Obsah (12)

§ 170§ 397§ 101§ 1132§ 100§ 113§ 8§ 76§ 108§ 116§ 196§ 416

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Tiia Bergson Otsuse tegemise aeg ja koht 01. aprill 2022.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-17656 Tsiviilasi OK Incure OÜ hagi

§ 170mõttes.

2 3. Vastavalt krediidilepingu tingimustele kohustus kostja tagastama krediiti maksegraafiku alusel. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja krediidisumma katteks kokku 1 997,90 eurot. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid on kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga 13 502,10 eurot (15 000,00 – 1 997,90) ning võttes arvesse eeltoodud asjaolusid palub hageja kostjalt selle välja mõista. 4.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenulepingus pooled leppisid kokku intressimääraks 9,13% aastas. Kostja oli kohustatud tasuma intressi teatud suuruses, mis tuleneb lepingu maksegraafikust. Hagejal on vastavalt laenulepingu tingimustele õigus nõuda tasumata intressi, seega juhindudes eeltoodud selgitustest palub hageja kostjalt välja mõista intressi perioodil 03.06.2019 kuni 01.07.2020 (laenulepingu ülesütlemiseni) summas 1 153,27 eurot. 5. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt

§ 101

lg 1 p-st 1 ja p-st 6 õiguskaitsevahendina nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt laenulepingu põhitingimustele krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel maksab klient viivitusintressi mis on antud lepingus moodustab 15,90% tagastamata krediidisummalt aastas. Hageja arvestab viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 02.07.2020 kuni 10.11.2021 (hagiavalduse esitamiseni). Kostja võlgnev hagejale viivist 2 966,06 eurot. 6. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista ka vastavalt

§ 1132lg 2 p 3 alusel võla sissenõudmiskulu summas 50,00 eurot.

Samuti on krediidiandja ja võlgnik kokku leppinud lepinguhaldustasu, mille igakuine makse suurus on 1,50 eurot. Hagiavalduse esitamise hetkeks on kostja lepinguhaldustasu võlgnevus hageja ees 10,50 eurot. Seega palub hageja kostjalt välja mõista laenuhaldustasu summas 10,50 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

1. Kostja esitas 26.11.2021.a; 30.11.2021.a; 01.12.2021 ning 08.12.2021.a, milles kirjutab, et „Ma ei nõustu selle väitega. Hageja pettuse tõttu. Leping nr xxxx allkirjastati esmakordselt digitaalselt
2. juunil. Kuid
3. juunil helistas B töötaja. Ja ta ütles midagi sellist „Kuna laenusumma ületab 15 000 eurot, siis digiallkiri antud lepingule ei kehti. Vastavalt
4. aasta laenuseadusele. Pean minema kontorisse ja allkirjastama paberlepingu ning jätma passi koopia. Käisin kontoris 4.06.2019 aadressil xxxx, Eesti. Ja seal ta allkirjastas lepingu ja pangatöötaja võttis tema passi koopia. Nõuan, et esitaksite koopia passist, mille jaoks laen väljastati, samuti allkirjastatud paberlepingu koopia.
5. 30.11.2021.a ja 01.12.2021.a vastus kordas juba esitatud seisukohti. 08.12.2021.a vastuses selgitab kostja, et „igas pangas saab laenu taotleda ainult füüsiline või juriidiline isik. See on vaieldamatu fakt.
6. juunil 2019 allkirjastas üksikisik P. J. xxxx (ID) lepingu xxxx. Juhin tähelepanu pangatöötaja telefonis öeldule “Et üle 15 000 euro laenud allkirjastatakse käsitsi. Laenuseaduse jõustumiseks. Ainuüksi digitaalallkirjaga allkirjastatud leping xxxx ei kehtiks. See isik kehtis kuni 29.04.
7. Aga elektrooniline allkiri kehtib tänaseni. Olen isik J. L. P. Olen üksikisiku esindaja P. J. xxxx (ID). Täpsustaksin, kelle vastu tsiviilasi nr 2-21-17656 esitati? Üksikisiku vastu P. J. xxxx (ID)? Üksikisiku vastu P. J. xxxx (ID)? Kodanik J. P. xxxx vastu? Kui teie jaoks pole vahet inimese, kodaniku ja üksikisiku vahel. Seejärel kaeban selle kohtu otsuse järgmises astmes edasi. Sellele dokumendile on alla kirjutanud isik P. J. xxxx (ID). 3 KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
9. Võlaõigusseaduse (

) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja TsMS § 436 lõikest 7 saab kohus tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. 11. Hageja palub kostjalt välja mõista 03.06.2019 krediidiandjaga B AS ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr xxxx tuleneva põhinõude summas põhinõude summas 13 502,10 eurot, intress summas 1153,27 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 2966,06, sissenõudmiskulud summas 50,00 eurot ja lepingu haldustasu 10,50 eurot. Lisaks palub hageja jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

12.

§ 8

lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmatajätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 116

lg 6 on sätestatud, et kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt

§-s 196 sätestatule üles öelda.

§ 196

lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Viivise nõudmiseks annab aluse

§ 113

lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

1. Kostja ei ole võlgnevuse kujunemisele, intressi, viivise, lepingu haldustasu ja sissenõudmiskulude kujunemise osas sisulisi vastuväiteid esitanud. Kohus on andnud kostjale selleks võimaluse nii 13.12.2021.a kui ka 09.02.2022.a määruses. Kostja vastuväited hagile on eelkõige piirdunud laenulepingu mitte käsitsi allkirjastamise osas vastuväidete esitamisega. 13.12.2021.a määruses selgitas kohus kostjale, et kostja on esile toonud väite, et kuivõrd laenusumma oli üle 15 000 kehtis laenuleping ainult juhul, kui see oleks olnud allkirjastatud käsitsi. Kohus juhtis kostja tähelepanu asjaolule, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg 1 järgi tähendab kirjalik vorm, et tehingudokument peab olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud. TsÜS § 80 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 4 Elektroonilise vormi järgimiseks peab tehing olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja olema tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on elektrooniliseks allkirjaks ka digitaalallkiri.
2. Vaidlust ei ole, et kostja on käinud 04.06.
3. Tallinna esinduses end tuvastamas ning isik tuvastati ID-kaardi alusel (hageja on esitanud ID-kaardi koopia). Kohtule on esitatud 03.06.2019.a kostja poolt digitaalselt allkirjastatud laenuleping. Digiallkiri ümbrikus on kehtiv ning kuulub kostjale, ehk J. P.`le (isikukood xxxx). Kohus selgitas kostjale, et kostja isiku identifitseerimisvahend ei ole mitte ID-kaardile omistatud dokumendinumber, vaid kostja isikukood. Kui kostja vahetab ID-kaarti, muutub ka ID-kaardi number. See aga ei vabasta kostjat vastutusest sõlmitud tehingute eest.
4. Kohus selgitas kostjale 13.12.2021 kohtumääruse punktides 5-11, et kostjal on täitamata kohtu 11.11.2021.a menetlusse võtmise määrusest tulenevad kostja vastusele esitatavad nõuded. Kohus selgitab, et kui kostjal on vastuväited seoses hagejanõudega, tuleb see selgelt esile tuua, mis osas kostja nõuet omaks ei võta, mis osas kostja tunnistab võlgnevust, esitada tõendid. Kohus on palunud selgitada kostjal ka seda, kas kostja vaidleb tervikuna laenu saamisele vastu, hoolimata asjaolust, et kostja on laenulepingu alusel teinud hagejale tagasimakseid. Kostja kohtule selgeid ning arusaadavaid selgitusi ei esitanud. Seega leiab kohus, et poolte vahel on leping sõlmitud.
5. Arvestades hageja esitatud tõendeid ning kostja sisuliste vastuväidete puudumist, leiab kohus, et hageja on piisavalt tõendanud oma põhinõude alust ja arvestust. Kostja ei eita esitatud seisukohtades, et on saanud lepingu alusel raha ning et ei ole nõuetekohaselt laenulepingut täitnud, jäädes seega hagejale võlgu. Hageja on tõendanud ning kostja ei ole vastu vaielnud, et on lepingu alusel saanud krediiti summas 15 500,00 eurot. Vastavalt lepingule kohustus kostja maksma ka intressi, mis moodustas 9,13% krediidisummast aasta kohta. Tarbijakrediidilepingu nr xxxx alusel kokkulepitud intressimääraks moodustas 15,90% tagastamata krediidisummalt aastas (s.o 0.0442% päevas) arvestatuna lähtuvalt 30 päevasest kuust ja 360 päevasest aastast. Hageja on selgitanud, et lepingu kehtivuse ajal tasus kostja krediidisumma katteks kokku 1997,90 eurot, mille hageja on lugenud põhivõlgnevuse katteks.
6. Võlaõigusseaduse (

) § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja ja laenuandja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr xxxx üldtingimuste punktist 5.1.1. tulenes õigus leping erakorraliselt üles öelda ja nõuda kogu võla kohest tasumist juhul, kui krediidisaaja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksegraafikujärgse maksega, ning krediidiandja on andnud krediidisaajale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos hoiatusega, et ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla kohest tasumist. 18.

§ 416

sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

1. Hageja on esile toonud ning tõendanud, et on kostjale edastanud 18.05.2020.a teate, milles selgitab, et kostja on lepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitmata ning ühtlasi andis kostjale täiendava tähtaja lepingu täitmiseks. Eeltoodud teates andis krediidiandja täiendava tähtaja olemasoleva võlgnevuse summas 922,51 eurot tasumiseks. 5 Samuti selgitas krediidiandja kirjas, et tähtaegselt tasumata krediidisummalt arvestatakse viivist 0,04% päevas. Pärast hoiatuse saatmist kostja võlgnevust tähtaegselt ega ka hiljem ei likvideerinud, mistõttu ütles krediidiandja 01.07.2020 lepingu üles ja kostja kohustus tasuma kogusumma 14 691,06 eurot, mis koosnes põhivõlast, intressist, viivisest, lepingu haldustasust ja võla sissenõudmisega seotud kulust.
2. Tarbijakrediidilepingu nr xxxx lõppes 01.07.2020 selle ülesütlemisega hageja poolt ning seega on lepingust tulenevad kohustused muutunud sissenõutavaks täies ulatuses. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud hageja põhinõue kostja vastu tarbijakrediidilepingust nr xxxx tulenevas nõudes 13 502,10 eurot. 21.

§ 397

lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud Tarbijakrediidilepingu nr xxxx lisa euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte punktis 3 on sätestatud intressi arvutamise alused ning pooled on lepingu sõlmimisega kokku leppinud intressi maksmises selliselt, et intressimäär krediidi kogusummalt aastas on 9,13% (s.o 0.0254% päevas), fikseeritud. Hageja arvestas laenulepingu alusel kokku intresse 03.06.2019 kuni 01.07.2020 (laenulepingu ülesütlemiseni) summas 1 153,27 eurot. Kohtu hinnangul on tõendatud, et tarbijakrediidilepingu nr xxxx tulenev intressivõlgnevus on 1153,27 eurot. 22.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Pooled on laenulepingu põhitingimustes kokku leppinud, et krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel maksab klient viivitusintressi mis on antud lepingus moodustab 15,90% tagastamata krediidisummalt aastas. Lisaks poolte esitatud asjaoludele peab kohus kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes

§-st

1. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. Antud juhul ei ületa hageja viivisenõue põhivõlgnevust ning viivisemäär ei ületa kolmekordset seaduses toodud viivisemäära. Kohus on seisukohal, et kostja, kes on laenulepingust tulenevate kohustustega tasumisega viivituses, pidi arvestama viivise rakendumisega ja hageja on seega õigustatult arvestanud tasumata võlgnevuselt viivist. Kostja ei ole hageja viivise arvestusele sisulisi vastuväiteid esitanud. Samuti arvestab kohus sellega, et viivisenõude suurus on tingitud eeskätt viivituse pikkusest. Seejuures on kostja põhikohustused senini täitmata. Hageja ütles lepingu üles tulenevalt asjaolust, et kostja ei täitnud hageja ees korrektselt kohustusi. Seega tekkis kostjal hageja ees võlgnevus tema enda käitumisest tulenevatest asjaoludest. Vältimaks viivise suurenemist on kostjal võimalik oma laenukohustus hageja ees täita. Kuivõrd kohus leidis, et hageja põhinõue on põhjendatud, peab kohus põhjendatuks ka hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõuet.
2. Hageja nõuab kostjalt viiviseid tarbijakrediidilepingu nr xxxx ülesütlemisele järgnevast päevast 02.07.2020 kuni 10.11.2021 (hagiavalduse esitamiseni) kokku summas 2966,06 eurot. Kohtu hinnangul on hageja viivise arvestused õiguslikult põhjendatud ja arusaadavalt kontrollitavad, ning nimetatud ulatuses tuleb viivised kostjalt hageja kasuks välja mõista.
3. Krediidiandja ja võlgnik on lepingus kokku leppinud lepinguhaldustasu, mille igakuine makse suurus on 1,50 eurot. Hagiavalduse esitamise hetkeks on kostja lepinguhaldustasu võlgnevus hageja ees 10,50 eurot, seega on kostja lepingutasu maksetega võlgnevuses seitsme kuu eest (1,5x7). Kohtu hinnangul on hageja nõue põhjendatud ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
4. Hageja palub kostjalt välja mõista vastavalt

§ 1132lg 2 p 3 alusel võla sissenõudmiskulu summas 50,00 eurot.

Hageja sisustab nimetatud nõuet sellega, et kohtuvälise menetluse käigus püüdis hageja võtta võlgnikuga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud kostjale võlateatised nii kostja kodusele aadressile, kui ka e-posti 6 aadressile. Kõik eelpool mainitud toimingud on vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks. Need kulutused tekivad küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid on samas tingitud võlgniku makseviivitusest. 26.

§ 1132

lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja ei ole hagis esile toonud ega tõendanud, et ta oleks kostjale peale lepingu lõppemist tasulisi meeldetuletuskirju edastanud võlgnevuse tasumise kohta. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja nõue sissenõudmiskulude summas 50,00 eurot väljamõistmiseks.

1. Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 13 502,10 eurot, intress summas 1153,27 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 2966,06 ja lepingu haldustasu 10,50 eurot.
2. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
3. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
4. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
5. Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Kohtul on alust eeldada, et käesolev vaidlus võib jätkuda apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik 7