KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Janar Jäätma, Monika Laatsit ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 29.04.2022, Tallinn Haldusasja number 3-22-605 Haldusasi Politseija

) § 15 lg 2 p 1 alusel. PPA esitas taotluses kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) isikust lähtub põgenemisoht. Isik on varem korduvalt taotlenud rahvusvahelist kaitset. Ta on mitmetest liikmesriikidest lahkunud enne menetluses lõpliku otsuse tegemist või üleandmist teisele liikmesriigile menetluse lõpule viimiseks. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse selleks, et teda Eestis kinni ei peetaks ja et ta saaks lahkuda talle sobivasse liikmesriiki. Tal on sugulased teistes liikmeriikides. Algul väitis isik, et tema soov ei ole Eestisse jääda; 2)

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule võtmine) ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht.

1. Tallinna Halduskohus lubas 11.03.2022 määrusega PPA-l paigutada puudutatud isik kinnipidamiskeskusesse kuni 11.05.
2. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) puudutatud isik on välismaalane ja tal ei ole Eestis viibimiseks seaduslikku alust. Tema rahvusvahelise kaitse taotluse lükkas PPA 26.11.2021 otsusega tagasi ning teda kohustati Eestist lahkuma. Tallinna Halduskohus jättis 08.03.2022 otsusega asjas nr 3-21-2906 puudutatud isiku kaebuse PPA 26.11.2021 otsuse peale rahuldamata; 2) isiku võib kinni pidada, kui temast lähtub põgenemisoht (

§ 15

lg 2 p 1); 3) isiku väljasaatmine 48 tunni jooksul ei ole võimalik, sest Kasahstani ei ole otselendu. Isiku väljasaatmiseks läbi teiste riikide tuleb eelnevalt taotleda asjaomaselt riigilt kooskõlastust; 4)

§ 68

p 9 kohaselt esineb põgenemisoht, kui isik on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. Isik on varem korduvalt taotlenud rahvusvahelist kaitset ning mitmetest liikmesriikidest lahkunud enne menetluses lõpliku otsuse tegemist või üleandmist taotluse läbi vaatamise eest vastutavale liikmesriigile (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2021 määruse asjas nr 3-21-1340 p-d 9 ja 10). Viidatud asjas esitatud põhjendus on jätkuvalt aktuaalne ka käesoleval juhul, kuna muutunud on vaid isiku staatus (isik ei ole enam rahvusvahelise kaitse taotleja), kuid põgenemisohu asjaolud on jäänud samaks. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isiku rahvusvahelise kaitse taotlus lükati tagasi ja halduskohus jättis isiku kaebuse rahuldamata; 5) puudutatud isik ei ole oma varasema käitumisega tekitanud usaldust, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine oleks põhjendatud. Isikul puuduvad Eestiga majanduslikud, sotsiaalsed ja perekondlikud sidemed. Ta on eelnevalt selgitanud, et ei soovi Eestisse jääda ning eesmärk on jõuda mõnda teise Euroopa riiki, kus tal on sugulased. Seega esineb oht, et isik võib tema suhtes leebemate järelevalvemeetmete rakendamisel väljasaatmisest ja riigisisesest menetlusest kõrvale hoida või lahkuda Eesti Vabariigist mõnda teise riiki; 6) puudutatud isik on viibinud kinnipidamiskeskuses VRKS-i alusel umbes 8,5 kuud. VRKS-i ja

-i alusel kinnipidamiskeskuses viibitud aega ei saa summeerida, sest tegemist on erinevatel alustel kinnipidamistega. Asjaolusid arvestades ei ole see ebaproportsionaalne 2

§ 25lg-s 2 sätestatud maksimaalset kinnipidamise pikkust, s.o 18 kuud.

Väljasaatmismenetlus peab toimuma põhjendamatu viivituseta. Isiku väljasaatmist ei ole hetkel selgunud asjaolude pinnalt alust pidada perspektiivituks (

§ 24

lg 1¹); 7) isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses ei ole vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (

§ 23lg 4).

PPA on kinnitanud, et isik on saanud kinnipidamiskeskuses viibides vajalikku arstiabi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 9. Puudutatud isik taotleb määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) puudutatud isikust ei lähtu põgenemisohtu. Põgenemisohu jaatamisel ei saa tugineda üksnes

§ 68p-le 9.

PPA ja halduskohus pole teiste asjaoludega arvestanud; 2) puudutatud isikul on palju raha ja ta võib selle kohtu deposiiti tasuda või kasutada seda üüriks; 3) puudutatud isik on mõista andnud, et ta ei soovi kinnipidamiskeskuses viibida ja ta ei põgene; 4) halduskohus tugines ringkonnakohtu varasemale seisukohale ega arvestanud isiku väiteid; 5) usalduse puudumine ei ole kinnipidamise alus; 6) kinnipidamine pole proportsionaalne meede. Võimalik on kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. 10. PPA taotles vastuses määruskaebuse rahuldamata jätmist järgmistel põhjendustel: 1) isikust lähtub põgenemisoht

§ 68p-de 6 ja 9 mõttes.

Arvesse on võetud isiku varasemat käitumist, mille kohaselt ta ei soovinud Eestisse jääda. Samuti on tal sugulased Rootsis ja Hispaanias, mis olid isiku tegelikud sihtriigid. Ta on enne menetluste lõppu lahkunud kuuest liikmesriigist. Tegemist ei ole juhusega, vaid käitumismustriga; 2) isik pole kordagi väitnud, et ta oleks nõus vabatahtlikult lahkuma. Selgusetuks jääb, kuhu ta lahkuks. Väidetud asjaolu, et isikul on raha, ei taga seda, et isik ei läheks väljasaatmise eest pakku; 3) tegemist on

-i alusel esmase paigutamisega. PPA pole väitnud, et isik oleks ohtlik, vaid temast lähtub põgenemisoht; 4) kohus hindas leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalikkust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Puudutatud isik on taotlenud menetlusabi tõlkimise kulude kandmisest vabastamiseks. Menetlusabi andmine eeldab, et isiku majanduslik seis ei võimalda menetluskulusid tasuda või ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 111 lg 1). Puudutatud isikul oli kinnipidamiskeskuse isikukontol seisuga 21.01.2022 5700 USD-d ning 3550,18 RUB (vt Tallinna Halduskohtu 24.01.2022 määrus asjas nr 3-21-2906, p-d 3–4). Puudutatud isik pole esitanud andmeid, millest saaks järeldada isiku majandusliku seisundi muutumist ulatuses, mis ei võimalda kanda kohtulahendi tõlkimisega kaasnevat kulu. Lisaks on isikul määruskaebemenetluses esindaja, kelle ülesandeks on kohtulahendi sisu selgitamine esindatavale vene keeles. Eeltoodu tõttu jääb isiku menetlusabi taotlus rahuldamata.
2. PPA tugines taotluses puudutatud isiku kinnipidamise pikendamisel

§ 15lg 2 p-le 1. 3

-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (

§ 15lg 2 p 1).

Direktiivi 2008/115/EÜ art 3 p 7 järgi tuleb mõiste „põgenemise oht“ sisustada õigusaktides kehtestatud objektiivsete kriteeriumite alusel. Eesti õiguses on need ammendavalt sätestatud

§-s

1. Sättes nimetatud asjaolud peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (Riigikohtu halduskolleegiumi 30.03.2021 määrus asjas nr 3-20-2004, p 18).
2. PPA ja halduskohus jaatasid isikust lähtuvat põgenemisohtu

§ 68

p 9 alusel: välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. 15. Puudutatud isik on varem lahkunud teistest riikidest enne rahvusvahelise kaitse menetluse lõppemist. Sellist käitumist on võimalik käsitada põgenemisohuna

§ 68p 9 mõttes.

Isiku sõrmejälgede kohaselt saadi isiku kohta vastus Norra (11.03.2014, 12.03.2014), Šveitsi (31.03.2014), Taani (16.06.2014), Saksamaa (29.07.2014), Rootsi (04.09.2015) ja Soome (10.09.2015) andmebaasidest ning isiku enda seletuste kohaselt on ta nendes riikides taotlenud rahvusvahelist kaitset. PPA tegi 17.06.2021 päringu Norra, Šveitsi, Taani, Saksamaa, Rootsi ja Soome ametivõimudele, saamaks infot isiku esitatud taotluste menetlusstaadiumite kohta. Saksamaa 17.06.2021 vastusest selgus, et isik viibis Saksamaal seadusliku aluseta, ta taotles 29.07.2014 rahvusvahelist kaitset ning lahkus 20.10.2015 Saksamaalt. Soome vastuse kohaselt saabus isik Soome

1. a-l, kus taotles rahvusvahelist kaitset ning isik saadeti
2. a-l Saksamaale tagasi. Saksamaa päringu vastuse põhjal saabus välismaalane tagasi Saksamaale 21.01.2016 ning isik lahkus Saksamaalt 09.05.
3. Rootsi vastusest selgus, et välismaalasel on olnud Saksamaal elamisluba, mille kehtivusaja kohta info puudub (vt Ringkonnakohtu 03.09.2021 määrus asjas nr 3-21-1340, p 9).
4. Isiku varasem käitumine ja hoiakud ei loo kindlust, et ta oleks väljasaatmismenetluse ajal PPA-le vabaduses viibides kättesaadav, sh aitaks kaasa lahkumiskohustuse täitmisele. PPA andmetel on isiku sõrmejäljed Norra (11.03.2014, 12.03.2014), Šveitsi (31.03.2014), Taani (16.06.2014), Saksamaa (29.07.2014), Rootsi (04.09.2015) ja Soome (10.09.2015) andmebaasides. Isiku enda väidete kohaselt taotles ta nendes riikides rahvusvahelist kaitset. Isiku esialgsete seletuste kohaselt soovis ta liikuda Rootsi või Hispaaniasse, kus elavad ta sugulased, sh ei plaaninud isik enda esialgsete seletuste kohaselt Eestisse jääda. Saksamaalt saadud andmete kohaselt viibis isik Saksamaal ebaseaduslikult ning ta lahkus Saksamaalt enne rahvusvahelise kaitse menetluse lõppemist. Asjaolu, et isikul võib olla raha elamiskulude katteks, ei vähenda põgenemisohtu. Eelduslikult oli isikul raha ka siis, kui ta viibis teistes liikmesriikides, aga sellest hoolimata lahkus ta sealt enne lõpliku otsuse tegemist. Eestist lahkumise tõenäosust suurendab asjaolu, et isikul puuduvad Eestiga sotsiaalsed, majanduslikud ja isiklikud sidemed. Isikule on tänaseks teada asjaolu, et PPA lükkas tema rahvusvahelise kaitse saamise taotluse tagasi, mis tähendab, et eelduslikult on isiku motivatsioon jääda Eestisse veelgi väiksem. Negatiivne otsus tähendab isiku jaoks seda, et tal puudub õigus viibida Schengeni alal ja tal lasub kohustus siit lahkuda. Tänaseks on alustatud isiku riigist väljasaatmismenetlusega. Seega on isikule teada, et tema võimalused seaduslikkult riiki jääda on muutunud olematuks. Arvestades isiku varasemat käitumismustrit, ei ole tõenäoline, et isik käituks väljasaatmismenetluses teisiti kui varem teistes riikides ehk tagaks enda kättesaadavuse reaalse lahkumiskohustuse täitmise hetkeks.
5. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole isikust lähtuva põgenemisohu tõttu põhjendatud. Põgenemisoht võib muuta muud järelevalvemeetmed ebatõhusaks (Riigikohtu 4

§ 25lg-s 1 sätestatud kuuekuulist tähtaega.

Väljasaatmine ei ole perspektiivitu. Taotluse esitamise ajal oli väljasaatmismenetlus algusfaasis ja asja materjalidest ei nähtu, et PPA oleks toimingute tegemisega viivitanud vms. 18. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti rahuldanud PPA taotluse ja lubanud paigutada isiku kinnipidamiskeskusesse. Puudutatud isiku määruskaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 5