Obsah (12)

§ 162§ 174§ 238§ 442§ 654§ 652§ 329§ 232§ 217§ 333§ 439§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Iris KangurGontšarov ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 22.12.2021, Tallin

§ 162lõike 1 järgi kostja kanda.

Menetluskulude kindlaksmääramise küsimuse lahendab kohus

§ 174lõigete 2 ja 4 alusel pärast otsuse jõustumist.

Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi ning jätta menetluskulud hageja kanda.
2. Kostja väitis alates esimesest menetlusdokumendist, et tema ehitas kinnistule elamu. 25.09.2020 menetlusdokumendis tõi kostja selgelt välja elamu ehitamisega seonduvad kulud, mis on üheselt seostatavad sama menetlusdokumendi lisadega. Vastupidine kohtu seisukoht on väär. Täiendava ekspertiisi mittevõimaldamisega rikkus kohus oluliselt menetlusnorme, kuna kostjal ei võimaldatud enda väiteid tõendada. Maakohtu üldsõnalisest selgitusest 29.09.2020 ekirjas ei ole võimalik aru saada, millest kohus aru ei saa. Veelgi arusaamatum ja

-i vastane on kohtu 21.12.2020 määrus. Hageja ei esitanud taotlust dokumentide tähelepanuta jätmiseks (vaid tagastamiseks) ning

ei tunne sellises olukorras dokumentide tähelepanuta jätmise instituuti.

§ 238lõige 1 näeb ette dokumentide tagastamise.

Riigikohtu seisukoha järgi 5 2-18-7840 peab kohus tegema tõendi vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta määruse.

ei võimalda teha määrust tõendi tähelepanuta jätmise kohta. Seega ei hinnanud kohus tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt ja jättis tähelepanuta asjas tähtsust omavad kostja esitatud tõendid. Lisaks rikkus kohus

§ 442

lõiget 8, ignoreerides kostja väidet, et elamu on tema ehitatud, vaid leidis omaalgatuslikult, et elamu on ehitatud hageja ja kostja poolt ühiselt.

1. 04.02.2019 menetlusdokumendiga edastas kostja vanema venna Tauno Tõnumaa 01.02.2019 kinkelepingust taganemise avalduse hageja suhtes. Kohus jättis alusetult selle väite osas seisukoha võtmata ja selgitamiskohustuse täitmata. Asja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks eeltooduga seoses võtnud nõude kvalifitseerimise kohta seisukoha või selgitanud pooltele tõendamiskoormust. Kui kohtu hinnangul olid kostja nõuded ja selgitused ebaselged, tulnuks sellele tähelepanu juhtida.
2. Kohus kohaldas vääralt ka materiaalõigust. Isegi kui ei eksisteeriks kehtivat kinkelepingust taganemist, mis välistab hagi rahuldamise, on kohus vääralt kohaldanud AÕS §
3. Kohus ei ole kaasomandi jagamisel kaalunud poolte huve ega lähtunud õiglusest. Kinnistu on ehitatud kostja rahaliste vahendite eest ja kostja elab koos naise ja lastega kinnistul. Samas hagejal puudub isiklik seos kinnistuga – ta ei ole elamut ehitanud ja elab Soomes.
4. Kostja üheks nõudeks oli kaasomandi jagamine reaalosadeks selliselt, et elamuga kinnisasja osa jääks tema ainuomandisse. Vastavalt Saku Vallavalitsuse 05.04.2021 kinnitusele on katastriüksuse jagamine võimalik ja lubatav. Seega on kõrvaldatud kohtu etteheide, et puudus kohaliku omavalitsuse nõusolek.
5. Teiseks kostja viisiks on kinnistu jätmine tema ainuomandisse. Kohus rikkus menetlusõigust, jättes arvestamata protsessuaalse tasaarvestusega. Ainuüksi tasaarvestusega arvestamine oleks viinud selleni, et kaasomandi oleks saanud lõpetada viisil, et kinnistu jääb kostja ainuomandisse ja puudus vajadus täiendavalt tõendada, et kostjal olid piisavad rahalised vahendid. Tasaarvestuse järgne olukord on, et hagejale on võimalik kaasomandist ilmajäämine valdavas osas juba kompenseeritud. Kaebusele on lisatud poolte ema kinnitus kostja võimalike kohustuste tagamiseks, nimetatuga on tõendatud ka protsessuaalse tasaarvestuse järgsete kohustuste tagamine. Poolte ema on nimetatut hagejale pakkunud, aga hageja varjas seda teiste eest. Vajadusel on ema valmis oma korterile seadma hüpoteegi hageja nõude tagamiseks. Vastustaja seisukoht
6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lõike 1 punkti 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6).

Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetlusega seonduvad menetluskulud. 28.

§ 442

lõike 5 alusel lahendab kolleegium esmalt 01.12.2021 kirjalikus korraldavas määruses ekslikult lahendamata jäänud kaebuse punktis 21 esitatud alternatiivse taotluse määrata apellatsioonimenetluses kohtulik ekspertiis elamu ehitamise kulude kohta. Sarnaselt 6 2-18-7840 viidatud määruse põhjendustele täiendavate dokumentaalsete tõendite kogumisest keeldumise kohta on kolleegium seisukohal, et puuduvad

§ 652

lõigetes 3 ja/või 4 sätestatud alused ka selle täiendava tõendi kogumiseks apellatsioonimenetluses. Maakohtus esitas kostja taotlused kinnistu turuväärtuse ja eraldi sel asuva elamu turuväärtuse määramiseks (t I kd lk 7879). Kostja ei esitanud maakohtus taotlust elamu ehitamise kulude suuruse kindlaks tegemiseks, kuigi menetluslikult oli tõendi kogumise taotluse esitamine maakohtus võimalik. Kuna tõend ei jäänud maakohtus kogumata kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja kaebuses ei ole esile toodud mõjuvat põhjust, miks ei olnud võimalik taotlust esitada

§ 329

lõike 1 kohaselt õigeaegselt maakohtus, jääb taotlus tõendi kogumiseks apellatsiooniastmes rahuldamata. 29. Vastuseks kaebaja väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kolleegium ei tuvastanud selliseid olulisi menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist maakohtu poolt, mis tooks kaasa lahendi tühistamise. Kolleegium ei tuvastanud ka tõendite ebaõiget hindamist, mis annaks aluse nende ümberhindamiseks (

§ 232lõige 1, § 653).

Ka vastab maakohtu otsuse põhjendav osa

§ 442lõike 8 nõuetele.

1. Kolleegium on seisukohal, et maakohus ei pidanud otsuses analüüsima kostja poolt tema tasaarvestuse vastuväite (tasaarvestuseks kasutatud vastunõude) tõendamiseks 25.09.2020 menetlusdokumendi lisadena esitatud 123 dokumenti, kuna oli eelnevalt 21.12.2020 määrusega (t II kd lk 91-92) jätnud need tähelepanuta põhjusel, et kostja ei olnud kõrvaldanud 29.09.2020 menetluslikus määruses (vormistatud e-kirjana) kirjeldatud puudust, st ei seostanud iga tõendit faktiliste väidetega (asjaoludega). Seejuures viitas maakohus Riigikohtu seisukohale lahendi nr 3-2-1-141-13 punktis 17, kus kõrgeim kohus selgitas, et ei piisa sellest, kui hageja on esitanud dokumentaalsed tõendid, millest saab erinevaid asjaolusid järeldada; pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud; kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb; esitatud dokumentaalne tõend, millest tulenevatele asjaoludele ei ole pooled tuginenud, on asjakohatu ja tuleb tagastada. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt selgitas maakohus 29.09.2020 (t II kd lk 71) kostjale, et tal tuleb detailselt välja tuua, milliseid asjaolusid ta esitatud kuludokumentidega tõendada soovib.
2. Tutvunud kostja tasaarvestuse avaldusega, nõustub kolleegium maakohtuga. Protsessuaalse tasaarvestamise avalduse esitamisel tuleb kohtul tuvastada kostjal tasaarvestuseks kasutatud vastunõude tõendatus (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, lk 981). Seega laienevad sellisele avaldusel vastavas ulatuses hagiavalduse sisu reeglid, st kostja peab tooma mh välja enda nõude aluseks olevad faktilised (elulised) väited (asjaolud) ning tõendid, millega ta väiteid tõendada soovib. Praeguses asjas tõi kostja tasaarvestuse avalduses välja vaid väite, et on teinud kaasomandis oleva kinnistu suhtes kulutusi kokku vähemalt 185 342.265 eurot (t II kd lk 5 pöördel) ja loetelu kantud kulutusi väidetavalt tõendava 123 kuludokumendiga. Kostja avalduses puuduvad väited selle kohta, milliseid kulutusi ja millal konkreetselt kostja tegi ja kuidas on üks või teine kulutus seotud kinnistuga, mistõttu ei oleks sellises olukorras olnud hagejal võimalik ka vastuväiteid esitada/tõendada ega kohtul võimalik tuvastada, millisel õiguslikul alusel ja millises suuruses saab kostjal hageja vastu nõue olla. Isegi kui nõustuda apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei olnud 29.09.2020 e-kirjas piisavalt konkreetne, nähtub kostja tolleaegse vandeadvokaadist lepingulise esindaja tähtaegade pikendamise taotlustest (t II kd lk 72, 80), et esindaja sai kohtu ettekirjutusest aru ja püüdis puudusi kõrvaldada, kuid ei suutnud seda teha esialgselt määratud tähtaja jooksul ega teinud 7 2-18-7840 seda ka peale kohtu poolt antud tähtaega maakohtu menetluse jooksul. Isegi kui kohtu ettekirjutusest ei saanud aru kostja isiklikult, oli tal maakohtus vandeadvokaadist lepinguline esindaja, kelle käitumine ja teadmine võrdsustatakse

§ 217lõike 6 kohaselt menetlusosalise käitumise ja teadmisega.

Ringkonnakohus ei nõustu, et maakohtu 29.09.2020 e-kiri oli deklaratiivne. 32. Kolleegium märgib lisaks, et on seisukohal, et 29.09.2020 e-kiri oli selline kohtu toiming menetluse juhtimisel, millega mittenõustumisel pidi menetlusosaline selleks, et saaks väidetavale kohtu veale hiljem, sh lõpplahendi peale edasi kaevates, tugineda, esitama

§ 333kohase vastuväite.

Praeguses asjas kostja seda ei teinud. Kuna 29.09.2020 e-kirjas vormistatud määrusega ei võtnud kohus lõplikke seisukohti tõendite kohta (vastuvõtmine või sellest keeldumine, tähelepanuta jätmine), siis ei olnud tegemist

§ 333lõike 4 kohase olukorraga, mil vastuväite esitamine vajalik ei ole.

33. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohtu otsustus 21.12.2020 määruse resolutsiooni punktis 2 (jätta tõendid tähelepanuta) on erinev võrreldes lahendis endas viidatud Riigikohtu seisukohale, et tõendid tuleks tagastada. Siiski on kolleegium seisukohal, et asja lõpplahenduse seisukohalt nimetatud asjaolu tähtsust ei oma. Kuna maakohus ei olnud teinud otsustust tõendite vastuvõtmisest keeldumise ja tagastamise kohta, siis järelikult oli ta tõendid küll vaikimisi vastu võtnud, kuid otsustanud need jätta

§ 238lõike 5 mõttes edasises menetluses arvestamata.

Maakohtu poolt mõneti eksliku sõnastuse kasutamine ei muuda lõpptulemust, s.t et kohtul puudus võimalus tõendeid hinnata, kuna kostja ei toonud esile tasaarvestuseks kasutatud nõude kohta faktilisi asjaolusid ega seostanud neid esitatud konkreetsete dokumentaalsete tõenditega. 34. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus pidi otsuses vastama kostja väidetele, millised olid esitatud seoses kinkija poolt hageja suhtes 01.02.2019 tehtud kinkelepingust taganemise avaldusega. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas kostja taganemise avalduse 04.02.2019 menetlusdokumendi (t I kd lk 55-57) lisana selleks, et põhistada menetluse peatamise taotlust (vt dokumendi punktid 17-19). Peatamise taotluse jättis maakohus 18.03.2019 määrusega rahuldamata (t I kd lk 67). Hilisemalt ei esitanud kostja maakohtus mistahes väiteid seonduvalt kinkelepingust taganemisega. Seega puudusid kostja väited, millele maakohus oleks pidanud otsuses vastama. Kindlasti ei saa nõustuda väitega, et maakohus oleks pidanud võtma seisukoha kinkelepingust taganemise kehtivuse osas. Selliselt oleks maakohus väljunud hagi piiridest ja teinud otsuse nõude kohta, mida selles tsiviilasjas ei esitatud (

§ 439). 35.

Kuna kostja ei tõendanud maakohtus kinnistu reaalosadeks jagamise võimalikkust (tema taotletud esmane viis; t I kd lk 36-38) ega tasaarvestuseks kasutatud nõuet ja kohtul ei olnud alust vähendada kostja poolt hagejale tasumisele kuuluvat omandiõiguse kaotust hüvitavat rahalist makset, kui kinnistu oleks jäänud kostja ainuomandisse (hageja taotletud alternatiivne viis; t I kd lk 81-82) ei olnud maakohtul võimalik valida muud AÕS § 77 lõikest 2 tulenevat kaasomandi lõpetamise viisi kui hageja poolt taotletud müük avalikul enampakkumisel. Müüki kaasomanike vahelisel enampakkumisel kumbki pool ei hagenud. Sellises menetluslikus olukorras lahendas maakohus vaidluse poolte etteantud elulisi ja õiguslikke asjaolusid arvestades kooskõlas AÕS §-ga 77 ega rikkunud kaasomandi lõpetamise viisi valimisel diskretsiooni teostades kohustust lõpetada kaasomand omanike suhtes võimalikult õiglaselt. 36. Apellatsioonkaebus ei sisalda maakohtu poolt teostatud menetluskulude jaotuse vaidlustamiseks alternatiivseid põhjendusi. Seega puudub kolleegiumil alus kontrollida maakohtumenetluse kulude jaotust olukorras, kus asja sisulise lahendamise osas jääb kaebus rahuldamata. 8 2-18-7840 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 37. Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

38. Kuna maakohus ei määranud hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid rahaliselt kindlaks, ei tee seda ka ringkonnakohus (

§ 174lõige 4).

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale praeguse otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 9