Obsah (4)

§ 31§ 32§ 35§ 41

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-16105 Koht

) § 35 lg-st 21, mille järgi on kohtutäituri põhitasu määr 5000 eurot, kui hüpoteegiga tagatud nõude summa on suurem kui 150 000 eurot. Tasuotsused on koostatud

1. augustil 2020 olenemata sellest, et nende koostamise kuupäevana on märgitud
2. jaanuar
3. a. Kohtutäituri põhitasu muutub sissenõutavaks üksnes nõuetekohase põhitasu otsuse tegemise ja võlgnikule edastamisega, mh peab kohtutäitur selle

§ 31lg 3 järgi allkirjastama.

Kohtutäitur koostas nõuetekohased tasuotsused

1. augustil 2020 ja edastas need avaldajale
2. augustil 2020, mistõttu muutus kohtutäituri põhitasu alles siis sissenõutavaks ja lähtuda tuli ka sel ajal kehtinud tasumääradest. Kohtutäituri
3. jaanuari
4. a seisukoht tuleb jätta tähelepanuta, sest see on esitatud hilinenult. 1.
5. Kuivõrd hagita menetluse normid näevad kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel ette kõikide täitemenetluse osaliste kaasamise, märkis avaldaja kaebuses menetlusosalisena ka sissenõudja. Samas ei puuduta kohtutäituri tasuotsuste vaidlustamine sissenõudjat ning ta ei saa esitada seisukohti kohtutäituri eest. Sissenõudja väide, et avaldaja kinnitas
6. augusti
7. a notariaalses müügilepingus, et aktsepteerib kohtutäituri põhitasu määramist ja suurust, ei vasta tõele. Kohtutäituril ei ole ka võimalik tasu kokkuleppeid sõlmida.
8. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, jäädes oma
9. oktoobri
10. a otsuse põhjenduste juurde. Kohtutäitur koostas
11. jaanuaril 2018 oma infosüsteemis mh elektroonilised täitmisteated ja tasuotsused ning printis need välja. Ta toimetas need
12. veebruaril 2018 avaldajale isiklikult allkirja vastu kätte, mille kohta on koostatud ka täitmisteate kättetoimetamise aktid. Avaldaja ei vaidlustanud tasuotsuseid TMS § 217 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Kohtutäitur koostas tasuotsused
13. jaanuaril 2018 Wordi-failina, kuid salvestas need
14. augustil 2020 informatiivse taasteavituse eesmärgil PDF-failina ja allkirjastas need samal päeval, et kinnitada
15. jaanuaril 2018 koostatud tasuotsuste autentsust ja usaldusväärsust. Kohtutäitur tegi
16. jaanuaril 2018 õiguspärased tasuotsused, juhindudes kehtivatest seadustest. Põhitasu lõplik suurus sõltub mh sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita. Kuna kohtutäituri tegevuse tulemusena õnnestus täitemenetlustes rahaline nõue täies ulatuses täita, ei pidanud kohtutäitur uut põhitasu otsust tegema. Seadusandja ei kehtestanud uusi põhitasu määrasid tagasiulatuvalt isikutele, kelle suhtes tehti kohtutäituri tasuotsus pärast Riigikohtu üldkogu otsuse kuulutamist tsiviilasjas nr 2-15-
17. Lisaks muutub rahalise nõude täitmisel põhitasu

§ 32lg 2 järgi sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule.

1. Sissenõudja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtutäitur toimetas avaldajale mh täitmisteated ja tasuotsused isiklikult allkirja vastu kätte
2. veebruaril
3. Sellega muutus kohtutäituri põhitasu sissenõutavaks ning hakkas kulgema ka kaebuse esitamise tähtaeg. Avaldaja ei vaidlustanud tasuotsuseid tähtaegselt. Lisaks ei kehtestanud seadusandja uusi põhitasu määrasid tagasiulatuvalt isikutele, kelle suhtes tehti kohtutäituri tasuotsus pärast Riigikohtu üldkogu otsuse kuulutamist tsiviilasjas nr 2-15-
4. Avaldaja on jätnud märkimata, et kinnistute müügist laekunud summast tasuti avaldaja nõusolekul ka täitemenetlusega seotud kulud, sh kohtutäituri tasud. Avaldaja kinnitas kinnistute müügilepingu allkirjastamisega, et aktsepteerib kohtutäituri põhitasu määramist ja suurust ning andis nõusoleku selle tasumiseks ostjalt laekunud rahaliste vahendite arvelt. 3 2-20-16105 Maakohtu määrus ja põhjendused
5. Harju Maakohus jättis
6. veebruari
7. a määrusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. 4.
8. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt jättis kohtutäitur avaldaja
9. septembri
10. a kaebuse õigesti rahuldamata ning kohtule esitatud kaebus tuleb seetõttu samuti rahuldamata jätta. Kohtutäitur esitas küll
11. jaanuari 2021 seisukoha hilinenult, kuid seda ei saa tähelepanuta jätta, kuivõrd kohus peab hagita menetluses kontrollima avalduse seaduslikkust ja tõendatust omal algatusel ning koguma selleks vajaduse korral ise tõendeid. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selle üle, kas kohtutäitur koostas tasuotsused
12. jaanuaril 2018 või
13. augustil 2020, ning millised tasumäärad kehtisid tasuotsuste tegemise ajal.

§ 32

lg-d 2 ja 4 näevad ette, kohtutäitur koostab põhitasu otsuse koos täitmisteatega ning märgib põhitasu suuruse ka täitmisteatesse. Kohtutäituri täitmisteate kättetoimetamise aktidest nähtub, et kohtutäitur toimetas täitemenetluste algatamisega seonduvad dokumendid, sh tasuotsused,

1. veebruaril 2018 avaldajale isiklikult allkirja vastu kätte. Kohtul ei ole alust arvata, et kohtutäitur koostas
2. jaanuari
3. a kuupäevaga tasuotsused tagantjärele
4. augustil
5. Avaldaja on selgitanud, et tal ei olnud enam ülevaadet talle edastatud dokumentidest ja nende sisust, kuna sama kohtutäitur oli tema suhtes sama nõude täitmiseks algatanud veel täitemenetlusi. See ei sea aga avaldajale tasuotsuste kättetoimetamist kahtluse alla. Ei ole ka eluliselt usutav, et kohtutäitur jättis täitemenetluste algatamisel tasuotsused koostamata. Kohtutäitur on selgitanud tasuotsuste
6. augustil 2020 PDF-vormingusse salvestamist ja allkirjastamist. Uute põhitasu otsuste koostamiseks ei olnud vajadust. 4.
7. Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 alusel avaldaja kanda. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
8. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega kaebus rahuldada. Määruskaebuse väidete kohaselt jääb avaldaja oma varem esitatud seisukohtade juurde. Kohtutäitur ei ole tõendanud, et ta toimetas avaldajale tasuotsused kätte enne
9. augustit
10. Isegi kui kohtutäitur toimetas avaldajale
11. veebruaril 2018 kätte ka tasuotsused, ei olnud need nõuetekohaselt vormistatud, kuivõrd need ei olnud allkirjastatud. Lisaks oleks kohtutäitur pidanud võtma iga
12. veebruaril 2018 üleantud dokumendi kättetoimetamise kohta eraldi kinnituse. Jääb arusaamatuks, miks koostas kohtutäitur
13. augustil 2020 uued ja seaduse nõuetele vastavad tasuotsused, kui ta oli need väidetavalt koostanud ja avaldajale kätte toimetanud juba
14. veebruaril
15. Kohtutäitur esitas maakohtule seisukoha olulise hilinemisega. Avaldaja esitas maakohtule
16. jaanuaril 2021 seoses sellega ka vastuväite. Maakohus ei andnud avaldajale võimalust esitada kohtutäituri seisukohale ja tõenditele omapoolset seisukohta ning avaldaja ei teadnud enne vaidlustatud määruse kättesaamist, kas maakohus arvestab kohtutäituri seisukohta ja tõendeid või mitte.
17. Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata, jäädes maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Avaldaja väide, et kohtutäitur edastas avaldajale tasuotsused, mis ei vasta seaduses sätestastud vorminõuetele (ei ole allkirjastatud), ei ole 4 2-20-16105 asjakohane, kuivõrd kohtutäitur edastas need täitemenetluste algatamisel koos teiste dokumentidega paberil. Kohtutäitur esitas maakohtule ka tasuotsused, mille atribuutide alt on näha, et need on koostatud
18. jaanuaril 2018 ja neid ei ole hiljem muudetud.
19. Sissenõudja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata.
20. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
21. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 osaliselt rahuldada ja vaidlustatud määrus tühistada osas, millega maakohus jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri
22. oktoobri 2020 otsuse peale rahuldamata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega tühistab kohtutäituri
23. oktoobri
24. a otsuse ning kohustab kohtutäiturit avaldaja
25. septembri
26. a kaebust kohtutäituri põhitasu puudutavas osas määruse põhjendusi arvestades uuesti läbi vaatama. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata.
27. Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohus on sissenõudja ekslikult puudutatud isikuna menetlusse kaasanud. Ringkonnakohus selgitab, et kohus vaatab TMS § 218 lg 2 esimese lause ja TsMS § 475 lg 1 p 15 järgi kaebuse kohtutäituri otsuse peale läbi hagita menetluses. Hagita menetluses kaasab kohus TsMS § 198 lg 3 I lause järgi menetlusosalised omal algatusel. Kuivõrd seadusest ei tulene, kes on kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse puhul kohustuslikud menetlusosalised, tuleb menetlusosaliste kaasamisel lähtuda TsMS § 198 lg 3 II lauses sätestatud eeldusest, et menetlusosalised on isikud, kellel on seaduse kohaselt õigus hagita menetluses tehtava määruse peale edasi kaevata. Hagita menetluses tehtava menetlust lõpetava määruse peale võib TsMS § 660 lg 3 järgi esitada määruskaebuse isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Kohtutäituri otsuse peale kohtule esitatud kaebuse läbivaatamist reguleerivad normid ei näe ette teisiti. Siinses asjas on vaidlus avaldajalt välja mõistetud kohtutäituri põhitasu suuruse üle. Asjas tehtav menetlust lõpetav lahend ei saa seega sissenõudja õigusi kitsendada, mistõttu ei olnud alust sissenõudjat puudutatud isikuna menetlusse kaasata (vt ka Riigikohtu
28. septembri
29. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 38). Kuna vaidlus sissenõudjat ei puuduta ja ta ei peaks olema menetlusosaline, jätab ringkonnakohus tema seisukohad tähelepanuta, sh
30. märtsi
31. a määruskaebuse vastuse ja sellele lisatud uued tõendid.
32. Edasi märgib kolleegium, et maakohtu määruse tühistamiseks ei anna praegusel juhul alust asjaolu, et maakohus arvestas määrust tehes kohtutäituri hilinenult esitatud seisukohtade ja tõenditega. Kuigi kohtutäitur esitas
33. jaanuari
34. a seisukoha kaebusele hilinenult, võttis maakohus hagita menetlluses kehtivat uurimispõhimõtet arvestades kohtutäituri seisukoha ja sellele lisatud tõendid asja lahendamisel õigesti arvesse. Ringkonnakohus selgitab, et kui menetlusosaline esitab vastuväite või tõendi pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda TsMS § 331 lg 1 järgi üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Hilinenult esitatud vastuväite ja tõendi menetlemine on kohtu kaalutlusotsus, 5 2-20-16105 millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud kaalumispiire. Praegusel juhul ringkonnakohus seda ei tähelda. Küll on aga õige avaldaja etteheide maakohtule, et maakohus pidanuks hilinenult esitatud vastuväidete ja tõendite kohta võimaldama avaldajal seisukoha esitada. Samas on saanud avaldaja esitada vastuväited kohtutäituri vastavale seisukohale ja tõenditele määruskaebuses, mistõttu saab ringkonnakohus neid määruskaebuse lahendamisel arvestada.
35. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud, kui tuvastas avaldaja ja kohtutäituri esitatud tõendite alusel, et kohtutäitur koostas tasuotsused
36. jaanuaril 2018 ning toimetas need avaldajale kätte
37. veebruaril
38. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Kui tasuotsused ei vastanud vorminõuetele, s.o neil ei olnud vastuolus

§ 31

lg-ga 3 kohtutäituri allkirja, oli avaldajal võimalus esitada nende peale kaebus TMS § 217 lg-s 1 ettenähtud korras, sest see näeb ette kaebuse esitamise tähtaja nii vormiliste kui ka sisuliste puuduste vaidlustamiseks. Kuna avaldaja ei esitanud toona kaebust, on ta TMS § 217 lg 6 järgi kaotanud õiguse tugineda asjaoludele, mida ta oleks võinud toona kaebuses esitada. Samal põhjusel ei saa avaldaja tugineda ka sellele, et kohtutäitur oleks pidanud võtma eraldi kinnituse iga

1. veebruaril 2018 üleantud dokumendi kättetoimetamise kohta. Eelnevat arvestades lähtub ringkonnakohus sellest, et kohtutäitur koostas ja toimetas tasuotsused avaldajale kätte
2. veebruaril
4. Hoolimata sellest, et kohtutäitur tegi täitemenetluse alguses tasuotsused ja avaldaja ei ole neid tähtaegselt vaidlustanud, oleks kohtutäitur pidanud kolleegiumi hinnangul tegema täitemenetluse lõpus uued, kehtivatest põhitasu määradest lähtuvad põhitasu otsused. Sellest tulenevalt oli avaldajal õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevusetuse peale, kui kohtutäitur täitemenetluse lõpus uusi tasuotsuseid ei teinud. 13.
5. Kohtutäitur tegi tasuotsused mõned päevad pärast seda, kui Riigikohtu üldkogu kuulutas välja osaotsuse, millega ta tunnistas

§ 35

lg-d 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja edasiulatuvalt kehtetuks, ning lükkas osaotsuse jõustumise edasi kuue kuu võrra arvates selle kuulutamisest. Üldkogu selgitas, et kuni otsuse jõustumiseni kehtivad

§ 32

lg-d 2 ja 3 endisel kujul ja neid tuleb kohaldada kohtutäituri põhitasu määramisel ning tasu puudutavate vaidluste lahendamisel (vt Riigikohtu üldkogu

1. jaanuari
2. a osaotsus tsiviilasjas nr 2-15-17249). Seega lähtus kohtutäitur täitemenetluse alguses põhitasu otsuseid tehes iseenesest õigesti nende tegemise ajal kehtinud põhitasu määradest. Ringkonnakohus selgitab, et kohtutäituri põhitasu otsus tehakse täitemenetluse alguses, rahalise nõude korral lähtuvalt sissenõudja nõude suurusest (

§ 35

). Põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita, millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel või n-ö väljaspool täitemenetlust. Täitemenetluse alguses näidatakse kogu põhitasu suurus koos käibemaksuga seetõttu, et kui võlgnik täidab täitedokumendi talle selleks antud vabatahtliku tähtaja jooksul, peab ta

§ 32

lg 4 kolmanda lause kohaselt põhitasu maksma üksnes pooles ulatuses seaduses ettenähtust.

§ 32

lg 4 teise lause järgi näidatakse põhitasu otsuses ka vabatahtliku täitmise korral tasumisele kuuluv pool põhitasust. Kui sundtäitmisele esitatud rahaline nõue õnnestub kohtutäituri tegevuse tulemusel täita osaliselt, tuleb arvestada

§ 32

lg-s 5 sätestatuga, mille kohaselt on kohtutäituril sel juhul õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kui sundtäitmisele esitatud nõue täidetakse n-ö väljaspool täitemenetlust, arvutatakse kohtutäituri tasu

§ 41lg-s 2 sätestatud alusel ja tingimustel.

Seega tuleb nõude osalisel või väljaspool täitemenetlust rahuldamise korral kohtutäituril teha 6 2-20-16105 uus põhitasu otsus (vt nt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 11). Eelnev tähendab seda, et kui täitemenetlustes oleks õnnestunud kinnistute müügist laekunud raha arvel hüpoteekidega tagatud nõuded rahuldada üksnes osaliselt või kinnistuid ei oleks üldse õnnestunud müüa, oleks kohtutäitur pidanud tegema uue põhitasu otsuse. Kohtupraktikas on leitud, et kohtutäitur peab uue põhitasu otsuse tegemisel lähtuma selle tegemise ajal kehtivatest põhitasu määradest, mitte täitemenetluse algatamise ajal kehtinud põhitasu määradest (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a määrus tsiviilasjas nr 2-1812445, p 22;
5. aprilli
6. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-13379, p 21). Ebaõiglane oleks aga halvemini kohelda võlgnikku, kelle suhtes algatatud täitemenetluses õnnestub kohtutäituri tegevuse tulemusel sissenõudja nõue rahuldada täies ulatuses. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kohtutäitur peab täitemenetluse lõpus tegema uue, kehtivatest põhitasu määradest lähtuva põhitasu otsuse ka juhul, kui ta on täitemenetluse algatamisel koostatud põhitasu otsuses lähtunud põhiseadusega vastuolus olevast põhitasu määrast ning sissenõudja nõue rahuldatakse täitemenetluses täies ulatuses. Sellist tõlgendust toetavad ka Riigikohtu
7. septembri
8. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-17249 ja
9. jaanuari
10. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-
11. Nimelt kohustas Riigikohus nendes asjades kohtutäiturit võlgniku kaebuse uuel läbivaatamisel lähtuma kehtivatest põhitasu määradest olenemata sellest, et kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse tegemise ajal kehtisid teised, hiljem põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud põhitasu määrad. Ringkonnakohus arvestab ka sellega, et täitemenetluse alguses näidatakse kogu põhitasu suurus koos käibemaksuga eelkõige seetõttu, et kui võlgnik täidab täitedokumendi talle selleks antud vabatahtliku tähtaja jooksul, peab ta

§ 32

lg 4 kolmanda lause kohaselt põhitasu maksma üksnes pooles ulatuses seaduses ettenähtust. Lisaks õigustab praegu uutest tasumääradest lähtumist ka asjaolu, et kinnistute müük kohtutäituri kontrolli all kui toiming, mille tulemusel sissenõudja nõuded rahuldati ja kohtutäituril tekkis õigus põhitasule, toimus pärast uute põhitasu määrade kehtestamist. 13.

1. Kuivõrd kohtutäituril oli kohustus teha uued põhitasu otsused, sai avaldaja kaebusega vaidlustada nende tegemata jätmist, s.o kohtutäituri tegevusetust. Ringkonnakohus selgitab, et olukorras, kus kohtutäitur ei tee uut põhitasu otsust, on võlgnikul õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevusetuse peale uue otsuse tegemata jätmise tõttu. Sel juhul hakkab TMS § 217 lg 1 järgne kümne päeva pikkune kaebuse esitamise tähtaeg kulgema hetkest, mil võlgnik saab teada, et kohtutäitur ei kavatse uut põhitasu otsust teha (vt nt Riigikohtu
2. detsembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 13). Asja materjalidest nähtub, et avaldaja pöördus
4. augusti
5. a e-kirjaga kohtutäituri poole sooviga saada teada, kuna kohtutäitur edastab talle tasuotsused ja täitemenetluste lõpetamise otsused. Kohtutäitur vastas
6. augusti
7. a e-kirjaga, et edastas avaldajale tasuotsused kaks aastat tagasi ning edastab veel täitemenetluse lõpetamise otsused. Avaldaja palus
8. augusti
9. a e-kirjaga saata endale siiski ka tasuotsused ning kohtutäitur edastas avaldajale
10. augusti
11. a e-kirjaga nii täitemenetluse alguses tehtud tasuotsused kui ka täitemenetluse lõpetamise otsused (vt avalduse lisad 3 ja 4; kohtutäituri
12. novembri
13. a seisukoha lisa 10). Ringkonnakohtu hinnangul pidi avaldaja hiljemalt nende kättesaamisel aru saama, et kohtutäitur ei kavatse uusi põhitasu otsuseid teha. Asja materjalidest ei nähtu, millal sai avaldaja kohtutäituri
14. augusti
15. a e-kirja ja selle manused kätte, kuid ka juhul, kui avaldaja sai need kätte samal päeval, on tema
16. septembri
17. a kaebus esitatud tähtaegselt, kuivõrd kaebetähtaeg hakkas kulgema
18. augustil 2020 ning lõppes
19. septembril 2020 (
20. september
21. a oli puhkepäev). 7 2-20-16105 Avaldaja on
22. septembri
23. a kaebuses taotlenud tasuotsuste tühistamist, kuid soovinud ka kohtutäituri põhitasu vastavusse viimist kehtivate põhitasu määradega. Sellises olukorras sai kohtutäitur jätta avaldaja kaebuse rahuldamata osas, milles avaldaja taotles tasuotsuste tühistamist, kuid oleks avaldaja teist taotlust pidanud käsitama kaebusena enda tegevusetuse peale, milles on taotletud ka uute põhitasu otsuste tegemist, ning selle rahuldama. Kohtutäitur seda ei teinud ning maakohus ei arvestanud sellega kohtutäituri
24. oktoobri
25. otsuse õiguspärasuse hindamisel. Kui maakohus oleks sellega arvestanud, tulnuks tal kohtutäituri
26. novembri
27. a otsus tühistada osas, milles kohtutäitur ei rahuldanud avaldaja kaebust põhitasu puudutavas osas.
28. Ülaltoodud põhjendustel tuleb maakohtu määrus tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata avaldaja kaebuse kohtutäituri
29. oktoobri
30. a otsuse peale. Avaldaja kaebus jääb rahuldamata osas, milles ta taotleb kohtutäituri tasuotsuste tühistamist. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue määruse, millega tühistab kohtutäituri
31. oktoobri
32. a otsuse ning kohustab teda avaldaja
33. septembri
34. a kaebust kohtutäituri põhitasu puudutavas osas määruse põhjendusi arvestades uuesti läbi vaatama.
35. Maakohtu määruse osalise tühistamise tõttu muudab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 173 lg-tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks määruskaebemenetluse kulude jaotuse. Avalduse ja määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu jätab ringkonnakohus menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 172 lg 1 II lause alusel menetlusosaliste enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik 8