KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 20.04.2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-2456 Haldusasi Optifine OÜ kaebus Maksu- ja Tollia
§ 165lg 2).
Vastuseks kaebusele märgib kohus järgmist.
- Kaebaja märgib kaebuses, et talle jääb arusaamatuks, miks suureneb maksuotsuse tulemusena tema maksukohustus, kui maksuhaldur ka leiab, et parandusdeklaratsioonide alusel ei ole kaebaja maksukohustus ära langenud. Seejuures ei väida kaebaja, et temalt nõutakse 15.07.2021 maksuotsusega juba 18.12.2018 maksuotsusega määratud summa teistkordset tasumist. Kaebaja selgituste kohaselt ei nõustu ta maksuotsuses väljendatud põhimõttega, ehkki nimetatud põhimõtte rakendamine ei ole talle toonud reaalseid tagajärgi. Kohus leiab, et kaebaja sellekohased etteheited on alusetud. MKS § 88 lg 1 kohaselt arvutab maksukohustuslane deklaratsiooni alusel tasumisele kuuluva maksusumma ning maksuhalduril on õigus maksukohustuslase arvutatud summat kontrollida ning määrata maksusumma MKS §-s 98 sätestatud tähtaja jooksul. Kaebaja esitas vaidluse esemeks olevad parandusdeklaratsioonid, millega vähendas oma tulumaksukohustust kokku 96 262,75 euro võrra ja mille alusel kaebajal tekkis tagastusnõue. Maksuhaldur kontrollis kaebaja esitatud deklaratsiooniparanduste õigsust ja leidis, et tulumaksukohustuse vähendamine ei ole põhjendatud. Kohtule arusaadavalt tekkis parandusdeklaratsioonide esitamise tagajärjel kaebaja maksuarvestuses tulumaksu osas miinus summas 96 262,75 eurot, mida parandusdeklaratsioonide mittearvestamise tagajärjel korrigeeriti, et taastuks parandusdeklaratsioonide eelne olukord. Nimetatud tehniline lahendus võib küll tekitada maksukohustuslasele segaduse tegeliku maksukohustuse osas, kuid nagu kohus vastustaja ja kaebaja poolt väljendatust aru saab, siis maksukohustuse suuruse osas faktilisi küsitavusi ei tekkinud. Seega ei saa ka maksuhaldurile ette heita maksukohustuse uuesti määramist maksuotsusega olukorras, kus ta parandusdeklaratsioone ei aktsepteerinud. Maksuotsuse resolutsiooni põhjal on tuvastatav, et sellega jättis maksuhaldur sisuliselt kaebaja esitatud tagastusnõude rahuldamata ning kaebaja maksukohustus faktiliselt ei suurenenud. Teistsugune ei oleks olukord ka siis, kui maksuhaldur oleks kaebaja taotluse alusel maksumenetluse uuendanud ning leidnud uuendatud menetluses, et kaebaja poolt esitatud andmed ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks.
- Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et TSD-de õigsuse hindamisel ei oma tähtsust, kes ja kuidas konkreetsed väljamaksed tagastas, vaid üksnes fakt, et need on tagastatud. 15.1 MKS § 11 lg 1 näeb maksuhalduri uurimiskohustusena ette kõigi asjas tähtsust omavate asjaolude, nii maksukohustust suurendavate kui ka vähendavate asjaolude, arvestamise. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt otsustab maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosaliste esitatud taotluste ja tõenditega. Maksuhaldur peab uurimispõhimõttest tulenevalt selgitama välja tegeliku olukorra, sh tehingute tegeliku majandusliku sisu, ja tuvastama maksusuhtes olulised asjaolud. Kontrolli tulemusel võib selguda, et tehingute kohta esitatud dokumendid ei kajasta tegelikku olukorda ning sellist järeldust peab maksuhaldur põhjendama (Riigikohtu 04.06.2013 otsus nr 3-3-1-15-13, punkt 10). 15.2 Haldusasjas nr 3-19-368 asusid kohtud seisukohale, et maksumenetluses tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et vaidlusalused laenud on teeseldud tehingud, kus näiliselt laenude nime all tehtud väljamaksetega viidi raha maksuvabalt ettevõttest välja (Tallinna Halduskohtu 6.11.2019 otsuse p 42 ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsuse p-d 5 ja 9). Seejuures ei tuvastanud kohtud, et raha kaebaja ettevõtlusest väljaviimise tulemusena tekkisid kaebajal nõuded isikute vastu, kellele maksed tehti. Kohtud ja maksuhaldur on olnud üheselt seisukohal, et laenutehingud on näilikud, mis tähendab, et kohtud ja maksuhaldur leidsid, et kaebajal ei tekkinud tsiviilõiguslikest laenusuhetest tulenevaid nõudeid maksed saanud isikute vastu. Kohtud tunnustasid kaebaja õigust teha ümberarvutusi juhul, kui alusetult tehtud maksed kaebaja 7
(12)ettevõtlusesse tagastatakse. Nimetatu ei tähenda, et tunnustatud oleks kaebaja laenusuhteid kolmandate isikutega. 15.3 Kaebaja esitas peale kohtuotsuste jõustumist haldusasjas nr 3-19-368 juuni, september, november, detsember 2018, jaanuar kuni märts 2019, juuni kuni november 2019 ning oktoober kuni november 2020 TSD lisa 6 parandusdeklaratsioonid, millega vähendas oma tulumaksukohustust 96 262,75 euro võrra ning mille tulemusel tekkis kaebajal tagastusnõue. Kaebaja esitatud andmete ja seletuste kohaselt tagastasid Evojooks OÜ, BLLB OÜ, RicRic OÜ ja Rikis11 OÜ või nende nimel kolmandad isikud tasaarvelduste, kauba ja rahaliste maksete kujul kaebajale ettevõtlusega mitteseotud väljamakseteks loetud summad. Kuivõrd kaebaja esitas parandusdeklaratsioonid ning väitis, et tulumaksukohustus on ära langenud, oli maksuhalduril uurimispõhimõttest tulenevalt õigus ja kohustus kontrollida deklaratsiooniparanduste õigsust ning tuvastada, kas ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed on kaebajale tagastatud ja maksu määramise alus on ära langenud, või on tagastamised olnud üksnes näilikud. Maksuhalduri uurimiskohustus ei olnud sellises olukorras mitte mingil viisil piiratud. Analüüsides kaebaja poolt esitatud andmeid väljamaksete tagastamise kohta laenusaajate või nende nimel kolmandate isikute poolt, tasaarvelduste või kauba üleandmise teel ei saanud maksuhaldur piirduda vaid faktiga, et raha on kaebaja kontole justkui laekunud, tasaarveldused toimunud või kaubad üle antud, vaid tal oli kohustus tuvastada, kes ning millistel asjaoludel raha kaebaja kontole tagastas, kas tegemist oli tegelike või üksnes näilike tehinguga, või kas oli olemas kaup, mida üle anda. Tulumaksukohustus ei lange hilisemalt ära vaid formaalse vara kaebajale tagastamise tulemusena, vaid tagastamine peab olema reaalne. Seega on maksuhaldur praeguses asjas põhjendatult hinnanud kaebaja parandusdeklaratsioonides märgitud vara tagastamise aluseks olevaid asjaolusid kogumis ning analüüsinud iga tehingu puhul seda, kas vara on ka tegelikkuses jõudnud tagasi kaebaja ettevõtlusesse. Maksuhalduri uurimiskohustus ei olnud praeguses menetluses kuidagi piiratum võrrelduna 18.12.2018 maksuotsuse tegemisele eelnenud maksumenetlusega. Järgnevalt vastab kohus kaebuse põhjendustele seoses raha tagastamisega äriühingute lõikes. 16. Kaebaja väidete kohaselt tagastati kaebajale BLLB OÜ-le antud laenudest 18 651 eurot järgmiselt: 1) juunis 2018 tasaarveldusakti alusel 8990 eurot; 2) septembris 2018 E. B. poolt sularahas 2000 eurot; 3) oktoobris 2020 BLLB OÜ arvelduskontolt 7661 eurot. 16.1 30.06.2018 kuupäeva kandva tasaarveldusaktiga (MTA 06.12.2021 vastuse lisa 12) on pooled leppinud kokku tasaarveldada kaebaja nõuded BLLB OÜ vastu BLLB OÜ nõuetega I. Š. vastu summas 24 288,71 eurot, sh laenud 22 000 eurot ja intressid summas 2288,71 eurot. Kaebaja väidete kohaselt on nimetatud akti alusel kaebajale tagastatud 8990 eurot. Kaebaja selgituste kohaselt tekkis tal nimetatud tasaarvelduse tulemusel nõue I. Š. vastu, kes pidi kaebajale BLLB OÜ asemel tagastama 22 000 eurot. Kohus nõustub maksuhalduri poolt kontrollakti punktis 1.2.11 ja maksuotsuse punktides 3.2.1-3.2.4 toodud põhjendustega, miks kolmepoolne tasaarveldusakt ei anna alust lugeda BLLB OÜ-le tehtud väljamakset 8990 euro ulatuses tagastatuks. Maksuhaldur on selgelt väljendanud, et ei loe raha nimetatud kokkuleppe alusel tagastatuks. Kohus rõhutab täiendavalt, et ei ole eluliselt usutav, et kaebaja volitatud esindaja E. V. ei omanud päev enne kolmepoolse akti allkirjastamist võimaliku kokkuleppe osas mingit informatsiooni (MTA 06.12.2021 vastuse lisa 13). Olukorras, kus väidetav raha tagastamine toimus kolmepoolse kokkuleppe alusel ning õigussuhtes kaebajaga asendus kohustatud isik, tuleb eeldada, et kaebaja esindaja hindab enne kokkuleppe sõlmimist kolmanda isiku võimekust kohustus täita. Praegusel juhul ei olnud kaebaja esindaja aga kokkuleppest päev enne selle allkirjastamist teadlik, mis viitab sellele, et tegemist ei ole reaalse tehinguga. Maksuhaldur on põhjendatult viidanud ka asjaolule, et BLLB OÜ nimel 30.06.2018 tasaarveldusakti allkirjastanud Vene Föderatsiooni kodanik A. P. ei ole Eestis viibinud. Samas on tegemist isikuga, kes on vormistatud volituse alusel 23 Eesti äriühingu juhatuse liikmeks ja/või osanikuks, millest maksuotsuse tegemise seisuga oli kustutatud 12, kustutamishoiatus tehtud kolmele ning üks oli pankrotistunud. Nimetatu annab põhjendatud aluse kahtluseks, et kokkuleppel olev allkiri ei ole kirjutatud A. P. poolt ning kokkulepet ei 8
(12)saadetud kaebajale posti teel. Samuti on oluline, et kuivõrd maksuhalduri etteheiteks oli, et ettevõtlusega mitteseotud summad viidi reaalselt ettevõttest välja, ei lange maksustamise alus ära olukorras, kus omavahel tihedalt seotud isikud on nõus kokkuleppe alusel nõuded üle võtma ilma, et reaalselt raha ettevõtlusesse tagasi jõuaks. Olukorras, kus raha ettevõtlusse tagasi ei jõua, puuduvad ka vastastikused nõuded, mida oleks võimalik tasaarveldada ning sellisel viisil raha ettevõtlusesse tagastada. Oma olemuselt on tegemist kohustatud isiku vahetumisega õigussuhtes, mitte aga raha tagastamisega. Seega ei saa kolmepoolset kokkulepet ka formaalselt lugeda dokumendiks, mille alusel saaks lugeda ettevõtlusest välja viidud raha tagastatuks. Kui I. Š. ka on kandnud kaebaja kontole augustist 2018 kuni kaebuse esitamiseni 22 000 eurot, nagu väidab kaebaja, siis ei ole 2018 juuni TSD parandamine õige, kuna väidatav maksukohustus ei saanud langeda ära
- a juunis, sest kui kaebaja poolt esile toodud asjaolud on õiged, siis on ettevõtlusest välja viidud raha tagastatud hilisematel maksustamisperioodidel. 16.2 Puudub vaidlus, et kaebaja Swedbank AS arvelduskonto väljavõtte (MTA 06.12.2021 vastuse lisa 22 ) kohaselt tegi E. B. 20.09.2018 sularaha sisse makse kaebaja kontole. Kohus nõustub kontrollakti p-s 1.2.1.2 ja maksuotsuse p-s 3.2.5 toodud seisukohaga, et kuna E. B. poolt kaebajale makstud summa maksti samal päeval välja E. B. seotud äriühingule Itoil Trade OÜ, ei saa lugeda BLLB OÜ-le tehtud väljamakset summas 2000 eurot tagastatuks. Maksuhaldur on maksuotsuse punktis 3.2.5 veenvalt põhjendanud, miks ta leiab, et kaebajal ei saanud olla Itoil Trade OÜ ees laenukohustust, kuivõrd väidetavalt saadud laen on osaliselt juba selle saamise päeval kantud edasi E. B. juhtimise all tegutsevale äriühingule Rikis11 OÜ. Seega ei saanud väljamakse summas 2000 toimuda reaalse laenutehingu katteks, vaid raha jõudis eeldatavalt tagasi ülekande teinud isiku või temaga seotud ettevõtte kasutusse. 16.3 Kaebaja väidab, et BLLB OÜ poolt 2020 oktoobris tehtud laenu tagasimakse summas 7661 eurot näitab, et tema tulumaksukohustus on vastavas summas ära langenud. Nagu nähtub 16.03.2020 sõlmitud nõude loovutamise lepingust (MTA 06.12.2021 vastuse 26 lisa ), siis on BLLB OÜ loovutanud kaebajale nõude Itoil Trade OÜ vastu summas 13 900 eurot ning kaebaja kohustus tasuma nõude eest hiljemalt 30.04.2020 kokku 13 900 eurot. Nimetatud summa on tasutud. Kohus jagab maksuhalduri kahtlust, et olukorras, kus BLLB OÜ võlgnes kaebajale 31.12.2019 seisuga 356 510 eurot, siis ei ole tavapärane nõude eest rahas tasumine, vaid usutav oleks nõude eest tasumine tasaarvelduste teel. Ka tasaarveldamine on tasumine, mistõttu jääb arusaamatuks kaebaja väide, mille kohaselt oli nõude eest rahas tasumine vajalik selleks, et esitada protsessuaalne tasaarveldusavaldus Itoil Trade OÜ vastu tsiviilasjas nr 2-19-
- Nõude eest tasumine tasaarvelduse teel sellist võimalust ei välista. Makasuhaldur on kontrollakti punktis 1.2.1.3 b muu hulgas veenvalt põhjendanud, miks ei olnud BLLB OÜ-l nõuet, mida kaebajale müüa ning nõude aluseks olev nõudesumma 13 900 eurot ei ole tõene. Maksuhaldur on menetluses analüüsinud Itoil Trade OÜ ja BLLB OÜ vahelisi nõudeid ning tuvastanud, et perioodil 2014-2017 on BLLB OÜ laenud Itoil Trade OÜ-le tagastanud (MTA 06.12.2021 vastuse lisad 29 ja 32-34). Olukorras, kus Itoil Trade OÜ-l puudus nõue BLLB OÜ vastu, puudus tal ühtlasi nõue, mida kaebajale loovutada ja mille eest kaebaja oleks pidanud tasuma. Seega on usutav maksuhalduri järeldus, mille kohaselt on kaebaja teinud aprillis 2020 BLLB OÜ-le alusetu väljamakse summas 13 900 eurot, mistõttu ei ole tõenäoline BLLB OÜ poolne laenu tagastamine summas 7661 eurot. 16.4 Eeltoodust kokku võttes nõustub kohus maksuhalduriga, et BLLB OÜ-le tehtud väljamaksete tagastamine kaebajale summas 18 651 eurot ei ole leidnud tõendamist.
- Kaebaja deklareeris Evojooks OÜ nimel tagastatud summadena: 1) E. V. poolt sularahas Swedbank AS arvelduskontole makstud 36 500 eurot; 2) 31.01.2019 kauba üleandmisevastuvõtmise akti alusel ettevõtlusesse tagasi toodud 160 235 eurot; 3) Command Trade Agency INC Eesti filiaali poolt tehtud maksetega summas 118 165 eurot; 4) A26-40 poolt tehtud maksetega 4 540 eurot. 9
(12)17.1 Seonduvalt kaebaja volitatud esindaja E. V. poolt sularahas kaebajale makstud 36 500 euro tagastamisega selgitab kaebaja, et tegemist on Evojooks OÜ prokuristi E. V. poolt Evojooks OÜ nimel tehtud ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete tagastamisega. Nagu kohus eelnevalt märkis, siis ei ole õige kaebaja käsitlus, mille kohaselt ei ole seoses maksetega oluline kes, millisel kujul ja millisel eesmärgil raha kaebaja kontole kandis. Maksuhaldur on tagastusnõude õigsuse kontrollimisel õigustatud kontrollima kõiki makse tegemise asjaolusid ning ei saa lähtuda kitsalt eeldusest, et makse on kaebaja kontole laekunud. Seega on kontrollakti punktis 1.2.2.1 ja maksuotsuse punktides 3.3.3-3.3.7 põhjendatult analüüsitud E. V. poolt kaebaja kontole tehtud maksetega seotud asjaolusid ning on õigesti pööratud tähelepanu sellele, kas vahendid, mille arvelt ülekanded kaebaja kontole tehti, pärinevad Evojooks OÜ vahenditest. Maksuhaldur on õigesti tuvastanud, et menetluses ei leidnud tuvastamist, kellelt E. V. raha sissemakseteks sai. Olukorras, kus väidetava raha üle andnud A. P. ei ole viibinud Eestis ega saanud seega E. V. raha üle anda, on põhjendatud kahtlus raha päritolu osas. Tuvastamist ei leidnud, et raha pärines Evojooks OÜ vahenditest ning et maksed tehti tema eest. Kohus nõustub maksuotsuses ning kontrollaktis tooduga. Maksuhaldur on kontrollakti punktis 1.2.2.1 põhjendatult välja toonud, et samaaegselt E. V. poolt sularaha sissemaksetega kaebaja pangakontole toimusi kaebaja pangakontodelt väljamaksed Escrow BG Ltd-le perioodil 21.09.2018-03.10.2019 summas 65 000 eurot. Maksuhaldur on kontrollakti punktis 1.2.2.1 ja maksuotsuse punktides 3.3.3 kuni 3.3.8 usutavalt põhjendanud kahtlust, miks on tõenäoline, et E. V. ei saanud sularaha A. nimeliselt isikult, vaid ta sai vahendid sularahas tasumiseks tehingute kaudu Escrow BG Ltd-le tehtud väljamaksete tagastamise teel kaebaja esindajale. Kontrollakti punktis 1.2.2.1 on põhjalikult selgitatud, mis põhjusel ei peeta usutavaks kaebaja poolt esitatud seletusi ja tõendeid, et kaebaja tasus Escrow BG Ltd-le summasid Eskrou RU teenuste eest. Maksuhaldur on põhjendatult viidanud, et kaebaja ei ole deklareerinud Eskrou RU-ga väidetavalt tehtud tehinguid, mistõttu ei ole usutav, et Escrow BG Ltd-le tehtud väljamaksete aluseks on tehingud Eskrou RU-ga. Seega ei leidnud menetluses kinnitamist sularahas summade tagastamine kaebaja ettevõtlusesse E. V. poolt. Ka Tallinna Ringkonnakohus leidis 30.04.2020 otsuses haldusasjas nr 3-19-368 (p 18), et kaebaja ei ole veenvalt selgitanud, kust pidi E. V. prokuristina saama Evojooks OÜ kassasse sissemaksete tegemiseks raha, et see omakorda kaebajale kanda. Kaebaja ei ole nimetatud kahtlusi kõrvaldanud ka käesolevas kohtumenetluses, mistõttu loeb kohus usutavaks maksuhalduri järelduse, et sularaha sissemaksete puhul oli tegemist kaebaja enda rahaga, mille E. V. kaebaja kontole uuesti sisse maksis. 17.2 Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole veenvalt selgitanud ega tõendanud, et Evojooks OÜ-le tehtud väljamaksete katteks sai ta enda omandisse Evojooks OÜ kaubad väärtusega 160 235 eurot. Tallinna Ringkonnakohus on 30.04.2020 otsuses haldusasjas nr 3-19-368 tuvastanud, et menetluses ei leidnud tõendamist, et Evojooks OÜ-l oleks 2016. a-l omanikuvahetusel olnud kaubavaru umbes 400 000 eurot ega seda, et jalanõud sellises väärtuses mahuvad sõiduautosse paari pappkasti. Majandusaasta aruandes märgitud kaubavaru väärtus ei tõenda tegelikku olukorda (p 15.2). Samuti jagas ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et Evojooks OÜ-le 160 000 euro üleandmist ei saa pidada tõendatuks vastavalt halduskohtu otsuse punktides 47 ja 53-54 toodule. Tallinna Halduskohus oma 6.11.2019 otsuse punktis 53 põhjalikult analüüsinud kaebaja ning Evojooks vahel väidetavalt 31.01.2019 sõlmitud kaupade üleandmisega seonduvaid asjaolusid ning leidis, et kaebaja väide kaupade üleandmise kohta ei ole tõendatud. Menetluses ei tuvastatud, et Evojooks OÜ oleks tõendanud kaupade soetust, kuna 2016 majandusaasta aruande kohaselt oli kaupade müük 0 eurot ja soetus 25 eurot, ettevõtte kontodelt ei nähtu aastatel 2015-2016 kaupade eest tasumisi, ning väidetavad laenusummad võeti pangakontodelt välja. Kaupade soetust ega müüki ei nähtunud ka 2017.a arvelduskontolt. Kohus leiab, et nimetatud olukorras ei ole kaupade kajastamine Evojooks OÜ 2016 majandusaasta aruandes piisav selleks, et lugeda kaupade olemasolu tõendatuks. Ei ole eluliselt usutav, et I. S. võttis 6.01.2015 kuni 07.09.2016 Evojooks OÜ arvelduskontole 80 korral tehtud väljamaksed pangakontolt välja kaupade soetamiseks ja ladustamiseks ning E. V. tuvastas kaupade olemasolu 10
(12)alles 2018-
- Maksuhaldur on maksuotsuse punktis 3.4.3 vastates kaebaja väidetele usutavalt põhjendanud, et olukorras, kus Evojooks OÜ ei näidanud majandusaasta aruandes mingit majandustegevust, oli varude majandusaasta aruandes kajastamise eesmärgiks 2015-2016 laenukohustuste tasakaalu viimine, mis olid üles võetud 2016 aasta bilansis. Puudub vaidlus selles, et vaidlusaluse kauba müügiga tegeles reaalselt Inpello OÜ, kuid tõendatud ei ole, et müüdav kaup oli Evojooks OÜ kaup, mis oli kaebajale üle antud ja mille kaebaja omakorda andis Inpello OÜ-le üle komisjonimüügi lepingu alusel (MTA 06.12.2021 vastuse lisad 57 ja 58). Makshaldur on kontrollakti punktis 1.2.2.2 usutavalt põhjendanud kahtlust, mille kohaselt võis kaupade üleandmine Inpello OÜ-le küll toimuda augustis 2018, kuid faktiliselt anti üle tegevuse lõpetanud Technosport OÜ kaup, mitte aga kaebaja poolt Evojooks OÜ-lt omandatud kaup. Evojooks OÜ poolt kaebajale üleantud kaupade suurusjärk (käibemaksuta 133 529,26 eurot) (MTA 06.12.2021 vastuse lisa 50) vastab Technosport OÜ varude suurusele 2018 aasta bilansis 151 256 eurot (MTA 06.12.2021vastuse lisa 62 ). Asjaolu, et kaup oli Technosport OÜ 2019 ja 2020 majandusaasta aruannetes jätkuvalt olemas ei kõrvalda kahtlust, et Evojooks OÜ majandusaasta aruannetes ja kaebaja raamatupidamises esitatud andmed varude kohta ei vastanud tõele. 17.3 Kaebaja väidete kohaselt tagastas Command Trade Agency INC Eesti filiaal Evojooks OÜle tehtud väljamaksed 27.06.2019 summas 50 000 eurot ja 11.10.2018 kaebaja ja Command Trade Agency INC Eesti filiaali vahel Evojooks OÜ vastu esitatud nõude müügilepingu alusel 68 165 eurot. Kohus nõustub maksuhalduriga, et ei ole eluliselt usutav, et Command Trade Agency INC Eesti filiaal soostus ostma 20.05.2019 nõude müügilepingu alusel nõude varatu äriühingu Evojooks OÜ vastu hinnaga 118 164, 98 eurot (MTA 06.12.2021 vastuse lisa
- Ebatõenäoliselt laekuva nõude omandamisel lepingus toodud hinna eest puudub majanduslik põhjendus ning kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, mis muudaksid tehingu eluliselt usutavaks. Command Trade Agency INC Eesti filiaali esindajana lepingule alla kirjutanud A. R. poolt maksuhaldurile antud seletused on olnud ebamäärased ning tema seletustest ei ilmne nõude omandamise eesmärk ( 06.12.2021 MTA vastuse lisad 69, 70 ja 71). Samuti viitavad kaebaja kontole tehtud ülekannete selgitused laenule (MTA 06.12.2021 vastuse lisad 20 ja 67), mitte aga nõude eest tasumisele, mis seab põhjendatult kahtluse alla maksete seose nõude loovutamise lepinguga. Eeltoodud ning kontrollakti punktis 1.2.2.3 ja maksuotsuse punktis 3.5 toodud põhjendustel ei pea kohus usutavaks kaebaja väiteid Evojooks OÜ väidetava laenu tagastamise ja tulumaksukohustuse äralangemise kohta. 17.4 Järgnevalt väidab kaebaja, et Bulgaaria äriühing A26-40 EOOD on tagastanud kaebajale Evojooks OÜ-le tehtud väljamakse 4 540 euro ulatuses. Kohus nõustub kontrollakti p-s 1.2.2.4 ja maksuotsuse p-s 3.6 toodud seisukohtadega ega korda neid üle (
§ 165lg 2).
Maksuhaldur on maksuotsuse punktis 3.6.2 põhjendatult leidnud, et kuna kaebaja töötaja E. V. suhtles A26-40 EOOD esindajaga tehingutes Technosport OÜ esindajana, on usutav, et ta korraldas ka A26-40 EOOD poolt tehtud maksed Evojooks OÜ nimel, et saada alus maksukohustuse vähendamiseks. Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et A26-40 EOOD poolt Evojooks OÜ eest intresside ja viiviste maksed ei anna alust maksukohustust vähendada. 17.5 Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et tõendatud ei ole Evojooks OÜ-le tehtud maksete tagastamine kaebaja ettevõtlusse ning maksukohustuse vähendamine ei ole põhjendatud. 18. Kaebaja väidete kohaselt on RicRic OÜ-le väljastatud väidetava laenu, intresside ja viiviste tagastamine perioodil juuli kuni november 2019 toiminud Express Technology LP poolt summas 32 400 eurot. Kohus leiab, et kaebaja väide ei vasta tegelikkusele. Maksuhaldur on maksuotsuse punktis 3.3.6 ja kontrollakti punktis 1.2.3 b) põhjendatult selgitanud, miks ei ole usutav, et kaebaja tasus Escrow Ltd-le Eskrou RU juriidiliste teenuste eest ning miks on maksuhalduril põhjendatud kahtlus, et Express Technology LP poolt RicRic OÜ nimel tehtud maksed seonduvad just nimelt Escrow BG Ltd-le tasutud summadega. Maksuhaldur on tabeli kujul välja toonud seose Express Technology LP ja Escrow BG Ltd arvelduskontode ja kaebaja pangakontol toimunud tehingute vahel ning analüüs kinnitab kahtlust, et kaebaja on teinud väljamakseid Escrow BG Ltd-le, kes 11
(12)omakorda on kandnud summad edasi Express Technology LP-le, kes omakorda on kandnud summad kaebajale tagasi. Oluline on ka, et RicRic OÜ ei omanud 2019 aastal majandustegevust ning oli 17.12.2018 äriregistrist kustutatud (06.12.2021 MTA vastuse lisa nr 8), mistõttu ei ole eluliselt usutav RicRic OÜ kohustuste täitmine kolmandate isikute poolt. Varasemas menetluses on tuvastatud, et E. B. võttis väidetavalt saadud laenusummad pärast nende laekumist RicRic OÜ arvelduskontolt kohe välja (MTA 06.12.2021 vastuse lisa 93), mistõttu ei ole usutav, et ta otsustas need kaebajale koos viiviste ja intressidega tagastada. Kohus nõustub vastustajaga, et RicRic OÜle tehtud väljamaksete tagastamist ei saa pidada tõendatuks.
- Kaebaja väidab, et Läti äriühing Promotrans SIA tasus kaebajale Rikis11 OÜ nimel tehtud väljamaksed. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tähtsust ei ole, mis tehingu kaudu tagastamine toimus, vaid oluline on tagastamise fakt. Tõepoolest on oluline, et ettevõtlusega mitte seotud väljamakse jõuaks tagasi ettevõtlusesse, kuid maksuhalduril on tagastuse põhjendatuse kontrollimisel õigus kontrollida, kas raha ka tegelikkuses ettevõttesse tagasi jõudis, või on tagastamine üksnes näilik. Seega ei ole maksuhaldur põhjendatult lähtunud üksnes faktist, et 13 000 eurot on kaebaja kontole laekunud, vaid on kontrollinud laekumise aluseks olevaid asjaolusid. Asjaolude kontrollimisel jõudis maksuhaldur põhjendatult seisukohale, et maksumenetluses ei leidnud tuvastamist, milliste tehingute eest Promotrans SIA makse kaebaja kontole tegi. Ainuüksi arve selgitus ei ole piisav selleks, et seostada makset
- aastal laenude nime all ettevõtlusest välja viidud rahaga, mida 2017 aastal kasutati E. B. poolt. Maksuhaldur on oma seisukohta kontrollakti punktis 1.2.4 ja maksuotsuse punktis 3.8 põhjalikult selgitanud ning viidanud konkreetsetele tõenditele. Kohus nõustub maksuotsuses ja kontrollaktis toodud põhjendustega ega korda neid üle (
§ 165lg 2).
Osaniku kustutamine registrist ei lõpeta tõepoolest küll äriühingu kohustusi, kuid ei ole usutav, et sellise äriühingu eest soostuks kohustusi täitma kolmas isik.
- Eeltoodust tulenevalt ei anna 18.12.2018 maksuotsuse tegemise järgselt aset leidnud asjaolud ja esitatud tõendid alust 18.12.2018 maksuotsusega määratud maksukohustust vähendada. Maksuhaldur on nii kontrollaktis kui ka maksuotsuses põhjalikult hinnanud kaebaja poolt esitatud tõendeid koosmõjus kaebaja poolt esitatud tõenditega ega ole rikkunud uurimiskohustust. Menetluses ei ole leidnud kinnitust kaebaja väide, mille kohaselt kinnitavad menetluses kogutud tõendid pigem kaebaja versiooni aset leidnud tehingute ja raha ettevõtlusesse tagastamise kohta.
- Ülaltoodu põhjal on 15.07.2021 maksuotsus õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. MENETLUSKULUD
- Halduskohtumenetluse seadustiku (
) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks, mis tähendab, et menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebajalt. Seega menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad kummagi poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 12
(12)