KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. aprill 2022, Tartu (kirjalikus menetluses) Kriminaalasja number 1-21-3717 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit L

§ 121

lg 2 p 3 järgi tingimisi 1 aasta 3 kuu ja 24 päeva pikkuse vangistusega tõkendit kohaldatud ei ole pooled RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu
2. detsembri
3. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
4. Määrata advokaadibüroole Kaido Kooga Advokaadibüroo vandeadvokaat Kaido Kooga poolt Igor Berjozkinile käesolevas apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 129,60 eurot (sealhulgas käibemaks 21,60 eurot).
5. Mõista Igor Berjozkinilt menetluskuluna Eesti Vabariigi kasuks välja 129,60 eurot apellatsioonimenetluses kaitsja poolt osutatud õigusabi eest. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale saab esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. MAAKOHTU OTSUS
6. Igor Berjozkin anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 4231 järgi. Teda süüdistatakse selles, et ta juhtis
7. novembril 2020 kell 18.01 Narvas Tallinn-Narva maantee
8. kilomeetril mootorsõidukit Volvo S60, ehkki tal ei olnud mootorsõiduki juhtimise õigust ja teda oli Viru Maakohtu
9. juuni
10. a otsusega karistatud KarS § 4231 järgi.
11. Viru Maakohtu
12. detsembri
13. a otsusega tunnistati I. Berjozkin süüdi KarS § 4231 järgi ja teda karistati 6 kuu pikkuse vangistusega. Mõistetud karistust suurendati Viru Maakohtu
14. veebruari
15. a otsusega mõistetud kandmata 1 aasta 3 kuu ja 24 päeva pikkuse vangistuse võrra ja I. Berjozkinile mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 9 kuud ja 24 päeva vangistust. Eelvangistuses viibitud aeg arvati karistusaja hulka ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti talle 1 aasta 9 kuud ja 22 päeva vangistust. Tema karistusaja alguseks loeti
16. oktoober
17. Samuti konfiskeeriti T.B. le kuuluv mootorsõiduk Volvo S
19. Maakohus leidis, et süüdistuses kirjeldatud asjaolud on tõendamist leidnud. Ühtlasi asus kohus seisukohale, et
20. juulil 2019 toime pandud juhtimisõiguseta juhtimine oli süstemaatiline. I. Berjozkin on varasemalt karistatud KarS § 4231 järgi. Viru Maakohtu
21. juuni
22. a otsusest nähtub, et I. Berjozkin juhtis
23. juunil 2019 mootorsõidukit omamata vastava kategooria juhtimisõigust ehkki teda oli selle eest varasemalt kolmel korral väärteokorras karistatud. Seega juhtis I. Berjozkin aastal 2019 mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta kokku neljal korral.
24. Praeguses asjas juhtis I. Berjozkin sõidukit ilma juhtimisõiguseta
25. novembril
26. Maakohtu hinnangul ei ole I. Berjozkini tegude vaheline ajavahemik nii pikk, et saaks eitada koosseisulise tunnusena süstemaatilisust. I. Berjozkinit karistati Viru Maakohtu
27. juuni 2019.

§ 4231

järgi 8 kuu ja 22 päeva pikkuse vangistusega, millest ta vabastati Viru Maakohtu

1. oktoobri
2. a määrusega tingimisi enne tähtaega. Pärast seda juhtis I. Berjozkin
3. novembril 2020 uuesti mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta. Kuigi üksiktegude vaheline ajavahemik on peaaegu poolteist aastat (viimane tegu
4. juunil 2019 ja praeguse süüdistuse aluseks olev tegu
5. november 2020), tuleb arvestada, et I. Berjozkin viibis vangistuses. Sel ajal on sõiduki juhtimine välistatud. Pärast vangistusest vabanemist asus ta aga uuesti taolisi tegusid toime panema. Seda ei muuda seegi, et I. Berjozkini sõnul läks ta autokooli. Nimelt ta seda ei lõpetanud, vaid tuli sealt ära. I. Berjozkin ei pidanud juhtimisõiguse omandamist oluliseks ja ei soovinud seega oma elustiili muuta. Ta jätkas selliste tegude toime panemist isegi pärast mõistetud vangistuse kandmiselt vabanemist. Arvestades
6. aastal toime pandud üksiktegude arvu, leidis maakohus, et I. Berjozkinile on mootorsõiduki juhtimine ilma juhtimisõiguseta kujunenud elustiiliks. I. Berjozkin pani süüdistuses märgitud teo toime otsese tahtlusega.
7. Prokurör taotles I. Berjozkinile ühe aasta pikkuse vangistuse mõistmist. Karistusena on KarS § 4231 sätestatud kuriteo toimepanemise eest võimalik mõista rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Viru Maakohtu
8. juuni
9. a otsusega mõisteti I. Berjozkinile KarS § 4231 järgi liitkaristuseks 8 kuud ja 22 päeva vangistust. Seejärel tunnistati ta süüdi Viru Maakohtu
10. veebruari 2020.

§ 121

lg 2 p 3 järgi ja talle mõisteti kohtuotsuste kogumis tingimisi 1 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus. Isikule mõistetav karistus peab kohtupraktika kohaselt muutuma igakordselt raskemaks. Kuna I. Berjozkin on varasemalt juba ilma juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest süüdi tunnistatud, ei ole vangistusest kergemaliigilise karistusega teda võimalik karistada. 2

1. Kuigi I. Berjozkin ei põhjustanud ohtlike tagajärgi, pani ta teo toime tööpäeva lõpus kella 18.01 ajal, mil liikluses on tavapärasest rohkem liiklejaid. Lisaks viibis autos lisaks temale veel isikuid. Tegu on toime pandud tahtlikult. Maakohus leidis, et kuigi I. Berjozkini puhul karistust raskendavad asjaolud puuduvad, saab karistust kergendava asjaoluna arvestada kahetsust. I. Berjozkini süü on keskmine. Praeguse kuriteo pani I. Berjozkin toime katseajal. Seega anti talle võimalus kanta karistust vabaduses, kuid see tema õiguskuulekust ei taganud. Küll aga ei pea maakohus põhjendatuks I. Berjozkinile ühe aasta pikkuse vangistuse mõistmist. Temale mõistetav karistus peab andma signaali, et tema tegu on taunitav ja sellele reageeritakse karistusõiguslikult. Arvestades I. Berjozkini vanust ja seda, et ta pani toime vaid ühe episoodi, peab maakohus põhjendatuks teda karistada kuue kuu pikkuse vangistusega. APELLATSIOONID Kaitsja apellatsioon
2. I. Berjozkini kaitsja vandeadvokaat K. Kooga taotleb süüdistatava õigeksmõistmist.
3. Praeguses asjas on vaieldav, kas koosseisulise tunnusena süstemaatilisus on antud asjas täidetud. Maakohtu järeldused sellest on väärad ja ei vasta kõrgema kohtu praktikale. Riigikohus on välja toonud kaks tunnust, millele tuginedes on võimalik sedastada süstemaatiliselt. Üks neist on üksiktegusid lahutav ajavahemik. Ehkki ajalisel kriteeriumil ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust, tuleb lähtuda põhimõttest, et mida pikem on periood üksikute rikkumiste vahel, seda väiksema tõenäosusega moodustavad need rikkumised n-ö sisulise süsteemi ning seda kaalukamad peavad süstemaatilisuse jaatamiseks olema muud seda toetavad argumendid. Teine oluline kriteerium juhtimisõiguseta juhtimise süstemaatilisuse hindamisel on varasemate ja/või isikule menetletavas asjas etteheidetavate rikkumiste arvukus. Mida rohkem kordi isik on juhtimisõigust omamata sõidukit juhtinud, seda suurema tõenäosusega saab tema käitumist hinnata KarS § 4231 mõttes süstemaatilisena (RKKKo nr 120- 3067, p-d 12-13)
4. Need tunnused ei ole I. Berjozkini puhul täidetud. Eelmisest teost on möödas peaaegu poolteist aastat. See on liiga pikk ajavahemik väitmaks, et I. Berjozkini teod on sarnased ja pidevad. Samuti süüdistatakse teda praegu vaid ühes episoodis. Prokuratuuri seisukoht, et iga uus tegu kehtiva karistuse ajal on koheselt mootorsõiduki juhtimine ilma juhtumisõiguseta, on väär. Maakohus leiab, et selle poolteist aasta jooksul viibis I. Berjozkin ka mõnda aega vangistuses. See ei ole aga lubatav. Kõik faktilised asjaolud, millest prokuratuuri tuletab süstemaatilisuse, peavad olema karistusõigusliku vastutuse eeldustena kajastatud süüdistuse tekstis. Süüdistuses nimetamata vastutuse eeldustele ei saa kohus tugineda. Isegi kui arvestada vangistuses viibitud aega, oli kahe juhtumi vaheline ajavahemik üle aasta pikk, mistõttu ei saa selgi põhjusel rääkida tegevuse süstemaatilisusest. Prokuröri vastus apellatsioonile
5. Prokuröri hinnangul on apellatsioon põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
6. Esmalt leiab apellant, et I. Berjozkini poolt toime pandud kahe viimase teo vaheline ajavahemik on liiga pikk. Viidatud Riigikohtu otsuses jaatati süstemaatilisust tegude puhul, mille ajaline vahemik oli ca 1 aasta ja 8 kuud (vt RKKKo nr 1-20-3067). I. Berjozkini puhul on kahe viimase teo vaheline ajavahemik vähem kui poolteist aastat. Sellest tulenevalt on prokuröri jaoks arusaamatu kaitsja seisukoht, et maakohtu otsus ei ole kooskõlas kõrgema kohtu praktikaga osas, mis puudutab süstemaatilisuse tuvastamiseks vajalikku ajalist kriteeriumit. Samuti ei saa nõustuda kaitsjaga selleski, et kui jätta arvesse võtmata I. Berjozkini poolt vangistuses viibitud 3 aeg, on aasta samuti liiga pikk vahemik, rääkimaks tegevuse süstemaatilisusest. Esiteks ei sätesta seadus ühe aasta pikkust perioodi obligatoorse tingimusena. Teiseks on ajaline kriteerium küll üheks eelduseks süstemaatilisuse sisustamisel, kuid mitte ainsaks. Kõiki asjaolusid tuleb arvestada kogumis, hindamaks süstemaatilistust, kui isiku harjumuspärast käitumist. Samuti ei saa prokurör aru, kuidas ei ole I. Berjozkini puhul rikkumiste arv piisav. I. Berjozkin pani pooleteist aasta jooksul toime viis rikkumist.
7. Maakohus on õigustatult sisustanud süstemaatilisust ka muude asjaoludega. I. Berjozkin kandis vahepealsel ajal vangistust, mille ajal ei olnud tal võimalik sõidukit juhtida. Lisaks jättis ta autokooli pooleli ja tal ei ole kunagi juhtimisõigust olnudki. Autokooli poolelijätmine iseloomustab juba iseenesest süüdistatava suhtumist liiklusohutusse- ja reeglitesse ning õiguskorda üldisemalt. Samuti näitab, et tal on puudulik juhtimisoskus. I. Berjozkinit käitumist ei ole võimalik millegagi õigustada.
8. Viimaks väidab apellant, et maakohus on süüdistust laiendanud, kuivõrd maakohus sisustas süstemaatilisust muuhulgas sellega, et I. Berjozkin kandis karistust kinnipidamisasutuses ja sel ajal ei saanud sõidukit juhtida. Prokuröri hinnangul ei ole tegemist süüdistuse laiendamisega ja kaitsja selline järeldus on asjakohatu. Prokuröri apellatsioon
9. Prokurör taotleb I. Berjozkinile mõistetud liitkaristuse tühistamist ja tema karistamist üheksa kuu pikkuse vangistusega.
10. KarS § 4231 sanktsiooni keskmiseks määraks on kuus kuud vangistust. Viimati karistati teda mootorsõiduki süstemaatilise juhtimise eest viie kuu pikkuse vangistusega. Kehtiva kohtupraktika kohaselt, millele maakohus ka ise viidanud on, peab uue samaliigilise kuriteo toimepanemise korral üldjuhul mõistetav karistus olema raskem varasemast. I. Berjozkin ohustas oma teoga lisaks teistele kaasliiklejatele ka samas sõidukis viibinud kahte kaasreisijat, keda ta ei teavitanud sellest, et tal puudub juhtimisõigus. Maakohus ei ole arvesse võtnud, et I. Berjozkin sõitis pika distantsi tiheda liiklusega riiklikul põhimaanteel, s.o Narvast Tallinna ja tagasi. Oluline on seegi, et I. Berjozkinil ei ole kunagi juhtimisõigust olnudki ja ta ei ole lõpetanud ka ühtegi autokooli. Ei saa kindel olla, et tema oskused oleksid piisavad ohutult liikluses hakkama saamiseks või et tal taolised oskused kunagi üldse olnud oleksid. Seetõttu on I. Berjozkini süü keskmisest suurem. See, et tema teo tagajärjel ohtlikke tagajärgi ei tekkinud, ei ole niivõrd oluline, sest antud koosseis on eeskätt ohudelikt, mitte tagajärjedelikt. See ei vähenda I. Bejozkini süüd. Sellest tulenevalt leiab prokurör, et tema süü suurusele vastavaks karistuseks on üheksa kuud vangistust. RINGKONNAKOHTU JÄRELDUSED
11. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et apellatsioonides toodud põhjendustel maakohtu otsus muutmisele ei kuulu. I. Berjozkini süü on tõendamist leidnud, mistõttu tema süüdi tunnistamine ja karistamine, muuhulgas temale mõistetud karistus, on seaduslik ja põhjendatud.
12. Vaidlust ei ole selles, et I. Berjozkin on taaskord juhtinud mootorsõidukit omamata vastava kategooria juhtimisõigust. Kaitsja leiab ühemõtteliselt, et I. Berjozkini tegevus – mootorsõiduki juhtimine omamata vastava kategooria juhtimisõigust – ei ole süstemaatiline ja teda ei saa selle eest karistusõiguslikult vastutusele võtta, sest tegemist ei ole kuriteoga. Ringkonnakohus sellise seisukohaga nõustuda ei saa.
13. Nagu juba korduvalt mainitud, on süstemaatilisuse tuvastamiseks oluline ajavahemik, mis eristab osategusid ning etteheidetavate tegude arvukus (vt RKKKo nr 1-20-3067, p-d 12-13). 4 Teisisõnu välistab süstemaatilisuse rikkumiste vaheline liiga pikk ajavahemik, mis välistab rikkumiste sisulise süsteemi, ja mis tuleb tuvastada iga kriminaalasja puhul eraldi. Teiseks on oluline rikkumiste arvukus.
14. Viru Maakohtu
15. juuni
16. a otsusega kriminaalasjas nr 1-19-5075 tunnistati I. Berjozkin süüdi KarS § 4231 järgi ja talle mõisteti liitkaristuseks 8 kuud ja 22 päeva vangistust. Tema karistusaeg algas
17. juunil 2019 ja ta vabastati vangistusest tingimisi enne tähtaega
18. novembril
19. Kohtuotsuse kohaselt juhtis ta
20. juunil 2019 mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta. Teda oli eelnevalt kolmel korral karistatud selle eest väärteokorras, millised teod pani I. Berjozkin
21. mail 2019,
22. mail 2019 ja
23. mail
24. Praeguses asjas juhtis I. Berjozkin taaskord sõidukit ilma juhtimisõiguseta
25. novembril
27. Seega pani I. Berjozkin ajavahemikul maist 2019 kuni novembrini 2020 ehk ca poolteist aasta jooksul toime viis rikkumist, mil juhtimisõiguseta I. Berjozkin tabati mootorsõiduki juhtimiselt. I. Berjozkinil pole muuhulgas juhtimisõigust kunagi olnudki. Rikkumiste sedavõrd suur arv viitab juba iseenesest kõnealuse teo süstemaatilisusele. Sedavõrd suure arvu rikkumiste puhul ei ole süstemaatilisuse eitamiseks piisav ka asjaolu, et kaht viimast rikkumist eraldab suhteliselt pikk ajavahemik, s.o ca 1 aasta ja 5 kuud. Nimelt viibis I. Berjozkin
28. juunist 2019 kuni
29. novembrini 2019 vangistuses. Maakohtu järeldus, et vangistuses viibimine välistab täielikult taoliste tegude toime panemise, on kriminaalkolleegiumi arvates õigustatud. Oluline on seegi, et I. Berjozkin kandis vangistust KarS § 4231 järgi, mistõttu saab nentida, et see teda paremuse suunas kuidagi ei mõjutanud, sest ta pani antud teo uuesti toime. Muuhulgas on ainetu väita, et I. Berjozkini vangistuses viibitud perioodile tugineda ei saa, sest seda ei ole märgitud süüdistusaktis. Viidatud vangistus mõisteti I. Berjozkinile Viru Maakohtu
30. juuni
31. a otsusega kriminaalasjas nr 1-19-5075, millele on süüdistuses otsesõnu viidatud.
32. Kõik see kogumis näitab, et I. Berjozkin eirab sarnaselt ja pidevalt liiklusseadust. I. Berjozkinile on omane erinevatel mitte olulistel põhjustel pidevalt „rooli istuda“ ja need üksikud juhtumid koosvõetuna näitavad otseselt, et I. Berjozkini arvates ei ole juhtimisõiguseta sõitmises mitte midagi märkimisväärset.
33. a mais tabati ta juhtimisõiguseta roolist enam-vähem järjestikustel päevadel, kuni teda lõpuks selle eest kriminaalkorras karistati ja ta vangistust kandma asus. Pärast vabanemist suutis ta mõnda aega teatavat joont hoida, kuniks ta lõpuks jälle roolist tabati. Tema teod moodustavad terviku, mida iseloomustab I. Berjozkini suutmatus omandada juhtimisõigust ja teiselt poolt äärmiselt kergekäeline rooli asumine, olles samal ajal teadlik, et teda on sellest eest juba varasemalt karistatud. Tundub, et I. Berjozkin ei taha jätkuvalt aru saada, et ilma juhtimisõiguseta sõita ei tohi.
34. I. Berjozkin ei ole viidanud ühelegi sellisele faktilisele asjaolule, mis võiks muuta rikkumiste rohkusel põhinevat järeldust, et praegune juhtimisõiguseta juhtimine on KarS § 4231 mõttes süstemaatiline. Ka ei ole tema poolt toodud põhjenduses – pidi sõbranna Narvast Tallinna vanglasse karistust kandma viima – midagi sellist, mis liiklusesse asumist õigustaks. Selles selgituses peegelduv süüdistatava suhtumine on pigem argument süstemaatilisuse kasuks, sest kohustus õigeaegselt vanglasse jõuda oli kellelgi teisel, mitte I. Berjozkinil. I. Berjozkini tegu on õiguslikult hinnatav kui mootorsõiduki juhtimise õiguseta juhtimine süstemaatiliselt. Seega on tema süüditunnistamine ja karistamine KarS § 4231 järgi põhjendatud.
35. Ka jääb rahuldamata prokuröri apellatsioonis toodud taotlus karistada I. Berjozkinit kuue kuu asemel üheksa kuu pikkuse vangistusega. See ei ole põhjendatud.
36. Siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada järgmist.
37. Arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui 5 nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt RKKKo nr 1-17-1629/44, p 26 ja RKKKo nr 3-1-1-70-16, p 11). Karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (RKPJKo nr 5-20-5/10, p 19). Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu (vt RKKKo nr 1-19-4150, p 27).
38. Erinevalt prokurörist leiab kriminaalkolleegium, et maakohus ei ole I. Berjozkinile karistust mõistes teinud kaalutlusviga ja maakohtu arutluskäik selles osas on veatu.
39. Maakohus välistas koheselt rahalise karistuse (ja ka tingimisi vangistuse), leides, et I. Berjozkinit tuleb kindlasti karistada vangistusega. On teda juba ühel korral analoogse teo eest viie kuu pikkuse vangistusega karistatud. I. Berjozkinile karistust mõistes võttis maakohus lähtepunktiks KarS § 4231 lg 1 järgi sanktsiooni keskmise, milleks on kuus kuud vangistust. Ühtlasi luges maakohus I. Berjozkini süü keskmiseks. Maakohus leidis, et tegemist oli üheepisoodilise teoga ja I. Berjozkin ei põhjustanud oma teoga raskeid tagajärgi. Karistus kergendava asjaoluna arvestades maakohus I. Berjozkini kahetsust. Muuhulgas osutas maakohus õigustatult I. Berjozkini varasematele olemuslikult sarnastele tegudele. Arvestades, et uus mõistetav karistus ei tohi olla eelmisest kergem, mõistis maakohus I. Berjozkinile karistuseks kuus kuud vangistust, leides, et eripreventiivselt mõjutab see teda piisavalt, hoidmaks edaspidiselt ära tema poolt taoliste tegude toime panemise. Mõistetud karistus vastab süüdistatavale inkrimineeritud teole ja maakohus on seda piisavalt põhjendanud, võttes karistuse mõistmisel arvesse kõiki seaduses nõutud asjaolusid.
40. Prokurör leiab, et I. Berjozkinit tuleb aga karistada kuue kuu asemel üheksa kuu pikkuse vangistusega, sest samal ajal olid sõidukis kaasreisijad, keda I. Berjozkin sellest ei teavitanud, et tal ei ole juhtimisõigust, ta sõitis pika vahemaa tiheda liiklusega põhimaanteel, ja seda ajal, mil liikluses on tavapärasest rohkem liiklejaid ning tal ei ole kunagi juhtimisõigust olnudki. See kõik näitab prokuröri arvates, et I. Berjozkini süü on keskmisest suurem.
41. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Eeltoodud faktilisi asjaolusid on maakohus kriminaalkolleegiumi hinnangul juba piisavalt arvestanud. Kuue kuu pikkune vangistus on antud juhul proportsionaalne I. Berjozkini teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tulenevalt isiku süü suurusega. Sanktsiooni maksimummäära lähedane vangistus pole praegu vajalik. Muu hulgas tuleb I. Berjozkini kasuks arvesse võtta seda, et ta suutis ligi aasta kestel sõiduki juhtimisest hoiduda. Ka pole prokurör nt põhjendanud seda, miks mõjutab üheksa kuu pikkune vangistus eripreventiivselt I. Berjozkinit rohkem, kui kuue kuu pikkune vangistus. Arusaam I. Berjozkini süü suurusele piisavast karistusest kujunes maakohtul vahetu suuline menetluse käigus.
42. Oluline on seegi, et maakohus mõistis I. Berjozkinile praegusel juhul eelmise karistusega võrreldes pikema vangistuse. See, et prokurör, ei pea eelmisest karistusest kuu võrra pikemat vangistust piisavaks, ei anna alust I. Berjozkinile mõistetud karistuse suurendamiseks. I. Berjozkinile mõistetud kuue kuu pikkune vangistus on piisavalt range ja vägagi tõenäoliselt mõjutab see teda piisavalt, sest I. Berjozkinil on teadmine, et edasiselt selliste tegude toime panemine viib ta kohe kindlasti vanglasse tagasi.
43. Kõik eelöeldu tähendab, et I. Berjozkini süüdi tunnistamine ja karistamine KarS § 4231 järgi on õige ja selles osas jääb otsus muutmata.
44. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru 6 Maakohtu
45. detsembri
46. a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
47. Riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramise taotluses märgib kaitsja, et tal kulus maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 120 minutit. Kokku soovib ta riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamist seega 129,60 euro ulatuses (sealhulgas käibemaks 21,60 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja toiminguid I. Berjozkinile õigusteenuse osutamisel saab pidada vajalikeks ning need on põhjendatud. Seega tuleb kaitsja taotlus rahuldada ning lugeda taotletud riigi õigusabi tasu menetluskulu hulka. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-i 1 järgse lahendi, tuleb see menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt I. Berjozkinilt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 7