Obsah (6)

§ 141§ 54§ 61§ 199§ 121§ 200

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-1485 Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Eesistuja Heil

§ 141

lg 2 p 1 järgi üldmenetluses Harju Maakohtu 02.09.2021 otsus üldmenetluses Kaitsja Prokurör Lea Pähkel Süüdistatav Sergey Semenukha, isikukood: 39206230242, Vene Föderatsiooni kodanik, emakeel vene keel, muud isikuandmed maakohtu otsuses Kaitsja Raiko Paas Kriminaalasi RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu

1. septembri 2021 otsus Sergey Semenukha süüdistusasjas muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
2. Maakohus pidas tõendatuks järgmist Sergey Semenukhale esitatud süüdistust: 10.11.2020 ajavahemikul 00:00-01:14 Tallinnas, XXX, eesmärgiga astuda alaealise X-ga suguühtesse vastu kannatanu tahtmist, tõmbas ta kannatanu vannituppa, tema vastupanu maha 1 surumiseks lükkas kannatanu vastu vanni, surus jõuga tüdruku jalad vastu vanni äärt, asetas jalad vastu X jalgu, jäädes tüdrukule selja taha nii, et kannatanu jäi tema haardesse, tõmbas kannatanu püksid alla, surus jõuga käega tüdruku ülakeha alla, kui kannatanu püüdis vastu rabeleda ja karjus, siis haaras kannatanu kätest ja hoidis ühe käega kannatanu käsi seljal, teise käega hoidis kannatanut puusast, seejärel surus peenise tuppe, põhjustades kannatanule füüsilist valu, peale seda lükkas peenise anusesse põhjustades kannatanule väga suurt valu ja anuse limaskesta rebendi, seejärel keeras kannatanu ringi, surus põlvili enda ette ja surus kannatanule peenise suhu, ise samal ajal hoidis kannatanu pead kinni. Oma tegevusega põhjustas Sergey Semenukha X-le füüsilist valu ja kehavigastusi –limaskesta rebendi päraku piirkonnas, nahaalused verevalumid mõlemal reiel, mõlema küünarliigese sirutuspinnal ja vasaku niudeluutiiva piirkonnas, värske naha kriimustuse paremal tuharal. Seega pani Sergey Semenukha toime

§ 141lg 2 p 1 ettenähtud kuriteo s.o.

vägivallaga inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise, kui see on toimepandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes. 2. Maakohus tunnistas Sergey Semenukha süüdi

§ 141lg 2 p-s 1 nimetatud teos ja karistas teda vangistusega 7 aastat.

Maakohus jättis süüdistatava otsusega jätkuvalt vahi alla ja määras arvestada karistuse kandmise algust tema kahtlustatavana kinnipidamise ajast, s.o alates 11.novembrist 2020.a. Ka otsustas kohus kohaldada

§ 54

lg 1 alusel Sergey Semenukha suhtes lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga 7 aastaks. Lisaks tegi maakohus otsustused asitõendite ja menetluskulude osas. Apellatsioon 3. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni kaitsja, kes taotleb tühistada otsus Sergey Semenukha süüdimõistmises

§ 141

lg 2 p 1 järgi ning lisakaristuse kohaldamises ning teha uus otsus, millega mõista ta esitatud süüdistuses õigeks või alternatiivselt, tühistada Harju Maakohtu otsus põhikaristust puudutavas osas ning mõista Sergey Semenukhale

§ 61

lg 1 kohaselt karistuseks 5 aastat vangistust, mis jätta tingimisi täitmisele pööramata.

1. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus on vale materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, sest maakohus on rikkunud KrMS §-s 61 sisalduvat põhimõtet tõendite igakülgse objektiivse ja täieliku uurimise kohta. Tõendite valikuline ja osaline hindamine on põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja viitab ühekülgsele kohtuliku uurimisele ja KrMS § 339 lg 2 rikkumisele. Ka on kohus rikkunud KrMS §-s 7 olevat süütuse presumptsiooni, mille kohaselt pisimgi kahtlus süüdistatava süüdiolekus tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.
2. Kaitsja juhib tähelepanu kannatanu ütlustega seotud ebaselgustele. Kohtuistungil esitati tõendid, mis kinnitavad, et kannatanu valetas prokurörile vastates narkoainete (kokaiin) tarvitamise kohta. Kannatanu vastus, et ta ei tea, kuidas kokaiin verre sattus, pole eluliselt usutav ja on ilmselge vale. Maakohus asus seisukohale, et narkootikumide tarvitamine iseenesest kannatanu poolt ei anna alust väiteks, et tema ütlused pole usaldusväärsed. Kohus on kaitsjat valesti mõistnud. Ebausaldusväärseks ei muuda kannatanu ütlusi mitte fakt, et ta tarvitas narkootikume, vaid see, et ta kohtule selle tarvitamise kohta valetas. Maakohus pole kannatanu ütluste ebausaldusväärsust kummutanud. Kui keskse süüstava tõendiallika usaldusväärsuses tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kummutada, tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks, leiab kaitsja, viidates Riigikohtu praktikale. Kaitsja toob esile momente kannatanu ütlustes, mida näeb vastuoludena, sh mis puudutavad väidetavat vannituppa tõmbamist. Kaitsja leiab, et esineb kõrvaldamata jäänud kahtlusi selles, kuidas kannatanu ja süüdistav koos vannituppa said ning pole välistatud, et nii kannatanu kui ka süüdistatav läksid vannituppa koos ühisel soovil nii nagu seda selgitab süüdistatav. Ka pole kohus vastanud kaitsja väidele seksuaalvahekorra 2 vabatahtlikkuse kohta. Kaitsja leiab, et eluliselt ei saa usutavaks pidada ja on ebaloogiline, et isik, kes ei soovi sellist vahekorda, laseb peenise siiski suurema vastupanu enda suhu panna. Kannatanu ei märkinud, et süüdistatav teda seejuures ähvardas või oraalse seksuaalvahekorra juures vägivalda kasutas. Eeltoodu tekitab kahtlusi kannatanu ütlustes, et kogu seksuaalvahekord toimus vastu tema tahtmist. Ka ei saaks ainuüksi kannatanu jalgadel asuvatest sinikatest teha järeldusi selle kohta, et seksuaalvahekord oli mitte soovitud. Pole midagi üleloomulikku selles, et vastu vanni äärt aset leidnud soovitud ja intensiivse seksuaalvahekorra tulemusel võivad jalgadel olla verevalumid ja sinikad. Ka ei ole usutav kannatanu öeldu, et ta karjus vannitoas pidevalt, et süüdistatav vahekorra lõpetaks. Kõrvaltoas maganud Y ütluste kohaselt on ta erksa unega, kuid ei kuulnud sel ööl karjumist.
3. Kaitsja toob esile mitmeid tõendeid, millele tuginedes peab tõendatuks, et kannatanu ise soovis tol õhtul seksida. Kannatanu elas seksuaalelu ja tal oli varasemalt olnud mitmeid partnerid. Tunnistaja W on andnud ütlusi, et kahtlustatav helistas temale tol õhtul, kuna kannatanu soovis intiimsuhteid. Kokkuvõttes tekkis süüdistatavas kui mehes õhtu jooksul arusaam, et kannatanu on nõus seksuaalvahekorraga ükskõik kellega, sh ka temaga. Kaitsja tõstatab ka küsimuse, miks pidi kannatanu soovima sinna korterisse seksuaalsuhete eesmärgil kedagi, kui tema väitel ta menstruatsiooni ajal ei seksi.
4. Samuti pole kohus arvestanud asja lahendamisel süüdistatava eelneva elukäiguga ja seksuaalharjumustega. Süüdistatava varasem elukäik näitab, et seal on küll kuritegusid, kuid need pole seotud seksuaalvägivallaga ning ka tunnistaja elukaaslane Y on märkinud, et süüdistav pole tema suhtes kunagi olnud vägivaldne.
5. Kaitsja leiab, et koostoimes vangistusega on lisakaristus karm, arvestades seda, et süüdistatav on Eestis elanud kogu oma elu ja siin elab tema ema ja elukaaslane. Kui aga ringkonnakohus otsustab jätta maakohtu otsuse Eestist väljasaatmise ja sissesõidukeelu osas muutmata, siis taotleb apellant vangistuse mõistmist

§ 61

lg 1 kohaselt erandlikke asjaolusid arvestades alla seaduses sätestatud alammäära, mis on selle kuriteo puhul 6 aastat. Arvestades seda, et süüdistataval puudub Eestis elamise õigus ja perspektiiv, siis ei annaks süüdistatavale midagi vangistuse eesmärgid - sh vangistuses ettenähtud tegevused ja programmid, mis aitaks võrdluseks nt eesti kodanikul Eesti ühiskonda taas integreeruda. Elektrooniline valve on süüdistatava puhul Eestis elamise õiguse puudumise tõttu välistatud. Seega puudub süüdistataval vajadus ja mõte läbida ka individuaalses täitmiskavas esitatud tegevusi, kuna need ei anna talle ennetähtaegse vabanemise taotlemisel midagi. Seega satub süüdistatav nende õiguste teostamisel põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda võrdluses Eesti kodanikega. Eelnevast tulenevalt palub apellant mõista süüdistatavale sellistel erandlikel isikuga seotud asjaoludel karistus alla alamäära 5 aastat vangistust ning seda tingimusi mitte täitmisele pöörata, misjärel süüdistatava saab koheselt riigist välja saata. Edasine menetlus ringkonnakohtus

1. Tallinna Ringkonnakohtu 01.12.2021 istungil osalesid kaitsja, prokurör ja süüdistatav. Kaitsja jäi apellatsiooni juurde, prokurör vaidles sellele vastu. Süüdistatav ütles, et ta ei ole seda inetut tegu toime pannud ja palus end õigeks mõista. Alternatiivselt palus ta karistuseks 5 aastat vangistust, mis jätta tingimisi täitmisele pööramata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga ja kohtuistungil avaldatud seisukohtadega, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on põhjendamatu, maakohtu otsus aga seaduslik. Maakohtu otsust pole põhjust tühistada.
3. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse 3 kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 ja 1-16-6115/67, p 28). Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud (nt RKKKo nr 1-20-1301, p 14; 118-1247/58, p 33; 3-1-1-64-16, p 6 jpt), et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peaks ringkonnakohus eriti põhjalikult motiveerima otsust, milles teeb süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse. Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (RKKKo-d nr 1-20-1301/35, p 14, 1-19-10157, p 7). Käesolevas asjas ei tuvasta ringkonnakohus vigu, mis annaks põhjust maakohtu järeldustest kardinaalselt teistsugustele järeldustele jõuda (so teha samadele tõenditele tuginedes õigeksmõistev otsus, vastukaaluks maakohtu süüdimõistvale otsusele). Samuti ei ole lünki maakohtu põhistustes karistust puudutavas osas. Esitatud apellatsioonis ei esitata argumente, mida maakohus poleks juba käsitlenud. Ringkonnakohus jätab maakohtu põhistused KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses täies mahus kordamata, lisades järgnevalt oma põhistused ning jäädes vastavalt KrMS § 331 lg-le 2 apellatsiooni piiridesse.
4. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kannatanu ütluste usaldusväärsusega seonduvaid (I) ja muid süüküsimust puudutavaid apellatsiooniväiteid (II). Seejärel analüüsib kohtukolleegium karistusse puutuvat (III) ning võtab viimaks kokku apellatsioonimenetluse tulemi (IV). I. Kannatanu ütlused
5. Keskne apellatsiooniväide on see, et maakohus pidas kannatanu X ütlusi põhjendamatult usaldusväärseks ning hindas tõendeid ühekülgselt, mille tulemusena mõistis Sergey Semenukha ekslikult süüdi. Apellatsioonis ei ole vaidlustatud seda, et seksuaalne tegevus toimus selliselt nagu süüdistuses kirjas ega et kannatanu oli alaealine, vaid vaidlus on selles, kas kannatanu osales süüdistuses kirjeldatud tegevustes tahtevastaselt ning kas süüdistatav tarvitas süüdistuses nimetatud vägivalda. Maakohus vastas neile küsimustele jaatavalt, tuginedes suuresti kannatanu ütlustele. Siiski juhib ringkonnakohus tähelepanu selle, et X vägistamise süüdistus ei tuginenud ainult kannatanu ütlustele, vaid mitmetele teistele (maakohtu otsuses põhjalikult analüüsitud) tõenditele, mistõttu kaitsja on ekslikult viidanud oma apellatsioonis Riigikohus otsuse nr 1-19-10157 p-le
6. Nimetatud lahendis ja punktis räägitakse tõendamisstandardeist olukorras, kus isik mõistetakse süüdi vaid ühele tõendile - nt kannatanu ütlustele - tuginedes. Praegusel juhul on tegemist olukorraga, millist on käsitletud Riigikohtu otsuses nr 3‑1‑1‑109‑16, kus leiti, et kui „süüditunnistamine ei rajane pelgalt kannatanu ütlustel, vaid ka tunnistajate räägitul ja dokumentaalsetel tõenditel, ei saa pidada asjasse puutuvaks kaitsja viiteid Riigikohtu praktikale, mis käsitleb isiku süüditunnistamise põhjendatust vaid ühele tõendile tuginevalt.“
7. Sellegipoolest on kannatanu X ütlused asjas keskse tähendusega, kuna need tõendavad tarvitatud vägivalda ja seda, et kannatanu ei soovinud olla süüdistatavaga tol õhtul seksuaalvahekorras ühelgi viisil. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendanud oma järeldust, miks ta peab kannatanu ütlusi usaldusväärseks (ja nendega mittehaakuvaid süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseks), tuginedes kõigile seadusest tulenevatele ja kohtupraktikas väljakujunenud standardeile. Ringkonnakohtul pole põhjust nõustuda kaitsjaga selles, et maakohus ei oleks kannatanu ütluste usaldusväärsust hinnates olnud eriti tähelepanelik ega analüüsinud ütlustes esinevaid vastuolulisi momente. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse lk-del 8-12 esitatud põhjalike põhisustega selles küsimuses ja lisab järgmist, tulenevalt konkreetsetest apellatsioonis nimetatud väidetest. 4
8. Kaitsja on toonud esile, et kannatanu valetas kokaiini tarvitamise kohta ja kuna ta valetas kohtule selle kohta, siis pole ta ka üldiselt usaldusväärne. Ka heidab kaitsja ette, et maakohus pole selgitanud, miks kannatanu valetas ega kummutanud tema ütluste ebausaldusväärsust.
9. Ringkonnakohus ei tuvasta siin maakohtu eksimust. Maakohus on käsitlenud kannatanu ütlusi narkoainete tarvitamise kohta otsuse lk-l
10. Maakohtu otsusest saab üheselt järeldada, et kannatanu nn valeütlusi pole kohus seepärast selgitanud, et maakohus ei ole erinevalt kaitsjast valet tuvastanud. Ka apellatsioonist ei ilmne, millele tuginedes kaitsja väidab, et kannatanu valetas. Esiteks, mis puudutab kannatanu 10.11.2020 uriinist leitud kokaiini (I kd, tl 167), siis ei mõista ringkonnakohus, millele tuginedes arvab apellant, et kannatanu ütlus, et ta ei manustanud kokaiini teadlikult ega tea täpselt, kuidas see sinna sai, „pole eluliselt usutav ja on ilmselge vale.“ Kannatanu selgitas (II kd, tl 32, 52), et ta oli peol, kus teised tarvitasid kokaiini ja tema tarvitas alkoholi, kannatanu on ka tõdenud, et tarvitab vahel alkoholi liiga palju –kange alkoholi ülemäärane tarvitamine oli ka käesoleva kuriteosündmuse osa. Samuti on tõendatud, et kannatanu tarvitas ka kuriteosündmuse õhtul alkoholi selliselt, et ta ei mäletanud (II kd, tl 34), et S. Semenukha tegi temast salvestused, millel ta vastab järjepideva eitusega Semenukha lähenemiskatsetele (I kd, tl 112-118); kuna need salvestused kinnitavad kannatanu ütlusi, siis pole põhjust arvata, et kannatanu valetab – mäletamine oleks talle kasuks, ometi ta ei kinnita seda. Kõike seda arvestades pole eluliselt sugugi uskumatu, et kannatanu manustas kokaiini viisil, mida ta ei mäleta ja/või ei tea (sh võimalik, et ka kellegi poolt alkoholi segatuna).
11. Teine kohtuistungi protokollist nähtuvalt vaidlusi tekitanud moment kannatanu ütlustes oli see, kui ta ütles, et ei tarvita(nud) kokaiini, aga hiljem selgus, et novembri lõpus ikkagi tarvitas (II kd, tl 32, 52) – see oli vastuolu, mis tekkis prokurörile vastates ja mida kannatanu selgitas teisesküsitluse käigus sellega, et ta oli saanud küsimusest selle kontekstis valesti aru (II kd, tl 53). Kaitsja ei ole esitanud apellatsioonis ühtegi väidet, mis selle kannatanu selgituse ümber lükkaks. Kõigest sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et pole vaidlust, et kannatanu on narkootikume tarvitanud, kokkuvõttes ei eita ta seda ka ise ja kohtuistungil ei leidnud tuvastamist ühtegi kokaiini tarvitamisse puutuvat ilmset valet. Ringkonnakohus peab aga märkima, et isegi kui asuda seisukohale, et kannatanu on narkootikumide tarvitamise osas andnud natuke segaseid ütlusi (protokollitud ristküsitlus ei võimalda tuvastada, kas ta tegi seda teadlikult või tulenes see esitatud küsimustest), siis ainuüksi see ei saa olla asjaoluks, mis kummutaks tema ütluste usaldusväärsuse tervikuna. Tuleb tõdeda, et narkootikumide tarvitamine on miski, mida iseäranis alaealisel on raske tunnistada, kuna see pole sugugi moraalne ega legaalne. Samas aga jääb silma, et kannatanu ei ole varjanud menetluses ei oma alkoholi- ega kanepitarvitamise kogemusi, mis on samuti alaealise puhul seadusega vastuolus olevad tegevused. Kõike seda arvestades ei tuvasta ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et kannatanu oleks andnud joovastavate ainete tarvitamise osas ebausaldusväärseid või ebausaldusväärsusele viitavaid ütlusi.
12. Kaitsja leiab, et kannatanu ütlused on vastuolulised selles osas, kuidas ta vannituppa sai – kas süüdistatav tõukas või tõmbas teda või sai ta sinna mingil muul viisil. Ringkonnakohus ei tuvasta siin vastuolu. Põhiolemuselt on kannatanu ütlused olnud järjekindlad algusest peale ja kajastanud vannituppa liikumist ühtviisi: kannatanu hakkas uimasena koju minema, liikus esiku poole ja seal suunas süüdistatav ta füüsiliselt vannituppa. Kannatanu on kasutanud nii sõna „tõmbama“ kui ka „lükkama“: kohtuistungil - algul lükkas (II kd, tl 34, 35), kaitsjale selgituseks – tõmbas ja lükkas (II kd, tl 51, 52; vastuseks kaitsja osutusele, et eeluurimisel kasutas ta sõna „tõmbas“); 10.11.2020 läbivaatusel (I kd, tl 1) mainis ta samuti vannituppa tõmbamist ja ütles, et see juhtus siis, kui tema tahtis taksot tellida. Kaitsja on üritanud süvendada kunstlikult vastuolu tunnistaja Q ütlustega, vahendades neid valesti, väites, et tunnistaja sõnul „kannatanu sõnul võttis süüdistatav ta vägisi voodist ja viis vannituppa“. Tegelikult aga ütleb tunnistaja, et Sergei „võttis ta vägisi voodist, kui ta pool-magas, tõmbas 5 vannituppa “(II kd, tl 41) ehk et ka siin vahendab tunnistaja väidet, et süüdistatav tõmbas. Ringkonnakohus ei näe erinevalt kaitsjast liigutuse „tõukas“ ja „tõmbas“ vahel nii suurt erinevust, et seda vastuoluks nimetada. Kaitsja väitega, justkui pidi tõmbamise korral „süüdistatav ise loogiliselt jääma kannatanu ja vannitoa vahele selliselt, et süüdistatav liikus ees ja tema taga“ pole põhjust kõhklematult nõustuda. Nii tõmbamine kui ka tõukamine on võimalikud ka siis, kui tõmbaja/tõukaja asub tõmmatavast/tõugatavast külgmisel positsioonil ning sel juhul pole võimalik sellel liigutusel ühest vahet teha; samasugune segadus võib tekkida siis, kui tõmbaja/tõukaja liigub paralleelselt tõmmatava/tõukajaga ja vahetab oma asukohta. Kannatanu on andnud nii prokurörile kui ka kaitsjale selles küsimuses vastuseid, et see koht on tal hägune ja ta ei mäleta kõike (II kd, tl 35, 51, 52). Arvestades tarvitatud alkoholi ja kannatanu fragmentaarseid ütlusi juhtunu kohta on ka eluliselt usutav, et ta mälu ei pruugi selle detaili osas olla läbinisti selge. Kaitsja väitega: „Kahtlusi suurendab veelgi see, et samal ajal kirjeldab kannatanu teisi vannituppa sattumisele eelnenuid ja järgnenuid sündmusi kohtule täpselt, mistõttu on ebausutav, et ta vannituppa tõmbamisega seonduvat ei mäleta“ ei saa nõustuda. Ringkonnakohus tuvastab, et kannatanu on andnud ka juba prokurörile toimunu kohta fragmentaarseid ütlusi, mis on kooskõlas tarvitatud alkoholi kogusega – see, et ta mingeid detaile mäletab, ei tähenda, et ta peaks kõike mäletama. Mis aga puudutab tunnistaja Q ütlust, et kannatanu sõnul võttis süüdisatav kannatanu vägisi voodist, siis see võib olla hoopis tunnistaja enda vale mälupilt kuuldust – tuleb tõdeda, et tema jaoks ei olnud see niivõrd oluline sündmus kui kannatanu jaoks, mistõttu on tõenäolisem, et kannatanu siin ei eksi. Kokkuvõttes ei tuvasta ringkonnakohus kõrvaldamata kahtlusi selles, kuidas kannatanu ja tunnistaja vannituppa jõudsid. Nagu süüdistuses kirjas ja nagu maakohus otsuses tuvastas, on kannatanu ütlustega usaldusväärselt tõendatud, et süüdistatav tõmbas kannatanu vannituppa ja lükkas ta vastu vanni. Kannatanu kohtus antud ütlused on piisavalt selged ja neis pole põhjust kahelda. Usaldusväärsust kinnitavad ka kannatanul tuvastatud vigastused (maakohtu otsuse lk 12).
13. Kaitsja on leidnud, et kannatanu usaldusväärsust kummutab asjaolu, et ta ei osanud vastata kaitsja küsimusele oraalse seksuaalvahekorra kohta: miks ta ei hoidnud suud kinni, kui süüdistatav proovis talle peenist suhu panna. Kaitsja arvates ei saa eluliselt usutavaks pidada ja on ebaloogiline, et keegi, kes ei soovi sellist vahekorda, laseb peenise siiski suurema vastupanu enda suhu panna. Kaitsja väited ei peegelda aga kannatanu ütlusi tõeselt. Nimelt nähtub kannatanu vastustest (II kd, tl 36, 52) nii prokurörile kui ka kaitsjale, et süüdistatav pistis talle oma suguelundi suhu ajal, kui kannatanu karjus ja protestis. Hääle tegemiseks on vaja suu avada – see ilmne tõsiasi muudab kannatanu väite, et see juhtus tema tahtest sõltumata, usaldusväärseks. Kaitsja heidab ette, et kannatanu sõnul ei ähvardanud süüdistatav teda seejuures kuidagi ega kasutanud oraalse seksuaalvahekorra juures vägivalda, mis justkui tõendavat, et vahekord oli vabatahtlik. Sellega ei saa nõustuda – kannatanu on kirjeldanud, kuidas süüdistatav surus ta pea alla ja surus peenise talle suhu, kusjuures juba eelnevalt oli ta temaga olnud teistsuguses vägivaldses vahekorras, mida kohus on otsuse lk-l 12 adekvaatselt kajastanud. Täiendavad ähvardused ei ole vägistamise koosseisu täitmiseks vajalikud, pea jõuga allasurumine ja peenise suhu surumine on aga niigi invasiivne vägivald. Seejuures tuleb toonitada sarnaselt maakohtuga, et süüdistataval ei tulnud kannatanu oma kontrolli alla saamiseks kasutada mingit äärmuslikku vägivalda, kuna nende jõud olid lihtsalt niivõrd ebavõrdsed: kannatanu oli 165 pikk ja 48 kg kaaluv, mitte just ammu anoreksiast tervenenud (I kd, tl 44-48) habras ja ebakaine alaealine tüdruk, süüdistatav seevastu 180 cm pikk ja ligi 100 kg kaaluv poksiga tegelev mees (II kd, tl 65-67). See, et sinikas võinuks tekkida ka vabatahtliku vahekorra ajal, ei kummuta veel kannatanu ütlusi, et see vahekord polnud vabatahtlik. Kaitsja väide, et verevalumeid ei saa vaadelda eraldi tõendina vägivalla kohta, on asjakohatu – maakohtu otsus ei anna põhjust väita, et maakohus oleks andnud sinikaile mingisuguse erilise ja eraldiseisva tõendusliku tähenduse, vaid vastupidi, ta on neid analüüsinud tõendite kogumis (otsuse lk 12) ja need riimuvad kannatanu ütlustega. 6
14. Kaitsja viitab Y ütlustele, mis oleks justkui kannatanu ütlustega vastuolus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et aspektides, kus Y ehk süüdistatava elukaaslane üritab jätta muljet, et kannatanu valetab, tuleb suhtuda tunnistaja ütlustesse skeptiliselt kui ebausaldusväärsetesse (otsuse lk 10, 12). Y puhul on alust arvata, et ta võib oma tunnetest ajendatuna elukaaslase kaitsmiseks valetada. Seda tõenäosust suurendab süüdistatava ja tunnistaja ütlustest järelduv asjaolu, et Y ja süüdistatava isiklik suhe sai alguse siis, kui süüdistatav oli eri kuritegude eest vangis (2018 – 01.09.2020) ning Y oli vangivalvur; süüdistatav kolis tunnistaja juurde elama nädal pärast vabanemist, mis viitab kõrge elulise usutavusega sellele, et neil oli isiklik suhe juba siis, kui Y oli vangivalvur (II kd, tl 58, 59, 60, 63p). Samuti ilmnes nii kannatanu kui ka Y ütlustest (II kd, tl 39, 58, 60), et Y valetas kannatanule süüdistatava kasuks järgmisel päeval pärast sündmust, öeldes, et süüdistatav oli vanglas olnud joobes juhtimise eest; tegelikkuses oli süüdistatav olnud vanglas varguste, röövimise, vägivalla, kelmuste ja võltsimise eest (I kd, tl 122-129). Ei ole eluliselt usutav, et Y, kes tutvus süüdistatavaga vangivalvurina, seda ei teadnud. Kokkuvõttes viitavad need andmed sellele, et Y on seadnud oma suhte süüdistatavaga ja süüdistatava huvid esiplaanile nii tõe kui ka vanglaametliku professionaalsuse ees, mis viitab sellele, et see on tema jaoks väärtus, mis kaalub üles paljutki.
15. Samas aga tuleb märkida, et Y ütlused ei ole isegi juhul, kui neid uskuda, sellised, mis kummutaks kannatanu ütluste tõesuse. Mis puudutab Y väiteid, et tema mingit karjumist ei kuulnud, siis selle kohta on esitanud ammendava käsitluse maakohus otsuse lk-l
16. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt öelduga, kordamata üle põhjendusi: on usutav, et Y ei pruukinudki kannatanu karjumist kuulda.
17. Mis puudutab Y ütlust, et kannatanu soovis tol õhtul seksida, ja kaitsja sellest tulenevat väidet, et see sai tekitada süüdistatavas kui mehes õhtu jooksul arusaama, et kannatanu on nõus seksuaalvahekorraga ükskõik kellega, sh ka temaga, siis märgib ringkonnakohus järgmist. Esiteks ei pea ringkonnakohus Y selliseid ütlusi juba ülal öeldud (p 20) põhjustel usutavaks ning nõustub maakohtu samateemalise mõttekäiguga (maakohtu otsuse lk 11-12). Lisaks aga peab kohus vajalikuks rõhutada järgmist. Isegi kui kannatanu oleks öelnud jutu sees, et ta tahab kellegagi seksida, ei tähenda see, et see ütlemine oleks pidanud saama reaalsuseks – see võis olla lõõp ja nali. Ka ütlemine (Yväitel „peaasi, et kena oleks“ – II kd, tl 58) ei tähenda, et ta oleks tahtnud seksida just süüdistatavaga.
18. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtuga (maakohtu otsuse lk 11-12), et tõendid kinnitavad üheselt, et kannatanul polnud süüdistatava vastu mistahes huvi. Iseäranis ilmselgeks teevad selle süüdistatava telefonist leitud videod (I kd, tl 112-119), mis tehti vahetult enne seksuaalvahekorrani jõudmist. Süüdistatava väide, et kannatanu andis nõusoleku seksiks vahetult pärast nende videote tegemist, on eluliselt absoluutselt ebausutav. Kokku 6 ja poole minuti jooksul üritab süüdistatav kannatanus enda vastu huvi äratada (sh patsutab teda banaaniga ja üritab teha midagi, mida salvestuselt järelduvalt ei tohiks avaldada tema elukaaslasele). Kui süüdistatav muheleb mõnuga, siis kannatanu on ühtlaselt huvitu, väljendab ühemõttelist ja korduvat, vahepeal ka ärritunud eitust nii eesti, vene kui ka inglise keeles, soovib minna koju ja palub, et süüdistatav ta rahule jätaks. Kohtukolleegium välistab üksmeelselt võimaluse, et süüdistatav ei saanud aru, et kannatanu ei soovi temaga seksida. Kui ta arvas, et seks kannatanuga võiks olla õigustatud tegu, siis sai selle põhjuseks olla tema enda kõrgest enesehinnangust ja suguihast tekkinud soovmõtlemine, mitte aga tegelik teave, et kannatanu soovib temaga vahekorras olla. Vägistamine on seksuaalse enesemääramise vastu suunatud kuritegu. Seksuaalne enesemääramine seisneb selles, et igaüks seksib sellega, kellega tema tahab, ja kui ei taha, siis ei seksi kellegagi. Otsustajaks on inimene ise. See, et süüdistatav peab ennast seksuaalselt atraktiivseks, ei anna talle vähimatki õigust suruda end peale naisele, kes tema vastu tõmmet ei tunne ja temaga seksida ei taha. Kriminaalasjas puudub üks ainuski tõend 7 (süüdistatava ebausaldusväärsed ütlused on selleks kõlbmatud), mis kinnitaks, et kannatanu soovis süüdistatavaga seksuaalvahekorda astuda. Kaitsja väide, et kannatanu väidetav soov seksida sai tekitada „süüdistatavas kui mehes“ arusaama, et kannatanu on nõus seksuaalvahekorraga ükskõik kellega, sh ka temaga, ei ole adekvaatne. Seejuures jääb kohtule arusaamatuks kaitsja rõhuasetus „süüdistatav kui mees“. Sel puudub õiguslik sisu ning täiesti mõistmatu on see rõhuasetus
19. sajandi õhtumaises kultuuriruumis, kuhu Eesti kuulub. Kannatanul nagu igal inimesel, sh naisel, on õigus valida, kellega ta tahab olla seksuaalvahekorras. Seda ei muuda see, et ta on alaealine, alkoholijoobes, elab seksuaalelu, seksikalt riides ega isegi mitte see, et ta on väljendanud abstraktset huvi seksi kui niisuguse vastu. Eeldada, et iga naine tahab iga mehega seksuaalvahekorras olla, on suhtumine, mis taandab inimesed looma tasemele, kuigi isegi loomade puhul ei saa seda reegliks pidada. Käesolevas asjas nähtub eeskätt nii kannatanu ütlustest kui ka ülalviidatud salvestustest, et kannatanu tegi pealetükkivalt käituvale süüdistatavale üheselt arusaadavaks, et ei tunne tema vastu seksuaalset huvi. Sellest pidi süüdistatav ka juhinduma, kuid oma egoismi (ja ehk ka liialdatult kõrge enesehinnangu mõjul) ta lihtsalt ignoreeris seda.
20. Viimaks on kaitsja seadnud kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla küsimusega, miks pidi kannatanu soovima sinna korterisse seksuaalsuhete eesmärgil kedagi, kui tema väitel ta menstruatsiooni ajal ei seksi. Vaidlust pole olnud selles, et kannatanul oli sündmuse ajal menstruatsioon (vt ka I kd, tl 67-70). Ringkonnakohus juhib aga tähelepanu, et (nagu ülal märgitud) sellised usaldusväärsed tõendid puuduvadki, mis annaks alust arvata, et kannatanu tegelikult soovis korterisse kedagi seksi eesmärgil. Seega tuleb tõdeda, et asjaolu, et kannatanul oli menstruatsioon, pigem kinnitab kannatanu versiooni – ta ei soovinud süüdistatavaga seksida ega avaldanud selleks mingit initsiatiivi ega nõusolekut.
21. Ringkonnakohus märgib omalt poolt, et kannatanu ütlused olid järjekindlad ja seda hoolimata asjaolust, et äsja täisealiseks saanud kannatanu tegi kohtuistungil läbi põhjaliku ristküsitluse, kusjuures eriti intensiivseks küsitlejaks oli süüdistatav ise. Kannatanu ütlused on usaldusväärsed lisaks ka põhjusel, et tal pole mitte mingit põhjust valetada – sellist põhjust ei ole suutnud nimetada ka kaitsja ega süüdistatav. Nagu asjast üheselt nähtub (seda kinnitavad nii kannatanu kui ka tema toonase sõbranna Q ütlused), ei olnud politseisse pöördumine kannatanu soov, vaid seda tehti varem ise vägistamise läbi elanud Q initsiatiivil. Selles, et kannatanu kogemus vägistamisest oli reaalne ja ta polnud vahekorras vabatahtlikult, veenab seegi, et ta pöördus kohe öösel pärast vägistamist sõbranna Q poole (vastav häälsõnum I kd, tl 108-11) ja ütles, et teda vägistati. Pole ühtki eluliselt usutavat põhjust, miks ta oleks pidanud valetama. Ka Q ütlustest nähtuv kinnitab, et juhul kui kannatanut oleks vägistatud, oleks ta pöördunud just tema poole – Q sõnul teadis kannatanu, et tunnistaja on ise vägistamise läbi elanud ning et ta on tema jaoks olemas. On põhjust arvata, et just sellist tuge kannatanu tol hetkel otsiski; kui seksuaalvahekord oleks olnud vabatahtlik, poleks tal seda vaja olnud. Välikaamera salvestuselt nähtub, et öösel Boltiga koju saabudes kannatanu nutab ja on väga õnnetu näoga (I kd, tl 103-107; salvestusel 1:22:07; 1:24:09). Q saabudes oli kannatanu tunnistaja sõnul ka päriselt šokis (II kd, tl 41). Kõik see kinnitab kannatanu versiooni, et temaga toimus tema tahte vastane vägivaldne seksuaalakt.
22. Pole olnud vaidlust selles, et kannatanu elas seksuaalelu juba enne seda sündmust, valides ise oma partnereid. Seegi räägib kannatanu ütluste usaldusväärsuse kasuks ja kahandab veelgi võimalikke põhjuseid, miks ta peaks selles asjas valetama. Seksuaalsus oli tema elus norm ja tavapärases seksuaalvahekorras poleks olnud midagi erakordset, mis oleks nõudnud ülereageerimist. Praktikas tuleb ette, et vägistamise kohta võidakse valetada selleks, et õigustada kas vanemate või oma püsipartneri ees tegelikult vabatahtlikult toimunud vahekorda või seepärast, et ollakse esimese seksuaalvahekorra kogemusest segaduses. Praegusel juhul pole tegu ühegagi neist olukordadest – pole ühtegi kujutletavat põhjust, miks kannatanu 8 pidanuks vägistamise välja mõtlema. Kuigi kaitsja on erinevatele tõenditele viidates üritanud jätta muljet, nagu kannatanule oleks omane valetamine, ei saa seda siiski kuidagi tema olemuslikuks jooneks pidada. Muuhulgas vähendab selle kaitseväite usutavust ka see, mis nähtub kannatanu tööandja iseloomustusest (I kd, tl 121) – selles kirjeldatakse teda korduvalt ja erinevas sõnastuses just usaldusväärsena. Ka pole teda kantud karistusregistrisse.
23. Küll aga on põhjust valeütlusi anda süüdistataval ja need põhjused on eluliselt usutavad. On arusaadav ja inimlik, kui ta soovib pääseda kriminaalvastutusest, seda enam, et küsimuse all on keskmisest negatiivsema konnotatsiooniga kuritegu ehk vägistamine. Arvestades, et Semenukha on varem kuritegude eest korduvalt vangis olnud ja vabanes napilt enne kuriteo toimepanemist, tähendab tema puhul karistatus ka automaatselt pikemat vanglakaristust. On ootuspärane, et süüdistatav ei taha minna vangi. Süüdistatava ebausaldusväärsusele ja konkreetselt valetamisvalmidusele viitab ka see, milliste kuritegude eest on teda karistatud. Nimelt nähtub karistusregistri andmetest (I kd, tl 125), et teda on muuhulgas karistatud korduva kelmuse ja võltsimise eest. Need kuriteod sisaldavad endas pettust, mis tähendab, et süüdistatav on varemgi läinud õiguskorraga vastuollu just valetades. Seda, et süüdistatav on antud asjas kohtus valetanud näiteks kannatanu nõusoleku filmimise kohta, saab järeldada maakohus otsusest (lk 9-10); samuti valetas ta kohtus varasema vägivalla tarvitamise kohta (allpool p 33).
24. Kaitsja väide, et asjas moodustavad tõendusliku baasi ainult kannatanu ütlused, mis on niivõrd vastuolulised ja eluliselt ebausutavad, et nendele tuginedes ei ole võimalik teha süüdimõistvat kohtuotsust, ei vasta seega tõele. Esiteks on vale see, et tõendusliku baasi moodustavad vaid kannatanu ütlused – kaitsja jätab kõrvale kõik muud otsuses käsitletud tõendid (sh kannatanu läbivaatusest johtuvad dokumentaalsed tõendid, aga ka erinevad asjas hinnatud salvestused). Teiseks eksib kaitsja selles, et kannatanu ütlused on vastuolulised ja oluliselt ebausutavad. Vastates väitele, et kannatanu ja süüdistatava ütlustes esinevad kõrvaldamata kahtlused olulistes momentides, märgib ringkonnakohus, et kuna süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ja kannatanu ütlused usaldusväärsed, siis on võimalikud ütluste lahknevusest johtuvad kahtlused kõrvaldatud. Seejuures juhib kohus tähelepanu KrMS § 15 lgle 3, milles on selgelt väljendatud, millal ei või kohtulahend tugineda valdavas ulatuses ühe isiku ütlustele. Praegusel juhul ei ole sellise olukorraga tegu. Kannatanu ütlustele tuginemine nii määraval moel nagu praeguses asjas oleks lubamatu, kui süüdistatav ja kaitsja poleks saanud ütluste allikat küsitleda. Selles asjas aga oli kannatanu kohtuistungil ja allus takistamatult põhjalikule ristküsitlusele, mille käigus kaitsjal ega süüdistataval ei õnnestunud tema usaldusväärsust kahtluse alla seada. Ringkonnakohus toonitab, et ristküsitluse kui sellise (eeskätt selles sisalduva teisesküsitluse) eesmärk ongi ütluste andja usaldusväärsuse kontroll.
25. Kokkuvõttes ei sedasta ringkonnakohus maakohtu otsuses ühtegi viga seoses sellega, et maakohus on lugenud kannatanu ütlused usaldusväärseks ja süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks. II. Muud süüküsimust puudutavad apellatsiooni argumendid
26. Väide, et kohus pole vastanud kaitsja väitele seksuaalvahekorra vabatahtlikkuse kohta, on arusaamatu. Maakohus on asunud otsuses ühemõttelisele seisukohale, et vahekord ei olnud vabatahtlik ja on seda ka põhjendanud (eeskätt otsuse lk 9-10 ja 13).
27. Kaitsja väidab, et ka tunnistaja W ütlustest nähtub, et kannatanu soovis sel õhtul endale meest. Kaitsja eksib. Tunnistaja andis ütlusi vaid selle kohta, mida talle rääkis süüdistatav. Selle kohta, mida kannatanu tegelikult tahtis või ütles, ei saa W ütlusi anda – selle välistab KrMS § 66 lg 21 ning kaitsja pole toonud esile ühtegi seaduses nimetatud erandit, mis saaks muuta tunnistaja ütlused ses küsimuses tõendiks. 9
28. Kaitsja heidab ette, et kohus ei arvestanud süüdistatava eelneva elukäigu ja seksuaalharjumustega. Seda etteheidet sisustab ta väitega, et süüdistatava varasem elukäik näitab, et seal on kuritegusid, kuid need pole seotud seksuaalvägivallaga ning ka tunnistaja elukaaslane Y sõnul pole süüdistav tema suhtes kunagi olnud vägivaldne.
29. Ringkonnakohus on seevastu seisukohal, et süüdistatava varasem elukäik on pigem toetab süüdistusversiooni usutavust kui räägib selle vastu. Nähtuvalt karistusregistri andmetest on süüdistataval karistatus mitut eri tüüpi kuritegude eest:

§ 199

lg 2 p 9 (süstemaatiline vargus), § 202 lg 2 p 2 (süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine, hoidmine või turustamine raskendavatel asjaoludel), § 200 lg 2 p 4,7 (grupiline röövimine), § 209 lg 2 p 1,3 (kelmus raskendavatel asjaoludel), § 344 lg 1 (võltsimine), § 349 (tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamine) ja § 121 lg 2 p 2 järgi (lähisuhtes toime pandud vägivallategu). Samast ilmneb, et ta on pannud regulaarselt toime eri liiki (ja eri hüvede vastu suunatud) kuritegusid vähemalt alates 2010. aastast, sh 2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2017, ja 2018; reeglina on aastas toimunud mitu kuritegu. Pikemad kuriteovabad perioodid on seotud vanglas viibimisega.

§ 121

karistatuse kohta selgitas ta kohtus, et elas tollal Z-ga, neil oli konflikt ning neiu kirjutas avalduse, et läksid kaklema; süüd ta tunnistas (II kd, tl 66). Semenukha kinnitas ülekuulamisel, et pärast ja enne juhtumit Z-ga pole kunagi olnud, et kasutaks vägivalda. Ometi nähtub Karistusregistrist, et ta pani 29.09.2012 toime korduva vägivaldse röövimise. Vägivaldse röövimise toimepanekut kinnitab ka Harju Maakohtu 20.04.2020 määrus, millega keelduti tema ennetähtaegsest vabastamisest (I kd, tl 132). Kõik need süüdistatava elukäiku iseloomustavad asjaolud viitavad sellele, et süüdistatava jaoks ei ole teiste inimeste seadusega kaitstud huvid väärtus ja kui vaja, paneb ta enda tahtmise saamiseks toime ka kuritegusid. 34. Ńiisiis, kuigi pole alust väita, et Semenukha on kasutanud oma seksuaalsete huvide rahuldamiseks varem vägivalda, on ta kasutanud vägivalda oma isiklike tülide lahendamisel (

§ 121

karistus) ning varaliste huvide rahuldamiseks (

§ 200lg 2 p 4).

Niivõrd mitmekesise kuritegeliku karjääriga isiku puhul, kes on rakendanud vägivalla nii enesekehtestamise kui ka varaliste huvide teenistusse, on eluliselt pigem usutav ja käitumismustrisse sobituv, et ta võib kasutada vägivalda ka naisega seksuaalvahekorra „hõlbustamiseks“. Seda enam, et nagu nähtub varasemast karistatusest, ei oleks see esimene kord naise suhtes vägivalda tarvitada või liikuda ühelt kuriteoliigilt järgmise juurde. Asjaolu, et ta pole Y suhtes vägivallatsenud, ei kummuta tõika, et varasemas lähisuhtes ta seda siiski tegi, mis tähendab, et see pole tema puhul välistatud.

1. Mida peab kaitsja silmas süüdistatava „seksuaalharjumuste“ all, ringkonnakohus ei mõista, kuna apellatsioonis seda ei selgitata. Küll aga on maakohus saanud kannatanu ütlustele tuginedes selgust kannatanu seksuaalharjumustes, mis räägivad vahekorra vabatahtlikkuse vastu ja süüdistuse kasuks: nagu kannatanu ütles, ei kuulu tema seksuaalharjumuste hulka seks menstruatsiooni ajal ja anaalne vahekord, süüdistatavaga aga selline vahekord toimus. See, et anaalne vahekord kuulub süüdistatava seksuaalpraktika hulka, ilmneb nii süüdistatava kui ka tema elukaaslase ütlustest (II kd, tl 59, 66).
2. Kaitsja on mõistnud valesti KrMS §-s 7 sätestatud süütuse presumptsiooni, leides, et „pisimgi kahtlus süüdistatava süüdiolekus tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.“ Nõuet, et määrava tähendusega tõendiallika ehk kannatanu ja süüdistatatava ütluste vastuolude korral tuleb asuda olukorda tingimata hindama süüdistatava kasuks, seadus ei sätesta ja see ei tulene ka KrMS § 7 lg-st
3. Süüdistatava kasuks ei tule nimetatud sätte kohaselt tõlgendada mitte „pisimgi“, vaid „kõrvaldamata“ kahtlust. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 18-19). Nagu ringkonnakohus on ülal tõdenud, on praeguses asjas kahtlused süüdistatava süüs kõrvaldatud ning seda juba maakohtu 10 argumentatsiooniga. Seejuures ei pea kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik olema ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu, vaid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt RKKKo nr 1-20-1301, p 12).
4. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga veendumusel, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see nähtub X ütlustest ja ülejäänud tõenditest selles asjas, mis moodustavad tervikliku kogumi (kui jätta kõrvale süüdistatava ütlused). Kokkuvõttes ei ole tegemist olukorraga, kus süüdistatava süüs oleks kõrvaldamata kahtlused, mille puhul tuleks kaaluda nende tõlgendamist süüdistatava kasuks.
5. Apellant on vaidlustanud tõendite hindamist. Seda, nagu öeldud, ringkonnakohus ei tuvastanud. Apellatsioonis on viidatud küll materiaalõiguse valele kohaldamisele, kuid seda etteheidet ei ole süüküsimuse vaidlustamise juures sisustatud. Ringkonnakohus saab seega vaid tõdeda, et juba maakohtu otsuses esitatud argumentidel on põhjendatult subsumeeritud Sergey Semenukha tegevus

§ 141

lg 2 p 1 alla ehk vägivallaga inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumisena, kui see on pandud toime noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes. Maakohus on õigesti tuvastanud kuriteo objektiivsed tunnused ning süüdistatava tahtluse. III. Karistus

1. Kaitsja leiab, et koostoimes vangistusega on lisakaristus - Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga 7 aastaks - karm, arvestades seda, et süüdistatav on Eestis elanud kogu oma elu ja siin elab tema ema ja elukaaslane.
2. Riigikohtu praktika on olnud järjekindel selles, et maakohtu otsust saab karistamise osas tühistada eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (nt RKKKo-d nr 1-17-1629/44, p 26). Millelegi sellisele apellatsioonis ei osutada, kusjuures tuleb tõdeda, et apellant isegi ei taotle selgesõnaliselt selles osas otsuse tühistamist. Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu (RKKKo nr 1-19-4150, nr 27). Mainides lisakaristuse karmust jääb arusaamatuks, kas kaitsja hinnangul on lisakaristuse mõistmine üldse liiga karm või on karm vaid selle määr. Miks see on karm, jääb selgusetuks, sest kaitsja viidatud asjaoludega - Eestis elatud elu, lähedased – on maakohus juba arvestanud. Maakohtu argumentidele pole apellant sisulist ja argumenteeritud kriitikat esitanud. Apellatsioonis tuleb näidata ära konkreetne viga, mida maakohus tegi. Seda pole apellant isegi üritanud.
3. KrMS § 342 lg 3 p 1 näeb ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib ta oma otsuses jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused. Seda ringkonnakohus alljärgnevalt teebki, tõdedes, et maakohtu põhistused lisakaristuse mõistmisele on veatud ja ammendavad. Ringkonnakohus märgib vaid, et

§ 54

lg 1 näeb ette, et kohus võib mõista lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga kuni kümneks aastaks. Praegu oli maakohus oluliselt leebem, seega jääb etteheide karmuses sisutühjaks. 42. Teiseks on kaitsja leidnud, et kui maakohtu otsus Eestist väljasaatmise ja sissesõidukeelu osas jääb muutmata, siis võiks mõista

§ 61

lg 1 alusel 5-aastase vangistuse ehk karistuse, mis jääb erandlikke asjaolusid arvestades alla seaduses sätestatud alammäära. Apellatsioonist 11 saab järeldada, et erandlikeks süüdistatava isikuga seotud asjaoludeks peab apellant seda, et süüdistataval puudub Eestis elamise õigus ja perspektiiv, mistõttu ei annaks süüdistatavale midagi vangistuse eesmärgid - sh vangistuses ettenähtud tegevused ja programmid, mis aitaks nt eesti kodanikul Eesti ühiskonda taas integreeruda. Apellant, leiab, et süüdistataval pole seega vajadust ega mõtet läbida individuaalses täitmiskavas esitatud tegevusi, kuna need ei anna talle ennetähtaegse vabanemise taotlemisel midagi. Nii satub süüdistatav nende õiguste teostamisel põhjendamatult Eesti kodanikega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. 43. Ringkonnakohus juhib esmalt tähelepanu, et praegu on isik süüdi mõistetud

§ 141

lg 2 p 1 järgi ning just selle kvalifikatsiooni puhul on Riigikohus mitmel korral tõdenud: „Kolleegiumi hinnangul on

§ 141

lg 2 p 1 puhul ka äärmiselt keeruline ette kujutada asjaolusid, mis tegu või süüdlase isikut iseloomustavana üldse võimaldaksid kohtul mõista karistuse alla sanktsiooni alammäära“ (RKKKo nr 3-4-1-13-15, p 33; viimati 12.02.2021 RKKKo nr 1-20-1301, p 18). Kaitsja hinnangul on selleks asjaoluks Eestis edasise elamise õiguse puudumine olukorras, kui on kohaldatud sissesõidukeeld. Ringkonnakohus on seisukohal, et

§ 61lg 1 ei võimalda sellist tõlgendust.

44. Esiteks on apellant jätnud tähelepanuta, et karistuse ainus eesmärk ei ole Eesti kodaniku Eesti ellu integreerimine. Kaitsja käsitlus, nagu oleks vangistus mõeldud vaid Eesti kodanikele, on üldse jabur ja meelevaldne. Apellant on jätnud tähelepanuta karistuse eesmärgid kogu nende komplekssuses, keskendudes vaid positiivsele eripreventsioonile ja sedagi kitsendatud tähenduses. Karistuse eesmärgid nähtuvad

§ 54lg-st 1: „Karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel /…/arvestatakse /…/ võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.“

1. Pole mingit põhjust kitsendada vangistuse kui karistuse eesmärke selliselt, et need oleks seotud vaid õiguskuuleka käitumise prognoosiga Eesti Vabariigis. Õiguskorra kaitsmise huvides ehk üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 18). Karistusähvardus – iseäranis sarnase esimese astme kuriteo puhul nagu praegu – peab olema ühtviisi mõjus nii Eesti Vabariigis tegutsevate kodanike kui mittekodanike suhtes, vastasel korral võiksid S. Semenukha sarnased Vene Föderatsiooni (vms riigi) kodanikest korduvkurjategijad panna siin vägistamisi ja teisi raskeid kuritegusid toime kergema südamega kui Eesti Vabariigi kodanikud. Kui pidada sellise kontingendi puhul võõrriigi kodakondsust koostoimes harjumusliku kuritegeliku eluviisiga erandlikuks karistust kergendavaks asjaoluks, siis tooks see kaasa põhjendamatu karistamatuse tunde. Tõenäoliselt ei ole ka kaitsja soovinud oma seisukohaga sellist tagajärge propageerida, kuid kui kohus apellatsiooniga selles osas nõustuks, siis tulemus oleks just selline.
2. Lisaks tuleb arvestada, et kuivõrd S. Semenukha senine elu on olnud seotud Eestiga ja sissesõidukeeld kehtib 7 aastat, pole välistatud, et ta naaseb ühel hetkel Eestisse. Vaieldes lisakaristusele vastu, on süüdistatav ja kaitsja läbivalt argumenteerinud süüdistatava (sh jätkuvalt perekondlikku) seost Eestiga, mis muudab naasmissoovi veelgi tõenäolisemaks. Samuti, kuna S. Semenukha on tõestanud, et ta on võimeline panema toime erisuguseid kuritegusid, sh võltsdokumentidega seotuid, siis ei saa välistada, et kuna tal puudub varasem Venemaal elamise kogemus, naaseb ta Eestisse illegaalselt juba varem. Kui rahuldada kaitsja alternatiivne taotlus ja saata ta välja kohe, siis võiks ta ka legaalse aja möödumisel naasta Eestisse juba varsti, 36-aastase noore elujõulise mehena. Igal juhul on võimalus, et S. Semenukha elab ka väljasaatmise puhul juba mõne aasta pärast taas Eestis. Kaitsja väide, et tulevikus ei seo Semenukhat Eestiga miski, on seega oletuslik ja tinglik. Seetõttu on oluline, et tehtaks maksimum, et ta ei paneks siin toime uusi kuritegusid ei lähi- ega kaugemas tulevikus. Seega on nii Eesti enda õiguskorra kaitse seisukohalt kui ka eripreventsiooni vajadusest lähtuvalt oluline teha Eesti Vabariigi seaduste alusel kõik, mis veenaks S. Semenukhat selles, 12 et kui ta paneb Eestis toime raske kuriteo, siis tuleb arvestada raske ja ebamugava karistusega ning sellest ei päästa ka tema Vene kodakondsus.
3. Kokkuvõttes ei anna asjaolu, et S. Semenukha saadetaks vabanemisel riigist välja, alust tema karistuse erandlikuks kergendamiseks. Oma ideele, et süüdistatav satub vangistuse täitmisele pööramisel Eesti kodanikega võrreldes ebavõrdsesse olukorda, pole kaitsja jälgitavaid põhjendusi esitanud, mistõttu ringkonnakohtul on seda raske kommenteerida. Küll aga saab viitega p-le 45 ülal tõdeda, et pigem võib ebavõrdne kohtlemine kaasneda kaitsja taotluse rahuldamisega: siis satuks väljasaatmisele kuuluvad isikud põhjendamatult soodsasse olukorda võrreldes Eesti Vabariigi kodanikest kurjategijatega. See poleks mõistuspärane ega õiguskorra huvides. Kuna ringkonnakohus ei pea põhjendatuks

§ 61

kohaldamist, siis ei ole põhjust analüüsida tingimusliku vangistusest vabastamise võimalusi lähemalt juba seetõttu, et kohtupraktikast tulenevalt peab katseaeg olema pikem täitmisele pööramata vangistusest, aga 7-aastast katseaega määrata ei saa. IV. Apellatsioonimenetluse kokkuvõte

1. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et ei esine selliseid menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
2. Ringkonnakohtus menetluskulusid ei tekkinud, kuid kui need oleks tekkinud, jääksid need süüdistatava kanda.
3. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 02.09.2021.a otsuse Sergey Semenukha suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 13