← Eesti

1-22-2852/6

Obsah (9)§ 385§ 199§ 229§ 193§ 208§ 1601§ 206§ 6§ 194

1-22-2852 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 25. mai 2022, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-22-2852 (22231500235) Kohtunik Janika Kallin Vaidlustat

§ 385p-st 11 tulenevalt lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. 12.01.2022 registreeriti Politsei- ja Piirivalveametis süüteoteade, milles X teatas, et 11.01.2022 kell 18.34 teatas talle tema poeg Y, et tema ema C sisenes ilma loata majja aadressil XXX, Tallinn, filmis esimest korrust ja seest kappe. Hiljem täiendas kaebaja oma avaldust, et C 11.01.2022 sisenedes tema majja, võttis koridoris oleva laua pealt temale kuuluva käekella „Hamilton“ maksumusega 1000-1500 eurot.
  2. 22.01.2022 koostas PPA Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna vanemuurija teatise kriminaalmenetluse nr 22231500235 alustamata jätmise kohta. Teatises on kirjeldatud Y selgitusi ning videosalvestustelt nähtavat. Menetleja jõudis järeldusele, et ei ole leidnud tõendamist, et kõnealusesse korterisse oleks C tunginud valdaja tahte vastaselt. Korteris oli sisenemise hetkel tema poeg, kellele ta oli helistanud ja teavitanud oma tulekust. Y ei öelnud emale, et ta ei tuleks või et ta ei tohiks tulla, ta ei lukustanud välisust. Videoanalüüsi põhjal on tuvastatud, et C seisis ukselävel, hetkeks liikus köögi poole ja 14 sekundit hiljem oli näha Y, kes suunas naisterahva uksest välja. C lahkus koheselt peale seda, kui Y talle ukse suunas osutas. C käes oli väljumisel näha mobiiltelefoni ja võtit. Materjalidest ei nähtu, et C oleks ületanud mingeid takistusi ning ta lahkus peale seda, kui sai suheldud oma lapsega. Seega puudub KarS §-s 266 sätestatud süüteokoosseis. Kella varguse osas on varguse fakt pelgalt paljasõnaline, oletuslik ega ole kinnitatud faktiliste asjaoludega. C käsi on korterist väljasaatmise hetkel näha ja käes on nähtav telefon ja võti. Y ütles, et kella kadumisest sai ta teada isa käest, kuid ema ta sellel päeval midagi võtmas ei näinud. Seega ei ole menetlust võimalik alustada ka varguse s.o KarS § 199 lg 1 tunnustel, kuna puudub kuriteokoosseis

§ 199lg 1 p 1 mõttes.

3. 25.01.2022 koostas PPA vastuskirja kannatanu esindajale Maksim Greinomanile, milles selgitatakse taotletud materjalide tutvustamata jätmist. 1

(10)1-22-2852
  1. 01.02.2022 registreeriti Põhja Ringkonnaprokuratuuris kannatanu esindaja Maksim Greinomani kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale ja kriminaaltoimiku tutvustamata jätmise peale.
  2. 15.02.2022 koostas Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör kaebuse rahuldamata jätmise määruse. Esitatus puuduvad sellised andmed, mille põhjal oleks võimalik väita, et esineksid kõik KarS § 199 lg 1 ja 266 lg 2 p 1 koosseisu tunnused või ka mõne muu karistusseadustikus sätestatud kuriteo tunnused. Kaebaja väide, et „arvatavasti“ varastas C tema elukohta sisenedes ka tema käekella on oletuslik ja meelevaldne. Videosalvestistest ei nähtu, et kell oleks kusagil olnud ja/või et seda oleks teine isik võtnud. C viibis korteris loetud sekundid, mille jooksul olevat ta kaebaja poja sõnul filminud köögi kappide sisu, mille järel koheselt lahkus. Salvestiselt nähtub, et C-l on kogu aeg ühes käes mobiiltelefon ja teises autovõtmed, mistõttu olnuks üsnagi ebamugav isikul võtta midagi veel kusagilt kätte ja see pojale märkamatult kiiresti ära peita. Ei ole ühtegi tõendit, mille alusel väita, kes ja millal kella ära võttis ning C osas tekiks sõna-sõna vastu olukord. Samuti ei ole olemas, ega oleks võimalik koguda muid tõendeid, mis kaebaja oletusi kinnitaksid. Ei ole piisavalt informatsiooni, mis annaks alust kaaluda kriminaalmenetluse alustamise küsimust käekella varguse faktis. Lapse emale ei saa ette heita, et ta on mures oma lapse pärast. Ema nägi ära lapse, väidetavalt vaatas köögis kappidesse, oletuslikult veendumaks, kas lapsel süüa on ning koheselt lahkus korterist. C teos ei olnud karistusõiguslikus mõttes täidetud kõiki sissetungimise koosseisuelemente. Kaebuses leitu, et Y ülekuulamine 20.01.2022 rikkus kannatanu õigust oma asja õiglasele ja seaduslikule menetlusele, jääb prokurörile mõistmatuks. Alaealist Y ei kuulatud üle, vaid temaga vesteldi kui vahetu inimesega, kes sündmuse hetkel kodus oli, aitamaks otsustada kriminaalmenetluse alustamise küsimust. Y-ga vestles vastava kvalifikatsiooniga eriasjade uurija ning juures viibis koolipsühholoog. Vestlus toimus KorS § 30 lg 1 alusel, selle kohta koostati küsitlemise ja dokumendi nõudmise protokoll. Vastupidiselt kaebaja arvamusele, et nimetatud vestlusega on rikutud tema õigusi õiglasele ja seaduslikule menetlusele, on sellise vestlusega tagatud olukord, kus kumbki lapsevanem ei saanud last mõjutada andma tõele mitte vastavat informatsiooni sündmuse kohta. Võimalikus igasuguses menetluses peavad olema tagatud kõigi osapoolte õigused, seega peavad olema kaitstud ka võimaliku kahtlustatava õigused. Kriminaalmenetlust ei alustatud, st ei ole võimalik rääkida ka kriminaaltoimikust ega sellega tutvumisest või tutvumisest keeldumisest. Samuti ei saa rääkida kriminaalmenetluse alustamata jätmise puhul kannatanule tekkivast õigusest SKHS alusel kahju hüvitamist nõuda.
  3. 28.02.2022 registreeriti Riigiprokuratuuris X esindaja vandeadvokaat Maksim Greinomani kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri 15.02.2022 kaebuse rahuldamata jätmise määrusele. Kaebuses taotletakse nimetatud määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse alustamist. Samuti palutakse tunnistada, et 20.01.2022 tunnistaja Y ülekuulamine rikkus kannatanu õigust oma asja õiglasele ja seaduslikule menetlusele, määrata, et kannatanul on õigus hüvitisele SHKS § 7 lg 1, § 14 lg 1 ning tühistada PPA 25.01.2022 määrus kriminaaltoimikuga tutvumise keeldumise kohta, kohustada PPA-d väljastama kannatanu lepingulisele esindajale ärakiri kriminaaltoimikust, sh Y küsitlemise protokollist KorS § 30 lg 1 alusel ning anda täiendav tähtaeg 10 päeva alates koopia kätte saamisest käesoleva kaebuse täiendavaks põhjendamiseks või täpsustamiseks (

§ 229lg 2 p 2, 3).

6.1. Kella varguse puhul leiab kaebaja, et Y õigusvastase ülekuulamisega on uurimisasutus kas teinud võimatuks või äärmiselt raskendanud C-le süüdistuse esitamise kella varguse asjus. Y väitis kannatanule, et temale ei tutvustatud tema õigusi (sh õigus mitte anda ütlusi oma vanemate vastu ja õigus nõuda, et juures viibiks tunnistaja esindaja) ja kuni psühholoogi tulekuni on teda kallutatud andma ütlusi, et tegelikult C kella ei võtnud. Vaidlustatud määruses ringkonnaprokuratuur selle väite õigsust kahtluse alla ei seadnud, kuid väitis, et oli koostatud 2

(10)1-22-2852 protokoll KorS § 30 lg 1 alusel. Protokolli väljastamisest on prokuratuur keeldunud ettekäändel, et kriminaalmenetlust ei alustatud. KorS § 30 ei võimalda isiku küsitlemist lõpuleviidud kuriteo asjaolude väljaselgitamiseks, kuivõrd arvestades kuriteokaebuse ja selle täienduse väiteid, ei olnud alust kahtlustada ohu jätkuvat olemasolu. Teadvalt ebaõige menetlusliigi valik menetleja poolt ei saa võtta isikult, antud juhul Y-lt seadusega kaitstud õigusi. Politseiametnik pidi vähemalt tagama Y-le advokaadist esindaja riigi õigusabi korras, seda eriti olukorras, kui ei peetud võimalikuks või vajalikuks vanema juuresolekut. Psühholoogi juuresolek advokaadi juuresolekut ei asenda. Tunnistajale on asjatult ja sihilikult põhjustatud stressiolukord, mis rikub LKS §
  1. Arvestades Prantsuse Vabariigi kodakondsuses Y raskusi eesti keeles eneseväljendamiseks, pidi see olema politseiametnikule äratuntav. Isikule korralduse andmine lahkuda tunnist ja politseiametnikuga vestelda on tema muul viisil kinnipidamine Konsulaarsuhete Viini konventsiooni tähenduses (RT II 2006, 16, art 36 lg 1 p b), lg 2 viimase lause kohaselt oli politseiametnik kohustatud teavitama Y õigusest kohtuda Prantsuse Vabariigi konsulaarametnikuga. Kannatanu lepingulise esindaja teada seda õigust ei ole Y-le selgitatud. Kuna Y õigused on rikutud, siis on tema ütlused sõltumata sisust kohtukõlbmatud. Y ütluste kohtukõlbmatuks muutmisega on menetleja teinud kas võimatuks või äärmiselt raskendanud C-le süüdistuse esitamise kella varguse asjus. Sellega on uurimisasutus rikkunud kannatanu õigust kohtulikule kaitsele (PS § 13) ja peab sellega põhjustatud kahju hüvitama (PS § 25). SHKS § 7 lg 1, § 14 lg 1 alusel tuleb koostada määrus selgitamaks kannatanule, et temal on tekkinud õigus taotleda kahju hüvitamist SHKS alusel. 6.
  2. Kannatanu esindaja ei nõustu uurimisasutuse keeldumisega tutvustada talle kriminaaltoimikut. Kuivõrd KorS § 30 lg 1 alusel koostatud protokolliga on vaidlustatud määruse koostanud prokurör tutvunud, siis järelikult paikneb see kriminaaltoimikus. Süüdistuskohustusmenetlus on

-s reguleeritud samaselt sõltumata sellest, kas vaidlustatakse kriminaalmenetluse algatamata jätmist või lõpetamist. Sellepärast puudub põhjendus käsitleda erinevalt kriminaaltoimikuga tutvumise õigust. 6.

  1. Kaebaja hinnangul on videosalvestustega veenvalt tõendatud KarS § 266 lg 2 p 1 sätestatud kuriteo toimepanemine C poolt. Asjaolu, et uks oli kinni aga lukustamata, objektiivset kuriteokoosseisu ei kõrvalda. Kohtupraktikas leitakse, et nt akna lahti lükkamisega, ka praokile, on ületatud hoonesse sisenemist kaitsev takistus, mis on piisav KarS § 266 koosseisu realiseerimiseks (Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-20-4575/121, p 61). Kannatanu ei andnud nõusolekut C tulekuks. C-l ei olnud õigust ilmuda lapsega kohtumiseks, vastavalt suhtluskorrale. Arvestades, et videosalvestuse kohaselt sisuliselt tõukab Y C uksest välja, ei ole usutav, et ta oli vahetult enne seda kutsunud C külla või oleks lubanud tal tulla. Kaebaja viitab varasematele kaebustele, et C teostab kaebaja suhtes ebaseaduslikku jälitustegevust, milliseid tuleb uuesti hinnata käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva sündmuse valguses. Arusaamatuks jääb, mis tõendite alusel on kindlaks tehtud vaidlustatava määruse väitele, et C tuli loata kannatanu elukohta veendumaks, kas lapsel on süüa. Ei ole teada ühtki objektiivset põhjendust, miks C pidi olema veendunud, et Y nälgib. C ei ole mingit toitu kaasa võtnud, et seda vajadusel lapsele pakkuda. Tegemist on kas prokuratuuri alusetu oletusega või C õigustusega tema poolt toimepandud kuriteole. C väidetavat õigustust oma kuriteole ning selle õiguslikku tähendust või tähenduse puudumist saab hinnata alles algatatud kriminaalmenetluse raames. Kaebuses viidatakse legaliteedipõhimõttele. Riigiprokuratuuri määrus
  2. Riigiprokuratuuri 04.04.
  3. a määrusega jäeti kannatanu esindaja kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamises rahuldamata. Riigiprokurör leidis, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri 15.02.2022 kaebuse rahuldamata jätmise määrus on seaduslik ja põhjendatud. 7.
  4. Riigiprokurör märkis, et käesolevas menetluses on küsimus selles, kas algatada kriminaalmenetlus või jätta kriminaalmenetlus algatamata. Ka eelnevad menetlejad on vaaginud 3

(10)1-22-2852 just eelnimetatud küsimust. Kriminaalmenetluse algatamise üle otsustamise juures ei saa teostada menetlustoiminguid, kuna vastavalt

§ 193

lõikele 1 saab menetlustoiminguid teha üksnes juba algatatud kriminaalmenetluses. Küll aga on võimalik kriminaalmenetluse algatamise juures tutvuda kättesaadava informatsiooniga või suhelda asjaosalistega. Menetleja õigust koguda kuriteokaebuses esitatu kontrollimiseks informatsiooni ka enne kriminaalmenetluse alustamist on kinnitanud kriminaalasjas nr 1-21-2664 ka Tallinna Ringkonnakohus oma 06.05.

  1. a määruses (p-s 10). Ringkonnakohus on viidatud määruses märkinud, et „Selline tegevus on igati põhjendatud ja menetlusökonoomiat silmaspidav.“ Y-ga on suheldud, kuid seda mitte algatatud kriminaalmenetluse raames ja ülekuulamise vormis. Seetõttu ei ole asjakohane väide, et talle ei tutvustatud tunnistaja õigusi, mida ülekuulamise eel tuleb tutvustada. Samuti ei ole asjassepuutuv väide, et selline ülekuulamine on kohtukõlbmatu. Juhul kui otsustatakse kriminaalmenetlus alustada, on võimalik algatatud kriminaalmenetluse raames Y üle kuulata. Y poolt temaga suhtlemisel väljendatut on aga sobilik arvestada kriminaalmenetluse algatamise juures. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et Y poolt väljendatu peaks kõrvale jätma, kuivõrd käesolevalt kriminaalmenetluse algatamise juures saab sellise teabega siiski arvestada. Kaebuses on leitud, et Y kallutati väitma, et tegelikult C kella ei võtnud. Selline kaebuse väide on tõendamata. Samuti on vaidlustatud määruses selgitatud, et kella vargus ei ole usutav ka ainuüksi videosalvestustega tutvudes. Tõepoolest võib salvestisega tutvudes leida, et C viibis väljaspool kaamera vaatevälja loetud sekundid ning seejärel uksest väljudes on näha käesolevaid esemeid, mille seas ei õnnestu kella tuvastada. Arvestades, et C oli kaamera vaateväljast väljaspool lühikest aega ning tal oli käes nii sisenemisel kui väljumisel videosalvestuse järgi otsustades samad esemed, siis ei ole eluliselt usutav, et C oleks selle lühikese aja jooksul suutnud võtta ja peita kõnealuse kella ja seda olukorras, kus tema käed ei olnud vabad. Y-ga suhtlemist ei saa pidada kinnipidamiseks ja seda ka Konsulaarsuhete Viini konventsiooni artikkel 36 lg 1 p b tähenduses. Y ei arreteeritud, mõistetud vangi, vahistatud ega peetud muul viisil kinni. Isikuga suhtlemine ei ole tema kinni pidamine. Seoses väidetega Y eesti keele kehva oskuse kohta, siis on Y-ga suheldud tema soovil inglise keeles nagu nähtub kriminaalmenetluse alustamata jätmise materjalide juurest. 7.
  2. Kuivõrd, nagu eelnevalt on selgitatud, käesolevas menetluses otsustatakse alles kriminaalmenetluse alustamise üle, siis ei saa kohalduda SKHS. Märkida võib, et kaebuses on ekslikult läbivalt viidatud SHKS-le, kuid on ilmselge, et kaebuses ei soovita viidata mitte sõjahaudade kaitse seadusele (SHKS), vaid süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusele (SKHS). SKHS § 1 lg 1 järgi sätestab käesolev seadus menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. Käesolev menetlus on aga süüdistuskohustusmenetlus, mille raames ei ole kriminaalmenetlust algatatud. Kuivõrd kriminaalmenetlust (ega ka väärteomenetlust) ei ole algatatud, siis ei saa rääkida süüteomenetlusest või selles tekitatud kahjust. Juhul, kui kaebaja leiab, et väidetava teoga, mida kaebaja peab kuriteoks, on tekitatud talle kahju, on tal võimalik kahju nõuda tsiviilkohtupidamise korras. Asjaolu, et kriminaalmenetluse alustamiseks alust ei nähta, ei tähenda seega, et kaebajalt oleks võetud kohtulik kaitse. 7.
  3. Kuivõrd kriminaalmenetlust ei ole alustatud, ei ole avatud kriminaaltoimikut ning sellise toimikuga, mida olemas ei ole, ei ole võimalik ka tutvuda. 25.01.2022 on PPA koostanud vastuskirja kannatanu esindajale Maksim Greinomanile, milles selgitatakse taotletud materjalide tutvustamata jätmist. Käesolevas kaebuses ei ole esitatud selliseid väiteid, mis võimaldaksid asuda nimetatud vastuskirjas toodust erinevale seisukohale. 7.
  4. Seoses väidetega ebaseadusliku sissetungimise kohta, siis nähtub asjaoludest, et Y oli kodus üksi, so sõbraga, kuid ilma täiskasvanud isiku juuresolekuta. Ka kaebaja on süüteoteadet esitades nimetanud, et teda ei ole parasjagu Eestis ja seda samal päeval, kui C väidetavalt kaebaja eluruumi sisse tungis. Mõistetav on, et kui ühise lapse teine vanem ei ole samas riigis, kus laps ajal, kui laps on selle vanema hoida, siis võib tekkida kahtlusi lapse heaolus. C poolt lapse juures käimine on põhjendatud sellega, et kontrollida lapse heaolu, milles võib oletada, et ta põgusa korteris viibimise 4

(10)1-22-2852 käigus piisaval määral veendus. Nõustuda võib, et C andis lapsele Y-le teada, et ta on tulemas ja ei nähtu, et talle oleks öeldud, et ta ei tohi tulla. Küll aga olukorras, kus Y väljendas, et ema C peab lahkuma, viimane lahkus. Seega ei esine piisavalt asjaolusid, et kahtlustada C KarS § 266 järgi omavolilises sissetungis või lahkumisnõude täitmata jätmises. Isegi, kui Y ega kaebaja C-le nõusolekut tulekuks ei andnud, ei nähtu, et teda oleks ka sõnaselgelt selleks keelatud või et peale telefonikõnet Y-ga ei võinuks C-le jääda mulje, et ta võib tulla. Seoses väidetega C poolt ebaseadusliku jälitustegevuse teostamise kohta, nähtub käesolevast asjast, et C tundis muret oma lapse pärast ning tegutses eesmärgiga veenduda lapse heaolus. Käesolevalt ei nähtu piisavaid andmeid selleks, et kahtlustada C ebaseaduslikus jälitustegevuses kaebaja suhtes. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu C tegevuses KarS § 226 lg 2 p 1, KarS § 199 lg 1 p 1 ega mõne muu karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisu tunnuseid. Kriminaalmenetlus on jäetud õigesti alustamata kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu

§ 199lg 1 p 1 järgi.

Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele 8. X esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman esitas ringkonnakohtule kaebuse, milles palub tühistada Riigiprokuratuuri määrus ja kohustada Riigiprokuratuuri algatama kriminaalmenetlust.

§ 208

lg 8 alusel palutakse anda seisukoht kannatanu lepingulise esindaja poolt tõstatud küsimustele kannatanu õiguste rikkumisest seoses tunnistaja Y ütluste kasutuskõlbmatuks muutmisega ja kriminaaltoimiku tutvustamisest keeldumisele ning rikkumiste heastamisele algatatud kriminaalmenetluse käigus. 8.

  1. Kuriteokahtlus (KarS § 266 lg 2 p 1, § 199 lg 1 p 1 järgi) tugineb kannatanu poolt uurimisasustusele esitatud videosalvestusele, fotodele ja ringkonnaprokuratuurile esitatud kaebuse lisale (määrusele). Sõltuvalt ringkonnakohtu hinnangust Y ütluste lubatavusele võib kuriteokahtlus rajaneda ka tema ütlustele. Kaebaja arvates on Riigiprokuratuur alusetult jätnud kriminaalmenetlust algatamata ja C kahtlustatavana üle kuulamata, kes tuleb kriminaalmenetluse algatamisel üle kuulata. 8.
  2. Kannatanu lepinguline esindaja märgib, et ta ei nõustu Riigiprokuratuuri määrusega allpooltoodud põhjustel ning leiab, et kriminaalmenetluse läbiviimisel on rikutud kannatanu EIK art 8 sätestatud õigusi, millist rikkumist on võimalik heastada kaebuse rahuldamise ja kriminaalmenetluse algatamise teel. 8.
  3. Kaebuse põhjendused seoses Y ütluste problemaatikaga seisnevad alljärgnevas. Esindaja jääb varasemalt avaldatud etteheite juurde, et Y õigusvastase ülekuulamisega on uurimisasutus kas teinud võimatuks või on äärmiselt raskendanud C-le süüdistuse esitamise kella varguse asjus. Ringkonnaprokuratuur on möönnud, et kella varguse episoodi „sõna-sõna vastu“ olukorrana tõendamine on väga komplitseeritud. Riigiprokuratuur on asunud seisukohale, et kuni kriminaalmenetluse algatamiseni ei pidanud küsitletavale isikule tagama tunnistaja õigusi ehk Y ütlused oleksid kohtukõlblikud. Esindaja ei saa Riigiprokuratuuriga nõustuda esiteks sellepärast, et vaatamata esitatud taotlustele ei võimaldatud esindajal tutvuda Y ülekuulamise protokolliga, ja teiseks Y küsitlemise järeldatavate asjaolude õigusliku analüüsi tõttu. Tunnistaja õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhiõiguste kaitse konventsioonist ja PS § 22 lg 3 ning need kehtivad sõltumata menetlusliigi valikust. Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et peab austama tunnistajate inimväärikust ning ei tohi põhjustada nendele põhjendamatuid ebamugavusi (otsus kaebuses Y. v. Slovenia, nr. 41107/10, p 112) ning neid ei tohi sundida anda ütlusi perekonnaliikmete vastu (otsus kaebuses Kryževičius v. Lithuania, nr 67816/14, p 69). Esindaja toonitab, et isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, mistõttu menetleja peab täitma seda ülesannet väga kohusetundlikult. Õiguste ja kohustuste tegelikust ja sisulisest selgitamisest ei saa rääkida siis, kui menetlusalusele isikule ulatatakse õiguste ja kohustuste kirjalikku loetelu sisaldav menetlusdokumendi blankett koos sõnadega "lugege läbi ja kirjutage alla" (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-1-1-6-07, p 6). Öeldu on hädavajalik, kui tegemist on 11aastase lapsega, kellelt päritakse tema vanemate tegevuse vastu. Ülalviidatud kohtupraktikast tulenevalt 5

(10)1-22-2852 pidi politseiametnik vähemalt tagama Y-le advokaadist esindaja riigi õigusabi korras, seda eriti olukorras, kui ei peetud võimalikuks või vajalikuks vanema juuresolekut. Psühholoogi juuresolek advokaadi juuresolekut ei asenda, sest psühholoogil (eriti koolipsühholoogil) puuduvad õigusteadmised ja ka menetlusseadustiku järgi on tema roll teistsugune. Tunnistajale on täiesti asjatult ja sihilikult põhjustatud stressiolukord, mis rikub LKS §
  1. 8.
  2. Esindaja ei nõustu ka Riigiprokuratuuri tõlgendusega, et isikule korralduse andmine lahkuda tunnist ja politseiametnikuga vestelda ei ole tema muul viisil kinnipidamine Konsulaarsuhete Viini konventsiooni (RT II 2006, 16) art 36 lg 1 p b) tähenduses. Teadupoolest on rahvusvahelistes lepingutes kasutatud mõisted autonoomsed ja nende sisustamisel ei saa lähtuda siseriiklikust õigusest (Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (RT II 2007, 15) art 27). Politseiametniku poolt isikule korralduse andmine siirduda politseiametniku poolt näidatud ruumi menetlustoimingu läbiviimiseks ilma isiku poolse sooviavalduseta on isiku vaba tahte piiramine, mis on vaadeldav muul viisil kinnipidamisena. Konsulaarsuhete Viini konventsiooni art 36 lg 1 p b), lg 2 viimase lauseks kohaselt oli politseiametnik kohustatud teavitama Y õigusest kohtuda Prantsuse Vabariigi konsulaarametnikuga. Riigiprokuratuur möönis, et seda ei tehtud. Kuivõrd esindajale ei ole väljastatud Y ülekuulamisprotokolli, siis ei saa võtta õigeks väidet, et Y-ga oli suheldud inglise keeles ning tema ja menetleja said teineteisest piisavalt aru. Seega tugineb kannatanu jätkuvalt sellele, et keeleprobleemide tõttu Y õigusi ei tagatud. Sellepärast erinevalt Riigiprokuratuurist leiab esindaja, et Y ütlused on kohtukõlbmatud (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-11-73-15, p 20). Y ütluste kohtukõlbmatuks muutmisega on menetleja kas teinud võimatuks või on äärmiselt raskendanud C-le süüdistuse esitamise kella varguse asjus. Kuigi Riigiprokuratuur on vastupidisel seisukohal, ei analüüsita vaidlustatud määruses Y ütlusi, mis arvestades Riigiprokuratuuri seisukohta nende kohtukõlblikkuse kohta, on arusaamatu. Kaitsja palub ringkonnakohtul Y ütlustega tutvuda ja hinnata nii nende kohtukõlblikkust kui ka tähtsust kaebuse lahendamisel ning kaebuse rahuldamise korral ka algatatud kriminaalmenetluses. 8.
  3. Kaebuse põhjendused kriminaaltoimiku tutvustamata jätmisega seoses on alljärgnevad. Esindaja ei nõustu Riigiprokuratuuri keeldumisega tutvustada talle kriminaaltoimikut (koos Y küsitlemise protokolliga) põhjendusel, et kriminaalmenetlust ei algatatud ja seda ei eksisteerivat.

§ 1601lg 1 sätestab, et kriminaaltoimik on kriminaalasjas kogutud dokumentide kogum.

Kuivõrd ringkonnaprokuratuuri määruse p 3.3. nähtuvalt on prokurör KorS § 30 lg 1 alusel koostatud Y küsitlemise protokolliga tutvunud, siis järelikult paikneb see kriminaaltoimikus. Süüdistuskohustusmenetlus on

is reguleeritud samaselt sõltumata sellest, kas vaidlustatakse kriminaalmenetluse algatamata jätmist või lõpetamist. Sellepärast puudub põhjendus käsitleda erinevalt kriminaaltoimikuga tutvumise õigust. Kannatanu õigus tutvuda toimikuga tuleneb

§ 206lg 3 ja puudub alus toimida kriminaalmenetluse algatamata jätmisel teistmoodi.

Kriminaaltoimikuga tutvumata on kaebuse põhjendamine oluliselt keerulisem. Kriminaaltoimiku tutvustamata jätmist on võimalik algatatud kriminaalmenetluses kõrvaldada esindajale tutvustamise teel. 8.

  1. Kaebuse põhjendused seoses materiaalõiguse väära kohaldamisega seisnevad selles, et Riigiprokuratuur on asunud seisukohale, et ruumi valdaja selge loata sinna sisenemine ei realiseeri KarS § 266 lg 2 p 1 kuriteokoosseisu. Riigiprokuratuuri seisukoht põhineb õigusnormi rikkumisel. Vaidlust ei saa olla selles, et tegemist on eluruumiga. Asjaolu, et uks oli kinni, aga lukustamata, objektiivset kuriteokoosseisu ei kõrvalda. Kohtupraktikas ühemõtteliselt leitakse, et nt akna lahti lükkamisega, ka praokile, on ületatud hoonesse sisenemist kaitsev takistus, mis on piisav KarS § 266 koosseisu realiseerimisega (vt nt Tartu Ringkonnakohtu otsust nr 1-20-4575/121, p 61). Kannatanu nõusolekut C tulekuks ei andnud. Samuti ei olnud C-l õigust ilmuda lapsega kohtumiseks, sest suhtluskorra kohaselt viibib laps emaga igal paaris nädala nädalavahetusel reede õhtust (19.00) kuni teisipäeva õhtuni (19.00).
  2. jaanuar
  3. a oli aga teisipäev. Sellepärast ei saanud C ka mõistlikult pidada võimalikuks, et temal on õigus ilmuda kannatanu loata tema elukohta. Arvestades, et videosalvestuse kohaselt sisuliselt tõukab Y C uksest välja ega kallista 6

(10)1-22-2852 teda, ei ole usutav, et ta oli vahetult enne seda kutsunud C külla või oleks lubanud tal tulla. Riigiprokuratuur õigustab C tegevust sellega, et C tuli loata kannatanu elukohta veenduma, kuna muretses lapse heaolu pärast. Ringkonnaprokurör on omakorda väitnud, et C tuli loata kannatanu elukohta veendumaks, kas lapsel on süüa, mida Riigiprokuratuur aga enam ei väida. Kaebaja hinnangul ei ole teada ühtegi objektiivset põhjendust, miks C pidi olema veendunud, et Y nälgib. Kuna Y-l oli telefon, ta võis pöörduda ükskõik kumba vanema poole mistahes murega, kuid tema seda teinud ei ole. Samuti oli C-l võimalus telefonitsi veenduda, et lapsega on kõik hästi. See, et Y ainuhooldusõigust omav kannatanu oleks jätnud lapse nälgima tuvastatud kuskil ei ole. Selle C ettekäände ilmset põhjendamatust näitab ka see, et videosalvestuste kohaselt ei ole C mingit toitu kaasa võtnud, et seda vajadusel lapse pakkuda. Tegemist on kas ringkonnaprokuratuuri alusetu oletusega või siis C õigustusega tema poolt toimepandud kuriteole. Riigiprokuratuur enam ei oleta, milles C mure seisnes ja kuidas ta murele lahenduse sai ning mis eesmärgil C filmis kannatanu eluruumides. 8.7. Kannatanu on varasemalt korduvalt kaevanud prokuratuuri ja politseisse, et C teostab tema suhtes ebaseaduslikku jälitustegevust ning seda fakti Riigiprokuratuur ei eita. Varasemad etteheited kooskõlastuvad sellega, et C ilmus kannatanu äraolekul tema koju ja filmis seal. Seega on küllaldane alus jaatada, et tegemist on C varasema käitumismustri jätkamisega. 8.8. Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiibi e. legaliteedipõhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud alustama ja toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad

§-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kodu puutumatuse rikkumist väheoluliseks kuriteoks üldjuhul pidada ei saa, seda enam, et kannatanu on varasemalt korduvalt kaevanud politseile, et C jälitab teda ja riivad tema privaatsust. Seetõttu ka C väidetavat õigustust oma kuriteole ning selle õiguslikku tähendust või tähenduse puudumist saab hinnata alles algatatud kriminaalmenetluse raames. Sellepärast on KarS § 266 lg 2 p 1 sätestatud kuriteo toimepanemine C puhul veenev, et algatada kriminaalmenetlust ja esitada talle süüdistus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9. Esiteks tuleb märkida, et kannatanu esindaja taotlused seoses väidetavate kannatanu õiguste rikkumistega tulenevalt Y ütluste kasutamiskõlbmatuks muutmise ja kriminaaltoimiku tutvustamisest keeldumisega, on õiguslikult asjakohatud, sest selliste küsimuste vaidlustamise näol on tegemist menetleja tegevuse vaidlustamisega, mille lahendamine toimub

  1. ptk
  2. jao sätete alusel. Seega, kui kannatanu leidis, et menetleja poolne menetlusnõuete rikkumine määruse koostamisel või menetlustoiminguga tegemisel, tõi endaga kaasa kannatanu õiguste rikkumise, on sellise küsimuse lahendamisel tegemist eraldi vaidlustatava küsimusega, mis peale Riigiprokuratuuri poolset lahendust lõpeb eeluurimiskohtuniku poolt antud küsimuse lahendamisega. Käesoleval juhul on kaebaja aga kõik küsimused otsustanud tõstatada kriminaalmenetluse alustamata jätmise küsimuse vaidlustamise raames, millisteks eelnevalt toodud küsimuste lahendamiseks vähemalt ringkonnakohtul kriminaalmenetluse alustamata jätmise põhjendatuse hindamisel puudub igasugune pädevus. Sisuliselt on möönnud seda tegelikult ka kaebuse esitaja ise Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses, kus on viidanud vastavate küsimuste tõstatamisel

§-le 229. Ometi on peetud vajalikuks ringkonnakohtule kriminaalmenetluse alustamata jätmise küsimuse vaidlustamisega koos ka kõigi menetleja tegevuse vaidlustamisega seostud küsimuste vaidlustamist. Nagu ringkonnakohus juba ütles, puudub ringkonnakohtul aga pädevus viidatud küsimuste lahendamiseks ja ringkonnakohus esitab käesolevas määruses seisukohad vaid seoses tema pädevusse kuuluva küsimuse lahendamisega, st kas kriminaalmenetlus jäeti põhjendatult alustamata. Samas tuleb märkida sedagi, et tegelikult on kõigi menetleja tegevuse vaidlustamisega seotud asjaoludel peatunud juba pikemalt riigiprokurör, kes seega antud küsimused on juba lahendanud, esitades sellekohased omapoolsed ja põhjalikud seisukohad selle kohta, miks väidetav Y küsitlemine ja kriminaaltoimiku tutvustamata jätmine ei 7

(10)1-22-2852 saanud kannatanu õigusi kuidagi rikkuda, ning samuti on välja toonud selle, miks nendest asjaoludest tulenevalt ei ole isegi alust kaaluda SKHS alusel kahju hüvitamist. 10. Ringkonnakohus leiab konkreetselt kriminaalmenetluse alustamata jätmise küsimuse vaidlustamisega, et kaebuse väited ei anna alust vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ning kohustamiseks kriminaalmenetlust KarS § 199 lg 1 p 1, 266 lg 2 p 1 osas alustada. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel viidatud kuriteokoosseisude osas kaalutud piisavalt tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus

§ 199lg 1 p 1 tähenduses.

  1. Märkida tuleb sedagi, et ringkonnakohtule esitatud kaebuse väited kattuvad suures osas Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses tooduga. Riigiprokurör on aga kõikidele kaebuses välja toodud asjaoludele oma määruses juba vastanud ja seega tegelikult on kaebaja juba saanud vastused tõstatatud küsimustele. Mingeid uusi asjaolusid ringkonnakohtule esitatud kaebuses välja ei tooda, millega poleks eelnevalt juba arvestatud ja mis eelnevad seisukohad ümber lükkaks. Riigiprokurör on esitanud ammendavad põhjendused ka seoses sellega, miks ei ole võimalik antud juhul jaatada kuriteokooseisude esinemist C käitumises. Ringkonnakohus riigiprokuröri põhjendustega nõustub ja ei pea vajalikuks viimase seisukohti üle korrata. Omalt poolt peab ringkonnakohus vajalikuks lühidalt märkida vaid järgmist. Tulenevalt KarS § 199 koosseisust tuleb märkida, et kriminaalmenetlust ei alustata pelgalt kaebaja hüpoteetilise väite pinnalt selle kohta, et toime võib-olla pandud kuritegu, kui kaebajal endal ei ole tegelikult mingeid konkreetseid andmed ja asjaolusid ega tema väiteid kinnitavaid tõendeid selle kohta, et see ka tegelikult eelduslikult nii on. Kaebuse väited C poolt kannatanu käekella varastamise kohta on eelkõige paljasõnalised ja oletuslikud. Millele selline kaebaja veendumus tugineb, et 11.01.2022 kannatanu elukohta sisenedes C viimase käekella vältimatult varastas, jääb paraku arusaamatuks. Videosalvestusest nähtub C majja sisenemine ja see, et koridoris seistes rääkis C vaid telefoniga ja oli konkreetselt vaid sellele tegevusele keskendunud, ei nähtu, et ta oleks koridori kapi peal sorimas käinud ja sealt midagi kaasa haaranud. Videosalvestusest nähtuvalt on tal tulles ja minnes käes ainult tema enda telefon ja võtmed, midagi muud (käekella) sealt ei nähtu. C kaob küll u 12 sekundiks (18:33:27-18:33.39) videosalvestuse vaateväljast kööki, kuid tema eemalolek videopildist kestab vaid hetke ja lisaks ei ole kaebaja ka väitnud, et kell oleks võetud kusagilt köögist, mil C kaamera vaateväljast eemal oli ja oleks seega sel ajal saanud selle köögist märkamatult võtta. Koridori naaseb ta juba lapse saatel, misjärel lahkub koheselt hoonest, ei seisata, ei võta kusagilt midagi. Seega ainuüksi videosalvestise pinnalt ei ole võimalik sellist järeldust teha, et C oleks kannatanu elamust midagi kaasa võtnud, mis talle ei kuulu. Seda ei näinud ka tema poeg. Seega mitte mingeid selliseid konkreetseid andmeid või tõendeid, mis kinnitaksid C poolt varguse toimepanekut või isegi mingil määral võiks sellele viidata, käesoleval juhul tegelikult ei nähtu. Pelgalt kannatanu eluruumis viibimine hetke jooksul ei muuda C automaatselt vargaks.
  2. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejatega ka selles, et C käitumises ei esine KarS § 266 lg 2 p 1 tunnuseid, st piisavalt asjaolusid, et kahtlustada C KarS § 266 järgi omavolilises sissetungis või lahkumisnõude täitmata jätmises. Sõltumata sellest, et kannatanu ei ole andnud Cle nõusolekut tema eluruumi sisenemiseks ja C pole viimaselt seda eelduslikult ka küsinud, ei viibinud kannatanu ise kõnealuste sündmuste toimumise ajal antud eluruumis, vaid enda kinnitusel välisriigis. Eluruumis viibis isikute ühine laps, kelle elukoht see samuti on - Y. Viimasega võttis aga C enne tulekut ühendust ja andis talle teada oma tulekust. Kusjuures asja materjalidest ei nähtu, et Y oleks keelanud emal sinna tulemast ja andnud seega sõnaselgelt teada, et ta eluruumi siseneda ei tohi ja et selline sisenemine on vastuolus tema tahtega. Teades ema tulekust ja soovides tema sisenemist takistada oleks ta lukustanud ukse, mis oleks muutnud sisenemise võimatuks, mida ta 8

(10)1-22-2852 aga ei teinud. Kuigi lukustamata uksest sisenemine iseenesest ei välista veel sissetungimist, siis käesoleval juhul ei saanud C kuidagi teada, et eelnevalt pojaga kooskõlastatud tulekul, sisenedes lukustamata uksest, tungib ta sisse valdaja tahte vastaselt, sest valdaja ei olnud seda selliselt väljendanud ja ka muud asjaolud ei andnud selliseks arvamuseks alust. Seejärel Y nägi ema tulemas ja läks alla vastu. Sisuliselt võib seega järeldada, et C-l esines vähemalt sel hetkel poja eluruumi sisenemiseks alus – viimase nõusolek. Seejuures ei oma kriminaalasja alustamise otsustamise seisukohast tulenevalt määravat tähtsust see, kas C rikkus sellise käitumisega suhtluskorda. Sõltumata sellest, mis eesmärgil C poja juurde tuli, ei pidanud ta sel hetkel aru saama, et valdaja nõusolek sisenemiseks sinna võis puududa. Koheselt, kui ta aga poja poolt minema suunati, isik ka lahkus. Seega ta ei jätnud täitmata ka lahkumisnõuet. Andmata hinnangut, kas selliseks sisenemiseks põhjust ka tegelikult oli, sest C selgitused sisenemise põhjuste kohta on vaid tema väide, siis olemasolevate andmete ja asjaolude pinnalt puudub siiski alus selliste asjaolude kahtluse alla seadmiseks põhjusel, et kannatanu ise viibis välisriigis ja tema ainuhoolduse all viibiv laps oli üksinda (ajutiselt koos sõbraga) kodus. Seega ei ole alust kahelda ka selles, et ema võis lapse heaolu pärast muret tunda, s.h selle üle, kas tal ikka süüa on. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et riigiprokurör räägib määruses lapse heaolu, aga eelnev menetleja söögipoolise veendumises ema poolt, sest mõlemad puudutavad lapse heaolu üldiselt. Ei ole ka muud mõistlikku selgitust, miks oleks isik pidanud pildistama muidu köögikapi sisu. Samas, olles veendunud hetkega lapse heaolus (et kapis on ka süüa), ema koheselt lapse palvel ka lahkus. Laskumata siinkohal vaidlusesse, kas C väited on selles osas tõesed sisenemise põhjuste kohta, siis üldteada asjaoluks on siiski see, et üksi kodus viibiva lapse pärast esineb vanemal alus muret tunda ja selline mure on igati arusaadav, s.h kas lapsel ikka süüa on. Seega ei pruugi see olla pelgalt C ettekääne nagu leiab kaebuse esitaja. Seda ei kummuta ka teadmine, et emal süüa kaasas polnud, sest kui ta oleks veendunud toidupuuduses, oleks ta saanud seda hiljem tuua. Seega puudub alus kahtlustada C kaebaja poolt talle etteheidetavas kuriteos. Y selgitustest ei nähtu, et ta poleks lubanud emal enda eluruumi tulla ehk oleks selle keelanud, millist keeldu oleks C seejärel rikkunud. Lapse käitumise (ema toimetamine kiiresti uksest välja) põhjuseks on ilmselt hirm vanemate omavaheliste pingeliste suhete ees, mistõttu tundis ta peale ema põgusat külaskäiku hirmu pahanduste ees (teades, et kaamera salvestas külaskäiku) või oli ta häiritud lihtsalt sellest, et ema kappe kontrollis ja pildistas. 13. Eelnevad menetlejad leidsid seega põhjendatult, et kaebuses välja toodu pinnalt ei ole kõnealusel juhul tuvastatavad KarS § 199 lg 1 p 1, 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude tunnused C käitumises. Ringkonnakohus rõhutab tulenevalt kaebuse väidetest, et

§ 193

lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad

§ 199lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud.

Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks alles otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Kriminaalmenetlust ei alustata n.ö igaks juhuks.

§ 6

sätestab, et uurimisasutus ja prokuratuur on kohustatud toimetama kriminaalmenetlust kuriteo asjaolude ilmnemisel. Fraas „kuriteo asjaolude ilmnemisel“ tähendab, et esinema peavad

§ 193

lg-s 1 kriminaalmenetluse ajend ja alus, s.t kui kriminaalmenetluse ajend ja/või alus puudub, ei saa ka rääkida kohustusest toimetada kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetluse ajend on

§ 194lg 1 kohaselt kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave.

Kriminaalmenetluse aluseks on osundatud paragrahvi teise lõike kohaselt kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Käesoleval juhul on sedastatav kriminaalmenetluse aluse puudumine konkreetsete kuriteokoosseisude puhul viitega

§ 199lg 1 p-le 1.

14. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et menetlusotsustuse vastuvõtja on sedastanud kriminaalmenetluse aluse puudumise konkreetsete kuriteokoosseisude puhul viitega

§ 199lg 1 p-le 1.

Sarnaselt eelnevate menetlejatega leiab ringkonnakohus, et puuduvad sellised konkreetsed viited kuriteo toimepanemise kohta, mis annaks aluse kriminaalmenetluse 9

(10)1-22-2852 alustamiseks. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et eelnevate menetlejate otsustus kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta on igati seaduslik ja põhjendatud ning kõik eeltoodud asjaolud ei anna alust kohustada menetlejat menetluse alustamiseks. 15. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on kooskõlas seadusega, mistõttu puuduvad alused seadusliku Riigiprokuratuuri otsustuse tühistamiseks. Juhindudes

§ 208lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 4.

aprilli 2022. a määruse muutmata ja ringkonnakohtule esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.