KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 22. detsember 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-

) § 163 lg 1 alusel ja põhjendas nende iga poole enda kanda jätmist hagi osalise rahuldamisega. POOLTE SEISUKOHAD

1. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ulatuses, millega kohus tunnustas hageja nõuet PankrS § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud rahuldamisjärgus ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ta palub teha uue otsuse, millega nõuet summas 89 578,43 eurot tunnustataks PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud teises rahuldamisjärgus ja ülejäänud hagi jääks rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II panna hageja kanda. 5.
2. Esiteks ei nõustu kostja II hageja ja maakohtu arusaamaga lepingu lõppemisest
3. veebruaril
4. Hageja ja võlgnik pidasid enne lepingu tähtaja saabumist läbirääkimisi uue lepingu sõlmimiseks, kuid kokkulepet ei saavutanud. Samas jätkas võlgnik ruumide kasutamist pärast
5. veebruari 2020 ja ühtlasi jätkusid läbirääkimised uue lepingu sõlmimiseks. Lepingu p 11.4 sõnastust tuleb tõlgendada nii, et leping ei pikene automaatselt samaks perioodiks, kui oli algselt lepingus kokku lepitud. Hageja e-kirjadest ei nähtu, et hageja oleks avaldanud teistsugust tahet VÕS § 310 tähenduses. Ei koostatud üleandmise-vastuvõtmise akti ega tehtud muid toiminguid, mis oleks viidanud hageja soovile võtta ruumid tagasi oma valdusesse. Tulenevalt lepingu tähtajatuks muutumisest ei ole hagejal õigus nõuda võlgnikult leppetrahvi alates
6. aprillist
7. 5.
8. Teiseks ei hinnanud maakohus hageja pandiõiguse tekkimise ja teostamise asjaolusid. Kostja II hinnangul omavad need tähtsust selle kontrollimisel, kas pandiõigus üldse tekkis. Pandiõiguse teostamiseks peavad olema täidetud tingimused, mida maakohus ei analüüsinud. Hagejat esindanud lepingulisel esindajal puudus volitus vastava tahteavalduse tegemiseks, mistõttu ei ole pandiõiguse teostamise avaldus kehtiv. Hageja võttis võlgniku esemete valduse omavoliliselt. Hageja ei tõendanud VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud asjaolude esinemist, sh puuduvad andmed, et
9. aprillil 2020 oleks võlgnik soovinud ruumidest ära kolida või sealt asju ära viia. Seetõttu puudus hagejal
10. aprillil 2020 ka õigus kohaldada võlgniku suhtes pandiõigust VÕS § 307 lg 1 alusel. Mingil juhul ei saa pandiga olla tagatud suurem nõue kui võlgniku asjade kinnipidamise ajaks sissenõutavaks muutunud summa 35 121,73 eurot.
11. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub jätta hageja menetluskulud 78,77% ulatuses kostjate kanda ja kostjate menetluskulud 21,23 % ulatuses hageja kanda. Maakohus ei põhjendanud, miks jäävad kulud poolte endi kanda, kui hagi suuremas osas rahuldati. Õige on lähtuda hagi rahuldamise ulatusest, mis on 78,77% (≈ (190 942,43 – 40 545,60) : 190 942,43).
12. Ringkonnakohus kaasas
13. novembri 2021 määrusega menetlusse kaasapellandina kostja I.
14. Hageja vaidles vastu kostja II kaebusele ja mõlemad kostjad vaidlesid vastu hageja kaebusele. 5

§ 657lg 1 p 2).

Hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja sellega seonduvad kulud jäävad iga poole enda kanda. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata ja kostja II apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

Kostja II kannab oma kaebusega seonduvad kulud. 10. Maakohtu otsus vaidlustati osaliselt. Kostja II taotleb tunnustatud nõude vähendamist 89 578,43 euroni, st tunnustamine selles osasummas pole vaidlusalune, kuid kostja II vaidlustas nõude rahuldamisjärgu. Ühtlasi vaidlustas kostja II menetluskulude jaotuse. Hageja vaidlustas ainult menetluskulude jaotuse, aga ei vaidlustanud osasummas 40 545,60 eurot hagi rahuldamata jätmist. Kokkuvõttes on maakohtu otsus

§ 456

lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud osas, milles nõuet osasummas 40 545,60 eurot ei tunnustatud ja

§ 651

lg 1 järgi ei saa ringkonnakohus tunnustatud nõuet vähendada alla 89 578,43 euro. 11.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud vaidlustamata asjaoludest, mis on refereeritud eespool p-s 4.

2. Ringkonnakohus lahendab esmalt kostja II apellatsioonkaebuse, mille väited ei anna alust vaidlustatud otsust muuta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega hagi rahuldamise osas ja märgib vastuseks kostja II apellatsioonkaebuse väidetele järgmist. 12.
3. Maakohus tuvastas õigesti asjaolud ning kohaldas õigesti VÕS § 309 lg 1 ja § 310 lg 1, kui leidis, et võlgniku ja hageja tähtajaline üürileping lõppes
4. veebruaril
5. Üürisuhte osapoolte läbirääkimised enne lepingu tähtaja möödumist ega vahetult pärast seda ei tähenda üürilepingu pikendamist. Asjakohane ja kooskõlas VÕS § 29 reeglitega on maakohtu tõlgendus lepingu p-st 11.4, et üürisuhte osapooled soovisid välistada lepingu tähtajatuks muutumise ruumide jätkuva kasutamise olukorras. Kostja II ei tõendanud hageja ja võlgniku teistsugust tahet ning maakohtu tõlgendus vastab mõistliku isiku arusaamale. Vaidlustamata asjaoludel teatas hageja
6. märtsil 2020 üürnikule, et leping ei ole muutunud tähtajatuks (vt ka dtl 60). See avaldus tehti VÕS § 310 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul ja sellest nähtub piisava selgusega hageja vastuseis üürilepingu tähtajatuks muutumisele. Kui isegi tõlgendada lepingu p 11.4 kostja II soovitud viisil, siis oleks hageja ikkagi teinud tähtaegse avalduse lepingu tähtajatuks muutumise takistamiseks. Hageja ei pidanud lisaks koostama üleandmisakti ega tegema täiendavaid toiminguid. Lisaks ei mõjuta maakohtu tunnustatud nõude suurust see, kas hageja nõuab 60 818,40 eurot üüri või leppetrahvina, sest summa on sama. 12.
7. Pandiõiguse tekkimise tuvastas maakohus piisavas ulatuses. Kinnisasja üürileandjal on VÕS § 305 lg 1 kohaselt üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele. Kuna kinnisasja üürilepingu sätteid kohaldatakse VÕS § 272 lg 2 kohaselt mh äriruumide üürimisele, siis on kõnealune pandiõigus ka hagejal kui äriruumi üürileandjal. Kõnealusele pandiõigusele kohaldatakse täiendavalt AÕS vallaspandi sätteid (VÕS § 305 lg 4, AÕS § 281 jj). Üürileandja pandiõigus tekib kehtiva üürilepingu sõlmimise ja asjade üüripinnale toomisega ega eelda sissenõutava nõude olemasolu (vt ka nt Riigikohtu
8. juuni 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-12, p 10 teine lõik). Üürileandja saab pandiõigust realiseerida, st pandieseme võõrandamise kaudu oma nõude rahuldada üksnes juhul, kui üürnik ei ole üürilepingust tulenevat kohustust kohaselt täitnud. Seetõttu tuleb eristada pandiõiguse tekkimist ja teostamist ehk realiseerimist. Nõude tunnustamiseks PankrS § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud rahuldamisjärgus pandiga tagatud nõudena on piisav, et pandiõigus on tekkinud, aga seda ei tule eelnevalt teostada. Seetõttu pole asjakohased kostja II väited seoses hageja pandiõiguse teostamise ja sellest tuleneda võivate piirangutega tagatud nõudele. Maakohus otsustas õigesti ka selle, et üürileandja pandiõigus tagab kõiki üürisuhtest tulenevaid nõudeid, mh on tagatud leppetrahv, viivis ja sama lepinguga seotud eelmise kohtuasja menetluskulu 6

§ 163

lg 1 alusel, aga ei põhjendanud selles sättes nimetatud kolmest võimalusest ühe valimist. Õige on hageja vastuapellatsioonkaebuse väide, et menetluskulude jaotuse osas pole maakohtu otsus piisavalt põhjendatud, millega maakohus rikkus

§ 436lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat põhjendamiskohustust.

Hagi osalise rahuldamise korral

§ 163

lg-s 1 märgitudtud viiside seast ühe valimine menetluskulude jaotusel on kohtu diskretsiooniotsus. Sellesse saab kõrgema astme kohus sekkuda, kui on ületatud kaalumispiire. Nii on see ka juhul, kui diskretsiooni pole põhjendatud. 13.

1. Kui kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, on põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist. See ei takista kohtul konkreetses asjas hageja rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud (Riigikohtu
2. septembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-168751, p 31 ja seal viidatud varasem praktika). 13.
3. Käesoleval juhul on hageja nõue suunatud kaudselt raha maksmisele, sest ta taotleb nõude tunnustamist pankrotimenetluses. Seetõttu on põhjendatud jaotada maakohtu menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Kostja I tõi esile, et kui hageja nõuet tunnustatakse esimese rahuldamisjärgu nõudena, siis võib hageja olla ainus võlausaldaja kellele tehakse väljamakse. Sellest järeldub, et hagi rahuldamise ulatusest sõltub suure tõenäosusega ka see, kui palju saab hageja raha võlgniku pankrotivarast. Samas piiravad hagi rahuldamise ulatusele antavat hinnangut vaidluse raamid. Neil kaalutlustel on nõude tunnustamise hagi puhul vaja hinnata, mil määral oli hageja nõue edukas osas, milles kostjad esitasid nõuete kaitsmisel vastuväited. Rahaliselt on vaidluse ulatus leppetrahvi summa 101 364 eurot. Sellest tunnustas maakohus hageja nõuet 60% osas (≈ (101 364 – 40 545,60) : 101 364). Kostjate ja hageja vahelises vaidluses nõudesumma suuruse üle määrab see vaidluse tulemuse ja kulude jaotuse. Hageja kanda peaks jääma 40% vaidluse kuludest ja kostjatel tuleks niisiis kanda 60%. 13.
4. Lisaks oli hagejal kostjaga II vaidlus nõude rahuldamisjärgu üle. Vaidluse sellel osal ei ole alati otsene mõju hagiga taotletavale tulemusele, aga eelmises alapunktis refereeritud kostja I seisukoha järgi käesoleval juhul pigem siiski on. Samas ei peaks kõnealune lisavaidlus mõjutama kulude jaotust hageja ja kostja I vahelises suhtes, sest kostja I ei vaielnud eraldi vastu nõude rahuldamisjärgule. Võttes arvesse poolte seisukohtade mahtu erinevates küsimustes, hageja algsest nõudest soovitud rahuldamisjärgus tunnustamise ulatust (78,77% ≈ (190 942,43 – 40 545,60) : 190 942,43) ja eelmise alapunkti vahetulemust, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jaotada maakohtu menetluskulud üldjoontes nii, et hagejale hüvitatakse 75% tema kuludest. Kostjate vahel jaguneb hüvitamiskohustus

§ 165

lg 1 teise lause järgi nii, et sellest määrast 30% (pool 60%-st) jääb kostja I kanda ja ülejäänud 45% kostja II kanda. Kostja I kuludest peab ta 60% kandma ise ja 40% kannab hageja (lähtudes eelmise alapunkti tulemusest). Kostja II seevastu kannab ise 75% oma kuludest ja ülejäänud 25% peab hageja hüvitama.

§ 165lg 2 kohaselt pole kostjatel omavahel menetluskulude hüvitamise kohustust.

13.5. Eelnev tähendab hageja vastuapellatsioonkaebuse osalist rahuldamist. Hageja soovis oma kuludest 78,77% jätmist kostjate kanda, aga ringkonnakohus määrab vastavaks osaks 75%. Hageja oli valmis kandma 21,23% kostjate kuludest, aga tal tuleb kanda 40% kostja I ja 25% kostja II kuludest. 7

§ 171lg 1, § 163 lg 1 ja § 165 lg 2 alusel.

Kostja II kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab ta ise nii enda kui ka hageja menetluskulud, aga kostja I kulusid ei pea ta hüvitama. Võttes arvesse, et ka hagi rahuldati osaliselt, siis on menetluskulude vaidlustamisega piirdunud hageja kaebuse osalise rahuldamise korral põhjendatud jätta sellega seonduvad kulud iga poole enda kanda.

§ 177lg 2 järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus.

1. Ringkonnakohus selgitab hagejale, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluses saab ta soovi korral esitada vastuapellatsioonkaebuselt enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse. Hageja kaebuse hind on 0 eurot ja sellelt tuluks tasuda riigilõivu 75 eurot, hageja tasus aga 300 eurot.
2. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, mis sisaldab ka kõigi menetluskulude jaotust kohtuastmete kaupa (

§ 173lg 1 teine ja kolmas lause). (allkirjastatud digitaalselt) 8