isa vastu meelestada. Seega on Y-lt juba varasemalt saadud selgitusi väidetavalt aset leidnud sündmuste kohta. Kuivõrd antud selgitused ei andnud piisavat kahtlust kriminaalmenetluste toimetamiseks ning laps pole 06.01.
  6. a antud vestluses hilisemaid sündmuseid kirjeldanud, polnud ka põhjendatud praegusel juhul Y-lt selgitusi küsida.
  7. Seoses kaebaja vastuväitega ema C pahatahtlikkuse osas ning etteheidetele menetlejate tegevusele, selgitab ringkonnakohus järgmist. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-56-05 p-s 7 selgitanud, et kriminaalmenetlust tuleb alustada alles pärast väidetava kuriteo tunnuste põhjalikku analüüsi õigusküsimustes pädeva isiku poolt. Ringkonnakohtu hinnangul on menetlejad põhjalikult analüüsinud, miks kriminaalmenetluse alustamine pole antud juhul põhjendatud. Enne menetluse alustamist ei saa olla erinevalt kaebaja arvamusele peaaegu tõsikindlat teadmist selles, et kriminaalmenetluse alustamine on põhjendamatu. Kuivõrd tõendeid, mille kogumine eeldab kriminaalmenetluse alustamist, ei saa kasutada menetluse alustamise otsustamisel, tuleb seisukoht kujundada teiste informatsiooniallikate, sh nagu ka käesoleval juhul, varasemate asjassepuutuvate isikutega seoses toimetatud kriminaalmenetluste pinnalt. Ringkonnakohus peab veel vajalikuks märkida, et nõustub ringkonna- ja riigiprokuröriga, et varasemate kriminaalmenetluste lõpetamiste ja alustamata jätmiste pinnalt esineb arvestatav tõenäosus, et lapse ema C võib olla püüdnud teadlikult ja tahtlikult näidata Y negatiivses valguses, saamaks võimalikke eeliseid lapsega seonduvas hooldusõiguse küsimuses. Sellele viitavad 16
(17)ringkonnakohtu hinnangul kriminaalmenetluse nr 18230101425 raames C poolt menetlejale esitatud isa halvustavad ja suunavad küsimused X-le seoses väidetava seksuaalse väärkohtlemisega lapse isa poolt. Samuti viitavad sellele kriminaalmenetluse nr 21230100775 alustamata jätmise eelselt Y-lt saadud selgitused, milles lapse isa avaldab kahtlusi, et C võib olla kallutanud X esitama tema kohta negatiivset ja halvustavat informatsiooni. Mainimist väärib ka asjaolu, et kriminaalasja nr 18230101425 raames selgitas LT, et C-l võis tekkida nädalavahetuse jooksul mõte esitada ka teave, et Y on X seksuaalselt väärkohelnud, olles LT-lt kuulnud võimalusest, et saab anda teada ka X seksuaalsest väärkohtlemisest, lisaks füüsilisele väärkohtlemisele. Oluline on ka märkida, et Xga aastate jooksul, sh ka
  1. a korduvalt kohtunud psühholoog HS on selgitanud, et X pole temale avaldanud andmeid seksuaalse väärkohtlemise kohta. Väheoluline pole ka fakt, et C on keeldunud kohtumääruse täitmisest, mis puudutas X üleandmist lapse isale vastavalt ettenähtud korrale.
  2. Kõigi varasemalt esitatud asjaolude pinnalt asub ringkonnakohus seisukohale, et kriminaalmenetlus on jäetud selle aluse puudumise tõttu põhjendatult alustamata. X on andnud 06.01.
  3. a toimunud vestluses selgitusi väidetavate sündmuste kohta minevikust, millede osas lõpetati ja jäeti alustamata kriminaalmenetlused. Ühegi uue võimaliku seksuaalse väärkohtlemise episoodi osas pole X selgitusi andnud. Seetõttu puudub alus kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetluse alustamiseks.
  4. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on kooskõlas seadusega, mistõttu puuduvad alused Riigiprokuratuuri seadusliku otsustuse tühistamiseks. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 18.03.2022.a määruse muutmata ja ringkonnakohtule esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.