Obsah (15)

§ 256§ 255§ 832§ 375§ 202§ 64§ 68§ 74§ 75§ 420§ 184§ 345§ 65§ 121§ 7

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuistungi aeg ja koht 31. mai 2021, Tallinn Otsuse tegemise aeg ja koht 25. juuni 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-708

§ 256

lg 1, § 375 lg 1, § 202 lg 2 p 1,3, § 121 lg 1 järgi, Aleksei Karpovi süüdistuses

§ 255

lg 1, § 375 lg 1 järgi, Eduard Košljakovi süüdistuses

§ 256

lg 1, § 202 lg 2 p 1,3 järgi, Timofei Solomatovi süüdistuses

§ 255

lg 1, § 420 lg 1, § 184 lg 1, § 345 lg 1 järgi, Aivar Tartu süüdistuses

§ 255lg 1 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. detsembri 2020 otsus Apellatsioonide esitajad Süüdistatav Oleg Martovoi ja tema kaitsja adv. Karine Nersesjan, süüdistatav Eduard Košljakov ja tema kaitsja adv. Silver Reinsaar, Aleksei Karpovi kaitsja adv. Robert Sarv, süüdistatav Timofei Solomatov ja tema kaitsja adv. Urmas Simon, süüdistatav Aivar Tartu ja tema kaitsja adv. Anu Toomemägi, kolmanda isiku Q esindaja adv. Raiko Paas, riigiprokurör Sigrid Nurm Süüdistatavad Oleg Martovoi, Aleksei Karpov, Eduard Košljakov, Timofei Solomatov, Aivar Tartu (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses). Aivar Tartu töökoht on OÜ X (palus lisada ankeetandmetesse) Kaitsjad Adv-d. Karine Nersesjan, Silver Reinsaar, Robert Sarve asenduskaitsja adv. Severinas Jakubauskas, 1 Urmas Simon, Anu Toomemägi asenduskaitsja adv. Ene Mõtte. Prokurör Kolmanda isiku esindaja Resolutsioon Sigrid Nurm Adv. Raiko Paas - Tühistada osaliselt Harju Maakohtu
2. detsembri 2020 otsus ja nimelt:
3. Eduard Košljakovi süüdimõistmises

§ 256

järgi kuritegeliku ühenduse juhtimises e ühes

§-s 256 järgi ettenähtud osateos. 2. Oleg Martovoilt

§ 832

lg 1 alusel sularaha 2250 (kaks tuhat kakssada viiskümmend) euro, kuldketi ja kullast risti laiendatud konfiskeerimise osas. Oleg Martovoilt konfiskeeritud ülejäänud sularaha, s.o 155 (sada viiskümmend viis) eurot, osas jätta maakohtu otsus muutmata. 3. Oleg Martovoilt

§ 832

lg 1, § 84 lg 1 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamisena välja mõistetud rahasumma, s.o 28 198,20 euro, osas.

1. Kolmanda isiku Q korteriomandile aadressil XXX (eluruum 65,6 m2, registriosa nr XXXXXXX, katastritunnus XXX) Eesti Vabariigi kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmise osas summas 21 000 eurot.
2. Süüdistatava Oleg Martovoilt menetluskulude väljamõistmises osas, mis puudutab kaitsjatasu summas 11431,20 euro väljamõistmist, menetluskulude kogusummat ja sellega seoses ka igakuisete maksete määra. Teha tühistatud osas uus o t s u s, millega
3. Lugeda Eduard Košljakovi käitumine tühistatud osas kuritegelikku ühendusse kuulumiseks e

§ 255

lg 1 järgi kvalifitseeritavaks kuriteoks ja lugeda see hõlmatuks tema süüdimõistmisega

§ 256lg 1 järgi.

1. Vabastada aresti alt Harju Maakohtu
2. märtsi 2018 määrusega nr 1-18-3124 arestitud 2 sularaha osaliselt, s.o summas 2250 eurot, mis on kantud Politsei- ja Piirivalveameti tagatiskontole (Rahandusministeeriumi AS-i Swedbank arvelduskontol a/a EE932200221023778606). Tagastada 2250 eurot sularaha kolmandale isikule Q-le.
3. Mõista Oleg Martovoilt

§ 832

lg 1, § 84 lg 1 alusel laiendatud konfiskeerimise asendamise korras välja 4860,83 eurot. Jätta nimetatud nõude täitmise tagamiseks arestituks Oleg Martovoi kuldkett koos kullast ristiga (väärtus 2600 eurot). Kui Oleg Martovoi hüvitab asenduskonfiskeerimise nõudest kuldketi ja kullast risti väärtuse, s.o 2600 eurot, tuleb talle kuldkett ja kullast rist tagastada.

1. Kustutada kinnistusraamatust Q korteriomandile aadressil XXX (eluruum 65,6 m2, registriosa nr XXXXXXX, katastritunnus XXX) Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulik hüpoteek.
2. Välja mõista Oleg Martovoilt kaitsjatasu summas 8559,90 eurot. Kaitsjatasu summas 2853,30 eurot jätta riigi kanda. Kokku koos sundrahaga on maakohtu menetluses menetluskulude summa 10019,90 eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena, s.o vähemalt 834,99 eurot kuus.
3. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus
4. detsembrist 2020 muutmata, kuid täpsustada selle resolutiivosa Aivar Tartu osas, määrates ära Aivar Tartu karistuse kandmise aja alguse, milleks on
5. detsember
7. Rahuldada osaliselt süüdistatava Oleg Martovoi ja tema kaitsja adv. Karine Nersesjani, süüdistatava Eduard Košljakovi ja tema kaitsja adv. Silver Reinsaare, kolmanda isiku Q esindaja adv Raiko Paasi apellatsioonid.
8. Jätta rahuldamata prokuröri apellatsioon, süüdistatavate Aivar Tartu ja tema kaitsja adv. Anu Toomemägi, süüdistatava Timofei Solomatovi ja tema kaitsja adv. Urmas Simoni, süüdistatava Aleksei Karpovi kaitsja adv. Robert Sarve apellatsioonid. 3 Määrata Advokaadibüroo Simon OÜ-le vandeadvokaat Urmas Simoni poolt Timofei Solomatovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 540 (viissada nelikümmend) eurot. Jätta kaitsjatasu riigi kanda. Määrata Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid vandeadvokaat Karine Nersesjani poolt Oleg Martovoile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 648 (kuussada nelikümmend kaheksa) eurot. Jätta kaitsjatasu riigi kanda. Määrata Advokaadibüroo REMO's vandeadvokaadi abi Anu Toomemägi poolt Aivar Tartule apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 648 (kuussada nelikümmend kaheksa) eurot. Jätta kaitsjatasu riigi kanda. Määrata Advokaadibüroo EMERALDLEGAL vandeadvokaat Robert Sarve poolt Aleksei Karpovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 388,80 (kolmsada kaheksakümmend kaheksa eurot ja 80 senti) eurot. Määrata Advokaadibüroo EMERALDLEGAL vandeadvokaat Severinas Jakubauskase poolt Aleksei Karpovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 259,20 (kakssada viiskümmend üheksa eurot ja 20 senti) eurot. Välja mõista Aleksei Karpovilt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 648 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Aleksei Karpovile eraldi dokumendina. Mõista Eesti Vabariigilt välja Eduard Košljakovi kasuks lepingulise kaitsja adv. Silver Reinsaare apellatsioonimenetluses tekkinud kulud summas 5625 (viis tuhat kuusada kakskümmend viis) eurot. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada 4 kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu
9. detsembri 2020 otsusega tunnistati Oleg Martovoi süüdi

§ 256

lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 9 aastat vangistust,

§ 375

lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust.

§ 202

lg 2 p 1,3 ja § 121 lg 1 järgi esitatud süüdistustes mõisteti Oleg Martovoi õigeks.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti O. Martovoile 9 aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks 20.

märts 2018. Eduard Košljakov tunnistati süüdi

§ 256lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 9 aastat vangistust.

Süüdistuses

§ 202lg 2 p 1,3 järgi mõisteti E.

Košljakov õigeks.

§ 68lg 1 alusel loeti E.

Košljakovi karistusaja alguseks

1. märts
2. Aleksei Karpov tunnistati süüdi

§ 255

lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 5 aastat vangistust,

§ 375

lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati A.

Karpovi eelvangistuses viibitud aeg, s.o.

1. märtsist 2018 kuni
2. aprillini 2018 (25 päeva) karistusaja hulka, kandmisele jäi 4 aastat 11 kuud ja 5 päeva vangistust.

§ 74

lg 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi ning määrati, et seda ei pöörata täitmisele, kui A. Karpov ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab

§-s 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 75lg 2 p 8 alusel kohustati A.

Karpovit osalema sotsiaalprogrammis. Timofei Solomatov tunnistati süüdi

§ 255

lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 5 aastat vangistust,

§ 420

lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust,

§ 184

lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 4 aastat vangistust,

§ 345

lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust.

§ 64

lg 1 alusel suurendati raskeimat üksikkaristust ja liitkaristuseks mõisteti 6 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 29.

aprilli 2016.a otsusega 1-16-2656 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o. 6 kuu ja 29 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 6 aastat 6 kuud ja 29 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks 20.

märts 2018. Aivar Tartu tunnistati süüdi

§ 255

lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 5 aastat vangistust.

§ 64lg 1 ja § 65 lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks Harju Maakohtu 15.

juuli 2019 otsusega 1-18-5815 mõistetud raskeima karistusega, vangistusega 13 aastat 11 kuud ja 1 päev, ja liitkaristuseks mõisteti 13 aastat 11 kuud ja 1 päev vangistust. 5 Menetluskulud: Oleg Martovoilt mõisteti välja sundraha 1460 eurot ja kaitsjatasu 11431,20 eurot, so kokku 12891,20 eurot riigi tuludesse, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena, s.o vähemalt 1074,26 eurot kuus. Aleksei Karpovilt mõisteti välja sundraha 1460 eurot ja kaitsjatasu 7294,80 eurot, so 8754,80 eurot riigi tuludesse, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena, s.o vähemalt 729,56 eurot kuus. Eduard Košljakovilt mõisteti välja sundraha 1460 eurot, tulirelva ekspertiisitasu 420 eurot ja sõiduki teisaldamise kulu 44,40 eurot, e kokku 1924,40 eurot riigi tuludesse, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena, s.o vähemalt 160,36 eurot kuus. Timofei Solomatovilt mõisteti välja sundraha 1460 eurot, ekspertiisitasu kokku 2910 eurot, luku avamise kulu 123 eurot ja kaitsjatasu 8700,20 eurot, so 13193,20 eurot riigi tuludesse, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena, s.o vähemalt 1099,43 eurot kuus. Konfiskeerimine:

§ 832lg 1 alusel konfiskeeriti Oleg Martovoilt Harju Maakohtu 21.

märtsi 2018 määrusega nr 1-18-3124 arestitud sularaha 2405 eurot, kuldkett koos kullast ristiga (turuväärtus 2 600 eurot).

§ 832lg 1 ja § 84 alusel mõisteti laiendatud konfiskeerimise asendamise korras O.

Martovoilt välja 28 198,20 eurot.

§ 832

lg 2 p 1 alusel konfiskeeriti kolmanda isiku Q sõiduauto BMW 330XD regnr XXXXXX (turuväärtus 7100 eurot), mis on antud vastutavale hoiule Q-le. Konfiskeerimise tagamiseks muudeti korterile aadressil XXX Tallinn (eluruum 65,6 m2, registriosa XXXXXXX, katastritunnus XXX) Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegi summat ning seati uus hüpoteek summas 21 000 eurot. Hüpoteek kustutatakse, kui Oleg Martovoi on tasunud riigi tuludesse 21 000 eurot.

§ 832lg 1 alusel konfiskeeriti Eduard Košljakovilt Harju Maakohtu 10.

aprilli 2018 määrusega nr 1-18-2909 arestitud korteriomand aadressil XXX (registriosa nr XXXXXXX, katastritunnus XXX, eluruum üldpinnaga 15,4 m2, turuväärtus 5500 eurot), korteriomand aadressil XXX (registriosa nr XXXXXXXX, katastritunnus XXX, eluruum üldpinnaga 23,90 m2, turuväärtus 8500 eurot) ja mootorratas Harley Davidson FXST (reg-nr XXXX turuväärtus 7100 eurot)- asukoht teadmata.

§ 832lg 1 alusel konfiskeeriti E.

Košljakovilt Harju Maakohtu 26. juuni 2018 määrusega nr 1-18-5020 arestitud sularaha 2120 eurot, mobiiltelefon Samsung Galaxy S8+ (turuväärtus 480 eurot), sülearvuti HP Probook 650G1 koos toitejuhtmega (turuväärtus 330 eurot), nutiseade Apple iPad (turuväärtus 289 eurot), käekell Breitling (turuväärtus 2500 eurot), vintraudne revolver Taurus-85-Ti (turuväärtus 300 eurot), vintraudne püss Tikka T3 (väärtus 1000 eurot), sileraudne püstol Benelli (turuväärtus 1500 eurot), optilise sihikuga vintraudne püss Sako-85 (turuväärtus 900 eurot), vintraudne püstol CZ-455 (turuväärtus 200 eurot), vintraudne püss Tikka T3(turuväärtus 750 eurot), vintraudne püss ADC Custom Spartan (turuväärtus 1700 6 eurot), vintraudne püstol CZ-2075-RAMI (turuväärtus 275 eurot), vintraudne püstol Ruger-MK-III-512 (turuväärtus 600 eurot), vintraudne püstol Sig-Sauer-P-226(turuväärtus 500 eurot).

§ 832lg 1 ja § 84 alusel mõisteti laiendatud konfiskeerimise asendamise korras E.

Košljakovilt välja 45 000 eurot, kuni summa tasumiseni riigi tuludesse jäeti kehtima kohtulik hüpoteek E. Košljakovi korteriomandile XXX (registriosa nr XXXXXXX) summas 45 000 eurot Eesti Vabariigi kasuks.

§ 832lg 2 p 1 alusel konfiskeeriti kolmandalt isikult W-lt sõiduauto Mercedes

Benz S450 4Matic reg-nr XXXXXX (turuväärtus 21 000 eurot) ja sõiduauto Audi Q7 reg-nr XXXXXX (turuväärtus 27 000 eurot).

§ 832lg 1 alusel konfiskeeriti Timofei Solomatovilt Harju Maakohtu 16.

aprilli 2018 määrusega nr 1-18-3124 arestitud sularaha 2635 eurot, sõiduauto Volkswagen Passat Variant reg-nr XXXXXX (turuväärtus 8600 eurot), käekell Tissot (turuväärtusega 1060 eurot), tahvelarvuti Apple iPad Pro koos arvutipliiatsiga (turuväärtus 490 eurot), telefon Apple iPhone SE (turuväärtus 225 eurot), 2 õhupüstolit Airsoft AK 74M (väärtus kokku 160 eurot), õhupüstol ASG 4 (turuväärtus 75 eurot). Oleg Martovoi ja Eduard Košljakov mõisteti süüdi

§ 256

lg 1 ning Aleksei Karpov, Timofei Solomatov, Aivar Tartu

§ 255lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisneb järgnevas: O.

Martovoi ja E. Košljakov lõid täpselt tuvastamata ajal, kuid mitte hiljem kui 2016 septembris, vähemalt kolmest inimesest koosneva püsiva isikutevahelise ülesannete jaotusega kuritegeliku ühenduse, mille tegevus oli suunatud teise astme kuritegude, mille eest ette nähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, toimepanemisele – täpsemalt

§ 375

lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisele, ja esimese astme kuritegude – täpsemalt

§ 184järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisele.

Kuritegelik ühendus loodi kahe eraldi tegutseva kuritegeliku ühenduse ühendamise teel. Kuritegelikus ühenduses kehtis mitmetasandiline juhtimisstruktuur, mille kohaselt oli kuritegeliku ühenduse juhiks O. Martovoi. Kuritegelik ühendus koosnes kahest eraldi brigaadist – ühte juhtis O. Martovoi, teist E. Košljakov. Esimene neist tegutses vahetult O. Martovoi juhtimisel ning sinna kuulus lisaks O. Martovoile ka tema vend Sergey Martovoy, Marko Süvaoja ja Aleksei Karpov. Teist nö brigaadi (nn Loksa grupeering või Loksa brigaad) juhtis E. Košljakov ja sinna kuulusid lisaks temale Aivar Tartu, T. Solomatov ja Albert Tsoi. Nn O. Martovoi kuritegeliku ühenduse sees oli moodustunud ka nö sisering (tinglikult juhtkond), kuhu kuulusid Oleg Martovoi, Sergey Martovoy, M. Süvaoja ja E. Košljakov. Kuritegelikus ühenduses oli välja kujunenud, et O. Martovoi juhtimisel tegelesid tema, A. Karpov ja M. Süvaoja eeskätt alkoholi ebaseadusliku käitlemisega ning nn Loksa brigaad tegeles eeskätt narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega. Kuritegeliku ühenduse igal liikmel oli oma roll ühenduses. M. Süvaoja kuulus kuritegelikus ühenduses koos Oleg Martovoi, Sergey Martovoy ja A. Karpoviga nn Oleg Martovoi kuritegeliku ühenduse Oleg Martovoi juhitavasse brigaadi vähemalt

1. aasta septembrist. 7 M. Süvaoja näol oli tegemist Oleg Martovoi usaldusisikuga, kellega koos käitlesid nad kuritegeliku ühenduse huvides ebaseaduslikku alkoholi ning selles tegevuses oli M. Süvaoja rolliks toetada Oleg Martovoid, s.o saata teda alkoholi ebaseadusliku käitlemisega seotud isikutega kohtumistel, ent samuti ka osaleda kriminaaltulu jaotamisel ning maksta raha Andrise-nimelisele Lätis resideeruvale isikule, et alkohol toimetataks edasi Läti aktsiisilaost Rootsi Kuningriiki. Lisaks oli M. Süvaoja ülesandeks Oleg Martovoi juhitud kuritegelikus ühenduses kuritegelikul teel saadud kriminaalse tulu ja vanglatoetuste üle arvestuse pidamine. Samuti tegeles M. Süvaoja Oleg Martovoi juhitud kuritegelikus ühenduses kinnipeetavate ja vangistuses viibivate kuritegelike ühenduste liikmete ning nende perede toetamise organiseerimisega. Lisaks tegeles M. Süvaoja koos Oleg Martovoiga nii ühenduse liikmete omavaheliste probleemide kui ka teiste kuritegelike ühendustega esile kerkinud probleemide lahendamise ning vaidlusalustes küsimustes otsuste vastuvõtmisega, seda ka siis kui Oleg Martovoi ise vastavatele kohtumistele minna ei saanud. Seejuures pidi M. Süvaoja taolistel kohtumistel edastama Oleg Martovoilt saadud juhiseid või vastu võetud otsused ning hiljem, pärast kohtumisi Oleg Martovoile kohtumistel toimunust ette kandma. Sergey Martovoy kuulus ühendusse vähemalt 2016.a septembrist ning allus vahetult enda vennale Oleg Martovoile. Sergey Martovoy tegeles E. Košljakovi juhendamisega vastavalt Oleg Martovoi juhtnööridele ja nõuannetele. Samuti vastutas Sergey Martovoy kriminaaltulu hoidmise ning selle üle arve pidamise eest. A. Karpov kuulus ühendusse vähemalt
2. a septembrist ning allus vahetult Oleg Martovoile. A. Karpovi ülesandeks oli kuritegelikus ühenduses käidelda kuritegeliku ühenduse eesmärkide täitmiseks 2017.a-l maksumärgiga märgistamata suures koguses mittelubatud alkoholi. E. Košljakov juhtis Oleg Martovoi alluvuses nö teist brigaadi. Temale omakorda allusid T. Solomatov, Aivar Tartu ja A. Tsoi, kes tegelesid eeskätt narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega (

§ 184). E.

Košljakovi positsioon andis talle õiguse kuritegelikus maailmas tekkinud konfliktide või muude probleemide lahendamisel abi ja nõu küsida Oleg Martovoi käest, samuti õiguse viidata probleemide lahendamisel teiste kuritegelikus maailmas tegutsevate kuritegelike ühenduste liikmetele Oleg Martovoi nimele ning viimane sai endale võimaluse ning õiguse vastuteenena kasutada E. Košljakovi ja tema brigaadi liikmeid oma kuritegeliku ühenduse mõjuvõimu laiendamisel ja vastavalt vajadusele ka tekkinud probleemide lahendamisel. E. Košljakov kuulus nn Oleg Martovoi kuritegelikku ühendusse täpselt tuvastamata ajast, kuid vähemalt 2016.a septembrist ning allus vahetult Sergey Martovoyle, kes vahendas talle Oleg Martovoilt saadud juhiseid ja korraldusi. Samas olid E. Košljakovil head suhted mõlema venna Martovoidega, mistõttu kuulus ta koos kuritegeliku ühenduse siseringi („juhtkonda“). E. Košljakovi ülesandeks nn Oleg Martovoi kuritegelikus ühenduses oli Sergey Martovoy vahetu alluvana tagada kuritegeliku ühenduse kestmine ja jätkusuutlikkus, mis seisnes nii Oleg Martovoilt Sergey Martovoy vahendusel saadud juhiste kui ka iseseisvalt vastu võetud otsuste alusel temale alluvatelt ühenduse liikmetelt kuritegude toimepanemisega seotud informatsiooni kogumises. Samuti oli E. Košljakovi ülesandeks Sergey Martovoy vahetu alluvana 8 kuritegeliku ühenduse liikmete tegevuseks juhiste andmine ja tegevuste kooskõlastamine, ühenduse liikmete omavaheliste probleemide lahendamine, otsuste vastuvõtmine vaidlusalustes küsimustes, kinnipeetavate ja vangistuses viibivate kuritegelike ühenduste liikmete ja nende perede rahaline toetamine, kinnipeetud ühenduse liikmetele kaitsjate leidmises. Lisaks sellele edastas E. Košljakov ühenduse liikmetelt kuritegude toimepanemise tulemusel saadud osa rahast kuritegeliku ühenduse nn „ühiskassasse“ kuritegeliku ühenduse juhile Sergey Martovoy kaudu Oleg Martovoile. Nimelt kogus E. Košljakov ise või Aivar Tartu abil kokku nn Loksa grupeeringu liikmete või nendega koostööd tegevate kurjategijate kriminaaltulust kindla summa (üldjuhul 20% kuritegelikul teel saadud tulust), millisest kogutud summast 10% jäi nn Loksa grupeeringule nende endi nn ühiskassasse (mida omakeskis nimetati ka obštšakiks) ning 10% andis E. Košljakov Sergey Martovoy kaudu edasi Oleg Martovoile. Aivar Tartu (hüüdnimega Loksa Aivar) kuulus koos A. Tsoi ja T. Solomatoviga E. Košljakovi juhitud kuritegelikku ühendusse täpselt tuvastamata ajast, kuid vähemalt 2016.a septembrist ning ta oli E. Košljakovi juhitud nn brigaadis (Loksa grupeering) E. Košljakovi lähim abiline ehk nö parem käsi, kelle ülesandeks oli nn Loksa grupeeringu sees lahendada erinevaid probleeme, mida ta võis lahendada ilma E. Košljakoviga läbi rääkimata. Samuti võis ta lahendada teiste grupeeringutega tekkinud probleeme, aga olulisemate küsimuste korral pidi ta kindlasti läbi rääkima E. Košljakoviga. Kui E. Košljakov oli ise Eestist ära, siis lahendas kõiki nn Oleg Martovoi kuritegeliku ühenduse Loksa allharuga ehk nn Loksa grupeeringuga seotud probleeme ja küsimusi Aivar Tartu. Samuti vastutas Aivar Tartu nn Loksa grupeeringu rahaliste liikumiste eest (raamatupidamine) s.t, et tema kätte anti kuritegelikul teel saadud rahast kindel summa (üldjuhul 20% kuritegelikul teel saadud tulust), mida nn Loksa grupeeringu all või nendega koostööd tegevad kurjategijad oma ebaseadusliku tegevusega teenisid. Kokku kogutud kriminaaltulu viis Aivar Tartu otse E. Košljakovi kätte, millest omakorda 10% jäi nn Loksa grupeeringule ja 10% andis E. Košljakov edasi Sergey Martovoy vahendusel nn Oleg Martovoi kuritegeliku ühenduse kassasse. T. Solomatov (hüüdnimega Timohha) kuulus koos A. Tsoi ja Aivar Tartuga E. Košljakovi juhitud kuritegelikku ühendusse täpselt tuvastamata ajast, kuid vähemalt 2016.a septembrist. T. Solomatovi värbas kuritegeliku ühenduse liikmeks E. Košljakov, kes hakkas T. Solomatovit juba viimase vanglakaristuse kandmise ajal rahaliselt toetama ning kes vanglast vabanemise järel liituski täpselt tuvastamata ajal, kuid enne 2016.a septembrit E. Košljakovi juhitud nn Oleg Martovoi kuritegeliku ühenduse nn Loksa brigaadiga. T. Solomatov allus Loksa grupeeringus E. Košljakovile. Näiteks 2016.a alguses tekkis T. Solomatovil probleem aserbaidžaani grupeeringu liikmega, kuivõrd ta nö saatis ühe aserite grupeeringu liikme pikalt, mistõttu pidi T. Solomatovi põhjustatud konflikti asuma lahendama temast kuritegelikus ühenduses kõrgemal positsioonil paiknev E. Košljakov, kes lahendas konflikti aserite grupeeringu juhi R2ga, et vältida konflikti ja nö bezpredeli ehk korralagedust teiste grupeeringutega. T. Solomatovi ülesandeks oli E. Košljakovi juhitud nn brigaadis koordineerida narkootiliste ainete müüki, samuti lahendada tema alluvuses narkootikume müüvate isikute probleeme ja koguda kokku narkokuritegevusest saadud tulult nn kuritegeliku ühenduse ühisesse kassasse makstavad summad ja vajadusel seda hoida. T. 9 Solomatovi peamiseks ülesandeks ühenduses oli temast kuritegeliku ühenduse hierarhias allpool paiknevate nö „reameeste“ varustamine narkootiliste ainetega, kes omakorda vahendasid narkootilisi aineid nö barõgadele ehk tänavamüüjatele (sh üks T. Solomatovi alluvuses tegutsev nö reamees oli Albert „Alik“ Tsoi). Kui nn tänavamüüjad olid narkootilised ained maha müünud, siis läks müügist saadud kriminaaltulu esmalt nö reameestele, kes siis omakorda viisid müügist saadud tulu T. Solomatovi kätte. Juhul kui nö reameestel või ka tänavamüüjatel tekkisid probleemid kas siis omakeskis või ka mõne teise grupeeringu liikmetega, siis T. Solomatovil oli õigus vähetähtsaid probleeme lahendada iseseisvalt. Tõsisemate probleemide lahendamiseks pidi ta pöörduma E. Košljakovi poole ning viimane andis siis nõusoleku probleemi lahendamiseks mingil konkreetsel moel, keeldus sellest või vajadusel lahendas ise probleemi nö kõrgeimal tasemel. Albert Tsoi (hüüdnimega „Alik“) kuulus koos T. Solomatovi ja Aivar Tartuga E. Košljakovi juhitud kuritegelikku ühendusse täpselt tuvastamata ajast, kuid vähemalt 2016.a septembrist ning ta allus E. Košljakovi juhitud Loksa grupeeringus E. Košljakovi alluvuses tegutsevale T. Solomatovile. A. Tsoi peamiseks ülesandeks oli Loksa grupeeringus tegeleda narkootiliste ainete vahendamise ja käitlemise organiseerimisega T. Solomatovi heaks. Samuti oli tema vastutusel narkootiliste ainete tänavamüüjate tegevuse koordineerimine, sh ka Haapsalus, sh vajadusel nö kuritegeliku ühenduse nimel kaitse pakkumine (s.o „katuse pakkumine“). A. Tsoil oli õigus tema alluvuses olevate narkootikumide müüjate probleemide lahendamiseks vastu võtta otsuseid. Juhul kui A. Tsoi tekkinud probleemide lahendamisega hakkama ei saanud, tegelesid probleemidele lahenduste otsimisega vastavalt konflikti tõsidusele kas siis temast kuritegeliku ühenduse hierarhias vahetult kõrgemal paiknev T. Solomatov või viimasest omakorda kõrgemal paiknevad Aivar Tartu või E. Košljakov. O. Martovoi juhitud kuritegeliku ühenduse toimimine põhines ühenduse liikmete poolt omaks võetud kuritegeliku ühenduse kirjutamata reeglitel, mis põhinesid vangla subkultuurist tärganud nn ponjatie´del (nn „arusaamad“), milliseid reegleid järgisid ka teised Eesti Vabariigis tol ajahetkel tegutsenud kuritegelikud ühendused (nt AP, HD, AK, RS juhitud kuritegelikud ühendused, nn Kemerovo kuritegelik ühendus jt), mis võimaldasid vajadusel O. Martovoi kuritegelikul ühendusel ja selle liikmetel lahendada tõusetunud probleeme teiste kuritegelike ühenduste ja nende liikmetega samade põhimõtete ja reeglite najal, mis omakorda tagas ühtlasi O. Martovoi kuritegeliku ühenduse tegevuse püsivuse. Lisaks tagasid kehtestatud reeglid O. Martovoi kuritegelikus ühenduses alluvussuhted, korra ja ka seeläbi kuritegeliku ühenduse kestmise. Vastavalt nn kirjutamata reeglitele, kehtis O. Martovoi kuritegelikus ühenduses sisemine hierarhia, mille kohaselt ühendusse kuulunud madalamal astmel asunud liikmed pidid oma tegevuses juhinduma kuritegelikus ühenduses kõrgemal kohal asunud liikme juhistest ning otsustest. Kuritegelikus ühenduses kehtivate nn kirjutamata reeglite täitmist tagasid liikmete poolt aktsepteeritud sanktsioonid: eeskätt nn „trahvi maksmine“ mingi kindla rahasumma ulatuses, aga ka füüsiline karistamine, millistest kirjutamata reeglitest peeti ka ühenduse liikmete poolt vastuvaidlemata kinni. Vastavalt kirjutamata reeglitele pidi kuritegelikust ühendusest lahkuda sooviv isik maksma ise või tema eest pidi maksma kolmas isik nö lahkumis- või väljaastumistasu ehk otstupnõje, mis üldjuhul oli eelnevalt kokku lepitud. Seda pidi maksma nii sel juhul kui sooviti O. Martovoi kuritegelikust ühendusest lahkuda, ent seda pidi maksma ka 10 ühendusega liituda soovija. Lisaks kasutati Oleg Martovoi poolt juhitud kuritegelikus ühenduses vastavalt kehtivatele nn kirjutamata reeglitele kuritegeliku ühenduse püsivuse tagamiseks erinevaid konspiratsioonireegleid, vähendamaks ebaseadusliku tegevuse avastamist politsei poolt. Nn Oleg Martovoi kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud kriminaaltulu teenimise eesmärgil nii majanduskuritegude toimepanemisele (

§ 375

lg 1 – alkoholi ebaseaduslik käitlemine) kui ka rahvatervisevastaste kuritegude toimepanemisele (

§ 184

– suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine).

§ 375

lg 1 järgi mõisteti Oleg Martovoi ja Aleksei Karpov süüdi käitlemiseks mittelubatud alkoholi suures koguses ebaseaduslikus käitlemises (maksumärgiga märgistamata alkoholi edasitoimetamine) ühiselt ja kooskõlastatult Marko Süvaoja ja F2ga. Oleg Martovoi kuritegelik ühendus kasutas alkoholi käitlemiseks Eesti Vabariigis oma tegevuse näiliselt legaalsena hoidmiseks Aleksei Karpoviga seotud äriühingut OÜ X (registrikood XXXXXXXX), mille tegevuses osales varjatult ka Oleg Martovoi ise. Oleg Martovoi huvisid hakkas OÜ X tegevuses esindama tema elukaaslane Q. Pärast

1. märtsil 2013.a-l Q vormistamist OÜ X omanikeringi, kanti vastavalt Oleg Martovoi juhistele OÜ X kontole viie sularaha sissemaksena (a 5000 eurot) kokku 25 000 eurot. Tuvastamata ajahetkel andis Oleg Martovoi 2016.a-l A. Karpovile korralduse leida võimalus OÜ X kaudu alkoholi ebaseaduslikult käitlemiseks. Oleg Martovoil oli võimalik F2 abil siseneda Rootsi Kuningriigis illegaalsele alkoholiturule, kuna F2-l on Rootsis türklastest, serblastest ja albaanlastest tuttavad, kes tegelevad alkoholi nö mustal turul müümisega. F2 ülesandeks sai Rootsi toimetatava alkoholi vastuvõtmine ja ladustamine selleks renditud laos ning müümine Rootsi Kuningriigis elavatele türklastele, serblastele ja/või albaanlastele, kel oleks võimalik ilma nõutavate aktsiisimärkideta alkoholi väikepoodides nö mustalt müüa, ning teenitud kriminaaltulu toimetamine Eesti Vabariiki. A. Karpovi rolliks oli mõelda välja alkoholibränd, mida Rootsis turustada, ja organiseerida selle tootmine Viljandis C OÜ-s, ning samuti oli A. Karpovi ülesandeks tutvustada Oleg Martovoid Läti Vabariigis tegutsevatele isikutele, kel oleks võimalus saata Läti Vabariigi aktsiisilaost alkohol transiidiga Rootsi kaudu teise aktsiisilattu Belgiasse. M. Süvaoja roll oli saata Oleg Martovoid ja osaleda vajalikel kohtumistel koostööpartneritega ja osaleda raha maksmistel. Vastavalt plaanile edastas A. Karpov seejärel Viljandis OÜ-s C toodetud viina ametlike dokumentidega Läti Vabariigi aktsiisilattu, misjärel maksid Oleg Martovoi ja M. Süvaoja, Eesti-Läti piiril Iklas täpselt tuvastamata Andrise-nimelisele Lätis resideeruvale isikule, et alkohol toimetataks edasi Läti aktsiisilaost Rootsi Kuningriiki. Vajadusel maksis Läti kontaktidele raha ka A. Karpov ise. Alkoholi ebaseaduslikus käitlemises oli juhtroll Oleg Martovoil. Nad käitlesid ebaseaduslikult suures koguses alkoholi täpselt tuvastamata ajast, ent vähemalt alates 2017.a algusest kuni 2017.a suve lõpuni. Saadud kriminaaltulu toimetas F2 kuni enda kinnipidamiseni Rootsi Kuningriigist Eesti Vabariiki, kus tulu jaotati Eestis Oleg Martovoi, A. Karpovi ja F2 vahel.
2. a alguse episood: 11 A. Karpov toimetas Oleg Martovoiga kooskõlastatult, tuvastamata ajal, kuid pärast
3. jaanuari 2017.a Viljandimaal, Viljandi vallas XXX külas XXX asuvast C OÜ aktsiisilaost vähemalt 9180 pudelit Stoletoff Classic Vodka 40% viina seni kohtueelse menetluse käigus kindlaks tegemata Läti Vabariigis asuvasse aktsiisilattu, eesmärgiga toimetada see läbi Läti Vabariigi edasi turustamiseks Rootsi Kuningriiki.
4. jaanuaril
5. a sõlmis A. Karpov X OÜ esindajana müügilepingu (23/01/17-1) Slovakkia Vabariigi ettevõttega Y s.r.o., mille kohaselt ostab too firma X OÜlt Stoletoff Vodka 1l viina hinnaga 1 euro pudeli eest. Samal päeval koostas X OÜ arve nr 1, mille kohaselt nimetatud Slovakkia firma ostab Vodka Stoletoff 100cl, 40% viina kokku 9180 pudelit, tasudes X OÜle 9180 eurot. 27 jaanuaril 2017 kandis kõnealune Slovakkia firma X OÜ-le eelnimetatud arve alusel 5300 eurot. Tegelikkuses oli 9180 pudeli kõnealuse viina saaja Lätis asuv aktsiisiladu, mille kaudu transporditi see alkoholi kogus edasi Rootsi Kuningriiki, eesmärgiga see seal turustada. Seejärel, tuvastamata ajal, korraldas A. Karpov kooskõlastatult Oleg Martovoiga eelmärgitud viinapudelite transpordi kindlaks tegemata aktsiisilattu Läti Vabariiki. Seejärel vormistas kõnealuse alkoholipartii transpordiks vajalikku dokumentatsiooni ette Slovakkia Vabariigi ettevõtte Y s.r.o., mille kohaselt pidid 9180 pudelit Stoletoff Classic Vodka 40% viina Läti Vabariigis asuvast seni tuvastamata aktsiisilaost edasi liikuma Belgia Kuningriigis asuvasse aktsiisilattu. Tegelikkuses lisati nimetatud alkoholikoorma juurde Slovakkia Vabariigi ettevõtte Y s.r.o. poolt lisaks teisi kaupu, mida kasutades oli võimalik eri riikide õiguskaitseorganitele selgitada, miks alkoholikoorem, mis liigub Belgiasse läbi Rootsi. Pärast seda, kui 9180 pudelit viina oli toimetatud Rootsi, võttis kõnealuse salaalkoholi koorma veokijuht ühendust F2ga. Tema ülesanne oli salaalkoholi edasi vahendamine Rootsis alaliselt elava Z kaudu kriminaalmenetluses tuvastamata isikutele. Samuti aitas Z leida Rootsis salaalkoholi ladustamiseks sobiliku laoruumi. Oma ülesande täitmiseks sai F2 enne ärasõitu Eestist Oleg Martovoilt kaasa sularaha nii Rootsi sõitmiseks kui ka kohapeal vajalike kulutuste katmiseks. Pärast 9180 pudeli salaviina ladustamist varem valmis renditud laoruumi, müüs F2 Rootsis selle erinevatel aegadel ja vastavalt tellimustele Z kaudu tuvastamata isikutele. Pärast igat müügitehingut viis F2 alkoholimüügist saadud raha Oleg Martovoi kätte, kes jagas järgi jäänud sularaha enda, Aleksei Karpovi ja F2 vahel. Raha jagamine toimus
6. märtsil 2017.a X OÜ Tallinna kontoris, kus jagati 64 000 Rootsi krooni. 2017.a kevadine episood: A. Karpov organiseeris Oleg Martovoiga kooskõlastatult enne
7. märtsi 2017.a Viljandimaal, Viljandi vallas XXX külas XXX asuvasse C OÜ aktsiisilattu vähemalt 17 alust (kokku 9180 pudelit) 40% Stoletoff Classic Vodka viina partiinumbriga SV281116/4, eesmärgiga toimetada see Läti Vabariigist edasi turustamiseks Rootsi Kuningriiki. Oleg Martovoi sõitis M. Süvaojaga
8. märtsil 2017.a-l Eesti-Läti Ikla piiripunkti, kus autoparklas kohtus Oleg Martovoi C-ga. Kohtumine oli vajalik, et organiseerida ning lahendada kõik vajalikud küsimused kõnealuse salaalkoholipartii osas, sealhulgas ka rahaga seotud küsimused. 12 Järgmisel päeval, so
9. märtsil 2017.a sisenes XXX külas XXX asuvasse C OÜ aktsiisilattu veoauto DAF, Läti Vabariigi reg-nr XXXXX koos haagisega, misjärel esitati C OÜle Euroopa ühenduse saateleht numbriga 17EE4000EEA0000032480, mille kohaselt pidi 17-l alusel olev 40% Stoletoff Classic Vodka viin minema C OÜst Läti Vabariigis, Riias asuvasse ettevõttesse G SIA. Alkoholiveo korraldajaks oli X OÜ ning alkoholikoorma saajaks Slovakkia Vabariigi ettevõtte Y s.r.o. Samal päeval, so
10. märtsil
11. a pärast alkoholikoorma laadimist veoautole ja haagisele, alustas veoauto sõitmist Läti Vabariiki.
12. aprillil 2017.a korraldas A. Karpov kooskõlastatult Oleg Martovoiga kõnealuse salaalkoholi veo Läti Vabariigis registreeritud ettevõtte D SIA kaudu Rootsi Kuningriiki. Samal päeval koostatud rahvusvahelise kaubaveo saatelehe järgi oli selle alkoholikoorma vedajaks Läti Vabariigi ettevõtte SIA K. Kõnealuse salaalkoholipartii transpordi ja muude korralduslike küsimuste eest tasus Oleg Martovoi eelnevalt C-le. Rootsi Kuningriigis toimetati kõnealune salaalkohol F2 teadmisel Z kaudu varem alkoholi ladustamiseks renditud laoruumi nr 3011 XXX rajatises aadressil XXX. Lisaks oli A. Karpovile teada, et kõnealuse salaalkoholipartii jaoks on SIA K koostanud dokumentatsiooni, mille kohaselt alkoholipartii numbriga SV281116/4 liigub legaalselt läbi Belgia Kuningriigis asuva aktsiisilao PSA X Hongkongis registreeritud ettevõttesse S.
13. aprillil 2017.a-l sõitis Eesti Vabariigist Rootsi Kuningriiki Oleg Martovoiga kooskõlastatult F2, kes pidi kohapeal edasi tegelema A. Karpovi ja Oleg Martovoi poolt sinna organiseeritud salaalkoholipartiiga. F2 ülesandeks oli salaalkoholipartii vahendamine Z kaudu kriminaalmenetluses tuvastamata isikutele. Oma ülesande täitmiseks sai F2 enne ärasõitu Eestist Oleg Martovoi´lt kaasa sularaha nii Rootsi Kuningriiki sõitmiseks kui ka kohapeal vajalike kulutuste katmiseks.
14. aprillil 2017.a peeti Rootsi Kuningriigi maksu- ja tolliametnike poolt salaviina vedav veoauto kinni. Veoki juht E esitas maksu- ja tolliametnikele Läti ettevõtte SIA K poolt ettevalmistatud dokumentatsiooni. Ametnikud kontrollisid neid dokumente, mille tulemusena selgus, et E esitas võltsitud dokumendid, mistõttu see alkoholipartii konfiskeeriti Rootsi ametivõimude poolt. Nn 2017.a augustikuine episood: Kooskõlastatult Oleg Martovoiga ostis A. Karpov
15. juulil 2017 Valgevene Vabariigi ettevõttelt ÜOÜ M piirituse-viina tehasest – „Akvadiv“ 12324 pudelit „Akvadiv De Luxe“ 40% viina maksumusega 15 158,52 eurot. See alkohol jõudis Eesti Vabariiki
16. juulil 2017 Lennujaama piiripunkti. A. Karpov teatas samal päeval Oleg Martovoile, et alkohol on Valgevenest Eestisse jõudnud ja selle vabastamiseks tollist on vaja maksta 3100 eurot.
17. juulil 2017.a-l tegi A. Karpov X OÜ pangakontole sularaha sissemakse 4 500 eurot, millest 3030 eurot kandis ta Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole selgitusega „Maksu Ettemaks“. Samal päeval toimetas A. Karpov Oleg Martovoiga kooskõlastatult Viljandis asuvasse C OÜ aktsiisilattu 12 322 liitrit „Akvadiv De Lux“ viina, alkoholisisaldusega 40%.
18. augustil 2017.a-l organiseeris A. Karpov Oleg Martovoiga kooskõlastatult Viljandist C OÜ aktsiisilaost 12 322 liitri „Akvadiv De Lux“ viina Eestist Lätti. Saatelehele, millega see alkoholipartii C OÜ aktsiisilaost välja saadeti, oli alkoholi saajaks märgitud Läti Vabariigi ettevõte O SIA, kauba saatjaks OÜ 13 C. Alkoholi transportimiseks kasutati veokit DAF (Läti Vabariigi reg.nr XXXXXX) koos haagisega (Läti Vabariigi reg.nr XXXXX). Samal päeval, so
19. augustil 2017.a ületas see veok alkoholikoormaga Valgas Eesti riigipiiri ning jätkas teekonda Lätis.
20. augustil 2017.a esitati Läti Vabariigis Euroopa ühenduse saateleht numbriga 17LV00020721183875, mille kohaselt kasutatakse 12 324 liitri „Akvadiv De Lux“ viina alkoholisisaldusega 40%, transportimiseks Läti Vabariigi ettevõttele SIA O eelmärgitud veokit koos haagisega. Kauba saajaks oli saatelehele märgitud Türgi Vabariigi ettevõtte D, S, XXX,XXX, XXXXX; kauba saatjaks/eksportijaks oli märgitud X OÜ. Deklareerijaks/esindajaks oli saatelehele märgitud Läti ettevõtte O SIA.
21. augustil 2017.a-l sisenes kõnealune veok Ikla piiripunkti kaudu Eesti Vabariiki ja sõitis mööda Tallinna D-terminali, kus sõitis laevaga Rootsi Kuningriiki. Samal laeval sõitis Rootsi ka F
23. augustil 2017.a-l jõudis veok Rootsi ilma kohapeal aktsiisi ja käibemaksu tasumata.
24. augustil 2017.a-l peeti Rootsi maksu- ja tolliametnike poolt kõnealune veok koos selle haagises olnud alkoholipartiiga kinni. Lisaks peeti kinni ka sõiduki juures viibinud isikud – F2, N, F, A ning H (veokijuht). Eeltoodu põhjal alustas Rootsi Kuningriigi maksu- ja tolliamet kriminaalmenetlust alkoholi ebaseadusliku käitlemise tunnustel ning kõik eelpool nimetatud isikud vahistati kriminaalmenetluse läbiviimise huvides Rootsi Kuningriigis, misjärel mõisteti seal ka süüdi.

§ 420

lg 1 järgi on Timofei Solomatov mõistetud süüdi selles, et tema omandas eeluurimisel tuvastamata kohas, isikult ja ajal, kuid enne

1. märtsi 2018.a-l käsitöönduslikult valmistatud tulirelva helisummuti, mida ta hoidis ebaseaduslikult XXX enda elukoha juurde kuuluvas ja tema kasutuses olevas garaažis kuni
2. märtsini 2018.a kella 18.30, mil see läbiotsimisel leiti ja ära võeti. Alaliselt Eesti Vabariigis elaval T. Solomatovil puudus Relvaseaduse § 34 lg-st 2 nõutav luba tulirelva helisummuti käitlemiseks.

§ 184

lg 1 järgi on Timofei Solomatov mõistetud selles, et tema omandas täpselt tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid enne

1. märtsi 2018.a kokku suures koguses erinevaid narkootilisi aineid: narkootilise aine metamfetamiini sisaldusega aine tükke massiga vähemalt 1,03 grammi (metamfetamiini puhtal kujul vähemalt 0,43 grammi) ja narkootilise aine kokaiini sisaldusega pulbrit kokku massiga vähemalt 44,83 grammi (kokaiini puhtal kujul vähemalt 25,58 grammi), s.o kokku erinevaid narkootilisi aineid koguses, millest piisaks narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Osa narkootilisest ainest hoidis ta enda kasutuses olevas korteris XXX kuni
2. märtsini 2018.a kella 16.25-ni, mil läbiotsimise käigus leiti ja võeti politseitöötajate poolt elutoa ripplae pealt ära kaks sinist värvi üksteise sees olevat kummikinnast, mille sees oli omakorda erinevates kilepakendites narkootilist ainet kokaiini sisaldav pulber massiga 19,77 grammi (kokaiini puhtal kujul 16,4 grammi), ning esikus rippunudmusta värvi vesti taskust leiti ja võeti ära kaks soonsulguriga kilekotti, mille sees oli narkootilist ainet metamfetamiini sisaldavad aine tükid massiga 1,03 grammi (metamfetamiini puhtal kujul 0,43 grammi). Ülejäänud osa eelnevalt ebaseaduslikult omandatud narkootilisest ainest hoidis ta enda kasutuses olevas ruumis XXX kuni
3. märtsini 2018.a kella 19.50-ni, mil eelpool nimetatud aadressil olevas ruumis teostatud läbiotsimise käigus leiti ja võeti politseitöötajate poolt ruumi keskel asuva riiuli peal oleva mannekeeni seest ära üks suurem soonsulguriga kilekott, mille sees oli 14 omakorda viis soonsulguriga kilekotti, mille sees oli narkootilist ainet kokaiini sisaldav pulber massiga 25,06 grammi (kokaiini puhtal kujul 9,18 grammi).

§ 345lg 1 järgi mõisteti T.

Solomatov süüdi selles, et tema esitas 15. veebruaril 2018.a-l Maanteeametile sõiduauto Volkswagen Passat registreerimismärgiga XXXXXX võltsitud müügilepingu ja N poolt koostatud volituse, eesmärgiga registreerida see sõiduauto Eesti Vabariigi Maanteeameti Liiklusregistrisse. Registreerides sõiduki omanikuna T. Solomatovi ema N ja ennast sõiduki kasutajaks, oli eesmärgiks saada endale ja N-le seaduslik alus nimetatud sõiduauto kasutamiseks, ent ühtlasi ka seaduslik alus N-le selle käsutamiseks. Pärast seda omistati sõiduautole uus Eesti Vabariigi registreerimisnumber XXXXX ning sõiduki omanikuna kanti sisse N ja kasutajana Timofei Solomatov. Nii tekkis T. Solomatovil ja tema emal võimalus eelpool nimetatud sõiduautot Eestis kasutada ning käsutada. Oleg Martovoi ja Eduard Košljakovi õigeksmõistmist

§ 202lg 1 p 1,3 järgi ei vaidlustata.

Oleg Martovoile oli esitatud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla

§ 121

lg 1 järgi selles, et tema lõi 2016.a oktoobris, täpselt tuvastamata kuupäeval, kuid enne

1. oktoobrit 2016.a, Tallinnas XXX asuvas X OÜ kontoriruumide koridoris Õ tööküsimuste arutelu käigus tekkinud sõnavahetuse järgselt, vähemalt ühel korral selja tagant rusikaga pea piirkonda, mille tulemusena sai vigastada Õi vasak silm (silma ümbrusesse tuli hematoom) ja ta tundis löögi tagajärjel füüsilist valu. Lisaks lõi Oleg Martovoi kannatanut korduvalt käte ja jalgadega erinevatesse kehapiirkondadesse ja nii intensiivselt, et Oleg Martovoil tuvastati Põhja-Eesti Regionaalhaiglas
2. oktoobri 2016.a läbivaatuse käigus vasakul labakäel tömptrauma, s.o vasaku labakäe II MCluu dist.diafüüsi subkapitaalne vähese dislokatsiooniga põikimurd ja I MC luu baasise osteosüntees kahe kruviga, mille ravimiseks asetati Oleg Martovoi vasakule käele haiglas kipslahas, mis eemaldati alles
3. novembril 2016.a täiendava läbivaatuse käigus. Maakohus mõistis Oleg Martovoi

121 lg 1 järgi õigeks. Kohus leidis kokkuvõtlikult, et kuna kogutud tõendite kohaselt ei tekkinud kannatanule kehavigastusi ning ta enda sõnade kohaselt ei tundnud ka valu, ning pole tõendeid, mis kinnitaks vastupidist, siis tuleb Oleg Martovoi Õ kehalises väärkohtlemises õigeks mõista. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava Oleg Martovoi kaitsja adv. K. Nersesjan taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist O. Martovoi süüdimõistmises ja tema õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub kaitsja jätta riigi kanda. Samuti taotleb kaitsja kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamist ja apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist. Kaitsja hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluliselt menetlusõigust. Süüdistatava süüditunnistamine ei rajane lubatavatel ja usaldusväärsetel tõenditel. Tõendite analüüsimata jätmine ja tõendite vahel tekkinud vastuolude mittekõrvaldamine viis O. Martovoi põhjendamatu süüditunnistamiseni. Täpsemalt põhjendab kaitsja oma seisukohti järgmiselt. 15 Esmalt rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses seeläbi, et ei analüüsinud kaitsja seisukohti, et tegemist on kahe erineva kriminaalasjaga. Lisaks, kohtus uuritud tõendid ei kinnita, et O. Martovoi on seotud väidetava Loksa grupeeringuga ja narkokuritegude toimepanemisega. O. Martovoi rääkis ristküsitlemisel, et E. Košljakov on tema venna parim sõber, põhimõtteliselt nad üldse ei suhelnud, väljaarvatud 2016 – 2017, või juhuslikel kohtumistel, kui Eduard oli koos tema vennaga. Kaitsja küsimusele, millest te suhtlesite tol perioodil, vastas süüdistatav, et algul X matused, pärast X-le mälestusmärgi paigaldamine. Ka kohtule esitatud jälitustoimingu protokollid ei kinnita, et O. Martovoi ja E. Košljakov oleks suhelnud nendele esitatud süüdistuses nimetatud kuritegude puhul. Pole tõendeid, mille alusel väita, et O. Martovoi ja E. Košljakovi tegevus oli suunatud

§ 184järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisele.

Lisaks O. Martovoi ei ole kunagi suhelnud ega tundnud T. Solomatovit, Albert Tsoid, Aivar Tartut. Kaitsjas tekitab küsimusi, mis põhjusel luges kohus süüdistatavate ütlused ebausaldusväärseteks ja millised vastuolud on nende ütlustes. Nii on ka O. Martovoile esitatud süüdistus

§ 256lg 1 järgi tõendamata.

O. Martovoile esitatud süüdistuses ei ole lahti kirjutatud kuritegeliku ühenduse tunnuseid, sh rollide jaotust, mida on vaja tõendada. Alusetu on süüdistuse väide nagu oleks Oleg Martovoi ja E. Košljakovi juhitud kuritegelik ühendus moodustunud Oleg Martovoi ja Sergey Martovoy poolt

1. a alguses loodud nö grupeeringu baasil, tehes seda X teadmisel ja toetusel. Maakohus leidis, et jälitustoimingute protokollidega on tuvastatud just nimelt kuritegeliku ühenduse struktuur, mh O. Martovoi tegelemine salaalkoholi käitlemisega. Kaitsja sellega ei nõustu. Kohus viitas korduvalt pealtkuulamisele, mis teostati Tallinnas XXX E. Košljakovi korteris. Kaitsja rõhutab, et need jälitustoimingute protokollid ei puuduta O. Martovoid, tema ei ole teiste isikute vestlustega seotud. Järgnevalt tsiteerib kaitsja apellatsioonis kohtu järeldusi, millised rajanevad maakohtus uuritud konkreetsete tõenditele – telefonivestlused, pealtkuulamised, nende vestluste osas süüdistatava poolt kohtus antud selgitused. Samuti ei ole kaitsja nõus, et kriminaalasjas on kolm tunnistajat muudetud nende turvalisuse tagamiseks anonüümseks. Kaitsja hinnangul ei ole anonüümsete tunnistajate ütlused lubatavaks tõendiks. Kaitsja kordab maakohtus väljaöeldud seisukohta, et anonüümsust kasutati mitte tunnistaja julgeoleku tagamiseks, vaid see tulenes soovist väärata tõendite vahenditut uurimist. Kaitsja küsimusel vastas anonüümne tunnistaja Ü, et ta ei karda täna kedagi ega midagi (
2. novembri 2019.a kohtuistungi protokoll). Lisaks kahtlust tekitab, mis põhjusel Ü mäletab asjaolusid, mis olid toimepandud aastal 1990, kuid ei mäleta, kas ta on toime pannud kuritegusid nn grupeeringuga alates aastast
3. Teiseks, kohus ei hinnanud, mil määral on süüdistatavate õigusvastane tegevus tõendatud teiste asjas kogutud tõenditega ning kuidas nendega haakuvad anonüümsete tunnistajate ütlused, vaid piirdus tõdemusega, et anonüümsete tunnistajate ütlused riimuvad nii jälitusprotokollides salvestatu kui ka muude tunnistajate ütlustega. Kaitsja kahtleb ka R tunnistaja staatuses, sest tõendamiseseme asjaolusid ta ei tea. Asjaolu, et süüdistatav võis kasutada vangla slängi, ei tee veel temast kuritegeliku ühenduse liidrit ning selliste väljendite kasutamine ei viita kuritegeliku ühenduse struktuurile. Tunnistaja F2 keeldus
4. oktoobril 2019.a kohtuistungil ütlusi andmast, kohus avaldas KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel tema ülekuulamisprotokollid. Kohus ei küsinud tunnistajalt, kas tal on õiguslik alus ütluste andmisest keeldumiseks või mitte. Kaitsja 16 leiab, et kohus ei tohtinud KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel F2 ütlusi avaldada, sest F2-l ei olnud õiguslikku alust ütluste andmisest keeldumiseks. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust ning see tõi kaasa ebaseadusliku kohtuotsuse. Riigikohus on leidnud, et kui isikul ei ole õiguslikku alust ütluste andmisest keelduda, ei anna tema kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi. Nimelt on Riigikohus leidnud, et tunnistaja hirm süüdistatavate ees ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (RKKKo 3-11-89-12, p 12). Riigikohus selgitas, et kuna ütluste andmisest keeldumine on selle isiku subjektiivne otsustus, lasub keeldumise korral riigil kohustus kasutada kõiki meetmeid, saavutamaks siiski tunnistaja küsitlemise võimalikkus. Riigikohtu otsuse kohaselt tulenevad tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise piirangud KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibist ning ausa kohtumenetluse põhimõttest tulenevast süüdistatava õigusest küsitleda süüdistuse tunnistajaid. Kohus ei kontrollinud, kas F2-l oli õigus ütluste andmisest keelduda või mitte. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et ütluste avaldamine oli lubatav ja õigustatud, siis on ülekuulamise protokollides kajastatud kaitsja hinnangul mitte F2 ütlused, vaid uurija Karaulovi järeldused, mis ei vasta F2 poolt öeldule. Protokollidest on näha, kuidas uurija Karaulov survet avaldas ja tegi endale sobivad järeldused. Kaitsja tsiteerib ka Riigikohtu seisukohti otsustest 3-1-1-57-09 ja 1-16-6452 ja leiab nendele toetudes, et tõendid selle kohta, et eksisteeris kuritegelik ühendus, puuduvad. Oleg Martovoi süüdimõistmise osas

§ 375lg 1 järgi märgib apellant järgmist.

Esiteks rõhutab kaitsja, et süüdistuses mainis prokuratuur lakooniliselt, et käitlemiseks mittelubatud alkoholi suures koguses ebaseadusliku käitlemisega (maksumärgiga märgistamata alkoholi edasitoimetamisega) panid O. Martovoi, A. Karpov, M. Süvaoja ja F2 ühiselt ja kooskõlastatult toime

§ 375lg 1.

Apellant leiab, et riigiprokurör väljus süüdistatavale esitatud süüdistuse piiridest ja rikkus seega süüdistatava kaitseõigust, kui esitas esmakordselt vaidluste istungil uusi väiteid – näiteks aktsiisi maksmine ajutises aktsiisivabastuses veetavalt aktsiisikaubalt. Süüdistusaktis puudub O. Martovoile tehtav õiguslik etteheide. Riiklik süüdistaja osutas nendele asjaoludele esmakordselt vaid oma süüdistuskõnes. Järgnevalt tsiteerib kaitsja maakohtu seisukohta ATKEAS § 24 lg 2 rikkumise osas. Kaitsja märgib, et süüdistuses ei ole ATKEAS § 24 lg-t 2 käsitletud. Järgnevalt selgitab kaitsja, et kui vaidlusalune alkohol saadeti Läti aktsiisilattu, siis vabanes süüdistatav kohustusest Eestis aktsiisi maksmisest. Apellant on seisukohal, et Eesti õiguse alusel O. Martovoi vastutusele võtmine ei ole võimalik, kuna ATKEAS § 24 lg 1 kohaselt tekib aktsiisi maksmise kohustus aktsiisikauba tarbimisse lubamisel. Kaitsja märgib, et M. Süvaoja ei ole kuidagi seotud X OÜ-ga ega alkoholiäriga, tõendid selle kohta puuduvad. Alkoholiäriga olid seotud vaid 2 süüdistuses nimetatud isikut, so Oleg Martovoi ja Aleksei Karpov. M. Süvaoja, olles O. Martovoi sõber, nõustus aitama. Kohtus ülekuulatud ja X-ga seotud töötajad, so Aleksei Karpov, I, U, Õ kinnitasid, et Marko Süvaoja ei olnud kuidagi X OÜ-ga seotud olnud. Mainimata ei saa jätta, et riiklik süüdistaja on ise nimetanud Õ pikaajaliselt alkoholiäris töötanud isikuks, kes tegeles sama äriga ka X-s (10. oktoobri 2019.a kohtuistungi protokoll, Õ ülekuulamine). 17 Kolmandaks, selleks, et esitada süüdistust kuritegeliku ühenduse huvides toime pandud alkoholi ebaseaduslikus käitlemises, peab ühenduses olema vähemalt 3 isikut. Alkoholiäriga oli seotud vaid 2 inimest, so Oleg Martovoi ja Aleksei Karpov. Esitamaks süüdistust kuritegeliku ühenduse huvides toime pandud alkoholi ebaseaduslikus käitlemises ning selleks, et oleks täidetud

§ 255

koosseis, oligi kaasatud kolmas isik, ehk Marko Süvaoja (Riigiprokuratuur etteruttavalt sõlmis kohtueelses menetluses kokkuleppe). Tõendid, et M. Süvaoja on seotud alkoholiäriga, esitatud ei ole. Kahe isiku puhul ei saa kunagi olla tegemist kuritegeliku ühendusega. Kaitsja rõhutab, et sedavõrd raske kuriteo etteheitmine süüdistatavale ei saa rajaneda süüdistusele, mis defineerib ja kirjeldab süüdistust vaid paljasõnaliselt. Neljandaks, Riigikohus on eespool mainitud otsuses rõhutanud, et tuvastada tuleb, et ühendus, sisemine striktuur, kuhu isik kuritegude toimepanemise eesmärgil kuulub, kujutab endast ohtu avalikule julgeolekule, vaid sellisel juhul saab rääkida kuritegelikust ühendusest

-i tähenduses. O. Martovoile on esitatud süüdistus 3 alkoholi väidetava ebaseadusliku käitlemise episoodides. Kaitsja hinnangul need 3 tegu vaevalt kujutavad ohtu avalikule julgeolekule ja Eesti riigile. Kohtuotsuses ja süüdistusaktis nimetatud isikuid, so Z ega E, ei ole kriminaalasjas üle kuulatud. Teise episoodi puhul on süüdistusaktis märgitud, et /.../ E on alkoholipartii nr SV281116/4 veo kohta esitanud võltsitud dokumendid, mistõttu eelnimetatud alkoholipartii konfiskeeriti Rootsi Kuningriigi ametivõimude poolt. Harju Maakohus on aga jätnud arvestamata, et antud arestitud alkoholipartii oli Eile tagastatud (kaitsja esitas vastava tõendi). Mis puudutab kolmandat alkoholipartiid, mis oli kinni peetud Rootsi Kuningriigis, siis pole kohtuotsusest arusaadav O. Martovoi seotus sellega. Rootsi Kuningriigi maksuja tolliametnike poolt peeti kinni sõiduki juures viibinud isikud- F2, N, F, A ning Ä, kes nendest isikutest oli üle kuulatud, oli F2. Kohtuotsuse lk-l 28 märgib kohus, et tunnistaja F2 keeldus 16. oktoobril 2019.a kohtuistungil ütlusi andmast, kohus avaldas KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel F2 ülekuulamisprotokollid. Kaitsja hinnangul poleks kohus tohtinud seda teha, selliselt rikkus kohus oluliselt menetlusõigust ning see tõi kaasa ebaseaduslikku kohtuotsuse. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et O. Martovoile esitatud süüdistus

§ 375lg 1 järgi on tõendamata.

Konfiskeerimist vaidlustab kaitsja järgmistel põhjendustel. Apellant märgib, et nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses on O. Martovoi kinnitanud, et arestitud raha summas 155 euro kuulub talle, 2250 eurot kuulub Q-le. Kohtuistungil selgitas O. Martovoi, et arestitud kuldkett koos ristiga kuulub talle, ta lasi selle kullasepal valmistada, tegemist on tema jaoks ususümboliga ning on tugeva emotsionaalse tähendusega. Esiteks,

1. novembril 2019.a andis tunnistaja J ütlusi, et Oleg Martovoi on tema endine abikaasa. Olegiga tutvus ta 1986.a ja abiellus 1987.a. Kui ta abielus Olegiga, siis oli Olegil kaelas väike rist. Hiljem ta ostis mündid ja tegi risti ning hakkas seda kandma pärast oma ristimist. Risti koos kuldketiga nägi ta Olegi kaelas 1997 või
2. Oleg ristis ennast, kui ta oli 33aastane. Kuldkett ristiga on usulise väärtusega, see on omandatud mitukümmend aastat tagasi (selle kohta esitas kaitsja ka O. Martovoi foto koos kuupäevaga) ja puudub mõistlik põhjendus, miks seostada sellel ajal omandatud vara kriminaalmenetluse objektiks oleva kuriteoga. 18 Järgnevalt märgib kaitsja, et maakohus tugines vara konfiskeerimise otsustamisel vaatlusprotokollidele. Apellant leiab, et varalist seisundit kajastav vaatlusprotokoll ei ole tõend KrMS § 63 mõistes. Tegemist on menetleja hinnanguga ja ei saa olla tõendiks isiku vara, sissetulekute ja väljaminekute kohta. Kohtuotsuses puudub igasugune algandmete analüüs, mille alusel kohus jõudis järeldusele, et Oleg Martovoil ja Q-l kui leibkonnal esines perioodil
3. jaanuar 2015 kuni
4. märts 2018 elatustaseme erinevus kokku summas 40 314,03 eurot. Kohtuotsuses puudub tõendite analüüs ja kohtuotsus on vara konfiskeerimise osas on põhistama, tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (KrMS § 339 lg 2). Kõnealused vaatlusprokollid ei ole kontrollitavad ning ei ole võimalik protokollis toodud väidete paikapidavust hinnata. Algandmete puudumise tõttu ei ole võimalik kontrollida leibkonna sissetulekuid, tulusid, kulusid ja võrrelda neid eesmärgil tuvastada elatustaseme erinevus, mistõttu ei ole võimalik kohaldada laiendatud konfiskeerimise asendamist. Lisaks leiab kohus, et O. Martovoilt menetluskulude täies ulatuses väljamõistmisega rikkus kohus kehtivat kohtupraktikat. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik. Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse (RKKKo 1-19-4422 p 29). Käesolevas kriminaalasjas mõistis Harju Maakohus

§ 121lg 1 ja § 202 lg 1 p 1, 3 järgi O.

Martovoi õigeks, seega pidi ka menetluskulud jätma osaliselt riigi kanda. Süüdistatav Oleg Martovoi ise teatab, et täiendab kaitsja apellatsiooni ainult konfiskeerimisega seotud küsimustes. Ta ei nõustu sellega, et maakohus konfiskeeris temalt kuldketi koos ristikujulise ripatsiga. Nende ehete soetamise kohta andis kohtus ütlusi tunnistaja J, kellega ta oli abielus ajal, kui need soetati. Tunnistaja ütlused on kooskõlas süüdistatava ütlustega, mis ta andis kohtueelsel uurimisel. Ka esitas ta kohtule fotod, millistelt paistab, et kett ja ripats olid olemas juba 1997-1999.a. Lisaks ei mõista süüdistatav, kuidas saab konfiskeerida raha, mida pole olemas. Temalt võeti ära kinnipidamisel sularaha 155 eurot. 2250 eurot aga leiti XXX korterist läbiotsimisel. Korter kuulub Q-le. Süüdistatav ei ole rahul sellega, et maakohus on kõik tema seletused konfiskeeritud vara kohta lugenud paljasõnalisteks ja öelnud, et tema ei ole esitanud ühtegi tõendit oma ütluste kinnituseks. Sõiduauto BMW 330XD reg-nr XXXXXX on soetatud Q poolt 2013.a septembris. Ta on ka kohtus andnud ütlusi sõiduauto soetamise kohta, kuid kohus ajas otsuses kõik segamini. See sõiduk ei ole Q vastutaval hoiul, vaid politseis. O. Martovoi märgib, et kuna tal endal ei olnud siklikku sõiduautot, oli tal Q-ga kokkulepe tema sõiduauto kasutamiseks sel ajal, kui ta ise ei kasutanud. Lisaks ei nõustu apellant väitega, et XXX korter oli soetatud kriminaaltulu eest. O. Martovoi ei saa aru, miks see kriminaaltulu oli ainult 72000 eurot. Korter oli ostetud 84000 euro eest ja 1000 eurot maksis Q ise, ülejäänud raha laenas ta 7 erinevalt isikult, kes kõik olid tunnistajatena ka kohtus üle kuulatud. Pärast vana korteri müümist, maksis Q võlad ära. Kohus ei uskunud ka seda, et Qt abistas finantsiliselt tema ema, kes suri 2017.a. Kohus ei saa kuidagi ignoreerida tunnistaja Ž ütlusi, et tal olid suured säästud ausalt välja teenitud. Vaatamata sellele, et Q esitas kohtule hulgaliselt dokumente, mis tõendavad, et tal olid 19 legaalsed sissetulekud, kohus neid ei arvedtanud. See, et O. Martovoi lubas kasutada Q-l oma pangakontot, oli tema panus tütre ülalpidamiseks. Kohus ei ole arvestanud ka tema ütlusi, et ta võttis oma Venemaal elavalt sõbralt O-lt võlgu 25 000 eurot firma arendamiseks. O tunnistas seda ka kohtus ülekuulamisel. Kohtu seisukoht, et tegu ei olnud võlaga, mida O. Martovoi ei pea tagastama, on talle arusaamatu. Lõpuks teatab apellant, et tema ei saa aru, kuidas kohus tuvastas, et ta on teeninud kriminaaltulu e kuidas on võimalik tuvastada vahet tema sissetulekute ja varandusliku seisu vahel, kui tal ei ole mingit vara. Kolmanda isiku Q esindaja adv. Raiko Paas taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist osas, milles Q korterit (asukoht XXX, registriosa XXXXXXX) jäi koormama hüpoteek summas 21 000 eurot, konfiskeeriti tema sõiduk BMW (registreerimismärgiga XXXXX) ja raha

1. Kaitsja palub teha selles osas uus otsus, millega eeltoodud korteri osas hüpoteeki mitte seada, ning muu eeltoodud vara osas seda mitte konfiskeerida. Alternatiivselt palub kaitsja saata kohtuasi tühistatud osas uueks menetlemiseks maakohtule. Kaitsja hinnangul on maakohus rikkunud Q suhtes otsustusi tehes nii materiaalõigust, menetlusõigust, kui ka ebaõigesti hinnanud tõendeid. Maakohus tugines täielikult vara vaatlusprotokollile, mis on sisult menetleja arvamus ega saa olla vahetuks tõendiks isiku vara, sissetulekute, väljaminekute kohta. Kohus jättis täielikult uurimata ja analüüsimata apellandi poolt kohtule esitatud tõendid, mis juba ainuüksi moodustab olulise menetlusnormide rikkumise. Kuna kohtuotsuse põhjendus peab sisaldama tõenditele antavat hinnangut, siis on tõendite mittehindamine vaadeldav kohtuotsuse põhjenduse puudumisena, mis on KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel menetluse oluline rikkumine. See on ühtlasi vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 sisalduva ausa ja õiglase kohtumenetlusega. Toetumine tõenditele hinnangu andmisel vaid uurimisasutuse arvamusele, jättes apellandi esitatud tõendid hindamata, ei tekita veendumust, et kohus on olnud sõltumatu ja erapooletu. Kohus ei saa isiku vara konfiskeerimise või selle asendamise menetluses pimesi, kõiki tõendeid hindamata, toetuda uurimisasutuse vara vaatlusprotokollile, kuna see pole asjakohane tõend selle hinnangu andmiseks. KrMS § 832 kohaselt laiendatud konfiskeerimist saab teostada, kui seda õigustab erinevus isiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme vahel. See oleks eraldi eriteadmisi nõudva vara analüüsi küsimus. Selle läbiviimiseks peaks seaduses olema täpne metoodika nagu mistahes ekspertiisi teostamise puhul, mis seaduses puudub. Metoodika puudumise tõttu jättis kohus nt arvestamata, et apellandi perekonda kuulus ka haige ja abivajav ema vähemalt aastast
2. Kaitsja hinnangul toob metoodika puudumine kaasa põhiseaduse § 13 lg 2, § 32 rikkumisega ning rääkida ei saa ka inimõiguste konventsiooni tähenduses ausast ja õiglasest kohtupidamisest. Metoodikast peab olema üheselt arusaadav, mis tulu ja kulu elemente ja kuidas hinnata. Kuna kohus konfiskeeris kolmanda isiku vara, kel endal ei ole kuriteoga seost, siis pidi kohus veel eriti põhjalikult põhjendama oma seisukohta ja hindama selle proportsionaalsust. Menetluses peavad olema tõendid, mis teevad usutavaks väite, et kolmas isik on saanud vara kriminaalsel teel. Ka nt pere igapäevakulutuste tegemiseks kuriteo toimepannud isiku poolt antud või kasutatud raha puhul ei pea teine pereliige mõistlikult eeldama, et selleks kulutatud raha on saadud kuritegelikult teel ja kui ta sellise raha kulutamist aktsepteerib, siis et selle eest on ta üks päev kogu oma 20 seadusliku varaga vastutav. Selliselt isikult vara konfiskeerimise asendamise korras võõrandamine on apellandile kui kolmandale isikule individuaalselt ja ülemääraselt koormav ega pole tema tegevusega seotult proportsionaalne. Kaitsja leiab, et ka konfiskeerimise asendamise puhul tuleb kaaluda proportsionaalsust. Kaitsja märgib, et ükski tõend ei kinnita, et kolmas isik tegi midagi kriminaalset või teadis sellest. Sellises olukorras kolmanda isiku vara konfiskeerimine on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Isegi kui vara päritolus on kahtlus, siis ka vara konfiskeerimise või selle asendamise menetluses tuleks iga kahtlus tõlgendada isiku kasuks. Kohus on ebaõigesti hinnanud apellandi ütlusi. Apellant on kohtule antud ütlustes selgitanud, et ta elas vaid lapse pärast O. Martovoiga koos, igaühel oli oma sissetulek, vara, tegu polnud leibkonnaga. Kohtuotsusest ei nähtu, miks tuleks järeldada vastupidist ja apellandi ütlused pole usaldusväärsed. Apellant esitas hulganisti tõendeid, mille ehtsust pole prokuratuur kahtluse alla seadnud või esitanud omapoolseid tõendeid selle kohta, et esitatud tõendid pole õiged. Maakohus pole neid tõendeid analüüsinud ja on piirdunud väitega, et apellant on esitanud hulganisti tõendeid, millega on rikkunud asja lahendamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse põhimõtet. Apellandi tõenditest nähtub, et ta ostis korteri enda ja oma emalt saadud raha eest ning tal oli küllaldaselt rahalisi vahendeid endale nii korteri ostmiseks kui ka varade vaatlusprotokollis tehtud igapäevaste kulutuste kandmiseks.
3. märtsil 2020 on apellant esindaja kaudu esitanud maakohtule dokumentaalsed tõendid. Nt apellandi ema Ž müüs korteri XXX teel ja sai selle eest 860 000 krooni. Majaehituseks ei läinud ja see raha jäi alles. Ka on esitatud kohtule tõendina volikiri ema vara kasutamise kohta ja pangakonto väljavõte selle kohta, et apellant kasutas ema kontol olevaid rahalisi vahendeid. Maakohus seda lahendi tegemisel ei arvestanud. Apellant esitab ringkonnakohtule apellandi surnud ema Ž pangakonto väljavõtte, millest nähtub samuti, et tal on olnud küllaldaselt rahalisi vahendeid (lisa 1). Müüdud on mitu korterit (nt
4. augustil 2014 ja
5. oktoobril 2016) ja pangakontolt on see raha osade kaupa välja võetud. Ka on kontolt näha, et
6. novembril 2016 on apellant teinud ema kontolt volikirja alusel väljamakse summas 6000 eurot, millega on lisaks juba kohtule esitatud tõenditele tõendatud, et apellant kasutas samuti ema pangakontot ja tema rahalisi vahendeid. Pankadest puudus varem võimalus surnud isikute pangakontode väljavõtete saamiseks ja see võimalus on tekkinud hiljuti. Konventsiooni protokolli nr 1 artikkel 1 näeb ette isikute vara kaitse. Konventsiooni artikkel 6 sätestab süütuse presumptsiooni põhimõtte ning artikkel 7 välistab isiku suhtes kriminaalkaristuse kohaldamise juhul, kui tema isiklik kriminaalvastutus ei ole eelnevalt kindlaks tehtud ja otsusega kinnitatud. Erinevalt kuritegelikul teel saadud vara konfiskeerimisest, siis praegusel juhul seadusliku vara (apellandi korteri) laiendatud konfiskeerimise asendamine on iseloomult ja tagajärgede poolest karistuslik meede. Võttes arvesse põhimõtet, et isikut ei saa karistada teo eest, mille eest võetakse vastutusele teine isik, on kolmandale isikule kohaldatud konfiskeerimisvõi selle asendamismeede artikliga vastuolus konventsiooni protokolli nr 1 artikliga 1 ning artiklitega 6 ja
7. Süüdistatava Aleksei Karpovi kaitsja adv. Robert Sarv taotleb esimese alternatiivina tühistada maakohtu otsus süüdistatava süüdimõistvas ja menetluskulusid tema kanda jätvas osas ning teha uus otsus, millega mõista 21 süüdistatav talle esitatud süüdistuses täielikult õigeks. Teise alternatiivina taotleb kaitsja tühistada maakohtu otsus A. Karpovi suhtes ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks tagasi. Süüdistatava menetluskulud palub kaitsja jätta Eesti Vabariigi kanda. Kuna süüdistatavale etteheidetav alkoholi ebaseaduslik käitlemine on süüdistusakti kohaselt toime pandud väljaspool Eestit, s.o Rootsis, samuti pole süüdistatava puhul tegemist EV kodanikuga, tuleb esmalt lahendada küsimus Eesti karistusseaduse kohaldatavusest. Kui selgub, et Eesti karistusseadus teole ei kohaldu, siis tuleb süüdistatav arutatavas süüdistuses üheselt õigeks mõista. Maakohus leidis otsuses kokkuvõtvalt, et süüdistatavale etteheidetav kuritegu on karistatav ka Rootsis ning süüdistatava puhul on täidetud

§ 7

lg 1 p-s 2 toodud eeldus, kuna süüdistataval on Eesti elamisluba, Eestis püsiv elukoht, pere ja seosed Eesti Vabariigiga, samuti põhjusel, et süüdistatava määratlemata kodakondsuse tõttu puudub võimalus teda Eestist välja saata (otsuse lk-d 29 ja 30). Apellant leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui leidis, et

§s 7 sätestatud eeldused arutatava süüteo menetlemiseks Eesti õiguse järgi on täidetud. Süüdistuses pole väidetud, et süüdistatav oleks süüteo välismaal toime pannud Eesti kodaniku või Eestis registreeritud juriidilise isiku vastu. Seetõttu on süüteo Eesti kohtus

§ 7lg 1 p 1 alusel menetlemine välistatud.

Apellandi hinnangul on ilmne, et süüdistatav ei olnud teo toimepanemise ajal ka Eesti kodanik ega saanud selleks pärast teo toimepanemist. Samuti pole süüdistatava puhul tegemist välismaalasega

§ 7

lg 1 p 2 tähenduses/mõttes, kes on Eestis kinni peetud (a) ja keda ei anta välja (b). Nimelt on õigusalases kirjanduses (nt

komm, 2015, § 12, p-d 4.2 ja 4.3) leitud, et

§ 7

lg 1 p 2 tähenduses mõistetakse välismaalase all iga isikut, kes ei ole Eesti kodanik ning keda ei saa välja anda, s.t et need tunnused peavad esinema kumulatiivselt. Õigusalase kirjanduse kohaselt on selliseks isikuks nt välismaalasest poliitiline põgenik. Süüdistatava puhul ei ole tegu sellise isikuga. Maakohtu argumentatsioon süüdistataval Eestis püsiva elukoha ja pere omamisest ning seostest Eesti Vabariigiga, ei haaku

§ 7lg-s 1 sätestatuga ning väljub sätte piiridest.

Maakohtu seisukoht võimaluse puudumisest süüdistatav Eestist välja saata, tema kodakondsuse määratlematuse tõttu, on ebaõige ega ole asjakohane. Ka süüdistatava Eesti elamisluba ei anna alust lugemaks teda

§ 7lg-s 1 nimetatud isikuks.

Riigikohus on lahendi 3-1-1-35-07 p-s 9 selgitanud, et karistusseaduse isikulist kehtivust piirab lisaks

§ 7

lg-s 1 sätestatud lisatingimus, mille kohaselt laieneb Eesti karistusvõim välisriigis toimepandud teole üksnes siis, kui see tegu on karistatav ka selles välisriigis, kus tegu toime pandi (nn identse normi põhimõte) või kui teo toimepanemise kohas ei kehti ühegi riigi karistusõigus. Apellandi hinnangul saab

§ 375

lg 1 dispositsiooni täita üksnes siis, kui alkoholi käitlemisel rikutakse Eesti õiguse norme. Apellandi hinnangul tuleneb nimetatud eripära

§ 375

lg 1 koosseisutüübist – tegemist on blanketse süüteokoosseisuga (vt RKKKo 1-16-9717/24), mille teatud elemente tuleb sisustada üksnes siseriikliku, mitte välisriigi õigusega. Kuna Eestis pole väidetava alkoholi käitlemist üldse aset leidnud, pole võimalik väita, et alkoholi käitlemisel rikuti mõnda Eesti õiguse normi (alkoholiseadust). Süüdistusaktis pole välja toodud ühtegi õigusnormi või viidet või asjaolu või ka tõendit, mis kinnitaks, et süüdistatav käitles ebaseaduslikult alkoholi 22 Eesti pinnal (süüdistusaktis on kirjas üksnes alkoholi suure koguse tuvastamist puudutavad õigusnormid, kuid see ei ole õigusnorm, mis reguleerib alkoholi käitlemist). Üks riik ei saa karistada isikut üldjuhul selle eest, kui isik rikub välisriigi haldusõigust (nt Rootsi alkoholiseadust). Tegemist ei ole ka transiitdeliktiga (

komm, 2015, § 12, p 5.3: Tegu pannakse toime nii, et põhjuslik ahel läbib üht riiki ning tagajärg võib saabuda teises riigis. Transiitmaa on süüteo koht aga üksnes siis, kui transiitteos endas on süüteokoosseisu tunnuseid (nt

§ 184

: narkootilise aine vedu)), kuivõrd transiitdelikti korral peab olema tegu karistatav ka transiitmaal. Süüdistuses pole märgitud normi, mida süüdistatav või ükskõik missugune muu isik oleks Eestis rikkunud. Näiteks narkoaine käitlemine oleks igal juhul ebaseaduslik (v.a teaduslikul või meditsiiniliselt eesmärgil), kuid kõik Eestist välja liikunud alkoholikoormad olid vormistatud kehtiva õiguse nõuete kohaselt. Järelikult kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, kui leidis, et süüdistatavale etteheidetav tegu on Eestis menetletav (

§ 7lg 1).

Seetõttu tuleb süüdistatav

§ 375lg 1 järgi õigeks mõista.

Kui ringkonnakohus peaks asuma aga teistsugusele seisukohale, märgib apellant järgmist. Süüdistatav ei saanud ühtegi Eestis kehtestatud alkoholi käitlemise nõuet rikkuda, kuna süüdistuses etteheidetud süütegu (alkoholi käitlemine) ei leidnud Eestis aset. Vastupidi, süüdistusakti kohaselt pandi siinarutatav tegu toime üksnes ja ainult Rootsi Kuningriigis (vt süüdistusakti lk-d 61 – 65). Maakohtu viited ATKEAS-i rikkumistele on apellandi hinnangul ebaõiged ja ebavajalikud (nt otsuse lk 30 jj). Apellandi hinnangul ei oleks üleliigne viidata sellelegi, et prokurör esitas kohtule tõendid, et alkoholi transport oli vormistatud kooskõlas kehtiva õiguse nõuetega. Järelikult süüdistatav ei rikkunud Eestis alkoholi käitlemise nõudeid. Lisaks on tegemist tegevusdeliktiga, mis tähendab, et süüdistusaktis peab olema avatud konkreetne tegu, millega Eesti kehtivat õigust rikuti, kui ka kehtiva õiguse normid. Süüdistusakti puudujäägid ei võimalda Karpovit ega Martovoid süüdi tunnistada, sest süüdistuse etteheide maksumärgiga märgistamata alkoholi käitlemises on juba loogiliselt vastuoluline: Eesti riik ei saa kontrollida Rootsis aktsiiside maksmist (st maksumärgi lisamist) ega võimaliku rikkumise eest karistada. Eestil puuduvad Rootsi täitevvõimu volitused. Apellant selgitab, et süüdistatava alkoholiäri on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi auhindu ja ta tegutseb jätkuvalt alkoholi tootmise alal. See kinnitab, et süüdistatav pole kunagi alkoholi ebaseaduslikult Eestis käidelnud ning temalt pole keegi alkoholi käitlemise õigust ära võtnud. Süüdistatava osas pole ühelgi riigiasutusel olnud kunagi pretensioone ega muid etteheiteid, st ükski avalik-õiguslik asutus (nagu nt MTA, PPA jt) pole esitanud X OÜ-le ühtegi pretensiooni. MTA pole maksude määramise tähtaja jooksul makse määranud jne, mis viitab samuti sellele, et tema tegevus on olnud seaduslik ja korrektne. Eeltoodust olenemata on apellant seisukohal, et asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, et süüdistatav oleks teadnud või koordineerinud alkoholi ebaseaduslikku käitlemist Rootsis või oleks olnud kuidagi seotud alkoholikoorma peatamise, maha laadimise või alkoholi ebaseadusliku turustamisega. Rootsi Kuningriik on Rootsis toime pandud ebaseaduslikud alkoholi käitlejad kinni pidanud ning neid karistanud. Süüdistatavale Oleg Martovoyle pole Rootsi pretensioone esitanud. Süüdistusakti kohaselt oli süüdistatava tegevus suunatud sellele, et ta saatis Eestist alkoholikoormad välisriigi aktsiisilattu (süüdistusakti lk-d 61 – 65), kust see siis väidetavalt kuriteo 23 toimepanemise sihtriiki edasi toimetati. Samas pole tõendatud, et süüdistatav oleks kas või kuidagi suutnud organiseerida edasist tegevust või soovinud seda suunata. Süüdistatava tegevuses puuduvad nii intellektuaalne element (et ta teadis) kui ka voluntatiivne element (soov õigust rikkuda). Süüdistatav selgitas kohtule veenvalt, et pärast seda, kui ta on saatnud ükskõik millise alkoholikoorma teele, kaotas ta selle üle faktilise kontrolli ning kontrolli asus teostama kauba saaja. Apellandi hinnangul ei ole kohtus vastupidiseid tõendeid uuritud. Apellandi hinnangul väljus prokurör süüdistatavale ja O. Martovoile esitatud süüdistuse piiridest ja rikkus seega süüdistatava kaitseõigust, kui esitas mitmeid uusi väiteid – väited süüdistatava poolt aktsiisi tasumata jätmise kohta ja aktsiisi tasumise vastutamise kohta. Süüdistuse tekst peab sisaldama kõiki faktilisi asjaolusid, mis on eelduseks isiku süüditunnistamisele (viited nt RKKKo 1-17-9941, p 8 ja RKKKo 1-171327, p 13; RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). Apellant on seisukohal, et aktsiis tuleb maksta ajal ja riigis, kus toimub alkoholi kasutussevõtmine. Süüdistusaktis ei ole aktsiisi maksmise teemat puudutatud, mistõttu ei saa maakohus nimetatud asjaolu oma otsuses ka käsitleda (nt otsuse lk 32). Pealegi – süüdistusakti kohaselt saatis süüdistatav vaidlusaluse alkoholi Läti aktsiisilattu, mis tähendab, et sellega kadus süüdistataval kohustus Eesti pinnal aktsiisi maksta või muid avalik-õiguslikke toiminguid teha. Alates hetkest, mil alkohol jõudis Läti aktsiisilattu, hakkasid sellele kehtima Läti Vabariigi õigusnormid. Seega pole Eesti õiguse alusel süüdistatava vastutusele võtmine enam võimalik, sest ATKEAS § 24 lg 1 kohaselt tekib aktsiisi maksmise kohustus aktsiisikauba tarbimisse lubamisel. Apellant leiab, et süüdistuses

§ 255lg 1 alusel tuleb süüdistatav õigeks mõista järgmistel põhjendustel.

Süüdistataval puudus ühenduses ülesanne, mida täita, kuigi selle tuvastamine on kuritegeliku ühenduse puhul nõutav (viited Riigikohtu lahenditele 1-16-6452/340, 3-1-1-57-09, p 13.1). Süüdistatava ülesandeks sai väidetavas kuritegelikus ühenduses hüpoteetiliselt olla üksnes alkoholi ebaseadusliku käitlemise n.ö esmane organiseerimine. Apellandi hinnangul puuduvad tõendid, et süüdistatava ülesanne kuritegelikus ühenduses oli midagi muud peale alkoholi käitlemise. Kuna süüdistatava ülesanne piirdus ainult sellise tegevusega ning kuna ta tuleb alkoholi ebaseaduslikus käitlemises mõista õigeks, siis tuleb ta mõista õigeks ka kuritegeliku ühenduse kuulumise süüdistuses. Maakohus jättis selle tõsiasja kohtuotsuse tegemisel aga tähelepanuta, kohaldades ebaõigesti materiaalõigust. Lisaks puuduvad tõendid kuritegeliku ühenduse eksisteerimise kohta. Seejuures puuduvad tõendid, mis kinnitavad, et süüdistatav kuulus enda teada kuritegelikku ühendusse. Apellandi hinnangul rikkus maakohus süüdistatavate ütluste ebausaldusväärseks lugemisel oluliselt menetlusõigust. Märkides kohtuotsuses, et süüdistatava väited kuritegelikku organisatsiooni mittekuulumisest on ebausaldusväärsed ning ei tule tõendina arvesse, on kohus sisuliselt omistanud asjas kogutud muudele tõenditele a priori privilegeeritud tõeväärtuse, mida kehtiva KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole lubatud teha (ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu). Seega on maakohus apellandi hinnangul toiminud süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel ilmselt KrMS §-s 3051 lg 1 sätestatud põhjendamiskohustust rikkuvalt. Kõnesolev rikkumine 24 on oluline (KrMS § 339 lg 2) – sest, kui maakohus ei oleks süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseks lugenud, puudunuks maakohtul seonduvalt kõnesoleva koosseisuga lubatav tõendikogum, mis annaks tõenduslikud alused tunnistada süüdistatav etteheidetud süüteos süüdi. Apellandi hinnangul puuduvad alused kahtlemaks süüdistatava ütluste usaldusväärsuses. Asjas pole ka esitatud ega uuritud ühtegi tõendit, mis viitaks kaudseltki vastuolule süüdistatava ristküsitlusel antud ütluste ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel või võimalikele puudujääkidele süüdistatava võimes tajuda adekvaatselt tema ümber toimuvat ning tema poolt tehtavat. Maakohtu otsuses puuduvad loogilised, faktilised ja õiguslikud põhjendused süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks lugemise kohta. Apellandil jääb selgusetuks, milliste tõenditega süüdistatava ütlused vastuolus on. Lõviosa maakohtu otsuses refereeritud tõenditest, mis peaksid andma tunnistust väidetava ühenduse eksisteerimise ja süüdistatava sinna kuulumise kohta, on asjakohatud. Näiteks refereerib maakohus otsuses pikalt tunnistaja R kohtuistungil antud ütlusi (mk otsuse lk 52 jj), kus isik annab tunnistusi lihtsalt selle kohta, et ta on kursis vanglas kasutatava slängiga (nimetab ja tõlgib mõningaid sõnu) ning et ta teab kuritegelikest grupeeringutest AP grupeeringut (millel puudub seos käesoleva kriminaalasjaga) jne. Maakohus asub neist ütlustest tegema kaugeleulatuvaid järeldusi, nagu ütlustest nähtuks, et teatud kaassüüdistatavate vahel oli loodud kuritegelik organisatsioon, lihtsalt sellest tulenevalt, et nad kasutasid väidetavalt „vangla slängi“ (otsuse lk 53). Apellandi hinnangul on selliste järelduste esitamine otsuses menetlusõigust oluliselt rikkuv. Juhuks, kui ringkonnakohus peaks leidma, et süüdistatava ütlused kuritegelikku ühendusse kuulumise kohta on ebausaldusväärsed, märgib apellant järgmist.

§ 255

hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav (viide Tartu Ringkonnakohtu lahendi 1-16-9978 p-dele 197 ja 202; RKKKo 1-16-6452/340, p 37). „Ühendusse“ kuulumist tuleb tõlgendada kitsendavalt ehk süü tõendamiseks peavad esinema väga kaalukad tõendid. Süüdistavate tegevus ei vasta kuritegeliku ühenduse tunnustele. Nt peab esinema ühenduse identiteet, mida pole praegusel juhul tõendatud. Lisaks, süüdistuse kohaselt püsis ühenduse väidetav allharu püsti vaid Oleg Martovoi kuritegeliku autoriteedi najal. Seega, kui tema oleks ühendusest lahkunud, ei oleks ühendusest midagi alles jäänud. See aga tähendab, et kuritegeliku ühenduse püsivusest, mis on nõutav, ei saa rääkida. Kohtupraktika kohaselt peab kuritegelikul ühendusel tervikuna olema mingi ülimuslikum ühine huvi ja eesmärk, mis ületab konkreetse üksikkuriteo või -kuritegude toimepanemist. Praegusel juhul on väljaspool mõistlikku vaidlust, et süüdistatavate ülimuslikum ühine huvi ja eesmärk, mis veel ületas üksikkuriteo toimepanemist, puudus täielikult. Ülalviidatud praktikas on leitud, et liikme allumine kuritegeliku ühenduse tahtele ei saa põhineda vaid tema pragmaatilisel soovil teha teistega mõnda aega koostööd, saamaks osa tulust, mis kaasneb konkreetse kuriteo või kuritegude toimepanemisega (sh mingi kuritegeliku skeemi pikemaajalise toimimisega). Kuna väidetava alkoholi ebaseadusliku käitlemise puhul ei olnud alluvussuhet, ei saa rääkida kuritegelikust ühendusest. 25 Teiseks, ülalviidatud kohtupraktika kohaselt iseloomustab kuritegelikku ühendust ka organisatsiooni tahe, millele selle liikmed alluvad. Praegusel juhul on ilmne, et organisatsiooni tahte olemasolu või selle prevaleerimine üksikliikme tahte ees, on täiesti tõendamata. Süüdistatava puhul on tõendamata jäänud, et ta allus organisatsiooni tahtele või lähtus oma tegevuses organisatsiooni tahtest. Viidatud kohtupraktika kohaselt eeldab kuritegeliku ühenduse olemasolu üldjuhul teatud reeglite olemasolu, millele tuginevalt selle struktuur moodustub, koos püsib. Praegusel juhul ei ole täidetud üksikliikme tahte tahaplaanile surumise aspekt. Fakt on, et süüdistatav poleks teinud midagi sellist, millega ta ise poleks nõus olnud. Kohtus uuritud tõendite pinnalt saab järeldada, et süüdistatavad olid väga lõdvalt seotud. Kolmandaks, valitseva kohtupraktika kohaselt peab tuvastatav olema ka „väline toimemehhanism“. St, et ühendus kasutab oma eesmärkide vahetuks saavutamiseks või seda toetavaks tegevuseks vägivalda või teisi hirmutavaid meetmeid, ostab ära riigiametnikke, mõjutab või üritab mõjutada poliitikat, meediat, avalikku haldust või majandust, on saavutanud või üritab saavutada turgu valitsevat või vähemalt olulist positsiooni mingil (kriminaalsel) tegevusalal. Apellandi hinnangul ei uuritud kohtus ühtegi tõendit, millest oleks nähtunud, et väidetav ühendus oleks mõjutanud meediat, poliitikat, avalikku haldust, kasutanud vägivalda või teisi hirmutavaid meetmeid jne. Keegi ei tunnetanud süüdistatavat ühenduse liikmena, tal polnud ühiskonnas sellist kuvandit ega objektiivselt äratuntavat „brändi“. Nii Tartu Ringkonnakohtu otsuse juhiste analüüsis (vt ülalt) kui ka nn lahkumistasu analüüsi juures ilmneb väga oluline aspekt: süüdistatav pole kunagi olnud ega tahtnud olla „ühenduse“ liige. Kohtupraktika kohaselt saab „ühenduses“ olla vaid nii, et isik saab ühenduse liikmeks (

1. i)ja lahkub sealt (
2. ii)(Riigikohtu lahend nr 3-1-1-132-12, p 10). Sellest järeldub, et isik ei saa olla vastu tahtmist või nii, et keegi teine arvab või loeb teda ühenduse liikmeks. Isik peab vähemalt kaudse tahteavaldusega välja näitama – sh püsivalt – soovi kuuluda ühendusse. Näiteks räägib sellest enda suhtlusringkonnas või annab muul viisil avalikkusele mõista, et ta kuulub ühendusse: uhkustab, otsib sellega n-ö kaitset teiste isikute eest, hädaldab kellegi „liiga tegemise“ üle vms. Süüdistatava puhul ei esine ühtegi sellist tunnust. Apellandi hinnangul pole asjas uuritud ka ühtegi tõendit, mis lubaks asuda vastupidisele seisukohale. Ühendusse kuulumiseks peab esinema vähemalt kaudne tahtlus, mis pole A. Karpovi puhul täidetud. Ühestki jälitusega kogutud materjalist ei ilmne vähemalt kaudselt, et süüdistatav oleks olnud teadlik „ühenduse“ eksistentsist või sellest, et Oleg Martovoi tegeleb „ühenduse juhtimise või organiseerimisega“. Ühendusse kuuluvaks ei saa süüdistatavat muuta ka nn lahkumistasu nõudmine (apellant vaidlustab ka üldse sellise mõistekasutuse). Apellant toob järgnevalt välja süüdistuse formaalsed puudujäägid. Nimelt ei vasta süüdistus Tartu Ringkonnakohtu lahendi 1-16-9978 p-s 101 märgitud selge ja täpse süüdistuse tingimustele. Süüdistus on üldine. Süüdistuses pole kirjeldatud ühtegi kuritegeliku ühenduse liikmeks olemise tunnust, piirdutud on vaid lahkumistasu väga üldise kirjeldamisega. Süüdistusversioon põhineb oletustel. Ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtuistungil suuliselt, mida süüdistuses on tegelikult silmas peetud (RKKKo 3-1-1-40-14, p 67), 26 nagu praegusel juhul. Süüdistusakti formaalsed puudused ei võimalda süüdistatavat kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdi tunnistada ning maakohus oleks pidanud süüdistatava ainuüksi sel põhjusel õigeks mõistma. Apellant märgib, et teoreetiliselt on võimalik, et O. Martovoi jääb muus osas kuritegeliku ühenduse süüdistuses süüdi. A. Karpovile tehtud etteheiteid tuleb analüüsida O. Martovoist eraldi. Ka prokurör on süüdistusaktis tõmmanud selge piiri kahe „haru“ vahele. Ehk ühe „haru“ võimalik õigusvastasus ei mõjuta teist „haru“ ning võib täiesti vabalt juhtuda, et üks haru polegi üldse kuritegeliku ühenduse osa. Ka juhul, kui süüdistatav jääb süüdi alkoholi ebaseaduslikus käitlemises, tuleb analüüsida eraldi tema kuulumist kuritegelikku ühendusse. Ainuüksi nn üksikkuriteo toimepanemine kaastäideviijana isikuga, keda süüdistatakse kuritegeliku ühenduse organiseerimises, ei muuda süüdistatavat „ühenduse“ liikmeks. Süüdistatava Eduard Košljakovi kaitsja adv. Silver Reinsaar taotleb oma apellatsioonis kontrollida jälitustegevuse seaduslikkust. Kaitsja taotleb ringkonnakohtul kohustada prokuratuuri väljastama kaitsjale E. Košljakovi mobiiltelefoni ja tema elukohas toimunud vestluste pealtkuulamist võimaldanud prokuratuuri taotluste ja kohtumääruste koopiad. Juhul, kui prokuratuur taotleb nende materjalide tutvustamata jätmist kasvõi osaliselt, palub kaitsja, et selle kohta koostataks kohtulahend ning kohus otsustaks jälitustoimingute alusmaterjalide tutvustamise osas, milles kohus ei pea tutvustamata jätmist piisavalt põhjendatuks. Lisaks palub kaitsja jätta kohaldamata KrMS § 901 lõige 2 ja elektroonilise side seaduse § 1111 lõige 2 vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega ning kujundada kohtul seisukoht lubade põhjendatuse osas. Samuti taotleb kaitsja, et ringkonnakohus kohustaks Tallinna Vanglat võimaldama E. Košljakovil kuulata enne ringkonnakohtu istungit jälitustoimingute käigus kogutud teabesalvestisi või alternatiivselt kuulata need vahetult üle kohtuistungil. Samuti palub kaitsja võtta tõendina asja materjali juurde mitte-vandetõlgi tõlgitud dokumentaalsed tõendid süüdistatava ja kolmanda isiku varalise seisundi tõendamiseks. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist E. Košljakovi süüdimõistmises ja karistamises karistusseadustiku § 256 lõike 1 järgi, vara konfiskeerimises ja menetluskulude tema kanda jätmises (sh kohtuotsuse õigeksmõistvas osas), süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Maakohus eksis materiaalõiguse kohaldamisel, kui tuvastas kuritegeliku ühenduse suunatuse narkokuritegude toimepanemisele üksnes sel alusel, et T. Solomatovi valdusest leiti ca 50 grammi narkootilist ainet (vt otsuse lk 69). Otsuses puuduvad põhjendused, mille alusel loeti see või mõni teine narkokuritegu ühendusespetsiifiliselt seotuks E. Košljakovi väidetava kuritegeliku ühenduse ehk nn Loksa haruga või selle eesmärkidega nn T asjas väljendatud Riigikohtu praktika tähenduses (RKKKo 1-166452, p 39). Kaitsja leiab, et kuritegeliku ühenduse juht peab ühenduse abil hoidma oma kontrolli all ka ühenduse poolt toimepandavaid kuritegusid. Erinevalt lihtliikmest eeldab ühenduse juhtimise süüdistus vältimatult ka ühenduse juhi kui ühendust ja selle tegevust juhtiva isiku teopanust kas või nn täideviija-täideviija-taga kontseptsiooni tähenduses. Kui isikute ühendus on kuritegelik, siis peab juht juhtima ühenduse poolt toimepandavaid kuritegusid ning seega hoidma neid tegusid ka enda kontrolli all. 27 Vastasel juhul ei ole tegemist kuritegeliku ühendusega. Maakohtu otsuses pole sedagi kuritegeliku ühenduse kohustuslikku tunnust tuvastatud, mistõttu tuleb E. Košljakov

§ 256lg 1 järgi õigeks mõista.

Maakohus pole arvestanud, et liikme toimepandud kuritegu peab vastutuse jaatamiseks olema ühenduse ja selle eesmärkidega spetsiifiliselt seotud. Otsuses pole tuvastatud T. Solomatovi ega ka kellegi teise poolt toimepandud narkokuriteo ühendusespetsiifiline iseloom. Selliselt süüdimõistva kohtuotsuse tegemine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lõike 2 tähenduses. Kohus rikkus oluliselt menetlusõigust anonüümsete tunnistajate küsitlemisel, piirates küsitluse eseme üksnes tõendamiseseme asjaoludega. KrMS § 288 lg 8 võimaldab küsida ka tõendamisesemest väljapoole jäävate asjaolude kohta. Piirates esitatavate küsimuste ringi üksnes tõendamiseseme asjaoludega ja välistades tunnistaja usaldusväärsust kontrollida võimaldavate küsimuste küsimist rikkus maakohus oluliselt tunnistaja ülekuulamise korda. Lisaks selgus ristküsitlusel, et anonüümsed tunnistajad andsid ütluseid, vähemalt E. Košljakovi osas, asjaolude kohta, mida nad ise polnud tajunud ja millest said teadlikuks teiste isikute vahendusel. KrMS § 66 lõike 21 kohaselt pole sellise isiku ütlused üldjuhul tõendiks. Viidatud normis toodud erandite osas puuduvad otsuses selged argumendid. Otsuses puudub ka sisuline analüüs anonüümsete tunnistajate usaldusväärsusest. Lisaks sellele, et anonüümsete tunnistajate küsitlemisel ja otsuses käsitlemisel rikuti oluliselt menetlusreegleid, ei võimalda kohtuotsuse põhjendused veenduda ka selles, et need ütlused kohtukoosseisus siseveendumust ei mõjutanud olulisel määral KrMS § 15 lg 3 tähenduses. Otsuse põhjendustest ilmneb, et kohus on tuginenud anonüümsete tunnistajate „Ü“, „P“ ja „B“ ütlustele, kuid otsuses pole selgitatud, millisel määral on need anonüümsed tunnistajad mõjutanud kohtukoosseisu siseveendumuse kujunemist. Kaitsja viitab seejuures Riigkohtu lahendile 3-1-1-89-12, ple 20, milles on selgitatud, kuidas hinnata, kas tõend on omanud määravat tähendust KrMS § 15 lg 3 tähenduses. Maakohtu otsuse pinnalt võimalus veenduda, et kohtuistungil vahetult uurimata jäänud tõendid, samuti anonüümsete tunnistajate ütlused, ei omanud kohtukoosseisu siseveendumuse kujunemisel määravat rolli. See tähendab põhjendamiskohustuse rikkumist. Kaitsja palub, et ka ringkonnakohus kuulaks helisalvestisi kas nõupidamistoas vahetult, et kontrollida, kas nendest on võimalik midagi aru saada või mitte. Maakohus keeldus osaliselt helisalvestiste kuulamisest, kuigi sellest keeldumiseks puudusid õiguslikud alused. Nimelt ei ole maakohus arvestanud, et dokumentide, asitõendite ja teabesalvestiste puhul näeb KrMS § 296 lõige 3 ette, et avaldamise viis peab lähtuma konkreetse tõendi olemusest ning selle kasutamise eesmärgist. Kaitsja hinnangul on kohus käsitlenud anonüümsete tunnistajate ütluseid Aivar Tartu, Albert Tsoi ja Timofei Solomatovi rolli osas mitte määravate, vaid ainsate tõenditena. Kohtuotsuses pole viiteid muudele tõenditele, mida kohus oleks pidanud nende isikute rolli osas piisaval määral oluliseks. Seega rikkus kohus KrMS § 15 lg-st 3 tulenevat kohtuliku uurimise vahetuse põhimõtet, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 järgi. 28 Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kaitsjate taotlused jälitustoimingute salvestiste kuulamiseks kohtuistungil. Kohtueelses menetluses puudus samuti see võimalus, kuna PPA ja Tallinna Vangla seda ei võimaldanud. Kaitsja leiab, et seetõttu tuleks salvestised saata vanglasse, et süüdistatav saaks need läbi kuulata. Alternatiivselt taotleb kaitsja kuulata need üle kohtuistungil, kuid menetlusökonoomiselt mõistlikumaks peab kaitsja nende saatmist vanglasse. Kohtu poolt esile toodud jälitusmaterjalide tekstiosad ei võimalda aru saada, miks kohus näeb nende vestluste osas, et käsitletakse E. Košljakovi juhitud nn „Loksa haru“ kui narkokuritegude toimepanemisele suunatud ning

§ 255tunnustele vastava kuritegeliku ühendusega seonduvaid asjaolusid.

Kaitsja osutab järgnevalt maakohtu otsuse tegemisel tõendite hindamisel tehtud vigadele, mistõttu tuleks ringkonnakohtul anda asjas kogutud tõenditele omapoolne uus hinnang ja mõista süüdistatav õigeks. Otsuse lk 54 osas leiab kaitsja, et

1. aprilli 2017 vestluse osas ei ole otsusest arusaadav, mis tõenditele kohus tugines, kui järeldas, et räägitakse kuritegelikest ühendustest ja nende ühendamistest. Vestluses on tekstiosi, mis on märgistatud sõnaga „arusaamatu“. Seetõttu pole võimalik aru saada selle vestluse kontekstist, sh sellest, keda pidas Oleg Martovoi silmas väljendi „meie“ all (st kes ühendas) ja samuti jääb selle vestluse pinnalt kättesaamatuks mida ühendati. Kohus on tuginenud E. Košljakovi kohtumisele V-ga, kuid otsuses puudub selgitus, milline on selle kohtumise tähtsus esitatud süüdistuse kontekstis. Samuti on kohus tuginenud E. Košljakovi kohtumisele R2-ga, kuid selgitamata on jäänud, milliste tõendite alusel (lisaks anonüümsetele tunnistajate ütlustele) seostatakse seda kohtumist kuritegevusega. Otsuse
2. leheküljelt nähtuvalt tuvastati „eeltoodud kõnede alusel“ E. Košljakovile esitatud süüdistuse tõendatus. Kaitsjale jääb selgusetuks, mis kõne millise järelduse teha võimaldab. Lisaks jättis kohas hinnangu andmata tunnistaja N2 ütlustele. Tunnistaja N2-le teadaolevalt ei olnud tema kuriteoga E. Košljakov seotud. Samuti ei ole käsitletud tõendeid, mille alusel võiks veenduda, et A. Tsoi või T. Solomatovi poolt toimepandud narkokuritegude üle oleks olnud E. Košljakovil ühenduse juhi staatusest tulenev mõju. Seonduvalt tunnistaja O2 ütlustega märgib kaitsja, et maakohtu otsuses puuduvad tõendipõhised viited, mis kummutaks tunnistaja ütluseid seoses treeningsaali kuuri katuse remondiks mõeldud rahaga (vt 14.11.2019 kohtuistungi protokolli – kohtutoimiku II kd, tl 230). Tunnistaja on kirjeldanud T. Solomatovi ja iseenda tegutsemist spordisaali ehitusel. Tunnistaja on selgitanud, et sai ehitustöö eest ametlikult töötasu Y OÜ-st. Prokurör ei ole esitanud tõendeid, mis võiksid tunnistaja väiteid kummutada. Oluline probleem otsuses on tunnistaja Albert Tsoi ütluste arvesse võtmata jätmine. Tunnistaja selgitas enda telefonikõnet seoses „vastu pead saamisega“
3. augusti 2020 istungil (vt kohtutoimiku IV kd tl 90 jj): see oli ülekantud tähenduses, talle tehti nn ajupesu seoses mõnuainete tarvitamisega. Tunnistaja kinnitas, et keegi teda füüsiliselt väärkohelnud ei ole. Lisaks tugines kohus märkimisväärses mahus kohtueelses menetluses antud ütlustele, kuigi kaitsjad ei saanud neid isikuid kohtus vahetult küsitleda. Seejuures on E2 üle kuulatud tunnistajana, kuigi tema ütluste sisust nähtub otseselt, et teda tuleks käsitleda kahtlustatavana, tagades talle menetluslikud õigused. Väidete osas, et kuritegelik ühendus toetas enda vanglas viibivaid liikmeid, on kaitsja hinnangul oluline, et 29 kuritegelikust ühendusest saab rääkida juhul, kui toetati vanglas viibivaid ühenduse liikmeid, mitte suvalisi vange. Välja tuleb seega selgitada, keda toetati. Süüdistatavad ei ole kandnud raha kinnipeetavate isikukontodele, kes on käsitletud ühenduse liikmena. Aivar Tartu ja Eduard Košljakovi kaitsja vahelise telefonikõnega seonduvalt märgib kaitsja, et vastavalt advokatuuriseaduse § 43 lõike 2 kohaselt on advokaadile usaldatud andmed konfidentsiaalsed. Selle olulisust on rõhutanud Euroopa Inimõiguste Kohus. Lisaks selgitab kaitsja, et kohus luges põhjendamatult süüdistatava E. Košljakovi ütlused ebausalduväärseks. Eeltoodud vead tõendite hindamisel tõid kaasa olulise rikkumise KrMS § 339 lõike 2 tähenduses ning tingivad E. Košljakovi õigeksmõistmise süüdistuses

§ 256lg 1 järgi.

Järgnevalt vaidlustab kaitsja vara konfiskeerimist ja asenduskonfiskeerimist, leides, et kohtu põhjendused selle kohta on ühekülgsed. Maakohtu otsus on vastuolus Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt kolmandale isikule ei laiene

§ 832lg-s 1 ette nähtud ümberpööratud tõendamiskoormis.

Asjaolu, kas kolmas isik on vara omandanud täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt, või asjaolu, et kolmas isik teadis vara omandades, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks, peab tõendama prokuratuur (RKKKm 3-1-1-10-16, p 35). Maakohus leidis, et kolmas isik A2 ei ole tõendanud raha kuuluvust temale või et tal ei ole legaalset sissetulekut. Kolmas isik ei pea tõendama enda sissetulekute legaalset päritolu. Prokuratuur peab tõendama, et kolmanda isiku sissetulekud pärinevad toimepanijalt ilma kohase vastusoorituseta. Maakohus rikkus selliselt oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kaitsja hinnangul pole prokuratuur esitanud ühtegi asjaolu või tõendit, mis lubab arvata, et kolmas isik on vara soetanud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Samuti ei ole prokurör esitanud tõendit, mis kummutaks kolmanda isiku ütlusi ja dokumentaalseid tõendeid. Asjaolu, et sissetulekuid pole deklareeritud, selliseks järelduseks alust ei anna, sest on tavapärane, et kõiki sissetulekuid ei deklareerita. Kaitsja esitas hulgaliselt dokumentaalseid tõendeid, mida kohtul oli võimalik hinnata (vt kaitsjate tõendite II kd, tl 29–84). Seega on kaitseversiooni kontrollimise võimalus kohtule ja prokurörile antud (viide Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2020 otsuse nr 1-16-10503, lk 38). Ei ole põhjendatud väita, et dokumentaalsed tõendid ja kolmanda isiku ütlused ei kummuta prokuröri versiooni. Prokurör ei ole ühtegi vastutõendit esitanud.

§-s 832 sätestatud konfiskeerimise esmast alust ei ole prokuratuur tõendanud. Varalise seisundi vaatlusprotokoll ei ole KrMS § 63 lõigete 1 ja 2 tähenduses iseseisvaks tõendiks. Sisuliselt on tegemist KrMS §-s 4034 reguleeritud konfiskeerimismenetluse kokkuvõttega, mis on abistavaks materjaliks prokurörile konfiskeerimistaotluse esitamiseks kohtule (viide Viru Maakohtu otsusele nr 1-144047). Kaitsja on süüdistatava ja kolmanda isiku A2 vara legaalset päritolu tõendanud erinevate dokumentaalsete tõenditega. Kohtuotsuses puuduvad viited tõenditele, mille alusel kohus leidis, et Venemaal sularaha kasutamine tehingutes on eluliselt ebausutav. Avalikud allikad kinnitavad kaitsja hinnangul vastupidist (viide Äripäeva artiklile ja prokuratuuri pressiteatele). Menetlusnormi rikkumise tingis see, et kohus ei 30 viidanud, millele ta tugines, kui ta nii arvas. Sularaha on käibes lubatud ja tavapärane, eriti Venemaal ja arvestades, et lepingud sõlmiti juba aastaid tagasi. Asjaolu, et tehing täideti sularahas, ei anna veel alust järeldada, et lepingud on võltsitud. Seejuures pole prokuratuur taotlenud lepingudokumentidele nt käekirjaekspertiisi teostamist või muul viisil soovinud lepingute ehtsust kahtluse alla seada. Samuti on prokuratuuril olnud võimalus lepingu autentsuse kontrollimiseks lepingu teise osapoole kohtusse kutsumine või küsida täiendavaid andmeid lepingute esemete, täitmise asjaolude ja muu taolise kohta. KrMS § 63 lõike 1 kohaselt on kriminaalasjas tõendiks ka dokumentaalsed tõendid, mistõttu ei tohiks neid tõendite kogumist välja arvata taoliste paljasõnaliste väidete alusel. Kohtuotsuses esitatud väide, et sularahas tehingu täitmine ei ole eluliselt usutav, ei ole kooskõlas ka kohtupraktikas nn elulise usutavuse kriteeriumile omistatud tingimustega. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendile 3-1-1-109-15, kus on käsitletud dokumentaalsete tõendite usaldusväärsuse hindamise küsimusi lähtuvalt elulise usutavuse kriteeriumist. Asjakohane pole kohtu väide, et arvuti tagastamise taotluse esitamine kinnitab leibkonna kehva majandusliku seisu. Selle taotlemine oli kolmanda isiku õigus, mille realiseerimist ei saa talle ette heita. Kaitsja sellekohane avaldus ei ole materjaliks, millele saaks tõendamisel tugineda. Lisaks on esitatud tõendite puhul tegemist nn minevikutehingutega, kuid arvutit taotleti tagasi COVID-19 tingimustes aastaid hiljem. Üksnes see ei tohiks tuua kaasa tõendi elulisest usutavusest tingitud ebausaldusväärsust. Lisaks on ütluseid andnud nii E. Košljakov kui kolmas isik A

1. Seadus ei anna võimalust käsitleda kolmanda isiku või süüdistatava ütluseid aprioorselt ebausaldusväärsena lihtsalt sellepärast, et ta on süüdistatav. Kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid (kaitsjate tõendite II kd, tl 29–84) on maakohus pidanud paljasõnalisteks ja ebausaldusväärseteks. Samas on kohus ise selliste hinnangute esitamisel jäänud paljasõnaliseks. Pelk elulise usutavuse kriteerium on selleks ebapiisav. Tegelikkuses on E. Košljakovil legaalne sissetulek, sest ta töötas Venemaal. Seda tõendasid jälitustoimingute andmed. Lisaks tõendavad seda nii süüdistatav E. Košljakovi kui ka süüdistatav Aivar Tartu ütlused. Ülekannete olemasolu nähtub samuti süüdistatav E. Košljakovi pangakonto väljavõttelt, kuid kohus ei ole põhjendanud, miks seda pole arvesse võetud. Kaitsja hinnangul on kohus nii süüdistatava kui kolmanda isiku ütluste ja dokumentaalsete tõendite usaldusväärsuse hindamisel eksinud menetlusnormide vastu. Ka selles sisaldub kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lõike 2 tähenduses. Kaitsja palub võtta asja materjali juurde tõendid, mida maakohus ei võtnud vastu põhjusel, et need olid tõlgitud mitte-vandetõlgi poolt. Kohus rikkus selles osas oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Järgnevalt keskendub kaitsja jälitustoimingute seaduslikkuse kontrollile. Kaitsja hinnangul ei nähtu kohtuotsusest ega kohtuistungi protokollist, et kohus oleks jälitustoimingute seaduslikkust sisuliselt kontrollinud, vaid otsuses on paljasõnaliselt sedastatud, et „tõendi kasutamine on KrMS § 126 2 lg 2 alusel lubatav“. Kaitsja taotlebki, et kohus nõuaks prokuratuurilt välja jälitustoimiku, ning selgitaks: milliste lubade puhul tugineti sideettevõtjatelt KrMS § 901 lõike 2 alusel saadud andmetele ja 31 kas sideandmetele ligipääsu otsustas prokuratuur, kas sideettevõtjad säilitasid andmed ESS § 1111 lõike 2 alusel, kas iga loa puhul on põhjendatud, miks tõendite kogumine muul viisil pole võimalik. Samuti palub kaitsja selgitada, et kui on lube, milles on sellega seonduvate argumentide esitamisel tuginetud KrMS § 90 1 lõike 2 alusel sideettevõtjalt saadud andmetele, siis mis on nende numbrid. Samuti palub kaitsja selgitada: kas igas loas on käsitletud kogutud tõenduslikku teavet, ning kas lubade pikendamisel on jälgitavalt põhjendatud, miks tuleb jätkata edasiste jälitustoimingutega; milliseid toiminguid jälitustegevuse käigus teostati ja kas need tehti kooskõlas seaduses sätestatuga; kas kõikide jälitustoimingute käigus läbiviidud tegevuste kohta on koostatud seaduse nõuetele vastavad protokollid. Kaitsja osutab, et suur osa kriminaalasjas kogutud jälitusteabest on kogutud E. Košljakovi elukoha pealtkuulamise raames. Kaitsja palub kontrollida, kas elukohas pealtkuulamist võimaldanud eeluurimiskohtunike lubades on asjakohaselt põhistatud, miks ei piisanud esialgu nt üksnes mobiiltelefoni pealtkuulamise või varjatud jälgimise lubadest. Ühtlasi palub kaitsja kontrollida jälitustoimikust, kas jälitustoimingu lubade ja taotluste koostamisel on tuginetud KrMS § 901 lõike 2 alusel prokuratuuri loa alusel kogutud sideandmetele. Euroopa Kohtu
2. märtsi 2021 lahendist C-746/18, mis on Eestile siduv, tuleneb prokuratuuri pädevuse puudumine sideandmetele ligipääsu otsustamisel. Kaitsja osutab sellelegi, et enne Riigikohtu lahendit 3-1-1-112-16 on praktikas väga sageli koostatud väga nõrkade põhjendustega jälitustoimingu lube. Seetõttu palub kaitsja ringkonnakohtul väga põhjalikult kontrollida just selles lahendis väljendatud seisukohtade järgimist jälitustoimingute lubades. Kui kaitsjal võimaldatakse tutvuda jälitustoimingute aluseks olevade dokumentidega, palub kaitsja võimalust täiendada enda argumente seoses jälitustoimingutega. Samas juhib kaitsja tähelepanu sellele, et kui talle võimaldatakse kas või osaliselt jälitustoimingu lubadega tutvumist, võib kujuneda olukord, kus kaitsja loobub jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimise taotlusest, leides, et tegemist on seaduslike ja põhjendatud lubadega. Süüdistatava Timofei Solomatovi kaitsja adv. Urmas Simon vaidlustab kohtuotsust KrMS § 338 p-de 2 ja 3 alusel, kuna kohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ning kohtuotsus ei vasta tõendamiseseme asjaoludele, millega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Kohus pidanuks kohaldama süütuse presumptsiooni ja tõlgendama kõik kahtlused süüdistatava kasuks. Samuti ei nõustu kaitsja süüdistatavale mõistetud karistuse suurusega. Kaitsja väidab, et süüdistatav ennast vaidlustatavates kuriteo episoodides süüdi ei tunnista ja vaidles süüdistusele selles osas vastu. Samas märgib kaitsja, et T. Solomatov on ennast kohtueelses menetluses ja kohtus osaliselt süüdi tunnistanud ehk täpsemalt kõigis kuritegudes peale kuritegeliku ühendusse kuulumise ja tulirelva helisummuti omandamises ja hoidmises. T. Solomatov tunnistab, et tema garaažist leiti helisummuti, kuid ta ei suuda meenutada, kuidas see tema valdusesse sai. Ühe variandina pakkus ta, et see võis olla seal enne, kui ta sai garaaži valdajaks. Teine variant, et ta leidis lihtsalt torujupi ja viskas selle teiste torujuppide juurde garaažis, et äkki läheb seda kunagi vaja. Kaitsja palub pöörata tähelepanu garaaži läbiotsimise protokollile, kust summuti täpselt leiti. 32 See leitigi just teiste torujuppide seast. See näitab, et Solomatov tõesti ei teadnud, et tal on olemas seadusega keelatud tulirelva helisummuti, tal ei olnud plaanis seda kasutada, müüa või kellelegi edasi anda. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldustega süüdistatava süü osas ja kordab maakohtus esitatud vastuväiteid. Kaitsjale jääb segaseks ka Solomatovi tahtlus käidelda tulirelva helisummutit. Tahtluse korral oleks Solomatov talle vajaliku eset teisiti hoidnud, pannud kappi, sahtlisse, riiulisse. Solomatov näitas tahtluse puudumist helisummutit käidelda, on selle ära visanud ja manifitseerinud, et ta on loobunud oma tahtlusest sellist eset omada. Kaitsja kahtleb, kas süüdistatav teadis, et torujupp on tulirelva helisummuti ja tsiviilkäibes keelatud ese. Seetõttu kaitsja leiab, et tuleb lähtuda süütuse presumptsioonist ning kõik kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja leiab, et kuna kohus pole tõendanud subjektiivse koosseisu elementide olemasolu, siis tuleks süüdistatav selles episoodis õigeks mõista. Kuna Solomatov tunnistab oma süüd, kuid samas ei tunnista helisummuti omandamist mingisuguselgi eesmärgil, siis palub süüdistatav ringkonnakohtul muuta maakohtu otsust ja karistada teda selle episoodi eest minimaalse vangistusega ehk 1 kuu. Suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises tunnistab Solomatov, et ta ostis ja omandas kõik tema juurest leitud narkootilised ained oma tarbeks. Kuigi läbiotsimisel Solomatovi juures leiti elektronkaal ja mingis koguses soonsulguriga kilekotte, ei ole vaatamata telefonide pealtkuulamisele, isikute jälitamisele ja teistele menetlustoimingutele tabada mitte ühtegi isikut, kellele oleks Solomatov oma kaupa jaganud, edasi andnud, müünud, käidelnud. Seega, narkootikumid olidki mõeldud Solomatovi enda jaoks ja seda ta tunnistab. Kuna Solomatov tunnistab oma süüd, kuid samas omandas ta narkootikumid ainult oma tarbeks, siis palub kaitsja karistada teda selle episoodi eest miinimumilähedase vangistusega. Dokumendi võltsimise süüdistuses seisneb T. Solomatovi tegu selles, et ta läks ARKi ja tahtis auto ema nimele kirjutada. Kuna tal ei olnud kaasas emalt volikirja, siis ta autot ema nimele kirjutada ei saanud. Selle asemel, et sõita üle 150 km Tallinnast Loksale ja tagasi, läks ta autosse, kirjutas volikirja valmis ja pani ema eest allkirja alla. Ema suuline nõusolek oli tal olemas. Toimikus on telefonikõnede salvestused süüdistatava ja tema ema vahel ja sealt oli kuulda, kuidas ema andis telefonis pojale suulise volituse. Sisulist vahet polnud, auto oleks ikka perekonda jäänud. Inimlikult võttes ei vedanud ta ema ARKi ega sõitnud 150 km, säästes loodust ja kütust. On vaieldav, mis õigusi perekonna sees selle teoga omandati või mis oli eesmärk. Kohus pole seda analüüsinud. Seega puudub taas subjektiivne külg. Aga kuna Solomatov tunnistab süüd, siis tuleks teda ka selles episoodis karistada minimaalse võimaliku karistusega. Maakohus on T. Solomatovi ilma põhjuseta tunnistanud kuuluvaks kuritegeliku ühenduse koosseisu. Nagu ringkonnakohus on juba varasemalt ühes oma lahendis ütelnud, et iga sõpruskond ei ole veel kuritegelik grupeering ja grupisisese hierarhia ning käsuliini olemasolu tõendamine on just prokuratuuri kohustus. Sellise süüdistuse esitamisel ei piisa ainult oletuste tegemisest ning isikute kokkusaamistele ning telefonikõnedele tõlgenduste tegemisest. Kaitsja märgib, et prokuratuur on püüdnud näidata X matuste pilte väitega, et kõik kes osalesid matustel, on järelikult kuritegelike ühenduste liikmed. Sarnaseid tõlgendusi on prokuratuur pikkinud ka süüdistusakti ja 33 kohus on neid oma otsuses sõna-sõnalt korranud. Näiteks võib tuua E. Košljakovi ja T. Solomatovi telefonivestlused, kus räägitakse Loksa spordisaali ehitusest. On selgeks tehtud, et noored mehed ehitasidki Loksal spordisaali. Kohus ei ole põhjendanud, millest järeldas, et see jutt puudutab narkootikumide käitlemist, mitte spordisaali ehitust. Ka kohtus üle kuulatud slängispetsialist R ei selgitanud, et kuritegelikus maailmas nimetatakse erinevaid narkootilisi aineid erinevate ehitusmaterjalide nimetustega. Järgnevalt leiab kaitsja, et puuduvad tõendid, et kuritegelikus ühenduses keegi kellelegi allus, keegi oli ülemus, olid antud ülesanded. Kohtu vastavad seisukohad on oletuslikud. Samuti pole tõendeid, et Solomatov müüs narkootikume ja tegi seda ühenduse eesmärkide täitmise nimel. Kaitsja tsiteerib kohtus ülekuulatud anonüümsete tunnistajate ütlusi ning avaldab, et maakohus ei ole pööranud tähelepanu nende ütluste vastuoludele. Anonüümne tunnistaja Ü ei suutnud nimetada ühtegi nime, aine kogust või müügist saadud summat. Ka isikud, kes anonüümse tunnistaja kohtusse kutsusid ja talle sõnad suhu panid, ei saanud ühtegi nime ütelda, sest muidu oleksid kaitsjad asja uurima hakanud. Eelnevat arvestades palub kaitsja mõista T. Solomatov

§ 255lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

Kaitsja leiab, et otsus tuleb tühistada ka T. Solomatovi vara konfiskeerimise osas. Süüdistatavalt konfiskeeriti igapäevakasutuses olevat vara, kell, arvuti, auto, natuke raha jne. Tegemist ei ole luksuskaupadega. Kõik esemed osteti pikema aja jooksul isikliku tööga teenitud raha eest. T. Solomatov tõestas kohtuistungil, et tal oli ametlik sissetulek, mis kanti tema ema pangaarvele ja kohus on seda tõendit uurinud ning aktsepteerinud. Kohus ei ole oma otsuses kirjeldanud ühtegi muud tõendit, et konfiskeeritav isiklik vara oleks soetatud kuritegude teel saadud vara arvelt. Süüdistatav Timofei Solomatov vaidlustab oma apellatsioonis süüdimõistmist

§ 255lg 1 järgi ja üksikkuritegudes konkreetseid kohtu järeldusi.

Samuti ei nõustu apellant konfiskeerimisega.

§ 420lg 1 osas leiab T.

Solomatov, et karistus helisummuti hoidmise eest on liiga range. Sanktsoon selle paragrahvi järgi on pigem neile, kes käitlevad ebaseaduslikult tulirelva. Helisummutiga pole tulirelvata midagi teha. Taotleb karistuse kergendamist.

§ 345

lg 1 osas on kohus märkinud, et tema kasutas sõiduauto WW Passat võltsitud müügilepingut. See ei ole õige. Leping oli koostatud ja alla kirjutatud eelmise omaniku poolt. Seda pole prokurör püüdnud vaidlustada. Kohus on väljunud süüdistuse piiridest. Tema allkirjastas vaid ema nimel volituse selle kohta, et ema omandas sõiduki. Ema andis selleks suuliselt loa. See, et ema politseis muud rääkis, seda ta ka uuris ema käest, kuidas selline asi küll juhtuda võis ja ema ütles, et teda hirmutati. Kohtus oleks saanud ema õigust rääkida, kuid tema ei tahtnud, et ema tuleks kohtusse, sest pärast politseis ülekuulamist oli emal insult. Süüdistatav on veendunud, et aasta vangistust on ülemäära range karistus sellise volituse kirjutamise eest, milleks oli allkirja võltsimiseks nõusolek olemas.

§ 184lg 1 järgi tunnistab T.

Solomatov süüd täielikult. Arvestades, et ta ei ole varem narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest karistatud, siis enda tarbeks narkootikumide hoidmise eest on 4 aastat vangistust ülemäära range karistus. Taotleb karistuse kergendamist. 34 Konfiskeerimine on põhjendamatu apellandi arvates juba seetõttu, et ta töötas mitteametlikult ja politsei, kes teda piisavalt kaua jälitas ja pealt kuulas, pidi sellest teadlik olema. Ta esitas advokaadi vahendusel sellekohased dokumendid, kuid neid kohus ignoreeris. Vahepeal oli ta ka ametlikult tööle vormistatud ja sai palka, mis kanti ema arveldusarvele. Ka sellekohaseid tõendeid kohus ignoreeris. Sõiduauto WW Passat oli ostetud 4000 euro eest, sest vajas remonti ja see on kajastatud lepingus. Tahvelarvuti Ipad Pro ei kuulu temale. Kell Tissot oli temale kingitud sõprade poolt. 2635 eurot oli tema poolt kogutud raha.

§ 255lg 1 osas rajaneb kohtuotsus ainult oletustele, tõendeid ei ole.

Süüdistatav esitab kohtuotsuses kirjeldatud tegevuse kohta oma versiooni, mis kinnitab seda, et mingit KTÜ-d ei olnud ja tema pole olnud selle liige. Anonüümsed tunnistajad olid politsei poolt välja õpetatud ja nende ütlustes olid kahtlased pausid. Arvab, et samal ajal konsulteerisid neid tunnistajaid politseiametnikud. Kohtueelsel uurimisel ja ka kohtus ei olnud temal võimalik tutvuda pealkuulatud kõnedega ja piisavalt ei saanud ta tutvuda kriminaalasjaga. Põhjendamatult kohaldati KrMS § 224 sätteid. Sellega rikuti poolte võrdse kohtlemise põhimõtet ja maakohus sellele tähelepanu ei pööranud. Stenogrammid on koostatud ebakorrektselt ja väga olulistes momentides on erinevusi stenogrammi ja pealt kuulatud kõne vahel. Kohus ei pööranud tähelepanu sellele. Kohtunik lubas kõik üle kontrollida, kuid kõik vead on kohtuotsusesse sisse jäänud. Süüdistatava Aivar Tartu kaitsja adv. Anu Toomemägi taotleb võtta asja juurde tõend ilmastikutingimustest õhuniiskuse kohta ja ainete kuivatamistingimustest, millega süüdistatav soovib seada kahtluse alla tunnistaja N2 ütluste usaldusväärsuse. Lisaks taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüdimõistvas ja menetluskulusid tema kanda jätvas osas ning teha uus otsus, millega mõista süüdistatav talle esitatud süüdistuses täielikult õigeks või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks tagasi. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Ainus nö sisemise probleemi lahendamise etteheide, mida on seostatud kuritegelikku ühendusse kuulumisega, puudutab 17. jaanuari 2017 telefonikõnes 800 euro tagastamise vajadust, mis on olemuselt võlaõiguslik vaidlus. Asjaolu, et tegemist ei ole ähvardava kõnega, kuuldub kõne toonist. Lisaks ei ole midagi imelikku, kui isik enda eesnimele lisab koha, kus ta elab või tegutseb. Väidetud ja tõendatud ei ole, et väidetavas KTÜ-s oli süüdistataval kohustus selliselt tutvustada ja et väljendit Loksa Aivar või Aivar Loksalt oli süüdistataval või tema kohta väidetavas ühenduses kohustus kasutada ja/või et teised liikmed ning muud isikud sellest teadsid. Loksa puhul on tegemist geograafilise asukohaga. Seega on väide süüdistatava osalusest ja/või panusest KTÜ toimimisse tõendamata. Lisaks ei ole väidetud ega tõendatud, et süüdistatav kui nn parem käsi oleks osalenud KTÜ nõupidamistel või koosolekutel, millele on viidatud kohtuotsuses. Ka muud varjatud jälgimisega saadud tõendid ei tõenda süüdistatava ühendusse kuulumist. Süüdistataval oli töökoht, mille kohta on esitatud tõendid. Kõnealune äriühing ei olnud seotud väidetavate KTÜ juhtide või liikmetega. Kohus viitas otsuses, et kohtuasjale 1-18-5815, milles Aivar Tartut süüdistati

§ 184lg 21 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

Kohus ei nimetatud, miks ta seostab seda 35 käsoleva kriminaalasjaga. Prokuratuuri valik menetleda narkosüüdistust väljaspool käesolevat süüdistust näitab, et süüdistatava narkokuritegu ei ole kuidagi seotud väidetava kuritegeliku ühendusega. Vastasel juhul tekib küsimus, miks oli vaja käesolevas asjas teatud kuritegusid menetleda käesoleva asja raames (nt

§ 121, § 202jj).

Seetõttu on kohtu põhjendused, et süüdistatav pani toime narkokuritegusid kuritegeliku ühenduse sees või selle hüvanguks, ebaõiged. Kohtuotsus on rajatud suures osas anonüümsete tunnistajate ütlustele, s.o tõenditele, mille usaldusväärsus on kaheldav. Usaldusväärsuse kontrolliks ei lubanud kohus kaitsjatel, ega ka Aivar Tartul endal ainsatki küsimust küsida „Ü-lt“ (vt 21.11.2019 kohtuistungi protokoll). „P“ küsitlusel kuulsid kaitsjad, et keegi ütles ette tunnistajale, mida ta peaks vastama ning palusid, et kohus seda kontrolliks, kuid kohtu väitel polnud see oluline. Prokuröri küsimusele, milliseid kuritegelikke ühendusi teab tunnistaja nimetada, vastas ta: Tean Kemerovo ühendusest, Tsetseeni, Aserbaidzaani. Peale seda kutsuti it-spetsialist ning prokuröri küsimustega jätkamisel teadis tunnistaja nimetada lisaks kohe ka Loksa kuritegelikku ühendust (08.10.2019 kohtuistungi protokoll). Tunnistaja teadis nimetada KTÜ liikmetest süüdistatavat, Eduardi ja Solot ja kinnitas, et tunneb neid ära. Saalipildis aga tundis tunnistaja ta ära vaid „Ediku“, mitte süüdistatava. Tunnistaja ütlused, et probleeme lahendas süüdistatav, põhinesid kuuldustel ning samamoodi oli tunnistaja kuulnud, et T. Solomatov ja Aivar Tartu tegelesid seal narkokuritegudega ning seegi, et süüdistatav lahendas mingeid probleeme või et tema kogus nn katuseraha. „B“ ütlused olid oletuslikud. Süüdistatavat tunnistaja ära ei tundnud. Rahaasjadega tegelemisest ei osanud tunnistaja näiteid tuua. Kõik anonüümsete tunnistajate ütlused, mille puhul on selgunud et kohtus räägitud teave on saadud teiste isikute käest ja suures osas põhineb oletustel, ei saa olla tõenditeks KrMS § 66 lg 21 tulenevalt. Lisaks on kohtuotsuses põhjendatud süüdistatava osalust läbi narkokuritegude organiseerimise N2 ütluste alusel. Tema ütlused ei ole usaldusväärsed, on paljasõnalised. Nimelt olevat tunnistaja tegelenud narkoaine tootmisega metsas, kuid võttes arvesse seda, et selline tegevus pidi toimuma õhuniiskusega 84-100%, mis jääb selgelt üle 50-55%, ei saanud sellist tegevust objektiivselt toimuda. Tema ütlustes tuleb kahelda, kuna narkoainet ei ole võimalik kuivatada metsas, arvestades mis ajal pidi olema kuritegu toime pandud, juba puhtalt füüsikareeglite kohaselt. Kaitsja on õhuniiskuse kohta ja tunnistaja ütluste ebausaldusväärsuse kinnituseks esitanud andmed Riigi Ilmateenistuse lehelt. Jõustunud kohtuotsusest nähtub, et Aivar Tartu pani narkokuriteo toime grupis, mida ei saa samastada kuritegeliku ühendusega. Sellekohaseid tõendeid pole, samuti pole tõendeid, et ta kohustus narkoärilt maksma teatud protsendi Loksa kuritegelikule ühendusele või mõnele muule ühendusele või et grupeering võttis endale kogu teenitud raha. Seda, et väidetaval ühendusel oleks olnud tööjaotus, milles oli A. Tartule pandud finantsjuhi või siis probleemide lahendaja roll, ei nähtu ühestki kohtus uuritud tõendist ja sellele ei ole üheselt viidatud ka kohtuotsuses. Kaitsjale jääb kohtuotsuset selgusetuks, mis oli väidetava KTÜ ühine tahe, millele süüdistatav allutatud oli. Kaitsja viitab, et juba prokuratuuri aastaraamatus viidati 36 süüdistatavale kuritegeliku ühenduse liikmena. See näitab, et sisuline kohtuotsus oli ammu enne tõendite uurimise lõppu tehtud. Süüdistatav Aivar Tartu taotleb esitatud apellatsiooni enda õigeksmõistmist. Ta ei nõustu maakohtu järeldusega, et ta on kuritegeliku ühenduse liige ja E. Košljakovi parem käsi. Maakohus ei arvestanud, et anonüümsete tunnistajate ütlused on vastuolulised ning ei toeta ka süüdistuse versiooni. Taotleb, et anonüümsete tunnistajate ütlused tunnistataks lubamatuteks tõenditeks. Süüdistus ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis oli tema rolliks KTÜ-s. See, mida temale süüdistuse järgi ette heideti, ei ole maakohtus ühegi tõendiga tõendamist leidnud. Ta tegeles tavalise äritegevusega. Treeningsaali ehitusega temal puutumiust ei olnud ja ühel korral andis temale raha E. Košljakov üleandmiseks A.Košljakovile. Kritiseerib tunnistajate ütlusi ja leiab, et tunnistaja N2 ütlused ei ole eluliselt usutavad ja seega ka ei saa neid usaldusväärseteks lugeda. Taotleb täiendava ekspertiisi läbiviimist, et tuvastada, et ei ole võimalik valmistada selliselt amfetamiini nagu seda väidab tunnistaja. Prokurör taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist Oleg Martovoi õigeksmõistmise osas

§ 121

lg 1 järgi ning palub mõista ta süüdi

§ 121lg 1 järgi ja karistada teda 6 kuu pikkuse vangistusega.

Samuti palub prokurör tühistada O. Martovoile mõistetud karistus

§ 256

lg 1 alusel ja mõista uueks karistuseks 12 aastat vangistust, suurendades

§ 64

lg 1 alusel mõistetud üksikkaristustest raskeimat ning mõista ärakandmisele 14 aastat vangistus. Eduard Košljakovile taotleb prokurör mõista

§ 256lg 1 alusel uueks karistuseks 12 aastat vangistust.

Timofei Solomatovile taotleb prokurör mõista

§ 64

lg 1 alusel uueks liitkaristuseks, suurendades üksikkaristustest raskeimat, 9 aastat vangistust. O. Martovoi õigeksmõistmises

§ 121

lg 1 aluse