← Eesti

2-18-1584/99

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. aprill
  2. a, Tallinn Kohtuasja number 2-18-1584 Kohtuasi C (endine C) ja Q hagi Y vastu elatise välja mõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  3. juuni
  4. a kohtuotsus Kaebuse esitaja ja liik Y
  5. juuli
  6. a apellatsioonkaebus Kaebuse hind Hageja I osas 2008 eurot 6 senti, hageja II osas 4338 eurot 6 senti Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja I C (endine C) (isikukood XXXXXXXXXXX) Hageja II Q (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja W (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kaupo Süvaoja Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  7. Võtta vastu C (endine C) hagist loobumine ja lõpetada C elatisnõude osas perioodi
  8. jaanuar
  9. a kuni
  10. september
  11. a eest summas 2008 eurot 6 senti tsiviilasja nr 2-18-1584 menetlus.
  12. Tühistada Harju Maakohtu
  13. juuni
  14. a otsus osas, milles maakohus mõistis Ylt C kasuks elatise perioodi
  15. jaanuar
  16. a kuni
  17. september
  18. a eest 250 eurot kuus, s.o kokku 2008 eurot 6 senti (maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 2).
  19. Jätta Harju Maakohtu
  20. juuni
  21. a otsus ülejäänud osas muutmata.
  22. Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.
  23. Harju Maakohtu
  24. juuni
  25. a otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis C ja Q igakuise elatisnõude kuni täisealiseks saamiseni ja elatise maksmata jätmisega tekkinud kahjunõude C osas 2835 eurot ja Q osas 2835 eurot rahuldamata 2-18-1584 ning menetluskulud poolte endi kanda (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 4-6 ja 8).
  26. Tühistada Harju Maakohtu
  27. veebruari
  28. a hagi tagamise määrus.
  29. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt: 7.
  30. Võtta vastu C hagist loobumine ja lõpetada C elatisnõude osas perioodi
  31. jaanuar
  32. a kuni
  33. september
  34. a eest summas 2008 eurot 6 senti tsiviilasja nr 2-18-1584 menetlus. 7.
  35. Rahuldada hagi osaliselt. 7.
  36. Välja mõista Y-lt Q kasuks elatis perioodi
  37. jaanuar
  38. a kuni
  39. juuli
  40. a eest
  41. aastal 250 eurot kuus ja
  42. aastal 270 eurot kuus, s.o kokku 4621 eurot 66 senti. 7.
  43. Jätta rahuldamata C ja Q igakuine elatise nõue kuni täisealiseks saamiseni. 7.
  44. Jätta rahuldamata C hagi elatise maksmata jätmisega tekkinud kahju 2835 euro nõudes. 7.
  45. Jätta rahuldamata Q hagi elatise maksmata jätmisega tekkinud kahju 2835 euro nõudes. 7.
  46. Y-lt välja mõistetud elatise summad tuleb tasuda hageja seadusliku esindaja W arvelduskontole. 7.
  47. Tühistada Harju Maakohtu
  48. veebruari
  49. a hagi tagamise määrus. 7.
  50. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
  51. C (endine C) (hageja I) ja Q (hageja II) esitasid Y (kostja, hagejate ema) vastu hagi, millega palusid kohustada kostjat tasuma alates
  52. jaanuarist
  53. a hagejale I igakuist elatist summas, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale kuni hageja I täisealiseks saamiseni ning tasuma alates
  54. jaanuarist
  55. a hagejale II igakuist elatist summas, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale kuni hageja II täisealiseks saamiseni; mõista kostjalt hageja I kasuks välja tagasiulatuv elatis alates
  56. jaanuarist
  57. a kuni
  58. jaanuarini
  59. a kokku summas 2835 eurot ning mõista hageja II kasuks välja tagasiulatuv elatis alates
  60. jaanuarist
  61. a kuni
  62. jaanuarini
  63. a kokku summas 2835 eurot; kohustada kostjat tasuma hagejate makstava elatise W arvelduskontole; elatise tasumise kuupäevaks määrata iga kuu viies kuupäev; jätta kõik menetluskulud kostja kanda. 2 2-18-1584
  64. Hagiavalduse kohaselt on hagejad kostja ja W (hagejate isa) abielust sündinud lapsed. Kostja ja hagejate isa lahutasid
  65. a novembris. Hagejad elavad isaga Eestis. Kostja elab alates
  66. a novembrist Norras. Kostja ei ole kordagi pärast hagejate isaga lahkuminekut ja Norra elama minemist hagejatele elatist maksnud.
  67. Koos hagiavaldusega esitasid hagejad hagi tagamise taotluse, millega palusid kohustada kostjat tasuma käesolevas tsiviilasjas toimuva menetluse ajal hagejate isa arvelduskontole hagejale I ja hagejale II kummalegi elatist summas, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale. Kostja vastuväited
  68. Kostja vaidles
  69. märtsil
  70. a esitatud seisukohas hagile vastu ning palus jätta hagi rahuldamata, sest peab hagejaid ülal vahetult. Hageja I elab kostjaga Eestis ning hageja II elab isaga Norras umbes aasta aega. Kostja palus jätta menetluskulud hagejate seadusliku esindaja kanda.
  71. mail
  72. a toimunud eelistungil selgitas kostja, et hageja I elab alates oktoobrist
  73. a kostjaga ning suvel oli hageja I ka ema juures.
  74. Kostja
  75. novembri
  76. a seisukoha kohaselt elab hageja II alates
  77. juulist
  78. a kostjaga Eestis ja on ema ülalpidamisel.
  79. Kostja selgitas
  80. detsembri
  81. a menetlusdokumendis, et maksis varieeruvaid summasid hagejatele sularahas tuttavate kaudu, kes toimetasid raha lastele. Hagejale I maksis kostja elatist perioodil
  82. jaanuarist
  83. a kuni
  84. a oktoobrini. Hagejale II maksis kostja elatist perioodil
  85. jaanuarist
  86. a kuni juulini
  87. a.
  88. a jõuludel ja aastavahetusel käisid hagejad kostja juures Norras, kus kostja ostis lastele seal viibitud aja jooksul vajalikke asju summas 300 eurot. Kostja täitis ülalpidamiskohustust.
  89. mai
  90. a seisukohas andis kostja teada, et tema suhtes on välja kuulutatud eraisiku pankrot, seega tagasiulatuva elatise nõude rahuldamine seaks ta veel raskemasse majanduslikku olukorda. Kuivõrd hagejad elavad kostjaga koos, seaks tagasiulatuva elatise nõudmine raskemasse majanduslikku olukorda ka hagejad. Menetluse käik
  91. Harju Maakohus rahuldas
  92. veebruari
  93. a määrusega hagi tagamise taotluse ning kohustas kostjat hagi tagamise korras täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust hageja I ja hageja II ülalpidamiseks alates
  94. jaanuarist
  95. a kuni käesoleva tsiviilasja menetluse lõpuni, tasudes igakuiselt hagejale I ja hagejale II kummalegi elatist pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, s.o 250 eurot kuus. Maakohus määras, et elatis tuleb kanda hagejate isa arvelduskontole iga kuu
  96. kuupäevaks. Maakohtu otsus ja põhjendused
  97. Harju Maakohus rahuldas
  98. juuni
  99. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks elatise perioodi
  100. jaanuarist
  101. a kuni
  102. septembrini
  103. a eest 250 eurot kuus, s.o kokku 2008.06 eurot ning hageja II kasuks elatise perioodi
  104. jaanuarist 3 2-18-1584
  105. a kuni
  106. juulini
  107. a eest 2018, a 250 eurot kuus ja
  108. a 270 eurot kuus, s.o kokku 4621.66 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hageja I ja hageja II igakuise elatise nõude kuni täisealiseks saamiseni, hageja I hagi elatise maksmata jätmisega tekkinud kahju 2835 euro väljamõistmiseks ja hageja II hagi elatise maksmata jätmisega tekkinud kahju 2835 euro väljamõistmiseks. Maakohus määras, et kostjalt välja mõistetud elatise summad tuleb tasuda hagejate seadusliku esindaja W arvelduskontole. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
  109. Maakohus tuvastas, et kostja on hagejate emana kohustatud hagejatele andma ülalpidamist. Lisaks tuvastas maakohus, et vaidlus puudub selles, et hagejad elasid hagi esitamisel isaga Eestis ja kostja elas alates
  110. a novembrist Norras. Hagejate seaduslik esindaja ei vaidlusta asjaolu, et hageja I elab alates oktoobrist
  111. a kostjaga ning hageja II elab kostja juures alates
  112. juulist
  113. a.
  114. Maakohus asus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud enda väidet, et kostja pidas ajal, kui hagejad elasid isaga, hagejaid vahetult üleval. Kohtule esitatud maksekorraldused selle kohta, et erinevad isikud on teinud Z arveldusarvele rahalisi ülekandeid, ei tõenda seda, et kostja täitis laste ülalpidamiskohustust. Hagejate ülalpidamiskohustuse täitmist ei tõenda ka Z tunnistus. Maakohus leidis, et kostja täidab ülalpidamiskohustust vahetult ajal, mil hagejad elavad kostja juures. Hagejate seaduslik esindaja nimetatud väidet ümber ei lükanud.
  115. Maakohus selgitas, et käesoleval juhul tuleb arvestada hagejate igakuiste vajaduste suuruseks kahekordne elatise miinimummäär, so
  116. a eest 500 eurot ja
  117. a eest 540 eurot. Maakohus märkis, et kuivõrd kostja tugines alles maakohtule
  118. mail
  119. a esitatud lõplikes seisukohtades enda halvale majanduslikule olukorrale ning enda suhtes välja kuulutatud pankrotile, kuid kohtule esitatud pankrotimäärusest nähtuvalt oli kostjal võimalik esitada nimetatud tõend aasta varem, jättis kohus kõik kostja
  120. mai
  121. a menetlusdokumentides esitatud uued väited TsMS § 402 lg 2 alusel tähelepanuta.
  122. Maakohus rahuldas hagejate nõude osaliselt ning mõistis kostjalt hagejate kasuks igakuise elatise alates hagi esitamisest, so alates
  123. augustist
  124. a kuni hagejate elama asumiseni kostja juurde: maakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks elatise perioodi
  125. jaanuarist
  126. a kuni
  127. septembrini
  128. a eest 250 eurot kuus, s.o kokku 2008.06 eurot ning hageja II kasuks elatise perioodi
  129. jaanuarist
  130. a kuni
  131. juulini
  132. a eest
  133. a 250 eurot kuus ja
  134. a 270 eurot kuus, s.o kokku 4621.66 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hagejate igakuise elatise nõude kuni täisealiseks saamiseni.
  135. Seoses hagejate nõudega elatise maksmata jätmisega tekkinud kahju väljamõistmiseks kostjalt tagasiulatuvalt perioodi
  136. jaanuarist
  137. a kuni
  138. jaanuarini
  139. a eest leidis maakohus, et hagejad ei ole vaatamata kohtu selgitustele tõendanud, et hagejad on nõudnud enne kohtusse pöördumist kostjalt ülalpidamise kohustuse täitmist hagiavalduses sätestatud suuruses. Seetõttu asus maakohus seisukohale, et tagasiulatuv elatis tuleb jätta välja mõistmata põhjusel, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei täidaks enam oma eesmärki ning hagejad ei ole ka tõendanud, et nõudsid nimetatud kuudel kostjalt järjepidevalt elatise tasumist. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine paneks kostja raskesse majanduslikku olukorda, ta ei suudaks täita hagejate igakuist ülalpidamiskohustust.
  140. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus 4 2-18-1584
  141. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse punkte 2 ja 3 ning palus jätta rahuldamata hageja I elatise nõude perioodi
  142. jaanuar
  143. a kuni
  144. september
  145. a eest ja jätta rahuldamata hageja II elatise nõude perioodi
  146. jaanuar
  147. a kuni
  148. juuli
  149. a eest. Menetluskulud palus kostja jätta hagejate seadusliku esindaja kanda.
  150. Kostja viitas TsMS § 423 lg 1 p-le 3 ning tõi esile, et hagejate lepinguline esindaja on menetlust venitanud, kogu menetlus kestis ca 2 aastat ja 5 kuud. Kostja hinnangul jättis maakohus kostja tunnistajate ülekuulamise taotlused põhjendamatult rahuldamata. Tunnistajad oleksid saanud tõendada, et kostja tasus hagejatele elatist ka siis, kui nad elasid isa juures.
  151. Kostja juhtis tähelepanu, et kui hagejad väitsid, et kostja ei ole neid ülal pidanud, siis oleksid hagejad pidanud tõendama, et kostja ei pidanud neid ülal. Hagejad ei ole selliseid tõendeid esitanud.
  152. Kostja leidis, et hagejatel on alates
  153. jaanuarist
  154. a kuni kohtumenetluse lõpuni olnud õigus saada riigipoolset elatisabi summas 100 eurot. Kostja leidis, et elatise väljamõistmisel alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni tuleb arvestada ka asjaoluga, et kostjalt on alates
  155. jaanuarist
  156. a elatis summas 100 eurot kuus juba välja mõistetud. Samas summas oleks olnud alaealisel õigus saada ka riigipoolset toetust juhul, kui kostja vabatahtlikult hagi tagamise määrust ei oleks täitnud. Kostja hinnangul said hagejad osaliselt riigipoolesest toetusest elatise kaetud. Samuti said hagejad laste isa peretoetust laste eest. Peretoetused kuuluvad elatisraha hulka ning tuleb arvestada, et laste ema on raskes majanduslikus olukorras. Maakohtu otsusega välja mõistetud elatise tasumine käiks kostjale üle jõu. Kostja leidis, et käesoleval juhul on alust kohaldada PKS § 102 lg
  157. Maakohus ei ole nimetatud asjaolusid arvestanud.
  158. Kostja heitis ette, et maakohus ei ole hinnanud isa võimekust hagejaid ülal pidada, kuigi kohus peab analüüsima mõlema vanema võimet teenida vahendeid nii enda kui ka laste ülalpidamiseks. Kostja märkis, et tuleb arvestada asjaoluga, et hagejate lepinguline esindaja kadus menetluse ajal ega seisnud hagejate õiguste eest.
  159. märtsil
  160. a esitatud seisukoha kohaselt palus kostja tühistada
  161. juuni
  162. a Harju maakohtu otsus; jätta rahuldamata hageja I elatise nõue perioodi
  163. jaanuar
  164. a kuni
  165. september
  166. a eest või alternatiivselt jätta hagi hageja I osas läbi vaatamata loobumise tõttu; jätta rahuldamata hageja II elatise nõue perioodi
  167. jaanuar
  168. a kuni
  169. juuli
  170. a eest või alternatiivselt jätta hagi läbi vaatamata. Menetluskulud palus kostja jätta hagejate seadusliku esindaja kanda.
  171. märtsil
  172. a esitatud menetluskulude nimekirjas palus kostja jätta kostja maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud summas 270 eurot hageja seadusliku esindaja kanda ning mõista hageja seaduslikult esindajalt menetluskuludelt viivis 0.05% päevas VÕS § 113 lg 1 kohaselt kuni põhinõude täitmiseni. Menetluse edasine käik
  173. Tallinna Ringkonnakohus võttis kostja apellatsioonkaebuse
  174. juuli
  175. a määrusega menetlusse. 5 2-18-1584
  176. Tallinna Ringkonnakohus toimetas
  177. oktoobri
  178. a määrusega hagejate seaduslikule esindajale kostja
  179. juuli
  180. a apellatsioonkaebuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
  181. juuli
  182. a kohtumääruse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise kohta kätte vastavalt TsMS § 317 lg 1 p-le 1 avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu ning määras lugeda määruse resolutsiooni p-s 1 nimetatud dokumendid hagejate seaduslikule esindajale kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.
  183. Hagejate seaduslik esindaja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud.
  184. detsembril
  185. a esitas hageja I Tallinna Ringkonnakohtule avalduse, mida täiendas vastavalt kohtunõudele
  186. aprillil 2022 a, mille kohaselt loobus enda nõudest ning palus jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kostja avaldas
  187. märtsil
  188. a esitatud seisukohas, et on nõus hageja I loobumisega hagist ning menetluskulude poolte endi kanda jätmisega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  189. Esmalt võtab kolleegium seisukoha hageja I hagist loobumise avalduse kohta. Hageja I esitas
  190. detsembril
  191. a hagist loobumise avalduse ning palus jätta menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kui hagist loobumise avaldus esitatakse väljaspool kohtuistungit, teatab kohus TsMS § 429 lg 3 järgi enne menetluse lõpetamise otsustamist kostjale avalduse esitamisest, määrates kostjale vastamise tähtaja. Kui kostja soovib menetluskulude väljamõistmist hagejalt, peab ta seda vastuses märkima. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad asjaolud, mis takistaksid hageja I hagist loobumise vastuvõtmist. Kostja oli hageja I hagist loobumise avalduse ja menetluskulude jaotusega nõus. Ringkonnakohus selgitas hagejale I, et kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja TsMS § 432 järgi pöörduda uuesti kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu või kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus võtab vastu hageja I hagist loobumise ning tühistab TsMS § 431 lg-st 2 ja § 645 lg-st 1 tulenevalt Harju Maakohtu
  192. juuni
  193. a otsuse hageja I nõude osas (maakohtu otsuse punkt 2) ja lõpetab selles osas asja menetluse.
  194. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus hageja II kasuks välja mõistetud elatise osas muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.
  195. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuna Harju Maakohtu
  196. juuni
  197. a otsust ei ole vaidlustatud osas, millega jäeti hagejate elatisnõue kostja vastu rahuldamata ning jaotati menetluskulud, jõustus otsus selles osas TsMS § 449 lg 3 esimese lause ning § 456 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel edasi kaebamata. Arvestades, et hageja I loobus elatisenõudest, on vaidlus apellatsioonimenetluses selle üle, kas kostja peab maksma hagejale II alates
  198. jaanuarist
  199. a kuni
  200. juulini
  201. a. a enne
  202. jaanuari
  203. a kehtinud PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatist, või on alust mõista kostjalt välja sellest väiksem elatis.
  204. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja II elatisnõude rahuldamine alates
  205. jaanuarist
  206. a kuni
  207. juulini
  208. a on põhjendatud arvestades, et hageja II elas antud perioodil isa 6 2-18-1584 juures ning kostja ei tõendanud, et täitis sel ajal hageja II ülalpidamiskohustust (PKS § 100 lg 2). Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse vastavate põhjendustega ega korda neid. Maakohus ei ole seejuures eksinud menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on hageja esitatud väiteid piisavalt põhjalikult analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väidetele üksnes järgmist.
  209. Maakohus hindas tõendeid ja tuvastas, et sel perioodil, kui hagejad elasid isaga, kostja neile vahetult ülalpidamist ei andnud ning rikkus sellega sh hageja II ülalpidamiskohustust. PKS § 100 lg 1 sätestab, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Kostja väitel andis ta lastele ülalpidamist läbi kolmandate isikute tehes viimastele rahalisi ülekandeid. Kolleegium märgib, et ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebaregulaarselt ja vanemad ei ole kokku leppinud, et lapsele antaksegi ülalpidamist niimoodi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja esitatud maksekorraldused ja Z kirjalik avaldus tõendavad üksnes erinevate isikute poolt ülekannete tegemist Z-le, kuid kostja ei ole näidanud ega tõendanud, kuidas hagejale II selliselt ülalpidamist anti ning et vanemad olid selles ka kokku leppinud. Kui elatise nõudmiseks õigustatud isik leiab, et lahuselav vanem maksab lapsele vabatahtlikult ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt, võib ta nõuda kohustatud vanemalt PKS § 100 lg 2 alusel lapsele elatise väljamõistmist. Seega, kui kostja leiab, et ta on ülalpidamiskohustust kohaselt täitnud, on tal kohustus oma väidet kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendada mitte hageja ei pea tõendama negatiivset asjaolu, et kostja ei pidanud neid üleval, nagu leitakse ekslikult apellatsioonkaebuses. Apellatsioonkaebuse väitel soovis kostja maakohtus tõendada hagejale II elatise maksmist tunnistajate ütlustega, kelle ülekuulamise taotluse jättis maakohus rahuldamata. Kostja ei ole põhjendanud, miks pidanuks maakohus tema taotluse teisiti lahendama ega esitanud ka vastavat taotlust apellatsioonimenetluses, mistõttu ei ole alust kostja väidet tunnistaja taotluse rahuldamata jätmise kohta arvestada.
  210. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja varalist seisundit arvestades põhjendatud ka PKS § 102 lg 2 alusel mõista kostjalt hageja kasuks välja miinimumist väiksemat elatist. 33.
  211. Olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, kuid olles sellises olukorras, peab vanem PKS § 102 lg 2 järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Sellisel juhul võib kohus mõjuval põhjusel alaealisele lapsele elatise välja mõista alla seaduses sätestatud alammäära, sh võib mõjuvaks põhjuseks olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Seejuures võib elatise vähendamise aluseks olla iseenesest asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt 7 2-18-1584 ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada (vt Riigikohtu
  212. märtsi
  213. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18;
  214. veebruari
  215. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12;
  216. juuni
  217. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p d 28.1–28.2;
  218. märtsi
  219. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 174 16, p 13). Eelnevat arvestades tuleb kohtul igal üksikjuhul kaaluda, kas arvestades kõiki vaidluse asjaolusid esineb kaalukas põhjus miinimumist väiksema elatise väljamõistmiseks või elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. 33.
  220. Praegusel juhul ei ole kostja toonud esile ja tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust vaidlusalusel perioodil mõista välja miinimumist väiksem elatis. Ainuüksi asjaolu, et hageja II sai vajaduste rahuldamiseks lapsetoetust, ei anna alust elatise suurust PKS § 102 lg 2 alusel vähendada. Samuti ei anna alust elatise vähendamiseks asjaolu, et hagejal II olnuks õigus saada perehüvitiste seaduse § 48 lg 1 p 1 alusel riigilt perehüvitisena elatisabi, sest selle eesmärgiks on tagada lapse ülalpidamine olukorras, kus üks vanematest oma ülalpidamiskohustust ei täida, sealjuures ei ole elatise nõudmiseks tarvitusele võetud abinõud (kohtumenetluse või täitemenetluse algatamine) veel soovitud tulemusi andnud mitte aga vabastada kohustatud vanemat ülalpidamiskohustuse täitmisest.
  221. Kolleegium möönab, et asja menetlus on kestnud pikalt ning nõustub kostjaga, et selle on põhjustanud hageja II nimel hagi esitanud seadusliku esindaja käitumine. Samas ei ole kolleegiumi hinnangul olukorras, kus vaidlus lahendati sisuliselt, jätta hagi TsMS § 423 lg 1 p 7 alusel läbi vaatamata.
  222. Maakohus kohaldas
  223. veebruari
  224. a määrusega hagi tagamise abinõusid. Tulenevalt TsMS § 386 lg-st 4 koosmõjus TsMS § 442 lg-ga 5 tühistab ringkonnakohus seoses hagi rahuldamata jätmisega edasiulatuva nõude osas Harju Maakohtu
  225. veebruari
  226. a hagi tagamise määruse. Menetluskulud
  227. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse.
  228. Kuigi ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis arvestades vaidluse asjaolusid, hagi rahuldamise ulatust, samuti hageja I hagist loobumist, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud jätta ka apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 163 lg 1 ja TsMS § 171 lg 1 järgi poolte enda kanda. Kuigi kostja taotles menetluskulude jätmist hagejate isa kanda, ei ole ringkonnakohtu hinnangul selleks alust, sest isa esitas hagejate nimel osaliselt põhjendatult kostja vastu hagi lastele elatise saamiseks. Tulenevalt menetluskulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.