Obsah (5)

§ 83§ 77§ 74§ 72§ 71

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 31. märts 2022, Tartu 3-19-2445 Haldusasi

) §-s 77 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise kuuekuuline tähtaeg on kulgenud alates 9. oktoobrist 2018, kuid oli

§ 83p 2 alusel (kaebaja puhkuse ajal) peatunud kokku 234 päeva.

Sellest tulenevalt on distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg

1. november
3. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA
4. novembri
5. a käskkirja nr 1.3-3/75d tühistamiseks, kaebaja PPA teenistusse ennistamiseks, PPA kohustamiseks kustutama kaebaja teenistuslehelt distsiplinaarkaristuse kanne, PPA-lt teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu välja mõistmiseks ning PPA kohustamiseks arvutama tasu välja ja maksma see kaebajale välja. Kaebaja leidis, et distsiplinaarkaristus ei ole määratud

§ 77

lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, s.o hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, mil distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele kaebaja teenistusalaselt allus. Lisaks ei ole vastustaja distsiplinaarmenetluses tõendanud ega piisavalt põhjendanud, et kaebaja tegi talle etteheidetavaid päringuid lähtuvalt isiklikest huvidest. 4. Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja hinnangul

§ 77

lg 1 alusel distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg hakkab kulgema hetkest, mil vahetu juht sai teadlikuks distsiplinaarsüüteo tunnustega teo toimepanemisest ehk tuvastatud peavad olema teenistuskohustuse süülisele rikkumisele viitavad asjaolud. Sisekontrollibürool ei olnud

1. oktoobril 2018 kaebajalt selgituste küsimisel veendumust, et kaebaja on teinud infosüsteemis lubamatuid päringuid, vaid kontrollis kaebaja tegevust, küsides temalt põhjendusi päringu sooritamiseks. Pärast kaebajalt selgituste saamist kontrollis sisekontrollibüroo küsitud päringute seost kaebaja teenistusülesannetega. Seejärel sai teha järelduse, et kaebaja on rikkunud PPA-s infosüsteemis päringute teostamiseks kehtestatud nõudeid. Selle tulemusena algatati distsiplinaarmenetlus PPA peadirektori
2. jaanuari
3. a käskkirjaga nr 1.3-3/3d ning esitati konkreetne kahtlustus distsiplinaarsüüteo toimepanemises.

§ 77

lg-s 1 määratud tähtaeg tuleb lugeda kulgema hakanuks alates sellest hetkest, kui viimati nimetatud käskkiri edastati teadmiseks kaebaja vahetule juhile. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas märgitud distsiplinaarmenetluse kulgema hakkamise kuupäev

1. oktoober 2018 on eksitav, kuna seda hakati lugema kaebaja selgituse saabumise hetkest, mitte distsiplinaarmenetluse algatamisest. Samas, kui lugeda
2. oktoober 2018 distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja alguseks, on distsiplinaarkaristus määratud tähtaegselt. Kaevatav käskkiri on ka ülejäänud osas põhjendatud ja tugineb distsiplinaarmenetluses tõendatud asjaoludele. Karistuse määramisel arvestas vastustaja kõiki olulisi asjaolusid. 2 HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
3. Tartu Halduskohtu
4. juuni
5. a otsusega rahuldas halduskohus kaebuse ning tühistas PPA
6. novembri
7. a käskkirja nr 1.3-3/75d, ennistas kaebaja PPA teenistusse, kohustas PPA-d kustutama kaebaja teenistuslehelt kanne distsiplinaarkaristuse kohta, mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu 4200 eurot ning menetluskulude katteks 2800 eurot.
8. juuni
9. a määrusega tunnistas halduskohus otsuse koheselt täidetavaks kaebaja teenistusse ennistamise ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja mõistetud tasu (4200 eurot) pooles ulatuses (2100 eurot) maksmise kohustuse osas.
10. Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole distsiplinaarkaristus määratud seaduses selleks ette nähtud tähtaja jooksul.

§ 77

lg 1 teises lauseosas kasutatud väljend „distsiplinaarsüütegu“ ei saa sätte grammatilisest tõlgendusest tulenevalt tähendada seda, et seadusandja on pidanud silmas just teenistuskohustuse süülisest rikkumisest teadasaamist. Teenistussuhete olemusest tuleneb, et ülemus peab kontrollima alluvate tegevust ja olema suuteline andma sellele õiguslikku hinnangut (Riigikohtu 11. aprilli 1997. a määrus asjas nr 3-3-1-11-97, p 1; ja Riigikohtu 6. novembri 2008. a otsus nr 3-3-1-65-08, p 11). Kuigi eeltoodud tõlgendus on antud enne

jõustumist kohaldatud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse sarnase sisuga sättele, ei ole see põhimõte

vastuvõtmisega muutunud. PPA sisekontrollibüroo eriasjade uurija saatis

1. oktoobril
2. a e-kirja (dtl 109–112) kaebajale, milles küsiti teenistusliku kontrolli raames selgitusi seoses kaebaja PPA andmebaaside kasutamisega 35-l korral ajavahemikus
3. jaanuarist kuni
4. märtsini
5. E-kirjas oli toodud andmebaasides vaadatud juhtumite kirjeldus ja nende vaatamise kuupäev. Kaebaja edastas selle ekirja
6. oktoobril 2018 oma vahetule juhile välijuht S. Pälsingule (dtl 109), viimane omakorda enda vahetule juhile patrullitalituse juht A. Urbile (dtl 109), ning A. Urb edastas Narva politseijaoskonna juht S. Andrejevile (dtl 109). Seega sai isik, kellele kaebaja teenistusalaselt allub, s.o ennekõike S. Pälsing
7. oktoobril 2018 e-kirja teel teada, et kaebaja oli teinud infosüsteemis päringuid väljaspool tema teeninduspiirkonda toimunud juhtumite kohta. Kuna päringud puudutasid juhtumeid väljaspool kaebaja teeninduspiirkonda, oli kaebaja vahetul juhil võimalus anda kohe hinnang selliselt päringute tegemise lubatavusele. Seega hakkas

§ 77

lg-s 1 sätestatud kuuekuuline tähtaeg kaebajale distsiplinaarkaristuse määramiseks kulgema alates

1. oktoobrist
2. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine oli peatunud 24 päevaks kaebaja puhkuse ajaks (
3. kuni
4. november 2018, 14 kalendripäeva ja
5. märts kuni
6. aprill 2019, 10 kalendripäeva). Seega oli

§ 77lg-s 1 sätestatud tähtaja viimane päev 29.

aprill

1. Kaebaja viibimine lapsehoolduspuhkusel alates
2. maist 2019 kuni
3. novembrini 2019 (210 kalendripäeva) ei mõjuta tähtaja kulgemist, kuna tähtaeg oli sel ajal juba möödunud. Distsiplinaarkaristuse määramine pärast selleks ette nähtud tähtaja möödumist on oluline minetus, mis toob reeglina kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamise.

§ 77

lg-s 1 sätestatud tähtajad on materiaalõiguslikud tähtajad, täpsemalt distsiplinaarvõimu teostamise õigust (s.o karistuse määramise õigust) lõpetavad tähtajad. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja rikkumine on PPA

1. novembri
2. a käskkirja nr 1.3-3/75d tühistamise aluseks ning puudub vajadus hinnata käskkirja õiguspärasust kaebuses esitatud muudest väidetest lähtuvalt. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
3. PPA esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. 3
4. Vastustaja selgitab, et
5. oktoobril 2018 ei olnud sisekontrollibürool veendumust, et kaebaja on teinud infosüsteemis lubamatuid päringuid. Kaebajale edastatud e-kirjas on selgelt väljendatud, et tegemist on teenistusliku kontrolliga. Riigikohtu halduskolleegiumi kohtulahendi 3-3-1-46-12 (p 23) kohaselt seletuse küsimine ei tähenda veel, et isiku suhtes on alustatud või alustatakse distsiplinaarmenetlust. Alles pärast kaebajalt selgituste saamist kontrollis sisekontrollibüroo päringute seost kaebaja teenistusülesannetega. Seejärel sai teha järelduse, et kaebaja on rikkunud PPA-s infosüsteemis päringute teostamiseks kehtestatud nõudeid. Selle tulemusena algatati distsiplinaarmenetlus peadirektori
6. jaanuari
7. a käskkirjaga nr 1.3-3/3d ning esitati konkreetne kahtlustus distsiplinaarsüüteo toimepanemises. Seetõttu on ainuõige

§ 77

lg-s 1 määratud tähtaega lugeda alates hetkest, kui käskkiri edastati teadmiseks kaebaja vahetule juhile. Kohus on jätnud kõik vastustaja viited politseiorganisatsiooni töökorralduslikust eripärast tingitud uurimispõhimõtetele tähelepanuta. Politsei- ja Piirivalveamet on unikaalne väga suure ametkonnaga laialdasi avaliku võimu volitusi omav asutus. Nimetatud volituste õiguspärane kasutamine on PPA usaldusgarant. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et teenistuslik kontroll on PPA tavapärane rutiinne töötsükli osa. Sellises suures organisatsioonis saabki analoogseid rikkumisi ennetada üksnes taolise kontrollimehhanismi kaudu, mis aga oma olemuselt ei ole mitte karistus-, vaid järelevalvemenetlus. Halduskohus on piirdunud otsuse tegemisel üksnes põhjendustega menetlustähtaegade arvestuse kohta. Kohus oleks otsuses pidanud andma hinnangu ka vaidluse esemele - distsiplinaarsüüteole. Kohus ei ole analüüsinud ametniku tegu ega PPA läbi viidud distsiplinaarmenetluse sisulist poolt. PPA (samuti politseiametnik) on jäetud ilma võimalusest teada saada, kas kaebajale süüks pandud tegu oleks talle etteheidetav või kas PPA oli õigustatud määrama sellist distsiplinaarkaristust, kui vaidlust menetlustähtaja üle ei oleks olnud. Kohtuotsuses on märgitud, et distsiplinaarkaristuse määramine pärast selleks ette nähtud tähtaja möödumist toob reeglina kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamise. Sellest saab välja lugeda, et erandlikel juhtudel ei ole reeglist kõrvale kaldumine välistatud. Seega oleks kohus pidanud ikkagi põhjalikult analüüsima ka distsiplinaarkaristuse määramise aspekti sisuliselt. 9. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. 11. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all eelkõige kaebajale PPA 29. novembri 2019. a käskkirjaga distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsus, s.t kas distsiplinaarkaristuse määramine toimus

§ 77lg-s 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja jooksul.

Vastustaja ega kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla, et tähtaja kulgemine oli

§ 77lg 2 ja § 83 lg 1 järgi peatunud kaebaja puhkuste ajaks.

Küll leiab vastustaja, et halduskohus valesti sidus distsiplinaarkaristuse määramise kuuekuulise tähtaja alguse PPA sisekontrollibüroo

1. oktoobri
2. a e-kirjaga kaebajale esitatud järelepärimisega tutvumisega kaebaja vahetute juhtide poolt. Selleks hetkeks ei olnud selge, et kaebaja on rikkunud infosüsteemis päringute teostamise nõudeid. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.
3. Halduskohus selgitas põhjendatult, et

§ 77

lg-s 1 kasutatud mõiste „distsiplinaarsüütegu“ ei märgi distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgema hakkamise hetke tuvastamisel teenistuskohustuse süülisest rikkumisest teadasaamise aega. Seadusandja on

8. peatükis kasutanud mõistet erinevates tähendustes. Mõnes sättes märgib „distsiplinaarsüütegu“ tõesti distsiplinaarmenetluse tulemusel tuvastatud teenistusalast rikkumist (näit

§ 74, 75).

Samas on mõistet kasutatud eelkõige märkimaks tegu, mis on distsiplinaarmenetluse objektiks, ilma et 4 seejuures peaks olema tuvastatud teenistuskohustuste süüline rikkumine. Nii võib distsiplinaarmenetluse algatada, kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta (

§ 72lg 1).

Distsiplinaarmenetluse eesmärk on distsiplinaarsüüteo toimepanemisele viitavate asjaolude kiire ja täielik väljaselgitamine, võimaliku süüdlase tuvastamine ning distsiplinaarkaristuse õiglane määramine (

§ 71

). Ühelgi juhul ei ole aga

8. peatükis kasutatud mõistet „distsiplinaarsüütegu“ märkimaks tegu, mille osas on olemas distsiplinaarmenetluse algatamise alus, kuid rikkumise süüline toimepanemine ei ole veel tuvastatud. Vastustaja lähenemise ekslikkus ilmneb selgelt vaidlusalusest sättest. Kui seadusandja oleks soovinud siduda

§ 77

lg-s 1 nimetatud kuuekuulise tähtaja kulgemise alguse distsiplinaarmenetluse algatamisega, siis oleks säte vastavalt ka sõnastatud. Kuna seda ei ole tehtud, siis on ilmne, et „distsiplinaarsüüteona“

§ 77

lg 1 tähenduses tuleb mõista teenistuja tegu, mis on sättes nimetatud isikule teatavaks saanud sõltumata sellest, kas tegu on koheselt süülise ametikohustuste rikkumisena tuvastatav. Distsiplinaarmenetluse algatamine, samuti distsiplinaarmenetluse algatamise aeg on haldusorgani kaalutlusotsus. Vastustaja soovitud viisil karistuse määramise tähtaja sisustamine muudaks distsiplinaarmenetluse teenistuja jaoks prognoosimatuks ning võimaldaks haldusorganil venitada distsiplinaarmenetluse algatamisega, lükates sellega ühtlasi edasi ka distsiplinaarkaristuse määramise õiguse lõppemise hetke.

1. Ringkonnakohus peab kaebuse lahendamisel asjakohaseks ka halduskohtu viidatud kohtupraktikat praeguseks kehtivuse kaotanud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse analoogse regulatsiooni kohaldamise kohta. Riigikohus leidis neis lahendites, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgema hakkamisel ei ole oluline see, kas ülemusel, kes sai süüteost teada, on distsiplinaarkaristuse määramise õigus, ega seegi, kas ta mõistis, et tegu on õiguserikkumisega
2. Nendes lahendites kohaldas Riigikohus regulatsiooni, mis nägi distsiplinaarkaristuse määramiseks ette ühekuulise tähtaja. Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks pärast

jõustumisega distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja pikendamist kuuekuuliseks tuleks analoogset sätet mõista teisiti. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja pikendamisega on seadusandja jätnud haldusorganile piisavalt aega, et teost teadasaamisel esmalt hinnata, kas tegu võib olla distsiplinaarsüüteoga ning seejärel distsiplinaarmenetluses olulised asjaolud välja selgitada ning vajadusel määrata distsiplinaarkaristus. Vastustaja ei ole praegusel juhul väitnud, et kaebaja teo pinnalt distsiplinaarmenetluse aluse esinemise tuvastamine, distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja karistuse määramine ei oleks olnud võimalik seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seetõttu on asjakohatu vastustaja arutlus sellest, et korrakaitseorganina on vastustajal eriline kohustus hoolitseda oma ametnike usaldusväärsuse eest ning vajadusel rakendada selle kohustuse täitmiseks distsiplinaarvõimu. 14.

§ 77

lg-s 1 kasutatud mõistet „isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub“ tuleb Riigikohtu viidatud lahendites toodud seisukoha järgi mõista laialt, s.t selleks on iga organisatsiooni teenistuses olev isik, kellel on kontrolli ja järelevalve pädevus teenistuja suhtes. Seetõttu saab „isikuna, kellele süüdlane teenistusalaselt allub“, mõista muu hulgas ka haldusorgani struktuuriüksust, kelle ülesandeks on teenistujate ametikohustuste korrakohase täitmise kontrollimine. Oluliseks tuleb siinjuures pidada, et sellel isikul või struktuuriüksusel oleks teenistusülesannetest tulenevalt õigus ja kohustus võtta samme isiku võimaliku rikkumise tuvastamiseks kohases menetluses. 15. Ringkonnakohus nõustub, et PPA sisekontrollibüroo 3. oktoobri 2018. a e-kirjas oli kaebajale hiljem distsiplinaarkaristuse määramisel etteheidetud teod, s.h asjaolu, et kaebaja andmepäringud puudutasid tema teenistuspiirkonnast väljaspool toimunud sündmusi, kirjeldatud selliselt, et need on käsitatavad distsiplinaarsüütegudena

§ 77lg 1 tähenduses.

Kaebajale saadetud 1 RKHK

1. aprilli
2. a määrus asjas nr 3-3-1-11-97 (p 1) ja RKHK
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-3-1-6508 (p 11). 5 järelepärimisest ilmneb, et andmebaasidesse tehtud päringud olid vastustaja poolt identifitseeritud, s.t ei olnud pelgalt kirjed andmebaaside kasutamise logides, vaid vastustaja oli teadvustanud kaebaja poolt konkreetsete päringute tegemise. Oluline ei ole siinjuures, et PPA sisekontrollibüroo ei olnud selleks ajaks tuvastanud, kas päringute tegemisega kaebaja süüliselt rikkus teenistuskohustusi. PPA sisekontrollibürool oli olemas teave, et kaebaja on päringud teinud, samuti et päringud puudutavad sündmusi, mis toimusid väljaspool kaebaja teenistuspiirkonda. Kaebajale järelepärimise saatmise fakt iseenesest kinnitab, et PPA sisekontrollibürool oli ajend ja alus kontrollida kaebaja teenistuskohustuste kohast täitmist, hinnates muu hulgas distsiplinaarmenetluse algatamise ettepaneku tegemise vajadust.
5. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus aga, et

§ 77

lg-s 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja kulgema hakkamiseks ei olnud nõutav, et kaebaja poolt päringute tegemine ja/või PPA sisekontrollibüroo poolt päringute asjaolude kohta kaebajale järelepärimise saatmine oleks teatavaks saanud kaebaja vahetule ülemusele või muule kõrgemale politseiametnikule Narva politseijaoskonnas. Vastustaja selgitustest ei ilmne, et Narva politseijaoskonna politseiametnikel olnuks mingi roll kaebaja suhtes teenistusliku kontrolli läbiviimisel, distsiplinaarmenetluse algatamise aluse tuvastamisel, distsiplinaarmenetluse läbiviimisel, distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamisel või distsiplinaarkaristuse määramisel. Distsiplinaarmenetluse algatamise otsustas ning distsiplinaarkaristuse määras PPA peadirektor, kes aga tegutses PPA sisekontrollibüroo läbi viidud teenistusliku kontrolli ning hiljem distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte alusel. Muu hulgas määras PPA peadirektor PPA sisekontrollibüroo ametniku kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviijaks (dtl 101-102). PPA sisekontrollibüroo ülesandeks oli politseiametnike, s.h kaebaja suhtes teenistusalase kontrolli teostamine ühes pädevusega teha PPA peadirektorile ettepanek distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks, samuti viia läbi distsiplinaarmenetlus ja teha PPA peadirektorile ettepanek distsiplinaarkaristuse määramiseks. Seetõttu tuleb PPA sisekontrollibürood praegusel juhul

§ 77lg 1 tähenduses pidada isikuks, kellele kaebaja teenistusalaselt allub.

Vastavalt oli kaebaja poolt vaidlusaluste päringute teatavaks saamine PPA sisekontrollibüroo ametnikule piisav

§ 77lg-s 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja kulgema hakkamiseks.

Nähtuvalt kaebajale e-kirjaga saadetud järelepärimisest oli kaebaja poolt vaidlusaluste päringute tegemine PPA sisekontrolli ametnikule teada hiljemalt

1. oktoobril
2. Arvestades distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja peatumist kaebaja puhkuse ajaks kokku 24 päeva jooksul oli kuuekuulise tähtaja viimaseks päevaks
3. aprill
4. Sõltumata
5. mail 2019 alanud ja
6. novembril 2019 lõppenud kaebaja vanemapuhkusest andis vastustaja käskkirja kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise kohta seega pärast seaduses selleks ette nähtud tähtaja möödumist.
7. Ringkonnakohus märgib siiski, et sama järeldus tuleks teha ka juhul, kui nõustuda halduskohtuga, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine algas kaebaja vahetu ülemuse tutvumisest PPA sisekontrolli e-kirjaga
8. oktoobril
9. Sel juhul oleks

§ 77lg-s 1 sätestatud kuuekuuline tähtaeg lõppenud tõepoolest 29.

aprillil

2. Kehtiv õigus ei toeta vaidlustatud käskkirjas esitatud seisukohta, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine algas
3. oktoobril 2018, s.t päeval kui kaebaja esitas PPA sisekontrollibüroo ametnikule viimase nõutud selgitused andmebaasidest tehtud päringute kohta. Sellest seisukohast on vastustaja menetluses ka ise taganenud.
4. Halduskohus on õigesti selgitanud, et

§ 77

lg-s 1 sätestatud tähtajad on õigust lõpetava iseloomuga, s.t pärast normis sätestatud tähtaja lõppemist ei ole haldusorganil õigust isikule distsiplinaarkaristust määrata. Pärast tähtaja möödumist määratud distsiplinaarkaristus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Tegemist haldusakti materiaalse õigusvastasusega, seetõttu ei saanud halduskohus jätta praeguses asjas esitatud kaebust rahuldamata ega vaidlustatud käskkirja tühistamata. Seadusandja ei ole siinkohal näinud ette võimalust tähtaja rikkumisele vaatamata jätta 6 distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri siiski kehtima, ei rikkumise väheolulisuse tõttu ega muul põhjusel. Olulist tähendust ei ole halduskohtu põhjenduses märgitul, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja rikkumine toob reeglina kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamise. Tegemist on ebaõnnestunult sõnastatud põhjendusega, kuna kohtul puudub võimalus sellest reeglist erandi tegemiseks. Kuna halduskohus selgitas, et

§ 77

lg-s 1 sätestatud tähtajad on distsiplinaarvõimu teostamise õigust lõpetavad tähtajad, siis ei saanud vastustajal halduskohtu otsusest tekkida arusaama, et vaidlustatud käskkirja kehtima jäämine võinuks teatud tingimustel siiski kõne alla tulla.

1. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et halduskohus otsustas põhjendatult rahuldada kaebuse tühistamisnõude. Seejuures ei olnud halduskohtul kohustust anda hinnang, kas kaebajale etteheidetav tegu on kvalifitseeritav distsiplinaarsüüteona, asjaolude väljaselgitamiseks läbi viidud distsiplinaarmenetluses vastab nõuetele ja kaebajale karistuse määramisel on järgitud kaalutlusreegleid. Nimetatud asjaoludest ei sõltu kaebuse lahendamine praegusel juhul. Vastavalt ei ole need asja lahendamisel olulised. Seda seisukohta ei muuda vastustaja soov saada kohtu hinnang kõigi kaebuse väidete ja seega oma tegevuse õiguspärasuse kohta kõigis aspektides.
2. Teenistusse ennistamise, kaebaja teenistuslehelt distsiplinaarkaristuse kande kustutamise ja saamata jäänud tasu maksmise nõuete rahuldamine sõltub tühistamisnõude rahuldamisest. Vastustaja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, kas ja miks ta ei nõustu kaebuse nende nõuete rahuldamisega. Seetõttu ringkonnakohus neid küsimusi täiendavalt ei analüüsi.
3. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
4. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid kaebaja kasuks välja ei mõisteta.
5. Vastavalt kaebaja taotlusele tuleb HKMS § 175 lg 3 alusel asendada kaebaja nimi initsiaalidega otsuse avaldamisel. /allkirjastatud digitaalselt/ 7