Obsah (6)

§ 4891§ 663§ 657§ 62§ 2§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtunik Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest Määruse tegemise koht ja aeg 3. märts 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-14-8927 Tsiviilasi Osaühingu Ak

) § 4891 lg 1 kohaselt võib võlgnik maksekäsu peale esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul, maksekäsu välismaal kättetoimetamise korral 30 päeva jooksul alates maksekäsu kättetoimetamisest. Kui maksekäsk toimetatakse kätte avalikult, võib määruskaebuse esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui võlgnik sai maksekäsust või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kostja sai maakohtu 14. mai 2014. a määruse kätte 9. juunil 2014 isiklikult allkirja vastu. Ka vastuväide makseettepanekule on koostatud omakäeliselt ning allkirjastatud kostja poolt. Seega

§ 4891

lg 1 teine lause ei kohaldu, kuna maksekäsu määrust ei ole kostjale kätte toimetatud avalikult. Järelikult algas määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva alates kostja poolt määruse kättesaamisest. Kaebuse esitamise tähtaeg möödus

1. juunil
2. Kostja on märkinud, et ta ei teadnud nõudest ega makseettepanekust enne
3. detsembrit
4. Samas on kostja märkinud määruskaebuses oma telefoninumbriks
5. Tegemist on sama telefoninumbriga, millele helistas kohtu istungisekretär
6. augustil 2014 seoses vajadusega toimetada kostjale kätte ülejäänud nõude hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus. Seega ei ole usutavad kostja väited, et ta ei teadnud enne
7. a detsembrit nõude olemasolust. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8. Kostja palub
9. jaanuaril 2022 esitatud määruskaebuses maakohtu
10. jaanuari
11. a määruse tühistada, kostja
12. detsembri
13. a määruskaebuse rahuldada, maakohtu
14. mai
15. a määruse tühistada, jätta maksekäsk tegemata, hageja nõue rahuldamata ja lõpetada maksekäsu kiirmenetlus. Määruskaebuse kohaselt ei ole
16. mai
17. a määrust e-toimikus kostjale nähtavaks ega teatavaks tehtud. Asja materjalidest nähtuvalt väljastati kostjale tähitud kirja edastamise teade maakohtu
18. juuni
19. a määruse kohta aadressile Nõlvaku 13-11, Tartu. Sellel aadressil kostja kunagi küll elas, kuid polnud selleks ajaks seal elanud üle kolme aasta. Nii on see kajastatud ka toimikus oleval väljastusteatel. Isegi kui väljastusteatel on allkiri kohtudokumentide vastuvõtmise kohta, on selle väidetava vastuvõtmisega sama probleem, mis vastuväite esitamisega maksekäsu kiirmenetluses. Kostja allkiri ei ole ühelgi asjaga seotud dokumendil, mis on esitatud enne
20. detsembril 2021 kohtule edastatud volikirja. Selle tõendamiseks on kostja palunud käesolevas tsiviilasjas kaja esitamisel määrata hageja nõude aluseks olevate dokumentide suhtes käekirjaekspertiis. Kostja arvates ei olnud otstarbekas taotleda ühes asjas ekspertiisi kaks korda. Kui toimikus on dokument kostjale
21. mai
22. a määruse kättetoimetamise kohta allkirja vastu, täiendab kostja käekirjaekspertiisi läbiviimise taotlust ka sellel dokumendil oleva väidatava kostja allkirja kohta. 3 Tõenäoliselt saadeti kostjale dokumendid postiga ning postiljon andis dokumendid üle korteris viibinud isikule, kes ei olnud kostja. See peaks nähtuma dokumentide üleandmist tõendavatest teatistest, mida kostjal ei ole. Korterit, kuhu kohus dokumendid saatis (XXXXXXXXXXX, Tartu), üüris Denis Pirožak (uue nimega Denis Abramthuk). Üürileping lõppes
23. detsembril
24. Korteris elasid veel kostja ja Kevin Šaganov, korterit külastas sageli ka kostja tütar Jelena Šteinmiller. Kostjal ei olnud temaga head suhted. Vaidlusalustel lepingutel märgitud telefoninumbrit kasutas D. Abramthuk. Tõenäoliselt allkirjastas vaidlusalused lepingud J. Šteinmiller, kelle isiku samasust Elisa Eesti AS-i töötaja ei kontrollinud. Ilmselt võttis ta koos D. Abramthukiga vastu ka kohtu dokumendid ning vastasid maksekäsu kiirmenetlusele. Kostja ei mäleta istungisekretäri kõnet
25. augustil
26. Lisaks nähtub kõne kohta koostatud telefonogrammist, et kostja oli üüritud korterist eemal. Telefonogrammi järgi lubas istungisekretär kostjale augusti lõpus uuesti helistada, et dokumentidele järgi tulemist meelde tuletada, kuid toimikus muid telefonogramme ei ole. Sellest järeldub, et keegi võttis kostja asemel dokumendid vastu või jäeti kostjale dokumentide vastuvõtmise vajadus meelde tuletamata. Ka politsei kirjast nähtub, et kostja ei olnud
27. a septembris korteris. Seega puudub põhjus määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks.
28. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning saatis

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse resolutsiooni muutmiseks või tühistamiseks, kuid kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 21 ja §-ga 659 tuleb määruse põhjendusi täiendada.

Määruskaebus jääb rahuldamata. 8. Määruskaebuse esitamine maksekäsu peale on ajaliselt piiratud ning sõltub kättetoimetamise viisist ja kohast.

§ 4891

lg 1 esimese alternatiivi kohaselt võib võlgnik esitada maksekäsu peale määruskaebuse 15 päeva jooksul alates maksekäsu kättetoimetamisest. Kui maksekäsk toimetatakse kätte avalikult, võib võlgnik

§ 4891

lg 1 teise alternatiivi järgi esitada maksekäsu peale määruskaebuse 30 päeva jooksul alates päevast, kui võlgnik sai maksekäsust või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Seega sõltub praeguses asjas kostja esitatud määruskaebuse tähtaegsus sellest, mil viisil on maksekäsk kostjale kätte toimetatud. 8.

1. Toimikus olevatest dokumentidest nähtuvalt on kostja
2. mai
3. a määruse kätte saanud isiklikult allkirja vastu
4. juunil 2014 aadressil XXXXXXXXXXX, X (tl 64). Samas väidab kostja määruskaebuses, et tema allkirja ei ole ühelgi praeguse asjaga seotud dokumendil, mis on esitatud enne
5. detsembril 2021 kohtule edastatud volikirja. Kostja väitel võttis
6. mai
7. a kohtumääruse vastu kolmas isik. 8.
8. Ringkonnakohtu arvates ei ole usutav, et kostja ei ole
9. mai
10. a määrust kätte saanud ning väljastusteatel (tl 64) ei ole tema allkiri. Väljastusteatele on märgitud kostja isikut tõendava dokumendi number XXXXXXXXXX ning politsei on
11. jaanuari
12. a vastuses ringkonnakohtu päringule kinnitanud, et kostjale oli ajavahemikul
13. veebruarist 2013 kuni 4
14. veebruarini 2018 sellise dokumendi numbriga isikutunnistus väljastatud (tl 129). Kohtul ei ole infot, et kõnealune isikut tõendav dokument oleks sellel ajavahemikul kaotsiläinud, millisel juhul oleks kostja pidanud dokumendi väljastajat sellest ka teavitama (isikut tõendavate dokumentide seadus § 14 lg 2). 8.
15. Kostja ei ole ka põhistanud enda väiteid, nagu oleks
16. mai
17. a määruse vastu võtnud kolmas isik. Kostja poolt esitatud
18. juulil 2012 sõlmitud üürilepingust Tartus aadressil XXXXXXXXXXX asuva korteri kasutamise kohta ning selle lepingu lõpetamise kokkuleppest (tl-d 120–122) nähtub, et kostja asus korterisse elama
19. juulil 2012 ning kasutas seda eeldatavalt kuni üürilepingu lõpetamiseni
20. detsembril 2014, sh ajal, mil kostjale toimetati kätte
21. mai
22. a määrus (s.o
23. juunil 2014). Samuti ei põhista kostja väiteid
24. mai
25. a määruse vastuvõtmise kohta kolmandate isikute poolt D. Abramthuki suhtes tehtud kiirmenetluse otsused (tl-d 136 ja 137), kuna nendes märgitud süüteod ei ole seotud
26. mai
27. a kohtumääruse kättetoimetamisega. Samal põhjusel puudub vajadus ka kostja
28. jaanuari
29. a taotluses märgitud tõendi – D. Abramthuki suhtes tehtud Tartu Maakohtu
30. juuni
31. a otsuse kriminaalasjas nr 1-15-5180 – kogumiseks. Taotluse põhjendustest ei nähtu, et tegu võiks olla asjakohase tõendiga. Kohus jätab taotluse tõendi kogumiseks rahuldamata.
32. Eelmärgitust tulenevalt leidis maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et kostja määruskaebus on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist. Ringkonnakohtu arvates ei ole usutav, et kostja ei ole
33. mai
34. a määrust kätte saanud ning selle kättesaamist tõendaval väljastusteatel ei ole tema allkiri. Samas leiab ringkonnakohus, et määruskaebus oleks esitatud pärast kaebetähtaja möödumist ka siis, kui väljastusteatel ei oleks kostja allkiri. Selles osas ringkonnakohus täiendab maakohtu määruse põhjendusi. 9.
35. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei reguleeri olukorda, millised on ajapiirangud maksekäsu peale määruskaebuse esitamiseks juhuks, kui maksekäsku ei ole võlgnikule kätte toimetatud või seda ei saa kättetoimetatuks lugeda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellises olukorras lähtuda

§ 4891

lg-s 1 sätestatud teisest alternatiivist, st maksekäsu avaliku kättetoimetamise puhuks ette nähtud regulatsioonist. Kõnealuse sätte järgi tuleks võlgnikul lubada esitada määruskaebus 30 päeva jooksul ajast, mil ta sai maksekäsust või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. 9.

1. Ringkonnakohtu poolt kogutud tõenditest nähtub, et kohtutäitur alustas kostja suhtes
2. mai
3. a määruse alusel täitemenetluse
4. juunil 2014 (täiteasjas nr 187/2014/876; tl 132). Kuigi kohtutäituri kinnitusel toimetati täitmisteade kostjale kätte avalikult
5. detsembril 2014 väljaandes Ametlikud Teadaanded, on kostja
6. oktoobril 2014 volitanud J. Šteinmillerit esindama end kõikides tema võlgadega seotud küsimustes (tl-d 139– 140). Volikiri on kostja poolt digitaalallkirjastatud ning edastatud kohtutäiturile. Lisaks nähtub kostja poolt volitatud J. Šteinmilleri
7. detsembril 2014 kohtutäiturile saadetud ekirjast, et kostja oli teadlik tsiviilasjas nr 2-14-8927 tehtud kohtulahendi kohtutäiturile täitmiseks andmisest (tl 138 pöördel). Järelikult pidi kostja olema
8. mai
9. a määruse täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadlik hiljemalt
10. detsembril
11. 5 Kostja väitel ei ole ta volitanud J. Šteinmillerit enda esindamiseks ega volikirja digitaalallkirjastanud ning kostjal puuduvad digitaalallkirja andmiseks vajalikud teadmised. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema digitaalset isikutunnistust (ID-kaarti) ja selle PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud (vt ka Riigikohtu
12. detsembri
13. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 22). Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on IDkaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Praeguses asjas on kostjal kahtlus, et kolmandad isikud on kasutanud tema ID-kaarti ja PINkoode mh ülalviidatud volikirja digitaalallkirjastamisel. Samas ei ole kostja tõendanud ega põhistanud, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema tahte vastaselt. Seega kehtib eeldus, et kostja on J. Šteinmillerit kehtivalt volitanud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 1). Ringkonnakohus rõhutab, et digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on isikul kõrge hoolsuskohustus. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Seega kui isik annab talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle või tagab nendele juurdepääsu, peab ta möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. 9.
14. Lähtudes

§ 62lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 135 lg-st 1, algas määruskaebuse esitamise tähtaeg seega

1. detsembril 2014 ja 30 päeva möödus TsÜS § 135 lg 2 ja § 136 lg 6 järgi
2. jaanuaril
3. Kostja määruskaebus saabus kohtule
4. detsembril
5. Eelmärgitust tuleneb, et isegi kui
6. mai
7. a kohtumääruse kättesaamist tõendaval väljastusteatel ei ole kostja allkiri, on määruskaebus esitatud pärast kaebetähtaja möödumist. Menetlusökonoomia kaalutlustel (

§ 2

) ei ole seetõttu vajalik ka käekirjaekspertiisi korraldamine väljastusteatel oleva allkirja osas.

1. Vastuseks kostja määruskaebuses ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt, et määruskaebuse rahuldamiseks ei anna ka alust kostja esitatud väited, et ta ei mäleta istungisekretäri kõnet
2. augustil 2014 ning istungisekretär talle täiendavalt dokumentide vastuvõtmist meelde ei tuletanud. Ringkonnakohus märgib, et asja materjalide järgi ei soovinud kohus sel ajal kostjale kätte toimetada
3. mai
4. a määrust, vaid hagimaterjale ja menetlusse võtmise määrust hageja selle nõude kohta, mida kostja ei tunnustanud.
5. juuni
6. a kohtumääruse kättetoimetamist puudutavad kostja väited ei ole asjakohased, kuna see määrus ei ole
7. detsembril 2021 esitatud määruskaebuse esemeks.
8. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.
9. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud määruskaebuse esitaja (kostja) kanda (

§ 171lg 1).

Tsiviilasja 6 materjalidest nähtuvalt ei ole hageja määruskaebuse menetlemisel toiminguid teinud, mistõttu hagejal hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud ei ole. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke 7 (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest