← Eesti

1-18-5158/141

Obsah (12)§ 356§ 121§ 3811§ 491§ 65§ 384§ 64§ 73§ 15§ 39§ 56§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 12. aprill 2022 Kohtuasja number 1-18-5158 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kohtua

) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3, § 3811 lg 2 ning § 384 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

  1. juuni 2021 otsus Apellant Janek Kronbergi kaitsja vandeadvokaadi abi Andres Veski Teised apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Janek Kronberg. Isikukood 37905215214; elukoht XXX; tõkendit kohaldatud ei ole; kriminaalkorras karistatud Riigikohtu
  2. novembri 2019 otsusega

§ 356

lg 1 – § 22 lg 3 järgi prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Marge Voogma Menetluse vorm Ringkonnaprokuratuuri kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

  1. Tühistada Viru Maakohtu
  2. juuni 2021 otsus: - Janek Kronbergi süüditunnistamises ning karistamises

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; - Janek Kronbergile

§ 3811

lg 2 järgi mõistetud karistuse ja sellega seonduvate liitkaristuste osas; - Janek Kronbergile

§ 491

lg 1 alusel kohaldatud lisakaristuse osas; - Janek Kronbergilt välja mõistetud ja riigi kanda jäetud menetluskulu osas. 2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega: - lõpetada mõistliku aja möödumise tõttu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2742 lg 1 alusel Janek Kronbergi suhtes

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi toimetatud kriminaalmenetlus; 1

(23)- karistada Janek Kronbergi

§ 3811

lg 2 alusel 50 päevamäära suuruse rahalise karistusega (500 eurot), mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline karistus jääb tähtajaks tasumata, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks; -

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 2 alusel moodustada Janek Kronbergile liitkaristus kohtuotsuste kogumis, liites temale mõistetud 50 päevamäära suuruse rahalise karistuse temale Riigikohtu

  1. novembri 2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-5210 mõistetud 9-kuulise vangistusega. Rahaline karistus viia täide iseseisvalt ja vangistus jätta varasema kohtuotsusega määratletud tingimusetel tingimisi katseajaga kohaldamata; - KrMS § 180 lg 1 alusel mõista Janek Kronbergilt Eesti Vabariigi kasuks menetluskuluna kaitsjatasu ja kulude hüvituseks välja 1682,28 eurot. KrMS § 181 lg 1 alusel jätta riigi kanda kaitsjatasu ja kulud summas 1682,30 eurot ning KrMS § 183 lg 1 alusel jätta riigi kanda kaitsjatasu ja kulud samuti summas 1682,30 eurot.
  2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  3. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
  4. Määrata Osaühingule Advokaadibüroo Sirje Must vandeadvokaadi abi Andres Veski poolt Janek Kronbergile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 373,20 eurot (sealhulgas käibemaks 62,20 eurot). Arvata sellest tasust maha 45,36 eurot (sealhulgas käibemaks 7,56 eurot), millises osas rahuldas maakohus põhjendamatult vandeadvokaadi abi Andres Veski
  5. detsembri 2020 taotluse sõidukulu hüvitamiseks, ning lugeda hüvitatavaks apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstavaks tasuks 327,84 eurot (sealhulgas käibemaks 69,76 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Maakohtu otsus
  7. juuni 2021 otsusega mõistis Viru Maakohus Janek Kronbergi

§ 384

lg 1 järgi õigeks ning tunnistas ta

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 3811 lg 2 järgi süüdi.

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistis maakohus J.

Kronbergile karistuseks 3 kuud vangistust ning

§ 3811

lg 2 järgi 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõistis maakohus J.

Kronbergile liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 65lg-te 1 ja 3 ning § 64 lg 1 alusel liitis maakohus sellele karistusele J.

Kronbergile Viru Maakohtu 19. märtsi 2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-5210 mõistetud karistuse, s.o 9 kuud vangistust, ning mõistis talle liitkaristuseks 2 aastat ja 3 kuud vangistust. Liitkaristusest arvas maakohus maha varasema kohtuotsuse järgi ärakantud karistuse, s.o 9 kuud vangistust, ning lõplikuks karistuseks luges 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel jättis maakohus selle vangistuse tingimisi 2-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

§ 491lg 1 alusel kohaldas maakohus J. Kronbergile lisakaristusena 2 aastaks ettevõtluskeeldu. Menetluskuluna mõistis maakohus 2

(23)J. Kronbergilt välja kaitsjatasu 3214,84 eurot, mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, ning kaitsjatasu 1607,40 eurot jättis riigi kanda. Kohus otsustas, et toimikumaterjalide juures olev kiirköitja koos raamatupidamisdokumentidega tuleb kohtuotsuse jõustumisel tagastada nende dokumentide hoidjale ning 5 CD-plaati tuleb jätta kriminaalasja materjalide juurde. 2.

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi tunnistas kohus J.

Kronbergi süüdi järgnevas.

  1. oktoobril 2016 kella 2.45 paiku tungis J. Kronberg oma elukohas XXX vallas XXX külas XXX omavaheliste suhete pinnal tekkinud tüli käigus kallale oma abikaasale A.K. ile. J. Kronberg haaras A.K. i juustest kätega kinni ja tõmbas A.K. i pikali maha. Seejärel lõi J. Kronberg lahtise käega A.K. i korra näkku. Mõni aeg hiljem võttis J. Kronberg kahe käega uuesti A.K. i juustest kinni ja sakutas ning lõi ühe korra käega vastu A.K. i kätt. Sellise tegevuse tagajärjel tundis A.K. valu. J. Kronberg tungis sealsamas A.K. ile kallale ka
  2. mail 2017 kella 3 paiku. J. Kronberg haaras tugevasti A.K. i õlavartest kinni ja raputas. Rüselemise käigus ähvardas J. Kronberg A.K. i sõnadega „löön maha ja tõmban läbi“. Sellega tekitas J. Kronberg A.K. ile hirmu ja valu, mis avaldusid verevalumitena üle käte ning lõua all. Kohtu hinnangul pani J. Kronberg otsese tahtlusega toime

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid tal ei esinenud. 3.

§ 3811lg 2 järgi tunnistas kohus J.

Kronbergi süüdi järgnevas. Olles

  1. novembrist 2012 kuni
  2. veebruarini 2016 Osaühingu Hansasalu (edaspidi Hansasalu (kuni
  3. novembrini 2015 kandis ärinime Osaühing Hansamets,
  4. aprillil 2016 registrist kustutatud)) juhatuse ainuliige, ei korraldanud J. Kronberg ettevõtte raamatupidamist. J. Kronberg oli äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 1 kohaselt osaühingut esindav ja juhtiv organ ning ÄS § 183 kohaselt raamatupidamist korraldav isik. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 4 p 5 kohaselt on raamatupidamiskohustuslane kohustatud säilitama raamatupidamise dokumente. RPS § 12 p 1 kohaselt peab raamatupidamiskohustuslane raamatupidamise algdokumente säilitama seitse aastat alates selle majandusaasta lõpust, mil algdokument raamatupidamises kajastati.
  5. novembril 2012 andis Hansasalu endine juhatuse liige M.N. ettevõtte raamatupidamise dokumendid üle uuele juhatuse liikmele J. Kronbergile, et viimane saaks dokumentidega tutvuda. Peale seda pidi vormistatama üleandmise-vastuvõtmise akt.
  6. detsembril 2012 sõlmisid J. Kronberg ja M.N. üleandmis-vastuvõtmis akti nr 2 „Raamatupidamisdokumentide üleandmine“. Akti kohaselt võttis J. Kronberg M.N. alt vastu Osaühingu Hansamets 2005.–
  7. aasta raamatupidamise dokumentatsiooni (ostu- ja müügiarved, kulutšekid, kassa dokumendid, lepingud, aruanded jt aktis täheldatud dokumendid).
  8. jaanuaril 2016 sõlmisid ja allkirjastasid J. Kronberg ning Hansasalule raamatupidamisteenust osutanud E.A. raamatupidamise ja dokumentatsiooni üleandmise-vastuvõtmise akti. Akti kohaselt andis E.A. J. Kronbergile üle kõik tema käes olevad Hansasalu
  9. aasta jaanuari kuni
  10. aasta detsembri raamatupidamisdokumendid, kaustad ja muud esemed: kassaraamatu, raamatupidamise pearaamatu, esitatud arved, laekunud kuludokumendid, lepingud ja muud ettevõttega seotud dokumendid ning raamatupidamisprogrammi tekstikoopia mälupulgal. Seega olid Hansasalu
  11. novembri 2012 kuni
  12. jaanuari 2016 raamatupidamisdokumendid J. Kronbergi valduses. J. Kronberg ei säilitanud Hansasalu raamatupidamisdokumente ning rikkus kavatsetult RPS § 4 p 5 ja § 12 p 1 sätteid.
  13. novembril 2015 esitas Hansasalu Viru Maakohtule avalduse võlgniku pankroti välja kuulutamiseks ning
  14. detsembril 2015 võttis Viru Maakohus selle avalduse menetlusse. Pankrotimenetluse raames esitas Hansasalu ajutine pankrotihaldur
  15. detsembril 2015 elektronposti aadressile hansasalu@gmail.com teabenõude, milles palus esitada talle hiljemalt
  16. detsembriks 2015 teabenõudes küsitud Hansasalu dokumendid.
  17. novembril 2016 Viru Maakohtule esitatud Hansasalu ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt esitas võlgnik teabenõude vastuseks Hansasalu bilansi
  18. novembri 2012 seisuga, bilansi koos kasumiaruande ja rahavoogude aruandega
  19. jaanuari 2014 kuni
  20. detsembri 2014 kohta, bilansi koos kasumiaruande ja rahavoogude aruandega
  21. detsembri 2015 seisuga ning kassaraamatu 3

(23)
  1. novembri 2014 kuni
  2. detsembri 2015 kohta. Suurema osa Hansasalu raamatupidamisdokumentidest jättis J. Kronberg ajutisele haldurile õigustamatult esitamata. Kuna ajutisele haldurile esitati Hansasalu raamatupidamise dokumendid vaid osaliselt, äriregistrile olid esitamata majandusaasta aruanded aastate 2011–2014 kohta ning üksnes pangakontodest ja bilansist ei saa ülevaadet ettevõtte varalisest seisundist, ei olnud ajutisel pankrotihalduril ega kohtul pankrotimenetluse käigus võimalik saada aktuaalset, olulist, objektiivset ja võrreldavat informatsiooni Hansasalu finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ning ajutisel pankrotihalduril ei olnud võimalik esitada kohtule lõplikku hinnangut võlgniku maksejõuetuse põhjuste ja tekkimise kohta.
  3. veebruaril 2016 lõpetati Viru Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-15-17619 Hansasalu pankrotimenetlus raugemisega pankrotti välja kuulutamata.
  4. Kohus asus seisukohale, et J. Kronberg oli ÄS § 180 lg 1 kohaselt Hansasalu juhtiva organi liige ning ÄS § 183 kohaselt ettevõtte raamatupidamist korraldav isik
  5. novembrist 2012 kuni
  6. veebruarini
  7. Raamatupidamist tegi Hansasalus alates
  8. aastast kuni äriühingu pankrotti minekuni E.A. , kuid sellest hoolimata vastutab Hansasalu raamatupidamiskohustuste täitmise eest J. Kronberg.
  9. Tunnistaja M.N. a ütluste kohaselt andis ta
  10. aasta detsembris J. Kronbergile üle kõik raamatupidamisdokumendid aastate 2005–2012 kohta. Seda kinnitab raamatupidamisdokumentide üleandmis-vastuvõtmis akt nr 2, mille kohaselt anti üle järgmised lõpetatud toimikud ja dokumendid aastate 2005–2012 kohta: ostuarved, kulutšekid, müügiarved, kassa, pank, palgaarvestus, kindlustused, kasutusrent, lepingud ja muud dokumendid ning aruanded. M.N. a sõnul toimus dokumentide üleandmine autos J. Kronbergi kodu juures. Dokumendid olid 200- või 300-liitristes prügikottides ja neid kotte võis olla 3–
  11. J. Kronbergi ütluste kohaselt neid dokumente aga sedavõrd palju ei olnud – olid mingid kaustikud ja temal ei olnud aega ega võimalust ükshaaval võrrelda kottide sisu aktis märgitud loeteluga. Liiatigi ei olnud aktis kirjas, kui palju neid dokumente seal kottides täpselt olema pidi.
  12. E.A. ütluste kohaselt tõi J. Kronberg talle dokumendid, tema sisestas need programmi ja esitas aruanded. Samuti esitas ta deklaratsioonid maksuametile, sisestas aastaaruanded registrisse ja tegi statistika aruanded seal, kus neid oli vaja teha. Alguses kasutas ta programmi Hansaraama ja pärast SMART Plussi. Ta suhtles ainult J. Kronbergiga. Dokumendid olid tal kaustades ja registraatorites ehk kiirköitjates: üks registraator oli üks kuu, kuid väiksema mahuga kuu puhul võis olla kaks kuud ühes registraatoris.
  13. jaanuaril 2016 andis ta kogu 2010.–
  14. aasta raamatupidamise dokumentatsiooni oma kodu juures J. Kronbergile üle ja siis olid kaustad suurtes kottides. Raamatupidamise ja dokumentatsiooni J. Kronbergile üleandmist kinnitab raamatupidamise dokumentatsiooni üleandmise-vastuvõtmise akt
  15. jaanuarist 2016, mille kohaselt andis E.A. J. Kronbergile üle kõik tema käes olnud Hansasalu
  16. aasta jaanuari kuni
  17. aasta detsembri raamatupidamisdokumendid, kaustad ja muud esemed (kassaraamat, raamatupidamise pearaamat, esitatud arved, laekunud kuludokumendid, lepingud ja muud ettevõttega seotud dokumendid ning raamatupidamisprogrammi tekstikoopia mälupulgal). J. Kronbergi ütluste kohaselt anti üle mõned kaustad, need olid kuude kaupa ja õhukesed. Samas kinnitas J. Kronberg mälupulga üleandmistvastuvõtmist ja tema teada oli selle mälupulga peal äriühingu kogu raamatupidamine algusest lõpuni.
  18. Kohtu hinnangul kinnitab eeltoodu, et Hansasalu
  19. aasta kuni
  20. aasta detsembri raamatupidamisdokumendid olid J. Kronbergi valduses. Kuigi J. Kronberg ei teadnud enda sõnul täpselt, millise sisuga ja kui palju dokumente ta vastu võttis, ei oma see tähtsust, kuna vastavasisulise teadmise omamine on juhatuse liikme kui raamatupidamise korraldamise eest vastutava isiku elementaarne kohustus. 4
(23)
  1. Raamatupidamiskohustuslane peab tulenevalt ÄS § 179 lg-st 1, RPS § 4 p-st 4 ja §-st 14 koostama iga aasta kohta majandusaasta aruande. Majandusaasta kestab üldjuhul 12 kuud (RPS § 13) ning aruanne tuleb äriregistrile esitada kuue kuu jooksul arvates majandusaasta lõppemisest (ÄS § 179 lg 4). Äriregistri andmetel algas Hansasalu majandusaasta
  2. jaanuaril ja lõppes
  3. detsembril. Järelikult pidi J. Kronberg korraldama Hansasalu majandusaasta aruannete esitamise igale ettevõtte majandusaastale järgnenud aasta
  4. juuniks. Äriregistri andmetel on aga viimane majandusaasta aruanne registripidajale esitatud
  5. juulil 2011 aruandeperioodi
  6. jaanuar 2010 –
  7. detsember 2010 kohta.
  8. J. Kronbergi sõnul jäid majandusaasta aruanded aastate 2011–2014 kohta registripidajale esitamata mingite dokumentide puudumise, dokumentatsiooni vigasuse või audiitori tegevusetuse tõttu ja seda juba eelmise juhatuse liikme ehk M.N. a ajast peale. Samas kinnitas E.A. , et ta koostas majandusaasta aruanded ja sisestas need äriregistrisse, kuid tema asi ei olnud kontrollida nende allkirjastamist ja esitamist. E.A. väidetes ei ole põhjust kahelda, kuna tal ei ole ebaõigete väidete esitamiseks motiivi. Seetõttu tuleb järeldada, et andmed aruannete koostamiseks olid olemas, aruanded olid koostatud ning nende esitamata jätmine registripidajale on juhatuse liikme süülise käitumise tulemus. J. Kronbergi ennastõigustavad põhjendused on paljasõnalised ning tõendamata. Hansasalu majandusaasta aruannete tähtajaliselt esitamata jätmisega rikkus J. Kronberg oma ÄS §-st 183 ja § 187 lg-st 1 tulenevaid kohustusi ning raamatupidamise seadusest tulenevaid raamatupidamise korraldamise nõudeid.
  9. Kui on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu, peavad juhatuse või seda asendava organi liikmed esitama tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 36 kohaselt pankrotiavalduse. Tegemaks kindlaks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Lisaks netovarale tuleb analüüsida ka teisi raamatupidamisandmeid, samuti võlgniku äriplaani perspektiivikust. Seega just raamatupidamisandmete analüüs, mis põhineb eelkõige raamatupidamislike dokumentide analüüsil, võimaldab adekvaatselt hinnata äriühingu majandustegevuse efektiivsust ning ka võimaliku maksejõuetuse tekkimise aluseks osutuvaid otsuseid/tehinguid.
  11. novembril 2015 esitas Hansasalu Viru Maakohtule avalduse võlgniku pankroti välja kuulutamiseks ning
  12. detsembril 2015 võttis Viru Maakohus selle avalduse menetlusse. Pankrotimenetluse käigus esitas Hansasalu ajutine pankrotihaldur K.R.
  13. detsembril 2015 võlgnikule e-kirjaga teabenõude esitada ajutisele haldurile hiljemalt
  14. detsembriks 2015 teabenõudes küsitud Hansasalu dokumendid (majandusaasta aruanded viimase 5 aasta kohta, arved, lepingud, viimase 3 aasta kassadokumendid jne).
  15. jaanuaril 2016 Viru Maakohtule esitatud Hansasalu ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt esitas J. Kronberg teabenõudele vastuseks Hansasalu bilansi
  16. novembri 2012 seisuga, bilansi koos kasumiaruande ja rahavoogude aruandega
  17. jaanuari 2014 kuni
  18. detsembri 2014 kohta, bilansi koos kasumiaruande ja rahavoogude aruandega
  19. detsembri 2015 seisuga ning kassaraamatu
  20. novembri 2014 kuni
  21. detsembri 2015 kohta. Seega esitati ajutisele haldurile dokumente äärmiselt valikuliselt ja esitamata jäi suurem osa Hansasalu raamatupidamisdokumentidest. Samas on tõendatud, et J. Kronbergi valduses oli kogu raamatupidamisalane dokumentatsioon ning ka mälupulk, millele oli salvestatud kogu äriühingu raamatupidamine algusest kuni lõpuni.
  22. J. Kronberg väitis, et andis ajutisele pankrotihaldurile kõik dokumendid, mida haldur küsis, ning lisaks suhtles haldur ka raamatupidaja E.A. ga ja sai andmeid otse tema käest. Mälupulga kohta ütles J. Kronberg, et ju see pulk kuskil on, ehk andis ta selle pankrotihaldurile, aga haldur 5
(23)seda ei ütle ja kuskil dokumentides ka ei ole mälupulga üleandmine haldurile fikseeritud. Ajutise pankrotihalduri K.R. u sõnul suhtles ta ainult J. Kronbergiga ja andmed, mis J. Kronberg talle esitas, ei klappinud nende andmetega, mis tema menetluse käigus välja selgitas. Nii mäletab haldur, et tegi pangast kontoväljavõtted, kus nähtusid sularaha väljavõtmised. Ei olnud võimalik kontrollida, milleks seda raha kasutati. Selle kohta oleksid pidanud olema mingid alusdokumendid, kuid neid ei olnud. Seega ei olnud võimalik välja selgitada, kas raha kasutati äriühingu huvides. Ka ei näinud K.R. ühtegi originaaldokumenti. Kõik olid väljatrükid, ta sai neid väljatrükke J. Kronbergilt, võlausaldajatelt, e-toimikutest jne, kuid firma raamatupidajaga ta otse ei suhelnud.
  1. J. Kronbergi väide halduri teabenõude täies mahus täitmise kohta ei vasta tõele, kuna haldurile üleantud dokumentide loetelu sisaldub ajutise halduri aruandes ja seal on märgitud, et
  2. aasta kohta ei ole haldurile ühtegi dokumenti esitatud. Eluliselt ei ole usutav, et haldur hävitas, peitis, kaotas dokumendid ära või varjas neid J. Kronbergi süüdistamise eesmärgil – ühtegi halduri sellisele käitumisele viitavat tõendit kohtule ei esitatud. Kohtu hinnangul ei päde ka J. Kronbergi väide, et tal ei olnud kohustust säilitada äriühingu raamatupidamise dokumente. Nimelt sätestab RPS § 4 p 5, et raamatupidamiskohustuslane on kohustatud säilitama raamatupidamise dokumente ning RPS § 12 p 1 kohaselt peab raamatupidamiskohustuslane raamatupidamise algdokumente säilitama seitse aastat alates selle majandusaasta lõpust, mil algdokument raamatupidamises kajastati. Sama sätte teise lõike kohaselt peab raamatupidamiskohustuslane säilitama seitse aastat alates vastava majandusaasta lõpust raamatupidamisregistreid, lepinguid, raamatupidamise aruandeid ja muid äridokumente, mis on vajalikud majandustehingute arusaadavaks kirjeldamiseks revideerimise käigus. Seega pidid 2015.–
  3. aastani toimunud pankrotimenetluse käigus olema vaadeldavad ning analüüsitavad raamatupidamise algdokumendid, mis leidsid raamatupidamises kajastamist aastatel 2007/
  5. J. Kronberg ei taganud, et kõik andmed ettevõtte varade ja finantsseisundi kohta oleksid ajutisele pankrotihaldurile kättesaadavad. Seetõttu oli pankrotihalduril oluliselt raskendatud ülevaate saamine Hansasalu finantstulemusest, rahavoogudest ja varalisest seisundist (sh nõuetest), haldur ei saanud esitada kohtule lõplikku hinnangut võlgniku maksejõuetuse põhjuste ja tekkimise kohta ega esitada äriühingu nimel nõudeid.
  6. veebruaril 2016 lõpetas kohus Hansasalu pankrotimenetluse raugemisega pankrotti välja kuulutamata. Kuna J. Kronberg rikkus teadvalt raamatupidamise korraldamise kohustust ning selle tulemusel oli raskendatud ülevaate saamine Hansasalu varalisest seisundist, on kohtu hinnangul täidetud

§ 3811lg 2 järgse süüteokoosseisu objektiivsed tunnused.

Subjektiivsest küljest pani J. Kronberg teo toime otsese tahtlusega: ta sai aru, et kui ta ei täida raamatupidamise kohustust nõuetekohaselt, raamatupidamise dokumendid puuduvad või ta neid ei esita, on ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist raskendatud. 15.

§ 384lg 1 järgi mõistis maakohus J.

Kronbergi õigeks süüdistuses selle kohta, et J. Kronberg kahjustas juriidilisest isikust võlgniku Hansasalu juhatuse ainuliikmena teadvalt ja kohustustevastaselt Hansasalu varalist seisundit, põhjustades sellega Hansasalu maksejõuetuse. 16. J. Kronbergile

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 3811 lg 2 järgi mõistetud karistusi põhjendas kohus järgmiselt. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine. Süüteod pani J. Kronberg toime tahtlikult. Varem on teda karistatud keskkonnavastase kuriteo toimepanemise eest 9-kuulise vangistusega, mis jäeti

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 1-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

See karistus on küll kantud ja kuulub seega praeguses asjas mõistetavast karistusest mahaarvamisele, kuid on kehtiv. Kehaliste väärkohtlemiste osas tuleb arvestada, et J. Kronberg ja kannatanu A.K. on praeguseks leppinud ning jätkavad normaalset pereelu. Seetõttu on põhjendatud karistada J. Kronbergi nende tegude eest sanktsiooni miinimummäära lähedaselt 6

(23)ehk 3-kuulise vangistusega.

§ 3811lg 2 järgi on põhjendatud karistada J.

Kronbergi sanktsiooni keskmises määras, s.o 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Äriregistris sisalduvate andmete kohaselt võib J. Kronbergi küll pidada äritegelaseks, kuid tegelikkuses on tema tegutsemismuster juhatuse liikmena raamatupidamise korraldamisega seotud toimingutes krooniliselt kohustust rikkuv. Nimelt on J. Kronberg äriregistri andmetel juhatuse liige OÜ-des Minnol, Nimmol ja Sadama Teenused JK. Ükski nimetatud äriühingtest ei ole registripidajale esitanud ühtegi majandusaasta aruannet. OÜ-le Sadama Teenused JK on registripidaja

  1. märtsil 2021 teinud trahvihoiatusmääruse 2017.,
  2. ja
  3. aasta majandusaasta aruannete esitamata jätmise eest. OÜ-d Minnol ja Nimmol on asutatud pärast J. Kronbergile käesolevas asjas majandusalases süüteos kahtlustuse esitamist. Seega on J. Kronbergi käitumine juhatuse liikmena seoses raamatupidamise korraldamise ja äriühingute varalisest seisundist ülevaate andmisega süstemaatiliselt kohustusi eirav ning ka süüdistuse esitamine

§ 3811

lg 2 järgi ei mõjutanud teda esitama registripidajale äriühingute majandusaasta aruandeid. Vastavalt

§ 64lg-le 1 tuleb J.

Kronbergile mõista üksikkaristustest raskema suurendamise teel liitkaristus. Kuna mõistetud karistus ei ole proportsionaalne toimepandud teoga, tuleb see jätta

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 2-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

Lisakaristusena tuleb J. Kronbergile

§ 3811

lg 2 järgse teo eest kohaldada ettevõtluskeeldu, mis ühes kergema põhikaristusega aitab saavutada karistuse eesmärke. Lisakaristust võib kohaldada ühest kuni viie aastani. Kuna J. Kronberg vabastatakse mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi katseajaga, siis hakkab lisakaristuse aeg kulgema kohtuotsuse jõustumisest ja selle pikkus ei või olla vähem kui põhikaristus ehk 1 aasta ja 6 kuud. Kaaludes J. Kronbergi süü suurust (hoolimatu tegutsemine/suhtumine raamatupidamise korraldamisel ja juhtiv roll kuriteo toimepanemisel ehk raamatupidamise dokumentide haldurile nõutud mahus esitamata jätmine) ning ühiskonna kaitsmise huve, on põhjendatud kohaldada ettevõtluskeeldu 2 aastaks. Apellatsioon 17. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J. Kronbergi kaitsja vandeadvokaadi abi Andres Veski, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega lõpetada kriminaalasja menetlus selle mõistliku aja möödumise tõttu või alternatiivselt, kui mõistlik menetlusaeg ei ole möödunud, mõista J. Kronberg õigeks või J. Kronbergi süüdi jätmisel

§ 3811järgi jätta tema suhtes kohaldamata ettevõtluskeeld.

Kaebuse argumendid on kokkuvõtlikult järgmised. 18. Juba maakohtus taotles kaitsja kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Kohus jättis selle taotluse täielikult tähelepanuta. 19.

§ 121

järgse süüdistuse osas on kriminaalasi oma olemuselt pigem lihtsakoeline ning rääkida ei saa kohtuasja mahukusest ega keerukusest. Suur osa lähisuhtevägivalla juhtumeid saavad lahendatud kas kriminaalmenetluse lõpetamise või kohtulahendi teel umbes aasta jooksul pärast menetluse alustamist. J. Kronberg allutati kriminaalmenetlusele esimese teo osas

  1. oktoobril 2016 ja teise teo osas
  2. mail
  3. Maakohtu otsuse tegemise ajaks oli kriminaalmenetlus J. Kronbergi mõjutanud vastavalt ca 4 aastat ja 8 kuud ning ca 4 aastat ja 1 kuu, kuid praeguseks on menetlus veelgi pikenenud. J. Kronberg on olnud juba peaaegu 5 aastat olukorras, kus ta ei tea, kas ta mõistetakse kriminaalkorras süüdi või mitte. J. Kronbergile ega tema kaitsjatele ei saa menetluse venitamist ega selles viivituste põhjustamist ette heita. Menetluse olulisel määral ebamõistlik venimine on ette heidetav vaid riigivõimule. Seega on mõistliku menetlusaja riive piisavalt intensiivne, et kriminaalmenetlus J. Kronbergi suhtes lõpetada. Seejuures ei saa jätta tähelepanuta sedagi, et J. Kronberg ja A.K. on abikaasad ning elavad jätkuvalt koos. Nende suhtes kohaldati varasemalt lepitusmenetlust, mis küll kahetsusväärselt 7

(23)ebaõnnestus. J. Kronberg kinnitas kohtus, et tänasel päeval on nende suhted korras ning A.K. avaldas, et nii kohtueelne menetlus kui kohtuprotsess on temale tekitanud rohkem pingeid ja emotsionaalset lõhestumist kui 4 aasta tagused arusaamatused abikaasaga. Kohtuistungil keeldus A.K. igasuguste ütluste andmisest ja põhjendas seda täiesti arusaadaval moel. Kuna A.K. ei soovi menetluse jätkamist ja nad on J. Kronbergiga juba ammu leppinud, puudub asjas igasugune avalik menetlushuvi. 20.

§ 3811

järgses süüdistuses toodud teo osas esitas ajutine pankrotihaldur kuriteokaebuse

  1. aprillil 2016 ning Keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroo Ida talitusele edastati see menetlemiseks
  2. aprillil
  3. Ka selle teo osas on mõistlik menetlusaeg möödunud.
  4. Kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. juuni 2010 otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 21). Ka praeguses asjas riivaks kriminaalmenetluse jätkamine ebaproportsionaalselt J. Kronbergi õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Seetõttu ei tule kõne alla J. Kronbergi karistuse kergendamine või erinevad hüvitised, vaid kriminaalmenetlus tuleb lõpetada või alternatiivselt mõista J. Kronberg temale esitatud süüdistustes õigeks.
  6. Maakohtu põhjendused J. Kronbergi süüditunnistamise kohta

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi jäävad suuresti arusaamatuks.

Kohus rikkus kohtuotsuse põhistamise kohustust. Kaitsja hinnangul ei ole J. Kronbergi süü kehalistes väärkohtlemistes tõendatud. 23. Põhjendamatu on ka J. Kronbergi süüdistus

§ 3811lg 2 järgi.

J. Kronberg pole raamatupidamisdokumente teadlikult varjanud, kuna edastas pankrotihaldurile kõik raamatupidajalt saadud ja tema valduses olevad dokumendid. Hansasalu raamatupidamist tegi E.A. , kelle sõnade kohaselt sisestas tema J. Kronbergilt saadud andmed programmi ja esitas aruanded, samuti esitas ta andmed maksuametile. Raamatupidaja sõnade kohaselt oli ettevõtte raamatupidamine korras. Ebaõige on kohtu järeldus, et Hansasalu pankrotimenetlus lõppes raugemisega, kuna ajutisel pankrotihalduril oli oluliselt raskendatud ettevõtte varalisest seisundist ülevaate saamine.

  1. veebruari 2016 kohtumääruse kohaselt lõpetas kohus pankrotimenetluse raugemisega, kuna võlausaldajad ja kolmandad isikud ei avaldanud soovi menetluskulude deposiiti kandmiseks ning ei esinenud selgeid vara tagasivõitmise aluseid. Samuti nähtub
  2. veebruari 2016 kohtumäärusest, et ajutine pankrotihaldur esitas kohtule põhjaliku aruande Hansasalu majandustegevuse, varade ja kohustuste ning maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta. Seega sai ajutine pankrotihaldur koostada ja edastada kohtule ülevaate raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. Kui J. Kronbergi ei saanud edastada ajutisele pankrotihaldurile kogu informatsiooni, mida viimane soovis, ei tähenda nimetatud asjaolu automaatselt

§-s 3811 sätestatud kuriteo toimepanemist. Pole selgelt ja üheselt tuvastatud, kas osade raamatupidamisdokumentide puudumine raskendas oluliselt ettevõtte varalisest seisundist ülevaate saamist või mitte. Ülevaade on olemas ja kohtule ajutise pankrotihalduri poolt esitatud, mille alusel kohus jõudis järeldusele, et pankrotimenetlus tuleb lõpetada raugemisega. Lisaks ei arvestanud kohus asjaoluga, et pole üheselt tõendatud, millised dokumendid andis J. Kronbergile üle endine juhatuse liige M.N. , kes oli kohustatud juhatuse liikmena samuti vastutama raamatupidamise korraldamise eest. J. Kronbergi sõnade kohaselt M.N. seda korrektselt aga ei teinud. M.N. oli juhatuse liige ajal, mille kohta ajutine pankrotihaldur teavet soovis. J. Kronberg võttis M.N. alt võlgades äriühingu üle 2012. aastal, pannes sinna oma raha (laenulepingud olemas ja bilansis näha) ning aega. 2015. aastal sai paraku selgeks, et ettevõtet ei 8

(23)ole võimalik võlgadest välja tuua, mis päädiski pankrotiga. Kaitsja hinnangul ei saa uus juhatuse liige ja osanik olla vastutav eelmise juhatuse ja osaniku vigade ning tegematajätmiste eest raamatupidamise korraldamisel ja ettevõtte juhtimisel. 24. Isegi kui J. Kronberg on

§ 3811

järgse kuriteo toimepanemises süüdi, ei ole talle ettevõtluskeelu kohaldamine põhjendatud ega vajalik. Lisakaristuse kohaldamine on aktuaalne juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla jätkuvalt ohtlik. Ettevõtluskeelu eripreventiivne eesmärk on ajutiselt kõrvaldada ettevõtlusest isik, kes ei osale seal ausalt. Selline keeld kannaks oma eesmärki juhul, kui keeldu kohaldatakse vahetult või lühikese aja möödudes pärast kuriteo toimepanemist. Praeguses asjas on aga möödunud isegi mõistlik menetlusaeg, J. Kronberg on kogu aja pärast väidetavate kuritegude toimepanemist tegutsenud ettevõtluses ja tema suhtes pole algatatud ettevõtlusega seotud süüteomenetlusi. Seega ei kanna lisakaristus enam oma eesmärki ning J. Kronbergi mõjutamiseks piisaks ka põhikaristusest. Pealegi põhjendas kohus lisakaristuse kohaldamist lubamatult J. Kronbergi võimaliku tegevuse või tegevusetusega juhatuse liikmena OÜ-des Minnol, Nimmol ja Sadama Teenused JK. Selliste ettevõtete nimetamine kohtuotsuses on üllatav ja lubamatu, kuna nende ettevõtete tegevust pole süüdistuses käsitletud, nende tegevust ja J. Kronbergi tegevust nende juhatuse liikmena pole istungitel arutatud ning J. Kronberg pole saanud end selliste väidete vastu mingilgi moel kaitsta. Apellatsioonivastus 25. Prokurör leiab apellatsioonile esitatud vastuses, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon tuleks jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht 26. Apellant taotleb esmalt J. Kronbergi suhtes

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 3811 lg 2 järgi toimetatud kriminaalmenetluse lõpetamist seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Sama taotles kaitsja ka maakohtu kohtuvaidluses ning J. Kronberg oli menetluse lõpetamisega nõus. Maakohus jättis kohtuotsuses selle taotluse täielikult käsitlemata. Kuigi tegemist ei ole kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, rikkus maakohus sellega siiski oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Et selle rikkumise saab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses kõrvaldada, käsitlebki kohtukolleegium kõigepealt menetluse mõistliku ajaga seonduvat.

  1. KrMS § 2742 lg 1 kohaselt võib kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS §-s 2052 sätestatud asjaolusid arvestades lõpetada, kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 2052 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse lõpetamisel mõistliku menetlusaja möödumise tõttu arvestada kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ning muid asjaolusid.
  2. Riigikohus on koduvalt viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mille kohaselt algab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-s 1 viidatud mõistliku aja kulg kriminaalasjades isiku süüdistamisega. Kriminaalsüüdistust tuleb nimetatud kontekstis üldjuhul tõlgendada kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Samas võib aga menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva perioodi käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab 9

(23)samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni 2014 otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 586 ja
  2. juuni 2015 määrus asjas nr 3-1-1-53-15, p 9) Menetluse ajaline kestus ei ole aga üldjuhul ainuke otsustamiskriteerium, vaid analüüsida tuleb ka teisi tegureid. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et menetlusaja mõistlikkuse hindamisel tuleb eeskätt lähtuda konkreetse kohtuasja keerukusest, kaebaja käitumisest, asjaomaste asutuste ehk riigivõimu tegutsemisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Üksnes juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, on inimõiguste kohus pidanud võimalikuks tuvastada mõistliku menetlusaja nõude rikkumine üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata. (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni 2013 määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 9 ja
  4. juuni 2015 määrus asjas nr 3-1-1-53-15, p 10)
  5. J. Kronbergile ette heidetud raamatupidamise kohustuse rikkumise osas alustati kriminaalmenetlust prokuröri kinnitusel
  6. aprillil 2016 ning kahtlustus esitati J. Kronbergile
  7. novembril 2017 (VII kd lk 76 pöördel). Esimese J. Kronbergile ette heidetud vägivallateo osas alustati prokuröri kinnitusel kriminaalmenetlust
  8. oktoobril 2016 ning kahtlustus esitati J. Kronbergile
  9. oktoobril 2016 (VII kd lk 76 pöördel). Teise vägivallateo osas esitati J. Kronbergile prokuröri apellatsioonivastuse kohaselt kahtlustus
  10. juulil
  11. Kuna kahtlustuste esitamisest tuleb arvestada ka mõistliku menetlusaja kulgemise algust, on menetlus praeguseks mõjutanud J. Kronbergi

§ 121

järgsete tegude osas ligikaudu 4 aastat 9 kuud ja 5 aastat 6 kuud ning

§ 3811järgse teo osas ligikaudu 4 aastat 5 kuud.

Kuigi see on pikk menetlusaeg, ei ole see ringkonnakohtu hinnangul veel ilmselgelt ebamõistlik. Seetõttu tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata eelmises punktis nimetatud üksikkriteeriumite kaudu.

  1. Kriminaalasja keerukus võib väljenduda nt tõendite vastuolulisuses, nende hulgas, menetletavate käitumisaktide rohkuses jms. Kaebaja käitumise puhul tuleb arvestada, kas ta on menetlusest kõrvale hoidunud või muul viisil takistanud kiiret ja tõhusat menetlust ning riigivõimu käitumise osas, kas asjaomased asutused on võtnud tarvitusele piisavalt meetmeid kriminaalasja kiireks ja efektiivseks lahendamiseks. Kaebaja jaoks omavad olulist kaalu eelkõige kriminaalmenetlusega kaasnevad põhiõiguste riived, nt tõkendi kohaldamise või vara arestiga kaasnevad piirangud ja ebakindlus oma tuleviku suhtes.
  2. Hinnates kriminaalasja keerukust, leiab ringkonnakohus, et kumbki süüdistus ei ole sisult kuigivõrd keerukas ega mahukas.

§ 121järgi süüdistatakse J.

Kronbergi kahe vägivallateo toimepanemises ühe kannatanu suhtes ning

§ 3811järgi ühe äriühingu raamatupidamise kohustuse rikkumises.

Ka tõendite mõttes ei ole

§ 121järgi esitatud süüdistuse menetlemine olnud väga ajamahukas.

Lisaks J. Kronbergile ja kannatanule on selle süüdistuse osas üle kuulatud kaheksa tunnistajat, vaadeldud on Häirekeskuse kõnesid, koostatud kannatanu läbivaatuse protokoll ning asja materjalide juurde on võetud ka lähisuhtevägivalla infolehed ja politsei patrullilehed koos fotodega. Mõnevõrra on kriminaalasja selle süüdistuse mõttes teinud keerukamaks siiski erinevate ütluste vastuolulisus. Seoses

§ 3811järgse süüdistusega on lisaks J.

Kronbergile üle kuulatud veel neli tunnistajat ning kogutud ja uuritud on kirjalikke tõendeid. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et kui

§ 3811järgi esitati J.

Kronbergile süüdistus seoses äriühinguga Hansasalu, siis sama äriühinguga seoses menetleti ja esitati talle süüdistus ka

§ 384järgi.

Kuna need süüdistused olid omavahel tihedalt seotud ning seetõttu menetleti neid süüdistusi ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult koos, tuleb kriminaalasja keerukuse hindamisel vähemalt senise menetluse mõttes arvestada ka J. Kronbergile

§ 384järgi esitatud süüdistusega.

Eelkõige muudab

§ 384järgne süüdistus kriminaalasja keerukamaks tõendite mahu osas.

Kuna kokku koguti ja uuriti

§ 3811

ning § 384 järgsete süüdistustega seoses ligikaudu 1000 lehekülje kirjalikke tõendeid, tuleb kriminaalasja nende süüdistuste osas pidada tõendite mahust tulenevalt ka keskmisest keerukamaks. 10

(23)32. Hinnates riigivõimu ja J. Kronbergi käitumist, peab ringkonnakohus vajalikuks jagada kriminaalasjaga seonduv menetlus kahte etappi. Esmalt vaatab kohtukolleegium kohtueelset menetlust ja seejärel kohtumenetlust. 33.

§ 121

järgse süüdistuse osas on oluline välja tuua, et kui esimese süüdistuses toodud teo osas alustati menetlust

  1. aasta oktoobris, siis juba sama aasta novembris kohaldati J. Kronbergi ja A.K. i suhtes lepitusmenetlust. Lepituskokkulepe saavutati
  2. aasta veebruaris ning
  3. aasta märtsis lõpetati kriminaalmenetlus leppimise tõttu. Kuna
  4. aasta mais leidis aset aga uus sündmus ning oli alust arvata, et J. Kronberg kasutas uuesti A.K. i suhtes vägivalda, uuendati
  5. aasta juunis ka esimese süüdistuses toodud vägivallateo menetlus. Seejärel kuulati üle tunnistajad ning vähemalt
  6. aasta augustini ei olnud menetluses mingisuguseid seisakuid. Kuigi kohtusse saadeti süüdistusakt selle süüdistusega alles
  7. juunil 2018, tuleb arvestada, et lisaks

§ 121järgsetele tegudele menetleti J.

Kronbergi suhtes ka

§ 3811ja 384 järgseid tegusid.

On mõistetav ja J. Kronbergi seisukohalt ka soodsam, et kõik temale etteheidetavad teod ühendati ühiseks menetlemiseks ning enne mõne teo osas kohtueelse uurimise lõpuleviimist ei saanud süüdistusakti kohtusse saata. Kuigi

§ 3811ja § 384 järgsete tegudega seoses alustati menetlust juba 2016.

aasta aprillis, esitati J. Kronbergile lõplik kahtlustus prokuröri kinnitusel alles

  1. detsembril 2017, prokuratuuri jõudis kriminaaltoimik
  2. detsembril 2017 ning kõik J. Kronbergile etteheidetavad teod ühendati ühiseks menetlemiseks
  3. detsembril 2017 (VII kd lk 76 pöördel). Ei ole põhjust öelda, et kohtueelne menetleja venitas

§ 3811

ja § 384 järgsete tegude menetlemisel, kuna pärast nende tegudega seonduva kriminaalmenetluse alustamist koguti märkimisväärses ulatuses kirjalikke tõendeid ning kuulati üle erinevaid inimesi. Lisaks tuli kogutud tõendeid analüüsida ja süstematiseerida. On ilmne, et pärast kriminaaltoimiku prokuratuuri jõudmist ja J. Kronbergile etteheidetavate tegude ühendamist ühiseks menetlemiseks pidi prokuratuur kriminaaltoimikuga tutvuma ja kontrollima, kas asjas on vaja teha täiendavaid toiminguid või saab kohtueelse menetluse tunnistada lõpuleviiduks. Toimikumaterjalid jagati prokuröri kinnitusel välja

  1. märtsil 2018 (VII kd lk 77 pöördel) ning arvestades toimikumaterjalide mahtu ja prokuratuuri (eeldatavasti suurt) töökoormust, ei saa selleks ajaks kriminaaltoimiku prokuratuuri jõudmise ajast möödunud aega pidada ringkonnakohtu hinnangul ülemääraseks. Edasisi toiminguid raskendas prokuröri kinnistusel segadus J. Kronbergi kaitsja osas – puutuvalt sellesse, kas tal on kaitsja riigi õigusabi korras või kokkuleppel. Seetõttu viibis ka toimikumaterjalide tutvustamine (VII kd lk 77 pöördel). Pärast toimikumaterjalide tutvustamist tuli menetlusosalistele anda aeg prokuratuurile taotluste esitamiseks ning koostada süüdistusakt, mis mahub oma sisult kolmeteistkümnele lehele. Neid asjaolusid arvestades leiab ringkonnakohus, et vähemalt riigivõimule ei saa kohtueelse menetluse põhjendamatut venitamist ette heita.
  2. Eelistungit hakkas maakohus planeerima
  3. juulil
  4. Esialgu planeeriti see
  5. oktoobriks
  6. Arvestades kohtu ja prokuröri arvatavat töökoormust, suvist puhkuste aega ning kaitsjale sobivaid aegu, ei ole maakohtule alust ette heita eelistungiga venitamist.
  7. septembril 2018 palus prokurör seoses välislähetusega lükata eelistung edasi
  8. novembriks 2018, milline aeg sobis ka kaitsjale. Kohus lükkas eelistungi edasi
  9. novembriks
  10. Seega ei lükkunud eelistung edasi kuigivõrd pikalt. Siiski ei saanud
  11. novembril 2018 eelistungit pidada ning see toimus alles
  12. jaanuaril
  13. Sellist viibimist ei saa kellelegi ette heita.
  14. novembriks 2018 planeeritud eelistungi edasilükkamist taotles J. Kronbergi kaitsja
  15. novembril 2018 oma haigestumise tõttu.
  16. novembri 2018 e-kirjaga pidas kohus kaitsja taotlust põhjendatuks ning palus kaitsjal teavitada enda tööle naasmisest, et menetlust edasi planeerida. Kaitsja haigestumine oli mõjuv põhjus eelistungi edasilükkamiseks ning mingisugusest tahtlikust menetluse venitamisest rääkida ei saa. Kuigi toimikumaterjalidest ei nähtu, et kaitsja oleks pärast haigestumist teavitanud kohut oma tööle naasmisest, ei ole teada ka see, mis ajani kaitsja haige oli. Seetõttu ei saa järeldada, et kaitsja 11

(23)oleks oma tegevusetusega venitanud menetlust ka pärast haigestumist.
  1. detsembri 2018 e-kirjaga tuletas kohus meelde, et eelistungit ei ole jätkuvalt õnnestunud läbi viia ning palus kaitsjal viivitamatult teatada sobivad ajad
  2. aasta detsembris ja
  3. aasta jaanuaris. Kaitsja teavitas, et talle sobib
  4. detsember 2018 ning edasi mõned kuupäevad alates
  5. jaanuarist
  6. Kohus planeeris eelistungi
  7. jaanuariks 2019, mil see ka toimus. Samal päeval andis kohus J. Kronbergi kohtu alla ning planeeris kohtulikuks arutamiseks üheksa istungipäeva ajavahemikus
  8. märtsist kuni
  9. aprillini
  10. Kuna istungiaegade kooskõlastamisel pidi kohus eeldatavalt arvestama nii enda, prokuröri kui kaitsja ajagraafikuga, saab sellist kohtuliku arutamise aega pidada põhjendatuks.
  11. Kohtu alla andmise määruse sai J. Kronberg kätte
  12. jaanuaril 2019 ning seega pidi ta hiljemalt sellest päevast teadma ka planeeritud istungiaegadest. Siiski teavitas ta prokuratuuri alles
  13. märtsil 2019, s.o neli tööpäeva enne esimese istungi pidamiseks planeeritud aega, et ta soovib kaitsjat vahetada ning tema uuele kaitsjale planeeritud istungiajad ei sobi. Seetõttu kutsus kohus
  14. aprillil 2019 kokku korraldava istungi ning uued istungiajad planeeriti ajavahemikku
  15. septembrist kuni
  16. oktoobrini
  17. Seega lükkus kohtuasja arutamine ligikaudu poole aasta võrra edasi. Ringkonnakohus näeb siinkohal just J. Kronbergi püüdu menetlust venitada. Kui J. Kronberg oleks teavitanud prokuratuuri kaitsjavahetuse soovist juba varem, ei oleks kohtuliku arutamise alustamine ilmselt sedavõrd kaua viibinud. Seejuures ei ole alust ka järeldada, et J. Kronbergil oleks esinenud mõjuv põhjus kaitsjavahetuse soovist teavitamiseks alles sisuliselt nö viimasel minutil.
  18. märtsi 2019 e-kirjas selgitas J. Kronberg seda, et uue kaitsja valikuga läks tal aega, kuna kohtuasja on kokku pandud kaks erinevat süüdistust. Sellest teadis J. Kronberg aga juba oluliselt varem (vähemalt süüdistusakti kättesaamisest) ning seetõttu oli tal juba varem küllaldaselt aega sel põhjusel endale uue kaitsja valimiseks. Siiski ei ole teada, kuivõrd see reaalselt kohtuliku arutamise aega mõjutas.
  19. Kohtulikku arutamist alustati
  20. septembril
  21. J. Kronberg esitas kohe asja arutamise alguses kohtuniku suhtes taanduse. Seega ei olnud asja sisulise arutamise alustamine
  22. septembril 2019 võimalik. Samas on süüdistataval õigus taandust esitada.
  23. septembri 2019 määrusega jättis kohtunik taandumata. Samal päeval pidi kohus arutama ka J. Kronbergi kaitsja taotlust

§ 121

järgse süüdistuse eraldamiseks ja võimaliku lepitusmenetluse rakendamiseks, kuid et kannatanu ei ilmunud kohtuistungile, ei saanud seda teha. Samas arutati J. Kronbergi kaitsja taotlust menetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Kuigi

  1. oktoobri 2019 määrusega jättis kohus selle taotluse rahuldamata, pidas kohus siiski vajalikuks oodata edasise kohtumenetluse planeerimisega kuni selle määruse jõustumiseni. Seda tegi maakohus ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatult: kui maakohus ei pidanud menetluse lõpetamist põhjendatuks, tulnuks tal asja arutamisega jätkata. Seetõttu on maakohtu selline tegevus menetlust venitav.
  2. Maakohtu
  3. oktoobri 2019 määrus menetluse lõpetamata jätmise kohta jõustus
  4. oktoobril
  5. Kohtumenetluse edasiseks planeerimiseks hakkas kohus korraldava istungi aega kooskõlastama
  6. novembril 2019 ning korraldav istung peeti
  7. detsembril
  8. Kuna
  9. aastaks ei olnud kohtul enam võimalik istungiaegu planeerida ning ka
  10. aasta jaanuaris ja veebruaris oli kohtul vaid mõni üksik vaba päev, planeeriti uued istungiajad prokuröri ja kaitsjaga kooskõlastatult ajavahemikku
  11. märtsist kuni
  12. aprillini
  14. märtsil 2020 teatas J. Kronbergi kaitsja aga kohtule, et on loobunud lepingu rikkumise tõttu J. Kronbergi kaitsmisest. Seepeale saatis kohus
  15. märtsil 2020 J. Kronbergile kirja. Selles teatas kohus J. Kronbergile, et
  16. märtsist kuni
  17. aprillini 2020 planeeritud istungid jäävad ära. Kohus kohustas J. Kronbergi teavitama talle hiljemalt
  18. aprilliks 2020 uue kaitsjaga lepingu sõlmimisest. Kui J. Kronberg jätab kohtu selleks tähtajaks uuest kaitsjast teavitamata, määrab kohus talle kaitsja riigi õigusabi korras. 12

(23)Samal päeval kinnitas J. Kronberg kirja kättesaamist, kuid teavitas
  1. aprillil 2020 kohut, et ei saanud Covid-19 tulenevate piirangute tõttu uut kaitsjat valida – tema jaoks on oluline kaitsjaga kokku saada, mitte lihtsalt arutada enda kaitsepositsioone e-kirja või telefoni teel, ning seetõttu palub ta pikendada kaitsja valimise tähtaega Eestis eriolukorra lõppemiseni.
  2. aprilli 2020 kirjaga pikendas kohus kaitsja valimise tähtaega kuni
  3. maini 2020 ning kordas, et kaitsja valimata jätmise korral määrab kohus talle kaitsja riigi õigusabi korras. Kuna J. Kronberg ei teavitanud kohut uue kaitsja valimisest, määras kohus ise talle
  4. mail 2020 kaitsja.
  5. Ringkonnakohus leiab, et seoses eelmises punktis märgituga saab mõningat menetluse venitamist ette heita nii maakohtule kui J. Kronbergile. J. Kronbergile on ette heidetav see, et tema eelmine kaitsja temaga lepingu lõpetas: kui J. Kronberg ei oleks kaitsjaga sõlmitud lepingut rikkunud, ei oleks kaitsja vahetunud ja asja arutamine seetõttu edasi lükkunud. Samas on küsitav see, miks tühistas maakohus
  6. märtsil 2020 kõik kohtulikuks arutamiseks planeeritud kohtuistungid ega uurinud enne seda J. Kronbergilt võimaliku uue kaitsja kohta (vähemalt toimikumaterjalidest seda ei nähtu). Reaalselt see siiski menetlust ei venitanud, kuna J. Kronbergi
  7. aprilli 2020 kirjast võib järeldada, et uut kaitsjat tal nagunii valitud ei olnud. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatu see, et maakohus pikendas kaitsja valimise tähtaega pärast seda, kui J. Kronberg ei olnud
  8. aprilliks 2020 endale kaitsjat valinud – siis tulnuks kohtul talle koheselt määrata riigi õigusabi korras kaitsja. Uue kaitsja valimiseks antud esialgne aeg oli ringkonnakohtu hinnangul ka piisavalt pikk ning J. Kronbergi põhjendusi kaitsja mittevalimise kohta ei saanud pidada mõjuvaks. Kuigi Eestis oli koroonaviiruse tõttu eriolukord ja sellega seoses oli kehtestatud mitmeid piiranguid, ei saanud need takistada J. Kronbergil endale kaitsja valimist, sh vajadusel telefoni, meili vms teel võimalike kaitsjatega suheldes – või isegi nendega ohutusabinõusid kasutusele võttes (maski kandes, distantsi hoides jne) kokku saades. J. Kronbergile saab aga ette heita veel sedagi, et ta ei valinud endale koheselt uut kaitsjat ega teavitanud kohut kaitsja valimata jätmisest.
  9. Menetlust võinuks venitada seegi, et
  10. oktoobril 2019 eraldas kohus kriminaalasjast J. Kronbergi süüdistuse

§ 121järgi, saatis J.

Kronbergi ja A.K. i lepitusmenetlusse ning

  1. novembril 2019 lõpetas selle süüdistuse osas kriminaalmenetluse leppimise tõttu. Seda vaatamata asjaolule, et prokurör väljendas juba enne lepitusmenetluse rakendamist
  2. oktoobri 2019 kohtuistungil selgelt, et tema menetluse lõpetamisega leppimise tõttu nõus ei ole ning pärast lepituskokkuleppe sõlmimist ka kinnitas samasuguse seisukoha üle. Tõsi, lepitusmenetluse rakendamiseks ei olnud kohtul prokuröri nõusolekut vaja, kuid kriminaalmenetluse lõpetamine leppimise tõttu seda siiski eeldas, kuna seaduse kohaselt saab kriminaalmenetlust leppimise tõttu lõpetada vaid prokuratuuri taotlusel. Seda selgitas ka Riigikohus, kui prokurör kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustanud oli. Kuna prokuratuuri taotlust (või prokuröri nõusolekut) kriminaalmenetluse lõpetamiseks leppimise tõttu ei olnud, tühistas Tartu Ringkonnakohus
  3. mai 2020 määrusega kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ning saatis J. Kronbergi süüdistuse

§ 121järgi maakohtule arutamiseks.

Et seega lõpetas kohus kriminaalasja J. Kronbergi süüdistuses

§ 121

järgi põhjendamatult, võinuks kohtule ette heita ka põhjendamatut menetluse venitamist. Kuna eelmistest punktidest nähtuvalt venis aga kohtumenetlus vahepealse kriminaalmenetluse lõpetamise ajal ka muudel põhjustel, siis olulist täiendavat menetlust venitavat mõju kohtu eelviidatud ekslikul otsustusel siiski ei olnud.

  1. Pärast J. Kronbergile
  2. mail 2020 riigi õigusabi korras kaitsja määramist kutsus kohus kokku korraldava istungi
  3. juuniks 2020 ning J. Kronbergile etteheidetavad teod ühendati jälle ühiseks menetlemiseks. Kooskõlastatult kaitsja ja prokuröriga planeeriti uued istungiajad ajavahemikku
  4. oktoobrist kuni
  5. detsembrini
  6. Siiski ei saanud istungitega
  7. oktoobril 2020 alustada, kuna
  8. oktoobril 2020 andis J. Kronberg kohtule teada, et sai alles äsja järgmiseks päevaks 13

(23)planeeritud istungist teada ning kuivõrd ta tuli just välismaalt, peab ta olema koroonaviirusega seonduvas eneseisolatsioonis. Kohtu täpsustavale kirjale vastates selgitas J. Kronberg, et temale e-posti teel saadetud istungikutsed olid läinud rämpsposti kausta. Kuna
  1. oktoobri 2020 istungil kinnitas prokurör, et oli saatnud J. Kronbergile korduvad istungikutsed tema enda poolt avaldatud e-postiaadressil, siis tuleb need kutsed lugeda ringkonnakohtu hinnangul talle kätte toimetatuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai 2020 määrus asjas nr 1-19-7121, p 6). Olukorda ei muuda ka asjaolu, et väidetavalt olid istungikutsed läinud rämpsposti kausta – sedagi kausta tuleks menetlusosalisel vajadusel kontrollida. Seetõttu tuleb järeldada, et J. Kronberg jättis kohtuistungile ilmumata mõjuva põhjuseta. Sellega põhjustas J. Kronberg ka kohtumenetluse venimise.
  3. Järgmisele kohtuistungile
  4. novembril 2020 J. Kronberg ilmus ning siis sai alustada kohtuasja sisulist arutamist. Siiski ei saanud kohtuasja arutada täielikult varem plaanitu kohaselt, kuna kaks tunnistajat jätsid kohtusse ilmumata. Järgmisele kohtuistungile
  5. detsembril 2020 jättis aga ilmumata J. Kronberg. Kaitsja põhjenduste kohaselt võttis ta vahetult enne kohtuistungit J. Kronbergiga ühendust, J. Kronberg selgitas, et sõidab parajasti Saksamaalt Eestisse ning arvas, et kohtuistung on mitte 7., vaid
  6. detsembril
  7. Sellist põhjendust ei saa ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt mõjuvaks pidada. Seepärast tuleb sellist menetlust venitavat käitumist arvestada J. Kronbergi kahjuks. Et välisriigist saabumisel pidi J. Kronberg olema ka eneseisolatsioonis, ei lükkunud kohtuasja sisulise arutamise jätkamine tema käitumise tõttu edasi mitte üksnes
  8. detsembri 2020 istungi võrra, vaid ka 8.,
  9. ja
  10. detsembriks 2020 planeeritud istungite võrra. Kohtulikku arutamist jätkati
  11. detsembril
  12. Selgi päeval ei saanud kohtuasja arutada täielikult varem planeeritu kohaselt, kuna kaks tunnistajat ei saanud kohtuistungile ilmuda. Järgmised istungid olid planeeritud
  13. ja
  14. jaanuariks 2021, kuid kohus tuli J. Kronbergi palvele vastu ning planeeris järgmise kohtuistungi alles
  15. veebruariks
  17. veebruari 2021 istungile J. Kronberg ilmus. Ilmumata jäid aga osad tunnistajad, mistõttu ei saanud kohtulikku arutamist jällegi läbi viia plaanitu kohaselt. Kohtulikku arutamist jätkati
  18. veebruaril, 5.,
  19. ja
  20. märtsil
  22. aprillil 2021 pidid toimuma kohtuvaidlused.
  23. aprillil 2021 taotles prokurör aga kohtuvaidluste edasilükkamist, kuna asi on mahukas ja keerukas, prokuröril on suur töökoormus ning lisandunud on edasilükkamatud tööülesanded. Kohtuvaidlused toimusid
  24. aprillil 2021 ehk prokuröri taotlus pikendas kohtumenetlust mõneti üle kahe nädala. Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutas kohus
  25. juunil
  26. Esialgu teatatu kohaselt pidi motiveeritud kohtuotsus olema menetlusosalistele kättesaadav
  27. juulil
  28. Seda tähtaega lükkas aga kohus suisa kolm korda edasi, tehes motiveeritud kohtuotsuse menetlusosalistele kättesaadavaks alles
  29. jaanuaril
  30. Seda aega ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada mõistlikuks ning seega saab kohtule ette heita ka kohtuotsusega olulist venitamist.
  31. Eeltoodut kokku võttes tuleb nentida, et mõnevõrra pikendasid senist kohtumenetlust objektiivsed põhjused, mida ei saa kellelegi ette heita, ning ka kannatanu, tunnistajate ja prokuröri käitumine. Olulisemalt on senine kohtumenetlus aga veninud J. Kronbergi ja maakohtu tegevuse/tegevusetuse tõttu. Kui J. Kronbergi menetlust venitav käitumine räägib mõistliku menetlusaja piiridesse jäämise kasuks, siis kohtu selline käitumine räägib mõistliku menetlusaja ületamise kasuks. Arvestades mõlema rolli menetluse venimisel, mis ringkonnakohtu hinnangul on ligikaudu võrdväärne, ja samas ka menetluse mõju J. Kronbergile, leiab ringkonnakohus, et kohtuasja mõistlik menetlusaeg on praeguseks möödunud. Tõsi, J. Kronbergi suhtes ei ole käesoleva kohtuasjaga seoses kohaldatud põhiõigusi tugevasti riivavaid meetmeid tõkendi või vara arestimise näol. Siiski on alust arvata, et ligikaudu nelja ja poole kuni viie ja poole aasta vältel kahtlustatava/süüdistatava menetlusseisundis viibimine avaldab inimesele juba olulist negatiivset mõju nii vaimse pinge kui isikliku elu korraldamise mõttes. 14
(23)
  1. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamiseks n-ö viimane abinõu ning enne selle abinõu rakendamist tuleb kaaluda, kas rikkumist saab heastada muul viisil, s.o võimaliku mõistetava karistuse kergendamise või kahju rahalise hüvitamise läbi. Otsustamaks, millise abinõuga igal konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri 2015 määrus asjas nr 3-1-1-96-15, p 9 ja
  3. veebruari 2016 otsus asjas nr 3-1-1109-15, p 133)
  4. J. Kronbergile etteheidetavad teod ei ole väga ulatuslikud ega raskete tagajärgedega. Praeguseks on neist möödas juba ligikaudu 5–6 aastat. Kuigi pärast nende tegude toimepanemist on J. Kronbergi korra karistatud, oli esiteks tegu ise pandud toime enne enamikke käesoleva menetluse esemeks olevaid tegusid ja teiseks oli tegemist teist laadi (keskkonnavastase) kuriteoga.

§ 121

järgsete tegude osas ei saa tähelepanuta jätta sedagi, et kannatanu kinnitusel on nad J. Kronbergiga leppinud, jätkub nende ühine pereelu ning kriminaalasja menetlus on väidetavalt põhjustanud talle rohkem valu ja pingeid kui varasemad arusaamatused J. Kronbergiga. Arvestamata ei saa jätta ka maakohtu poolt J. Kronbergile mõistetud karistusi:

§ 121

järgsete tegude eest mõistis maakohus talle miinimummäära lähedase vangistuse ning

§ 3811

järgse teo eest sanktsiooni keskmises määras vangistuse koos lisakaristusega, mille kohaldamise aeg jääb veidi alla seaduses võimaldatu keskmist määra. 45. Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et J. Kronbergile

§ 121järgi etteheidetavate tegude osas ei esine olulist avalikku menetlushuvi.

See räägib nende tegude osas kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks. Ka räägib menetluse lõpetamise kasuks see, et nende tegude osas J. Kronbergile maakohtu poolt mõistetud karistus ei sisalda enam olulist kergendamisruumi. Tõsi, teoreetiliselt saab karistust vähendada ka n-ö nullini, kuid see ei heasta ringkonnakohtu hinnangul nende tegude kontekstis mõistliku menetlusaja nõude rikkumist enam piisavalt. Ka ei ole liigpika menetluse heastamine nende tegude osas põhjendatud kahju rahalise hüvitamisega. Seetõttu tuleb J. Kronbergi suhtes

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi toimetatud kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada ning ühes sellega tühistada ka J. Kronbergile maakohtu poolt

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristus.

46. Ka J. Kronbergile

§ 3811

lg 2 järgi etteheidetava teo osas ei ole avalik menetlushuvi kuigivõrd suur, kuid on siiski mõnevõrra suurem kui

§ 121järgsete tegude osas.

Et

§ 3811

järgse teoga seonduvat menetlust võib pidada ka mõnevõrra keerukamaks kui

§ 121

järgsete tegudega seonduvat menetlust ning

§ 3811järgne menetlus on J.

Kronbergi mõjutanud vähema aja jooksul, ei ole selle teo menetlemisel tema õigust menetlusele mõistliku aja jooksul rikutud sedavõrd intensiivselt kui

§ 121järgsete tegude puhul.

Kuna

§ 3811

järgse teo puhul on rohkem ruumi ka karistuse kergendamiseks, leiab ringkonnakohus, et selle teo osas ei ole kriminaalmenetluse lõpetamine selle mõistliku aja möödumise tõttu põhjendatud. Seetõttu analüüsib ringkonnakohus järgnevalt, kas J. Kronbergi süüditunnistamine ja karistamine

§ 3811lg 2 järgi oli õige.

47. J. Kronbergile heidetakse ette raamatupidamise korraldamise nõuete teadvat rikkumist ja raamatupidamisdokumentide teadvat ebaseaduslikku varjamist, mille tõttu oli oluliselt raskendatud ülevaate saamine Hansasalu varalisest seisundist. Raskendavaks asjaoluks on süüdistuse kohaselt see, et kohus lõpetas Hansasalu pankrotimenetluse raugemise tõttu. 15

(23)
  1. Ei ole vaidlust, et J. Kronberg oli
  2. novembrist 2012 kuni
  3. märtsini 2016 Hansasalu juhatuse ainuliige, temal oli vastavalt ÄS § 180 lg-le 1 sel ajal Hansasalu esindav ja juhtiv roll ning tema pidi vastavalt ÄS §-le 183 korraldama ka Hansasalu raamatupidamist. Muu hulgas oli J. Kronbergil kohustus raamatupidamise korraldamisel koostada ja esitada Hansasalu majandusaasta aruanded vastavalt ÄS § 179 lg-tes 1 ja 4 ning RPS § 4 p-s 4 ja §-s 14 sätestatule. Kuna äriregistri väljatrüki kohaselt algas Hansasalu majandusaasta
  4. jaanuaril ja lõppes
  5. detsembril (II kd lk 55), tuli iga Hansasalu majandusaasta aruanne esitada lähtuvalt ÄS § 179 lg-test 1 ja 4 hiljemalt konkreetsele majandusaastale järgneva aasta
  6. juuniks. Äriregistri väljatrüki kohaselt esitati viimane Hansasalu majandusaasta aruanne aga
  7. aasta kohta ning alates
  8. aastast jäid majandusaasta aruanded esitamata (II kd lk 56). Seda ei eita ka J. Kronberg, kuid tema hinnangul pidanuks
  9. ja
  10. aasta majandusaasta aruanded esitama Hansasalu endine juhatuse liige M.N. . Järgmiste aastate majandusaasta aruandeid ei saanud ta väidetavalt esitada seetõttu, et äriregistri kinnitusel tuleb majandusaasta aruanded esitada kronoloogilises järjekorras ja ühtegi aastat ei tohi vahele jätta.
  11. On tõsi, et alates
  12. aasta augustist kuni
  13. novembrini 2012 oli Hansasalu juhatuse ainuliige M.N. , kes vastutas sel ajal ka Hansasalu raamatupidamise korraldamise, sh majandusaasta aruannete esitamise eest. Kuna M.N. a volitused Hansasalu juhatuse liikmena lõppesid aga enne Hansasalu
  14. aasta majandusaasta lõppu, siis saaks temale ette heita vaid Hansasalu
  15. aasta majandusaasta aruande esitamata jätmist.
  16. aasta majandusaasta aruande esitamise kohustus oli J. Kronbergil kui uuel juhatuse ainuliikmel. Et M.N. jättis enda juhatuse liikmeks oleku ajal Hansasalu
  17. aasta majandusaasta aruande esitamata, ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul ka seda, et J. Kronberg oleks uue juhatuse liikmena sellisest kohustusest vabastatud. Võttes juhatuse liikme kohustused M.N. alt üle, võttis J. Kronberg üle ka kohustuse vastutada Hansasalu raamatupidamise korraldamise eest, sealhulgas kohustuse esitada puuduolev
  18. aasta majandusaasta aruanne. Seetõttu tulnuks J. Kronbergil kõigepealt koostada ja esitada
  19. aasta majandusaasta aruanne ning seejärel ka järgnevad majandusaasta aruanded. Kuna J. Kronberg ka ei eitanud, et mingisugused Hansasalu raamatupidamisdokumendid ta M.N. alt
  20. aasta lõpus sai, olnuks tal võimalik
  21. aasta (ja
  22. aasta) majandusaasta aruanne koostada kas nende dokumentide põhjal või vajadusel oleks ta saanud puuduolevaid andmeid ise juurde koguda või äärmisel juhul ka majandusaasta aruandes ära põhjendada, miks ei pruugi aruanne olla terviklik.
  23. J. Kronbergi väitel üritas ta M.N. alt saadud dokumentatsiooni põhjal asjast selgust saada ja majandusaasta aruannete esitamiseks paberid kokku panna, kuid esitada ta neid siiski ei jõudnud. Kuna pankrotiavalduse esitas J. Kronberg Hansasalu esindajana kohtule
  24. aasta lõpus ning sellega seonduvalt aktualiseerus teravalt ka küsimus, miks on Hansasalu majandusaasta aruanded esitamata, leiab ringkonnakohus, et selle ajani oli J. Kronbergil piisavalt aega, et soovi korral
  25. ja
  26. aasta majandusaasta aruanneteks vajalikud andmed kokku koguda ning majandusaasta aruanded ära esitada. Seega ei ole usutav J. Kronbergi selgitus, et ta küll proovis majandusaasta aruannete esitamiseks pabereid kokku panna, kuid ei jõudnud neid siiski esitada. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud J. Kronbergil mingisugust objektiivset põhjust, mis oleks tal takistanud Hansasalult nõutavad majandusaasta aruanded koostada ja esitada. Kuna tema oli Hansasalu raamatupidamise korraldamise eest vastutav isik, aga ta siiski jättis kohustuse majandusaasta aruannete koostamiseks ja esitamiseks täitmata, rikkus ta raamatupidamise korraldamise nõudeid.
  27. Nagu eelmises punktis mainitud, esitas J. Kronberg Hansasalu esindajana
  28. aasta lõpus kohtule avalduse Hansasalu pankroti väljakuulutamiseks (II kd lk 129). Selle avalduse alusel alustas Viru Maakohus
  29. detsembril 2015 Hansasalu pankrotimenetlust ning määras ajutiseks 16
(23)pankrotihalduriks K.R. u (II kd lk 102). K.R. u ütluste kohaselt esitas ta J. Kronbergile teabenõude, milles küsis vajalikke andmeid ja dokumente, et selgitada välja, kas Hansasalu suhtes esineb pankrotisituatsioon või mitte. Nähtuvalt nimetatud teabenõudest, mis saadeti J. Kronbergile
  1. detsembril 2015, küsis K.R. ajutise pankrotihaldurina J. Kronbergilt muu hulgas Hansasalu
  2. detsembri 2015 seisuga bilanssi, kasumiaruannet ja rahavoogude aruannet, viimase viie aasta majandusaasta aruandeid ning viimase kolme aasta kassadokumente (III kd lk 43–46). Kõiki küsitud raamatupidamisdokumente K.R. enda sõnul ei saanud ning esitatud dokumentide põhjal võis öelda, et Hansasalu raamatupidamine ei olnud korraldatud korrektselt. Näiteks ei esitanud J. Kronberg algdokumente sularaha kasutamise kohta, kuigi Hansasalu pangakonto väljavõtetelt nähtusid sularaha väljavõtmised. Samuti ei esitanud J. Kronberg Hansasalu majandusaasta aruandeid. Nähtuvalt K.R. u kuriteokaebusest (III kd lk 1–6) ja ajutise pankrotihalduri aruandest (II kd lk 136–148) esitas J. Kronberg K.R. ule teabenõude vastuseks Hansasalu bilansi seisuga
  3. november 2012, bilansi koos kasumiaruande ja rahavoogude aruandega
  4. jaanuari kuni
  5. detsembri 2014 kohta, bilansi koos kasumiaruande ja rahavoogude aruandega
  6. detsembri 2015 seisuga ning kassaraamatu
  7. novembri 2014 kuni
  8. detsembri 2015 kohta. Küsitud majandusaasta aruandeid ja kassadokumente J. Kronberg ei esitanud.
  9. Kuigi J. Kronbergi väitel esitas ta ajutisele pankrotihaldurile K.R. ule kõik dokumendid, mis temalt küsiti ja mis tal olemas olid, ei ole ringkonnakohtu hinnangul mingisugust alust kahelda K.R. u ütlustes ning tema kuriteokaebuses ja ajutise pankrotihalduri aruandes märgitus, et kõiki küsitud dokumente ta siiski ei saanud. Nõustuvalt maakohtuga leiab ringkonnakohuski, et ei ole usutav, et ajutine pankrotihaldur nt hävitas, peitis, kaotas ära või varjas J. Kronbergi esitatud dokumente. Mingisugust arusaadavat motiivi valeütluste andmiseks ja J. Kronbergi alusetuks süüstamiseks ringkonnakohus K.R. ul ei näe. Seega tuleb lugeda tõendatuks, et kõiki küsitud raamatupidamisdokumente J. Kronberg ajutise pankrotihaldurina tegutsenud K.R. ule ei esitanud. Järgnevalt on vaja vastata küsimusele, kas J. Kronbergil pidid need dokumendid olemas olema.
  10. M.N. a ütluste kohaselt asutasid nad Hansasalu (tol ajal Hansamets) J. Kronbergiga
  11. aastal koos ning tema juhatuse liikmeks oleku ajal oli Hansasalu raamatupidamine korraldatud nii, et tema pani kõik arved/dokumendid prinditult kokku, andis need J. Kronbergile ja J. Kronberg pidi viima need raamatupidajale. Seejuures läksid J. Kronbergi kätte ka sularahaorderid. Kui raamatupidajal sai kapp raamatupidamisdokumente täis, toodi need dokumendid tema juurde koju ning kui ta müüs oma osaluse Hansasalus
  12. aasta novembris ära ja lahkus juhatuse liikme kohalt, andis ta kõik tema käes olnud Hansasalu raamatupidamisdokumendid J. Kronbergile üle. Üleandmisel olid raamatupidamisdokumendid kiirköitjates ning pandud 3–5 prügikotti mahuga 200–300 liitrit. M.N. a sõnul olid raamatupidamisdokumentidega täidetud kotid päris rasked ja auto oli neid täis. Hiljem vormistasid nad ka dokumentide üleandmise-vastuvõtmise akti, mille oli ette valmistanud kas J. Kronberg või raamatupidaja. Kõnesoleva
  13. detsembri 2012 üleandmisvastuvõtmis akti nr 2 kohaselt andis M.N. üle ja J. Kronberg võttis vastu Hansametsa 2005.–
  14. aasta raamatupidamise dokumentatsiooni: ostuarved; kulutšekid; müügiarved; kassa; pank; palgaarvestus, tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonid (TSD); kindlustused; kasutusrent; lepingud, muud; aruanded (II kd lk 77).
  15. Ka Hansasalule raamatupidamist teinud E.A. ütlustest nähtub, et Hansasalu raamatupidamiseks vajalikud dokumendid tõi J. Kronberg tema kätte ning sealhulgas olid kassaorderid sularahatehingute kohta. J. Kronbergilt saadud dokumentide põhjal sisestas E.A. äriregistrisse aastaaruanded, esitas maksuametile maksudeklaratsioonid ning säilitas saadud dokumente kiirköitjates. Ühes kiirköitjas olid ühe või kahe kuu dokumendid ning seoses pankrotimenetlusega andis ta kõik tema käes olnud Hansasalu dokumendid suurtesse kottidesse pakituna J. Kronbergile üle. Raamatupidamise ja dokumentatsiooni üleandmis-vastuvõtu akti (III 17
(23)kd lk 73) kohaselt andis E.A.
  1. jaanuaril 2016 üle ning J. Kronberg võttis vastu kõik Hansasalut puudutavad raamatupidamisdokumendid, kusjuures J. Kronberg kinnitab, et tal ei ole raamatupidamise korraldamise osas mingisuguseid pretensioone. Täpsemalt on üle antud esemetena märgitud Hansasalu 2010.–
  2. aasta dokumendid, kaustad ja muud esemed: kassaraamat, raamatupidamise pearaamat, esitatud arved, laekunud kuludokumendid, lepingud ja muud Hansasaluga seotud dokumendid ning raamatupidamisprogrammi tekstikoopia mälupulgal. Varasemad Hansasalu raamatupidamisdokumendid olid E.A. ütluste kohaselt ilmselt üle antud juba varem.
  3. J. Kronberg ei eita, et sai
  4. aasta lõpus mingid Hansasalu raamatupidamisdokumendid M.N. alt ning pärast pankrotiavalduse esitamist
  5. aasta lõpus ka E.A. lt. M.N. alt ei saanud ta aga oma sõnul nii palju dokumente, nagu M.N. väitis: enamus raamatupidamisdokumente olevat olnud raamatupidaja käes ning raamatupidajalt olevat ta saanud hiljem vaid mõned õhukesed kaustad. Ringkonnakohus ei pea J. Kronbergi selliseid väiteid usutavaks. Esiteks ei ole mingisugust põhjust arvata, et M.N. ja E.A. valetasid üleantud raamatupidamisdokumentide koguse kohta, näidates seda tunduvalt suuremana kui J. Kronberg väidab. Teiseks pidi Hansasalul reaalse majandustegevusega äriühinguna olema oluliselt rohkem raamatupidamisdokumente kui M.N. ja E.A. J. Kronbergi väitel talle üle andsid. Seda kinnitab seegi, et kuni
  6. aastani olid kõik Hansasalu majandusaasta aruanded esitatud ja E.A. ütlustest ei saa järeldada, et aruannete koostamine oleks tal dokumentide puudulikkuse tõttu olnud raskendatud. Niisiis on alust järeldada, et vähemalt kuni
  7. aasta majandusaasta lõpuni olid Hansasalu raamatupidamise korraldamise põhinõuded täidetud. Seega pidi ka J. Kronbergile üle antud raamatupidamisdokumente olema tunduvalt rohkem kui vaid käputäis, nagu võib järeldada J. Kronbergi ütlustest. Ringkonnakohus ei näe ka mingisugust mõistlikult põhjendatavat motiivi, miks pidanuks M.N. ja E.A. jätma osa Hansasalu raamatupidamisdokumente enda kätte või neid varjama. Seega tuleb pidada usutavaks M.N. a ja E.A. ütluseid, et nad andsid kõik Hansasalu 2005.–
  8. aasta raamatupidamisdokumendid J. Kronbergile üle ning nende dokumentide hulgas olid ka Hansasalu kassadokumendid.
  9. Lähtuvalt RPS § 4 p-st 5 ja § 12 lg-st 1 peab raamatupidamiskohustuslane säilitamata raamatupidamise algdokumente seitse aastat alates selle majandusaasta lõpust, kui majandustehing algdokumendi alusel raamatupidamisregistris kirjendati. Seega pidanuks J. Kronbergil kõik ajutise pankrotihalduri küsitud Hansasalu raamatupidamist kajastavad dokumendid teabenõude esitamise ja pankrotimenetluse ajal alles olema. Siiski jättis ta olulise osa ajutise pankrotihalduri küsitud Hansasalu raamatupidamist kajastavatest dokumentidest pankrotimenetluse käigus esitamata, samas kui lähtuvalt pankrotiseaduse §-st 22 oli ajutisel pankrotihalduril seaduslik õigus neid dokumente saada. J. Kronberg ei esitanud ka ühtegi tõsiseltvõetavat ja objektiivset põhjust, mis oleks takistanud tal ajutisele pankrotihaldurile nõutud raamatupidamisdokumente esitada. Järelikult varjas ta neid dokumente ebaseaduslikult. 57.

§ 3811

objektiivse koosseisu täitmiseks on aga vajalik seegi, et raamatupidamise korraldamise nõuete rikkumise või raamatupidamisdokumentide ebaseadusliku varjamise tõttu oleks ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist oluliselt raskendatud. Kaitsja hinnangul see praegusel juhul üheselt tuvastatud ei ole. 58. K.R. u ütlustest, tema kuriteokaebusest ja ajutise pankrotihalduri aruandest nähtub, et kuigi K.R. sai ajutise pankrotihaldurina teha J. Kronbergi esitatud dokumentide ning juurde kogutud andmete põhjal esialgse järelduse selle kohta, et Hansasalu suhtes esines maksejõuetuse situatsioon, ei saanud ta Hansasalu raamatupidamist kajastavate dokumentide puudulikkuse tõttu siiski Hansasalu varalisest seisundist selget ülevaadet ega esitada lõplikku hinnangut Hansasalu 18

(23)maksejõuetuse põhjuste ja tekkimise aja kohta. Näiteks ei olnud võimalik kontrollida ja hinnata sularahatehingutega seonduvat, kuigi Hansasalu pangakontodelt oli suures summas sularaha välja võetud. Ringkonnakohtu hinnangul on ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt igati alust järeldada, et mitme järjestikuse majandusaasta aruande ja muude raamatupidamist kajastavate dokumentide, sh suures summas sularahatehinguid kajastavate algdokumentide puudumine raskendab oluliselt raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamist. Järelikult saab

§-s 3811 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused lugeda J. Kronbergi suhtes täidetuks. Et Hansasalu pankrotimenetluse lõpetas kohus raugemisega, on täidetud ka

§ 3811lg-s 2 sätestatud raskendav asjaolu.

Seejuures ei oma ringkonnakohtu hinnangul ka tähtsust, mis põhjusel kohus Hansasalu pankrotimenetluse raugemisega lõpetas –

§ 3811

lg 2 ei sätesta vajadust tuvastada raamatupidamiskohustuslasele etteheidetavate rikkumiste ja raskendava asjaolu vahel põhjuslikku seost. 59. Subjektiivsest küljest eeldab

§ 3811

tulenevalt sõna teadvalt kasutamisest koosseisuteo osas vähemalt otsest tahtlust. Koosseisus nimetatud tagajärje ehk raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamise olulise raskendamise osas piisab lähtuvalt

§ 15lg-st 1 ja §-st 16 ka kaudsest tahtlusest.

  1. J. Kronberg oli kõigiti teadlik sellest, et ta oli alates
  2. aasta lõpust Hansasalu juhatuse ainus liige. Ka teadis ta igati selgelt seda, et ta jättis Hansasalu majandusaasta aruanded esitamata. J. Kronberg oli teadlik sellestki, et ta ei esitanud pankrotihaldurile hoolimata tolle nõudmisest tervet hulka vajalikke dokumente, mis ta M.N. alt ja E.A. lt saanud oli. Seega tegutses J. Kronberg koosseisuteo osas otsese tahtlusega. Teo tagajärje osas saab ringkonnakohtu hinnangul kõneleda kaudsest tahtlusest. Ei saa öelda, kas J. Kronberg teadis kindlalt, et raskendab oma käitumisega oluliselt Hansasalu varalisest seisundist ülevaate saamist või mitte. Siiski tuleb leida, et J. Kronberg pidas seda vähemalt võimalikuks ja möönis seda. Pikka aega äriühingute juhatuse liikmena tegutsedes oli J. Kronberg omandanud vähemalt mingisugused arusaamad selle kohta, milliste dokumentide põhjal ja kuidas on võimalik saada ülevaadet äriühingu varalisest seisundist ehk mis tähtsus on majandusaasta aruannetel ja muudel raamatupidamislikel dokumentidel. Seetõttu sai ta aru ka sellest, et jättes Hansasalu majandusaasta aruanded koostamata ja esitamata ning varjates pankrotimenetluses nõutud raamatupidamislikke dokumente, võib ta oluliselt raskendada Hansasalu varalisest seisundist ülevaate saamist. Mingit adekvaatset alust arvata, et Hansasalu varalise seisundi mõistmine siiski raskendatuks ei osutu, J. Kronbergil ei olnud.
  3. Mingeid J. Kronbergi teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esinenud. Ka oli tegu süüline. Muu hulgas oli J. Kronberg pikaajalise ärikogemusega inimesena teadlik elementaarsetest raamatupidamislikest nõuetest, mistõttu ei saa ta tugineda keelueksimusele

§ 39lg 1 mõttes.

Õige on ka see, et J. Kronberg tunnistati Hansasalu pankrotimenetluse raugemisega lõpetamise tõttu süüdi just

§ 3811lg 2 järgi.

Raamatupidamiskohustuslase pankroti välja kuulutamine või pankrotimenetluse raugemise tõttu lõpetamine

§ 3811

lg 2 mõttes on nn objektiivne karistatavuseeldus – nagu ta on seda (võlgniku puhul)

§ 384lg 2 mõttes1.

Koosseisuelemendiks ei saa seda lugeda juba seetõttu, et teo toimepanijal ei saagi olla tahtlust selle osas, kas tema teoga seotud asi üldse kunagi pankrotimenetluse raames kohtusse jõuab või kuidas pankrotimenetlus lõppeb. Niisiis ei ole

§ 3811

lg 2 jaatamiseks tarvis analüüsida teo toimepanija tahtlust puutuvalt pankrotimenetlusse või selle lõpptulemusse – objektiivse karistatavuseelduse jaatamiseks pole tahtlust tarvis. 1 Tõsi,

§ 384

lg 2 ja § 3811 lg 2 vahel on selles plaanis oluline erinevus: kui esimese puhul on pankrot või pankrotimenetluse raugemise tõttu lõppemine karistust rajav, on ta te teise puhul karistust karmistav. See erisus aga ei muuda nende kahe sätte olemusliku sarnasust. 19

(23)
  1. KrMS § 340 lg 1 näeb ette, et sõltumata apellatsioonis esitatud taotlusest teeb ringkonnakohus uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Ringkonnakohtu hinnangul on J. Kronbergile mõistetud karistus liiga raske.
  2. Maakohus karistas J. Kronbergi

§ 3811

lg 2 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega ning peale selle

§ 491lg 1 alusel lisakaristusena 2-aastase ettevõtluskeeluga.

Nende karistuste põhjendused jäävad ringkonnakohtule suuresti arusaamatuks. Näiteks on maakohus viidanud J. Kronbergi võimalikule tegevusele või tegevusetusele OÜ-des Minnol, Nimmol ja Sadama Teenused JK, kuid ei ole üheselt aru saada, kas väidetava tegevuse või tegevusetusega nendes äriühingutes põhjendab maakohus J. Kronbergile põhikaristuse või lisakaristuse mõistmist. Kaitsja hinnangul põhjendas maakohus nende äriühingute läbi J. Kronbergile lisakaristuse mõistmist. Ringkonnakohtule jääb pigem mulje, et maakohus pidas silmas põhikaristust. Seega ei ole kohtuotsuse põhjendused lugejale selgelt jälgitavad. Nii rikkus maakohus kohtuotsuse põhistamise kohustust ja seda määral, mis annab alust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 mõttes. Õigustatult viitab kaitsja sellele, et tuginemine J. Kronbergi võimalikule tegevusele või tegevusetusele äsja viidatud äriühingutes oli lubamatu. Nimelt ei ole nende äriühingutega seonduvaid tõendeid kohtulikul arutamisel esitatud ega uuritud (neid ei ole üldse toimikumaterjalides), nende äriühingutega seonduvale tuginemine tuli J. Kronbergile üllatuslikult ning talle ei antud võimalust esitada nende äriühingute osas oma seisukohti ja vastuväiteid. KrMS § 15 lg 1 kohaselt võib aga maakohtu lahend tugineda vaid kohtulikul arutamisel esitatud, vahetult uuritud ning protokollitud tõenditele. Järelikult rikkus maakohus nende äriühingutega seonduvale tuginedes oluliselt nii kriminaalmenetlusõigust kui ka J. Kronbergi kaitseõigust. Seegi rikkumine paigutub KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alla. Ka tuleb KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 järgseks oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks lugeda see, et kohus jättis vastavalt

§ 56lg-le 2 põhjendamata, miks tuleb J.

Kronbergi karistada just vangistusega, kuigi

§ 3811lg 2 lubab karistuseks mõista ka rahalise karistuse.

Lisaks sellele eksis maakohus karistusega seonduvalt ka materiaalõiguse vastu KrMS § 338 p 4 mõttes, mõistes J. Kronbergile liiga range karistuse (vt all). Kuna ringkonnakohtu hinnangul on need rikkumised apellatsioonimenetluses kõrvaldatavad, siis käsitlebki kohtukolleegium järgnevalt seda, kuidas on põhjendatud J. Kronbergi

§ 3811lg 2 järgi karistada.

  1. Ringkonnakohus peab J. Kronbergi süüd keskmisest väiksemaks. Eeskätt on oluline see, et Hansasalu oli võrdlemisi väike küllaltki madala käibega äriühing. Seega ei ohustanud raamatupidamisalaste nõuete rikkumine kuigivõrd paljude isikute huve ja need huvid ei olnud rahaliselt kuigivõrd ulatuslikud. Ka ei jätnud J. Kronberg Hansasalu raamatupidamist täielikult korraldamata: vähemalt osad raamatupidamist kajastavad dokumendid ta pankrotimenetluses esitas. Samuti tuleb arvestada seda, et osaliselt pidanuks J. Kronberg korraldama Hansasalu endise juhatuse liikme ajal korraldamata jäänud raamatupidamist ehk esitama tagantjärele puuduoleva majandusaasta aruande. Ka võis tal juhatuse liikme kohustuste ülevõtmise tõttu olla raamatupidamise korraldamine mõnevõrra raskendatud.
  2. Kuigi J. Kronbergil on üks kehtiv kriminaalkaristus, on see teistlaadi kuriteo eest (vt käesoleva otsuse punkt 44). Kuna ringkonnakohus ei näe mingisugust põhjust arvata, et kuritegude toimepanemine on J. Kronbergile harjumuslik, ei ole ka märkimisväärset eripreventiivset vajadust tema edasise käitumise mõjutamiseks. Samuti ei nõua tema karmi karistamist üldpreventiivsed kaalutlused.
  3. Eeltoodud asjaolude põhjal leiab ringkonnakohus, et J. Kronbergi on võimalik karistada ka rahalise karistusega, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Seetõttu karistab ringkonnakohus 20

(23)J. Kronbergi 150 päevamäära suuruse rahalise karistusega. Kuna kriminaalmenetlust alustati J. Kronbergi suhtes

§ 3811järgse teo osas 2016.

aastal, tuleb rahalise karistuse päevamäära suurust arvestada vastavalt

§ 44lg-tes 2 ja 3 sätestatule tema 2015.

aasta keskmise päevasissetuleku alusel. Keskmise päevasissetuleku arvutamise kord tuleneb Vabariigi Valitsuse

  1. septembri 2002 määruse „Keskmise päevasissetuleku arvutamise, keskmisest päevasissetulekust mahaarvamiste tegemise, elatustaseme väljaselgitamise ning keskmise päevasissetuleku arvutamiseks ja elatustaseme väljaselgitamiseks vajalike andmete väljanõudmise, esitamise ja vormistamise kord“ §-st
  2. Selle kohaselt on päevasissetulek üks neljasajandik süüdistatava aastanetosissetulekust ning selliselt arvutatud päevasissetulekut tuleb omakorda vähendada: 10 % võrra süüdistatava iga alaealise ülalpeetava kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 30 %; kuni 20 % võrra, kui süüdistatav tõendab, et tal on võlad, mis oluliselt vähendavad tema maksevõimet; 3,20 euro võrra elamiseks hädavajalike kulude katmiseks. Kuna J. Kronbergi keskmise päevasissetuleku arvutamiseks on toimikumaterjalides vaid andmed selle kohta, et
  3. aastal oli tema üksi deklareeritud tulu pärast tulumaksu mahaarvamist 8566 eurot (VI kd lk 25), aga neid andmeid, mille põhjal tuleks päevasissetulekut vähendada, toimikumaterjalidest täpselt ei nähtu, peab ringkonnakohus põhjendatuks lähtuda

§ 44lg-s 2 sätestatud miinimumpäevamäärast.

Et miinimumpäevamäära suurus on 10 eurot, vastab J. Kronbergi 150 päevamäära suurune rahaline karistus 1500 eurole.

  1. Käesoleva otsuse punktis 42 asus ringkonnakohus seisukohale, et praeguse kohtuasja mõistlik menetlusaeg on möödunud. Seetõttu tuleb J. Kronbergile mõistetud karistust vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 61 mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada. Kergendatud karistusena peab kohtukolleegium põhjendatuks 50 päevamäära suurust rahalist karistust summas 500 eurot, mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
  2. Seoses J. Kronbergile

§ 3811

lg 2 järgi mõistetud karistuse muutmisega tuleb tühistada ka maakohtu otsus temale

§ 65lg-te 1 ja 3 ning § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas.

Ringkonnakohus mõistab ise liitkaristuse. J. Kronbergi on pärast

§ 3811lg 2 järgse teo toimepanemist karistatud Riigikohtu 28.

novembri 2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-5210 üheksa kuulise vangistusega, mis jäeti

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 1-aastase katseajaga kohaldamata.

Seetõttu tuleb J. Kronbergile moodustada

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 2 alusel liitkaristus kohtuotsuste kogumis, liites temale mõistetud 50 päevamäära suuruse rahalise karistuse temale Riigikohtu eelnimetatud otsusega mõistetud vangistusega ning jättes rahalise karistuse iseseisvaks täitmiseks. Varasem vangistus jääb Riigikohtu otsusega määratletud tingimusetel tingimisi kohaldamata (samas on see karistus kantud, sest katseaeg on J. Kronbergil praeguseks läbitud). 69. Nagu käesoleva otsuse punktis 63 viidatud, kohaldas maakohus J. Kronbergile

§ 3811lg 2 järgse teo eest ka lisakaristust 2-aastase ettevõtluskeelu näol.

Millistel põhjendustel pidas maakohus lisakaristuse kohaldamist vajalikuks, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Seejuures on arusaamatu ka maakohtu viide, et J. Kronbergi süüd iseloomustab juhtiv roll kuriteo toimepanemisel – J. Kronberg pani kuriteo toime üksi. Samuti ei ole asjakohane maakohtu seisukoht, et lisakaristuse pikkus ei tohi olla väiksem põhikaristusest. 70. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtade järgi tuleb lisakaristust samamoodi nagu põhikaristustki mõista

§ 56alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele.

Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Samas peab lisakaristuse mõistmisel arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega 21

(23)aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2017 otsus asjas nr 3-1-1-18-17, p 13) 71. J. Kronbergi süü

§ 3811järgse teo toimepanemisel oli keskmisest väiksem.

Teo toimepanemisest on praeguseks möödunud juba üsna pikk aeg ning selle aja jooksul pole J. Kronberg ettevõtlusega seonduvaid kohustusi rikkunud. Samas nähtub toimikumaterjalidest, et vähemalt

  1. aasta lõpu seisuga oli ta juhatuse liikmena tegutsev ka teistes äriühingutes (II kd lk 63–68). Neil asjaoludel ei leia ringkonnakohus, et J. Kronbergi ettevõtlusega tegutsemine võiks kätkeda endast olulist ohtu ning selle ohu maandamiseks oleks vaja kohaldada ettevõtluskeeldu. Eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisab ka temale mõistetud põhikaristusest. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ka J. Kronbergile kohaldatud lisakaristuse osas.
  2. Apellatsioonis ei vaidlustata maakohtu otsust menetluskulude osas. Siiski näeb KrMS § 191 lg 3 ette, et kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni läbi vaadates võib ringkonnakohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Praegu peab ringkonnakohus vajalikuks nii toimida.
  3. Maakohus mõistis 4822,24 eurose kaitsjatasu välja osaliselt J. Kronbergilt ja jättis selle tasu osaliselt riigi kanda: vastavalt 3214,84 eurot ja 1607,40 eurot. Kohtuotsusest ei nähtu, millisel alusel jäi osa kaitsjatasust riigi kanda, kuid võib oletada, et seda tegi maakohus J. Kronbergi osalise õigeksmõistmise tõttu.
  4. Toimikumaterjalidest nähtub, et kohtumenetluse käigus esitas J. Kronbergile riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaadi abi A. Veski kohtule kaks taotlust riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks (VIII kd lk 8–11 ja 148– 151). Nende taotlustega soovis kaitsja riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamist kokku summas 4822,24 eurot (koos käibemaksuga). Kohus rahuldas need taotlused täielikult, arvas selles ulatuses kaitsjatasu (ja kulud) menetluskulu hulka ning lähtuski J. Kronbergilt kaitsjatasu väljamõistmisel ja osa kaitsjatasu riigi kanda jätmisel sellest summast. Samas jättis kohus tähelepanuta, et kohtueelses menetluses rahuldas prokurör
  5. mai 2018 määrusega (VI kd lk 26) ka J. Kronbergile tol hetkel riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Arri Toomingu taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks summas 270 eurot (koos käibemaksuga). Ka selle kaitsjatasu osas oleks kohus pidanud otsuses seisukoha võtma. Et maakohus seda ei teinud, tuleb see seisukoht võtta ringkonnakohtul.
  6. Kokku võiks käesoleva asja menetluskulu eelnimetatud kaitsjatasu ja kulusid arvestades olla 5092,24 eurot (koos käibemaksuga) (4822,24+270). Siiski leiab ringkonnakohus, et sellises summas ei saa kaitsjatasu ja kulusid menetluskulu hulka arvata. Seda järgmisel põhjusel.
  8. detsembri 2020 taotluses riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks taotles vandeadvokaadi abi A. Veski muu hulgas määrata kindlaks
  9. juunil 2020 kohtuistungile sõitmisega seoses tekkinud sõidukulu summas 75,60 eurot (lisaks käibemaks). See kulu on arvestatud marsruudil Tartu-Rakvere-Tartu 252 kilomeetri eest. Justiitsministri
  10. juuli 2016 määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 17 lg 2 kohaselt hüvitatakse riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto või muu sõiduki kasutamise kulud advokaadi taotluse alusel summas 0,15 eurot läbitud kilomeetri kohta ning kui taotletakse sõidukulude hüvitamist sellest hüvitisemäärast suuremas ulatuses, tuleb kulusid põhjendada ja esitada kulude kandmist tõendavad dokumendid. Kuna sellest lähtudes kuulub 252 kilomeetri läbimise eest üldjuhul hüvitamisele 22

(23)sõidukulu summas 37,80 eurot (lisaks käibemaks) ning kaitsja ei põhjendanud, miks taotles ta sõidukulu hüvitamist suuremas summas, ei saa kaitsja taotlust osaliselt põhjendatuks pidada. Põhjendatuks saab pidada kaitsja taotletud sõidukulu vaid 37,80 euro ulatuses (lisaks käibemaks) ning selles ulatuses saab sõidukulu arvata ka menetluskulu hulka. Seega kokku saab menetluskulu hulka arvata riigi õigusabi korras määratud kaitsjatele makstud tasu ja neile hüvitatavad kulud summas 5046,88 eurot (koos käibemaksuga). 77. Arvestades kõigi J. Kronbergile esitatud süüdistuste mahtu ja nende menetlemisele kulunud aega, peab ringkonnakohus põhjendatuks jagada riigi õigusabi korras määratud kaitsjatele makstud tasu ja neile hüvitatavad kulud kõigi süüdistuste vahel ligikaudu võrdselt. Seetõttu on põhjendatud jätta 5046,88 euro suurusest menetluskulust 1682,30 eurot riigi kanda KrMS § 181 lg 1 alusel seoses J. Kronbergi õigeksmõistmisega ning 1682,30 eurot KrMS § 183 lg 1 alusel seoses J. Kronbergi suhtes

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi toimetatud kriminaalmenetluse lõpetamisega menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. J. Kronbergilt tuleb KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista menetluskulu 1682,28 eurot seoses tema süüditunnistamisega

§ 3811lg 2 järgi. 78. Toodud põhjustel ning juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 18. juuni 2021 otsuse J. Kronbergi süüditunnistamises ning karistamises

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, J.

Kronbergile

§ 3811

lg 2 järgi mõistetud karistuse, temale

§ 64

lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse,

§ 65

lg-te 1 ja 3 ning § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse, liitkaristuse

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata jätmise,

§ 491lg 1 alusel kohaldatud lisakaristuse ning J.

Kronbergilt välja mõistetud ja riigi kanda jäetud menetluskulu osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega lõpetab menetluse mõistliku aja möödumise tõttu KrMS § 2742 lg 1 alusel J. Kronbergi suhtes

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi toimetatud kriminaalmenetluse, karistab J.

Kronbergi

§ 3811

lg 2 alusel 50 päevamäära suuruse rahalise karistusega summas 500 eurot, moodustab

§ 65lg 1 ja § 64 lg 2 alusel J.

Kronbergile liitkaristuse kohtuotsuste kogumis koos temale Riigikohtu

  1. novembri 2019 otsusega mõistetud karistusega, mõistab J. Kronbergilt KrMS § 180 lg 1 alusel välja menetluskulu 1682,28 eurot, jätab KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda menetluskulu summas 1682,30 eurot ning KrMS § 183 lg 1 alusel riigi kanda menetluskulu summas 1682,30 eurot. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldab osaliselt.
  2. J. Kronbergi kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja märgib, et maakohtu otsusega tutvumisele kulus tal 45 minutit ning apellatsiooni koostamisele 300 minutit. Selle eest soovib ta tasu 373,20 eurot (sealhulgas käibemaks 62,20 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud. Siiski ei saa kogu seda tasu hüvitada. Seda põhjusel, et nähtuvalt käesoleva otsuse punktist 76 rahuldas maakohus põhjendamatult kaitsja
  3. detsembri 2020 taotluse sõidukulu hüvitamiseks suuremas summas kui näeb ette advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaitsja poolt apellatsioonimenetluses J. Kronbergile osutatud riigi õigusabi eest makstavat tasu tuleb põhjendamatult hüvitatud sõidukulu võrra vähendada. Kuna põhjendamatult hüvitati sõidukulu summas 45,36 eurot (koos käibemaksuga), tuleb kaitsja poolt apellatsioonimenetluses J. Kronbergile osutatud riigi õigusabi eest makstav tasu lugeda hüvitatavaks 327,84 euro ulatuses (sealhulgas käibemaks 69,76 eurot). Et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, jääb nimetatud riigi õigusabi tasu kui apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 23

(23)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.