← Eesti

1-22-2879/5

1-22-2879 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number 23. mai 2022 Tallinn, kirjalik menetlus 1-22-2879 (21231601985) Kohtunik Orvi Koik Vaidlustatud la

§ 202lg 7 alusel.

Y-le määrati kohustuseks esitada 10-leheküljeline kirjutis tähtajaga kuni 28.08.2022 ning kohustati tasuma menetluskulu summas 325,20 eurot. Kohaldati lähenemiskeeldu X suhtes tähtajaga kuni 28.08.

  2. Kannatanu ei nõustunud kriminaalmenetluse lõpetamisega ning esitas esindaja vahendusel kaebuse Riigiprokuratuuri. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses taotles X esindaja kriminaalmenetluse lõpetamise määrus tühistamise ja menetluse jätkamist. 1

(7)Riigiprokuratuuri määrus
  1. Riigiprokuratuuri 07.04.
  2. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud määruses toodud motiividel ning kaebuses esitatud asjaolud ei anna alust menetlusotsuse tühistamiseks. Riigiprokuröri hinnangul vastab ringkonnaprokuratuuri otsus kriminaalmenetluse eesmärkidele ning kannatanu õigusi ei ole rikutud. Kannatanu on realiseerinud oma õiguse pöörduda kuriteoteatega õiguskaitseorganite poole. Riigiprokurör nõustus ringkonnaprokuratuuriga avaliku menetlushuvi puudumises. Täiendavalt märkides, et see puudub üldjuhul kuritegude puhul, kus isiku süü ei ole suur ning on olemas reeglina juhtudel, kus menetluse jätkamine on vajalik üld- või eripreventiivsetest vajadustest lähtuvalt. Nagu eespool märgitud, kuulub nende üle otsustamine menetlusotsuse vastu võtnud prokuröri pädevusse. Üldpreventiivsetest vajadustest lähtuvalt ei ole vajalik menetluse jätkamine, kuna kuritegu ei ole toime pandud elusfääris, mille vastu peab avalikkusel olema eriline usaldus ning isiku karistamine ei ole vajalik ka õiguskorra kaitsmise huvides, sest kohustuse panemisega kahtlustatavale on riik antud juhul piisavalt täitnud temale antud karistuslikke volitusi, mistõttu menetlusökonoomiast lähtudes ei ole otstarbekas edasine menetluse jätkamine juhul kui kahtlustatava poolt täidetakse temale pandud kohustused. Eripreventiivsetest vajadustest menetluse jätkamise vajaduse puudumine lähtub eelkõige kahtlustatava senisest õiguskuulekast käitumisest.
  3. Riigiprokurör selgitas tõendite hindamise juhiseid ning kohustusest järgida tõendite hindamise põhimõtteid, milleks on, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning tõendeid tuleb hinnata kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab muuhulgas seda, et kannatanu ütlused ei ole tema menetlusseisundi tõttu rohkem usaldusväärsed kui muud tõendid, sh kahtlustatava ütlused. Seega tuleb kriminaalmenetluse esemeks olnud sündmuste asjaolude hindamisel ja menetlusotsuste vastuvõtmisel arvestada nii kannatanu kui kahtlustatava ütlustega. Mis aga ei tähenda, nagu kaebaja antud juhul ekslikult arvab, et kriminaalmenetlust lõpetades on lähtutud kahtlustatava ennast õigustavatest valeütlustest. Vähimalgi määral õigustamata kahtlustatava õigusvastast käitumist, ei saa süü suuruse hindamisel jätta tähelepanuta ka kuriteole eelnenud sündmusi.
  4. Riigiprokurör ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et kriminaalmenetluse lõpetamise välistab see, et kehaline väärkohtlemine on toime pandud intensiivselt, korduvalt ja pikema ajaperioodi vältel. Y-le on esitatud kahtlustus kolmes kehalise väärkohtlemise episoodis, neist kahes vaid kannatanu ütlustele tuginedes. Üks tegu pandi toime 2020 detsembris ja seejärel kannatanu ütluste kohaselt lühikese perioodi jooksul 2021 kevadel. Kaks episoodi on minimaalne episoodide arv, mis annab korduvuse sarnaselt näiteks 20 või rohkema episoodiga, mistõttu ei saa antud juhul 3 kuriteoepisoodi puhul rääkida süstemaatiliselt ega järjepidevast kehalisest väärkohtlemisest, mille puhul kriminaalmenetluse lõpetamine ilmselt kaalumisele ei tuleks. Ka ei saa eelmärgitud ajavahemikku käsitleda kui pikaajalist ajaperioodi. Seega, kuigi kuritegu on 3 episoodi tõttu kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, on tegemist siiski nn leebema variandiga korduvusest, mida kriminaalmenetluse lõpetamisel on ka arvestatud.
  5. Riigiprokurör pidas vajalikuks märkida, et seadus ei piira kuriteokaebuse esitamise aega ning seda on võimalik teha ka mitu aastat hiljem. Samas on võimalikult kiire õiguskaitseorganite poole pöördumine lisaks suuremale kuriteo tõendamise võimalusele oluline, kuna see hoiab ära edasised analoogsed juhtumid. 2
(7)
  1. Seonduvalt kannatanul füüsilise valu kogemisega, märkis riigiprokurör, et füüsiline valu on kõige leebem variant kehalise väärkohtlemise tagajärgedest. Kui sellega ei kaasne tervisekahjustust, on valuaisting lühiajaline. Kaebuses märgitakse, et kahtlustatav on kannatanut korduvalt tugevalt löönud. Kannatanu ise oma ütlustes enda löömist üldse ei maini. Vägivallategudena nimetab enda kätest pigistamist, ukse eest ära tõukamist ja juustest tirimist. Jääb arusaamatuks, millest kannatanu esindaja kaebust koostades lähtus. Ka jääb arusaamatuks kaebuse väide nagu järelduks kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest see, et võõra riigi kodanikku võib kohelda leebemalt. Lõpetamise määruses pole kordagi isegi mainitud, et kahtlustatav on välisriigi kodanik, ja selliseks järelduseks alust pole.
  2. Riigiprokurör märkis kaebaja poolt KarS §-de 121 ja 120 koosseisuliste tunnuste analüüsi ja etteheite kohta, et KarS § 120 järgi toimepandud kuritegu pole arvestatud kahtlustatavale kohustuste määramisel, et ei oska sellele midagi sisulist vastata, kuna kaebaja mõttekäik ja selle esitamise vajadus kõnealuse kriminaalmenetluse lõpetamisega seonduvalt jäävad arusaamatuks. Kaebaja justkui ei saaks aru, et nii uurimisasutus kui ringkonnaprokuratuur on pidanud KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemist Y poolt tõendatuks, on seetõttu esitanud ka vastavasisulise kahtlustuse ning kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 202

lg 7 alusel tähendabki seda, et kuritegu on toimepandud, kuid isiku kriminaalkorras karistamine selle eest pole kaasuse asjaolusid arvestades otstarbekas. 10. Riigiprokurörile jääb arusaamatuks ka kaebaja mõttekäik käsitleda kriminaalmenetlust lõpetanud prokuröri „vundamentaalse eksimusena“ kahtlustatava poolt endale võetud kohustuste täitmise eeldamist. Kaebajale tuleb selgitada, et kriminaalmenetluse lõpetamisele

§ 202

alusel eelneb prokuröri ja kahtlustatava/tema esindaja läbirääkimiste protsess, mis tähendab, et prokurör esitab omapoolsed tingimused (lisaks juba seadusest tulenevatele), mille aktsepteerimisel kahtlustatava poolt peab ta võimalikuks kriminaalmenetlust lõpetada. Prokurör ei pea ega saagi garanteerida, et kahtlustatav võetud kohustuse(d) tingimata täidab. Selliseks garantiiks saab mingil määral olla vaid võimalus, et kohustuse mitte täitmisel kriminaalmenetlus uuendatakse ja isikut karistatakse kriminaalkorras. Kannatanu nõusolekut kriminaalmenetluse lõpetamisel seadus ei nõua. Küll on praktikas saanud tavaks sellisest võimalusest kannatanut ja/või tema esindajat eelnevalt teavitada. Nii toimiti prokuröri kinnitusel ka antud asjas. 11. Kokkuvõtvalt märkis riigiprokurör, et kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel ei tähenda seda, et kahtlustatav on käitunud õiguspäraselt. Riigiprokuratuuri hinnangul ei saa sellist menetluse lõpetamist käsitleda ka kui avalikkusele signaali saatmisena, et selliseid tegusid võib toime panna. Vastupidi, lõpetades menetluse

§ 202

alusel, asub riik seisukohale, et kahtlustatava käitumises on olemas kõik kuriteo tunnused, lihtsalt selle hukkamõistu väljendamiseks, ülekohtu heastamiseks ja kahtlustatava edaspidise õiguskuuleka käitumise tagamiseks ei ole kriminaalkaristus kõige tõhusam vahend. Vastuväited Riigiprokuratuuri määruse seisukohtadele 12. Kannatanu Riigiprokuratuuri seisukohtadega ei nõustunud ja vaidlustas riigiprokuröri määruse

§ 208korras esindaja vahendusel Tallinna Ringkonnakohtus.

Kaebuses palutakse Riigiprokuratuuri määrus tühistada ja kohustada jätkama käesoleva kriminaalasja menetlemist. Kaebuses leitakse, et Riigiprokuratuur on tõlgendanud materiaalõigust ebaõigesti ning teinud vastuolulise määruse. 3

(7)
  1. Kaebuse esitaja märgib, et süüdistuse esitamisest loobumise põhiliseks ideeks on, et see ei tohi kunagi saada reegliks teatud kuritegude puhul, sest see kujundaks kurjategijates seisukoha, et nad pääsevad karistusest. Süüdistuse esitamisest loobumine peab olema erandlik, võttes arvesse kindlaid asjaolusid, mida on eraldi reguleeritud. Lähtuda tuleb kurjategija süüst. Kaebuses viidatakse seejuures Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni (RT II, 26.09.2017, 2) rakendamisele, mille mõte on üldpreventiivne, see tähendab lähisuhtevägivallas ei saa olla menetluse lõpetamist otstarbekusel oportuniteeti kohaldades. Y suhtes oportuniteedi kohaldamine ei vasta seega konventsioonis sätestatule. Samuti on vastuolus Riigiprokuratuuri peaprokuröri Oportuniteedi juhisega.
  2. Oportuniteedi juhise punkt 2.
  3. näeb ette, et lisaks kohustusele tasuda menetluskulud ja heastada kuriteoga tekitatud kahju, pannakse süüdlasele

§ 202lg 2 p-des 2-7 sätestatud lisakohustus.

Antud juhises puudub mistahes viide ringkonnprokuratuuri poolt pandud kohustuse näol, nagu seda on kirjutise esitamine inglise keeles 10 A4 formaadis leheküljel, milles Y peaks analüüsima toimepandud vägivalda, selle põhjuseid ja võimalusi edaspidise vägivaldse käitumise vältimiseks. Lisaks on vastuolus ka kirjutise esitamise tähtaja määramine.

  1. Kaebaja leiab, et kriminaalasja menetluse ajal ei ole ringkonnaprokuratuur tuvastanud oportuniteedi kohaldamise kergendavaid asjaolusid Y sooritatud kuritegudes. Oportuniteedi juhise punkt 1 kohaselt võetakse süü suuruse hindamisel aluseks KarS-is toodud põhimõtted, eelkõige §-s 57 sätestatu. Arvestatakse isiku panust kuriteo toimepanemisel, tahtluse või ettevaatamatuse astet, tekitatud kahju liiki ja suurust, isiku vanust ja arusaamisvõimet ning seaduseandja sätestatud karistusraame. Eelmärgitud konventsiooni kohaselt on Y poolt toimepandud episoodides hoopis kuriteo raskendavad asjaolud, kuid prokuratuur pole nendega arvestanud või siis on jätnud need tähelepanuta. Riigiprokuratuuri seisukoht on vastuolus ka Konventsiooni art 49 lg –ga 1, kuna Riigiprokuratuur on viidanud, et kuritegu on küll toime pandud, kuid isiku kriminaalkorras karistamine selle eest pole kaasuse asjaolusid arvestades otstarbekas.
  2. Kaebaja ei nõustu meneteljatega ka selles, et asjas puudub avalik menetlushuvi. Oportuniteedi juhise punkti 3.
  3. kohaselt on avalik menetlushuvi olemas inimsuse ja rahvusvahelise julgeoleku vastaste kuritegude ja isikuvastaste kuritegude puhule (KarS §-d 115-117, 126-127, 129-132, 1331134, 138-140, 145, 1451; KarS §-dele 120-121 vastava jätkuva perevägivalla puhul või kui kriminaalmenetluse mittelõpetamist nõuavad kannatanu või kuritegu pealt näinud alaealise pereliikme huvid). Kaebuse esitaja leiab seetõttu, et ringkonnaprokuratuur kui ka Riigiprokuratuur ignoreeris kehtestatud juhiseid oportuniteedi kohaldamisel.
  4. Kaebaja leiab ka, et üle tuleks kuulata tunnistajana kannatanu isa, kes rünnet nägi ja sekkus. Kaebaja ei nõustu prokuröridega, et kannatanu isa ülekuulamine ei ole vajalik.
  5. Riigiprokuratuuri viide sellele, et kaebaja ei ole väitnud, et Y-le tulnuks kahtlustus esitada KarS § 120 järgi, on vastuolus Riigiprokuratuuri sama määruse punktis 3.3 tooduga, kus heidetakse kaebajale ette, et kellelgi ei ole õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Samuti on punktis 3.6 Riigiprokuratuur märkinud, et kahtlustatava poolt gaasirelvaga kaebaja suunas sihtimine ei tundunud justkui kaebajale reaalse ohuna, mis kaebaja seisukohalt on väär. Kui kaebaja tõesti ei tundnud tolles olukorras ennast ohustatuna, siis ei oleks ta ka ülekuulamisel sellekohaseid ütlusi andnud. Väär on Riigiprokuratuuri seisukoht, kes igapäevaselt lahkavad perevägivallaga seotud kriminaalasju, et kannatanu pidi koheselt toimunust kellelegi teada andma. 4

(7)Riigiprokuratuuri arutelu kuriteoepisoodide arvu üle on kaebaja hinnangul absurdne ning kannatanu üleelatuga arvestamata. Lisaks on Riigiprokuratuur toonud kaebaja seisukohalt välja vähetähtsa asjaoluna kaebaja olemist lapseootel ning sellele järgneva tervisekahjustuse puudumist. Kaebaja sellega ei nõustu. Kaebaja on esitanud enda kaebuses tõendina pöördumist psühholoogi poole, kuna on saanud raske hingelise trauma. Seda asjaolu pole riigiprokuratuur enda määruses arvestanud, vaid lihtsalt ignoreerinud, sest ka raske hingeline trauma on tervisekahjustus. Riigiprokuratuur analüüsinud kaebaja poolt menetluse ajal esitatud kirjavahetust kahtlustatavaga, kuid jätnud tähelepanuta ringkonnaprokuratuuri kaebuses toodud kirjavahetuse, millest nähtub Y manipuleeriv, ähvardav, jõuline, käskiv, alandav toon kaebaja suunas.
  1. Kaebaja soovib juhtida lisaks tähelepanu ka Y Eesti Vabariiki halvustavalt suhtumisse. Y on kirjavahetuses kaebajaga öelnud, et vihkab Eesti Vabariiki ja eestlasi. Selline sõnastus iseloomustab selgelt Y suhtumist Eesti Vabariigi elanikkesse ja õiguskorda ning see on prokuratuuri poolt jäetud tähelepanuta.
  2. Kaebaja on seisukohal, et kriminaalmenetluse ajal pidi menetleja kahtlustatava varasemate võimalike kuritegude kohta tegema õigusabipalve raames päringu Brasiilia Liitvabariigi õiguskaitseorganitele, tuvastamaks, kas kahtlustatav on varem samalaadseid kuritegusid Brasiilias toime pannud, kuid paraku on see jäänud tuvastamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  3. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega, samuti lõpetatud kriminaalasja materjalidega ja prokuratuuri määrustega, leiab, et puuduvad alused Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks. Seonduvalt kaebuse argumentidega märgib ringkonnakohus järgmist.
  4. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et kannatanul on § 202 alusel prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse lõpetamise määrust õigus vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse korras. Samas tuleb tähele panna, et tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanul aga õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Kriminaalmenetluse lõpetamise otsustamine on antud eranditult prokuröri ainupädevusse. Kannatanu saab vaidlustada üksnes väidetavat õiguste rikkumist, mida oleks tal võimalik kaitsta eelkõige lõpetatava kriminaalmenetluse raames. Kohtul on võimalik kontrollida edasikaebemenetluses seda, kas prokuratuur on teinud kaalutlusvea. See saab seisneda selles, et prokuratuur jättis mõne olulise asjaolu menetlusotsustuse tegemisel tähelepanuta ja see võis tuua kaasa põhjendamatult kriminaalmenetluse lõpetamise.
  5. Seega käesoleval juhul saaks kannatanu vaidlustada nt kahtlustatavale määratud kohustuse või kahju hüvitamise kohustuse välja jätmist kriminaalmenetluse lõpetamisel. Kriminaalmenetluses ei ole aga kannatanu kahju hüvitamist taotlenud.

§ 202

lg 2 p-st 7 tulenevalt Y-le määratud tähtajaline kohustus kirjutada toimepandud vägivalda puudutav kirjutis. Ye määratud kohustus ei ole vastuolus riigi peaprokuröri juhise ega seadusega.

§ 202

lg 2 võimaldab panna kahtlustatavale või süüdistatavale kriminaalmenetluse lõpetamisel tema nõusolekul tähtajalise kohustuse. Sama sätte p 7 kohaselt saab panna isikule muu asjakohase kohustuse, mida menetluse lõpetaja peab vajalikuks ning kahtlustatav/süüdistatav sellega nõus on. Määratud kohustuse loeb ringkonnakohus igati põhjendatuks. Prokuröri põhjendustest nähtuvalt tuleb Y analüüsida kirjutises toimepandud vägivalda, selle põhjuseid ja analüüsida võimalusi edaspidise vägivaldse käitumise vältimiseks. Kirjutise esitamise tähtajaks on 28.08.2022.

§ 202lg 3 sätestab antud kohustuse täitmise maksimaalse tähtajana kuus kuud.

Sellise tähtaja on prokuratuur kriminaalmenetluse lõpetamisel Y ka andnud. Asjaolu, et riigi peaprokuröri juhis p 2.5 sisaldab 5

(7)kohustuse täitmise soovituslikku lühemat tähtaega, ei muuda prokuröri poolt kohaldatud seadusest tulenevat tähtaega ebaseaduslikuks ega too kaasa menetluse lõpetamise tühistamist. 24. Edasikaebemenetluses kontrollitakse, kas kaalutlusotsustuse tegemisel ei esinenud menetlus- ega normivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustust. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuses tooduga, et kriminaalmenetluse lõpetamisel on rikutud materiaalõigust. Samuti ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et vaidlusalust kriminaalmenetlust ei saa

§ 202

alusel oportuniteediga lõpetada, kuna see oleks vastuolus nii Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooniga kui ka Riigiprokuröri peaprokuröri juhisega

§ 202kohaldamisel.

Ekslik on kaebaja seisukoht, et Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni põhimõtte kohaselt ei saaks lähisuhtevägivalla kuriteo puhul kriminaalmenetlust oportuniteediga lõpetada. Sellist põhimõtet nimetatud konventsioon ei sisalda. Tõsi, Konventsiooni art 49 lg 1 kohaselt tuleb võtta vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et keelustada konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate kõigi vägivalla vormide suhtes kohustuslik alternatiivne vaidluste lahendamine, sealhulgas vahendamine ja lepitus. See on eelkõige konventsiooniosaliste riikidele ettekirjutus, kuid mitte keeld menetlejale. Selleks on riigi peaprokuör täpsustanud sisemiste juhistega oportuniteedi rakendamist. Riigi peaprokuröri 15.03.2022 välja antud

§ 202alusel kriminaalmenetluse lõpetamise Juhised sisaldavad p-s 3.3 avaliku menetlushuvi olemasolu Kar

S §-dele 120-121 vastava jätkuva perevägivalla puhul või kui kriminaalmenetluse mittelõpetamist nõuavad kannatanu või kuritegu pealt näinud alaealise pereliikme huvid, kuid ei keela nende sätete puhul kriminaalmenetluse lõpetamist

§ 202alusel.

Juhiste p-s 5.1 on nende täitmise kohta märgitud, et Juhisega vastuolus olevatel juhtudel tuleb lõpetamisel koostada põhistatud määrus, kus muuhulgas tuleb põhistada juhisega vastuolus olevat asjaolu. Seega ei sisalda kumbki kaebaja poolt märgitud dokument vaidlustatud kriminaalmenetluse lõpetamise keeldu oportuniteediga. Seega, kas oportuniteediga lõpetamine on käesoleval juhul põhjendatud tuleb ikkagi hinnata isiku süü suurust ja avaliku huvi olemasolu. Sellega on kaebuses sisuliselt nõustunud ka kaebaja ise.

  1. Prokuratuur on lõpetanud kriminaalmenetluse 28.02.2022 ning koostanud 18.03.2022 põhistused määrusele. Põhistustes on abiprokurör põhjendanud süü suurust, avaliku huvi puudumist ning üld-ja eripreventiivseid vajadusi. Riigiprokurör on määruses täiendavalt selgitanud süü suuruse hindamist läbi eelnevalt toimunud sündmuste ja saabunud tagajärgede. Märkida tuleb, et kahtlustatavale etteheidetava kolme episoodi puhul on tervisekahjustus tekkinud vaid ühe episoodi puhul (verevalum käel) kui kahtlustatav tahtis kannatanult oma telefoni kätte saada. Ukse eest tõukamise episoodi ja juustest sakutamise episoodi osas tervisekahjustused puuduvad. Kahtlustuse esitamisel on lähtutud kannatanu ütlustest. Antud juhul on kannatanu koheselt esimesel korral verevalumi meditsiiniasutuses fikseerinud. Seega saab nõustuda riigiprokuröriga, et kehaline väärkohtlemine ei olnud teiste episoodide puhul sedavõrd intensiivne, et kannatanul oleks vajadust abi järgi või selle fikseerimiseks. Riigiprokurör ei ole aga seejuures pidanud kannatanu lapseootust vähetähtsaks asjaoluks antud sündmuse juures. Arvestatud on nii kannatanu lapseootusega kui ka sellega, et rasedusega ei esinenud mingeid probleeme ning viited raseduse kulgemise probleemidele puuduvad. Kannatanu ise ei ole välja toonud, et tal oleks seoses vägivallajuhtumitega esinenud probleeme rasedusega. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust prokuratuurile ette heita süü suuruse hindamisel millegagi arvestamata jätmisega.
  2. Ringkonnakohutu hinnangul on riigiprokurör põhjalikult selgitanud gaasirelvaga sihtimise asjaolusid ja selle tõsiseltvõetavust KarS § 120 kontekstis. Tähele tuleb panna seda, et prokuratuuri pädevuses on otsustada, millise kvalifikatsiooni ja millise episoodi järgi isikule kahtlustus esitatakse. Kahtlustus oli Y-le esitatud X-le pea lõhki löömise ähvardamises, kuid gaasirelva kasutamise 6

(7)episoodis ei esinenud menetleja hinnangul selliseid asjaolusid, mis oleks tinginud selles osas kahtlustuse esitamise. Riigiprokurör on omapoolse hinnangu sellele andnud ammendavalt ning ringkonnakohus nõustub sellega.
  1. Kaebaja etteheited riigiprokurörile, et tähelepanuta on jäänud ringkonnaprokuratuurile esitatud kirjavahetus, millest nähtub kahtlustatava suhtumine kannatanusse, on meelevaldsed. Millest kaebaja järeldab, et riigiprokurör on jätnud ringkonnaprokuratuurile esitatud kirjavahetuse tähelepanuta, jääb arusaamatuks. Riigiprokuratuuri määruses on isikute omavahelist kirjavahetust käsitletud. Riigiprokurör on märkinud, et midagi sellist ähvardavat, mis täidaks KarS § 120 koosseisu, prokurör sõnumites ei tuvastanud. Meelevaldsed on ka kaebaja etteheited seoses riigiprokuröri kuriteoepisoodide arvu käsitlusega. Riigiprokurör ei ole väljendanud seisukohta, et 20 episoodiga kriminaalasi on tõsiseltvõetavam kui 3-episoodiline kriminaalasi. Välja on toodud, et käesolevas asjas esinevast 3-st episoodist ei saa järeldada süstemaatilist, pikaajalist ja järjepidevat kehalist väärkohtlemist. Nõustuda tuleb riigiprokuröriga, et käesoleva menetluse asjaolusid arvestades on tegemist nn leebema variandiga korduvusest, mida tuleb arvestada süü suuruse hindamisel kriminaalmenetluse lõpetamisel.
  2. Kaebuse esitaja seisukoht, et arvestamist väärib Y halvustav suhtumine Eestisse ja eestlastesse, on täielikult asjakohatu antud asja menetluse lõpetamise küsimuses ega too kaasa prokuratuuri menetlusotsustuse muutmist.
  3. Samuti jääb tagajärjetuks kaebaja seisukoht, et tunnistajana kannatanu isa ülekuulamine on väga oluline ning kahtlustatava varasemate võimalike kuritegude kohta oleks menetleja pidanud tegema õigusabipalve raames päringu Brasiilia Liitvabariigi õiguskaitseorganitele. Esiteks tuleb märkida, et kriminaalmenetlust juhib prokuratuur ning otsuse vajalike menetlustoimingute tegemise üle teeb samuti prokuratuur. Teiseks tuleb rõhutada seda, et antud juhul ei ole vaidlust selles, et Y pani toime temale kahtlustuses esitatud kuriteoepisoodid. Seda on kinnitanud nii menetleja kui riigiprokurör oma määruses. Mida peaks tõendama täiendavalt kannatanu isa tunnistajana ülekuulamine või õigusabipalve raames tehtud päring, jääb arusaamatuks.
  4. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et süüdistuskohustusmenetluse käigus ei ole ilmnenud selliseid menetluslõigusikke rikkumisi, mis tooks kaasa kriminaalmenetluse lõpetamise tühistamise. Prokuratuur on selgitanud välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ning kaalutlusviga ei ole menetlejad teinud. Prokuratuuri poolt vastuvõetud menetlusotsustus tuleb lugeda õiguspäraseks ja seaduslikuks ning ühtlasi puuduvad alused

§ 208korras esitatud kaebuse rahuldamiseks.

  1. Eeltoodu alusel ning juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
  2. aprilli
  3. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.