KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 11. mai 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-18-18398 Kohtuasi X hagi BigBank A

) § 368 lg-te 1 ja 2 alusel tuvastada, et ajavahemiku

1. oktoober 2010 kuni
2. august 2023 eest puudub kostjal õigus nõuda täitedokumendi (hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping) sundtäitmist, kuna kostja nõue on ajatatud kuni
3. august
4. Koos hagiavaldusega esitas hageja ka hagi tagamise taotluse, milles palus peatada täitemenetlus seoses esitatud hagiga. Hageja esitas ka menetlusabi taotluse.
5. Maakohus jättis
6. mai
7. a määrusega hagiavalduse käiguta, rahuldas hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks ja määras riigi õigusabi õigusnõustamiseks ja vajadusel korrektse hagiavalduse koostamiseks.
8. Hageja esitas
9. mail 2019 taotluse liita hagiavaldused tsiviilasjades nr 2-18-18398 ja nr 219-3993 ühte menetlusse. Hagiavalduste nõuded on õiguslikult omavahel seotud.
10. Hageja esitas
11. juunil 2019 hagiavalduse tervikteksti, kordas menetlusabi taotlust hageja vabastamiseks riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel ning taotlusi hagi tagamiseks ja hagi tagamise taotluselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Menetluse edasine käik
12. Pärnu Maakohus jättis
13. juuli
14. a määrusega hageja menetlusabi taotluse rahuldamata.
15. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
16. augusti
17. a määrusega hageja määruskaebuse alusel Pärnu Maakohtu
18. juuli
19. a määruse ja saatis asja tagasi maakohtule hageja menetlusabi taotluse uueks läbivaatamiseks. 2

§ 371lg 2 p 2 alusel hagiavaldust menetlusse võtmast.

Kohus jättis hageja riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda ning hageja muud menetluskulud

§ 168lg 1 alusel hageja kanda.

TMS § 48 p 4 järgi on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise tagajärjeks täitemenetluse lõpetamine. Täitemenetlus täiteasjas nr 176/2009/248 on 15. augustil 2019 lõpetatud. Seega ei ole hagiavalduse eesmärki võimalik saavutada. Hagi menetlusse võtmisest tuleb

§ 371lg 2 p 2 alusel keelduda.

Hageja huvid ei jää hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisega kaitseta. Kohus ei saa menetleda korraga kahte samasisulist hagi. Hageja on sama nõude, s.o täiteasja nr 176/2009/248 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude, esitanud ka tsiviilasjas nr 2-19-3993 koos kahju hüvitamise nõudega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 leidnud, et põhjendamatu täitemenetlusega võlgnikule kahju tekitamise korral või sissenõudja võlgniku arvel alusetult rikastumise korral võib võlgnik nõude eelduste olemasolul esitada hagi sissenõudja vastu ka pärast täitemenetlust. Seega tuleb kohtul tsiviilasjas nr 2-19-3993 esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel kontrollida ka toimunud täitemenetluse lubatavust. Hagejale määrati

1. mai
2. a määrusega riigi õigusabi esindamiseks tsiviilasja menetluses ja kohtus kohustusteta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Seega jäid hagejale osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
3. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega saata asi maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise ning tsiviilasjade nr 2-18-18398 ja nr 2-19-3993 liitmise otsustamiseks. Hageja palub jätta temalt välja mõistetud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda ning määruskaebemenetluse kulud vastustaja kanda. 8.
4. Hageja väitel keeldus maakohus ebaõigesti hagiavalduse menetlusse võtmisest. Maakohus jättis menetluslikud ülesanded täitmata. Kohus ei lahendanud hagide liitmist mõistliku aja jooksul, ei toimetanud menetlust mõistliku aja jooksul, viivitas taotluse lahendamisega, tegi üllatusliku määruse ning ei ole enne määruse tegemist pooltele menetluslikku seisu selgitanud ega võimaldanud avaldada seisukohti. Määrus pole nõuetekohaselt põhjendatud. 8.
5. Hageja taotles hagide liitmist tsiviilasjades nr 2-18-18398 ja nr 2-19-
6. Kohus seda taotlust ei lahendanud. Kuna hagide alused tsiviilasjades nr 2-18-18398 ja nr 2-19-3993 on erinevad, oleks kohus pidanud hagid liitma ja jätkama asja menetlemisega ühes tsiviilasjas. 8.
7. Asjaolu, et täitemenetlus on lõpetatud ja olukord on muutunud, tuleneb sellest, et kohus jättis õigeaegselt ja mõistliku aja jooksul menetlustoimingud tegemata. Hageja seevastu on enda poolt teinud kõik vajaliku. Kohus on asja menetlemisega ebamõistlikult kaua venitanud. 8.
8. Maakohtu põhjustatud menetluse venimisest tingituna oli äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja ei olnud menetluse venimises süüdi. Kuna kohus ei tuvastanud hageja tegevuses pahatahtlikkust ning hageja ei ole kasutanud enda menetlusõigusi pahatahtlikult, siis ei pea hageja menetluskulusid hüvitama.
9. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 3

§ 657

lg 1 p 21 ja § 659 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata. 11. Hageja esitas kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221 lg 1), tuginedes peamiselt sellele, et täitemenetluses täidetav kostja nõue on ajatatud. Maakohus jättis hagi

§ 371

lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, kuna leidis, et hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Maakohus leidis, et kuna sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise tagajärjeks on täitemenetluse lõpetamine ning hagi menetlusse võtmise otsustamise hetkeks oli täitemenetlus täiteasjas nr 176/2009/248 lõpetatud, siis tuleb hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduda. 12. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja esitatud asjaoludel ei ole tema hagiga taotletavat eesmärki võimalik saavutada, mis oleks

§ 371lg 2 p 2 kohaselt hagi menetlusse võtmisest keeldumise alus.

12.1. Riigikohus on varem korduvalt selgitanud, et jättes hagi või avalduse

§ 371

lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis või avalduses esitatud asjaoludel ei oleks nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu

1. septembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17452, p 11). 12.
3. Maakohus on määruse põhjendustes märkinud, et kohtule nähtuvalt on täitemenetlus täiteasjas nr 176/2009/248
4. augustil 2019 lõpetatud. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses välja toonud, millisel TMS §-s 48 sätestatud alusel täitemenetlus on lõpetatud, ning see ei nähtu ka asja materjalidest, mh ei ole menetluses esitatud TMS § 50 lg 1 kohast täitemenetluse lõpetamise otsust. Määruskaebusest nähtuvalt ei vaidle hageja vastu sellele, et täitemenetlus on lõppenud (nt lk 2 viimane lõik). 12.
5. Kui võlgnik leiab, et sundtäitmine on tema suhtes lubamatu, võib ta TMS § 221 lg 1 järgi esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude eelduste olemasolul ei ole välistatud hagi esitamine sissenõudja vastu ka pärast täitemenetlust (vt ka Riigikohtu
6. aprilli
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 18). Seega ei muuda täitemenetluse lõppemine sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi õiguslikult perspektiivituks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks hageja esitatud hagi eesmärk oli üksnes täitemenetluse lõpetamine. Kolleegiumile nähtub asja materjalidest, et hagejal oli huvi selle vastu, et täitemenetlus tunnistataks lubamatuks, s.o tuvastataks, et täitemenetluseks puudus õiguslik alus. Sellele viitab asjaolu, et hagiavalduses on hageja palunud kohtul tuvastada, et alates
8. oktoobrist 2010 kuni
9. augustini 2023 puudub (või puudus) kostjal õigus nõuda täitedokumendi sundtäitmist. Nagu maakohus vaidlustatud määruses ise viitas, on hageja tsiviilasjas nr 2-19-3993 esitanud nõude põhjendamatu täitemenetlusega võlgnikule tekitatud kahju hüvitamiseks, mille eelduseks on täitemenetluse lubamatus. Ka see viitab, et hageja huvi ei olnud suunatud üksnes kestva täitemenetluse lõppemisele. 12.
10. Seega ei olnud hagi menetlusse võtmisest keeldumine maakohtu määruses esitatud põhjendustel

§ 371lg 2 p 2 alusel õigustatud.

13. Eelnevale vaatamata takistab praeguses asjas hagi menetlusse võtmist

§ 371lg 1 p 5 järgi teises tsiviilasjas menetluses olev asi. 4

§ 371lg 1 p-st 5 tulenevale hagi menetlusse võtmisest keeldumise alusele.

13.2.

§ 371

lg 1 p 5 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Kohtute infosüsteemist nähtub, et tsiviilasjas nr 2-19-3993 on

1. veebruari
2. a määrusega menetlusse võetud hageja nõue kostja vastu tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 176/2009/248 lubamatuks või alternatiivselt tuvastada, et sundtäitmine täiteasjas nr 176/2009/248 oli lubamatu. Hagi on esitatud
3. märtsil 2019 ja seda on täpsustatud
4. juunil
5. Kuivõrd praeguses asjas esitatud hagi ja tsiviilasjas nr 2-19-3993 menetlusse võetud hagi pooled, esemed ja alused kattuvad, esineb

§ 371lg 1 p 5 järgi alus praeguse hagi menetlusse võtmisest keelduda.

13.

1. Kolleegium märgib, et vaidlustatud maakohtu määruse tegemise ajal, s.o
2. aprillil 2021 ei olnud maakohtul veel tekkinud alust

§ 371

lg 1 p 5 alusel praeguses asjas esitatud hagi menetlusse võtmisest keelduda, kuna tsiviilasjas nr 2-19-3993 esitatud hagi ei olnud siis veel menetlusse võetud.

§ 662

lg-st 3 ja § 667 lg 3 teisest lausest tulenevalt saab aga ringkonnakohus määruskaebuse läbivaatamisel võtta arvesse ka uusi asjaolusid ja tõendeid, sh vajaduse korral koguda uusi tõendeid. Kolleegium leiab, et

§-st 2 tuleneva menetlusökonoomia põhimõttega oleks vastuolus see, kui ringkonnakohus tühistaks maakohtu määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta ja saadaks asja maakohtule hagi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks olukorras, kus ringkonnakohtu lahendi tegemise ajal on selge, et hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Lisaks, isegi kui praegune hagi menetlusse võetaks, tuleks see

§ 423lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata jätta.

13.

1. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud väitega, et hagide alused praeguses asjas ja tsiviilasjas nr 2-19-3993 on erinevad. Hagide esemed ja alused kattuvad. Tsiviilasjas nr 2-19-3993
2. juuni
3. a hagiavalduses esitatud asjaolud on samad, millele hageja on tuginenud ka praeguse asja hagiavalduses ja täpsustatud hagiavalduses. Sarnaselt praeguse asjaga tugineb hageja ka tsiviilasjas nr 2-19-3993 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alusena sellele, et kostja nõue on alates
4. oktoobrist 2010 tagatud enam kui viis korda ning kostja nõue on ajatatud kuni
5. augustini
6. Hageja ei ole määruskaebuses selgitanud, mille poolest hagide alused erinevad. Hagejal on võimalik kaitsta oma õigusi ja huve tsiviilasjas nr 2-19-3993 ning kahe samasisulise menetluse pidamine ei ole põhjendatud ega ka õiguslikult võimalik.
7. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu määruse resolutsioon hagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta jätta muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi. Hagi ei jää menetlusse võtmata mitte selle õigusliku perspektiivituse tõttu

§ 371

lg 2 p 2 alusel, vaid teises asjas kohtu menetluses oleva hagi tõttu

§ 371lg 1 p 5 alusel.

15. Hageja vaidleb vastu ka maakohtu menetluskulude jaotusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Maakohus tugines menetluskulude jaotamisel

§ 168

lg-le 1, mille kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Kolleegium leiab, et kuna hagi jääb menetlusse võtmata asjaolu tõttu, mis tekkis pärast maakohtu määruse tegemist, oleks maakohtus kantud menetluskulude jaotamisel alust kohaldada

§ 162

lg-t 4, kuna vastaspoole kulude väljamõistmine hagejalt oleks hageja suhtes ebaõiglane. Praeguses asjas aga ei olegi maakohus vaidlustatud määruse resolutsiooniga jätnud hageja kanda teiste menetlusosaliste kulusid, vaid üksnes hageja enda menetluskulud, v.a hageja riigi õigusabi tasu 5

§ 442

lg-st 5 ja § 463 lg-st 2 tulenevalt oleks maakohus pidanud lahendama kõik seni lahendamata taotlused hiljemalt vaidlustatud määrusega. Hagi tagamise taotlus ja sellega seonduv menetlusabi taotlus oleks aga tulnud lahendada esimesel võimalusel pärast ringkonnakohtu 15. augusti 2019. a määruse tegemist, kuna

§ 384

lg 1 kohaselt tuleb hagi tagamise taotlus üldjuhul lahendada hiljemalt avalduse esitamisele järgneval tööpäeval. Maakohus on neid kohustusi rikkunud. Maakohtu kohustust hageja hagi tagamise taotlus ja sellega seotud menetlusabi taotlus lahendada ei mõjuta asjaolu, et

1. detsembri
2. a määrusega oli maakohus jätnud hageja
3. detsembril 2018 esitatud hagi tagamise taotluse rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Hagejale on

1. mai
2. a kohtumäärusega määratud riigi õigusabi esindamiseks tsiviilasja menetluses ja kohtus kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Riigikohus on leidnud, et kui riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, tähendab see, et hüvitamiskohustust ei tulene ka juhul, kui menetluses tehakse lahend riigi õigusabi saanud isiku kahjuks (vt Riigikohtu
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 23). Seega jäävad hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud riigi kanda.
5. Maakohus on
6. jaanuari
7. a määrusega hagejale riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu seoses määruskaebuse esitamisega kindlaks määranud. Muud kindlaks määratavad menetluskulud puuduvad. 19.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Kohtumääruse peale saab

§ 372lg 5 kohaselt kaevata Riigikohtule.

Menetluskulude jaotust saab

§ 178

lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa 6