KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Gaida Kivinurm Määruse tegemise aeg ja koht 27. mai 2022. a, Tallinn Kohtuasja number 2-21-8054 Kohtuasi X hagi Y

) § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on nõuet lõpetav tähtaeg. Nimetatud sätte järgi kaotab isik aasta pärast vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamisest õiguse kohtus isadust vaidlustada. Hageja on kohut eksitanud, viidates 10.05.2021 toimunud kohtuistungil avaldatule. Kostja ei kinnitanud istungil, et hageja ei ole tema poeg ja ta ei ole teda eostanud. Samuti esitas hageja samas tsiviilasjas varasemalt kohtule salvestise 20.01.2019 vestlusest kostjaga, kus kostja märgib muu hulgas: „Q on ju eriline laps. Sina, X, olen ju ausalt ütelnud, sel perioodil, kui me abiellusime, siis olid ju juba, noh arvel. Kas sa tead seda asja või ei tea? Sellega võib tekkida küll, et sa isegi ei ole minu poeg, aga mina ei ole teisiti mõelnud, üldse iialgi, et sa ei ole minu poeg. Ma tunnistan ja vannun selle nimel.“ Seega pidanuks põhjendatud kahtlus isaduses, kui selleks on alus, tekkima juba 20.01.2019, mitte 10.05.

1. Hageja eksitab teadlikult kohut, saavutamaks kohustustest vabanemise isiku ees, kes on teda kasvatanud, koolitanud ja andnud talle olulise osa oma varast ehk jätta abivajav isa ilma toetuseta. 15.09.2021 seisukohas leidis hageja, et 20.01.2019 vestluses ei esitanud kostja faktiväiteid, vaid üksnes spekulatsioone. Enne 10.05.2021 kohtuistungit eksisteeris risk, et pooled said väljendatust valesti aru. Kostja poolt õigust lõpetavale tähtajale tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Lapse huvides on õigus teada, kes on või ei ole ta bioloogilised vanemad. Maakohtu määrus ja põhjendused Maakohus jättis 21.10.2021 määrusega hagi läbi vaatamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Määrust põhjendas maakohus järgmiselt. 4.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

§ 93

lg 1 sätestab, et isaduse võib kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Selle sätte mõttes hakkab isaduse vaidlustamise tähtaeg kulgema ajast, mil isik saab teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul isikul tekkima põhjendatud kahtlus isaduses (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 14). 4.

1. Hagiavalduse kohaselt hakkas hageja kahtlema kostjast põlvnemise osas 10.05.2021 toimunud kohtuistungil, kus kostja avaldas, et hageja ei ole teda eostatud. Kohtu hinnangul seadis kostja (määruses ekslikult hageja) juba 20.01.2019 salvestatud vestlusel kahtluse alla hageja põlvnemise kostjast. Vestluse käigus avaldab kostja sõnaselget kahtlust, et hageja ei pruugi olla tema laps. Isegi kui kostja ei väitnud seda 100% tõekindlusega, pidi hageja mõistliku isikuna aru saama sellest, et kostja on seadnud enda isaduse kahtluse alla. Hageja on mh seda vestlust eelnevalt ise tõlgendanud praeguse positsiooniga vastuoluliselt hoopis selge väitena, nagu nähtub 01.02.2021 määruskaebusest asjas nr 2-20-17337 (p-d 14 ja 15), kus hageja esitas järgmise seisukoha: „Seega on hageja (antud menetluse kostja) esitanud väite, et kostja (antud menetluse hageja) pole tema poeg“. Hageja on oma varasemat positsiooni muutnud ainult hagi läbi vaatamata jätmise võimaluse kontekstis. 4.
2. Hageja seisukoht kostja käitumise tõlgendamisel hea usu põhimõtte või vastuolulisuse kontekstis on ekslik. Kostja ei käitu lubamatult või vastuoluliselt, kui ta ühes menetluses nõuab 2 2-21-8054 isadusele tuginedes midagi ja teises menetluses, milles isadust vaidlustatakse, on positsioonil, mis toetab isaduse kestmist. Lisaks ei sõltu

§ 93

lg 1 rakendatavus kostja poolt sellele tuginemisest, kuivõrd tegemist on õigust lõpetava tähtajaga. 4.4. Kuna hageja pidi kahtlema enda põlvnemises juba 20.09.2019 ja hagiavaldus esitati kohtule 20.05.2021, s.o ca 1,5 aastat hiljem, ei ole hageja kinni pidanud

§ 93

lg-s 1 sätestatud tähtajast, mistõttu ei ole hagiga taotletavat eesmärki võimalik saavutada ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Määruskaebus ja menetluse edasine käik Hageja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja menetlust jätkata. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 5.1.

§ 93

lg-st 1 tulenev 1-aastane tähtaeg ei hakanud kulgema 20.01.2019 ja hageja ei ole isaduse vaidlustamise õigust minetanud. Maakohus ei ole tähtaja kulgema hakkamise osas tõendeid igakülgselt hinnanud. 20.01.2019 vestluses kinnitas kostja, et ta on hageja isa. Seega ei tekkinud hagejal 20.01.2019 telefonikõne ajal kahtlusi selles, et kostja ei pruugi olla tema isa. Hageja tugines esmakordselt kahtlusele, et ta ei ole kostja poeg, 01.02.2021 kaebuses tsiviilasjas nr 2-20-

1. Hageja kahtlused kostjast põlvnemise osas ei olnud 01.02.2021 kaebuse esitamise ajal tõsikindlad ega olulised. Isaduse vaidlustamise aluseks oleva asjaoluolu olemasolu nentis hageja enda jaoks alles 10.05.2021 toimunud istungil. 5.
2. Kostja esindaja on hageja õde ja kostja tütar, kelle erapooletuses ja seisukohtade usaldusväärsuses on alust kahelda, sest isaduse vaidlustamine mõjutab paratamatult teise lapse ülalpidamiskohustuse suurust. Lapse põhiõiguste hulka kuulub õigus saada teada oma põlvnemisest ning põlvnemine on oluline osa lapse identiteedist. Õigust lõpetava tähtaja kohaldamine on käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja sellele vastamiseks. 6.
3. Kostja vaidles kaebusele vastu. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et põhjendatud kahtlus isaduses pidi hagejal tekkima 20.01.2019, mitte 10.05.
4. Hageja esitas 20.01.2019 vestluse kostjaga ise tsiviilasjas nr 2-20-17337 tõenina, mistõttu jääb selgusetuks, missuguseid tõendeid pidi kohus veel hindama, kui hageja enda esitatud tõendid seda kinnitavad. On ilmne, et hageja ei soovi oma isa toetada ja otsib selleks põhjuseid. Kostja esindaja isik ei oma asja lahenduse seisukohalt tähtsust. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning saata tsiviilasi menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse. Maakohus jättis hagi isaduse vaidlustamiseks läbi vaatamata tuginedes sellele, et hageja on

§ 93lg-st 1 tulenevalt kaotanud õiguse isaduse vaidlustamiseks. Kolleegium leiab, et maakohus jättis ekslikult hagi Ts

MS § 423 lg 2 p 2 kohaselt läbi vaatamata. Riigikohus on selgitanud, et kohtud ei saa asja menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt keelduda, kui hagi perspektiivikuse üle ei saa otsustada tõendeid hindamata. Sellisel juhul tuleb kohtul 3 2-21-8054 lahendada asi sisuliselt (vt Riigikohtu 12.01.

1. a määrust tsiviilasjas nr 2-19-1719, p 20; 13.02.
2. a määrust tsiviilasjas nr 2-17-8939, p 9; 01.11.
3. a määrust tsiviilasjas nr 2-168446, p 10). Kohus ei saa ka TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaldamisel hinnata tõendeid (vt Riigikohtu 18.11.
4. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12). Praeguses asjas on maakohus tõendeid hinnates otsustanud selle üle, millal hageja sai isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest

§ 93lg 1 mõttes teada.

Tõendeid hindamata ei olegi võimalik otsustada, millal hageja isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teada sai. Seda tuleb aga teha asja sisulisel läbivaatamisel (vt eelviidatud määrust tsiviilasjas nr 2-17-8939, p 10).

§ 93

lg 1 tähenduses hakkab isaduse vaidlustamise tähtaeg kulgema ajast, mil isik saab teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul isikul tekkima põhjendatud kahtlus isaduses (vt Riigikohtu 16.02.2011. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 14). Asja lahendades tuleb maakohtul tõendeid igakülgselt hinnates võtta seisukoht hageja väite osas, mille kohaselt ei olnud kahtlused hageja põlvnemise osas enne 10.05.2021 kohtuistungit tõsikindlad ega olulised – nii on X 01.02.2021 määruskaebuses 20.01.2019 vestlust tõlgendades märkinud, et taotleb W isiklikult istungile ilmuma kohustamist ning nimetatu kohta ütluste andmist. Tõik, et hageja ootas 10.05.2021 istungi toimumist, et põlvnemise kahtluste osas kostja suust kinnitust saada, võib viidata varasemalt põhjendatud kahtluse puudumisele. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust esitada. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 4