Obsah (14)

§ 208§ 168§ 162§ 174§ 371§ 178§ 423§ 637§ 657§ 654§ 651§ 659§ 3141§ 485

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 4. aprill 2022 Tsiviilasja number 2-21-112528 Tsiviilasi O

§ 208

lg 1), kohustas hagejat esitama asendatud kostja jaoks hagiavalduse tervikteksti hiljemalt 14 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest ning jättis kuni kostja asendamiseni tekkinud menetluskulud poolte endi kanda. Hageja taotlus kostja asendamiseks on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 208 lg 1 järgi põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostja on kohtule esitanud tõendi selle kohta, et hagetaval perioodil oli kostja asemel sõiduki tegelikuks valdajaks Artur Kalugin. Seega on hagi esitatud ekslikult vale kostja vastu. Kohus asendas hageja taotlusel senise kostja teise kostjaga. Maakohus leidis, et käesoleval juhul tuleks menetluskulud jätta

§ 168

lg 4 alusel hageja kanda.

§ 162

lg 4 alusel võib aga kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Maakohus leidis, et käesoleval juhul esinevad asjaolud, mis põhjendavad menetluskulude jaotamist

§ 168lg-s 4 toodud reeglist erinevalt.

Kuigi sõiduki tegeliku valdaja kohta andmete esitamine menetluse varasemas staadiumis oleks olnud menetlusökonoomikast lähtuvalt mõistlik, puuduvad asjas veenvad tõendid selle kohta, et esialgsel kostjal oleks olnud kohtueelselt teada info sõidukiga seoses esitatud leppetrahvide kohta. Kostja on maksekäsu kiirmenetluses esitatud vastuväites märkinud, et ta ei olnud kirjeldatud lepinguid sõlminud ja kinnitas, et alates 28. augustist 2014 ei ole ta sõidukit juhtinud. Uus kostja on sõiduki valduse kinnitanud 27. mail 2021, s.o peale hagi kohtule esitamist.

§ 174

lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuivõrd poolte menetluskulud jäävad poolte endi kanda, puudub vajadus menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks. MÄÄRUSKAEBUS 3. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist, asja läbivaatamata jätmist

§ 371lg 1 p 3 alusel ja menetluskulude hageja kanda jätmist.

3 Määruskaebuse kohaselt esitas kostja juba maksekäsu kiirmenetluses

1. mail 2021 hageja nõudele vastuväite. Kostja kinnitas, et oli küll sündmuse toimumise ajal auto omanik/vastutav kasutaja, ent autot kasutas kolmas isik. Vastuväitele oli lisatud ka kolmanda isiku A. Kalugini kinnitus, et sündmuse toimumise ajal kasutas autot tema. Seega oli hageja juba maksekäsu kiirmenetluse ajal teadlik, et esitas nõude vale kostja vastu. Sellele vaatamata, esitas hageja
2. juunil 2021 hagiavalduse Harju Maakohtule kostja vastu, millega tekitas kostjale kohtukulud. Menetluskulude poolte enda kandma jätmine on äärmiselt ebaõige ning ebaseaduslik, kuna hageja ei teavitanud kostjat kohtuväliselt oma nõuetest ning kostjal puudus võimalus kohtuväliseks lahendamiseks.
3. Maakohus võttis
4. veebruari
5. a määrusega määruskaebuse osaliselt menetlusse menetluskulude jaotuse osas.

§ 178

lg 1 järgi menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Maakohus selgitas, et kostjal on õigus edasi kaevata

1. jaanuari
2. a määruse resolutsiooni p-de 3 ja 5 osas. Muus soas ei ole kostjal kaebeõigust. Määruskaebuse kohaselt ei ole hageja kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikkust korrast ning kohus pidi keelduma hagi menetlusse võtmisest

§ 371lg 1 p 3 alusel.

Määruskaebuse resolutsioonis aga taotleb kostja asja läbi vaatamata jätmist vastavalt

§ 371lg 1 p-le 3.

Kostja asendamisega loetakse hagiavaldus esialgse kostja suhtes tagasivõetuks. Hagi tagasivõtmine on

§ 423lg 1 p 2 järgi hagi läbi vaatamata jätmise aluseks.

Seega ei ole kostja määruskaebus selles osas põhjendatud ja on perspektiivitu

§ 637

lg 1 p 6 tähenduses, sest määruskaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Hageja vaidles määruskaebusele vastu. Transpordiametist saadud päringu alusel oli kostja sõiduki omanik/vastutav kasutaja. Hageja proovis võtta kostjaga kohtueelselt ühendust. Hageja alustas võlgnevuse sissenõudmist kostjalt heauskselt, lähtudes talle edastatud andmetest. Kostja ei ole tõendanud, et tema selle sõiduki omanik/vastutav kasutaja vaidlusalusel ajaperioodil ei olnud. Isegi, kui kostja oleks sõiduki
2. a seisuga võõrandanud uuele kostjale, siis oleks pidanud sõiduk olema registreeritud uue kostja nimele. Eeltoodut arvesse võttes on praegusel juhul mõistlik jätta tekkinud menetluskulud poolte endi kanda, kuna kostjal oli võimalus kohtueelselt teavitada hagejat tekkinud olukorrast ning selle tagajärjel ei oleks alustatud kohtumenetlust kostja osas. Kostja esitas tõendid selle kohta, et keegi teine kasutas sõidukit, alles siis kui oli kohtumenetlus alustatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 ja § 659 alusel menetluskulude jaotuse osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 5) tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab menetluskulud kuni kostja asendamiseni hageja kanda. Juhindudes

§ 654

lg-st 22 ja §-st 659, esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 7. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 ja §-le 659 kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse põhjal maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebuses ei vaidlustata maakohtu määrust kostja asendamise osas ega hageja 4 kohustamises esitada uus hagiavaldus uue kostja vastu. Vaidlustamata osas on maakohtu määrus jõustunud (

§ 659, § 456 lg 4 teine lause).

Maakohus võttis

1. veebruari
2. a määrusega kostja määruskaebuse menetlusse osaliselt üksnes menetluskulude jaotuse osas ning keeldus ülejäänud osas määruskaebuse menetlusse võtmisest. Maakohus edastas kostjale määruse e-postiga hoiatades, et kirja kättesaamise kinnituse mittesaatmisel loeb kohus kohtudokumendid vastavalt

§ 3141lg-le 1 kättesaaduks kolme tööpäeva jooksul kirja saatmisest.

Maakohutu määruses on märgitud, et määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ringkonnakohtul puuduvad andmed kostja poolt määruse kättesaamise kohta. Käesoleva määruse tegemise seisuga ei ole kostja osalist määruskaebuse menetlusse võtmist vaidlustanud. Seega lahendab ringkonnakohus määruskaebust üksnes menetluskulude jaotuse osas. 8. Maakohus jättis menetluskulud

§ 162

lg 4 alusel poolte endi kanda, leides, et käesolevas asjas esinevad erandlikud asjaolud üldreegli, s.o

§ 168lg 4, kohaldamise kõrvalekaldumiseks.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Üldjuhul tuleb hagi tagasivõtmisel ja hagi läbivaatamata jätmisel menetluskulude jaotusel lähtuda

§-st 168. Kohtul on diskretsiooniõigus kohaldada menetluskulude jaotusel erandina

§ 162

lg-t 4 ning jätta

§ 162

lg 4 järgi äärmise ebaõigluse või ebamõistliku tulemuse vältimiseks menetluskulud ka poolte enda kanda. Ringkonnakohus leiab, et praeguses vaidluses ei ole üldreeglist kõrvale kaldumine põhjendatud. Maakohtu põhjendus

§ 162lg 4 kohaldamise kohta on vastuoluline.

Maakohus kinnitab ühelt poolt, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oli enne kohtumenetluse algatamist teadlik hageja võimalikust nõudest. Samas jättis maakohus menetluskulud

§ 162

lg 4 alusel poolte endi kanda põhjusel, et sõiduki tegeliku valdaja kohta andmete esitamine kostja poolt menetluse varasemas staadiumis oleks olnud menetlusökonoomikast lähtuvalt mõistlik.

§ 162

lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on selle sättega kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Sätte kohaldamine eeldab seega erandlike asjaolude olemasolu.

§ 162

lg 4 kohaldamiseks ei piisa üldisest märkusest, et pooltel oli võimalik küsimus lahendada kohtuvälises korras, milleks mõlemad pooled pidid näitama head tahet (Riigikohtu

1. jaanuari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mis lubaksid arvata, et

§ 168lg 4 kohaldamine oleks tema suhtes ebaõiglane.

Ringkonnakohus märgib, et kostja esitas kolmanda isiku A. Kalugini

1. mai
2. a kinnituse selle kohta, et just tema kasutas sõidukit, juba maksekäsu kiirmenetluses maksettepanekule vastuväite esitamisel
3. mail
4. Tulenevalt

§ 485lg-st 3 teatab kohus avaldajale vastuväitest ja selle esitamise ajast.

Kostja esitas A. Kalugini kinnituse uuesti koos hagivastusega

1. novembril
2. Hageja esitas taotluse kostja asendamiseks tuginedes samale kostja poolt esitatud A. Kalugini
3. mai
4. a kinnitusele alles
5. detsembril
6. Hageja ei ole kordagi väitnud, et ta ei oleks nimetatud A. Kalugini kinnitust enne
7. detsembrit 2021 või enne kostja poolt selle koos hagivastusega kohtule uuesti edastamist
8. novembril 2021 kätte saanud. Seega on eluliselt usutav kostja määruskaebuses esitatud seisukoht, et hageja oli või vähemalt pidi olema teadlik juba maksekäsu kiirmenetluse ajal, et esitas nõude vale kostja vastu. Kostja esitas vastuväite ja 5 asjakohase tõendi, et ta ei ole õige kostja esimesel võimalusel. Seega tuleb menetluskulud jätta

§ 168

lg 4 alusel hageja kanda.

§ 162

lg 4 kohaldamiseks ei anna käesoleval juhul alust ka hageja etteheide kostjale sõiduki andmete õigeaegselt muutmata jätmise kohta. 9. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud määruskaebemenetluses jätta

§ 162lg 1 ja § 171 lg 1 järgi hageja kanda.

Maakohus ei ole menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise tervikuna maakohtu otsustada

§ 174lg-s 4 sätestatud korras (Riigikohtu 28.

novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 6