2-21-111926 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Ülle Raag Otsuse tegemise aeg ja koht 04.04.2022. a, Jõgeva kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-111926 Tsiviilas

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni 4.

Kohtuotsus on viivitamata täidetav.

1. Kohtuotsus tuleb Rxxx Pxxxxxx kätte toimetada avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Menetluskulude jaotus
2. Välja mõista Rxxx Pxxxxxt Aktiva Finants OÜ kasuks menetluskulud summas 425 (nelisada kakskümmend viis) eurot.
3. Välja mõista Rxxx Pxxxxxx Aktiva Finants OÜ kasuks viivis punktis 2 välja 1

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Hageja võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule alates 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale kirjaliku kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik koos dokumentide ja nende lisade ärakirjadega vastavalt menetlusosaliste arvule. Kajalt tasutakse kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finants OÜ esitas 24.08.
2. a Tartu Maakohtule hagiavalduse Rxxx Pxxxx vastu krediidikontolepingust tuleneva rahalise nõude ja viivise nõudes. Hageja taotleb, et kohus mõistaks RxxxxPxxxxxx hageja kasuks välja põhivõla summas 990,35 eurot, intressi 172,11 eurot, võla sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 435,16 eurot, samuti viivised alates 25.08.
3. a kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras. Hageja taotles hagiavalduses tagaseljaotsuse tegemist, kui kostja hagile tähtaegselt ei vasta.
4. Kohus võttis hagi 26.08.
5. a määrusega menetlusse, saatis hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati TsMS § 407 järgi võimalikest õiguslikest tagajärgedest hagile mittevastamise korral.
6. Hagimaterjalid toimetati kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded vahendusel 19.02.
7. a. KOHTU SEISUKOHT
8. Kohus leiab, et asi on võimalik lahendada TsMS § 407 lg 1 alusel tagaseljaotsusega. TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.
9. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hagi asjaolude kohaselt on kostja ja Placet Group OÜ sõlminud krediidikontolepingu, mille alusel on kostja võtnud välja krediiti summas 1060 eurot. Kostja kohustus krediidisumma tagastama maksegraafiku alusel. Kostja on põhiosa katteks teinud makseid summas 69,65 eurot. Seega on kostja põhivõlg 990,35 eurot. Pooled leppisid lepingus kokku intressimääraks 40,04%. Kostja kohustus intressi tasuma maksegraafiku alusel. Intressivõlgnevus tekkis esimesest osamaksest 05.05.
10. a. Kuni ülesütlemisele eelnenud kolmanda osamakseni 2

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kuna kostja ei ole hagile vastanud, siis saab TsMS § 407 lg 1 alusel lugeda kostja poolt omaksvõetuks hageja poolt esitatud faktilised asjaolud, sh asjaolu, et kostja on Placet Group OÜ-ga sõlmitud lepingut rikkunud ja ei ole lepingust tulenevat kohustust täitnud, s.o ei ole tasunud laenu osamakseid vastavalt koostatud maksegraafikule. Muu hulgas saab lugeda kostja poolt omaksvõetuks asjaolu, et tal on lepingu alusel tasumata põhivõlg kokku summas 990,35 eurot.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 990,35 eurot.

1. Kohus peab intressinõuet summas 172,11 eurot põhjendatuks.
2. Kohus leiab, et viivisenõue on õiguslikult põhjendatud üksnes osaliselt.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja arvestab viivist põhisummalt 990,35 eurot ning viivisemääraks on 40,04% aastas, s.o 0,109% päevas. Seega nõuab hageja kostjalt alates 20.07.

1. a (lepingu ülesütlemise päevast alates) kuni 24.08.
2. a (hagiavalduse esitamiseni) sissenõutavaks muutunud viivist summas 435,16 eurot. Antud juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväiteid viivisenõudele ja nõutava viivise määrale. Kohus leiab aga, et olenemata sellest, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid, tuleb kohtul kontrollida hagi aluseks olevates lepingutes sisalduva viivisekokkuleppe kehtivust. TsMS § 438 lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. 3

§ 35

lg 1 mõistes tüüptingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana lepingute sõlmimise ajal kehtinud

§ 34

ja kehtiva

§ 1

lg 5 tähenduses.

§ 42

lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

§ 42

lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 16.11.2016. a lahendis nr 3-2-1-118-16, p 17 (ka varasemalt 10.05.2016. a lahendis nr 3-2-1-25-16, p 13) asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb

§ 42

lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kostjaga sõlmitud lepingutes sisalduv viivisemäär on 40,04% aastas, s.o 0,109% päevas. Seaduse kohaselt (

§ 113lg 1 2.

lause) loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

§ 94

lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit. Eesti Panga teatel oli intressimäär ajavahemikul 01.07.
3. a kuni käesoleva ajani 0,00% (8% aastas). Lepingus kokkulepitud viivisemäär 40,05% aastas ületab seadusjärgset viivisemäära. Arvestades siinjuures Riigikohtu lahenditest (nr 3-2-1-118-16 ja nr 3-2-1-25-16) tulenevaid suuniseid, saab lugeda, et viivisemäära kokkulepe tüüptingimusena sellises määras on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja

§ 42

lg 1, § 42 lg 3 p 5 alusel tühine ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt on viivis alates 20.07.

1. a kuni 24.08.
2. a 435,16 eurot. Viivist saab arvestada käesoleval juhul alates 21.07.
3. a, s.o alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast. Viivis eelnimetatud põhivõlga summa tasumisega viivitamise eest seadusjärgses, s.o

§ 113

lg 1 2.lasuses sätestatud määras eelpool nimetatud perioodil kujuneb kokku summas 86,73 eurot. Tulenevalt asjaolust, et viivisemäär 0,109% päevas ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, leiab kohus, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlalt (990,35 eurot) alates 21.07.2020. a kuni 04.04.2022. a

§ 113

lg 1 2.lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni, s.o summas 135,13 eurot. Suuremas ulatuses viivisenõue ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Välja mõista RxxxxPxxxxxx OÜAktiva Finants kasuks 4

§ 113lg 1 2.

lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni 9. Hageja taotleb kostjalt sissenõudmiskulu summas 50 eurot väljamõistmist.

§ 1132

lg 2 p 3 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hagiavaldusele lisatud tõendite kohaselt on kostjale saadetud võlateatised järgmistel kuupäevadel: 05.06, 14.05, 06.05 ja 16.06.

1. a. Lisaks on kostjale 05.07.
2. a saadetud lepingu ülesütlemise hoiatus ning 21.07.
3. a teatis nõude loovutamise kohta. Oluline on, et 05.07.
4. a teatest laenulepingu ülesütlemise kohta nähtub, et teate esitamise seisuga (st enne lepingu lõppemist) on võlausaldajal tasumata jäänud osamaksete tulemusena tekkinud kulud seoses võlgnevuse sissenõudmisega kokku 10 eurot. Seega ei pea kohus põhjendatuks välja mõista

§ 1132

lg 1 alusel sissenõudmiskulusid rohkem, kui esialgne võlausaldaja oli lepingu lõpetamise seisuga arvestanud, ehk mitte rohkem kui 10 eurot. Kõik hagiavaldusele listaud võlateatised on võlgnikule saadetud enne lepingu ülesütlemist. Lisaks ei saa kohtu hinnangul 21.07.2020. a teatist nõude loovutamise kohta lugeda meeldetuletuskirjaks, kuivõrd võlausaldajal oli seadusest tulenev kohustus tarbijat nõude loovutamisest teavitada (

§ 412

lg 1) ning lisaks ei sisalda kostjale edastatud teatis ühtegi võlgnetavat summat ega tähtaega. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude summas 10 eurot ning jätab rahuldamata sissenõudmiskulud summas 40 eurot. Kohus peab vajalikuks märkida, et

§ 1132

lg 1 hõlmab kõikvõimalikke võla sissenõudmiseks tehtavaid toiminguid, mitte ainult meeldetuletuskirjade saatmist, mistõttu ei saa põhjendatuks pidada ka muid makseviivitusega tekkinud kulusid. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus otsusega kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on tasunud menetluses riigilõivu 225 eurot, mida kohtu hinnangul saab pidada põhjendatud menetluskuluks. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tasu 480 eurot on põhjendatud üksnes osaliselt. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on asjaolusid arvestades hageja lepingulise esindaja tasu ilmselgelt ülepaisutatud. Asja materjalidest nähtub, et esindaja õigusabi osutamine on seisnenud 5

§ 113lg 1 2. lauses ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik 6