← Eesti

2-21-16053/6

Obsah (13)§ 436§ 163§ 657§ 654§ 407§ 434§ 420§ 651§ 173§ 162§ 174§ 138§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-21-16053 Otsuse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2022, Tartu Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Par

) § 322 lg 1 alusel. Kostja ei ole tähtaegselt kohtule vastanud. Hageja taotles hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja kohtu määratud tähtajaks ei vasta.

§ 436

lg 7 ja § 438 lg 1 järgi on kohtul kohustus tarbija vastu esitatud nõude puhul kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ei ole ise sellele tuginenud. Kohus leidis, et hageja viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt. Lepingujärgne viivisemäär 33% aastas tuleneb lepingu üldtingimuste p-st 11.2.1. Seega on tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille 3

(8)teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Ebamõistlikult kõrge viivise sätestamine tüüptingimustes toob seega VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel kaasa tüüptingimuse tühisuse ning võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Viivise peamine eesmärk on lihtsustada raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju arvestamist ning hüvitamist. Seega väljendab viivisenõue eelkõige raha maksmisega viivitamisest võlausaldajale tekkinud kahju. Viivise teisene funktsioon on motiveerida võlgnikku oma kohustusi õigel ajal tasuma. Viivise eesmärgiks ei ole teenida võlausaldajale tulu võlgniku makseraskustelt. Seega on tüüptingimustes sätestatud viivisenõue ebamõistlikult kõrge ning VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel tühine juhul, kui tüüptingimuse kasutajale raha maksmisega viivitamisest eeldatavalt tekkiv kahju on ebaproportsionaalselt väike, võrreldes viivisenõude suurusega, ning ka väiksem viivisemäär oleks piisav motiveerimaks mõistlikku võlgnikku võimalusel võlga tasuma. Eelduslikult on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kuna viivisemäär ületab praegusel juhul seadusjärgset viivisemäära rohkem kui kolm korda, on üldtingimustes sisalduv viivisekokkulepe VÕS § 42 lg 1, lg 3 p 5 alusel tühine. Seega tuleb kohaldada VÕS § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat viivisemäära. Järelikult on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist ajavahemiku 18. jaanuari 2021 kuni 13. oktoobri 2021 eest 743 eurot 55 senti. Hagi rahuldatakse ligikaudu 87% ulatuses. Hageja menetluskulud jäävad

§ 163

lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 87% kostja kanda ja 13% hageja enda kanda. Hageja põhjendatud menetluskulu on 1020 eurot (sh riigilõiv 900 eurot ja õigusabikulu 1 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot (käibemaksuga)). Esitatud hagi on nn masshagi. Sellise hagi koostamisel ei ole usutav, et esindaja teeks õigusliku analüüsi, samuti ei ole asjas toimunud sisulist vaidlust. Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista 887 eurot 40 senti. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Hageja palub
  2. detsembril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata ning mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 3055 eurot 74 senti (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1) ja alates
  3. oktoobrist 2021 viivis 33% aastas põhivõla 12 611 euro 30 sendi tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja ja laenuandja vahel sõlmitud leping VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et 4

(8)kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel on kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmas lause). Laenuandjal on seega õigus nõuda tarbijalt viivist tarbijakrediidilepingus sätestatud intressimääras. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Lepingu kohaselt on intressimäär 33% aastas. Seejuures on kostjalt hoiatatud enne lepingu sõlmimist, et maksetega hilinemisega kaasneb laenuandjal õigus nõuda viivist, mis on võrdne intressi päeva- ja aastamääraga. Kuna Riigikohus ei lahendanud
  1. mai
  2. a määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust, ei ole nimetatud asjas tehtud järeldusi tarbijakrediidilepingute kohta sätestatud eriregulatsiooni arvestamata võimalik automaatselt tarbijakrediidilepingutele üle kanda. Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohi ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. Kostjaga sõlminud lepingu krediidikulukuse määr on 40,70%. Alates
  3. maist 2020 Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 20,52%. Seega ei ületanud lepingu sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. Järelikult tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus.
  4. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada, mõista kostjalt hageja kasuks välja maakohtu otsuse tegemise seisuga (

  1. november 2021) sissenõutavaks muutunud viivis 3546 eurot 2 senti ja alates
  2. novembrist 2021 sissenõutavaks muutuv viivis põhivõlalt 12 611 eurot 30 sendilt määras 33% aastas kuni põhivõla tasumiseni. Sellega seonduvalt muudab ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning tühistab maakohtu otsuse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. 5

(8)Juhindudes

§ 654

lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 7.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole

§ 407

lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus

§ 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (

§ 407

lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (

§ 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (

§ 420lg 1 teine lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas).

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles maakohus hagi tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.

  1. Ringkonnakohtus nõustub maakohtuga, et lepingust tulenev viivisekokkulepe, mille kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras (üldtingimuste p 11.2.1; tl 8), on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole seda viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda.
  2. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Ringkonnakohtu hinnangul viitab VÕS § 415 lg 1 esimene lause ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega 6

(8)viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Eelmärgitu ei välista võimalust kohustatud isiku taotlusel viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendada. Pragusel juhul on lepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses määras ning intressimäär on 33% aastas (üldtingimuste p 11.2.1; tl-d 6, 8). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 33% aastas. Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest, millele maakohus on mh tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna selles varasemas asjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras. 10. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja viivisenõuded on õiguslikult põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu lahend kõnealuses osas tühistada. Ringkonnakohus leiab, et kuna ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (

§ 407

lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi

§ 407

lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata, siis

§ 657lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue sisulise lõpplahendi.

Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja maakohtu otsuse tegemise seisuga (

  1. november 2021) sissenõutavaks muutunud viivise ja alates
  2. novembrist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise põhivõlalt 12 611 eurot 30 sendilt 33% aastas kuni põhivõla tasumiseni. Hageja nõuab VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi
  3. jaanuaril 2021 sissenõutavaks muutunud tasumata põhinõudelt 12 611 eurot 30 senti viivist lepingu p 11.2.1 järgi intressimääraga võrdses määras, s.o 33% aastas. Viivis tasumata põhivõla 12 611 euro 30 sendi tasumisega viivitamise eest alates
  4. jaanuarist 2021 kuni maakohtu otsuse tegemiseni (
  5. november 2021) on viivisekalkulaatori järgi (kättesaadav http://www.viivisekalkulaator.ee/) 3546 eurot 2 senti. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses viivise vähendmist taotlenud (VÕS § 113 lg 8 ja § 162).

§-st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates otsuse tegemisest sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks lepinguga ettenähtud intressimääras (33% aastas). 7

(8)11. Maakohus jättis menetluskulud

§ 163lg-st 1 lähtudes 87% ulatuses kostja kanda ja 13% ulatuses hageja kanda.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus

§ 173lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.

Hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamist arvestades jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

12. Ringkonnakohus määrab

§ 174

lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses (

§ 174lg 1).

12.

  1. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidnud, et põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses oli 1020 eurot (sh riigilõiv 900 eurot ja esindajakulu ühe tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot (sh käibemaks)). Apellatsioonkaebuse põhjendustes ei ole neid maakohtu järeldusi vaidlustatud. 12.
  2. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 425 eurot (tl 37). Ringkonnakohtu hinnangul on tasutud lõiv vajalik menetluskulu (kohtukulu) (

§ 138lg-d 1 ja 2, § 139 lg-d 1 ja 2).

Hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja muude apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks. 12.

  1. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud. 12.
  2. Arvestades ülalesitatud menetluskulude jaotust, tuleb kostjalt hageja menetluskulude katteks välja mõista maakohtu menetluses kantud kulud 1020 eurot ja apellatsioonkaebuse esitamiset tingitud kulud 425 eurot, s.o kokku 1445 eurot (sh tasutud riigilõivud 1325 eurot ning esindajakulu 120 eurot). 12.
  3. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.