) § 396 lg 1 sätestab: „Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.“
lg 1 sätestab: „Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.“ Kuivõrd lepinguga kaasnes tasu maksmise kohustus, siis saab lepingu kvalifitseerida krediidilepinguks. Samas on erisätted krediidilepingute puhul üksnes tarbijakrediidi osas ning kuna antud juhul ei ole tegu tarbijakrediidiga, siis kohalduvad laenulepingu sätted (
Kuivõrd nii hageja kui kostja kasutavad lepingu kohta sõnastust laenuleping, siis nimetab ka kohus lepingut laenulepinguks. Kohus käsitleb esmalt kostja seisukohta, et laenuleping on tühine liigkasuvõtjalike tingimuste tõttu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Lõige 2 sätestab: „Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.“ Lõikest 3 tuleneb, et kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tehingu heade kommete vastasuse puhul tuleb esmalt kontrollida, kas pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või kas tehing on tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kui üks neist tingimustest on täidetud, tuleb kontrollida, kas kostja oli lepingu sõlmimise ajal sundolukorras. Laenulepingu puhul on laenusaaja vastastikune kohustus intressi tasumise kohustus. Riigikohus on leidnud, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik laenulepingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Tarbijakrediidilepingute puhul on regulatsioon, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Antud juhul ei ole tegu tarbijakrediidilepinguga, mistõttu ei saa ainuüksi teatud krediidikulukuse määra (või intressimäära) ületamise tõttu pidada laenulepingut tühiseks. Kuigi krediidikulukuse määra teema antud juhul tähtsust ei oma põhjusel, et tegu ei ole tarbijakrediidilepinguga, siis peab kohus siiski vajalikuks märkida järgmist. Kostja 5 on arvestanud, et pooltevahelise lepingu krediidikulukuse määr oleks 253%. Kohtu hinnangul see nii ei ole. Krediidikulukuse määr on defineeritud kui krediidi kogukulu eeldusel, et lepingupooled täidavad oma kohustusi, arvesse ei võeta lepingu rikkumise korral tasumisele kuuluvaid summasid (
Antud juhul on lepingus kokkulepitud intress samas summas kui põhivõlg ehk 100% - intress on seostatud laenusummaga mitte tagastamise perioodiga. Intress ei suurene, kui kostja viivitab kohustuse täitmisega. Pärast kohustuse täitmise tähtpäeva möödumist saab nõuda viiviseid, kuid neid ei arvestataks krediidikulukuse määra hulka. Seega oleks krediidikulukuse määr 100%, kuna muid lepinguga seotud kulusid lepingust ei nähtu. Teiseks on kostja võtnud aluseks Eesti Panga aastal 2019 avaldatud määra 20,61%, kuid aluseks tuleks võtta laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud määr (04.2015.a oli see 22,78%). Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-80-02 märkinud, et liigkasuvõtmise tunnuste tuvastamiseks tuleb tehingut vaadelda tervikuna, arvestades lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimusi, tagatiste olemasolu, intressi suurust, tehingupoolte varasemat praktikat sarnaste tehingute tegemisel ja nende täitmist jne. Lühiajalise tagatiseta laenu puhul ei saa pangalaenudega võrreldes suuremat intressimäära pidada iseenesest selliseks, mis annaks aluse lugeda tehingu tehtuks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-137-06, p 22). Intressimäära kokkulepe ei ole iseenesest seadusega piiratud ning laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, laenuvõtjal seevastu on õigus otsustada, kas ta sellisel tingimusel lepingu laenuandjaga sõlmib. Kuigi 100% intress ei ole väike, siis ei ole selline intress füüsiliste isikute vahel sõlmitud laenulepingutes siiski erandlik. Antud juhul pole laen ka reaalselt tagatud – kuigi lepingus on märgitud, et laenusaaja vastutab kohustuste täitmise eest 1 ha suuruse erastamisel maatükiga, siis tegelikult ei saa laenuandja sellist tagatist realiseerida nagu see oleks võimalik näiteks hüpoteegi puhul. Kohtu hinnangul ei ole täidetud TsÜS § 86 lg 2 p 1 ega 2 eeldused, et tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus on ka seisukohal, et täidetud ei oleks subjektiivsed eeldused (erakorraline vajadus, sõltuvussuhe, kogenematus või muu selline asjaolu), millest hageja teadis või pidi teadma. Kostja on menetluses väitnud, et ta oli sundolukorras majandusliku seisundi tõttu lepingu sõlmimise hetkel – kostja oli töötu ja tal olid võlgnevused, mis kajastuvad mh maksehäiretena, puudus kiirelt realiseeritav vara. Kostja on esitatud sissetuleku puudumise ja võlgnevuste kohta tõendid (kostja 09.07.2020 seisukoha lisad 1-3). Laenulepingus tagatise kokkuleppimisest sai hageja järeldada, et kostjal on mingisugune vara olemas ning laenulepingu sõlmimisele järgnevast kirjavahetusest saab järeldada, et kostja poolt laenu tagastamise lubadused on seotud PRIAst raha saamisega (18.12.2015 e-kirjast võib järeldada, et nii selgitas seda kostja hagejale ka lepingu sõlmimisel) ehk et kostjal oli hagejale arusaadavalt laenu tagastamiseks rahalised vahendid tulemas. Hagejal kui füüsilisest isikust laenuandjal ei olnud seadusest tulenevat kohustust teha päringuid kostja maksevõime ja majandusliku olukorra hindamiseks. Kõiki tõendeid kogumis hinnates ei saa kohus asuda seisukohale, et hageja teadis või pidanuks teadma kostja võimalikust sundolukorrast. Kokkuvõtvalt ei ole kohtu hinnangul laenuleping tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kohus käsitleb järgnevalt aegumisega seonduvat. TsÜS § 142 lg 1 sätestab: „Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.“ TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Laenulepingu kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 20.12.2015 – kuivõrd tegu oli pühapäevaga, siis TsÜS § 136 lg 8 järgi tuleb lugeda kohustuse täitmise kuupäevaks 21.12.2015. Seega aegunuks nõue 21.12.2018 kell 24.00 (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-162-13 p 30-31). 6 TsÜS § 158 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Lõike 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Pooltel on vaidlus selles, kas 30.09.2018 kostja e-kirjaga (hagiavalduse lisa 4) on nõude aegumine katkenud – kostja hinnangul mitte, kuna kirjavahetus toimus A Luga, kes ei olnud laenuandja. 28.09.2018 saadeti A Lu e-postiaadressilt järgmise sisuga kiri: „Tere Oleme andnud teile E H laenu summas 2000 eurot. Laenu andsime 07.05.2015. Laenu andmisest on möödunud aastaid. Kas oleks võimalik tagasisidet. Millal oleks võimalik tagasi makse meile või kui kaugel on teil asja ajamised. Tagasisidet oodates A ja K“ 30.09.2018 vastus nimetatud kirjale on järgnev: „Tere, R vald on iga paberiga venitanud ja iga dokumenti 2 kuud menetlenud, aga ehk ikka jõuluks saavad asjad korda, nii ma vähemalt loodan. Siis saab ka võla tasutud. Kõigeparemat, E H“ Kohtu hinnangul katkes aegumine 30.09.2018 kostja poolt võlgnevuse tunnistamisega. Kuigi 28.09.2018 järelpärimine on edastatud A Lu e-postiaadressilt ning nimetatud isik ei olnud laenuandja, siis pidi kirja sisust olema kostjale arusaadav, millisest laenust jutt käis. Kirjas on viidatud laenusaaja isikule, laenu andmise kuupäevale 07.05.2015 ja laenusummale 2000 eurot; pöördumise lõppu on märgitud A ja K. Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta on 07.05.2015 sõlminud laenulepingu ka A L, millest tulenevat kohustust ta tunnistas 30.09.2018. Eluliselt ei ole usutav, et kostja ei saanud aru, millise kohustuse täitmist ta lubas ja seega ka võlgnevust tunnistas. Kuna aegumine katkes 30.09.2018 ja hakkas uuesti kulgema 01.10.2018 (TsÜS § 135 lg 1) ning hagi esitati 14.04.2020, siis ei olnud nõue hagi esitamise ajaks aegunud.
lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on palunud kostjalt välja mõista põhinõude 2000 eurot, intressid 2000 eurot ja vähendatud viivise 2000 eurot. Kostja ei ole nõuete suuruse osas vastuväiteid esitanud ega tuginenud sellele, et ta oleks osaliselt võlgnevust tasunud. Kohus peab nõudeid põhjendatuks, kuivõrd kostja ei ole laenu ega kokku lepitud intressi tagastanud. Lepingus on kokku lepitud viivisemäär laenu tagastamisega viivitamise puhuks 0,5% päevas, sellise määraga ning arvestades viivituse perioodi oleks sissenõutavaks muutunud viivis 15 770 eurot – hageja on nõutava viivisesumma piiranud põhinõudega ja kohus peab ka seda nõuet põhjendatuks. Hageja on palunud välja mõista ka kahjuhüvitise (kohtuvälised õigusabikulud) 207 eurot, millele kostja pole vastuväiteid esitanud. Hageja nõue kohtueelse õigusabi kulude hüvitamiseks on 7 kvalifitseeritav
lg 1 järgi.
lg-s 1 sätestatakse, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei tule seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitada.
lg 3 sätestab: „Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.“ Esindaja poolt hagejale esitatud 23.03.2020 arvest nr 2020135 (hagiavalduse lisa 7) nähtuvalt osutati hagejale enne hagiavalduse esitamist õigusabi 1,5 tunni ulatuses tunnitasuga 115 eurot (lisandub käibemaks). Enne hagi esitamist on hageja esindaja edastanud kostjale 26.03.2020 kuupäevaga võlanõude (hagiavalduse lisad 5 ja 6), kostja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Kui kostja ei oleks laenu tagastamise kohustust rikkunud, siis ei oleks seda kulu tekkinud. Kohtu hinnangul on asjaoludega tutvumise ning võlanõude koostamise ajakulu 1,5 tundi põhjendatud ning tunnitasu vastab turuhinnale. Kohus peab nõuet põhjendatuks. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 6 207 eurot (põhinõue 2000 eurot, intressid 2000 eurot, viivis 2000 eurot, kahjuhüvitis 207 eurot). Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). TsMS § 174 lg 1 ja 2 näevad ette menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis. Hageja menetluskuludeks on tasutud riigilõiv 450 eurot ja õigusabikulud 759 eurot. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja on tasunud kooskõlas riigilõivuseadusega riigilõivu 450 eurot. Nimetatud menetluskulu on põhjendatud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Hageja esindaja ajakulu on 5,5 tundi. Kohtu hinnangul on hageja esindaja tehtud toimingud (dokumentide koostamine) ja ajakulu põhjendatud. Käesolevat menetlust arvestades ei ole ajakulu kokku 5,5 tundi ebamõistlik. Esindaja tunnitasu on 138 eurot (koos käibemaksuga), nimetatud tasumäär ei ole ebamõistlikult suur ning vastab turuhinnale. Kohus peab põhjendatud õigusabikuludeks 759 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja põhjendatud menetluskuludena kindlaks 1 209 eurot, mis mõista välja kostjalt hageja kasuks. Samuti tuleb kostjal tasuda viivist väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest. /Allkirjastatud digitaalselt/ 8 Kadi Kark Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.