Obsah (7)

§ 124§ 152§ 46§ 71§ 150§ 109§ 108

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 05.05.2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-1769 Haldusasi K. M., R. T., R. M., M. M., J. P., H. U. kaebus Harku

§ 124

lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ning sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

§ 124

lg 4 näeb ette, et kui menetlusosaline taotleb kohtult asja menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu, teeb kohus taotluse kohta põhjendatud määruse.

§ 152

lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt

§ 124

lg 2.

§ 46

lg 1 sätestab, et tühistamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Sama paragrahvi lg 7 kohaselt kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. Kohtupraktikas on leitud, et kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil selgunud teda puudutava haldusakti olemasolu, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma vajalikke samme akti saamiseks. Seejuures tuleb eristada kõigepealt isikul kuluvat aega pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks, millele järgneb haldusorgani poolt haldusakti esitamise aeg, ning pärast seda tuleb isikul pöörduda kohtusse. Ajavahemik pärast haldusakti saamist kohtusse pöördumiseks ei või olla pikem kui 30 päeva, nagu on

v.r § 9 lg te 1–2 järgi tavapärane kaebetähtaeg (vt lahendeid kohtuasjades nr 3-3-1-23-07 (p 10) ja 3-3-1-82-07 (p 15)). Selle hindamiseks, kas tühistamisnõudega on ebamõistlikult viivitatud, arvestab kohus nii möödunud aega, kui ka seda, kas kaebajal oli mõjuv põhjus kaebuse esitamisega viivitamiseks. Kui haldusakti väljanõudmiseni või kohtusse pöördumiseni kulunud ajavahemiku õigustamiseks on mõjuv põhjus, ei ole tegemist ebamõistliku viivitusega ning kaebus on tähtaegne. (Riigikohtu 18.04.2013 lahend nr 3-3-1-3-13) 7.

§ 71

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel.

§ 71

lg 2 tuleneb, et tähtaja ennistamist võib taotleda seaduses sätestatud tähtaja jooksul pärast menetlustähtajast kinnipidamist takistanud mõjuva põhjuse äralangemist, kuid mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel päevast, kui nimetatud takistus ära langes. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et samal ajal tähtaja ennistamise avalduse esitamisega tuleb teha menetlustoiming, mille tegemiseks tähtaja ennistamist taotletakse.

§ 150

lg 1 kohaselt on mõjuv põhjus kohtule vastamata jätmiseks või kohtuistungile ilmumata jätmiseks ja sellest teatamata jätmiseks eelkõige liikluskatkestus, menetlusosalise ootamatu haigestumine või lähedase surm või ootamatu raske haigus, mille tõttu menetlusosaline ei saanud kohtule vastata või kohtusse ilmuda ega volitada selleks esindajat.

1. Antud juhul on vastustaja taotlenud haldusasja menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu.
2. Käesolevas asjas on vaidlustatud tühistamisnõudega osaliselt Harku Vallavolikogu 31.05.2018 otsus nr 51 „Harku valla ehitustingimusi, miljööväärtuslikke alasid ja väärtuslikke maastikke määrava ning tihehoonestusalasid täpsustava teemaplaneeringu kehtestamine“ (TP).
3. Kohus leiab, et asjas on tõendamist leidnud, et kaebajad K. M. ja R. T. (Tõnupere tee 1-1) omandasid antud kinnisasja 12.10.2017, kaebajad R. M. ja M.M. (Tõnupere tee 1-2) omandasid antud kinnisasjas 13.02.2018 ja kaebajad J. P. ja H. U. (Tõnupere 1-4) omandasid antud kinnisaja 06.12.2017 7 (kinnistusraamatu väljavõtted tl 10-12p). Kõik kinnistud on omandatud enne vaidlustatud TP kehtestamist 31.05.
4. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebaja R. T. ehitas
5. aastal enda boksi tagusele maa-alale väikeehitise, ehitisealuse pinnaga 19,9 m2 ja kõrgusega 3 m. Kaebaja M. M. ehitas
6. aastal enda boksi tagusele maa-alale väikeehitise, ehitisealuse pinnaga ca 13 m2 ja kõrgusega ca 2,8 m. Kaebaja H. U. ehitas
7. aastal enda boksi tagusele maa-alale väikeehitise, ehitisealuse pinnaga ca 16 m2 ja kõrgusega ca 2,7m. Kõigi kolme ehitise puhul on tegemist väikeehitistega, mis ei vaja ehitusseadustiku mõistes lubade ega teatiste esitamist. Vaidlust ei ole ka selles, et ehitised ei paikne detailplaneeringus määratud hoonestusalal. Vaidlust ei ole ka selles, et TP on Harku Vallavolikogu 29.06.2017 otsusega nr 36 vastu võetud, mille järel teavitati 12.07.2017 Harku Valla Teatajas, 25.07.2017 Harku valla kodulehel, 21.07.2017 maakonnalehes Harju Elu ja 31.07.2017 Harku valla planeeringute meililistis teemaplaneeringu avalikust väljapanekust. Teemaplaneeringu avalik väljapanek toimus Harku valla suuremates asulates 09.08-08.09.
8. Teade teemaplaneeringu kehtestamise kohta avaldati 11.06.2018 Ametlikes Teadaannetes, 07.06.2018 valla veebilehel, 13.06.2018 valla ajalehes „Harku Valla Teataja“ ning 13.06.2018 ajalehes „Eesti Päevaleht“ (vt tl 119-121p). Seega on vastustaja järginud kõiki seadusest tulenevaid teemaplaneeringu kehtestamise otsuse avalikkusele teatavaks tegemise nõudeid. Eeltoodust tulenevalt on kõik kaebajad omandanud kinnistud enne vaidlustatud TP kehtestamist ning kõik väikeehitised kaebajate kinnistul on rajatud peale TP kehtestamist.
9. Vaidlust ei ole selles, et TP kaebajatele teatavaks ei tehtud. Kohus märgib siinkohal, et ei nõustu kaebajate seisukohaga selles, et kaebajad (või Tõnupere tee 1 kinnistu endine omanik) oleks tulnud kaasata TP menetlusse ja Tõnupere tee 1 omanikku TP kehtestamisest teavitada. PlanS § 74 lg 3 sätestab, et üldplaneeringu alusel võib kinnisomandile seada kitsendusi. PlanS § 76 lg 2 kohaselt kaastakse üldplaneeringu koostamisse valdkonna eest vastutav minister, isikud, kelle õigusi planeering võib puudutada, isikud, kes on avaldanud soovi olla kaasatud, samuti isikud ja asutused, kellel võib olla põhjendatud huvi eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju või üldplaneeringu elluviimise või planeeringuala ruumiliste arengusuundumuste vastu, sealhulgas valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid neid ühendava organisatsiooni kaudu ning planeeritava maaala elanikke esindavad mittetulundusühingud ja sihtasutused. Käesolevas asjas leiavad kaebajad, et TP rikub nende õigusi selles osas, mis puudutab väikeehitisi. Väikeehitisi kaebajate kinnistul TP menetluse ega kehtestamise ajal ei asunud. Kinnistu osas kehtib detailplaneering, kus on kindlaks määratud hoonestusala. Järelikult ei pidanud vastustaja ka kaebajaid TP menetlusse kaasama, kuna vallale ei saanud olla ette nähtav, et TP võib kaebajate õigusi puudutada ja kaebajad soovivad väljapoole hoonestusala rajada väikeehitisi. Vastasel korral tuleks asuda seisukohale, et kõik kehtivaid detailplaneeringuid omavad kinnistute omanikud oleks tulnud kaasata PlanS § 76 lg 2 mõttes TP menetlusse, millise seisukohaga kohus ei nõustu. TP menetlus üldplaneeringu menetlusena on avatud menetlus, millest teavitatakse seaduses sätestatud kanaleid pidi. Vastustaja on selle kohustuse täitnud. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et vastustaja oleks pidanud kaebajad (ja ka Tõnupere tee 1 kinnistu endise omaniku) TP menetlusse kaasama, ei oma eelnev tähtaja küsimuse lahendamisel määravat tähtsust. HMS § 75 järgi hakkab 30-päevane kaebetähtaeg kulgema ka siis, kui isikul, kellele ei olnud haldusakti teatavaks tehtud, on piisavalt informatsiooni, et teda puudutada võiv haldusakt on välja antud. Selline isik peab tema õigusi riivavast haldusaktist teada saades astuma mõistliku aja jooksul kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Kui sellised isikud saaksid nõuda akti tühistamist piiramata tähtaja jooksul, kahjustaks see õiguskindluse põhimõtet (vt Riigikohtu 08.10.2002 määrus nr 3-3-1-56-02, p 9). Vaidlusalune TP kehtestati 31.05.2018 ning sellest teavitati seaduses sätestatud korras. Kohus leiab, et piisava hoolsuse korral pidid kaebajad 31.05.2018 otsusest teada saama hiljemalt otsuse avalikustamisel 13.06.
10. 8 Isegi kui asuda seisukohale (millega kohus ei nõustu), et kaebajad TP kehtestamise otsusest selle avalikustamisel teada ei pidanud saama, pidid kaebajad hiljemalt enda boksi tagusele maa-alale väikeehitise ehitamisel vastavalt R. T. ja K. M. 2020.a, M. M. ja R. M. 2019.a ja H. U. ja J. P. samuti 2019.a veenduma, kas ehitustegevus on kooskõlas seaduse ja üldplaneeringu sh vaidlusaluse TP-ga, mis on üldplaneeringu osaks ja detailplaneeringuga. Teisisõnu - hiljemalt enne ehitustegevuse alustamist pidid kaebajad vastavalt teada saama ka TP kehtestamisest ning endale ka selgeks tegema, kas TP võib nende õigusi puudutada või mitte. Kaebajad ei ole nähtuvalt nende esitatud järginud vastavat seaduses ette nähtud (hoolsus)kohustust. Kohus leiab, et kaebajad on viivitanud ebamõistlikult kaua TP hankimisega. Kaebajatel oleks tulnud enne ehitustegevuse algust välja selgitada kõik asjasse puutuvad planeeringud sh vaidlusalune TP ning vajadusel see välja nõuda (TP on vabalt kätte saadav valla kodulehel), sellega tutvuda ning kontrollida, kas haldusakt võib rikkuda kaebajate õigusi ning vaidlustada see 30-päevase tähtaja jooksul (Riigikohtu 09.05.2007 määrus nr 3-3-1-23-07, p 10; 28.01.2008 otsus nr 3-3-1-82-07, p 15; 18.04.2013 määrus nr 3-3-1-3-13, p 16). Kaebajad tõid välja, et said TP-st teada alles nende suhtes riikliku järelevalvemenetluse algatamise järgselt, kui 01.07.2021 edastas valla ehitusjärelevalve spetsialist R. Kokmann korteri nr 2 ja nr 4 omanikele e-kirjad (korteri nr 1 omanikele ei ole vallavalitsusest kaebuse esitamise seisuga vastust laekunud, kuigi vastuskirjale saabunud automaatteate kohaselt lubati ühendust võtta hiljemalt 30 päeva jooksul. Kaebuse esitamise ajaks ei ole vallavalitsusest vastust laekunud juba enam kui 60 päeva jooksul), milles viitas TP tingimustele, mis tema hinnangul sisuliselt välistavad koostoimes kinnistul kehtiva detailplaneeringuga kinnistule peale ridaelamu igasuguste muude ehitiste püstitamise (tl 29-30). Kaebajad leiavad, et seega on nad pöördunud kohtusse 30 päeva jooksul TP-st teada saamisest ehk tähtaegselt. Nagu kohus juba ülal välja tõi, leiab kohus, et kaebajatel tuli oma kinnistu ehitusõigust reguleerivad planeeringud sh TP välja selgitada oluliselt enne järelevalve spetsialisti e-kirja saamist 01.07.
11. Kohus ei saa nõustuda kaebajatega selles, et kaebus on kohtule esitatud tähtaegselt. Asjaolu, et kaebajad ei olnud TP teadlikud ega tundnud ka huvi kõrgema astme planeeringute vastu, kuna olid veendunud, et nende kinnistu ehitusõigust reguleerib Tõnupere maaüksuse detailplaneering ei tähenda seda, et kaebus on kohtule esitatud tähtaegselt. Kohus selgitab, et kaebajate kinnistu ehitusõigust reguleerib küll jätkuvalt kehtiv detailplaneering, kuid see ei tähenda seda, et isikud täiendava ehitustegevuse alustamisel ei pea välja selgitama ka kõrgema astme planeeringute olemasolu ja nendest tulenevaid võimalikke piiranguid. Kohus leiab, et kaebajad pidid TP-st teada saama selle avalikustamisel või hiljemalt enda kinnistul enne täiendava ehitustegevuse alustamist. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajate väiteid sellest, et kaebajad keskmiste ehitus- ja planeerimisalaseid eriteadmisi mitteomavate isikutena ei saanud ega pidanudki teada saama ning tundma aktiivset huvi TP kehtestamise osas enne, kui vastustaja neid planeeringust tulenevate nõuete kohaldumisest teavitas, kuna kaebajad ei teadnud, et TP võib nende õigusi rikkuda. Eriteadmiste puudumisega ei saa seada ohtu õiguskindlust. Kui jaatada kaebajate seisukohta, et eriteadmiste puudumisel ei pea isikud oma võimalikku õiguste rikkumist kaebetähtaja jooksul välja selgitama, ei saaks ühiskonnas üldse õiguskindlust tekkida. Isikud saaksid sel juhul piiramata aja jooksul vaidlustada kõikvõimalikke haldusakte. Selline olukord ei ole aga ühiskonnale aktsepteeritav. Eeltoodud seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika, kus on korduvalt selgitanud, et kaebuse esitamise tähtaegade kulgema hakkamine on seotud haldusaktist teadasaamisega, mitte haldusakti õigusvastasusest teadasaamisega (Riigikohtu 19.06.2001 määrus nr 3-3-1-38-01, p 2; 08.10.2002 määrus nr 3-3-1-56-02, p 10). Kaebetähtaja kulgemist ei mõjuta asjaolu, et isik ei saa aru selle haldusakti tähendusest tema õigustele. Olukorras, kus mõistlikul inimesel peab tekkima kahtlus, et haldusakt võib tema huve kahjustada, ei või see puudutatud isik jääda ootama asjaolude selgumist, et siis hiljem kasutada oma kaebeõigust, vaid ta peab asjaolud välja selgitama vaide- või halduskohtumenetluses (Riigikohtu 08.10.2002 määrus nr 3-3-1-56-02, p 10). 9 Kohtusse pöördumise õigusele piirangute (sh kaebetähtaja) kehtestamiseks annab aluse eeskätte PS §-st 10 tulenev õiguskindluse põhimõte. Võimalus vaidlustada igal ajal ükskõik kui vanu haldusakte ja – toiminguid viiks olukorrani, kus ühiskonnas ei saa tekkida mingisugust stabiilsust. Praegusel juhul ei astunud kaebajad mõistliku aja jooksul samme, et tutvuda mh kaebajate kinnistu suhtes kehtestatud TP-ga (seda ei TP kehtestamise otsuse avalikustamisel ega ka enda kinnistul ehitustegevuse teostamisel), et veenduda, kas haldusakt rikub kaebajate õigusi ja huve või mitte. Seega on kaebus esitatud tähtaja rikkumisega ning kohus leiab, et kaebetähtaja ennistamiseks puuduvad mõjuvad põhjused.
12. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebajate taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ning rahuldab vastustaja taotluse haldusasja nr 3-21-1769 menetluse lõpetamiseks

§ 124lg 2 alusel kaebetähtaja rikkumise tõttu.

13. Kohus lahendab vastavalt

§ 109lg-le 2 ka menetluskulude jaotuse küsimuse.

Menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja (

§ 108lg 4).

Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud (kuigi esitas kohtule taotluse menetluse lõpetamiseks). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui tegu on vaidlusega, mis ei välju valla põhitegevuse raamidest, ei saa õigusabikulusid kaebajalt välja mõista (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-10). Käesolevas asjas on vaidlustatud teemaplaneeringu õiguspärasus. Teemaplaneeringu kehtestamine kuulub valla põhiülesannete hulka. Sellest tulenevalt ei saaks valla menetluskulusid kaebajatelt ka välja mõista isegi juhul, kui need oleks kohtule esitatud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus poolte menetluskulud nende enda kanda. Kohtu selgitused 14. Arvestades, et kaebajaid ajendas kohtusse pöörduma nende suhtes algatatud riiklik järelevalvemenetlus, peab kohus vajalikuks selgitada lühidalt ka järgmist. Kohtule nähtub esitatud materjalidest, et järelevalvemenetlus on hetkel pooleli. Kui kaebajate suhtes tehakse negatiivne otsus, on neil võimalik see vaidlustada kohtus tühistamisnõudega (järgides sh kaebetähtaegu). Siinkohal peab kohus vajalikuks märkida veel, et esitatud andmete põhjal nähtub, et kaebajate kinnistu osas seni kehtiv detailplaneering on kehtestatud 20.11.2008 ehk enne 01.07.2015 kehtima hakanud planeerimisseaduse kehtima hakkamist. Kuni 31.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 3 lg 2 p 1 sätestas, et detailplaneeringu koostamine on kohustuslik linnades ja alevites ning alevike ja külade olemasolevatel ja kavandatavatel selgelt piiritletavatel kompaktse asustusega territooriumi osadel uute hoonete, välja arvatud üksikelamu kõrvalhooned, suvila kõrvalhooned ja aiamaja kõrvalhooned ning teised kuni 20 m2 ehitusaluse pindalaga väikehooned, ehitusprojekti koostamise ja püstitamise aluseks. Alates 01.07.2015 kehtiv planeerimisseaduse § 125 lg 4 sätestab, et detailplaneeringu koostamine ei ole nõutav ehitusseadustikus sätestatud ajutise ehitise püstitamiseks. Väikeehitiste osas sellist selgelt välistust enam seaduses ei ole nagu oli varasemas redaktsioonis. Lisaks sätestab alates 01.07.2015 kehtiv PlanS § 126 lg 1 p 21, et detailplaneeringuga lahendatakse järgmised ülesanded: põhjendatud juhul nendele ehitistele tingimuste seadmine, mille ehitamiseks ei ole detailplaneeringu koostamine nõutav. Planeerimisseaduse seletuskirjas on märgitud, et ühe detailplaneeringu ülesandena on toodud, et põhjendatud juhul saab detailplaneeringuga seada ehitistele tingimusi, mille ehitamiseks pole detailplaneeringu koostamine nõutav. Sätte eesmärgiks on, et detailplaneeringu koostamise korraldaja hindaks iga detailplaneeringu koostamisel, kas ehitisi, mille ehitamiseks ei ole ehitusluba nõutav (nt väikeehitised), võib rajada ka väljapoole hoonestusala. Sätte rakendamine sõltub konkreetsest maa-alast 10 ja võib kõne alla tulla näiteks juhul, kui detailplaneeringu ala hõlmab osaliselt ka rohevõrgustikku, millele hoonete rajamist välistavad maakonnaplaneeringuga määratud rohevõrgustiku üldised kasutamistingimused. Seega on säte vajalik teatud asjaolude esinemisel planeeringu eesmärgipärasuse säilimise tagamiseks. (Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/fc811573-8339-4f19-80649679fd001f43/Planeerimisseadus ) See tähendab, et alates 2015 juulist tehti põhimõtteline muudatus planeerimisseaduse regulatsioonis ja lisati regulatsioonivõimalus, mis varasemalt puudus. Seega tuleb vastustajal arvestada ehitusjärelevalve läbi viimisel sellega, millal kehtestati kaebajate kinnistu suhtes kehtiv detailplaneering. Kaebajatel on õiguspärane ootus, et olukorras, kus nende kinnistu suhtes kehtiva detailplaneeringu kehtestamise ajal ei tulnud sisuliselt reguleerida detailplaneeringus väikeehitistega seonduvat, ei hakata seda nõudma ka tulevikus nende kinnistute suhtes. Kohus leiab, et kuivõrd tol ajal ei pidanud määrama DP-s kindlaks väikeehitiste ehitusala, siis ei pidanud isikud arvestama sellega, et väikeehitis peab asuma DP järgsel ehitusalal ning neil on õiguspärane ootus, et selliselt arvestab kaebajate õigustega ka vastustaja. Seda, et kuni 21.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse järgi ei pidanud koostama väikeehitiste suhtes detailplaneeringut ning seadust tuleb tõlgendada viisil, et väikeehitist ei pea ehitama detailplaneeringuga kehtestatud ehitusalalae, on kinnitanud ka õiguskantsler (vt tl 31-33 p 13). Kohus nõustub vastava seisukohaga. Käesolevas asjas vaidlustatud TP-ga ei muudetud kehtivaid detailplaneeringuid (sh kaebajate kinnistu suhtes kehtivat detailplaneeringut) ning need jäid kehtima olemasoleval kujul. Vastasel korral oleks tulnud need asjaolud selgelt TP-s kirja panna ja samuti puudutatud isikud isiklikult menetlusse kaasata, mida vastustaja aga ei teinud. Arvestades eeltoodut tuleb kohtu arvates vastustajal väga põhjalikult analüüsida, kas antud juhul ikka esineb õiguslik alus ehitusjärelevalvemenetluse läbi viimiseks ning võimaliku ettekirjutuse tegemiseks või mitte. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik 11