Obsah (17)

§ 113§ 4034§ 403§ 4062§ 42§ 406§ 3§ 396§ 76§ 14§ 101§ 402§ 82§ 8§ 397§ 415§ 100

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Tsiviilasja number 2-21-141938 Otsuse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2022. a, Jõhvi Kohtunik Viljo Junolainen Kohtuasi Ok Incure OÜ hagi V Ki vast

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD

1. OK Incure OÜ esitas 15.12.
2. a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse V Ki vastu 295,52 euro võlgnevuse, lisanduva viivise nõudes ning menetluskulude hüvitamiseks. 27.12.
3. a tegi kohus makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite.
4. Esitatud hagiavalduse kohaselt on kostja V K ja xxx-ga sõlminud 19.10.
5. a laenulepingu nr xxx millega kostja sai laenulimiiti kuni 500 euroni, intressimääraga 47,88 % aastas. Kostja kohustus laenu tagastama koos intressidega 24 kuu jooksul. Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid 27.10.
6. a kuni 17.08.
7. a kokku summas 1 379,99 eurot. Kostja pole kohustust nõuetekohaselt täitnud. 18.11.
8. a andis krediidiandja kostjale täiendava tähtaja kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, mistõttu ütles xxx lepingu üles ning loovutas nõude 09.12.
9. a OK Incure OÜ-le. OK Incure OÜ palub kostjalt V Kilt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 146,56 eurot, intress 77,92 eurot ja viivis 127,19 eurot. Hageja palub kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja on tasunud menetluses riigilõivu 100 eurot. Hageja palub mõista kostjalt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuse.

2. Hageja jääb esitatud seisukohas haginõude juurde. Hageja palub hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja selgitab, et kostja märkis laenutaotluses sissetulekuks 1 600 eurot ja töökohaks xxx. Igakuisteks kohustusteks märkis kostja 600 eurot. Hageja viitab, et KAVS § 49 lg 3 p 3 ja Finantsinspektsiooni juhendist (vastutustundliku laenamise nõuded) tulenevalt vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks teeb krediidiandja või – vahendaja mõistlikke jõupingutusi kogumaks tarbijalt krediidivõimelisuse hindamise läbiviimiseks ja krediidiotsuse tegemiseks teavet, mis on vajalik krediidivõimelisuse hindamiseks ning mis võib mõjutada krediidiotsuse tegemist. Tasub esile tuua, et kostja poolt taotlev krediidikonto limiit oli kuni 500 eurot, mis hageja hinnangul ei ole niivõrd suur summa, mis pöördumatult kahjustaks kostja finantsolukorda. Seega arvestades krediidisumma suurust ja krediidiandja tegevust krediidivõimelisuse kontrollimiseks täitis krediidiandja kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis

§ 4034sätestatud nõudeid.

Laenuandja kontrollis põhjalikumalt kostja krediidivõimelisust võttes arvesse kostja sissetulekut ja kohustusi. Krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni.

§ 403

4 lg 3 teine lause sätestab, et tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik 2 tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Piisava hoolsusega vastutustundliku laenamise nõude täitmist ei saa käsitleda positiivse tulemuse tagatisena tarbija hilisema maksevõime suhtes. Krediidi andmisel ja võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua tarbijale positiivset tulemust, samuti tarbija hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiandja või -vahendaja hooletuseks. Hageja hinnangul krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust õigesti, mis tõendab ka seda, et kostja poolt oli tehtud väljamakseid, mis oli välja toodud laekumiste arvestuse tabelis. Samuti kirjeldas hageja hagiavalduses, et kostja tasus ka hagejale 365,00 eurot. Seega hagejale jääb kohati arusaamatuks, miks nüüd kostja leiab, et antud krediidileping on tühine. Hageja leiab, et kostja väide krediidi kulukuse määra kohta ei vasta tõele. Vastavalt Eesti Panga statistikale krediidi kulukuse määr 21,65%, mis on avaldatud 30.11.2015. a kehtis alates 01.01.2016. a kuni 30.06.2016. a. Krediidilepingu sõlmimisel kehtis krediidi kulukuse määr 26,57%, mis oli avaldatud 31.05.2015. a. Lepingu kohaselt KKM on 71%, mis omakorda tähendab, et krediidileping ei ole tühine

§ 4062

lõike 1 alusel, kuna krediidi kulukuse määr ei ületa krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, so 79,71%. Oma vastuses hagile viitab kostja intressi- ja viivisemäära heade kommetega mittevastavusele. Hageja selle seisukohaga ei nõustu. Hageja rõhutab viivisemäära kohta, et hageja nõuab viivist intressiga võrdes määras, mis on viimase lepingu järgi 47,88% aastas. Hageja kompromissi sõlmimist ei välista.

1. Kostja esitas kohtule vastuse milles märgib, et kostja hagi ei tunnista ja on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning ületanud krediidi kulukuse määra, mistõttu on tarbijakrediidileping tühine. Kostja sõlmis 19.10.
2. a xxx-ga (xxx) laenulepingu xxx, mille järgi on kostja kasutanud lepingu xxx alusel limiiti kuni 500 euroni. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Krediidi kulukuse määr on 71,00 % aastas ja intressimäär 47,88% aastas. Kuigi lepingus on intress ja krediidi kulukuse määr kirjas kui krediidikonto personaalsed tingimused, ei ole neid V Kiga eraldi läbi räägitud ega kokku lepitud, seega on tegemist üldtingimustega. Sellele viitab ka lepingu lõpus osundatud viide, et krediidikonto personaalsetele tingimustele kohalduvad krediidikonto üldtingimused.

§ 403

4 lõikest 1 tulenevalt on krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Laenuandja ei ole laenulepingu sõlmimisel mitte kordagi hinnanud V Ki krediidivõimelisust, millega on jämedalt rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

§ 403

4 lõike 13 kohaselt tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral tõendada krediidiandjal. Krediidiandja ei ole hagiavaldusele lisanud ühtki tõendit, mis tõendaks, et ta on täitnud vastutustundliku laenamise kohustust. Kui kohus peaks siiski mingil põhjusel leidma (kostja sellega ei nõustu), et hageja on oma hoolsuskohustust piisavalt täitnud, siis on kostja seisukohal, et ei tunnista intressinõuet ja viivistenõuet ning on seisukohal, et hageja nõutud intressi ja viiviste suurus ei vasta headele kommetele. Kuna tegemist on tarbijakrediidiga, on nõue vastuolus ka Riigikohtu praktikaga, vt riigikohtu lahend 3-2-1-118-16, mis ütleb, et Eelduslikult tuleks

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm nr 3-2-125-16, p 13). (p 17).

§ 406

2 lõike 1 alusel on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostjale antud krediidi kulukuse määr on lepingu kohaselt 71% aastas, mis ületab krediidi andmise ajal keskmist krediidi kulukuse määra 3 enam kui kolm korda. Tulenevalt eeltoodust on V K ja xxx vahel 19.10.2015. a sõlmitud laenuleping nr xxx tühine. Kostja taotleb

§ 403

4 lõige 7 ja

§ 406

2 lõige 3 alusel, et kohus loeks intressimääraks võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud intressimäära ja kohustaks hagejat kui krediidiandjat tagasimakseid uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kui kohus leiab, et

§ 403

4 lõige 7 ja

§ 406

2 lõige 3 kohaldamiseks ei ole alust, taotleb kostja

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel intressinõude ja viiviste vähendamist mõistliku suuruseni, arvestades, et tegemist on ilmselgelt tüüptingimustega, mida ei ole eraldi tarbijaga läbi räägitud ja kostja majanduslikku seisundit. Kostja ei välista kohtuliku kokkuleppe sõlmimist hagejaga, kui hageja teeb mõistliku ettepaneku. Kostja on nõus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.

1. Kohus selgitas menetlusosalistele asja lahendamist kompromissiga. Kohus märkis, et kui pooled ei suuda asja lahendada kompromissiga lahendab kohus asja kirjalikus menetluses.
2. Menetlusosalised ei jõudnud kompromissi tingimustes kokkuleppele. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3. Kohus leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele, kuna kostja esitatud vastuväited pole põhjendatud ning kostja pole tõendanud, et ta on oma kohustuse täitnud.
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
5. Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema võlasuhe võlaõigusseaduse (

) § 2 lõike 1 mõttes, mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Vastavalt

§ 3

võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest.

1. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel olid lepingulised suhted ning hageja nõue tuleneb xxx ja kostja vahel sõlmitud 19.10.
2. a krediidilepingust nr xxx ja nõude loovutusest. xxx loovutas 09.12.
3. a nõude kostja vastu OK Incure OÜ-le. Nõude aluseks on kostja poolt tasumata lepingust tulenevad kohustused. 10.

§ 396

lõike 1 kohaselt kohustub laenulepinguga laenuandja andma laenusaajale laenu, laenusaaja aga kohustub tagasi maksa sama rahasumma. 11. Võlaõigusseaduse (

) § 8 lõikest 2 tulenevalt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. 12.

§ 76

lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita õigele isikule nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Vastutustundetu laenamine 4

1. Kostja ei tunnista hagi ja on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning ületanud krediidi kulukuse määra, mistõttu on tarbijakrediidileping tühine.
2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab

§ 4034

,

§ 4034

lõike 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26.05.

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 p 10) Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lõikest 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta must eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et leanuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19.02.
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 p 21).
3. Hageja selgitas, et kostja märkis laenu taotlusesse oma sissetulekuks 1 600 eurot (neto) ja töökohaks xxx. Igakuisteks kohustusteks märkis kostja 600 eurot. Hageja hinnangul krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust õigesti, mis tõendab ka seda, et kostja poolt oli tehtud väljamakseid. Samuti kirjeldas hageja hagiavalduses, et kostja tasus hagejale 365 eurot. Seega hagejale jääb kohati arusaamatuks, miks nüüd kostja leiab, et antud krediidileping on tühine. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni.
4. Riigikohus on sedastanud, et laenutaotlejal on

§ 14

lõike 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui krediidiandja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib aga olla

§ 101

lõike 3 alusel osaliselt või täielikult välistatud (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-14-21710/105 p 29.3).

1. Kostja märkis laenutaotlusesse, et töötab xxx-is. Töötajate registri (TÖR) andmete kohaselt töötab kostja xxx alates 30.06.
2. a xxx-is. (ühinenud xxx-iga, mille kehtetud nimeks on xxx).
3. Kohus möönab, et hageja ei ole hoolikalt järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ega nõudnud laenutaotlejalt täiendavaid andmeid majandusolukorra hindamiseks, nt pangakonto väljavõtteid. Samas on krediidiasutusel vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel õigus eeldada, et klient esitab krediidiasutusele enda huvi ja finantsolukorra kohta õiged andmed. Hageja on usaldanud kostja poolt laenutaotluses märgitud andmeid. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Samas ei muuda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine lepingut tühiseks, ega tähenda seda, et 5 laenusaaja vabaneb laenu tagastamise kohustusest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole krediidisaaja vastutuse täielik välistamine.
4. Tarbija kohustus on esitada täielikke ja tõeseid andmeid seondub krediidiandja suhtes kehtiva keeluga väljastada krediiti tarbijale, kes ei suuda seda kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Kui tarbija enda tahtlik käitumine toob kaasa tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamise ja krediidi andmise tarbijale, kes tõeste ja täielike andmete esitamise korral poleks krediiti saanud, ei ole tarbijal õigus tugineda

§ 403

4 lõikele 6 ja krediidiandja poolt krediidivõimelisuse valesti hindamine ei too kaasa lõikes 7 nimetatud tagajärgi. Tarbija poolt tahtlikult teabe esitama jätmine või teabe võltsimine kujutavad endast tarbija lepingueelsete kohustuste rikkumist, mille tagajärjeks on krediidiandja poolt tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamine. Viimane tähendab seda, et (õigete) andmete esitamise korral oleks tagajärjeks olnud krediidiandja keeldumine krediidilepingu sõlmimisest, kuna andmete hindamise tulemusena oleks krediidiandja jõudnud järeldusele, et tarbija ei ole krediidivõimeline. Vastavalt

§ 4034lõike 3 (2.

lause) peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kui tarbija on seda kohustust rikkunud ning krediidiandja on seetõttu hinnanud tarbija krediidivõimelisust ebaõigesti, siis krediidiandja selle eest ei vastuta ning

§ 4034

lõikes 7 sätestatud tagajärg (intressimäära vähendamine seadusjärgse määrani) ei rakendu.

1. Kohus on seisukohal, et kostjal lasub samuti vastutustundlik laenamise ja oma krediidivõimelisuse hindamise põhimõte. Kostja puhul on tegemist täisealise ja teovõimelise isikuga, kes peaks mõistma laenuvõtmise tingimustest ehk kui võetakse kohustust siis tuleb see kohustus ka vastutustundlikult täita. Kostja kohustus oli esitada tõesed andmed, kui ta seda tahtlikult ei teinud, ei saa ta tugineda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele. Kui kostja ei esitanud tõeseid andmeid ei saa ta tugineda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele ja kui kostja esitas tõesed andmed siis esitatud andmetest nähtub, et laenutaotleja on võimeline ja suuteline võetud kohustust tasuma, mida kinnitab ka asjaolu, et kostja on osaliselt oma kohustuse täitnud. Laenuandja hindas laenu andmisel laenutaotleja poolt esitatud andmeid, mis pidid taotluses olema taotleja poolt õiged ja tõesed. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtete kohustust. Krediidikulukuse määr ja viivis
2. Kostja märgib, et kuna tegemist on tarbijakrediidilepinguga, krediidikulukuse määra 71% aastas, intressimäär 47,88% aastas. Nimetatud määrad on personaalsed tingimused ja ei ole kostjaga eraldi läbi räägitud ega kokku lepitud, seega on tegemist tüüptingimustega. Sellele viitab ka lepingu lõpus osundatud viide, et krediidikonto personaalsetele tingimustele kohalduvad krediidikonto üldtingimused. Kostja on seisukohal, et krediidi kulukuse määr on lepingu kohaselt 71% aastas, mis ületab krediidi andmise ajal keskmist krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu sõlmimise ajal oli krediidi kulukuse määr 21, 65 % aastas. Tulenevalt eeltoodust on V Ki ja xxx vahel 19.10.
3. a sõlmitud laenuleping nr xxx tühine. 22.

§ 402

kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tulenevalt lepingulise suhte olemusest kohaldatakse poolte vahelistes suhetes arvelduskrediidi 6 sätteid.

§ 76

lõike 1 ja

§ 82

lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. 23.

§ 8

lõike 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 397

lõike 1 kohaselt majandus-või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vaidlust ei ole selles, et xxx on andnud laenu oma majandustegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Intress on tasu raha kasutamise eest, mis lepitakse kokku lepingu kehtivuse ajaks. Kohus nõustub hageja väitega, et lepingu sõlmimise ajal kehtis krediidi kulukuse määr 26,57% (vt. selle kohta https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). (26,57x3=79,71 %). Järelikult ei ületa kostjale väljastatud laenu kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, mis ei ole vastuolus kohtupraktikaga. Kohus möönab, et lepingujärgne krediidikulukuse määr 71% on piiripealne, kuid leping ei ole

§ 4062lõike 1 alusel tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

Krediidilepingu järgi kohustus kostja maksma intressimäära aastas 71%.

§ 8lõike 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

Kostja on lepingut sõlmides sellise tingimuse ja tasuga nõustunud. Kostja esitades laenutaotluse interneti keskkonna kaudu olles teadlik, et lepingu sõlmimine toimub interneti vahendusel ning eraldi lepingu tingimuste läbirääkimist ei toimu. Kohus märgib, et kostja on vägagi teadlik interneti vahendusel laenutaotluste esitamisest ning laenu saamisel nõustumisel lepingutingimustega kuna nimetatud lepingu esitamine ei ole kostjal esmakordne. Hageja on arvestanud intresse summas 77,92 eurot. Intress on tasu raha kasutamise andmise eest ja kostja on laenu võtnud ja raha kasutanud, seega on hageja intressi nõue põhjendatud ja õigustatud. 24.

§ 402lg 1 mõttes tarbijakrediidileping.

Tarbijalt ei või

§ 415

lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Riigikohus on

§ 415

lg 1 tõlgendamisel leidnud, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-120-08, p 12). 25. Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on

§ 4062

lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (

§ 4062

lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. 26. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral 7 maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (

§ 42lg 3 p 5).

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa

§ 42

lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada

§ 42

lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja

§ 42lg 1 alusel tühiseks (Ringkonnakohtu 20.01.2022.

a otsus tsiviilasja nr 2-21-15404, p 7). Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas määras, nagu oli nende kokkulepitud intressimäär. Praegusel juhul nõudiski hageja hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivist. 27.

§ 101

lõige 1 sätestab õiguskaitsevahendid, mida võlausaldaja võib kasutada kohustust rikkunud võlgniku vastu.

§ 101

lõikest 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. 28. Hageja arvestab viivist 0,065% päevas. Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kandes kompensatsioonilist iseloomu. Viivise rakendamise eelduseks on kohustuse täitmata jätmine kostja poolt, see tähendab, et kui kostja tasuks makseid korrapäraselt ja tähtaegselt, ei oleks viivise arvestamine võimalik. Kostja pole tõendanud, et ta oleks kohustuse hageja ees täitnud. Kostja teadis, et kohustuse täitmata jätmisel lisandub viivis. 29.

§ 76

järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt loetakse kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist.

§-de 101 lõike 1 p 1 ja 6 ning § 108 lõike 1 alusel on võlausaldajal õigus nõuda kohustust rikkunud võlgnikult rahalise kohustuse täitmist.

§ 396

kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Kostja ei ole laenu tähtaegselt tagastanud. Järelikult on hageja õigustatud nõudma kostjalt kohustuse täitmist ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus, intress ja viivised. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. MENETLUSKULUDE JAOTUS 30. Vastavalt TsMS § 173 lõikele 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. 8 TsMS § 174 lõike 2 kohaselt määrab maakohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse kui kulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lõikes 1 sätestatud määras vastavalt Ts

MS § 177 lõikele 4. TsMS § 177 lõike 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja jätab kostja menetluskulud kostja enda kanda. Hageja menetluskulud on riigilõiv 100 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Viljo Junolainen Kohtunik 9