Obsah (6)

§ 159§ 157§ 162§ 136§ 167§ 158

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht 6. mai 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-12323 Kohtuasi

) § 157 lg 1 alusel

1. aprillil 2021, s.o 10 aasta möödumisel
2. aprillist
3. Aegumise katkemise ega peatumise aluseid ei esine. Puudutatud isikute seisukohad
4. Sissenõudja ei esitanud avaldusele seisukohta.
5. Kohtutäituri esitas kohtunõudele vastuse, mille järgi esitas sissenõudja täitmisavalduse
6. septembril 2007 ja nõude jääk on
7. septembri
8. a seisuga 16 793 eurot 37 senti. Avaldaja tegi
9. novembril 2013 perioodilise maksmise kokkuleppe ning tasus selle alusel nõuet alates
10. a detsembrist kuni
11. a juulini. Maakohtu määrus ja põhjendused
12. Harju Maakohus jättis
13. septembri
14. a määrusega avalduse rahuldamata, menetluskulud avaldaja kanda ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. 4.
15. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb avaldus jätta rahuldamata, sest sissenõudja nõude täitmise aegumine oli vahepeal peatunud ega ole seetõttu veel aegunud. Kohtutäituri esitatust nähtub, et sissenõudja esitas esimest korda täitmisavalduse kohtutäiturile täitmiseks
16. septembril 2007, mistõttu algas sel päeval

§ 159

lg 1 alusel ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumine.

§ 157lg 1 enne 5.

aprilli 2011 kehtinud redaktsiooni järgi oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Sama sätte alates 5. aprillist 2011 kehtiva redaktsiooni järgi on sellise nõude aegumistähtaeg 10 aastat, mis algab kohtulahendi jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist (

§ 157lg 2).

VÕSRS § 9 lg 4 kohaselt kohaldatakse

§ 157lõikes 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 1.

märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele. Riigikohus on VÕSRS § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimes järeldanud, et enne

1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas
2. märtsil 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p 13;
5. detsembri 2 2-21-12323
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 22). Nõude aegumise katkemiste ja peatumisteta oleks seega sissenõudja nõue avalduse esitamise seisuga aegunud. Samas esineb praegu

§-st 162 tulenev aegumise peatumise asjaolu. Nimelt sõlmis avaldaja kohtutäituri esitatu järgi

1. novembril 2013 maksegraafiku, mille alusel laekusid maksed alates
2. a detsembrist kuni
3. a juulini. Nõude täitmise aegumine oli seega selles ajavahemikus (kokku 7 aastat ja 8 kuud)

§ 162

ja § 168 alusel peatunud ning

§ 157lg-s 1 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg ei ole veel möödunud.

4.

1. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel menetluskulud avaldaja kanda. Menetluskulude rahalist suurust ei määranud maakohus kindlaks, sest sissenõudja ei esitanud asjas seisukohta ega menetluskulude nimekirja. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
2. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega avaldus rahuldada. Menetluskulud palub avaldaja jätta sissenõudja kanda. Määruskaebuse väidete kohaselt jääb avaldaja avalduse juurde. Avaldaja ei nõustu maakohtuga, et sissenõudja nõude täitmise aegumine oli vahepeal

§ 162alusel peatunud.

Avaldajal ei olnud sissenõudjaga võlgnevuse tasumise kohta kokkulepet. Sissenõudja ei kiitnud heaks ega kinnitanud avaldaja ja kohtutäituri kokkulepet. Isegi kui lugeda viimati nimetatud kokkulepe avaldaja ja sissenõudja kokkuleppeks, kehtiks see avaldaja vanust arvestades igal juhul tema elu lõpuni ja oleks seega ilmselgelt ebamõistlik. Avaldaja ei suudaks oma sissetuleku suurust ja sellele sissenõude pööramise piiranguid arvestades võlga ära tasuda ka siis, kui ta elaks 100-aastaseks.

§ 162

alusel antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks peab olema mõistliku pikkusega. Liiga pikka tähtaega, mis on eelkõige aegumise edasilükkamiseks, ei peaks vähemalt ebamõistliku pikkusega osas aegumise peatumise hulka arvama. Menetluskulud tuleb jätta sissenõudja kanda. Avaldaja pidi kohtusse pöörduma seetõttu, et sissenõudja eiras avaldaja kohtutäiturile esitatud täitemenetluse lõpetamise avaldust.

1. Sissenõudja ei esitanud määruskaebusele seisukohta. Menetluse edasine käik
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 I lause aluse tühistada. Kolleegium teeb uue määruse, millega rahuldab avalduse, ning jätab menetluskulud kõigis kohtuastmetes sissenõudja kanda.
4. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus asjakohastele õigusnormidele tuginedes õigesti, et sissenõudja nõude täitmine oleks selle aegumise tähtaja katkemiste ja peatumisteta aegunud. Kolleegium ei korda maakohtu vastavaid põhjendusi, kuid lisab, et maakohtu määruses viidatud Riigikohtu poolt tsiviilasjades nr 3-2-1-116-13 ja 3-2-1-141-13 avaldatud seisukohti tuleb 3 2-21-12323 alates
5. märtsist 2016 kehtiva VÕSRS § 9 lg 4 sõnastuse valguses mõista selliselt, et enne
6. aprilli 2011 tekkinud aegumata nõudele hakkas 10 aasta pikkune aegumistähtaeg kulgema
7. aprillil 2011, mitte
8. märtsil
9. Siinses asjas vaidluse all olevale sissenõudja nõude täitmisele hakkas seega 10 aasta pikkune aegumistähtaeg kulgema
10. aprillil 2011, mistõttu sai see

§ 136lg-t 2 arvestades kõige varem, s.o katkemiste ja peatumisteta, aeguda 5.

aprillil

2. Samas asus maakohus ekslikult seisukohale, et sissenõudja nõude täitmine oli ajavahemikus
3. a detsember kuni
4. a juuli peatunud. 10.
5. Kolleegium selgitab, et täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumise peatumist reguleerib

§ 157

lg 6, mille I lause kohaselt peatub täitmise aegumine lisaks muudele tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustele ka täitemenetluse ajal sissenõudja poolt esitatud hagi või avalduse alusel võlgniku vara või selle kindlakstegemise kohta toimuva kohtumenetluse ajaks. See tähendab, et täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumine saab peatuda nii tsiviilseadustiku üldosa seaduse 10. ptk 5. jao sätete alusel kui ka

§ 157lg 6 I lauses sätestatud täiendaval alusel.

Seejuures näeb VÕSRS § 9 lg 6 ette, et

§ 157lg-s 6 aegumise peatumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 2021.

a 1. aprilli täitmiseks esitatud nõuetele.

§ 162

järgi peatub aegumine ajaks, mil kohustatud isikul on kokkuleppel õigustatud isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige, kui talle on antud täiendav tähtaeg täitmiseks. See säte on kohaldatav üksnes poolte kokkulepitud täitmisest keeldumise (ajutise) õiguse puhul. Sellise kokkuleppe näol on tegemist n-ö vaidluse külmutamise kokkuleppega, millega välistatakse nõuete vahepealne aegumine. See kokkulepe võib seisneda ka maksegraafiku sõlmimises täitemenetluse kestel. Analoogse põhimõtte sätestab

§ 167

lg 2, mille kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni.

§ 167

lg 2 kohaldamine ei eelda erinevalt

§-st 162 poolte kokkulepet, vaid piisab võlausaldaja ühepoolsest tahteavaldusest, millega ta annab võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja võlaõigusseaduse (VÕS) § 114 lg 1 mõttes (vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne,

1. § 162 kommentaar 3, § 167 kommentaar 3.2; täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse 315 SE seletuskiri, lk 12). Kolleegium lisab, et TsMS § 475 lg 1 p 153 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2231 lg 1 II lause järgi vaatab kohus võlgniku avaldust täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu läbi hagita menetluses. Hagita menetluses peab kohus TsMS § 477 lg-st 7 tulenevalt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Selleks võib kohus vajaduse korral nõuda ka avaldajalt tõendite esitamist või koguda neid omal algatusel. See tähendab, et kui maakohtul oli praegu alust arvata, et sissenõudja nõude täitmise aegumine võis olla vahepeal peatunud, pidi maakohus seda hindama ja võis selleks vajadusel koguda uusi tõendeid. 10.
2. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus nõuetekohaselt välja selgitamata, kas nõude täitmise aegumine võis olla vahepeal sissenõudja poolt avaldajale täiendava nõude tasumise tähtaja andmise või sissenõudja ja võlgniku vahel sõlmitud maksegraafiku tõttu peatunud. Avaldaja kinnitas avalduses, et aegumise katkemise ega peatumise aluseid ei esine, ning sissenõudja avaldusele ei vastanud. Kohtutäitur tõi aga
3. augusti
4. a vastuses kohtunõudele esile, et avaldaja tegi
5. novembril 2013 perioodilise maksmise kokkuleppe ning selle alusel 4 2-21-12323 toimus tasumine alates
6. a detsembrist kuni
7. a juulini. Kohtutäitur esitas kohtule ka avaldaja
8. novembri
9. a avalduse kohtutäiturile, milles avaldaja palus alates jaanuarist kuni aprillini enda pensionist kinni pidada mitte rohkem kui 30 eurot ning pärast seda 50 eurot, sest oodata oli pensioni tõusu. Avaldaja lubas maksta iga kuu raha kohtutäituri kontole. Maakohus ei selgitanud välja, kas ja milline oli sissenõudja roll sellise kokkuleppe sõlmimisel, ning leidis üksnes kohtutäituri
10. augusti
11. a vastusele tuginedes, et

§-s 162 sätestatud peatumise aluse eeldused on täidetud. Seejuures ei andnud maakohus avaldajale võimalust selle kohta arvamust avaldada. Määruskaebuses on avaldaja märkinud, et tal ei ole sissenõudjaga võlgnevuse tasumise kohta mingit kokkulepet olnud. Selle kinnituseks on avaldaja lisanud määruskaebusele 10.–

1. septembri
2. a e-kirjavahetuse kohtutäituri abiga. Kohtutäituri abi märkis
3. septembri
4. a e-kirjas, et
5. a-l saadi avaldajaga kokkuleppele, et kohtutäitur teeb kinnipidamisi avaldaja elatusmiinimumist ja ei pööra sissenõuet muule varale, ning kohtutäitur eeldas, et sissenõudja on sellise kokkuleppega nõus. Lisaks märkis kohtutäituri abi, et muutis vastavalt avaldaja
6. septembri
7. a e-kirjas sisalduvale taotlusele pensioni arestimise akti ja vabastas avaldaja pensioni seaduses sätestatud ulatuses. Eelnevat arvestades ei ole võimalik asuda seisukohale, et sissenõudja oleks andnud avaldajale nõude täitmiseks täiendava tähtaja või leppinud temaga kokku maksegraafikus. Sellist järeldust ei saa teha asjaolust, et kohtutäitur nõustus sissenõudja teadmata avaldaja palvega teha avaldaja pensionist kindlas suuruses kinnipidamisi (mis avaldaja ja kohtutäituri abi e-kirjavahetust arvestades olid suuremad, kui täitemenetluse seadustik võimaldas) ja kohandas vastavalt sellele pensioni arestimise akti, samuti sellest, et avaldaja kandis vastava summa iga kuu ise kohtutäiturile. Sisuliselt tasus avaldaja sellega täitemenetluses võlgnevust kohtutäituri arestimisakti alusel, ning see ei anna kindlasti alust lugeda nõude täitmise aegumist

§ 162või § 167 lg 2 alusel peatunuks.

Samuti ei anna see alust lugeda nõude täitmise aegumist

§ 158

lg 1 ega lg 2 alusel katkenuks, kuivõrd

§ 158

lg 3 järgi ei loeta aegumist katkenuks täitemenetluses sissenõudjale võlgnetava osalise tasumisega.

1. Kuivõrd kolleegiumile ei ole teada muid asjaolusid, mille alusel võinuks sissenõudja nõude täitmise aegumine vahepeal peatuda või katkeda, aegus selle täitmine
2. aprillil
3. Seetõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ja avaldus rahuldada.
4. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. Maakohtu määruse tühistamise tõttu muudab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 173 lg-tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks määruskaebemenetluse kulude jaotuse. Avalduse ja määruskaebuse rahuldamise ning sissenõudja passiivsuse tõttu nii täite- kui ka kohtumenetluses jätab ringkonnakohus menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 172 lg 1 II lause alusel sissenõudja kanda. Sissenõudja saanuks kohtutäiturile vastates kohtuasja ja sellega kaasnevad kulud ära hoida, sest kohtutäitur saanuks sellisel juhul TMS § 50¹ alusel ise täitemenetluse aegumise tõttu lõpetada.
6. Kuna maakohus jättis menetluskulud avaldaja kanda, ei määranud maakohus kindlaks avaldaja menetluskulude rahalist suurust. Arvestades, et ringkonnakohus muudab esimese astme menetluskulude jaotust ning jätab avaldaja menetluskulud sissenõudja kanda, tuleb kindlaks määrata avaldaja menetluskulude rahaline suurus. Lähtudes Riigikohtu
7. aprilli
8. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja 5 2-21-12323 lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Gea Lepik 6