← Eesti

2-19-10270/31

Obsah (4)§ 217§ 220§ 219§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 09. oktoober 2020. a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn Tsivi

) § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Hageja põhjendab 36 945 euro tasumise nõuet sellega, et pooled on neljal korral sõlminud müügilepingu, mille alusel on hageja andnud kostjale üle kaubana kasutatud rehvid ning väljastanud nende eest 08.04.2015 arve 15800272, 29.04.2015 arve 15800333, 29.04.2015 arve 15800423 ja 29.04.2015 arve 15800750 (tl-d 8, 8 pöördel, 9 pöördel, 11 pöördel), mis on tasumata. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel puudub kirjalik leping ning rehvide müümise kohta ei olnud sõlmitud raamlepingut. 6. Hageja väidab, et ta on kostjale üle andnud kauba, mille eest väljastatud arvete tasumist ta nõuab. Kostja ei ole vaielnud vastu kauba saamisele, kuid on väitnud, et kauba üleandmine on tõendamata. Seejuures on kostja osundanud, et hageja tõenditena esitatud rahvusvahelise autotranspordi saatelehed (CMR-saatelehed) on kauba saaja poolt allkirjastamata. Kostja avaldas 20.01.2020 istungil, et ei vaidle, et kostjale on rehvid üle antud (tl 77, 00:19:51). Samuti on kostja avaldanud, et on nõude tunnustamisel 01.02.2017 lähtunud laoseisus olevatest rehvidest. Kohus leiab, et hageja esitatud CMR-saatelehed tõendavad kostjale kauba üleandmist vaatamata sellele, et kostja on pidanud tõendeid kauba saaja allkirja puudumise tõttu lubamatuks. Kohtu hinnangul ei ole kostja vastu vaielnud kauba saamisele. Kohtu hinnangul kinnitavad vedajate allkirjad ja pitserijäljendid CMR-saatelehtedel, et saatelehed on koostatud nendes märgitud aegadel ega ole ilmselt ebausaldusväärsed. Kõikidel CMR-saatelehtedel, mis on esitatud kostjale kauba tarnimise kohta, puudub saaja allkiri. Seejuures puudub saaja allkiri ka selliste tarnete osas, mille puhul pooled ei vaidle kauba kättesaamise ega ka tasumise üle. Kohtu hinnangul nähtub sellest pooltevaheline praktika, mis seisneb selles, et kostja kauba saajana ei ole saatelehti allkirjastanud. Arvestades sellist praktikat ning kostja sisuliste vastuväidete puudumist kauba kättesaamise kohta, loeb kohus tõendatuks, et hageja on kostjale üle andnud müügilepingute esemeks olevad rehvid 02.04.2015, 28.04.2015, 29.05.2015 ja 11.09.2015 (tl-d 84-85). Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et hageja ei ole rikkunud asja üleandmise kohustust. 7.

§ 217

lg 1 sätestab, et ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid.

§ 217

lg 2 p 1 sätestab, et asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Kostja on esitanud väite, mille kohaselt on hageja rikkunud kohustust anda üle lepingutingimustele vastav asi. Kostja väitel pidid kaubaks olevad asjad (kasutatud rehvid) olema kõrgeimasse kvaliteediklassi kuuluvad, st A Grade klassi rehvid (tl 49). Pooled on avaldanud, et puudus raamkokkulepe rehvide müümiseks ning müümine toimus konkreetse tellimuse alusel. Kostja on avaldanud 23.04.2015 hagejale soovi proovida ühel korral taastatud 315/80R22,5 rehve (tl 93). Kostja on 07.09.2015 kell 13:30 saatnud hagejale e-kirja, milles palunud lisada odavama hinnaga rehve, mis võivad olla ka ühel korral taastatud. Samal päeval kell 12:14 saadetud e-kirjas on kostja pidanud võimalikuks ka 6-7 aastat vanade rehvide tellimist (tl 90 pöördel). Nii juba taastatud kui ka 6 aastat 5

(8)vanad rehvid ei kuulu kostja kirjeldatud A Grade kvaliteediklassi (tl 48 pöördel). Kohus on poolte avaldusi ning kirjavahetust arvestades seisukohal, et poolte vahel ei olnud üldist kokkulepet selle kohta, et kõik kostjale müüdavad rehvid pidid kuuluma A Grade kvaliteediklassi. Kohtu hinnangul nähtub poolte kirjavahetusest, et kostja nimetas tellimuses, millisesse kvaliteediklassi kuuluvaid rehve soovib ta osta ning millises koguses (vt näiteks tl-d 93-94). Seega oli pooltel iga tellimuse kohta eraldi kokkulepe, millistesse kvaliteediklassidesse kuuluvaid rehve ostetakse. Eeltoodust tulenevalt tuleb hinnata eraldi iga tellimuse puhul, kas tellimuse alusel kostjale üle antud rehvid vastasid vastavas tellimuses märgitud kvaliteediklassidele. 8. Hageja nõuab kostjalt ostuhinna tasumist 02.04.2015, 28.04.2015, 29.05.2015 ja 11.09.2015 üleantud rehvide eest. Kostja ei ole eraldi ühegi tellimuse kohta välja toonud (sh näiteks määrana vastava kvaliteediklassi rehvide koguarvust), millise tellimuse alusel üleantud rehvid ei vasta tellimuses esitatud tingimustele. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid nende tellimuste alusel üleantud rehvide kokkulepitud tingimustele mittevastavuse kohta. Kohtu hinnangul ei sisalda kostja 25.08.2015 saadetud e-kiri teavet selle kohta, millal üleantud karkasside osas on kostja puudused tuvastanud (tl-d 141-142). Kohus on seetõttu seisukohal, et kostja ei ole tõendanud hageja poolt 08.04.2015 arves 15800272, 29.04.2015 arves 15800333, 29.04.2015 arves 15800423 ja 29.04.2015 arves 15800750 märgitud tellimuste alusel üleantud rehvide lepingutingimustele mittevastavust. 9.

§ 220

lg 3 sätestab, et kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Hageja andis rehvid kostjale üle 02.04.2015, 28.04.2015, 29.05.2015 ja 11.09.

  1. Kostja ei ole hagejale eraldi teatanud ega kirjeldanud üleantud rehvide puudusi. Kohtu hinnangul ei sisalda kostja 25.08.2015 saadetud e-kiri teavet selle kohta, millal üleantud karkasside osas on kostja puudused tuvastanud (tl-d 141-142). Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et kostja ei saa asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda ka seetõttu, et ei ole kirjeldanud õigeaegselt kauba lepingutingimustele mittevastavust. Kohtu hinnangul saab rehvide lepingutingimustele mittevastavusest teatamise aja mõistlikkust hinnata kostja tegevuse spetsiifikat arvestades, kuid see ei vabasta kostjat kohustusest konkreetse müügilepingu alusel üleantud asjade puuduste kirjeldamisest.
  2. Hageja hinnangul on kostja nõuet tunnustanud 01.02.2017 saadetud e-kirjaga (tl-d 30 pöördel, 35). Kostja on avaldanud, et lähtus võla tunnistamise ajal hageja esitatud summast ja sellest, et üle tuhande karkassi oli laoseisus ning nende protekteerimiskõlblikkus välja selgitamata. Kohtu hinnangul on kostja vastuväide vastuolus 01.02.2017 e-kirja sisuga, millest ei nähtu nõude tunnustamine tingimuslikult seotuna laoseisus olevate rehvide protekteerimiskõlblikkusest. Kohtu hinnangul on ebausutav, et kostja oleks olnud valmis nõuet tunnustama olukorras, kus kostja enda sõnul hageja tarnis korduvalt liiga suures koguses praakkarkasse ning kostjal oli endal teadmata temale üle antud karkasside kasutuskõlblikkus. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuvalt tunnustas kostja hageja nõuet tingimuslikult. Kohtu hinnangul võib kostja majandustegevuse spetsiifikat arvestades pidada asja viivitamatu ülevaatamise kohustuse täitmise aega (

§ 219

lg 1) ja sellest tulenevat puuduste kirjeldamise mõistlikku aega (

§ 220lg-d 1 ja 2) tavapärasest pikemaks.

Kostja vastusest nähtuvalt ei olnud kostja 01.02.2017 seisuga laoseisus olevaid rehve üle vaadanud. Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et kostja rikkus üleantud asja viivitamata ülevaatamise kohustust, sest ei olnud ligikaudu 1,5 aasta jooksul alates kauba kättesaamisest rehve üle vaadanud selliselt, et oleks võimalik tuvastada nende lepingutingimustele mittevastavus ning kirjeldada seda hagejale. Kostja ei ole tõendanud, et poolte 6

(8)vahel oli leping või praktika, mille kohaselt võis kostja vaadata üleantud asja üle ühe aasta või sellest pikema ajavahemiku jooksul alates asja kättesaamisest. Eeltoodust tulenevalt puudub kostjal õigus tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele. Kohus on seisukohal, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 järgi 01.01.2016 alanud aegumistähtaja kulgemine katkes 01.02.2017, mistõttu hageja nõue ei olnud hagi esitamise ajal 08.07.2019 aegunud.
  1. Hageja väljastas kostjale ostuhinna tasumiseks järgmised arved kogusummas 55 875 eurot: 08.04.2015 arve 15800272, 29.04.2015 arve 15800333, 29.04.2015 arve 15800423 ja 29.04.2015 arve
  2. Hageja nõuab arvete tasumist 36 945 euro ulatuses, arvestades kostjale väljastatud kreeditarveid. Kostja ei ole tõendanud, et ta on arveid tasunud või et hageja on arvetel märgitud summasid kreeditarvetega suuremas ulatuses korrigeerinud. Kostja ei ole tõendanud, et hageja nõue on lõppenud tasaarvetuse teel. Kostja ei ole tõendanud, et tal on ostuhinna tasumise kohustuse täitmisest õigus ajutiselt või alaliselt keelduda. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 36 945 eurot. 12.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 113

lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kui tasu maksmise aeg ei ole kindlaks määratud vastastikuse lepingu puhul, arvestatakse tasult viivist alates käesoleva seaduse § 821 lõikes 1 sätestatud ajast. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt põhinõudelt 36 945 eurot viivise tasumist

§ 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates hagiavalduse esitamisest 08.07.2019 osalt kuni põhinõude täitmiseni. Hageja ei ole põhjendanud hagiavaldust sellega, et tal on tekkinud kahju, mis ületab summaliselt põhinõuet. Pooled ei ole sõlminud kokkulepet selle kohta, et kostja ei pea viivist tasuma. Seetõttu kohalduvad pooltevahelisele võlasuhtele

§ 113lg-d 1 ja 2.

Kohus rahuldab viivisenõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude 36 945 eurot tasumata osalt

§ 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 08.07.2019 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui 36 945 eurot.

  1. Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS § 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad.
  2. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagiavalduse. Seetõttu jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. 7

(8)Kohtul on vaja täiendavalt analüüsida menetluskulude põhjendatust ja vajalikust, mistõttu ei ole võimalik menetluskulude osas teha põhjendatud lahendit kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.