← Eesti

2-21-1824/23

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-21-1824 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. mai 2022 Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Kalev Saare ja Tambet Tampuu Kohtuasi Advokaadibüroo SORAINEN AS-i ja ASLO Konsultatsioonid OÜ hagi AS-i Kawe Plaza vastu üürilepingute ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning üürilepingute ja nende lisade täitmisele kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS-i Kawe Plaza kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 300 108,48 eurot Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus nende Hagejad Advokaadibüroo SORAINEN AS ja ASLO Konsultatsioonid OÜ. Hagejate esindajad vandeadvokaadid Carri Ginter ja Paul Künnap Kostja AS Kawe Plaza, lepinguline esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov Asja läbivaatamine kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-1824 muutmata.
  7. Jätta AS-i Kawe Plaza kassatsioonkaebus rahuldamata.
  8. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud AS-i Kawe Plaza kanda.
  9. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista AS-lt Kawe Plaza ASLO Konsultatsioonid OÜ kasuks välja kassatsiooniastmes kantud menetluskulud 1953,01 eurot. Kohustada AS-i Kawe Plaza tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
  10. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. 2-21-1824 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Advokaadibüroo SORAINEN AS (hageja I) ja ASLO Konsultatsioonid OÜ (hageja II) (koos hagejad) esitasid
  12. veebruaril 2021 Harju Maakohtule AS-i Kawe Plaza (kostja) vastu hagi, milles palusid tuvastada kostja ülesütlemisavalduste tühisus ning kohustada kostjat täitma kummagi hagejaga
  13. jaanuaril 2010 sõlmitud üürilepinguid ja nende lisasid. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja hageja I
  14. jaanuaril 2010 üürilepingu ja
  15. mail 2015 üürilepingu lisa 11, mille p 1 kohaselt on üürileping sõlmitud tähtajaga kuni
  16. veebruar
  17. a. Kostja ja hageja II sõlmisid
  18. jaanuaril 2010 üürilepingu ja
  19. mail 2015 üürilepingu lisa 5, mille p 1 kohaselt on üürileping sõlmitud tähtajaga kuni
  20. veebruar
  21. a. Üürilepingute p 10.5 järgi pidid üürnikud oma soovist üürilepingut uuendada teatama kuus kuud enne üürilepingu lõppemist. Kui kuue kuu jooksul kokkuleppele ei jõuta, pikeneb nendega sõlmitud üürileping kuueks kuuks endistel tingimustel. Kui ka järgneva kuue kuu jooksul ei suuda üürnik endale uut pinda leida, pikeneb üürileping veel ühe aasta võrra. Hagejad teavitasid kostjat soovist üürilepinguid pikendada
  22. märtsil 2019 ja
  23. juulil
  24. Kostja keeldus üürilepingute pikendamisest vastavalt
  25. juulil 2019 ja
  26. augustil
  27. Hagejad teatasid kostjale
  28. augustil 2019, et tahavad läbirääkimisi jätkata, ning tegid
  29. veebruaril 2020 ja
  30. augustil 2020 täiendavad ettepanekud üürilepingute pikendamiseks, kuid kokkulepet ei saavutatud. Kuna pooled ei jõudnud üürilepingute p-des 10.5 ette nähtud tähtaegade jooksul kokkuleppele üürilepingute pikendamises ja hagejatel puudusid uued üüripinnad, kuhu kolida, siis pikenes üürilepingute tähtaeg
  31. augustini
  32. Kostja teatas
  33. jaanuaril 2021 hagejatele, et üürilepingud on erakorraliselt üles öeldud alates
  34. veebruarist
  35. Hagejate hinnangul ei ole poolte erinev tõlgendus üürilepingute tähtaegade kohta ega kostja poolt kolmanda isikuga üürilepingu sõlmimine mõjuv põhjus üürilepingute erakorraliseks ülesütlemiseks. Kuivõrd hagejatel puuduvad olemasolevad ja valmis pinnad, kuhu kolida, siis on üürilepingute ülesütlemine oluliselt kaalukamate negatiivsete tagajärgedega hagejate jaoks võrreldes kostjaga.
  36. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata. Kostja väitis, et hagejad teatasid
  37. märtsil 2019 talle, et nad on sõlminud üürilepingud kolmanda isikuga ja et nad ei soovi kostjaga üürisuhteid jätkata, kuid tahavad jätkata üüripindade kasutamist kuni uuele pinnale kolimiseni
  38. a sügisel. Seda arvestades sõlmis kostja üürilepingu kolmanda isikuga, kellele pidi üüripinna üle andma
  39. detsembril
  40. Üürilepingute p 10.5 ei rakendu, sest hagejad teatasid soovist üürilepinguid mitte jätkata ning olid enne
  41. veebruari
  42. a uue üüripinna leidnud ja sõlminud selleks lepingu. Pooled ei pidanud läbirääkimisi üürilepingute uuendamiseks, vaid üksnes üüripindade vabastamise aja üle. Kuivõrd hagejad jätkasid pärast
  43. veebruari
  44. a üüripindade kasutamist, siis muutusid üürilepingud tähtajatuks. Hagejad teatasid
  45. jaanuaril 2021 kostjale, et loobuvad uuele üüripinnale kolimisest. Kostja ütles
  46. jaanuaril 2021 üürilepingud erakorraliselt üles alates
  47. veebruarist 2021 hagejate muutuvate üüripindade kasutamise soovide ja ettepanekute ning uue üürniku vastu kohustuste täitmise võimatuse tõttu.
  48. Harju Maakohus jättis
  49. juuli
  50. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. 2

(7)2-21-1824 Maakohus leidis, et poolte vahel sõlmitud üürilepingud kehtisid vastavalt lepingu pikendamise kokkuleppele ja kooskõlas VÕS § 309 lg 1 esimese lausega
  1. veebruarini
  2. Üürilepingud ei muutunud tähtajatuteks, kuna hagejad avaldasid soovi peale lepingute lõppemist lepinguid jätkata, kuid kostja sellega ei nõustunud. Maakohus asus seisukohale, et isegi kui kohalduks üürilepingute p 10.5, said kõnealused üürilepingud pikeneda kõige rohkem
  3. augustini
  4. Kuivõrd hagejad teavitasid kostjat
  5. märtsil 2019, et leidsid uue üüripinna ja seetõttu ei soovi üürilepingute uuendamist, siis ei kohaldu üürilepingute p 10.5 kolmas lause, mille kohaselt, kui viimati nimetatud kuue kuu jooksul ei suuda üürnik uut pinda leida, pikeneb leping veel üheks aastaks. Viidatud tingimust ei saa kasutada juhul, kui üürnikud leiavad uue üüripinna, kuid loobuvad vabatahtlikult sellele kolimisest. Maakohus järeldas, et kuna üürilepingud lõppesid hiljemalt
  6. veebruaril 2020, siis puudub vajadus hinnata, kas kostja üürilepingute ülesütlemine alates
  7. veebruarist 2021 on kehtiv.
  8. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti rahuldamata nende hagi kostja ülesütlemisavalduste tühisuse tuvastamiseks, ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hagejad leidsid, et maakohtu otsus on üllatuslik. Maakohtu järeldustele, et üürilepingud lõppesid
  9. veebruaril 2020 või
  10. augustil 2020, ei ole menetluses tuginenud kumbki pool. Maakohus hindas tõendeid valesti. Kuivõrd hagejad on alates
  11. märtsist 2019 teinud ühemõttelisi avaldusi üürilepingute pikendamiseks vähemalt
  12. veebruarini 2021, siis ei saa mõjuvaks pidada kostja üürilepingute ülesütlemise põhjust, mille kohaselt on hagejad esitanud ajas muutuvaid soove ja ettepanekuid. Mõjuvaks põhjuseks VÕS § 313 lg 1 mõttes ei ole ka kostja poolt üürilepingu sõlmimine uue üürnikuga, sest kostja on ise sellise olukorra tekitanud ja vastutab sellest tulenevate riskide eest. Hagejatega sõlmitud üürilepingud kehtisid kuni
  13. augustini 2021, sest üürilepingute tähtaeg pikenes üürilepingute p 10.5 kohaselt.
  14. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  15. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  16. oktoobri 2021 otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega tuvastas hagejate ja kostja vaheliste lepinguliste suhete jätkuva olemasolu pärast kostja poolt
  17. jaanuaril 2021 üürilepingute ülesütlemist alates
  18. veebruarist 2021, ning jättis maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus leidis, et hagejatel on, vaatamata sellele, et ka hagejate hinnangul on üürilepingud apellatsioonkaebuse esitamise hetkeks lõppenud ning hagejad on üüripinnad vabastanud, jätkuvalt tuvastushuvi selle vastu, et üürilepingud jäid kehtima vaatamata nende ülesütlemisele
  19. jaanuaril 2021, vältimaks üürilepingutest tulenevaid leppetrahvinõudeid üüripindade vabastamisega viivitamise eest ja teisi võimalikke lepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid hagejate vastu ning saamaks selgust, millised on hagejate kohustused selliste nõuete aspektist. Ringkonnakohus nõustus hagejatega, et maakohus rikkus üllatuslikku lahendit tehes selgitamiskohustust. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks menetluse käigus pooltega arutanud seda, et lepingud poolte vahel võivad olla lõppenud juba enne kostja ülesütlemisavalduste esitamist. 3
(7)2-21-1824 Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et hagejad ei teavitanud kostjat soovist üürilepinguid uuendada üürilepingute p 10.5 tähenduses ei
  1. märtsi
  2. a ega
  3. juuli
  4. a kirjaga. Seega ei pikenenud üürilepingud
  5. augustini 2021 üürilepingute p 10.5 alusel. Erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus, et üürilepingud muutusid
  6. veebruaril 2020 VÕS § 310 lg 1 järgi tähtajatuteks. Ringkonnakohtu hinnangul puudus kostjal üürilepingute erakorraliseks ülesütlemiseks õiguslik alus VÕS § 313 tähenduses. Ringkonnakohus märkis, et hagejate huvi üürilepingute kehtima jäämise vastu kuni üürilepingute korralise lõppemiseni kaalub üles kostja esiletoodu, mille järgi muutis hagejate üüripindade jätkuv kasutamine võimatuks kostja kohustuste täitmise uue üürniku vastu. Ka hagejate soovide ja ettepanekute muutumine lepingute tähtaja pikendamise asjus ei andnud alust erakorraliseks ülesütlemiseks. Sõlmides uue üürnikuga lepingu enne vaidlusaluste üürilepingute tähtajatuks muutumist, võttis kostja riski, et ta ei suuda uue üürniku vastu üürileandja kohustusi täita, ning pidi seda asjaolu ette nägema. Kuivõrd üürilepingud muutusid pärast nende kehtivuse tähtaegade möödumist tähtajatuteks, siis lasus kostjal VÕS § 276 lg 1 järgi kohustus võimaldada hagejatel üüriesemeid kasutada. Hagejad said olla kindlad, et kostja ei saa üüripindade tagastamist nõuda mitte kohe, vaid alles tähtajatu üürilepingu ülesütlemistähtaegu arvestades. Kui kostja tehtud ülesütlemisavalduste kehtivuse eeldused puuduvad, on see tagajärjetu (toimetu). Seega ei toonud kostja üürilepingute erakorraline ülesütlemine
  7. jaanuaril 2021 kaasa üürilepingute lõppemist ja need kehtisid pärast seda kuupäeva edasi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  8. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Kostja leiab, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ning et ringkonnakohus on lähtunud poolte huvide kaalumisel üürilepingu lõpetamisel valedest eeldustest. Ringkonnakohtu otsus on üürilepingute ülesütlemise osas olulises osas põhjendamata, esitatud põhjendused on vastuolulised ja ebaloogilised. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et kostja
  9. jaanuari 2021 üürilepingute ülesütlemise avaldustel puudus õiguslik alus, sest puudusid mõjuvad põhjused üürilepingute ülesütlemiseks VÕS § 313 alusel. Ringkonnakohus on põhjendamatult ja ebaõiglaselt jätnud hagejate äririskid kostja õlule. Olukorras, kus hagejad olid
  10. a märtsis andnud selge lubaduse vabastada üüripinnad
  11. a sügiseks, kuid mitte hiljem kui
  12. a jaanuari lõpuks, oli kostja õigustatud otsima vabanevale üüripinnale uut üürnikku. Hagejatel ei saanud
  13. a alguse seisuga olla kaitsmisväärset huvi lepingute kehtivuse korralise lõppemiseni, nagu märgib ringkonnakohus oma otsuse p-s 14.2, sest tähtajatute lepingute lõppemine on igal juhul seotud nende ülesütlemisega. Ehkki tähtajatu üürilepingu ülesütlemist VÕS § 312 alusel võib pidada „korraliseks“ ülesütlemiseks, ei ole ringkonnakohus seda võimalust üldse käsitlenud ning jääb selgusetuks, mida ringkonnakohus on silmas pidanud. Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud kaalumata võimaluse tuvastada üürilepingute ülesütlemine VÕS § 312 alusel.
  14. jaanuari
  15. a ülesütlemise avalduste põhjal on selgelt tuvastatav kostja tahe hagejatega sõlmitud üürilepingud esimesel võimalusel lõpetada. Riigikohtu praktikat (vt Riigikohtu
  16. jaanuari
  17. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-19494/83, p 14) arvestades oleks ringkonnakohtu vaidlustatud järeldused põhjendatud üksnes juhul, kui ringkonnakohus oleks tuvastanud, et kostja soovis nende avaldustega üürilepingud tingimata erakorraliselt üles öelda ning ülesütlemise 4
(7)2-21-1824 võimaliku kehtetuse korral oleks soovinud õigusliku tagajärjena lepingute kehtima jäämist. Isegi kui kostja ei pidanud VÕS §-s 312 sätestatud etteteatamise tähtajast formaalselt kinni, tulnuks see tähtaeg lugeda vastavalt pikenenuks ja üürilepingud lõppenuks alates
  1. aprillist
  2. Ringkonnakohtu ekslik otsus koormab ühtviisi mõlemat lepingu poolt. Ühelt poolt puudub kostjal selgus, kas ta saab üüripinna uuele üürnikule üle anda, sest ringkonnakohtu otsuse kohaselt peaks vaidlusalused üürilepingud justkui praeguseni kehtima. Teisalt lasub ka hagejatel õiguslik risk, et nad peavad kostjaga sõlmitud üürilepinguid praeguseni täitma, vaatamata sellele, et nad on üüripindadelt
  3. a juulist faktiliselt välja kolinud.
  4. Hagejad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
  6. Esiteks vaidlustab kostja kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu antud hinnangu, et kostjal ei olnud õiguslikku alust üürilepinguid
  7. jaanuari
  8. a avaldustega üles öelda, sest puudusid mõjuvad põhjused üürilepingute ülesütlemiseks VÕS § 313 alusel. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtule ei ole alust ette heita menetlusõiguse normide rikkumist vaidlusaluste asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel. Ringkonnakohus ei ole oma järeldusi tehes kohaldanud valesti ka materiaalõiguse norme.
  9. Teiseks heidab kostja kassatsioonkaebuses ringkonnakohtule ette, et olles leidnud, et kostja
  10. jaanuaril 2021 esitatud üürilepingute ülesütlemise avaldustel puudus õiguslik alus VÕS § 313 tähenduses, jättis kaalumata võimaluse tuvastada üürilepingute ülesütlemine VÕS § 312 alusel. Küsimus on seega selles, kas olukorras, kus ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga, et esines alus erakorraliseks ülesütlemiseks, pidi ringkonnakohus selgitama välja kostja tahte öelda lepingud üles korraliselt. Kolleegium leiab, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. 11.
  11. Korraline ülesütlemine on võimalik üksnes tähtajatu üürilepingu puhul (VÕS § 311). Kostja on esitanud seisukoha, et kuivõrd hagejad jätkasid pärast
  12. veebruari
  13. a üüripindade kasutamist, siis muutusid üürilepingud tähtajatuks. Samas on kostja nii maa- kui ka ringkonnakohtus tuginenud üksnes üürilepingute erakorralisele ülesütlemisele ega ole väitnud, et tema tahteks oli lepingud korraliselt üles öelda. 11.
  14. Maakohus otsustas asja kostja kasuks, leides, et üürilepingud ei muutunud tähtajatuks, vaid lõppesid hiljemalt
  15. veebruaril
  16. Sellistel asjaoludel puudus vajadus hinnata, kas kostja üürilepingute ülesütlemisel alates
  17. veebruarist 2021 oli õiguslik alus. Hagejate apellatsioonkaebuse ühe keskse väite kohaselt pikenesid üürilepingud kuni
  18. augustini 2021 ning lepingute erakorraliseks ülesütlemiseks puudus mõjuv põhjus VÕS § 313 lg 1 tähenduses. Kostja on kohtumenetluses, sh oma vastuses apellatsioonkaebusele, väljendanud seisukohta, et kõnealused üürilepingud võisid muutuda tähtajatuteks, kuid need on kostja
  19. jaanuaril 2021 esitatud üürilepingute erakorralise ülesütlemise avalduste alusel lõppenud
  20. veebruaril
  21. Kostja hinnangul oli olemas alus erakorraliseks ülesütlemiseks VÕS § 313 lg 1 alusel. 5
(7)2-21-1824 Eeltoodud olukorras rikuks kolleegiumi hinnangul kohus korralise ülesütlemise aluseid kontrollima asudes TsMS § 5 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, samuti TsMS § 4 lg-t 2, mille järgi määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu (vt ka Riigikohtu
  1. veebruari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-5450/71, p 16). 11.
  3. Kolleegium märgib veel, et üürileandja ülesütlemisavalduses VÕS § 325 lg 2 p 3 järgi peab sisalduma mh vähemalt ülesütlemise alus. Eeltoodud nõuetele mittevastav ülesütlemine on VÕS § 325 lg 5 järgi tühine. Vaidlustamata asjaolude järgi ei esitanud kostja vaidlusalustes ülesütlemisavaldustes muid seaduses sätestatud üürilepingu ülesütlemise aluseid kui VÕS §-s 313 nimetatud alus. Seetõttu puudus kohtutel alus käsitleda teisi võimalikke üürilepingute ülesütlemise aluseid (vt Riigikohtu
  4. novembri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-15, p 14).
  6. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad Riigikohtus kantud menetluskulud kooskõlas TsMS § 173 lg-s 1 sätestatuga TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
  7. Ringkonnakohus jättis menetluskulud maakohtus poolte endi kanda, mistõttu puudub vajadus maakohtus kantud menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jättis ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda ning määras kindlaks hagejatele hüvitatavad apellatsiooniastme menetluskulud. Sellises olukorras on põhjendamatu, et maakohus määrab TsMS § 174 lg 4 järgi kindlaks üksnes Riigikohtus kantud menetluskulud. Seega määrab kolleegium ise TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud (vt ka Riigikohtu
  8. jaanuari
  9. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-9006/24, p 15). Riigikohtule esitatud kassatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramise taotluses palub hageja II mõista kostjalt välja lepinguliste esindajate kulu 3606,50 eurot (käibemaksuta). Hageja I ei taotle menetluskulude hüvitamist esindajakulude osas, kuivõrd hagejate esindajad on ühtlasi hageja I seaduslikeks esindajateks. Menetluskulude nimekirja järgi tegid lepingulised esindajad Paul Künnap ja Carri Ginter vastavalt keskmise tunnihinnaga 205,58 eurot ja 214,87 eurot (käibemaksuta) kokku toiminguid 34,4 tunni ulatuses, millest mõlema hageja osaks loetakse poolt, s.t 17,2 tundi kulunud ajast. Hagejale II on seega osutatud õigusabiteenust keskmise tunnihinnaga 209,68 eurot (ilma käibemaksuta). Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Praegune õigusvaidlus ei olnud tavapärasest keerukam, sellega seotud töömaht ei olnud erakordselt suur ega nõudnud mingit valdkonda puudutavaid eriteadmisi. Ka ei olnud asjaolude ja tõendite maht asjas eriliselt suur. Seetõttu ei saa pidada põhjendatuks menetluskulude hüvitamist suuremas ulatuses kui ühe esindaja kulude katteks. Hageja II lepinguliste esindajate ajakulu kassatsioonikohtus ei ole kolleegiumi hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes täies ulatuses põhjendatud ega vajalik. Võttes arvesse, et tegemist oli tsiviilasja materjalidega kursis olnud vandeadvokaadist esindajatega ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on kassatsioonkaebuse vastuse koostamise ja sellega seotud toimingute põhjendatud ajakulu menetluskulude nimekirjas esitatud 26,9 tunni asemel 14 tundi ning kohtu
  10. aprilli
  11. a kirjale vastamiseks seisukoha kujundamiseks ja menetluskulude nimekirja koostamiseks 7,5 tunni asemel 5 tundi. Kolleegium võttis ajakulu hindamisel arvesse ka seda, et hüvitamata tuleb jätta kulud, mis lisandusid mitme lepingulise esindaja kasutamisest. Põhjendatud ajakulu on seega 19 tundi, millest hageja II osaks tuleb arvestada 9,5 tundi. 6
(7)2-21-1824 Arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust ning asjaolu, et kassatsioonkaebusele vastates kordab hageja II osaliselt juba varem menetluses esitatud seisukohti, on kolleegiumi arvates õigusabi põhjendatud tunnihinnaks 205,58 eurot (ilma käibemaksuta). Eeltoodut arvestades on hageja II põhjendatud ja vajalik menetluskulu kassatsiooniastmes 9,5 × 205,58 = 1953,01 eurot. Hagejad kinnitavad, et on käibemaksukohustuslased, millest tulenevalt on menetluskulude hüvitise nõue esitatud ilma käibemaksuta (TsMS § 174 lg 10). Lisaks peab kostja tulenevalt hagejate taotlusest tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. 14. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.