← Eesti

1-20-1599/54

Obsah (9)§ 210§ 212§ 64§ 209§ 63§ 73§ 491§ 345§ 25

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 210

lg 2 ja § 212 lg 1 järgi ning Ellen Merelaiu (Merelaid) süüdistuses

§ 210lg 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 15.

septembri

  1. a otsus - Rain Merelaiu kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt; - Ellen Merelaiu kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar, kassatsioonid - prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Anneli Pärt; - kannatanu Eesti Vabariik (Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kaudu), esindaja Eva Rückenberg
  2. aprill 2022, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Teha kriminaalasjas osaotsus, millega: 1.1 tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  4. septembri
  5. a ja Viru Maakohtu
  6. märtsi
  7. a otsus osas, millega: 1.1.1 Rain Merelaid tunnistati süüdi

§ 212

lg 1 järgi ja teda karistati selle kuriteo eest üheaastase vangistusega; 1.1.2 Rain Merelaiule mõisteti

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks kolm aastat vangistust, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel kahe aastani; 1.1.3 Rain Merelaiu apellatsioonimenetluse kulu jäeti süüdistatava kanda; 1.2 teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1.2.1 tunnistada Rain Merelaid süüdi

§ 209

lg 1 – § 25 lg 2 ja § 345 lg 1 järgi, mõistes talle

§ 63

lg-t 1 kohaldades karistuseks 9 kuud vangistust; 1.2.2 mõista Rain Merelaiule

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks 2 aastat ja 9 kuud vangistust, vähendades seda Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1 aasta ja 10 kuu pikkuse 1-20-1599 vangistuseni, mis jääb maakohtu otsuses märgitud tingimustel

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata; 1.2.3 mõista Eesti Vabariigilt Rain Merelaiu kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 420 eurot

  1. Jätkata kassatsioonimenetlust ja lahendada kriminaalasi hiljem eraldi otsusega osas, millega: 2.1 kohtud rahuldasid osaliselt Eesti Vabariigi (Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kaudu) avalik-õigusliku nõudeavalduse, mõistes Rain Merelaiult riigi kasuks välja 87 340 eurot ning Rain Merelaiult ja Ellen Merelaiult solidaarselt 56 397 eurot 38 senti; 2.2 kohtud jätsid avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks kehtima Raini ja N kinnisasjale seatud kohtulikud hüpoteegid; 2.3 kohtud jätsid süüdistatavate kanda valitud kaitsjale enne apellatsioonimenetlust makstud tasu ka selles osas, milles see menetluskulu oli tingitud avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamisest. Lugeda avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kuluks 1110 eurot Rain Merelaiu valitud kaitsjale enne apellatsioonimenetlust makstud tasust ja 825 eurot Ellen Merelaiu kaitsjale enne apellatsioonimenetlust makstud tasust; 2.4 ringkonnakohus jättis Ellen Merelaiu apellatsioonimenetluse kulu süüdistatava kanda; 2.5 on tarvis otsustada kassatsioonimenetluse kulu hüvitamine.
  2. Muus osas, s.o käesoleva resolutsiooni punktides 1–2 nimetamata otsustustes, jätta kohtuotsused muutmata.
  3. Kassatsioonide rahuldamine otsustada hilisemas osaotsuses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  4. Rain Merelaid ja Ellen Merelaid anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 210 lg 2 järgi kahes ühiselt toime pandud soodustuskelmuses. R. Merelaidu süüdistatakse veel kahes soodustuskelmuses ja

§ 212lg 1 järgi kindlustuskelmuses.

  1. Soodustuskelmustest kaks esimest pani R. Merelaid süüdistuse kohaselt toime üksinda, kaks hilisemat aga koos E. Merelaiuga. R. Merelaid oli
  2. detsembrini 2015 Mercanter Invest OÜ (edaspidi Mercanter; äriregistrist kustutatud
  3. juunil 2019) juhatuse liige ja alates
  4. jaanuarist 2016 selle äriühingu volitatud esindaja. E. Merelaid oli talle etteheidetavate tegude ajal Mercanteri juhatuse liige. Ajavahemikul
  5. novembrist 2010 kuni
  6. augustini 2017 sai Mercanter Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt (edaspidi PRIA) neljal korral pettusega investeeringutoetust kogusummas 189 408,64 eurot järgmiselt: 1) PRIA
  7. aprilli
  8. a käskkirjaga määrati Mercanterile toetus veisefarmi parendamiseks. Toetuse väljamaksmise eeldus oli toetuse saaja eelnev investeering investeeringuobjektile (omafinantseering) ja selle kohta dokumentide esitamine. R. Merelaid koostas ja esitas 2

(15)1-20-1599
  1. augustil 2012 ning
  2. aprillil 2013 PRIA-le veisefarmi rekonstrueerimise kohta ebaõigeid andmeid sisaldavad kuludeklaratsioonid ning nende lisadena võltsitud dokumendid, millega ta lõi PRIA ametnikele ebaõige ettekujutuse omafinantseeringu katmisest kuludokumentides näidatud summas. R. Merelaiu esitatud valeandmete alusel maksis PRIA Mercanterile alusetult 45 671,26 eurot toetust; 2)
  3. detsembril 2012 esitas R. Merelaid Mercanteri nimel PRIA-le taotluse, saamaks 87 880 eurot toetust põllumajandusseadmete soetamiseks. Näitamaks seadmete maksumust tegelikust suuremana ja vältimaks sel viisil toetuse saamisel kehtinud omafinantseeringukohustuse täitmist, esitas R. Merelaid PRIA-le võltsitud hinnapakkumised. Nende valeandmete alusel määras PRIA
  4. aprillil 2013 Mercanterile toetuse summas 87 880 eurot. Näitamaks Mercanteri omafinantseeringut, mida tegelikult ei tehtud, esitas R. Merelaid
  5. juunil ja
  6. juulil 2013 ning
  7. jaanuaril 2015 PRIA-le sisult ebaõigete andmetega kuludeklaratsioonid ja nende lisadena võltsitud arved, maksekorraldused ning vara üleandmise-vastuvõtmise aktid. Nende dokumentide alusel, mis kajastasid investeeringuobjektide hinda tegelikust suuremana, maksis PRIA aastatel 2013–2015 Mercanterile alusetult 87 340 eurot toetust; 3)
  8. märtsil 2015 esitas R. Merelaid Mercanteri nimel PRIA-le taotluse, et saada toetust lihaveisefarmi ehitamiseks ning põllutööriistade soetamiseks, taastamaks tulekahjus hävinud farm. Koos investeeringutoetuse taotlusega esitas R. Merelaid ka hinnapakkumised. PRIA rahuldas taotluse
  9. oktoobril
  10. Toetuse väljamaksmise eeldus oli toetuse saaja eelnev investeering investeeringuobjektile ja selle kohta dokumentide esitamine. Toetuse osamaksete saamiseks esitas E. Merelaid
  11. mail ja
  12. septembril 2016 PRIA-le sisult ebaõigete andmetega maksetaotlused ja nende lisadena võltsitud arved, maksekorraldused, üleandmise-vastuvõtmise aktid. Ehitustöid ei tehtud maksetaotlustes kajastatud mahus ega maksumuses. Veel esitas R. Merelaid
  13. novembril 2016 paikvaatluse käigus PRIA töötajale võltsitud ehitustööde päevikud. Võltsitud dokumentide esitamisega lõid R. Merelaid ja E. Merelaid PRIA ametnikele ebaõige ettekujutuse Mercanteri omafinantseeringu tasumise kohta. Valeandmete alusel maksti Mercanterile alusetult 42 295,88 eurot toetust; 4)
  14. detsembril 2015 esitas E. Merelaid Mercanteri nimel PRIA-le taotluse, saamaks toetust mitmesuguste masinate ostmiseks. PRIA
  15. aprilli
  16. a otsusega rahuldati taotlus osaliselt. Toetuse väljamaksmise eeldus oli toetuse saaja eelnev investeering investeeringuobjektile ja selle kohta dokumentide esitamine. Selleks, et näidata PRIA-le Mercanteri omafinantseeringut, mida tegelikult ei tehtud, ja saada toetust, esitas R. Merelaid
  17. juunil ja
  18. augustil 2016 PRIA-le maksetaotlused / kulutuste aruanded ning nende lisadena võltsitud dokumendid kulutuste tegemise kohta. PRIA tegi
  19. novembril 2016 otsuse esimese osamakse tegemise kohta summas 14 101,50 eurot. Teine osamakse summas 16 244,55 eurot jäi taotluse kontrolli ja kriminaalmenetluse alustamise tõttu välja maksmata. 3.

§ 212lg 1 järgi süüdistatakse R.

Merelaidu selles, et ta esitas

  1. juunil 2017 Mercanteri nimel Salva Kindlustuse AS-ile valeandmeid kindlustusjuhtumi kohta.
  2. septembril 2013 toimus tulekahju, mille tagajärjel hävis Mercanteri loomalaut koos küüniga. Salva Kindlustuse AS hüvitas Mercanterile hoonete taastamismaksumuse, millest oli maha arvatud nende kulum. Kindlustuslepingu kohaselt tekkis Mercanteril õigus kulumi hüvitamisele juhul, kui põlenud hoonete asemele ehitatakse uued samaväärsed ehitised.
  3. juunil 2017 edastas R. Merelaid Salva Kindlustuse AS-ile OÜ A näilikud arved ja nende tasumist tõendavad maksekorraldused ning ehitustööde päevikud ja kaetud tööde aktid. Tegelikult ei olnud OÜ A neid arveid esitanud ega töid teinud ja R. Merelaid teadis seda. Kõnesolevate dokumentide esitamise eesmärk oli luua 3

(15)1-20-1599 Salva Kindlustuse AS-ile ebaõige ettekujutus uue hoonekompleksi ehitustööde mahu kohta, et saada kindlustushüvitist ka kulumi osas. Avalik-õiguslik nõudeavaldus
  1. Kannatanu Eesti Vabariik (PRIA kaudu) esitas
  2. augustil 2018 Mercanteri ja R. Merelaiu ning E. Merelaiu vastu avalik-õigusliku nõudeavalduse alusetult makstud toetuse ehk 189 408,64 euro tagastamiseks. Mercanteri suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisel täpsustas kannatanu
  3. septembril 2020 enda nõuet, paludes välja mõista 134 011,26 eurot R. Merelaiult ja 56 397,38 eurot R. Merelaiult ning E. Merelaiult solidaarselt. Maakohtu otsus
  4. Viru Maakohus tegi
  5. märtsil 2021 lühimenetluse otsuse, millega ta: 1) lõpetas aegumise tõttu kriminaalmenetluse osas, mis puudutas R. Merelaiule käesoleva otsuse punkti 2 alapunktis 1 kirjeldatud teos esitatud süüdistust; 2) tunnistas R. Merelaiu

§ 210

lg 2 järgi süüdi käesoleva otsuse punkti 2 alapunktides 2– 4 märgitud tegudes ja karistas teda kaheaastase vangistusega; 3) tunnistas R. Merelaiu süüdi

§ 212

lg 1 (otsuses ekslikult lg 2) järgi ja karistas teda üheaastase vangistusega; 4) mõistis R. Merelaiule

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse kolm aastat vangistust, vähendades seda kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 238 lg 2 alusel kahe aastani. Kohus jättis selle karistuse

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kahe ja poole aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata; 5) tunnistas E. Merelaiu süüdi ja karistas teda

§ 210

lg 2 järgi; 6) kohaldas

§ 491lg 1 alusel lisakaristusena ettevõtluskeeldu R.

Merelaiule kaheks aastaks ja E. Merelaiule üheks aastaks; 7) rahuldas osaliselt Eesti Vabariigi (PRIA kaudu) avalik-õigusliku nõudeavalduse, mõistes R. Merelaiult riigi kasuks välja 87 340 eurot ning R. Merelaiult ja E. Merelaiult solidaarselt 56 397,38 eurot; 8) jättis Viru Maakohtu

  1. mai
  2. a määrusega seatud kohtulikud hüpoteegid tagama avalikõiguslikku nõudeavaldust; 9) jättis rahuldamata prokuratuuri taotluse konfiskeerimise asendamise kohaldamiseks ja selle tagamiseks; 10) tegi menetluskulude hüvitamise otsustuse.
  3. Maakohus tuvastas, et PRIA-le esitatud arved erinesid tegelikest nii kuupäevade, kauba hinna kui ka muude asjaolude poolest ning maksekorraldused ei kajastanud Mercanteri tegelikke arveldusi. PRIA-le esitatud arveid ega üleandmise-vastuvõtmise akte ei koostanud ega allkirjastanud nendel dokumentidel märgitud isikud. Nii Mercanteri tegelikud kui ka väidetavad koostööpartnerid on kinnitanud, et nemad ei ole koostanud ega esitanud neid arveid ega muid dokumente, mida Mercanter PRIA-le esitas. Tegelikult soetas Mercanter kaupu soodsamalt, kui ta PRIA-le näitas, 4

(15)1-20-1599 või jättis need üldse soetamata. R. Merelaid ja E. Merelaid juhtisid Mercanteri koos, täites selle juures eri aegadel erinevaid rolle. Kahe viimase investeeringutoetuse taotlemine ja selle raames PRIA-le võltsitud dokumentide esitamine toimus süüdistatavate ühisel tahtel ja kooskõlastatud tegevusega. Mõlema süüdistatava panus oli lõppeesmärgi saavutamiseks oluline. Süüdistatavad panid soodustuskelmused toime kavatsetult.
  1. Kindlustuskelmust tõendavad Salva Kindlustuse AS-i esitatud dokumentaalsed tõendid ja osalt ka soodustuskelmust kinnitavad tõendid. R. Merelaid esitas kindlustusandjale võltsitud arved, maksekorraldused, ehitustööde päevikud ja kaetud tööde aktid. Tegelikult OÜ A selliseid arveid ei esitanud ega teinud ka arvetel kajastatud töid.
  2. Ühe soodustuskelmuse kohta kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu tuleb selles osas jätta läbi vaatamata ka avalik-õiguslik nõudeavaldus. Ülejäänud ulatuses, s.o summas 143 737,38 eurot, on avalik-õiguslik nõudeavaldus põhjendatud. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg 1 sätestab, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. ELÜPS § 111 on viitenorm. Volitusnormid, mille alusel saab toetusi tagasi nõuda, tulenevad Euroopa Liidu asjakohastest määrustest. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 (edaspidi määrus nr 1306/2013) art 54 lg-st 1 tuleneb, et iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt. Nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 (edaspidi määrus nr 2988/95) art 7 järgi võib ühenduse haldusmeetmeid kohaldada ka isikute suhtes, kes eiramises osalesid, ning nende isikute suhtes, kes vastutavad eiramise eest või peavad tagama, et eiramisi ei toimuks. Seega on kannatanul õigus esitada nõue ka R. Merelaiu ja E. Merelaiu vastu. Apellatsioonid
  3. Maakohtu otsuse vaidlustasid R. Merelaiu ja E. Merelaiu kaitsjad, kes taotlesid otsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleti otsuse tühistamist avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise osas. Ringkonnakohtu otsus
  4. Tartu Ringkonnakohtu
  5. septembri
  6. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulu jäeti süüdistatavate kanda.
  7. Ringkonnakohus leidis, et maakohus hindas tõendeid õigesti ega rikkunud põhistamiskohustust. Mercanter sai toetust pettusega, jättes täitmata toetuse saamiseks nõutava omafinantseeringu ja esitades võltsitud dokumente. Väide, et süüdistatavad ei teadnud dokumentide võltsitusest, ei pea paika. Süüdistatavate eesmärk oli PRIA eksitamine omafinantseeringu tasumise osas.
  8. Kindlustuskelmus on samuti tõendatud. R. Merelaid esitas kindlustusandjale OÜ A arved, ehitustööde päevikud ja kaetud tööde aktid. Tegelikult ei ole OÜ A selliseid arveid esitanud ega arvetel näidatud töid teinud. Kindlustusandja palus R. Merelaiul korduvalt esitada tööde eest tasumist kinnitavad panga allkirjastatud maksekorraldused, ent R. Merelaid seda ei teinud.
  9. Maakohus leidis õigesti, et määruse nr 2988/95 art 7 kohaselt on kannatanul õigus nõuda alusetult makstud toetuse tagastamist ka R. Merelaiult ja E. Merelaiult. 5
(15)1-20-1599 KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD E. Merelaiu kaitsja kassatsioon
  1. E. Merelaiu kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja enda kaitsealuse õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja otsuste tühistamist avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise osas, paludes jätta selle läbi vaatamata.
  2. Kaitsja väitel ei teadnud E. Merelaid, et Mercanteri raamatupidamises olnud dokumendid erinesid töövõtjate ja müüjate valduses olevatest dokumentidest. Kuna soodustuskelmus eeldab tahtlust, siis puudub E. Merelaiu käitumises kuriteokoosseis. Pole tõendatud, et süüdistatavad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult.
  3. Avalik-õiguslik nõudeavaldus tuleb jätta läbi vaatamata. ELÜPS § 111 võimaldab toetust tagasi nõuda vaid toetuse saajalt, kelleks oli Mercanter. Mercanter on küll äriregistrist kustutatud, kuid seda põhjusel, et ta ühines Mereel Invest OÜ-ga. Ühinemisel läheb ühendatava ühingu vara, sh kohustused, äriseadustiku (ÄS) § 391 lg 4 kohaselt üle ühendavale ühingule. Seega on kohustus alusetult saadud toetus tagastada läinud üle Mereel Invest OÜ-le, kelle vastu ei ole aga nõuet esitatud. Määruse nr 2988/95 art 7 tekstist ei selgu, kas haldusmeetmeid ja -karistusi on võimalik igal juhul kohaldada nõude eiramise eest vastutavate isikute suhtes või saab seda teha üksnes juhul, kui toetuse saajalt endalt toetust tagasi nõuda ei õnnestu. Nõude esitamine ainult füüsiliste isikute vastu viib toetuse saaja alusetu rikastumiseni. Olukorras, kus rikkumine on toimunud, võivad juhatuse liikmed selle eest vastutada, kuid õigeks ei saa pidada seda, et alusetult makstud toetuse peaksid hüvitama vaid nemad. Määruse nr 1306/2013 art 54 lg-te 1 ja 3 kohaselt saab nõude esitada üksnes toetuse saaja, aga mitte kolmanda isiku vastu. R. Merelaiu kaitsja kassatsioon
  4. R. Merelaiu kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt taotleb samuti enda kaitsealuse õigeksmõistmist ja avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmist.
  5. Kaitsja märgib, et pole tuvastatud, kes tegelikult ehitustöid tegi ja kuidas ning millises summas nende eest tasuti. Kohtud on põhjendamatult järeldanud, et R. Merelaid esitas teadvalt võltsitud dokumente. Üheselt ei ole tuvastatud ei see, et dokumendid olid võltsitud, ega see, kes millist dokumenti võltsis. Järelikult pole R. Merelaiu süü ümberlükkamatult tõendatud.
  6. Määruse nr 1306/2013 art 54 lg 1 kohaselt taotlevad liikmesriigid toetuse tagasimaksmist selle saajalt. Seega ei ole võimalik esitada tagasinõuet üksnes rikkumise toime pannud füüsilise isiku vastu ja jätta nõue toetuse tegeliku saaja vastu esitamata. Toetuse saaja Mercanteri kohustused on läinud üle Mereel Invest OÜ-le. Seega ei vasta R. Merelaiu vastu esitatud nõue KrMS § 381 tingimustele ning nõudeavaldus tulnuks jätta KrMS § 2962 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. Kannatanu kassatsioonivastus
  7. Kannatanu palub jätta kassatsioonid rahuldamata. Avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise kohta märgib kannatanu muu hulgas, et tema nõude aluseks on määruse nr 1306/2013 artiklid 54 ja
  8. Vaatamata asjaolule, et Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada tagasinõue ka toetuse saaja esindaja vastu, tuleneb selline õigus määruse nr 2988/95 artiklist 7 koostoimes ÄS § 188 lg-ga
  9. Nende sätete kohaselt vastutavad R. Merelaid ja E. Merelaid Mercanteri nimel toime pandud eiramise ning seeläbi alusetult saadud toetuse tagastamise eest. Asjaolu, et tänaseks registrist kustutatud Mercanteril on õigusjärglane, 6
(15)1-20-1599 kuid kannatanu ei ole tema vastu nõuet esitanud, ei väära süüdistatavate vastutust. Määruse nr 2988/95 artiklit 7 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et eeskirjade eiramises osalenud isikute suhtes on võimalik haldusmeetmeid ja -karistusi kohaldada ainult koos toetusesaaja või viimase õigusjärglasega. Riigikohtu küsimus ja sellele antud vastused 21. Riigikohus esitas KrMS § 3601 alusel prokuratuurile ja R. Merelaiu kaitsjale küsimuse, kas juhul, kui eeldada, et kohtud tuvastasid õigesti R. Merelaiule kindlustuskelmusena ette heidetud teo faktilised asjaolud, võib kõnesolev tegu olla

§ 212

lg 1 asemel kvalifitseeritav hoopis kelmuse katse (

§ 209

lg 1 – § 25 lg 2) ja võltsitud dokumendi kasutamise (

§ 345lg 1) ideaalkogumina.

22. Prokuratuur märgib, et vaatamata kindlustuskelmuse kuriteokoosseisu sõnastusele, mis keskendub üksnes kindlustusjuhtumile, seisneb kindlustuskelmuse olemus kindlustuslepingu rikkumises. Tõlgendades kindlustusjuhtumi mõistet laiendavalt, on võimalik lugeda sellest hõlmatuks kindlustusleping tervikuna, sh ka kulumihüvitise väljamaksmise tingimusi reguleeriv säte. Seetõttu on prokuratuur ja kohtud käsitanud kõnealust kelmust kindlustuslepingu rikkumisena. Kui asuda seisukohale, et kindlustuskelmuse koosseis hõlmab üksnes kindlustusjuhtumi raames toime pandud kelmusi, võib R. Merelaiu pettuslik tegu kvalifitseeruda kelmuse katse ning võltsitud dokumendi kasutamise ideaalkogumina. Selline tõlgendus võib aga olla vastuolus

§ 212kui erinormi eesmärgiga.

23. R. Merelaiu kaitsja märgib, et kui eeldada, et süüdistatav esitas kindlustusandjale süüdistuses märgitud valeandmeid, ei saa seda tegu kvalifitseerida

§ 212

lg 1 järgi, sest valeandmeid ei esitatud kindlustusjuhtumi kohta, vaid põlenud hoonetekompleksi taastamistööde käigu ja maksumuse kohta. Põhimõtteliselt on võimalik, et olukorras, kus isik on esitanud teadvalt ebaõigeid andmeid taastamistööde maksumuse ja käigu kohta eesmärgiga saada täiendavat kindlustushüvitist, vastutab ta

§ 209lg 1 – § 25 lg 2 ja § 345 lg 1 järgi.

Samas eeldaks isiku süüdimõistmine nende sätete järgi teistsugust süüdistust, milles oleks ära näidatud, millised olid kindlustusandjale esitatud ebaõiged andmed ning milline võinuks olla kannatanu kahju. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Kolleegium käsitleb käesoleva otsuse • I osas süüdistatavate süüküsimust, keskendudes R. Merelaiule kindlustuskelmusena ette heidetud teo materiaalõiguslikule kvalifikatsioonile; • II osas kannatanu avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamist ja • III osas kassatsioonimenetluse tulemust ning menetluskulu hüvitamist. (I) Süüküsimus (A) Üldhinnang
  2. Erinevalt kassaatoritest leiab kolleegium, et kohtud järgisid mõlema süüdistatava süüditunnistamise ja karistamise aluseks olevaid fakte tuvastades kriminaalmenetlusõigust ega teinud ühtegi sellist viga, mis võiks anda alust kohtuotsuseid kassatsiooni korras tühistada. Tõenditest sündinud järeldused – sh need, mis puudutavad R. Merelaiu ja E. Merelaiu tahtlust – 7

(15)1-20-1599 on piisavalt põhistatud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Seetõttu jätab kolleegium kaitsjate väited, mis puudutavad süüdistatavate tegude tõendatust, KrMS § 363 lg 4 p-st 1 juhindudes käsitlemata. Süüdistatavaid

§ 210lg 2 järgi süüdi tunnistades kohaldasid kohtud õigesti ka materiaalõigust.

(B) Materiaalõiguslik hinnang Salva Kindlustuse AS-ile valeandmete esitamise kohta 26. Kohtud ja prokuratuur leidsid ekslikult, et R. Merelaiu tegu, mis seisnes Salva Kindlustuse AS-ile valeandmete esitamises, on karistusõiguslikult käsitatav kindlustuskelmusena (

§ 212lg 1).

  1. Kohtud tuvastasid, et
  2. septembril 2013 toimus N talus tulekahju, mille käigus hävis Mercanteri loomalaut koos küüni, seadmete ja inventariga. Kindlustusandja Salva Kindlustuse AS hüvitas
  3. aastal Mercanterile hoonete taastamismaksumuse, millest oli maha arvatud kulum. Mercanteril oli kindlustuslepingu ja -poliisi kohaselt õigus hüvitisele kulumi osas vaid tingimusel, et ta ehitab põlenud hoonete asemele uued samaväärsed ehitised kindlustuslepingus ette nähtud tingimustel.
  4. juunil 2017 esitas R. Merelaid Mercanteri esindajana kindlustusandjale võltsitud dokumendid selliste taastamistööde kohta, mida tegelikult ei tehtud. Kuna kindlustusandja jõudis asjaolusid kontrollides veendumusele, et dokumendid on võltsitud, siis täiendavat kindlustushüvitist Mercanterile ei makstud. Võltsitud dokumente esitades soovis R. Merilaid luua kindlustusandjale põlenud hoonekompleksi taastamise tegelikust olukorrast ebaõige ettekujutuse ja saada alusetult kindlustushüvitist ka kulumi osas. 28.

§ 212lg 1, mille järgi kohtud eelmises punktis kirjeldatud R.

Merelaiu teo kvalifitseerisid, näeb ette karistuse, kas

  1. a)kindlustusjuhtumi esilekutsumise või
  2. b)kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise eest, kui emb-kumb tegu on pandud toime kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Kindlustusjuhtumina tuleb seejuures käsitada eelnevalt kokkulepitud sündmust, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse (võlaõigusseaduse (VÕS) 423 lg 1). Käsitletaval juhul oli selliseks sündmuseks ehk kindlustusjuhtumiks 12. septembril 2013 N talus toimunud tulekahju, mille käigus hävis Mercanteri loomalaut koos küüni, seadmete ja inventariga. Tulekahju oli üks Salva Kindlustuse AS-i ja Mercanteri vahel kokku lepitud kindlustusrisk (VÕS § 423 lg 2). 29. Kohtute tuvastatu kohaselt ei kutsunud R. Merelaid 12. septembri 2013. a tulekahju ise esile ega esitanud kindlustusandjale tulekahju toimumise kohta ebaõigeid andmeid. Tulekahjus hävinud hoonete taastamistööde maht ja maksumus, mille kohta R. Merelaid valeandmeid esitas, ei puuduta aga kindlustusjuhtumi (tulekahju) toimumist. Seega ei vasta R. Merelaiu tegu

§ 212lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu kummalegi alternatiivile.

30. Õiguslikult ei ole arvestatav prokuratuuri seisukoht, et

§ 212

eesmärk kaitsta kindlustusandja vara õigustab selle kuriteokoosseisu tunnuse kindlustusjuhtum sedavõrd laia tõlgendust, et sellest oleks hõlmatud „kindlustusleping tervikuna“ ja et „kindlustuskelmuse olemus [seisneb] kindlustuslepingu rikkumises“.

§ 212säte ja mõte ei anna selliseks järelduseks vähimatki alust.

Ühtlasi meenutab kolleegium, et karistusõiguses ei saa normi tekstist isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda ja karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsus nr 1-18-158/266, p 83).
  3. KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt on kohtul, sh Riigikohtul materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivne roll (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus nr 1-17-689/29, p 18). Seetõttu kontrollib kolleegium järgnevalt, kas R. Merelaiule ekslikult

§ 212lg 1 järgi ette heidetud tegu täidab mõne teise kuriteokoosseisu tunnused. 8

(15)1-20-1599 32. Olles ära kuulanud kassatsioonimenetluse poolte argumendid (vt käesoleva otsuse punktid 21– 23) ja juhindudes KrMS § 3602 lg-st 3, § 352 lg-st 1, § 268 lg-st 6 ja § 306 lg 1 p-st 3, asub kolleegium seisukohale, et R. Merelaiu kõnesolev tegu tuleb kvalifitseerida

§ 209

lg 1 – § 25 lg 2 ning § 345 lg 1 järgi kelmuse katse ja võltsitud dokumendi kasutamise ideaalkogumina (

§ 63lg 1).

Seejuures on kolleegium erinevalt kaitsjast seisukohal, et osutatud järeldus ei välju süüdistuse piiridest, sest kõik need faktilised asjaolud, mis vastavad kelmuse katse ja võltsitud dokumendi kasutamise koosseisutunnustele, on süüdistuses kirjas. 33. Tegelikult tellimata ja tegemata ehitustööde kohta koostatud ebaõige sisuga arved, maksekorraldused, ehitustööde päevikud ja kaetud tööde aktid on võltsitud dokumendid

§ 345lg 1 tähenduses.

Nende esitamine Salva Kindlustuse AS-ile on käsitatav dokumentide kasutamisena sama sätte mõttes. Kohtute tuvastatu kohaselt teadis R. Merelaid kõnesolevaid dokumente Salva Kindlustuse AS-ile esitades, et need ei kajasta tegelikkust. Samuti soovis ta võltsitud dokumentide esitamisega saavutada, et Mercanter saaks täiendavat kindlustushüvitist ehk omandaks

§ 345

lg 1 mõttes (näiliselt) õiguse rahasummale täiendava kindlustushüvitise ulatuses (õiguse omandamise kohta kõnesolevas kontekstis vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 123). Järelikult täitis süüdistatav

§ 345lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu.

34. Lähtudes soovist suurendada täiendava kindlustushüvitise võrra Mercanteri vara; teades kindlustusandjale ehitustööde kohta esitatavate andmete ebaõigsusest; arvates, et võltsitud dokumentide sisu annab Mercanterile (näiliku) õiguse täiendavale kindlustushüvitisele; kujutades ette, et Salva Kindlustuse AS jääb ebaõigeid andmeid uskuma ja teeb nende põhjal Mercanterile alusetult täiendava makse, täitis R. Merelaiu ettekujutus enda teost täielikult

§ 209lg 1 subjektiivse koosseisu.

Saates võltsitud dokumendid e-postiga Salva Kindlustuse AS-ile, nagu kohtud tuvastasid, alustas R. Merelaid

§ 25

lg 2 mõttes vahetult kelmuse toimepanemist, täites seega ka süüteokatse objektiivse tunnuse. Kelmuse koosseisuline tagajärg – kannatanu varaline kahju – jäi aga süüdistatava tahtest mitteolenevalt saabumata, kuna Salva Kindlustuse AS avastas kontrolli käigus R. Merelaiu esitatud andmete ebaõigsuse ega maksnud Mercanterile täiendavat kindlustushüvitist. Seetõttu jäi R. Merelaiu kelmus katsestaadiumisse. 35. Loomuliku elukäsitluse alusel moodustas võltsitud dokumentide esitamine ja sel viisil kannatanult alusetu kindlustusmakse väljapetmise katse praegusel juhul ühe teo

§ 63lg 1 mõttes (vt ka Riigikohtu erikogu 22.

veebruari

  1. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 24). Järelikult tuleb R. Merelaiule mõista võltsitud dokumendi kasutamise ja kelmuse katse eest üks karistus.
  2. R. Merelaiu kõnesoleva teo toimepanemise ajal aastal 2017 nägi nii

§ 345

lg 1 kui ka § 209 lg 1 karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Tegemist on leebema sanktsiooniga kui maa- ja ringkonnakohtu kohaldatud

§ 212lg-s 1 ette nähtud rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus.

Seetõttu mõistab kolleegium R. Merelaiule kindlustusandjale valeandmete esitamise eest

§ 209

lg 1 – § 25 lg 2 ja § 345 lg 1 järgi senisest kergema karistuse ehk 9 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõistab Riigikohus R. Merelaiule liitkaristuseks 2 aastat ja 9 kuud vangistust, mida tuleb Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada 1 aasta ja 10 kuu pikkuse vangistuseni.

§ 73

lg-te 1 ja 3 ning

§ 491lg 1 kohaldamist puudutavas osas jäävad kohtuotsused muutmata.

(II) Avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamine 37. Kohtud mõistsid kannatanu Eesti Vabariigi (PRIA kaudu) avalik-õigusliku nõudeavalduse alusel R. Merelaiult ja osaliselt ka E. Merelaiult välja investeeringutoetuste summa, mille PRIA maksis 9

(15)1-20-1599 Mercanterile käesoleva otsuse punkti 2 alapunktides 2–4 kirjeldatud tahtliku valeandmete esitamise tõttu (punkti 2 alapunktis 1 nimetatud toetussumma osas jäi nõudeavaldus kuriteo aegumise tõttu läbi vaatamata). Kassatsioonimenetluses vaieldakse ennekõike selle üle, kas kannatanul on materiaalõiguslik alus nõuda Mercanterile põhjendamatult makstud toetuse tagastamist ka süüdistatavatelt või saa(nu)ks ta sellise nõude esitada üksnes Mercanteri kui toetuse saaja või tema õigusjärglase Mereel Invest OÜ vastu. (A) Kannatanu nõude alus
  1. Kannatanu viitas nõudeavalduses enda nõude materiaalõigusliku alusena ELÜPS § 111 lg-le 1, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, EURATOM) nr 966/2012 artikli 135 punktile 3c ja punktile 4 ning määruse nr 2988/95 artiklile 4 ja art 7 lg-le
  3. Kohtud tuginesid kannatanu nõude (osalisel) rahuldamisel ja süüdistatavatelt alusetult makstud toetusraha väljamõistmisel ennekõike määruse nr 1306/2013 art 54 lg-le 1 ja lg 2 p-le g ning määruse nr 2988/95 art 4 lg-tele 1 ja 2 ning art 7 lg-le 1, samuti komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 (edaspidi määrus nr 640/2014) art 35 lg-le
  4. Põhjendades mittenõustumist kaitsjate väitega, et toetuse tagasimaksmist saab nõuda vaid selle saajalt ehk Mercanterilt, mitte aga süüdistatavatelt, osutasid kohtud kahele argumendile. Esiteks sellele, et ELÜPS § 111 lg 1, mis näeb ette toetuse tagasinõudmise üksnes toetuse saajalt, on viitenorm, mitte volitusnorm. Teiseks tuginesid kohtud määruse nr 2988/95 artiklile 7, mille kohaselt võib ühenduse haldusmeetmeid ja -karistusi kohaldada ka isikute suhtes, kes eiramises osalesid, ning nende isikute suhtes, kes vastutavad eiramise eest või kes peavad tagama, et eiramisi ei toimuks.
  5. Kolleegium nõustub sellega, et toetuse tagasinõudmise, sh tagasinõude võimalike adressaatide ringi kindlaksmääramise aluseks ei saa olla ELÜPS § 111 lg
  6. Nagu kohtud õigesti märkisid, on kõnesolev säte viitenorm, mitte volitusnorm, ja täpsed alused ning tähtajad toetusraha tagasinõudmiseks tulenevad Euroopa Liidu asjakohastest määrustest (Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. septembri
  8. a otsus nr 3-18-305/38, p 9).
  9. Seega tuleb leida vastus küsimusele, millised Euroopa Liidu õiguse sätted reguleerivad Mercanterile makstud toetuse tagastamist ja kas need võimaldavad nõuda käsilolevas asjas toetuse tagasimaksmist ka süüdistatavatelt.
  10. Mercanterile maksti alusetult toetust ühel korral põllumajandusministri
  11. septembri
  12. a määrusega nr 89 reguleeritud Eesti maaelu arengukava 2007–2013 meetme 1.4.1 „Investeeringud mikropõllumajandusettevõtete arendamiseks“ raames (vt käesoleva otsuse punkt 2 alapunkt 2) ja veel kahel korral põllumajandusministri
  13. veebruari
  14. a määrusega nr 15 reguleeritud Eesti maaelu arengukava 2014–2020 meetme „Investeeringud põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks“ raames. Euroopa Liidu osalust nendes maaelu arengu programmides rahastati Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD).
  15. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rahastamist, haldamist ja seiret käsitles
  16. aasta lõpuni määrus nr 1306/2013 (Riigikohtu halduskolleegiumi
  17. veebruari
  18. a otsus nr 3-18-1599/24, p 10). Määrus nr 1306/2013 on tagasinõude alus ka juhul, kui toetus määrati ja maksti välja enne selle määruse jõustumist (Riigikohtu halduskolleegiumi
  19. oktoobri
  20. a otsus nr 3-15-1188/30, p 19 ja Euroopa Kohtu
  21. mai
  22. a otsus asjas nr C-580/17, p-d 39–42). Õiguslik alus Mercanterile eeskirjade eiramise tõttu antud toetuste tagasinõudmiseks tuleneb kolleegiumi hinnangul määruse nr 1306/2013 art 56 („EAFRD erisätted“) lg-st 1 ja art 54 („Ühissätted“) lg-st 1 koostoimes määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 esimese lausega (vt ka Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  23. märtsi
  24. a otsus nr 3-20-911/23, p 21). 10
(15)1-20-1599 (B) Kohustatud isikute ring
  1. Määruse nr 1306/2013 art 56 lg 1 sätestab, et liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Sama määruse art 54 lg 1 kohaselt nõutakse alusetult tehtud makse tagasi toetusesaajalt. Määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 esimene lause täpsustab, et kui tehakse kindlaks, et toetusesaaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajaliku teabe hooletuse tõttu esitamata, toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult. Viidatud normid ei sätesta ühemõttelist alust nõuda toetuse tagastamist teistelt isikutelt peale toetusesaaja, sh ka mitte viimase juhatuse liikmelt või volitatud esindajalt.
  2. Samas näeb määrus nr 2988/95 Euroopa ühenduse finantshuvide kaitse kohta artiklis 7 ette, et ühenduse haldusmeetmeid ja -karistusi võib lisaks sama määruse artiklis 1 nimetatud ettevõtjatele kohaldada ka selliste isikute suhtes, kes eiramises osalesid, ning nende isikute suhtes, kes vastutavad eiramise eest või kes peavad tagama, et eiramisi ei toimuks. Eeskirjade eiramise mõiste (art 1 lg 2) hõlmab ka toetuse saamiseks valeandmete esitamist. Ühenduse haldusmeetmetena on kõnesoleva määruse art 4 lg 1 kohaselt käsitatav mh põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine, sh kohustus maksta põhjendamatult saadud summad tagasi.
  3. Vastus küsimusele, kas Mercanterile alusetult makstud toetuse tagastamist saab nõuda ka R. Merelaiult ja E. Merelaiult, oleneb järelikult esmalt sellest, kas määruse nr 1306/2013 art 56 lg-t 1 ja art 54 lg-t 1 ning määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 esimest lauset on võimalik kohaldada koosmõjus määruse nr 2988/95 artikliga 7 nii, et määruste nr 1306/2013 ja 640/2014 viidatud sätetes ette nähtud haldusmeedet – kohustust maksta alusetult saadud toetus tagasi – saab rakendada toetusesaaja asemel ka nende isikute suhtes, kes eiramises osalesid; kes vastutavad eiramise eest või kes peavad tagama, et eiramisi ei toimuks. See omakorda oleneb ennekõike sellest, kas määruse nr 2988/95 artiklil 7 on kõnesolevas olukorras vahetu õigusmõju. Jaatava vastuse korral sellele küsimusele on oluline, kas R. Merelaid ja E. Merelaid kui Mercanteli esindajad, kes esitasid selle äriühingu nimel toetuse saamiseks valeandmeid, on käsitatavad määruse nr 2988/95 artiklis 7 nimetatud isikutena, kelle suhtes võib kohaldada haldusmeetmeid.
  4. Euroopa Kohus ei ole kolleegiumile teadaolevalt nendele küsimustele veel ühest vastust andnud. Asjassepuutuvate määruste tekstist ega Euroopa Kohtu senisest praktikast määruse nr 2988/95 art 7 sisustamisel ei saa teha üheseid järeldusi käesoleva kohtuasja jaoks. Samuti ei ole Euroopa Kohtu menetluses nimetatud küsimust puudutavaid eelotsusetaotlusi. Seega pole tegemist acte clair`i või acte éclairé olukorraga.
  5. Määruse nr 2988/95 art 2 lg 3 kohaselt määratleb eeskirjade nõuetekohaseks kohaldamiseks vajalike haldusmeetmete ja -karistuste laadi ja ulatuse ühenduse õigus, võttes arvesse eeskirjade eiramise laadi ja raskust, antud või saadud soodustust ja vastutuse astet. Sama määruse põhjenduste kohaselt nähakse eeskirjade eiramiste kirjeldused ja sellega seotud haldusmeetmed ja -karistused ette vastavalt samale määrusele valdkondade eeskirjades. Niisamuti on määruse põhjendustes märgitud, et eeskirjade eiramiste kirjeldused ja sellega seotud haldusmeetmed ja -karistused nähakse ette vastavalt samale määrusele valdkondade eeskirjades.
  6. Euroopa Kohtu hinnangul on ühenduse seadusandja kehtestanud määruse nr 2988/95 vastuvõtmisega rea üldpõhimõtteid ja nõudnud, et neid põhimõtteid järgitaks üldreeglina kõikide valdkondade õigusnormides (Euroopa Kohtu
  7. märtsi
  8. a otsus asjas nr C-420/06, p 61). 11
(15)1-20-1599
  1. Euroopa Kohus on määruse nr 2988/2013 vahetut õigusmõju otsesõnu eitanud osas, mis puudutab selle artiklis 5 ette nähtud halduskaristusi, märkides mh järgmist: „Tahtlike või hooletusest tulenevate eiramiste osas sätestab kõnealuse määruse artikkel 5 ainult seda, et nende tulemuseks „võivad” olla teatud halduskaristused, mis on loetletud nimetatud artiklis, samas kui nende isikute kategooriate osas, kelle suhtes neid karistusi võidakse kohaldada, sätestab asjaomase määruse artikkel 7, et neid karistusi „võib” kohaldada mitte ainult eeskirju eiranud ettevõtjate suhtes, vaid ka isikute suhtes, kes eiramises osalesid, ning nende isikute suhtes, kes vastutavad eiramise eest või kes peavad tagama, et eiramisi ei toimuks.“ (Euroopa Kohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr C-367/09, p-d 34–35) Seega kehtestavad need sätted liidu finantshuvide kaitseks vaid kontrolli ja sanktsioone käsitlevad üldnormid (samas, p 36).
  4. Märgitud põhjusel asus Euroopa Kohus eelmises punktis osutatud otsuses seisukohale, et määruse nr 2988/95 artikleid 5 ja 7 ei kohaldata nii, et halduskaristuse saaks määrata ainult nimetatud sätete alusel. Eelkõige ei määratle need sätted täpselt, millist määruse nr 2988/95 artiklis 5 nimetatud sanktsiooni tuleb kohaldada liidu finantshuve kahjustava eeskirjade eiramise korral, ega nende isikute kategooriat, kelle suhtes saab kohaldada sellisel juhul asjaomast sanktsiooni. Selleks, et liidu finantshuvide kaitsmiseks määrata teatud isikute kategooriale halduskaristus, peab enne asjaomase eeskirjade eiramise toimepanemist kas siis liidu seadusandja olema kehtestanud valdkondlikud eeskirjad, millega kõnealune karistus on määratletud ja on kehtestatud kõnealusele isikute kategooriale selle karistuse kohaldamise tingimused, või kui sedalaadi eeskirju ei ole veel liidu tasandil kehtestatud, peab selle liikmesriigi õiguses, kus eiramine toime pandi, olema ette nähtud halduskaristus sellesse kategooriasse kuuluvate isikute suhtes. (Vt viidatud otsus asjas nr C-367/09, p-d 36 ja 43.)
  5. Lisaks võib Euroopa Kohtu kõnesoleva otsuse punktidest 44–62 järeldada, et liidu finantshuvide kahjustamise eest sanktsioonide kohaldamine määruse nr 2988/95 artiklis 7 nimetatud isikule, kes „osales eiramises“; „vastutab eiramise eest“ või „peab tagama, et eiramisi ei toimuks“, eeldab Euroopa Liidu tasandil või liikmesriigi õiguses ette nähtud „selget ja üheselt mõistetavat“ õiguslikku alust. Seega sanktsioonide (halduskaristuste) kohaldamisel määruse artiklil 7 vahetut õigusmõju ei ole.
  6. Siiski ei ole kolleegiumi hinnangul üheselt selge, kas määruse nr 2988/95 art 7 vahetu õigusmõju on välistatud ka juhul, kui tegemist on eiramise tõttu põhjendamatult makstud toetussumma tagasinõudmisega. Kohustus maksta põhjendamatult saadud summad tagasi on haldusmeede määruse nr 2988/95 art 4 tähenduses, mitte aga halduskaristus sama määruse art 5 mõttes. Määruse nr 2988/95 art 4 lg 4 näeb expressis verbis ette, et selles artiklis sätestatud meetmeid ei käsitata karistusena. Seega ei laiene neile ka määruse nr 2988/95 art 2 lg-s 2 sätestatud kuritegude ja karistuste määratletuse põhimõte, millele Euroopa Kohus asjas nr C-367/09 seisukoha kujundamisel omistas olulise tähenduse (vt viidatud otsuse punkt 39).
  7. Ühtlasi on Euroopa Kohus leidnud, et olukorras, kus kohaldatavates valdkonna eeskirjades ei ole nende eiramise eest karistust ette nähtud, ei ole määruse nr 2988/95 art 5 piisav alus halduskaristuse kohaldamiseks. Küll aga tuleb kohaldada haldusmeedet määruse nr 2988/95 art 4 lg 1 esimese taande tähenduses, mis seisneb alusetult makstud abi tagasinõudmises. Nimelt ei ole ebaseadusliku tegevuse abil alusetult saadud soodustuse tagasimaksmise kohustus seaduslikkuse põhimõttega vastuolus. Tuvastamine, et liidu õigusnormidest tuleneva soodustuse saamiseks vajalikud tingimused olid loodud kunstlikult, muudab igal juhul saadud soodustuse alusetuks ja selle tagastamise kohustus on seega põhjendatud. (Vt lähemalt Euroopa Kohtu
  8. detsembri
  9. a otsus asjas nr C-670/11, p-d 60–67 ja 72.) Teisalt on Euroopa Kohus aga tõdenud sedagi, et kuna määrus nr 2988/95 piirdub liidu finantshuve kaitstes kontrolli ja karistusi käsitlevate üldnormide kehtestamisega, peab vääralt kasutatud vahendite tagasinõudmine toimuma teiste, 12
(15)1-20-1599 nimelt vastavalt olukorrale eri valdkondi reguleerivate sätete alusel (Euroopa Kohtu
  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr C-599/13, p 37).
  3. Kokkuvõttes ei ole kolleegiumi arvates Euroopa Kohtu täiendava seisukohata üheselt selge, kas määruse nr 2988/95 art 7 koosmõjus valdkondlike eeskirjadega – praegusel juhul määruse nr 1306/2013 art 56 lg-ga 1, art 54 lg-ga 1 ning määruse nr 640/2014 art 35 lg-ga 6 –, mis näevad ette eiramise tõttu põhjendamatult makstud toetuse tagasinõudmise toetusesaajalt, moodustab vahetu õigusmõjuga õigusliku aluse selleks, et nõuda põhjendamatult makstud toetus toetusesaaja asemel tagasi isikult, kes „osales eiramises“; „vastutab eiramise eest“ või „peab tagama, et eiramisi ei toimuks“.
  4. Kui vastus eelmises punktis märgitud küsimusele on jaatav, vajab Euroopa Kohtu selgitust seegi, kas R. Merelaid ja E. Merelaid on praeguse kohtuasja asjaoludel käsitatavad isikutena, kes osalesid Mercanteri eiramises, kes vastutavad selle eest või kes pidid tagama, et sellist eiramist ei toimuks. Euroopa Kohus on leidnud, et kui liikmesriigi poolt tunnustatud rahvusvaheline kontrolli ja järelevalvega tegelev äriühing väljastab ebaõige lossimistõendi ja tõendi tarbimiseks ringlusse lubamise kohta ning see võimaldab eksportijal põhjendamatult saada eksporditoetust, siis võib kõnealust äriühingut pidada isikuks, kes „osales eiramises” määruse nr 2988/95 art 7 tähenduses ja kelle suhtes võib seetõttu kohaldada haldusmeetmeid ja -karistusi nimetatud määruse tähenduses. Sellist äriühingut saab pidada ka isikuks, kes vastutab eiramise eest nimetatud sätte tähenduses, kui liikmesriigi õigus paneb sellele äriühingule vastutuse tema väljastatud tõendite finantstagajärgede eest. (Vt viidatud otsus asjas nr C-367/09, p 45.) Olukorras, kus R. Merelaid ja E. Merelaid esitasid Mercanteri esindajatena sellele äriühingule toetuse väljapetmiseks PRIA-le tahtlikult valeandmeid, võiks neid kolleegiumi esialgsel hinnangul käsitada isikutena, kes määruse nr 2988/95 art 7 mõttes osalesid eiramises.
  5. Lõpuks ei saa praeguse kohtuasja asjaoludel täielikult välistada aga ka seda, et ehkki toetusi taotles ja sai Mercanter kui juriidiline isik, tuleb ka R. Merelaidu ja E. Merelaidu ennast käsitada toetusesaajatena, kellelt on võimalik nõuda alusetult makstud toetuse tagastamist määruste nr 1306/2013 ja 640/2014 eelnevalt viidatud sätete alusel. Sellisel juhul pole toetusraha tagasinõudmisel tarvis täiendavalt tugineda määruse nr 2988/95 artiklile
  6. Nimelt olid R. Merelaid ja E. Merelaid sel ajal, kui Mercanter vaidlusaluseid toetusi taotles ja sai, selle osaühingu ainukesed osanikud (KoTo, kd 6, tl 12). Ühtlasi olid just R. Merelaid ja E. Merelaid need isikud, kes Mercanteri juhatuse liikme või volitatud esindajana esitasid PRIA-le valeandmeid, mille alusel põhjendamatu toetus välja maksti. Siiski pole Euroopa Kohtu sellekohase selgituseta kindel, kas R. Merelaidu ja E. Merelaidu saab menetletava juhtumi asjaoludel käsitada määruste nr 1306/2013 ja nr 640/2014 eelnevalt viidatud sätetes ette nähtud tagasinõude kohustatud subjektina.
  7. Neil põhjustel leiab kolleegium, et kannatanu avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamine eeldab Euroopa Liidu toimimise lepingu art 267 lg 1 punkti b ja sama artikli kolmanda lõike kohaselt Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemist. (C) Avalik-õigusliku nõudeavalduse edasine menetlus
  8. KrMS § 310 lg 3 sätestab, et kui kriminaalasja arutamist ebamõistlikult edasi lükkamata ei ole võimalik tagada tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamist, võib kohus kuni kohtuotsuse tegemiseni määrata, et tsiviilhagi või nõudeavaldus lahendatakse osaliselt või tervikuna eraldi otsusega. Sellisel juhul võib kohus teha algul osaotsuse, millega lahendatakse KrMS § 306 lg 1 punktides 1–10 ja 12–14 sätestatud küsimused. Kohus jätkab samas või kohtu esimehe otsusel teises kohtukoosseisus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist 13
(15)1-20-1599 tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemist. Süüdimõistvas osaotsuses tuvastatud faktilised asjaolud loetakse tsiviilhagi või nõudeavalduse lahendamisel tõendatuks. (KrMS § 310 lg 4) KrMS § 352 lg 1 järgi kohaldub osutatud säte mutatis mutandis ka kassatsioonimenetluses.
  1. Euroopa Kohtu otsuse äraootamine pikendaks R. Merelaiu ja E. Merelaiu süüküsimuses õigusrahu saabumist oluliselt. Samas puudutab taotletav eelotsus üksnes kannatanu avalikõiguslikku nõudeavaldust ega mõjuta R. Merelaiu ja E. Merelaiu süüküsimuse lahendamist. Kriminaalkohtumenetluse jätkumine üksnes tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse osas ei takista kohtuotsuse ülejäänud osa jõustumist ega täitmisele pööramist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 41 ja erikogu
  4. veebruari
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 76). Järelikult pole põhjust käsiloleva kriminaalasja menetlust süüküsimuse lahendamise osas Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks peatada (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. novembri
  7. a määrus nr 1-16-6179/85, p 29). Seetõttu tuleb teha süüküsimuses osaotsus, jättes kannatanu avalik-õigusliku nõudeavalduse KrMS § 352 lg 1 ja § 310 lg 3 alusel lahendada eraldi otsuses.
  8. Pärast käesoleva otsuse tegemist jätkab Riigikohus avalik-õigusliku nõudeavalduse ja sellega seotud küsimuste lahendamiseks KrMS § 310 lg 4 kohaselt kassatsioonimenetlust. Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemiseks teeb kolleegium eraldi määruse. Enne seda saavad kannatanu ja kaitsjad võimaluse avaldada taotluse võimaliku sisu kohta arvamust. Prokuratuur KrMS § 310 lg 5 järgi selles menetluses enam ei osale. (III) Kokkuvõte ja menetluskulu hüvitamine
  9. Eeltoodud põhjusil ja võttes aluseks KrMS § 352 lg 1 ning § 310 lg 3, teeb Riigikohtu kriminaalkolleegium osaotsuse, millega lahendab lõplikult R. Merelaiu ja E. Merelaiu süüküsimuse ning otsustab sellega seotud menetluskulu hüvitamise. Avalik-õiguslik nõudeavalduse, selle tagamise ja nõudeavalduse menetlemisega seotud menetluskulu hüvitamine jäävad lahendamiseks eraldi otsusega.
  10. Praeguse osaotsusega tühistab kolleegium KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1 juhindudes nii Tartu Ringkonnakohtu
  11. septembri
  12. a kui ka Viru Maakohtu
  13. märtsi
  14. a otsuse R. Merelaiu süüditunnistamises ja karistamises

§ 212

lg 1 järgi ja talle

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse ning Kr

MS § 238 lg 2 alusel lühendatud karistuse mõistmises. R. Merelaiule kindlustuskelmusena süüks arvatud tegu tuleb ümber kvalifitseerida

§ 209

lg 1 – § 25 lg 2 ja § 345 lg 1 järgi, mõistes talle

§ 63

lg-t 1 kohaldades karistuseks 9 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõistab kolleegium R. Merelaiule liitkaristuseks 2 aastat ja 9 kuud vangistust, lühendades seda Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1 aasta ja 10 kuu pikkuse vangistuseni.

  1. Kuna eeltoodust järeldub, et ringkonnakohus tegi R. Merelaidu puudutavas osas ekslikult KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta R. Merelaiu valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu 420 eurot süüdistatava kanda (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus nr 1-16-5540/42, p 30). KrMS § 185 lg 1 kohaselt tuleb riigil see summa R. Merelaiule hüvitada.
  4. Apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu jaotust R. Merelaiu teo ümberkvalifitseerimine KrMS § 180 lg 1 kohaselt ei mõjuta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-94-14, p 270).
  7. Samas tuleb kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse tegemisel arvestada, et praeguseks ei ole veel teada, kuidas lahendatakse kannatanu avalik-õiguslik nõudeavaldus. See osa 14

(15)1-20-1599 süüdistatavate valitud kaitsjatele enne apellatsioonimenetlust makstud tasust, mis on seotud avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus nr 1-18-5732/226, p 105). Samuti oleneb avalik-õigusliku nõudeavalduse saatusest see, kas ringkonnakohus pidanuks tegema ka E. Merelaiu osas mõne KrMS § 337 lg 1 p-des 2–4 nimetatud lahendi ja jätma ka selle süüdistatavaga seotud apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Lisaks ripub avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamisest ära kassatsioonimenetluse kulu suurus ja täpne jaotus.
  3. Seetõttu võtab kolleegium käesolevas osaotsuses apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu kohta seisukoha üksnes osas, mis on seotud süüküsimuse lahendamisega. Avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamisega seotud apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu hüvitamine jääb lahendada hilisemas osaotsuses.
  4. Kuna kohtumenetluses esitatud kuludokumentidest ei nähtu, milline osa kaitsjatele makstud tasust seostub süüküsimuse lahendamisega ja milline osa avalik-õigusliku nõudeavaldusega, määrab kolleegium hinnanguliselt, et apellatsioonimenetluse eel kaitsjatele makstud tasust – ehk R. Merelaiu kaitsjale makstud 4440 eurost ja E. Merelaiu kaitsjale makstud 3300 eurost – on ¾ seotud süüküsimuse lahendamisega ja ¼ avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamisega. Seega tuleb jätta eraldi otsusega lahendamiseks küsimus, kelle hüvitada või kanda jääb apellatsioonimenetluse eel R. Merelaiu kaitsjale makstud tasu summas 0,25 x 4440 € = 1110 eurot ja E. Merelaiu kaitsjale makstud tasu summas 0,25 x 3300 € = 825 eurot.
  5. Ülejäänud apellatsioonimenetluse-eelne kaitsjatasu jääb KrMS § 180 lg 1 alusel süüdistatavate kanda, välja arvatud 740 eurot, mille kohtud mõistsid kriminaalmenetluse osalise lõpetamise tõttu KrMS § 183 lg 1 alusel välja riigilt R. Merelaiu kasuks.
  6. Küsimuse, kes ja millises ulatuses peab kandma või hüvitama E. Merelaiu apellatsioonimenetluse kulu, samuti mõlema süüdistatava kassatsioonimenetluse kulu, lahendab kolleegium hilisema osaotsusega. (allkirjastatud digitaalselt) 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.