KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 4. märts 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-62

) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. 3.

1. Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud: - kostja asus
2. juunil 2019 tööle hageja juurde raamatupidaja ametikohale; kostja töötasu oli töölepingu kohaselt 972,51 eurot kuus (bruto); kostja viimane tööpäev oli
3. märts 2020 ja siis sai kostja lõpparvena 1136,65 eurot; hageja esitas
4. aprillil 2020 nõude enammakstud töötasu 674,26 eurot tagastamiseks. 3.
5. Maakohus leidis, et arvestades kõiki asjaolusid ja hageja vastutuse iseloomu, on hageja nõue vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 6 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttega. 3.2.
6. Hageja osutab klientidele raamatupidamisteenust, mistõttu tal on töötasu arvestamisel ja maksmisel kõrgendatud vastutus ning töötajal tööandja suhtes ka kõrgendatud ootused. Hageja tegutses majandus-kutsetegevuses, mistõttu võis kostja hagejat usaldada. Eluliselt ei ole usutav, et hageja maksis töötajale ekslikult suurema lõpparve ja avastas vea alles siis, kui kostja pöördus hageja poole pärast töölepingu lõpetamist sooviga töötasu deklareerida. 3.2.
7. Hageja
8. aprilli 2020 e-kiri tõendab, et hageja oli hiljemalt siis teadlik lõpparvest ja selle summast. Hageja käitumisest järeldub, et lõpparveks maksti teadlikult 1136,65 eurot. 3.2.
9. Kostja väitel arvestas hageja valesti töötasu ja puhkuse hüvitist, mh jäi arvesse võtmata klienditeeninduse koefitsient. Hageja kostja väiteid ümber ei lükanud ega tõendanud vastupidist. Samuti ei ole hageja saanud kostja nõusolekut töötasust kinnipidamiste tegemiseks (TLS § 78 lg 1). 3.
10. Maakohus märkis, et ei esine VÕS § 103 mõistes rikkumise vabandatavust ja vastutust välistavaid asjaolusid. Hageja tunnistas, et eksimus lõpparve arvestamisel oli tingitud vanemraamatupidaja kõrgest east. Hageja vastutab enda tekitatud kahju eest. Hageja käitumine (majandus-ja kutsetegevuses tehtud toiming) oli hageja mõjusfääris ja tema enda otsese kontrolli all, seega oli hageja raskelt hooletu VÕS § 104 lg 4 tähenduses. Puudusega lõpparve tekkis hageja hooletuse tõttu. Hageja ei rakendanud tsiviilkäibes tavapärast hoolt, mistõttu puudub kostjal kohustus vigade kõrvaldamiseks. Eeltoodu alusel vähendas maakohus hüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel nulli euroni. 3.
11. Kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on põhjendatud ja vajalikud kokku 7 t ja 30 min ulatuses hinnaga 150 eurot/t (lisandub käibemaks), st 1350 eurot (= 7,5 × 150 + 20%). See summa tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ja kostja taotlusel lisandub viivis. 3

§ 657lg 1 p 2).

Ülejäänud osas jääb otsuse resolutsioon muutmata, aga muuta tuleb põhjendusi (

§ 657lg 1 p 2¹).

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kuid hageja kannab menetluskulud ka ringkonnakohtus.

1. Esmalt lahendab kohus poolte menetluslikud taotlused. 7.
2. Kostja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks pole põhjendatud. Ringkonnakohus vaatab kaebuse sisuliselt läbi ja jätab kostja kõnealuse taotluse rahuldamata. 7.
3. Hageja esitatud kirjavahetuse (dtl 203–204) võtab kohus toimikusse, aga seda ei saa käsitleda dokumentaalse tõendina, sest hageja ei esitanud seda ühegi faktiväite tõendamiseks. Hageja esitatud ametijuhend jääb

§ 238

lg 1 p 2 mõtte kohaselt vastu võtmata, sest sama dokument on juba toimikus (dtl 39–41) ja hageja ei põhjendanud korduva esitamise vajadust. 8.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud vaidlustamata asjaoludest. Maakohus kvalifitseeris poolte õigussuhte töölepinguks ja sellega ringkonnakohus nõustub. 4

§ 230lg 1 järgi pidi hageja tõendama nende asjaolude esinemise.

Kostjal oli võimalik näidata, et tal oli tegelikult õigus saada vaidlusalune sooritus. 10.

1. Töösuhtes tuleb eeldada, et raha maksti töölepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. VÕS § 1028 lg 1 alusel nõude esitamisel pidi hageja niisiis tõendama, et kostjal ei olnud õigust vaidlusalust raha saada (Riigikohtu
2. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-14, p 20 teine lõik). Hageja tugineb töölepingus kokku lepitud töötasule ja selle põhjal tehtud arvutustele, aga see üksi ei ole piisav. Maakohus tuvastas, et töölepingu järgi pidi kostja töötasu olema 972,51 eurot (bruto). Kostja kontoväljavõtte (dtl 37) alusel tuvastab ringkonnakohus, et tegelikult maksis hageja kostjale töötasu sellest erinevas summas, mis jäi kuude kaupa vahemikku 820,60–983 eurot (neto). Töölepingu (dtl 10–13) p 5.1 järgi määratakse töö sisu täpsemalt ametijuhendis (dtl 39–42), mille p 7 loetelus märgiti kostja teenindatavate ettevõtete juures koefitsiendid. Loetelu lõpus on märge, et summa on 25, mis koefitsiendi väärtuse 34 korral vastab netosummale
3. Hilisemate käskkirjadega (dtl 43–55) muudeti koefitsiendi väärtust ja ka klientide arvestust. Need tõendid kinnitavad kostja väidet, et tegelik töötasu sõltus teenindatud klientide arvust. Hageja ei selgitanud ega tõendanud, et
4. aasta vaidlusaluste jaanuari ja märtsi kuu eest ei pidanud ta arvestama kostjale tasu tegeliku töö järgi. Niisiis ei lükanud hageja ümber käesoleva punkti alguses kirjeldatud eeldust. 10.
5. Hageja tööandjana pidi arvestama tööaega ja nõudmisel esitama töötasu arvutused (TLS § 28 lg 2 p-d 4 ja 12). Kohtumenetluses töötajale makstud töö- või muu tasu põhjendatuse üle peab tööandja üldjuhul tooma esile ja tõendama kõik töötasu arvestuse aluseks olevad asjaolud. Niisugune tõendamiskoormise jaotus on kooskõlas eelmises alapunktis märgitud eeldusega, kui seda rakendatakse töötaja kasuks. Niisiis tuli hagejal oma nõude edukuseks tuua esile ja tõendada kõik asjaolud, mis võimaldavad kontrollida, et tagasi nõutav töötasu lähtub täpselt samadel alustel arvutusest nagu varasematel kuudel. Ka selles osas jättis hageja asjaolude esile toomise ja tõendamise koormise täitmata. Nimelt pole piisav tuginemine üksnes puhkuse- ja tööpäevade arvestusele, vaid hageja pidi näitama kostja tegeliku töö ja tasu arvestuse. Seda hageja ei teinud. 10.
6. Eelnevast järeldub, et hageja ei toonud piisavalt esile ega tõendanud VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eelduseid, mistõttu jäi raha tagastamise nõue maakohtus kokkuvõttes õigesti rahuldamata. Kui hageja alusetu rikastumise nõuet ei saa eelduste puudumise tõttu rahuldada, siis pole vaja kontrollida, kas see võiks olla vastuolus hea usu põhimõttega ja kas õiged on kostja väited varasema töötasu alusetu vähendamise või puhkusetasu ebaõige arvutamise kohta. Ühtlasi pole vaja käsitleda kaebuse kolme esimest väidet.
7. Vahekokkuvõttena saab märkida, et pole alust muuta maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise ja maakohtu menetluskulude hageja kanda jätmise osas. 5

§ 174lg 1 teise lause ja lg-ga 8.

Nende sätete järgi määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, lähtudes menetluskulude nimekirjast ja tsiviilasja materjalidest. Kuigi

§ 477

lg 5 järgi ei ole kohus hagita asjas seotud menetlusosaliste taotlustega, ei tähenda see, et kohus saaks ületada avalduse nõuet. Järelikult ei saa menetluskulude hüvitist mõista vastaspoolelt välja taotletust suuremas summas. 12.

1. Eeltoodud kaalutlustel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles määrati kindlaks ja mõisteti hagejalt välja kostja menetluskulu 1260 eurot ületavas summas, st välja mõistetav summa väheneb 90 euro võrra (= 1350 – 1260). Selles osas apellatsioonkaebus rahuldatakse.
2. Lõpuks saab teha apellatsioonimenetluse kulude ja riigilõivuga seonduvad otsustused. 13.
3. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171

lg 1 ja § 178 lg 4 alusel hageja kanda, sest kaebus jääb sisulises osas rahuldamata. Kaebuse neljanda väite teine osa oli küll edukas ja selle alusel väheneb hagejalt välja mõistetud menetluskulu summa 90 euro võrra, aga

§ 178lg 4 välistab selles osas kaebemenetluse kulude hüvitamise.

13.2. Tulenevalt apellatsioonimenetluse kulude jaotusest tuleb need

§-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata kostja kulunimekirja alusel. Kostja taotles 585 euro hüvitamist, mis on tasu 3 t 15 min õigusteenuse eest tasumääraga 150 eurot/t (lisandub käibemaks). Hageja ei esitanud kulude osas vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on taotluses märgitud toimingud ja nende ajakulu (kaebusega tutvumine 1 t, vastuse koostamine 2 t ja kulunimekirja koostamine 15 min) vajalikud ja põhjendatud. Esindaja tunnitasu määr on sama nagu maakohtus ja seda kaebusega ei vaidlustatud. Kostja kinnitas, et ei ole käibemaksukohustuslane. Neil kaalutlustel tuleb hagejal kostjale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 585 eurot (= 3 t 15 min × 150 + 20%). Vastavalt kostja taotlusele ja

§ 177

lg-le 4 märgib kohus resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma viivist. 13.3. Hageja lähtus hagi ja kaebuse esitamisel sellest, et tema nõue on riigilõivuvaba riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 alusel. Maakohus hagi esitamisel riigilõivu maksmist ei nõudnud, st sisuliselt nõustus hagejaga. Ringkonnakohus selle arusaamaga ei nõustu. Hageja ei nõua töötasu, vaid alusetu soorituse tagastamist. Õigusliku kvalifikatsiooni ja nõude sisu järgi pole vahet, mis laadi õigussuhtes tehtud sooritust hageja tagasi soovib. Seetõttu ei kuulu hageja nõue RLS § 22 lg 1 p 1 kohaldamisalasse. Hageja pidi

§ 139

lg 2, § 146 lg 1 p 1, § 147 lg 1 ning RLS § 59 lg-te 1 ja 15 alusel koostoimes hagi ja kaebuse esitamise ajal lehtinud RLS lisaga 1 redaktsiooni tasuma nii hagi kui ka kaebuse esitamisel 125 eurot – kokku 250 eurot. 6

§ 179lg 1 alusel hagejalt välja riigituludesse.

Tasumisega viivitamise korral tuleb hagejal tasuda otsuse jõustumisest alates täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (

§ 179lg 9).

Kohus selgitab, et valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus võib saata otsuse sundtäitmisele, kui hageja ei ole seda täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksu (

§ 179lg 6).

14. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ning märgib selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Punktide 12.3 ja 13.2 tulemusel kujuneb kokku hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitise summaks 1845 eurot (= 1260 + 585). (allkirjastatud digitaalselt) 7