Obsah (5)

§ 99§ 101§ 102§ 210§ 217

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik Otsuse tegemise aeg ja koht 22.04.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-20-15843 Koh

) § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuvaks põhjuseks ja mis võiksid anda alust vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Ainuüksi peretoetuse saamine ei ole mõjuv põhjus.

1. Tagasiulatuva elatise nõude jättis maakohus rahuldamata, nõustudes kostja vastuväitega, et hageja ema ja kostja olid leppinud kokku elatise tasumises 250 eurot kuus. Vaidlust ei olnud, et kostja sellises summas elatist ka tasus. Hageja ei esitanud tõendeid, millistest nähtuks, et hageja on küsinud kostjalt tagasiulatuva elatise tasumist suuremas määras enne hagiavaldusega kohtusse pöördumist. Apellatsioonkaebus
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
3. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ning see viis seadusele mittevastava otsuse tegemiseni. Maakohus rikkus otsust tehes TsMS § 436 lg 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.
4. Kostja vaidlustas hageja kulude tegeliku suuruse ning leidis, et hageja kulud on oluliselt väiksemad, kui kahekordne Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär. Kostjal ei olnud võimalik oma väidet tõendada. Seetõttu taotles kostja 18.01.2021 menetlusdokumendis tõendite kogumist, et nõuda hagejalt välja tema kulude kohta tõendid. Maakohus jättis kostja taotluse tõendite kogumiseks lahendamata, rikkudes sellega TsMS § 232 lg 1 ja § 238 lg
5. Maakohus ei võtnud seisukohta kostja taotluse osas tõendite kogumiseks. Seega jättis maakohus tsiviilasja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata ja tõendid kogumata ja hindamata, mis on põhjustanud seadusele mittevastava kohtuotsuse tegemise. Kostja juhib tähelepanu, et elatise asjas võib kohus koguda tõendeid ka omal algatusel.
6. Maakohus jättis arvesse võtmata olulised asjaolud, sh mõlema vanema varalise seisu, hageja tegelikud vajadused ja hagejale makstava riigipoolse lapsetoetuse. Kostja viitab Riigikohtu 07.02.2018 otsusele tsiviilasjas nr 2-15-15909, kus selgitati, et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad.
7. Menetluse ajal on õiguslik olukord oluliselt muutunud, kostja viitab alates 01.01.2022 jõustunud perekonnaseaduse muudatustele. Elatist maksma kohustav kohtulahend on suunatud tulevikku ning uue regulatsiooni järgi tuleb kostjal tasuda elatist 170 eurot, s.t 200 – 30 (pool 4 2-20-15843 riigipoolsest lapsetoetusest). Kuna kostja on tasunud hagejale elatist 250 eurot, siis ei ole kostja rikkunud hageja ülalpidamise kohustust ning hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja seisukoht
8. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 järgi täiendada. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
10. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi ja jaotas menetluskulud. Osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Seetõttu kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 292 eurot alates 29.10.2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni ja jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ülejäänud osas on maakohtu otsus jõustunud.
11. Kuivõrd kostja on apellatsioonkaebuses põhjendatult juhtinud tähelepanu, et menetluse ajal on õiguslik olukord muutunud, kontrollib ringkonnakohus esmalt maakohtu otsust elatise väljamõistmisel kuni 31.12.2021 ja seejärel alates 01.01.
13. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus otsuse tegemise ajal kehtinud õigusnormide alusel põhjendatult seisukohale, et kostjal oli kohustus tasuda oma alaealise lapse ülalpidamiseks miinimummääras elatist. Kooskõlas kohtupraktika ja seadusega on maakohtu seisukoht, et olukorras, kus hageja soovis saada seaduses sätestatud miinimummääras elatist, ei olnud hagejal kohustust tõendada oma vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust, kuna kohus saab eeldada, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kahel vanemal kokku kahekordne miinimumelatis.
14. Ringkonnakohus märgib, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse

§ 99

järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi (tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi). Maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud

§ 101

lg 1 järgi ei võinud olla igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis oli

1. ja
2. aastal 292 eurot.
3. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et miinimummääras elatise nõudmisel ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, s.t eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus, ning tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 27). Olukorras, kus ülalpidamist maksma kohustatud vanem leiab, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus on 5 2-20-15843 tegelikult väiksem, kui ülal nimetatud eelduslik kulutuste suurus, peab see vanem oma väidetud asjaolusid TsMS § 230 lg 1 järgi ka tõendama.
4. Eeltoodut arvestades juhindus maakohus otsuses õigesti sellest, et

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimumelatise nõuet esitades ei pea hageja tõendama oma vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust ja seetõttu ei pidanud maakohus ka hindama kostja paljasõnalisi vastuväiteid, et hageja tegelikud kulud on miinimumist väiksemad. Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette seda, et kohus jättis lahendamata tema 18.01.2021 esitatud taotluse, milles kostja palus kohtul kohustada hagejat esitama tõendid enda kulude kohta ning jättis otsuses hageja tegelike vajaduste kui olulise asjaoluga arvestamata.

1. Maakohus tegi 21.01.2021 kirja, milles selgitas pooltele põhjalikult tõendamiskoormust ja muu hulgas kohustas hagejat tõendama oma igakuiseid vajadusi (I kd, tl 80). Samas puudus maakohtul vajadus otsuses hageja vajadusi ja nende rahuldamiseks kuluvat igakuulist rahasummat tuvastada ning selleks esitatud tõendeid analüüsida, kuna kostja ei tõendanud, et hageja kulud on tegelikult väiksemad. Seetõttu ei saa esiteks nõustuda sellega, et maakohus jättis kostja taotluse tähelepanuta, ja teiseks sellega, et maakohus jättis otsuse tegemisel ebaõigesti hageja tegelike vajadustega arvestamata. Maakohus juhindus kulude suurust määrates õigesti eelpool nimetatud eeldusest. Kuna kostja ei esitanud tõendeid, et hageja kulud on vanemate ja lapse elulaadi arvestades tegelikult väiksemad, sai maakohus lähtuda sellest, et aastatel 2020 ja 2021 kulus lapse ülalpidamiseks 584 eurot kuus. Ringkonnakohus ei nõustu, et elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära piisas sellest, kui kostja vaidlustas hageja vajadused ja palus arvestada riikliku lastetoetusega. Senises kohtupraktikas ei ole seda piisavaks peetud.
2. Hageja põhjendatud vajadused ning nende rahuldamiseks vajalikud ja mõistlikud kulutused oleks maakohus pidanud tuvastama juhul, kui oleks leidnud tõendamist, et isal esinevad mõjuvad põhjused, miks ta ei ole võimeline tasuma elatist miinimummääras (

§ 102lõige 2).

Sellisel juhul oleks pidanud kohus kontrollima, kas isalt miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmine on lapse huvides, arvestades mh, millised on lapse vajadused (Riigikohtu lahend nr 2-16-118651, p 13). Praeguses asjas ei tuvastanud maakohus, et kostjal on mõjuvad põhjused, mis võimaldaksid rahuldada tema taotlust mõista elatis välja alla seaduses sätestatud miinimummäära. 36. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, kuid seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise aluseks olla iseenesest asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (Riigikohtu 28.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1–28.2; 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Riigikohus on küll möönnud, et

§ 102

lg 2 tähenduses saavad miinimumist väiksema elatise väljamõistmise alusena olla käsitatavaks mõjuvaks põhjuseks mh lapse miinimumist väiksemad vajadused, s.t kohus saab mõista vanemalt välja miinimumist väiksema elatise, arvestades mh kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud 6 2-20-15843 vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad, kuid seda vaid juhul, kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Seega, kui kohustatud vanem taotleb

§ 102lg 2 alusel miinimumist väiksema elatise väljamõistmist, peab ta Ts

MS § 230 lg 1 järgi tooma esile ka seda tingivad asjaolud ning neid asjaolusid tõendama. 37. Praegusel juhul ei olnud maakohtul alust pidada

§ 102

lg 2 alusel põhjendatuks miinimummäärast väiksema elatise tasumist, sest kostja vara ja sissetulekut arvestades suutis ta maksta oma lapsele miinimummääras elatist, s.t tegemist ei olnud

§ 102

lg 1 tähenduses olukorraga, kus kostja ei olnud tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma oma alaealisele lapsele ülalpidamist enese tavalist ülalpidamist kahjustamata. Maakohtu järeldust kostja varalise võimekuse osas ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud. 38. Kostja leidis, et maakohus jättis elatise suuruse määramisel põhjendamatult arvestamata hageja emale laekuva lapsetoetusega. Kuni 31.12.2021 kehtinud perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Maakohus tuvastas põhjendatult, et praeguses asjas ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid kuni 31.12.2021 elatise suuruse määramisel arvestada lapsetoetusega.

1. Eeltoodut arvestades leidis maakohus põhjendatult, et kostja oli kuni 31.12.2021 kohustatud tasuma lapse ülalpidamiseks seaduses sätestatud määras miinimumelatist ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu järeldustes kahelda.
2. Alates 01.01.2022 muutus perekonnaseaduses sätestatud regulatsioon elatise suuruse kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel. Kui menetluse kestel on muutunud ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid, tuleb seda asja läbivaatamisel arvestada, s.t kui elatisehagi on esitatud enne 01.01.2022, saab kohus

§ 210

lg 2 järgi mõista kuni 01.01.2022 elatise välja enne 01.01.2022 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel ja alates 01.01.2022 kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (Riigikohtu 19.10.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11, p 11). 41. Ringkonnakohus peab seega alates 01.01.2022 elatise väljamõistmisel lähtuma kehtivast seadusest. Selline tõlgendus on kooskõlas ka

§-ga 2172.

§ 217

2 lg-te 1 ja 2 kohaselt kui enne 01.01.2022 tehtud kohtulahendi kohaselt on vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud elatusraha miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, loetakse, et alates 01.01.2022 on vanem kohtulahendi kohaselt kohustatud tasuma elatist 292 eurot kuus. Kui kohustatud vanem või laps ei nõustu

§ 217

2 lg-s 1 nimetatud elatise summaga, on tal õigus pöörduda elatise suuruse muutmiseks kohtusse, tuginedes õigusliku olukorra muutumisele. Seega oleks kostja saanud nõuda elatise suuruse muutmist ainuüksi seaduse muudatusele tuginedes ka juhul, kui maakohtu otsus oleks jõustunud varem. Kuivõrd seadus muutus menetluse kestel, on ringkonnakohtu hinnangul menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt põhjendatud tõlgendada

§ 217

2 lg 2 selliselt, et ainuüksi seaduse muudatusele kui väljamõistetud elatise suuruse muutmise alusele saab tugineda ka menetluse kestel. 42. Kolleegium selgitab, et 01.01.2022 jõustunud

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui

§ 101alusel arvutatud summa.

Seejuures on igakuise elatise 7 2-20-15843 arvutamise aluseks

§ 101

lg 3 järgi baassumma, mis on ühe lapse kohta 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ja pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub

§ 101

lg 4 järgi 3% eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast ning lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil. Vanem ei pea

§ 101

lg 5 järgi andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel ning kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7–15 ööpäeva kuus, vähendatakse

§ 101

lg 6 järgi elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Seega arvestades kehtivat baassummat ja sellele lisanduvat 3% keskmisest brutokuupalgast, millest on maha arvatud pool lapsetoetust, on alates 01.01.2022 kuni 31.03.2022 miinimumelatis üldjuhul ühele lapsele 213,44 eurot. Alates 01.04.2022 on miinimumelatis 225,64 eurot. Jätkuvalt 292 euro suuruse elatise saamiseks peab hageja tõendama oma miinimumist suuremaid kulutusi.

1. Vastuses apellatsioonkaebusele leiab hageja, et ta on maakohtus esile toonud ja tõendanud enda igakuised vajadused vähemalt varem kehtinud miinimummääras elatise, s.o 292 eurot, saamiseks vajalikus ulatuses. Lisaks palub hageja võtta arvesse asjaolu, et kohtumenetluse ajal on kallinenud oluliselt elektri ja kütuse hind, samuti toidukulud ning hageja on avaldanud soovi alustada alates septembrist 2021 kahes huviringis. Seega leiab hageja, et vaatamata muutunud õiguslikule olukorrale, on maakohtus väljamõistetud elatis põhjendatud ka alates 01.01.
3. Kuivõrd maakohus kohustas hagejat esitama tõendid oma kulutuste suuruse kinnituseks, saab ringkonnakohus elatist alates 01.01.2022 välja mõistes nõuetekohaselt tuvastada hageja tegelike kulutuste suuruse.
4. Hageja on toonud esile vajadused ja nende rahuldamiseks kuluva järgmiselt: eluasemele 224 eurot, s.h kommunaalkulud 75 eurot, elekter 10 eurot, laen 139 eurot; toidule 150 eurot; transpordile 50 eurot; tervishoiule 30 eurot; hügieenile 50 eurot; riietele ja jalanõudele 100 eurot; trennile 25 eurot; lapsehoidjale 80 eurot; lasteaia jooksvateks kuludeks 20 eurot, s.o kokku 729 eurot (I kd, tl 49 pöördel). Hageja on lisaks maakohtus esile toonud, et nimetatud kuludele lisanduvad kulud internetile ja TV-le 18 eurot ja lemmikloomale 22 eurot (I kd, tl 46– 51 ja 87–95). Isa nõustus trenni ja lasteaia jooksvate kuludega, ülejäänud kulude suurusele vaidles ta vastu.
5. Eluasemekulude tõendamiseks esitas hageja ema konto väljavõtte kommunaalkulude, elektri ja laenu tasumise kohta, millest nähtuvalt tasus hageja seaduslik esindaja jaanuaris 2021 Q KÜ-le 185 eurot, Imatra Elekter AS-le 24,61 eurot ja AS-le SEB Pank 277,95 eurot (I kd, tl 98, 114 ja 115). Kostja ei ole otseselt vaidlustanud hageja eluasemekulude suurust, vaid on leidnud, et nimetatud kulusid ei kanna tõenäoliselt hageja ja tema seaduslik esindaja kahekesi. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda sotsiaalmeedias postitatud pildid, et hageja seaduslikul esindajal on sõber, kes elab nendega püsivalt koos ja kes peaks kandma osaliselt ka eelnimetatud eluasemekulusid. Hageja koduks oleva korteri omandamiseks on laenu võtnud ja seda tasunud hageja seaduslik esindaja. Ringkonnakohus loeb põhjendatuks ja tõendatuks hageja osa eluasemelaenu kulu kandmisel 138,98 eurot (277,95/2). Eluase on hageja esmane vajadus ja sellega seotud laenukulu saab arvestada hageja vajaduste katteks tehtava põhjendatud kulutusena. Ringkonnakohus märgib, et laenumakse on iseenesest küll ema kulu korteriomandi omandamiseks, kuid arvestada tuleb sellega, et lapsele elukoha kindlustamine nõuab kulude tegemist ja hageja poolt esile toodud summa osas ei ole põhjust arvata, et tegelik kasutuseelis, mida laps ema korteri eluruumina kasutamisest saab, oleks sellest väiksem. Arvestades, et 8 2-20-15843 kommunaalkulude näitena on toodud eelduslikult aasta kõige külmema kuu kulud ja hageja on ise esile toonud enda vajaduste loetelus igakuise kuluna mõnevõrra väiksema summa, siis arvestab ringkonnakohus hageja osaks kommunaalkuludest 75 eurot ja elektrist 10 eurot. Isegi, kui aastaringselt arvestatuna peaks kommunaalkulude osa olema pisut väiksem, siis võtab kohus arvesse seda, et üldiselt teadaolevalt on elektri ja kütte hind viimase poole aasta jooksul oluliselt tõusnud ja elatis mõistetakse välja edasiulatuvalt, mistõttu peab see katma lapse kulud ka tulevikus.
6. Toidukulude tõendamiseks on hageja esitanud toidupoodide tšekke ja nädala näidismenüü (I kd, tl 161). Kostja on maakohtus olnud seisukohal, et statistika järgi on 3–6 aastase lapse toidukulu Tallinnas 46 eurot kuus. Kostja ei ole enda väidet tõendanud. Laps viibib isa juures 4 päeva kuus ja emaga 26 päeva kuus. Seega kostja arvestuse järgi oleks hageja toidukulu 1,77 eurot päevas, mis ei ole ringkonnakohtu hinnangul piisav. Ringkonnakohus loeb põhjendatud toidukuluks 150 eurot kuus, arvestades, et keskmiselt 22 päeva on laps lasteaias, millisel ajal on kodune toidukulu väiksem, ning 4 päeva on puhkepäevad ja siis tuleb lapsele pakkuda täisväärtuslikku süüa 4–5 korda päevas. Hageja on tõendanud, et lapsel on probleeme söömise ja potil käimisega, mistõttu arsti soovitusel on lapse motiveerimiseks kasutusele võetud igapäevane premeerimine (I kd, tl 168). Kostja on sellest teadlik ja on mures, et lapsele ostetakse kahjulikke maiustusi, soovitades selle asemel osta kvaliteetsemaid komme ökopoest. Eeltooduga nõustub kostja, et vajalik on täiendav kulu lisaks igapäevasele toidukulule. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele põhjendatult esile toonud, et ka toidukaupade hinnad on viimasel ajal märgatavalt tõusnud, mida saab ringkonnakohtu arvates samuti arvesse võtta.
7. Transpordikulu 50 eurot koosneb kütusekulust. Hageja on usutavalt selgitanud, et sõiduautot on vaja eelkõige põhjusel, et hageja käib lasteaias ning ema käib tööl ja õpib samaaegselt ülikoolis, mistõttu ei jõua ema ühistransporti kasutades last lasteaeda viies õigeaegselt tööle ja kooli ning õhtul lapsele järele. Lisaks kasutatakse autot ka hageja sõprade külastamiseks. Hageja on vastuseks kostja vastuväitele selgitanud, et vaatamata sõiduki korrapärasele hooldamisele, on selle keskmine kütusekulu aastatega tõusnud. Ringkonnakohus leiab, et sõiduauto kasutamine on tavapärane ja seda ei saa pidada ebamõistlikuks kuluks vaatamata sellele, et Tallinnas on ühistransport tasuta. Lisaks ei ole kostja väitnud, et pere kooselu ajal nad sõiduautot ei kasutanud. Kostja on vastupidi esile toonud, et ta pidas vanemate lahkumineku korral vajalikuks anda lapse ema kasutusse sõiduauto, et lihtsustada lapse ja ema igapäevast elu. Seega saab kohus eeldada, et sõiduauto kasutamisega tagatakse lapsele senise elustandardi, milleks vanemad võimelised on, säilimine. Sõiduki kasutamisega kaasnev kütusekulu on vältimatu. Arvestades ka kütusehinna tõusu viimastel kuudel, on ringkonnakohtu hinnangul tegemist mõistlikus suuruses kuluga.
8. Hageja arvestuse kohaselt kulub lapse tervishoiule 30 eurot ja hügieenile 50 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja kulutused tervishoiule ja hügieenile on ülepaisutatud. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, on hageja teinud usutavaks lapse tervise probleemi, millega kaasnevad lisaks tavapärastele vitamiinidele ja toidulisanditele ka kulud ravimitele seedimise toetamiseks ja erinevate korduvate põletike raviks. Lisaks vajab hageja mähkmeid ning spetsiaalsed linu ja madratsikaitseid. Hageja on esile toonud vajalike toodete maksumuse ja tõendanud seda ostutšekkidega. Ringkonnakohus möönab, et eelduslikult hageja tervislik seisund vanusega paraneb, kuid praegusel hetkel ei ole võimalik prognoosida, millal nimetatud kulu märgatavalt väheneb. Eeltoodust tulenevalt hindab kohus hageja põhjendatud ja vajalikuks kuluks tervishoiule 30 eurot ja hügieenile 50 eurot kuus.
9. Hageja peab vajalikuks igakuiseks kuluks riietele ja jalanõudele 100 eurot. Hageja on selgitanud, et lasteaiaealisele lapsele on vaja mitu komplekti vastupidavaid riideid ja jalanõusid 9 2-20-15843 igaks aastaajaks ning lisaks vajab hageja tulenevalt oma tervise probleemist tavapärasest rohkem aluspesu ja pükse. Kuigi hageja on kulude tõendamiseks esitanud hulgaliselt ostutšekke, ei saa neist teha järeldust, et keskmiselt võiks kuluda 100 eurot kuus. Riiete ja jalanõude kulu osas nõustub ringkonnaohus kostjaga, et põhjendatud ja vajalik kulu on 70 eurot kuus.
10. Kostja ei esitanud vastuväiteid trennikulule 25 eurot. Ringkonnakohus nõustub, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et laps avaldas soovi alates septembrist 2021 käia kahes huviringis, s.t juba maakohtu menetluse ajal. Kuivõrd nende kulude kohta tõendeid esitatud ei ole, siis arvestab ringkonnakohus lapse trennikuluna 25 eurot.
11. Põhjendatud ja vajalik kulu on ringkonnakohtu hinnangul kulu lapsehoidjale 80 eurot kuus. Asjas on esile toodud, et hageja seaduslik esindaja töötab meditsiiniasutuses ja õpib ülikoolis, mistõttu on aeg-ajalt vaja lapsehoidmise teenust. Hageja on nimetatud kulu kandmist tõendanud hageja seadusliku esindaja konto väljavõttega (I kd, tl 178). Hageja on teinud usutavaks, et kostja ei ole soovinud lapse emaga hageja hoidmises kokkuleppele jõuda, et nimetatud kulu vältida (I kd, tl 177).
12. Pooltel puudub vaidlus lasteaia jooksvate kulude üle, mistõttu loeb ringkonnakohus 20 eurot selle tarbeks põhjendatuks ja vajalikuks.
13. Lisaks on hageja esile toonud, et lapse vajaduste hulka kuulub ka kulu internetile ja TV-le 18 eurot kuus, esitades selle tõenduseks hageja seadusliku esindaja konto väljavõtte (I kd, tl 124). Nimetatud teenuse eest tasutud 37–38 eurot kuus on ringkonnakohtu hinnangul tavapärane hind, mistõttu võib 18 eurot kuus lugeda põhjendatud hageja kuluks.
14. Lemmiklooma kulu ei ole hageja ringkonnakohtu hinnangul piisavalt tõendanud.
15. Seega on hageja tõendanud, et tema igakuised kulud on 716,98 eurot.
16. Pooltel puudub vaidlus, et hageja viibib kostja juures 4 päeva kuus. Seega puudub

§ 101

lg 6 järgi alus elatise summa vähendamiseks proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. 58.

§ 101

lg 5 järgi tuleb kohtul arvestada, et vanem ei pea andma lapsele ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Praegusel juhul on hageja vajadused lapsetoetusega kaetud perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 järgi 60 euro ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa jätta lapsetoetusega arvestamata seetõttu, et väidetavalt otsustasid vanemad, et lapsetoetust hakatakse koguma lapse kontole tema tuleviku tarbeks. Hageja seaduslik esindaja on möönnud, et ei ole suutnud sellest kokkuleppest alati kinni pidada (I kd, tl 93–94).

1. Arvestades, et hageja vajadused on igakuiselt 60 euro ulatuses kaetud riikliku lapsetoetusega, on seega tõendatud hageja igakuiste vajaduste, mida peavad katma vanemad, suurus 656,98 eurot (716,98-60). Seega peab kumbki vanem kandma igakuiselt hageja kulusid 328,49 eurot. Kuivõrd hageja nõue oli esitatud varem kehtinud miinimummääras, s.t hageja esitas nõude eeldusel, et sel ajal oli elatise miinimummäär 292 eurot kuus, siis nimetatud summast suuremat elatist kohus välja mõista ei saa. Kuna tõendatud on kehtiva seaduse järgi elatise määramise aluseks olevast miinimumist suuremad hageja vajadused ja maakohus tuvastas, et isa on võimeline tasuma 292 eurot kuus, siis kuulub hagejale välja mõistmisele 10 2-20-15843 elatis kindlas summas 292 eurot ka pärast 01.01.
2. Tuvastatud kulutused vastavad lapse tavalisele elulaadile, mille vanemad nii kooselu ajal kui ema peale vanemate kooselu lõppemist on lapsele taganud. Lapse tavalise elulaadi määravad vanemate kasutuses olevad rahalised vahendid.
3. Elatise väljamõistmise osas alates 01.01.2022 tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.
4. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuse taotluses maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas, kuid sisulisi põhjendusi selles osas ei esitanud. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja viitas menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg-le 1 ja § 164 lg-le
5. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 164 lg 1 järgi ei saanud seda sätet kohaldada elatise vaidlustes, kuid see ei viinud ebaõige menetluskulude jaotuseni, kuna hagi rahuldati osaliselt, mistõttu oli põhjendatud jätta kulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel. Alates 01.01.2022 kehtiva TsMS redaktsiooni põhjal kannab TsMS § 164 lg 1 järgi alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise.
6. Eeltoodut kokkuvõttes jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
7. Alates 01.01.2022 kehtiva TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
8. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 11