← Eesti

2-19-6043/106

Obsah (9)§ 651§ 456§ 654§ 4§ 439§ 171§ 165§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Liis Arrak ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 16.11.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-6043 Kohtuasi

) § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 7.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsus on

§ 456lg 4 teise lause alusel jõustunud osas, milles hageja kahjunõue jäi rahuldamata.

Hageja maakohtu otsust selles osas ei vaidlustanud. 8. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on lõppjäreldusena õigesti leidnud, et kostjatel tuleb ettevõtte ja vara müügilepingu alusel hagejale tasuda ostuhind 110 000 eurot, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab maakohtu otsuse põhjendusi, mis sellise järelduseni viivad (vt kohtuotsuse järgnevad punktid). Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kostjatel tuleb tasuda hagejale VÕS § 113 lg 1 ja § 113¹ lg 1 alusel vastavalt viivist 11 570 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot. Viivise ja sissenõudmiskulu osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid (

§ 654lg 6).

9. Hagiavalduses nõudis hageja kostjatelt solidaarselt neile ettevõtte ja vara müügilepingu alusel võõrandatud ettevõtte Aquamarine Hotel eest maksmata jäänud ostuhinna tasumist. Hageja väitel sõlmis ta kostjatega kavatsuste protokolli, milles lepiti kokku, kuidas ettevõte Aquamarine Hotel kostjatele võõrandatakse – hageja pidi andma kostjatele üle ettevõtte Aquamarine Hotel omandiõiguse kahe tehinguga:

(1)Aquamarinepirita OÜ osa müügilepingu sõlmimisega, ning
(2)Aquamarine Hotel’i vara müügilepingu sõlmimisega (hagi p 1.
  1. – I kd tl 2p esimene lõik). Aquamarinepirita OÜ osa ja Aquamarine Hotel’i vara on hageja nimetanud kui ettevõtet Aquamarine Hotel. Ettevõtte Aquamarine Hotel võõrandamisena on Aquamarinepirita OÜ osa ja Aquamarine Hotel’i vara võõrandamise tehinguid käsitletud ka kavatsuste protokollis (I kd tl 22 p-d 1, 2). Pooled vaidlevad ringkonnakohtus jätkuvalt selle üle, millise lepingu alusel ettevõte Aquamarine Hotel kostjatele võõrandati ning kas ettevõte üldse hagejale kuulus – sellest sõltub, kas kostjatel on hageja ees täitmata kohustusi. Hageja väitel anti ettevõte Aquamarine Hotel ja selle koosseisu kuuluv vara kostjatele üle ettevõtte ja vara müügilepingu alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et ettevõtte ja vara müügilepingu kohaselt tuli kostjatel hagejale ostuhinnana tasuda 150 000 eurot (I kd tl 31 p 4), kostjatel on hagejale ostuhinnast tasumata 110 000 eurot ning 40 000 eurot on kostjad hagejale tasunud (tõlked I kd tl 25 (koostoimes kavatsuste protokolli p-ga 4.
  2. – I kd tl 31) ning tl 69 ja 69p). Kostjate väitel jäi ettevõtte ja vara müügileping hageja poolt täitmata – ettevõte läks kostjatele üle Aquamarinepirita OÜ osade võõrandamisega. 7 2-19-6043
  3. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kuigi pooled on menetluses läbivalt viidanud „ettevõttele“, selle sisu täpsemalt avamata, ei kinnita asjas esitatud tõendid, et hageja oleks kostjatele ettevõtte ja vara müügilepingu alusel võõrandanud ettevõtte (ringkonnakohus selgitab seda allpool). Ka maakohus ei ole pidanuks oluliseks poolte seisukohti selles osas välja selgitada ning lähtus üksnes VÕS § 12 lg-st 1, mille kohaselt ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ettevõtte ja vara müügilepingu kehtivust hinnates ebaõigesti tuginenud VÕS § 12 lg-le 1, sealhulgas tuvastanud ebaõigesti asjaolud, mille üle pooled vaidlevad (ka seda põhjendab ringkonnakohus täpsemalt allpool). Vaidluse fookus on sellel, millise lepingu alusel hageja kostjatele vara üle andis. Pooled ei vaidle ettevõtte ja vara müügilepingu kehtivuse üle. Pealegi rakendatakse VÕS §-i 12 lepingutele, mis on sõlmitud tulevikus omandatavate või loodetavate asjade või õiguste suhtes (vt P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 79). Ettevõtte ja vara müügileping ei olnud sõlmitud tulevikus omandatavate või loodetavate asjade või õiguste suhtes. VÕS § 12 kohaldamine ei olnud praegusel juhul seega asjakohane. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi, jättes vastavad põhjendused otsusest välja.
  4. Järgmisena märgib ringkonnakohus, et ettevõtte ja vara müügilepingu alusel on hageja kostjatele üle andnud vallasasjad, mitte ettevõtte. Hageja omandiõigus üleandmisaktis märgitud vallasasjadele on tõendatud läbi vallasasjade otsese valduse. Hageja on vallasasjad kostjatele üle andnud ja kostjad on need vastu võtnud. Sellega on hageja täitnud talle ettevõtte ja vara müügilepingust tulenevad põhikohustused (VÕS § 208 lg 1, asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1). Vastavalt tuleb kostjatel hagejale tasuda kokkulepitud ostuhind (VÕS § 208 lg 1). Ringkonnakohus märkis eelnevalt, et pooled ei vaidle ostuhinna suuruse üle ning kostjad on ostuhinna osaliselt tasunud. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 11.
  5. Kuigi kostjad on õigesti leidnud, et hageja ei ole menetluses selgelt esile toonud asjaolusid, kuidas hageja sai ettevõtte Aquamarine Hotel ja / või selle koosseisus oleva vara omanikuks, ei olnud neil asjaoludel hagi lahendamise seisukohalt määravat tähtsust. Määravat tähtsust pole sellelgi, kuidas pooled ettevõtet sisustavad või kas ettevõtte ja vara müügilepingu eseme määratlemine ettevõttena vastab tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-le 66¹. Üleandmisakti kohaselt andis hageja ettevõtte ja vara müügilepingu alusel kostjatele üle vara, mis koosnes üksnes vallasasjadest (I kd tl 35–66p). Ka hagiavalduses on hageja tuginenud sellele, et ta on Aquamarine Hotel vallasvara omanik (I kd tl 1p, p 1.1). Üleandmisaktist ega ühestki muus menetluses esitatud tõendist ei nähtu, et hageja oleks ettevõtte ja vara müügilepingu alusel käsutanud mingit muud vara peale üleandmisaktis märgitud vallasasjade – vaatamata sellele, et ettevõtte ja vara müügilepingu p-s 2 viidatakse firmanimele, kaubamärgile, domeenile jms, neid täpsemalt määratlemata (tõlge I kd tl 31). Sellist seisukohta toetab ka ettevõtte ja vara müügilepingu p 8: ettevõtte üleandmist ostjale müüja poolt teostatakse üleandmisakti alusel. Selles tuuakse ära kõik andmed müüdava ettevõtte koosseisu ning varaliste õiguste ja kohustuste kohta. Sättest järeldab ringkonnakohus, et kogu vara, mille hageja kostjatele ettevõtte ja vara müügilepingu alusel võõrandab, nähtub üleandmisaktist. Ringkonnakohus märkis eelnevalt, et üleandmisaktiga andis hageja kostjatele üle üksnes vallasasjad. Kuigi ettevõtte ja vara müügilepingu p-de 3, 4.3, 4.4 ja 6 kohaselt on lepingul mitmeid lisasid, ei ole pooled neid kõiki menetluses tõenditena esitanud. Ettevõtte ja vara müügilepingu p-i 3 kohaselt on aga ainult üks lepingu lisadest üleandmisakt (s.o lisa 2). 8 2-19-6043 11.
  6. Ringkonnakohtu eelmises punktis toodud seisukohaga on kooskõlas asjaolu, et kostjad ei ole menetluses väitnud, et mõni konkreetne asi või õigus oleks jäänud neile üle andmata. Samuti pole kostjad esitanud hageja vastu lepingu täitmisele suunatud nõudeid. Kostjad on käitunud selliselt, et kõik, mis tuli kostjatele „ettevõttena“ üle anda, on neile üle antud – vaidluse all on kelle poolt ja millise lepingu alusel. Arvestades, et poolte kokkuleppe kohaselt toimus vara üleandmine üleandmisaktiga, üleandmisaktis märgitakse ära kõik andmed müüdava vara kohta (ettevõtte ja vara müügilepingu p 8) ning pooled on akti allkirjastanud, ei ole põhjendatud kostjate vastuväide, et hageja ettevõtte ja vara müügilepingut ei täitnud. Üleandmisakt kinnitab ettevõtte ja vara müügilepingu alusel kostjatele vara üleandmist, samuti on kostjad tasunud ettevõtte ja vara müügilepingu alusel hagejale osa ostuhinnast 40 000 eurot (tõlked I kd tl 25, 69 ja 69p koostoimes ettevõtte ja vara müügilepingu p-ga 4 ja 4.1, I kd tl 31). Kostjate vastuväide ettevõtte ja müügilepingu täitmata jätmisest on seega põhjendamatu. 11.
  7. Kavatsuste protokoll ning ettevõtte ja vara müügileping ei kinnita samuti kostjate väidet, et nad soovisid „ettevõtte Aquamarine Hotel“ omandada Aquamarinepirita OÜ osade omandamise kaudu. Kuigi hageja pole kavatsuste protokolli pooleks, nähtub kavatsuste protokollist siiski kostjate tahe omandada osad ning varakogum eraldiseisvate tehingutega (mõlemad pooled on avaldanud, et kavatsuste protokolli poolteks olid mõlemad kostjad ning pooled menetluses selle üle ei vaidle – I kd tl 2, p 1.3 ning tl 123, p-de 2.
  8. ja 2.3.). Selliselt on kostjad ka käitunud – kostjad sõlmisid hagejaga osade müügilepingu ning ettevõtte ja vara müügilepingu. Kuigi sellise tehingustruktuuri pinnalt võib tõusetuda küsimus, kas osade ja vara selline eraldamine vastab tehingu tegelikule eesmärgile ja sisule, ei ole pooled toonud menetluses esile asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul selle kahtluse alla seda. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on õigesti hageja nõude ettevõtte ja vara müügilepingu alusel lahendanud ja nõude rahuldanud. 11.
  9. AÕS § 90 lg 1 sätestab valdaja omandiõiguse eelduse – vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Ringkonnakohus küsis kostjatelt 26.10.2021 toimunud kohtuistungil, milliste tõenditega kostjad on tõendanud, et varakogum kuulus Aquamarinepirita OÜ-le selle osade võõrandamise ajal kostjatele (ringkonnakohtu 26.10.2021 kohtuistungi protokoll, lk 2 ajamärk 00:13:22). Kostjad selgitasid, et kuna vara asus ruumis, kus osaühing tegutses, siis oli vara valdajaks ja omanikuks Aquamarinepirita OÜ (ringkonnakohtu 26.10.2021 kohtuistungi protokoll, lk 2 ajamärk 00:13:50). Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et ainuüksi osaühingu asukoht võiks kinnitada seal paikneva vara omandiõigust ja / või valdust varale. Üleandmisaktis märgitud vallasasjad ei ole hoonega püsivalt ühendatud (kinnisasja olulised osad), et osaühingu asukohas ei võiks paikneda vara, mis kuulub kellelegi teisele. Kostjate väide on vastuolus ka üleandmisaktiga, mille kohaselt hageja andis kostjatele üle Aquamarine Hotel’i vara vastavalt akti lisale nr 1 (I kd tl 34 esimene lõik). Üleandmisakt kinnitab, et hagejal oli vallasasjade otsene valdus ning hageja on vallasasjad kostjatele üle andnud. Ringkonnakohus märkis eelnevalt, et otsese valduse tõttu tuleb hageja lugeda üleandmisaktis märgitud vallasasjade omanikuks (AÕS § 90 lg 1). Pooled ei ole maakohtus vaielnud selle üle, et hageja on kostjatele üleandmisaktis märgitud vara üle andnud ja kostjad need vastu võtnud. Tõendeid selle kohta, et üleandmisaktis (I kd tl 34-66p) märgitud vallasasjad oleks kuulunud Aquamarinepirita OÜ-le, pole kostjad esitanud. Lisaks on üleandmisakti p-s 2 märgitud, et omandisse üleantav vara kuulub müüjale omandiõiguse alusel, ei ole arestitud, ei ole panditud ja on vaba kolmandate isikute õigustest (I kd tl 34p). Üleandmisaktil on ka kostjate allkirjad ning kostjatel pole olnud sellele akti allkirjastamisel vastuväiteid. Järelikult pidasid ka kostjad hagejat üleandmisaktis märgitud vara omanikuks (müüjaks). 9 2-19-6043 11.
  10. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kostjate väitega vara kuulumisest Aquamarinepirita OÜ-le ei ole kooskõlas ka ostuhinna suurus, mida kostjad hagejale Aquamarinepirita OÜ osade eest tasusid (I kd tl 27 p-d 3.
  11. ja 3.3.). Kui Aquamarinepirita OÜ-le oleks kuulunud vähemalt 88 817,27 euro väärtuses vara (selline on vara kogumaksumus üleandmisakti kohaselt; I kd tl 34 viimane lõik), oleks ebatõenäoline, et pooled oleksid kokku leppinud ostuhinnas, mis vastab osade nimiväärtusele (võrdle I kd tl 26p osade müügilepingu p 1.4., mille kohaselt oli Aquamarinepirita OÜ osade nimiväärtuseks kokku 2508 (=1254 + 1254) eurot ning tl 26 osade müügilepingu p-d 3.
  12. ja 3.3., mille kohaselt tasusid kostjad hagejale Aquamarinepirita OÜ osade eest kokku samuti 2508 (=1254 + 1254) eurot). Arvestades seda, et pooled ei ole ettevõtte ja vara müügilepingus kokkulepitud ostuhinna üle vaielnud, võib eeldada, et vara kuulumisel Aquamarinepirita OÜ-le oleks selle osade ostuhind olnud märkimisväärselt suurem kui osade nimiväärtus. Nii kavatsuste protokolli p 5 (I kd tl 22) kui ka ettevõtte ja vara müügilepingu p 4 (tõlge I kd tl 31) kinnitavad samuti, et kostjad nõustusid hagejale vara eest tasuma 150 000 eurot. Ostuhinna tasumise kohustus on muutunud tervikuna sissenõutavaks (ettevõtte ja vara müügilepingu p 4 ja selle alapunktid 4.1 – 4.2.
  13. – I kd tl 31 ja 31p).
  14. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud vaidlusalused küsimused ning maakohtu otsus on selles osas ka vastuoluline. Ringkonnakohus parandab selle vea ning jätab maakohtu otsusest välja seisukohad nagu poleks vaidluse all olnud järgmised asjaolud: hageja 100% kontrolli all oli ettevõte Aquamarine Hotel läbi osaluse Forestone Group OÜ-s (maakohtu otsuse lk 5 – II kd tl 164); Aquamarine Hotel, kui ettevõte, kuulub Aquamarinepirita OÜ-le; ning Aquamarinepirita OÜ tegutses Aqumarine Hotel’i kaudu (maakohtu otsuse lk 6 – II kd tl 164p). Samuti jätab ringkonnakohus maakohtu otsusest välja seisukoha, et pooled vaidlevad selle üle, kas hageja võis sõlmida ettevõtte ja vara müügilepingu, sest Aquamarine Hotel ei saanud kuuluda hagejale (maakohtu otsuse lk 6 – II kd tl 164p). Selline vaidlusküsimuste piiritlemine ei põhinenud samuti poolte väidetel ja seisukohtadel. Vaidluse all ei olnud see, kas hageja sai kehtivalt sõlmida ettevõtte ja vara müügilepingu. Pooled vaidlesid selle üle, millise lepingu alusel kostjad ettevõtte ja selle koosseisu kuuluva vara omandasid. Kuivõrd ringkonnakohus leidis eelnevalt, et hageja tuleb lugeda ettevõtte ja vara müügilepingu alusel kostjatele võõrandatud vallasasjade omanikuks, polnud tegemist eksimusega, mis saaks kaasa tuua maakohtu otsuse tühistamise.
  15. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu otsus täiendavalt vastuoluline kavatsuse protokolli osas – maakohus leidis, et hageja ei ole kavatsuste protokolli pooleks, kuid asus samas seisukohale, et hageja sai kostjatele üle anda vara, mis hagejale ei kuulu. See kostjate etteheide on samuti põhjendatud. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsusest vastavad seisukohad välja. Hageja nõude aluseks on ettevõtte ja vara müügileping, mitte kavatsuste protokoll, kuigi hageja on menetluses soovinud ka sellele eellepinguna tugineda. Hageja ei ole kavatsuste protokolli pooleks. Müüja poolelt on kavatsuste protokolli sõlminud Aquamarinepirita OÜ (tõlge I kd tl 22-23). Hageja on selgitanud, et peab end kavatsuste protokolli osapooleks seetõttu, et Aquamarinepirita OÜ oli tema kontrolli all ja sisuliselt täitis ta eesmärki, et kostjad sõlmisid hotelli müügilepingu (ringkonnakohtu 26.10.2021 kohtuistungi protokoll, lk 2 ajamärk 00:11:28). Kontroll osaühingu üle ei anna aga alust hagejat samastada osaühinguga, mille ainuosanik ta on.
  16. Apellatsioonkaebuses tuginevad kostjad jätkuvalt Aquamarine Hotel’i hoone puudustele. Kostjad on hagile esitatud vastuse p-s 3.1 (I kd tl 126p) märkinud, et kaaluvad vastuhagi esitamist hageja vastu seoses hoones esinevate puudustega, kus hotell asub, kuid vastuhagi menetluses ei esitanud. Hagile esitatud alternatiivse vastuväitena on kostjad puudustele siiski 10 2-19-6043 tuginenud ning on avaldanud tahet alandada ettevõtte ja vara müügilepingus kokkulepitud ostuhinda (ringkonnakohtu 26.10.2021 kohtuistungi protokoll, lk 2 ajamärk 00:22:26 ning kostjate 10.2.2019 seisukoha p 2.10 – II kd tl 2p). Ringkonnakohus märgib, et ükski kostjate esile toodud puudustest ei puuduta vallasvara, mille hageja kostjatele ettevõtte ja vara müügilepingu alusel ning selle lisaks oleva üleandmisakti järgi üle andis (võrdle üleandmisaktis märgitud vara, I kd tl 34-66p ning kostjate vastuväited, I kd tl 124 – 126, p-d 2.12-2.26 ja II kd tl 1p – 2p, p 2). Seetõttu ei ole kostjate hinna alandamise avalduse esemeks tegelikult ettevõtte ja vara müügilepingus kokku lepitud ostuhind. Ettevõtte ja vara müügileping ei võimalda kostjatel hageja vastu esitada hoone puudustega seonduvaid vastuväiteid ega neile tuginedes alanda ostuhinda. Kostjad on kinnitanud, et OÜ Minigert ja Aquamarinepirita OÜ vaheline üürileping läks üle Aquamarinepirita OÜ osade müügiga (ringkonnakohtu 26.10.2021 kohtuistungi protokoll, lk 2 ajamärk 00:48:00). Hageja ei ole sellele apellatsioonimenetluses vastu vaielnud (ringkonnakohtu 26.10.2021 kohtuistungi protokoll, lk 2 ajamärk 00:48:10). Hageja ei ole ka üürilepingu pooleks (I kd tl 16-18p). Seega – kuivõrd kostjad pole esitanud vastuhagi (ega tasaarvestusavaldust osade müügilepingust tuleneda võivate nõuetega hageja vastu), ei ole ringkonnakohtul võimalik siinses menetluses hinnata kostjate puudustega seotud vastuväiteid, sealhulgas seda, kas kostjad saavad neid üldse esitada. Ka ringkonnakohtu istungil ei suutnud kostjad selgitada, kuidas hageja vastutab hoones esinevate puuduste eest, kui hageja pole hoone omanik ega selles asuvate ruumide üürileandja. Neil põhjustel ei ole asjakohased maakohtu otsuses sisalduvad puudusi puudutavad põhjendused ning ringkonnakohus jätab need maakohtu otsusest välja.
  17. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu otsus vastuoluline ka Aquamarinepirita OÜ poolt OÜ Minigert (apellatsioonkaebuses ekslikult märgitud kui OÜ Minicert) võlgnevuse tasumise osas. Maakohus on küll asunud seisukohale, et hageja pidi ettevõtte ja vara müügilepingu p-i 4.
  18. kohaselt tasuma Aquamarinepirita OÜ võlgnevuse 25 626,89 eurot OÜ Minigert ees hiljemalt 25.10.2017, kuid on samas leidnud, et hageja lepingust tulenevaid nõudeid ei saa lugeda kostja vastu kattuvas ulatuses tasaarvestatuks, sest kostjad ei ole esitanud hageja vastu nõuet selle summa tasumiseks. Kostjatele oli maakohtu selline seisukoht ka üllatav. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjatel oleks tulnud esitada hageja vastu OÜ Minigert võlgnevust puudutav nõue, et kohus saaks kostja nõuet ja hageja tasaarvestusavaldust hinnata. Nõude esitamise vajadust ei asenda kostjate 15.07.2019 menetlusdokumendi p-s 2.
  19. esitatud taotlus vähendada hageja nõuet 25 626,89 euro võrra. Kostjad saavad menetluses ilma vastuhagi esitamata kasutada õiguskaitsevahendeid üksnes selle õigussuhte raames, mis on kohtumenetluse esemeks (kuigi pooled on OÜ Minigert ees olnud võlgnevusega seonduvat reguleerinud ettevõtte ja vara müügilepingus, on tegemist siiski muu õigussuhtega, kui see, millest tekkinud nõuet siinses menetluses lahendati). Seejuures ei oma tähtsust, kas pooled OÜ Minigert võlgnevuse tasumata jätmisest tekkida võinud nõude üle vaidlevad või mitte. Kuivõrd kostjad pole sellekohast nõuet menetluses esitanud, puudub kohtutel alus seda mistahes moel hinnata. Kohus menetleb tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus (

§ 4lg 1 esimene lause).

Kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (

§ 439

). Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud see olla kostjatele üllatav, sest kostjad osalevad menetluses advokaadist esindaja kaudu.

  1. Kuivõrd pooled ei ole menetluses väitnud, et nende tahteks ei olnud eraldiseisvalt võõrandada Aquamarinepirita OÜ osa ning üleandmisaktis märgitud vara, ei ole kohtul alust seada kahtluse alla osade müügilepingu ning ettevõtte ja vara müügilepingu kehtivust. 11 2-19-6043 Menetluskulude jaotus
  2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171

lg 1 alusel koostoimes

§ 165lg-ga 3 solidaarselt kostjate kanda.

18. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

§ 174lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Liis Arrak, Mati Maksing 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.