KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Gaida Kivinurm Määruse tegemise aeg ja koht 09. mai 2022. a, Tallinn Kohtuasja number 2-15-15314 Kohtuasi X kohus

) § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (

§ 175lg 2).

Maakohus võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid ei tuvastanud. Võlgnikul on kaks ülalpeetavat, ta ei ole rikkunud oma kohustusi, on järjepidevalt töötanud ja tasunud võlgnevust laste kõrvalt. Kogusummana on võlgnik võlausaldajale tasunud 860,17 eurot. 4.

1. Võlausaldaja andmetel on võlausaldajal jäänud pankrotimenetluses saamata laenulepingute alusel kokku 169 867,87 eurot. Käesolevaks ajaks on võlgniku poolt võlgnevuse katteks tasutud 860,17 eurot (20.06.2017 – 129,63 eurot; 27.06.2018 – 314,99 eurot; 03.07.2019 – 137,98 eurot, 18.06.2020 – 136,64 eurot ja 02.06.2021 – 140,93 eurot). See moodustab 0,426% kogu nõudest. Maakohtu hinnangul ei ole võlgniku käitumine olnud suunatud võlausaldaja huvide süülisele kahjustamisele. Võlgnik on isikuks, kellele tuleb anda võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Võlgnik ei ole pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi rikkunud ning on tasunud võlausaldajale osa võlgnevusest. Põhjendatud ei ole võlgnikule ette heita asjaolu, et võlgnik ei ole suutnud tasuda kohustust olulisel määral, võttes arvesse nõude suurust. Kohtu hinnangul tegi võlgnik võlausaldajale korrektselt väljamakseid, lähtudes töötasu suurusest ja seaduses sätestatust. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud. 2 2-15-15314 Määruskaebus ja menetluse edasine käik Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata. 5.
2. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei selgitanud maakohus välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ega ole vaidlustatavat määrust nõuetekohaselt põhjendanud. Tähelapanuta jäeti, et võlgniku 20-aastane poeg viibib Kaitseväes ja kulud tema ülalpidamiseks kannab riik. Maakohus ei uurinud, miks puuduvad andmed elatise kohta. Võlgnik ei ole täitnud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ega ole seetõttu arvestatavas ulatuses võlausaldaja nõudeid täitnud. Maakohtule ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et võlgnik oleks otsinud tasuvamat tööd, mis võimaldanuks nõuete rahuldamist arvestatavamas ulatuses kui 0,426%. Perioodil 2020–2021 tulnuks võlausaldajale väljamaksmiseks koguda igakuiselt vähemalt 200 eurot. Võlgnik seda ei teinud, tasudes kokku vaid 140,93 eurot. Võlausaldaja hinnangul rikkus võlgnik seega

§-s 173 nimetatud kohustusi süüliselt ja ta tuleb jätta kohustustest vabastamata. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Võlgnik ei ole

§-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud, vaid on kohustusi täitnud oma võimaluste ja võimete piires, esitades kohusetundlikult ja õigeaegselt nõutud aruanded ning tasudes võlausaldajale regulaarselt, pidades kinni seaduses sätestatust nõuetest. Võlgadest vabastamise regulatsioon ei näe ette nn miinimumtasu, mida võlgnik peaks kohustustest vabanemiseks võlausaldajate nõuete katteks tasuma. Võlgnik on alates

1. a kevadest olnud XXX palgal tehnilise töötajana ning teeninud seejuures paremat palka, mida oleks talle võimaldanud tema erialane ettevalmistus. Lisaks on võlgnik alates
2. a kevadest teinud lisatööd YYY käsundisaajana. Võlgniku hinnangul on olnud mõistlik stabiilse sissetuleku säilitamine, püsides tööandja juures, kes on võimaldanud erialasest tööst paremat tasu. Tuleb arvesse võtta, et võlgnikul on kaks ülalpeetavat last, kellest vanim oli Kaitseväes vahetult enne ülikoolis õpingute jätkamist. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebus on osaliselt põhjendatud ning vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2, § 659 ja § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise uue määruse, millega pikendab kohustustest vabastamise menetluse tähtaega ja saadab asja maakohtule menetluse jätkamiseks kuni määratud tähtaja möödumiseni. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kuivõrd selles on taotletud maakohtu määruse tühistamist ja võlgniku kohustustest vabastamata jätmist, kuid ringkonnakohus tühistab vaidlustatud määruse ja pikendab kohustustest vabastamise menetlust. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult kohustustest vabastamise menetluse lõpetanud ja võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastanud. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse jooksul seadusest tulenevaid kohustusi täitnud nõuetekohaselt, mistõttu esineb alus tema vabastamiseks täitmata jäänud kohustustest. Ekslik on maakohtu tõdemus, mille kohaselt on võlgnik teinud võlausaldajale korrektselt väljamakseid, lähtudes töötasu suurusest ja seaduses sätestatust. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et võlgnik on rikkunud TsMS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldaja huve. Samas peab kolleegium 3 2-15-15314 kujunenud olukorras põhjendatuks pikendada kohustustest vabastamise menetlust ja määrata võlgnikule täiendav tähtaeg, pärast mille möödumist vaadatakse taotlus pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks uuesti läbi. Tsiviilasja materjalidest nähtuvad järgmised asjaolud. Võlgniku esitatud aruannete kohaselt on võlgnik/usaldusisik teinud kohustustest vabastamise menetluse vältel võlausaldajale väljamakseid järgmiselt:
3. aastal 129,63 eurot,
4. aastal 314,99 eurot,
5. aastal 137,98 eurot,
6. aastal 136,64 eurot ja
7. aastal 140,93 eurot – kokku 860,17 eurot. Seejuures ei ole võlgnik oma tulu loovutamisel toiminud kooskõlas

§ 173lg-ga 3 (koosmõjus lg-tega 4 ja 5).

Maakohus ei ole vaidlustatud määruses sellele tähelepanu pööranud.

§ 173

lg 3 järgi loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule. Võlgnikul on õigus jätta

§ 173

lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet.

§ 173

lg 4 järgi peab usaldusisik sama paragrahvi kolmandas lõikes nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25%, kui kohus ei ole määranud teisiti. Võlgniku sissetulekud, millele ei saa pöörata sissenõuet, on loetletud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg-s 1. Arestida ei saa sissetulekut või selle osa, mis ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa TMS § 132 lg 2 alusel iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Eeltoodust tulenevalt võib võlgnik töötasust jätta endale selle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg 1-2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (

§ 173

lg 5) või osa, mis vastab

§ 173

lg-s 4 sätestatud määrale (25%), kui see on suurem

§ 173

lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 13.2). Võttes arvesse, et võlgniku konto väljavõtete järgi on tema töötasu kohustustest vabastamise menetluse ajal olnud vahemikus u 700–1090 eurot (neto) kuus, ei ole 25% sellest rohkem kui palga alammäär vastaval ajal. Seega

§ 173

lg 4 ei kohaldu ja võlgnikule jääva osa arvestamisel tuleb lähtuda

§ 173lg-st 5.

Võlausaldaja leiab määruskaebuses mh, et perioodil 2020–2021 tulnuks väljamaksmiseks koguda igakuiselt vähemalt 200 eurot, kuid võlgnik kogus aastase perioodi kohta üksnes 140,93 eurot. Ehkki ringkonnakohus võlausaldaja arvutuskäiguga ei nõustu, nähtub võlgniku pangakonto väljavõtetest ja väljamaksete aruannetest süsteemne viga tulu loovutamisel. 12.

1. Võlgniku pangakonto väljavõtetest nähtub, et esimest korda ületas võlgniku netotöötasu (802 eurot) mittearestitavat summat (Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalk 470 eurot, millele lisandub ühe ülalpeetava kohta 1/3 palga alammäärast ehk 156,67 eurot, s.o kokku 783,33 eurot) novembris
2. Võlgniku mittearvestitavast töötasust pidanuks väljamakseks järele jääma 18,67 eurot. Niisamuti ületas võlgniku netotöötasu tulu, millele ei saa pöörata sissenõuet, detsembris 2017, jaanuaris, veebruaris, märtsis, juunis, juulis, augustis, septembris, oktoobris, detsembris 2018, märtsis 2019 ja igakuiselt alates juunist
3. Seejuures tuleb märkida, et juuni 2018 töötasu laekumise kohta puuduvad selged andmed, kuid esitatud aruandest võib järeldada, et võlgniku töötasuks oli ka sel perioodil 866 eurot (neto). Ehkki perioodil juuli 2016 – juuni 2017 ja juuli 2017 – juuni 2018 ei ületanud võlgniku netotulu võlausaldajale tehtud väljamakseid (küll aga edaspidi), tuleb täiendavalt arvesse võtta ka tulumaksu tagastusi (
4. aastal 555,78 eurot,
5. aastal 609,60 eurot,
6. aastal 609,60 eurot,
7. aastal 239,99 eurot ja
8. aastal 32,28 eurot). Kui tulumaksu tagastus laekub kalendrikuul, mil töötasu ületab mittearvestitavat summat, kuulub ka see terves ulatuses usaldusisikule üleandmisele. Seega ületas võlgniku sissetulek mittearestitavat summat veel ka 4 2-15-15314 veebruaris 2017 (tulu 1257,78 eurot, millest mittearestitav osa 783,33 eurot – jääk 474,45 eurot) ja märtsis 2020 (tulu 1071,17 eurot, millest mittearestitav osa 973,33 eurot – jääk 97,84 eurot). 12.
9. Ringkonnakohus kontrollis võlgniku pangakonto väljavõtete ja usaldusisiku aruannete põhjal võlausaldaja etteheidete paikapidavust ning veendus, et

§-s 173 sätestatut arvestades kuulunuks võlausaldajale perioodil juuli 2016 – juuni 2017 väljamaksmisele kokku 474,45 eurot (võlgnik tegi väljamakse 129,63 euro ulatuses), perioodil juuli 2017 – juuni 2018 kokku 777,60 eurot (võlgnik tegi väljamakse 314,99 euro ulatuses), perioodil juuli 2018 – juuni 2019 kokku 935,63 eurot (võlgnik tegi väljamakse 137,98 euro ulatuses), perioodil juuli 2019 – juuni 2020 kokku 589,70 eurot (võlgnik tegi väljamakse 136,64 euro ulatuses) ning perioodil juuli 2020 – mai 2021 kokku 1298,17 eurot (võlgnik tegi väljamakse 140,93 euro ulatuses). Ringkonnakohus võttis aluseks võlgniku arvele laekunud töötasud ja tulumaksu tagastused, millest arvestas maha iga kuu kohta käiva mittearestitava summa (koos kahe ülalpeetava eest arvestatava osaga 2016. aastal 716,67 eurot, 2017. aastal 783,33 eurot, 2018. aastal 833,33 eurot, 2019. aastal 900 eurot, 2020. ja 2021. aastal 973,33 eurot). Seega tulnuks võlgniku sissetulekut arvestades võlausaldajale vahemikus juuli 2016 – mai 2021 väljamakseid teha kokku ca 4075,50 eurot, võlgnik on väljamakseid teinud aga vaid 860,17 euro ulatuses, s.o ca 4,7 korda vähem. Selliselt on võlgnik rikkunud oma põhikohustust teha võlausaldajale väljamakseid, millega on selgelt kahjustanud võlausaldaja huve

§ 175

lg 2 p 2 mõistes, kuivõrd korrektse tasumise puhul oleks võlausaldaja saanud oma nõuded rahuldatud oluliselt suuremas ulatuses (4075,50 – 860,17 ≈ 3215 eurot). Ühtlasi on võlgnik usaldusisikuna rikkunud

§-s 173 lõikes 5 sätestatud usaldusisiku kohustust, mille kohaselt saab usaldusisik anda võlgnikule kasutamiseks üksnes sellise tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Maakohus märkis, et võlgnik on isikuks, kellele tuleb anda võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks, kuivõrd ta ei ole pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi rikkunud ning on teinud võlausaldajale korrektselt väljamakseid, lähtudes töötasu suurusest ja seaduses sätestatust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus sellisele seisukohale asudes rikkunud menetlusõiguse norme. Iseenesest on õige tõdemus, et kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiks ei saa olla (ei pea olema) võlgniku poolt kogu nõude tasumine, vaid nõude tasumine vastavalt võimalustele. Samas tuleb arvestada, et seaduses on imperatiivselt ette nähtud, millises ulatuses vastavalt võimalustele, st millises ulatuses võlgniku sissetuleku suurusest tuleb võlausaldaja nõuete rahuldamiseks väljamakseid teha.

§ 173

lg 3 (koosmõjus lg-tega 4 ja 5) muutuks sisutühjaks, kui kohus aktsepteeriks olukorda, kus võlgnik loovutab usaldusisikule juhusliku suurusega summasid. Seega ei ole lubatav ja kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiga kooskõlas käitumine, kus võlgnik tasub võlausaldaja nõuete katteks oluliselt vähem kui seadus kohustab (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2021 määrust tsiviilasjas nr 2-14-57021, p 39).

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt annab aluse võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks võlgniku süüline rikkumine

§-s 173 sätestatud kohustuste täitmisel ning sellega võlausaldajate huvide kahjustamine. Maakohus märkis õigesti, et Riigikohtu praktika kohaselt on

§ 175

lg 2 p-s 2 peetud silmas võlgniku raskelt süülist käitumist (vt Riigikohtu 04.05.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14). Ringkonnakohus leiab, et raske süülise käitumise all tuleb mõista rasket hooletust (võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4) või tahtlust (VÕS § 104 lg 5). Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et olukorras, kus võlgnik on võlausaldaja nõuete tasumiseks teinud väljamakseid oluliselt (ca 4,7 korda) väiksemas ulatuses kui seadus ette näeb, on võlgniku käitumine olnud vähemalt raskelt hooletu. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks raskelt 5 2-15-15314 hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse tuvastamiseks võlgadest vabastamise menetluse kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise hoolsusega pidanuks täitma

§ 173

lg-s 3 sätestatud kohustust hoolas võlgnik (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2021 määrust tsiviilasjas nr 2-14-57021, p 40 ja seal viidatud Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2018 määrust tsiviilasjas nr 2-08-63521, p 14). Kohustustest vabastamise menetluse ajal on võlgniku kohustus olla keskmisest hoolsam ja tasuda võlausaldajate nõudeid oma võimaluste piires. Praegusel juhul oleks võlgnik oma võimalusi arvestades pidanud tasuma võlausaldaja nõuete katteks aastate lõikes kordades suuremaid summasid (mis väljendub tuhandetes eurodes), kui võlgnik seda teinud on. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et võlgnik on loovutamiskohustuse rikkumisel olnud raskelt hooletu VÕS § 104 lg 4 tähenduses. Siiski ei anna eeltoodu kolleegiumi hinnangul alust jätta võlgnikku

§ 175lg 2 p 2 järgi täitmata jäänud kohustustest vabastamata.

Ringkonnakohus on asja materjalide põhjal arvamusel, et võlgnikule võib olla jäänud

§ 173

lg-tes 3–5 sätestatu sisu ebaselgeks ning toimikust ei nähtu, et maakohus oleks seda võlgnikule enne kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise taotluse esitamist selgitanud. Pankrotimenetluse lõpetamise määruses on maakohus kohustustest vabastamise menetluse osas üksnes üldsõnaliselt viidanud

§-s 173 nimetatud kohustustele, nende sisu arusaadavalt lahti rääkimata. Mh ei ole määruses selgitatud, mida kujutab endast tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kohus väljamaksmiseks minevate summade arvestamise korda võlgnikule/usaldusisikule selgitanud ka kohustustest vabastamise menetluse vältel. Alles pärast võlgniku poolt kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise taotluse esitamist selgitas maakohus 02.06.2021 võlgnikule saadetud e-kirja lisas väljamaksmiseks minevate summade arvestamise korda. 03.06.2021 vastusest võib järeldada, et võlgnik tulu loovutamise korda endiselt ei mõistnud. Eeltoodud asjaolusid ei selgitanud maakohus ka varasemalt 06.02.2020 toimunud ärakuulamisel, milliseks hetkeks pidanuks kohtule esitatud aruannete põhjal olema selgunud, et võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud. Juba

1. a esitatud aruandest nähtub, et võlgnik ei ole saanud aru usaldusisikule väljamaksete tegemiseks loovutatava summa arvestamise põhimõtetest ning kogub väljamaksete tegemiseks raha oma äranägemise järgi. Maakohtul tulnuks loovutatava summa arvestamise põhimõtteid võlgnikule/usaldusisikule selgitada hiljemalt pärast
2. a aruande kontrollimist, kuid kindlasti varem kui 02.06.
3. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks anda võlgnikule täiendav võimalus kohustustest vabastamise menetluse raames korrektselt võlausaldaja nõuete rahuldamiseks. Kolleegiumi hinnangul puudub alus eeldada, et kui võlgnik oleks saanud oma väljamaksete teostamise kohustuse ulatusest õigesti aru, ei oleks ta seda kohaselt täitnud. Seega on praeguses olukorras põhjendatud

§ 175lg 5¹ kohaldamine.

Asja materjalidest nähtuvalt on maakohtule esitanud alternatiivse taotluse kohustustest vabastamise menetluse tähtaja pikendamiseks ka võlausaldaja AS SEB Pank, kes esmase taotlusena palus jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata.

§ 175

lg 5¹ teise lause järgi ei või menetlust pikendada kauemaks kui 7 aastat menetluse algatamisest. Praegusel juhul algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus Harju Maakohtu 21.06.2016 määrusega, seega on möödunud u 5 aastat ja 10 kuud menetluse algatamisest ning ringkonnakohtul on võimalik menetlust pikendada maksimaalselt kuni 21.06.

1. Kolleegium peab põhjendatuks anda võlgnikule täiendava aja võlausaldaja nõuete rahuldamiseks seaduses ettenähtud ulatuses. Peale eelnimetatud tähtpäeva möödumist tuleb maakohtul uuesti otsustada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine, st täitmata jäänud kohustustest vabastamine või vabastamata jätmine. 6 2-15-15314 Ringkonnakohus peab vajalikuks võlgnikule täiendavalt selgitada, kuidas arvestada välja igakuine usaldusisikule teostatava makse suurus, võttes arvesse võlgniku sissetulekut.
2. a aruande kohaselt on võlgniku igakuine netotöötasu 866 eurot, millele lisandub käsunduslepingu alusel saadud tasu (aruandes märgituna 220 eurot kuus (neto)). Vabariigi Valitsuse 09.12.2021 määruse nr 116 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 järgi on kuutasu alammäär alates 01.01.2022 654 eurot. Nimetatud summa on vastavalt TMS § 132 lg-le 1

§ 173

lg-s 5 nimetatud tuluks, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet ning mida võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma. Samuti tuleb võlgniku puhul vastavalt TMS § 132 lg-le 2 usaldusisikule antavast tulust maha arvestada täiendav 1/3 palga alammäärast kuus (s.o 654 / 3 = 218 eurot) ülalpeetava kohta. Kuivõrd võlgnikul on käesoleval ajal üks ülalpeetav, ei pea võlgnik 1086 euro suuruse netosissetuleku puhul andma usaldusisikule

§ 173lg 5 alusel 654 + 218 = 872 eurot.

Ülejäänu, s.o antud näite puhul 214 eurot, tuleb vastavalt

§ 173lg-le 3 loovutada igakuiselt usaldusisikule.

Eelnevale lisanduvad võlgniku muud töö- või teenistussuhtest saadud tulud, sh tulumaksu tagastus. Vajadusel saab võlgnik täiendavaid selgitusi küsida maakohtult. Kuna ringkonnakohus saadab tsiviilasja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, jaotab menetluskulud maakohus TsMS § 174 lg-st 6 tulenevalt asja uuel läbivaatamisel. Vaidlustatud määruses jättis maakohus menetluskulud põhjendamatult jaotamata, kuna tegemist oli kohustustest vabastamise menetlust lõpetava lahendiga.

§ 175lg 6 teine lause võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 7