Obsah (10)
§ 4034§ 14§ 127§ 128§ 115§ 113§ 100§ 101§ 108§ 164KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 13. aprill 2022, Pärnu kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-131345 Tsiviilas
§ 4034
lõiked 1 ja 2, mille kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Kõnealuste sätete eesmärgiks oli ja on vältida laenuvõtjate sattumise n-ö laenuorjusse, vt ka allpool. Kostja märgib põhjendatult, et 2019 aastal, kui kostja sõlmis OÜ-ga OmaRaha laenulepingu S192503826 oli ta juba kiirlaenudest sõltuvusse sattunud. Kostja märgib, et ilma uute laenude võtmiseta ei suutnud ta toime tulla. Detsembris 2018 oli kostja sissetulek 871.20 eurot (töötasu Tanni-Vakoma OÜst, ülekanne tehtud 10.12.2018). Selleks, et katta ka jooksvad kulud, võttis ta finantskohustusi. Muuhulgas sai kostja näiteks OmaRaha OÜ-lt perioodil 6
(10)Tsiviilasi nr 2-21-131345 02.11.2018 – 26.02.2020 kokku laene 7576.50 eurot. Kostja leiab, et kui hageja oleks kontrollinud kostja kontoväljavõtet, siis oleks kostja tegelik majanduslik olukord, õigemini laenude võtmise tegelik põhjus/vajadus teiste laenude tagasimaksmiseks olnud hageja poolt ka tuvastatav. 13. Kohus leiab, et vaid kostja isikusamasuse ning korduvate laenulepingute sõlmimisel vaid kostja poolt edastatud laenutaotluse andmete kontrollimine ei ole kohtu hinnangul kindlasti piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kohus märgib, et kui laenusaaja, kelle igakuine sissetulek on 871.20 eurot, maksab eelmisel kuul (detsember 2018) kuumakseid erinevate finantsteenuste eest 811.90 eurot (maksed Placet Group OÜ-le, Inbank AS-le, Omaraha OÜ-le, Coop Finants AS-le ja TF Bank AB-le, kõik tehtud 10.12.2018 ja mis on tuvastatav kontoväljavõttelt) ning lisaks soovib korduvalt ja korduvalt uusi laene, oleks see piisav põhjendus, et täpsemalt uurida, kuidas on kliendi tegelik majanduslik seis. Konto väljavõtte abil oleks see kindlasti olnud väga lihtne tuvastada, kohus on tuvastanud, et kostja viidatud väljamaksed viidatud lepingute alusel ja summades juba Omaraha OÜ poolt vastavad kontoväljavõttest tulenevale. Laenuandja ei ole teinud kohtu hinnangul piisavalt selleks, et täita omapoolset kohustust. Isegi, kui laenuandja ei nõudnud laenusaaja kontoväljavõtteid, pidanuks laenuandja siiski hagiavalduses toodud lepingute sõlmimisel silmas pidama, et sama isik on samalt laenuandjalt 2019.a alguses sõlmitud laenulepingu ajaks viimase kahe kuu jooksul juba üle 1000 euro laenu saanud (koos taotletud laenuga nr S192503826 seega juba ligemale 4000 EUR), 2020.a sõlmitud kahe laenulepingu sõlmimise ajal oli sama laenuandja väljastanud kostjale laene alates detsembrist 2018 enam kui 5000 euro eest. Hageja õiguseelneja Omaraha OÜ (kelle kohustused nõude loovutamisega on omistatavad hagejale) jättis kontrollimata, millised olid kostja jooksvad laenumaksed lepingute alusel kokku ja kuidas see haakub kostja enda deklareeritud sissetulekuga. Iseenesest ei esitanud kostja valeandmeid selles osas, et laenuvõlgnevusi temal ei ole, sest uute võetavate laenudega suutis ta veel 2020.a alguses olemasolevaid laene teenindada. Hageja on aga leidnud, et kostja vastuses viidanud Omaraha lepingud ei ole antud asjas vaidluse all ning ei ole oma seisukohta nende osas kohtule esitanud. Hageja märgib üksnes, et on kostja makseid käsitlenud kostjale kõige kasulikumal viisil, s.t lugenud need tasutuks põhivõla katteks. Kohtu hinnangul ei ole sellega hageja kostja vastavat väidet millegigi ümber lükatud, ka esitatud lepingutekstidest ei nähtu mingeid muid poolte kinnitusi kostja majandusliku seisundi kontrollimise kohta. Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2‑14‑21710 p 25.3, 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑169‑13, p 21). Kohus nõustub selles osas hagejaga, et kostjal oli
§ 14
lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis krediidiandjana sellest lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Selle nõude täitmiseks oli kostjalt võimalik nõuda mõistlikke andmeid, tõendeid ja põhjendusi viidatud asjaolude väljaselgitamiseks. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et OÜ Omaraha kui professionaalne krediidiandja ei ole kõnealustel asjaoludel (kostja esitas korduvaid ja lühikeste ajavahemike järel taotlusi uuteks laenudeks) nõuetekohaselt täitnud oma kohustusi hinnata laenutaotleja krediidivõimet. Sellega on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 14. Samas sätestab
§ 4034
lg 13, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Sama paragrahvi lg 6 ja 7 toovad esile tagajärjed vastutustundliku laenamise põhimõtte mittejärgimise korral: 7
(10)Tsiviilasi nr 2-21-131345
(6)Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
(7)Kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too seega kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest ega muuda laenulepinguid tühiseks. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine. 15.
§ 4034
lg 7 kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
§ 4034
lg 7 alusel oli hagejal õigus arvestada intressi seega vaid seadusjärgses määras.
§-s 94 sätestatud intressimäär on Eesti Panga andmetel alates 1. juulist 2016 0% aastas ning hageja intressi nõue summas 281.25 eurot ei ole seega põhjendatud. Seega võis hageja
§ 4034
lg 7 kohaselt arvestada kostja poolt tehtud intressimakseid üksnes põhivõlgnevuse katteks. Kohus selgitab, et
§ 4034
lg 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid, nt lepingutasu või tagatisfondi tasu, kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest või õigusabikuludega tekitatud kahju hüvitamise kohustusest. Seega tuleb kostja poolt tasutud summad kokku 4454 eurot lugeda tasutuks põhivõlgnevuste katteks. Lähtudes eeltoodust on põhjendatud kostjalt välja mõista kokku laenulepingutest tulenev põhivõlgnevus 2125.87 eurot (4454 eurot – 2328.13 eurot). 16.
§ 127
lg l sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
§ 128
lg 3 on hüvitatavateks kahjudeks ka mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.
§ 115
lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Inkassoteenuse kasutamiseks tehtud kulude näol on tegemist võlausaldaja kahjuga seoses võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisega, mis kuulub võlausaldajale hüvitamisele (Riigikohtu
- juuni 2005 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05). Lähtudes eeltoodust on põhjendatud kostjalt välja mõista kahju hüvitis 50 eurot.
- Viivise osas on Riigikohus oma lahendis asjas nr 3-2-1-25-16 öelnud, et kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ületav viivisekokkulepe on eelduslikult igal juhul tühine. Käesoleval juhul on kõikide lepingute kohane viivisemäär kas eraldi lepingus märgituna või intressimäära alusel määratuna (mida kohus põhjendatuks ei pidanud) kõrgem kui 8
(10)Tsiviilasi nr 2-21-131345 kolmekordne seadusjärgne viivisemäär (
§ 113lg 1 2.
lause mõttes 24% aastas) ja seega tühine. Hageja on viiviseid arvestanud vastavalt lepingutele siis 25%, 26% ja 28% aastas. Kohus mõistab kostjalt seega välja viivise seadusjärgses määras ehk 8% aastas ning arvutab selle kuni hagiavalduse esitamiseni nõude sissenõutavaks muutumisest välja viivisekalkulaatoriga. Võlgnik on viivituses olnud lepingust S192503826 tulenevalt perioodil 03.02.2021-26.11.2021 ehk 297 päeva, mis teeb põhinõudest 626.81 eurost 40.80 eurot, lepingust S203564338 tulenevalt 19.02.2021-26.11.2021 ehk 281 päeva, mis teeb põhinõudest 772.19 eurost 47.56 eurot ning lepingust S203744502 tulenevalt 03.02.2021-26.11.2021 ehk 297 päeva, mis teeb põhinõudest 726.87 eurost 47.32 eurot. Lähtudes eeltoodust on põhjendatud kostjalt välja mõista viivised kokku 135.68 eurot. 18.
§ 100
sätestab kohustuse rikkumise mõiste, mille kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
§ 101
lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
§ 108
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on nõude omandanud loovutamise teel. Vastavalt
§ 164
lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).
§ 164lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.
- Seega rahuldab kohus hagi osaliselt, rahuldades põhivõla, kahju hüvitamise nõude ning viivisenõude seaduses sätestatud määras. Rahuldamata tuleb jätta hageja nõue intressi ja seaduses sätestatud määra ületavas viivise osas. Kostja taotlust määrata tasutav võlg osamaksetena tasumiseks ei pea kohus põhjendatuks, kuivõrd selle aluseks olevaid asjaolusid (sissetuleku suurus vms) ei ole kostja esile toonud, pealegi on kostja võlgnevuses kaugelt enam kui aasta ning ei avaldanud ka ise laenutaotlustes põhjuseid, miks laenud tegelikult võeti.
- TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad poole hagi osalise rahuldamise puhul menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd hageja siiski pidi oma nõude sissenõudmiseks kohtusse pöörduma ja on teinud selleks kulutusi nii riigilõivu kui esindajatasu näol (kostjal menetluskulusid olnud ei ole), on kohtu hinnangul õiglane jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõuded olid hagis kokku 4803.36 eurot, millest kohus rahuldas nõude kokku 2311.55 euro ehk 48.12% ulatuses. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et taotlus on põhjendatud, kostja sellele vastuväiteid ei esitanud. Hageja on teinud vajaliku kulutuse maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu 168.57 eurot ja hagiavalduse esitamiselt tasutud riigilõivu näol 231.43 eurot, kokku 400 eurot, samuti on põhjendatud õigusabikulu summas 300 eurot 3 tunni eest määraga 100 eurot tund käibemaksuta. Tunnitasu määr ei ole ülemäärane ja esitatud menetlusdokumentide mahtu arvestades on ajakulu põhjendatud. Kokku on hageja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks seega 700 eurot. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, on põhjendatud sellest kostjalt välja mõista seega 48.12% ehk 9
(10)Tsiviilasi nr 2-21-131345 336.84 eurot. Kostja ei ole menetluskulude nõudeid esitanud. 21. TsMS § 177 lg 4 tulenevalt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on hageja esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Toomas Talviste kohtunik 10
(10)