Obsah (16)

§ 108§ 100§ 82§ 103§ 401§ 164§ 167§ 142§ 143§ 145§ 397§ 113§ 149§ 42§ 44§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaie Almere Otsuse tegemise aeg ja koht 30.06.2021 Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-126752 Tsiviilasi Krediidikaitse G

§ 108lg 1.

Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (

§ 108lg 1).

Raha maksmise aluseks olev kohustus võib tuleneda seadusest või lepingust. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (

§ 100

). Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval (

§ 82lg 1).

Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav (

§ 103lg 1 ls 1).

Seega peab kohus hagi lahendamiseks tuvastama, et poolte vahel oli kehtiv leping, kohustus on muutunud sissenõutavaks, kostjad rikkusid lepingut ja kostjad vastutavad lepingu rikkumise eest.

1. Kohus tuvastab esitatud tõendite alusel vaidluse lahendamise jaoks järgmised olulised asjaolud. Credit Invest OÜ (laenuandja) ka kostja 1 sõlmisid 12.02.2020 laenulepingu nr Ci201717632, mille alusel sai kostja 1 laenu 3000 eurot intressiga 6,00% kuus (dtl 42-46). Viivisemäär on lepingu järgi 0,20% päevas. Kostja kohustus laenu tagastama 12.03.2020 (laenulepingu p 3.4). Laenuandja sõlmis laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks T. S.ga (kostja 2) 12.02.2020 käenduslepingu, mille kohaselt vastutab kostja 2 lepingust tulenevate kohustuste eest maksimaalselt summas 6000 eurot (dtl 50-51).
2. Laenuandja loovutas 10.07.2020 nõude kostjate vastu hagejale (dtl 53 ja 102).
3. Kohus selgitas 23.04.2021 määrusega vaidlusele kohalduvat õigust ja poolte tõendamiskoormist (dtl 92-95).
4. Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma (

§ 401lg 1).

Esitatud asjaoludel vastab kostja 1 ja laenuandja vahel sõlmitud leping krediidilepingu tunnustele. Krediidilepingu kohaselt pidi kostja 1 krediidi summas 3000 eurot tagastama 12.03.2020. Kostja 1 on omaks võtnud, et ta sai raha kätte ja krediiti tähtaegselt ei tagastanud. Kostjad võtsid vastuses hagile hagi õigeks põhivõla osas. Võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (

§ 164lg 1 ls 1).

Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (

§ 164lg 2).

Nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale (

§ 167lg 1).

Hageja on oma nõudeõiguse kostjate vastu tõendanud.

1. Kohus leiab, et laenu- ja käendusleping on sõlmitud kehtivalt. Mõlemad lepingud olid kostjatega läbi räägitud. Kostjad ei ole tõendanud lepingute tühisust.
2. Käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (

§ 142lg 1).

Tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik (

§ 143lg 1).

Lepingut ei peeta tarbijakäenduslepinguks, kui käendajaks on füüsiline isik, kes on ühtlasi põhivõlgnikuks oleva juriidilise isiku ainuosanik ja juhatuse liige (RKTKo 3-2-1-124-12, p 15). Esitatud asjaoludel vastab laenuandja ja kostja 2 vahel sõlmitud leping käenduslepingu tunnustele. Käenduslepingus oli kokku lepitud vastutuse maksimummäär. Seega on käendusleping igal juhul kehtiv. Tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga, kuna käendajaks isik, kes on ühtlasi põhivõlgnikuks oleva juriidilise isiku ainuosanik ja juhatuse liige Kostjad ei vaielnud vastu käenduslepingu sõlmimisele. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada (

§ 145lg 1).

Kostjad pole kohustuse rikkumisele vastu vaielnud ja võtsid põhivõla 3000 euro osas hagi 08.12.2020 menetlusdokumendis õigeks. Kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud 3 avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi (TsMS § 440 lg 1). Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi põhivõla 3000 euro osas õigeksvõtul põhineva otsusega. 14. Kohus analüüsib intressinõuet 180 eurot. Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud (

§ 397lg 1).

Laenuleping on sõlmitud majandus- ja kutsetegevuses ning pooled on laenulepingu p-is 3.6 kokku leppinud, et laenult 3000 eurot tuleb maksta intressi 6% kalendrikuus (180 eurot) (dtl 42). Hagejal on õigus arvestada kostjatele tasumata võlgnevuselt intressi perioodi 12.02.2020 kuni 12.03.2020 eest summas 180 eurot. Vastavalt tuleb intressinõue rahuldada. 15. Kohus võtab seisukoha viivisenõude osas. Hageja palub kostjatelt välja mõista viivis perioodi 13.03.2020 kuni 30.09.2020 eest summas 1122 eurot. Samuti palub hageja kostjatelt alates 01.10.2020 solidaarselt välja mõista sissenõutavaks muutumata viivis viivisemääraga 0,20% päevas põhinõude (3000 euro) tasumata osalt, kuid mitte suuremas summas kui 1698,00 eurot. Kostjad taotlevad viivisenõude vähendamist ning on palunud võtta aluseks seadusjärgse viivisemäära. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (

§ 113lg 1 ls 1).

Kui lepingus on kokkulepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivisemääraks intressimäär (

§ 113lg 1 ls 3).

Viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest (TsMS § 367). 16. Laenulepingu p-is 3.9 on laenuandja ja kostja 1 kokku leppinud viivisemääras 0,2% päevas. Käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga (

§ 149lg 1 ls 1).

Riigikohtu seisukoha järgi ei ole viivise vähendamise vastuväide vahetult seotud põhivõlgniku isikuga ega ka põhivõlgniku kujundusõigus (RKTKo 3-2-1-13914, p 16). Vastavalt saab kostja 2 tugineda kostja 1 viivise vähendamise vastuväitele. Kui viivis on ebamõistlikult suur, võib võlgnik nõuda viivise vähendamist mõistliku suuruseni arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1).

Kui viivisenõue ei ületa põhivõlgnevust, on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus isikul, kes taotleb viivise vähendamist (RKTKo 2-18-7296, p 23). Seetõttu peab kostja 1 tõendama viivise vähendamise taotluse aluseks olevaid asjaolusid. 17. Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud (

§ 42lg 1 ls 1).

Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt hüvitist (

§ 42lg 3 p 5).

Kui tüüptingimust eelduslikult ebamõistlikku tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav (

§ 44

). Kohus on seisukohal, et hageja nõude aluseks on majandustegevuse raames sõlmitud laenuleping ning seega ei kohaldu tarbijalepingu sätted. 18. Kohus leiab, et kostjate taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu. Laenulepingust tulenev viivisenõue on seaduslik ja põhjendatud. Kostjad ei ole menetluses välja toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid aluse

§ 162lg 1 kohaldamiseks ja viivise vähendamiseks.

Viivisenõue ja määr on kooskõlas kohtupraktikaga. 4 Riigikohus ei ole varasemas praktikas pidanud majandustegevuses ebamõistlikult kahjustavaks viivisemäära 0,25% päevas so 91,25% aastas (RKTKo 2-18-17536, p 17). Seega ei saa majandustegevuses lugeda ebamõistlikult kahjustavaks viivisemäära 0,2% päevas. Covid-19 mõjutused ei ole aluseks viivisenõude vähendamisel.

1. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi.
2. Kostjad taotlesid määrata kohtuotsuses kindlaks selle täitmise kord TsMS § 445 lg 1 alusel selliselt, et kostjad tasuvad nendelt väljamõistetava võlgnevuse katteks igakuiselt 200 eurot kuus kuni võlgnevuse tasumiseni. Hageja kostjate taotlusega ei nõustu. Kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga (TsMS § 445 lg 1). Kohus jätab rahuldamata kostjate taotluse otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramiseks. Taotlus ei ole põhjendatud. Kohtu hinnangul saab TsMS § 445 alusel täitmist ajatada väga erandlikel asjaoludel. Kostjad ei ole toonud välja ega tõendanud erandlike asjaolude esinemist.
3. Kohus märgib ka, et kostja omaksvõtu osas 3000 eurot on kohus teinud õigeksvõtul põhineva otsuse, mis on TsMS § 468 lg 1 p 1 kohaselt viivitamatult täidetav. MENETLUSKULUD
4. Kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostjate taotlus, et põhivõla osas kantud kulud tuleb jätta hageja kanda, ei ole põhjendatud. Hagi esitamise põhjus on tingitud kostjate enda käitumisest. Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulud tuleb jätta täielikult, nii õigeksvõtul põhineva otsuse kui ka ülejäänud osas, solidaarselt kostjate kanda. Kostjad ei ole tõendanud et nad on põhivõlga kohtueelselt tunnistanud. Kostjad ei ole võla katteks makseid teinud ning seetõttu oli kohtusse pöördumine vajalik.
5. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lg 4). TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik 5