KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 13.12.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-21-12734 Kohtuasi Tallinna linna (

) § 11 lg 1 kohaldamisel ning tahtest olenematu ravi pikendamisel kolmeks kuuks.

§ 13

lg 1¹ kohaselt isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise kauemaks kui esialgse õiguskaitse rakendamiseks, selle pikendamise ja lõpetamise otsustab kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele ettenähtud korras isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse või isiku eestkostja avalduse alusel, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

§ 13

lg 5 esimese lause järgi esitab valla- või linnavalitsus lõikes 11 toodud tahtest olenematu ravi pikendamiseks või lõpetamiseks kohtule avalduse, millele on lisatud sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud psühhiaatri arvamus isiku tahtest olenematu ravi pikendamise või lõpetamise põhjendatuse kohta.

§ 11

lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. 9. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud tema psühhiaatrilise ravi jätkamise tingimused

§ 11

lg 1 tähenduses.

§ 11

lg 1 tingimused peavad olema täidetud nii isiku ravile võtmisel kui ka ravi jätkamisel. Samuti oli puudutatud isiku tervislikku seisundit kinnitav eksperdi arvamus küllaldane, et puudutatud isiku ravi jätkamise üle otsustada. Ekspert PT on oma arvamuses toonud põhjalikult esile puudutatud isiku varasema tervisliku seisundi ja ravi ning põhjendanud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadust (digitoimiku lk (dtl) 76–80). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tahtest olenematu ravi kohaldamine oli põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. 10. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 11. Puudutatud isiku enda hinnang, et ta ei ole endale või teistele ohtlik, ei lükka ümber eksperdi hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav

§ 11lg-s 1 toodud tingimuste hindamisel.

Kohtule esitatud asjaoludest ja tõenditest nähtub, et puudutatud isikul diagnoositi püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00 RHK 10 järgi). Nimetatud psüühikahäire piirab puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isikul puudub temal esinevast raskest psüühikahäirest tulenevalt haiguskriitika ja ravisoostumus ning tema käitumine ja mõttekäik on psühhootilistest elamustest mõjutatud, ettearvamatu, impulsiivne ja ebaadekvaatne, mistõttu võib ta ka edaspidi olla ravita jäämisel ohtlik nii enesele, kui ka ümbritsevatele (dtl 79).

1. Vastuseks puudutatud isiku väitele, et tema käitumine ei ole ohtlik ega vägivaldne teiste ega tema enda suhtes, märgib ringkonnakohus järgmist. Ekspert PT arvamuses on välja toodud, et puudutatud isiku naabrid ja ka ta ise on aastatel 2018–2021 teinud hulgaliselt väljakutseid politseile, mis viitasid puudutatud isiku ebaadekvaatsele käitumisele (viskas naabrite ustele uriini, ründas naabreid, lõikas läbi koridoris elektrijuhtmed, sülitas politseinikele näkku; kutsus ise politsei, väites, et kõrvalkorteris on „skisofreenilised lapsed“, kes sõimavad ja koputavad jms). Puudutatud isiku suhtes algatati korduvalt väärteomenetlusi. 17.11.2019 3 peeti puudutatud isik politsei poolt kinni Pirita Selveris, kus ta oli kaupluses viibinud isikuid tülitanud ning kahele naisele näkku sülitanud. 22.12.2019 lõpetati puudutatud isikuga üürileping Pärnus, kuna ta mh reostas trepikoda ja ründas naabreid. 23.12.2019 üritas puudutatud isik avada temale mittekuuluva korteri ust. 25.12.2019 tekitas puudutatud isik üürikorteri omanikule kehavigastusi. Puudutatud isik toimetati arestimajja, kus ta käitus agressiivselt ning määris seinu väljaheidetega. Kahel korral toimetati puudutatud isik psühhiaatriakliiniku valvearsti vastuvõtule, kus ta käitus rahumeelselt ja vastas küsimustele adekvaatselt. Sel korral ei hinnatud puudutatud isiku hospitaliseerimist vajalikuks. Vabaduses viibides aga jätkus endine käitumine: 18.01.2020 üritas puudutatud isik kortermajas ketaslõikuriga ust avada. 24.01.2020 sülitas puudutatud isik näkku 8-aastasele lapsele ning hiljem kahele naisele selga. Puudutatud isikul on C-hepatiit. 25.01.2020 rikkus puudutatud isik Viru Keskuses müügil olevat eset. 27.01.2020 lõi tänaval vastutulevat naist jalaga sääre pihta. 29.01.2020 sülitas näkku Eesti Töötukassa ametnikule ja turvatöötajale. 6.02.2020 võttis puudutatud isik kortermaja trepikojast lapsekäru, mis leiti hiljem prügikonteineri juurest. Samal päeval tõukas puudutatud isik selja tagant sooritatud jalalöögiga pikali ka tänaval kõndiva naise. 7.02.2020 puudutatud isik vahistati ning alates 11.02.2020 viibis ta Tallinna Vanglas. Ka vanglas esines puudutatud isikul korduvalt ebaadekvaatset käitumist (puudutatud isik sülitas valvurite ja kaasvangi pihta, väljendus ebatsensuurselt, määris seinu roojaga, roojas ja urineeris põrandale, toppis sõrmi pärakusse). 27.07.2020 hinnati puudutatud isiku psüühilist seisundit kohtupsühhiaatrilisel ekspertiisil ning diagnoositi täpsustamata psühhootiline häire, hinnati vajalikuks ravi tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Kuna riski korduvaks vägivaldseks käitumiseks hinnati ülikõrgeks, siis karistuse kandmise tähtaja lõppedes suunati puudutatud isik ravile PERH-i Tallinna Psühhiaatriakliinikusse. Ka enne hospitaliseerimist 12.08.2021 käitus puudutatud isik ettearvamatult ja ebaadekvaatselt. Puudutatud isik hospitaliseeriti kiirabi ja politseiga, sest ta sülitas bussist väljudes taas naisterahvale näkku, kõndis ringi palja ülakehaga ning jälitas tänaval inimesi.
2. Ka avaldaja on vastuses määruskaebusele märkinud, et puudutatud isik käitub haiglas jätkuvalt ebaadekvaatselt. Nii on puudutatud isik põhjuseta end kiskunud alasti, lõhkunud tualetis kraani äravoolusüsteemi, üritanud ka teisi torusid tualetis lõhkuda ning sülitanud seintele. Puudutatud isik ise kaebusi ei esitanud ning tema poole pöördudes vastas kohati mööda ning aeg-ajalt lamas haigla põrandal põhjust selgitamata. Olulisi muutusi puudutatud isiku tervenemise suunas märgata ei ole. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik käitunud korduvalt teisi ohustavalt. Lisaks on tõenäoline, et psühhoosi ägenemise korral jätab puudutatud isik oma tervise hooletusse. Isegi meditsiinilise järelevalve all on kohati raskendatud tagada puudutatud isiku sihipärast käitumist ja rahuldavat toimetulekut. Ööpäevaringse meditsiinilise järelevalveta jätmisel on puudutatud isiku agressiivse ja eneseohtliku käitumise risk kõrge (dtl 59). Ringkonnakohus leiab, et seetõttu oli nii hospitaliseerimisele vahetult eelnenule kui ka varasemale kogemusele tuginedes pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik on ravita jätmise korral ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14 teine lõik).
3. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et haiguskriitika ja ravisoostumuse puudumise tõttu vajab puudutatud isik ravi kontrollitud keskkonnas (haiglas). Arvestades puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire iseloomu, haigustaju ja koostöövalmiduse puudumist ning psühhootiliste elamuste püsimist vaatamata seni rakendatud ravile, on tõenäoline, et tema agressiivsus taastub haiglaravi lõpetamisel. Seetõttu ei ole puudutatud isikule võimalik vältimatut psühhiaatrilist abi anda muul moel, 4 kui talle tahtest olenemata psühhiaatriahaiglas ravi osutades. Miski asja materjalides ei tekita kahtlust eksperdi järelduste õigsuses. Lisaks ei ole puudutatud isiku tervislik seisund tema haiglas viibimise ajal sedavõrd paranenud, et ringkonnakohus saaks asuda seisukohale, et

§ 11lg-s 1 nimetatud eeldused oleksid ära langenud.

1. Kuigi puudutatud isik väidab määruskaebuses, et on nõus vabatahtliku raviga, nähtub toimiku materjalidest (eelkõige eksperdi PT arvamusest; dtl 76–80), et puudutatud isik tegelikult ei mõista jätkuvalt oma ravivajadust. Psühhiaatrite OD ja JK 10.09.2021 arvamusest nähtub, et ravimeid ei ole puudutatud isik ka varasemalt haiglaväliselt tarvitanud, kuigi see oli temale näidustatud ja psühhiaatri poolt selgitatud. Seetõttu puudub alus arvata, et sel korral soostub puudutatud isik haiglavälise toetusraviga (vt dtl 59). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõenäoline, et puudutatud isik saab endale ravi korraldamisega ise hakkama, arvestades seejuures asjaoluga, et puudutatud isikul ei ole Eestis lähedasi inimesi, kes võiksid teda selles toetada.
2. Arvestades, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire (püsikululine paranoidne skisofreenia F20.00 RHK 10 järgi), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, samuti võttes arvesse temal esineva raske psüühikahäire iseloomu, haigustaju ja koostöövalmiduse puudumist ning psühhootiliste elamuste püsimist vaatamata seni rakendatud ravile (dtl 79, p-d 1 ja 2), on maakohus õigesti järeldanud, et täidetud on kõik

§ 11lg-s 1 toodud psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.

1. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
2. Määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
3. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing 5