RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 186 lg 2 alusel jääb rahuldamata ka kaitsja taotlus hüvitada menetlusalustele isikule kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu. See kulu jääb menetlusaluste isikute kanda. II

1. Väljaspool selle väärteoasja lahendamise piire peab kolleegium vajalikuks märkida, et juhul, kui keskkonnatasu deklaratsioonis (KeTS § 333) esitatakse valeandmeid saastetasu (KeTS § 3 lg 6 ning § 14 jj) maksmise kohustuse alusetuks vähendamiseks, võib selline tegu olenevalt konkreetse juhtumi asjaoludest olla karistatav kelmuse (KarS § 209 või 218) või selle katsena (KarS § 25). Subsidiaarsuspõhimõte välistab KarS § 280 lg-te 2 ja 4 kohaldamise, kuna saastetasu maksmise kohustuse vältimisega taotletakse varalist kasu ja riik saab saastetasust ilma jäädes varalist kahju. Kuna keskkonnatasu deklaratsioon esitatakse Keskkonnaametile, kes ei ole maksuhaldur (MKS § 5), ja kuna saastetasu ise pole maks (MKS § 3 lg 2), siis ei kohaldu kõnesoleval juhul ka KarS § 3891 ega MKS § 1531 (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. jaanuari
3. a otsus asjas nr 3-1-1-47-07, p 17).
4. Lisaks meenutab kolleegium taas kord, et legaliteedipõhimõte nõuab riigilt kriminaalmenetluse toimetamist ja materiaalse karistusõiguse kohaldamist kõigil neil juhtudel, mil ei ole tegemist mõne

§-s 6 nimetatud erandiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a määrus nr 1-20-79/9, p 26 ja
3. juuni
4. a määrus nr 1-21-1591/11, p 17). 27.

§-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda põhimõttest in dubio pro duriore, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 9 ja
3. jaanuari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-129-13, p 7). Teisisõnu on kriminaalmenetluse alustamise lävend madal (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. juuni
6. a määrus asjas nr 3-1-1-34-16, p 29).
7. Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei tunne enam nn kriminaalasja algatamise staadiumi (vrd kriminaalmenetluse koodeksi enne
8. juulit 2000 kehtinud redaktsiooni § 93 lg 3).

§ 193

lg 1 kohaselt alustatakse kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga. Kuriteoteate (

§ 195

) alusel kriminaalmenetluse alustamisel või alustamata jätmisel tuleb menetlejal lähtuda esmajoones kuriteoteates kirjeldatud asjaoludest, eeldades üldjuhul nende õigsust. Selle kontrollimine, kas väidetava kuriteo kohta leidub ka tõendeid, on kriminaalmenetluse ülesanne. Kuigi menetlejal on õigus nõuda kuriteoteate esitajalt 5

§ 198lg 11), ei tohi ta panna kuriteo tõendamise kohustust kuriteoteate esitajale.

Iseäranis taunitav on see, kui menetleja nõuab kriminaalmenetluse alustamiseks kuriteoteate esitajalt sellist tõendusteavet, mis on kolmanda isiku valduses ja mida on tõenäoline saada vaid riiklikku sunnivõimu kasutades. 29. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine on põhjendatud eeskätt siis, kui kuriteoteates kirjeldatud tegu ei vastaks isegi selle tõendatuse korral ühegi kuriteokoosseisu tunnustele; see tegu oleks kuriteona aegunud või kui teo uurimist takistaksid muud

§ 199lg-s 1 või 2 ette nähtud asjaolud.

Eelmärgitu ei välista siiski võimalust võtta kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel arvesse ka tõendite kogumise väljavaateid (vt ka viidatud määrus nr 1-20-79/9, p 31). Jättes kriminaalmenetluse alustamata tõendite kogumise võimatuse tõttu, ei tohi menetleja toimida aga meelevaldselt ega kasutada viidet tõendusteabe puudulikkusele pelgalt ettekäändena legaliteedipõhimõtte järgimata jätmiseks.

1. Kuna VTMS § 29 lg 1 p 4 ja § 61 lg 1 peamine eesmärk on tagada, et väärteomenetluse tõttu ei jääks täitmata riigi kohustus toimetada kuriteo tunnuste ilmnemisel kriminaalmenetlust, kehtib põhimõte in dubio pro duriore ka nende sätete kohaldamisel. Seda ka siis, kui sama teo kohta on varem kriminaalmenetluse alustamisest keeldutud või see menetlus on lõpetatud, ent väärteomenetluses ilmnevad asjaolud, mis viitavad ikkagi kuriteo tunnustele. Samas ei saa VTMS § 29 lg 1 p 4 sama seadustiku § 132 p-s 2 väljenduva reformatio in peius-keelu tõttu kohaldada väärteomenetluse seadustiku
2. peatükis ette nähtud kaebemenetluses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-1-1-51-09, p 13). (allkirjastatud digitaalselt) 6