Obsah (4)

§ 107§ 109§ 88§ 97

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin Otsuse tegemise aeg ja koht 7. detsember 2021, Tartu Tsiviilasja number

§ 107lg 2 alusel alates 29.10.2020.

4.

1. Mõista Telli toit OÜ-lt Piia Rikka kasuks välja hüvitis 1875 eurot (brutosumma). 4.
2. Mõista Telli toit OÜ-lt Piia Rikka kasuks välja viivis resolutsiooni punktis 4.3 nimetatud hüvitiselt alates 23.12.2020 kuni kohustuse täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 4.
3. Jätta töövaidluskomisjoni menetluses kantud menetluskulud poolte endi kanda. 4.
4. Jätta maakohtu menetluses kantud menetluskulud Telli toit OÜ kanda. 4.
5. Mõista Telli toit OÜ-lt Piia Rikka kasuks välja maakohtu menetluses kantud menetluskulude katteks hüvitis 637 eurot 50 senti. 4.
6. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Telli toit OÜ kanda. 4.
7. Mõista Telli toit OÜ-lt Piia Rikka kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude katteks hüvitis 450 eurot. 4.
8. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
9. Piia Rikka (hageja, töötaja) esitas töövaidluskomisjonile Telli toit OÜ (kostja, tööandja) vastu avalduse, milles palus tuvastada, et tööandja
10. septembri 2020 avaldus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on tühine, lugeda tööleping lõppenuks töölepinguseaduse (

) § 107 lg 2 alusel alates 29. oktoobrist 2020, teha muudatus töötamise registris ning mõista tööandjalt töötaja kasuks välja

§ 109lg 1 alusel hüvitis 7500 eurot ja viivis.

Töövaidluskomisjon rahuldas

1. detsembri
2. a otsusega avalduse osaliselt, rahuldas nõude töölepingu nr 1-4 erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, luges töölepingu lõppenuks 2

§ 107lg 2 alusel alates 29.

oktoobrist 2020 ning mõistis tööandjalt

§ 109lg 1 alusel välja hüvitise 1875 eurot (bruto) ja viivise.

Tööandja esitas

1. jaanuaril 2021 taotluse vaadata töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hageja avalduse rahuldamise osas läbi hagimenetluses.
2. Hageja esitas
3. märtsil 2021 hagi, milles palus tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ning lugeda tööleping lõppenuks

§ 107lg 2 alusel 29.

oktoobrist 2020, mõista tööandjalt töötaja kasuks välja

§ 109

lg 1 alusel hüvitis 1875 eurot (bruto) ja viivis alates töövaidluskomisjoni otsuse tegemisest. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled

1. jaanuaril 2019 töölepingu nr 1-4, mille alusel asus töötaja tööandja juures tähtajatult tööle teenindusjuhi ametikohal. Tööandja esitas
2. septembril 2020 töötajale

§ 88

lg 1 p 3 alusel töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse ning luges töölepingu lõppenuks ilma etteteatamiseta alates

1. septembrist
2. Töötaja sai avalduse kätte samal päeval. Tööandja tugines töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses asjaolule, et töötaja lahkus töölt enne tööpäeva lõppu. Tööandja viitas ka sellele, et on teinud töötajale eelnevalt kaks hoiatust (
3. augustil 2020 selle eest, et töötaja jättis toidukulleriga lepingu muudatuse sõlmimata ning
4. septembril 2020 selle eest, et töötaja valetas tööandjale toidukulleritega sõlmitavate lepingute kohta). Töötaja väitel on tegelikult töölepingu lõpetamise põhjuseks see, et töötaja ei nõustunud tööandja ettepanekuga töötasu vähendamiseks. Töölepingu ülesütlemisele eelnenud kaks hoiatust on tehtud põhimõtteliselt sama juhtumi alusel, mis ei olnud seotud töötaja töökohustuste rikkumisega. Tööandja ütles töölepingu üles ilma, et töötaja oleks varasemalt oma töökohustusi rikkunud. Töötaja ei tunnistanud ka tööajast kinnipidamisega seotud rikkumisi. Hageja tööpäevad ei olnud reaalselt seotud töölepingus kokkulepitud kellaaegadega ning töötaja tegi sageli tööd ka oma vabast ajast. Hageja on kogu töösuhte ajal ise oma tööaega planeerinud, lähtudes töö vajadustest ja tööandja huvidest. Kostjal ei olnud õigust töölepingut

§ 88

lg 1 p 3 alusel üles öelda ning ta ei ole hagejat töölepingu ülesütlemise eest hoiatanud.

1. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles seoses asjaoluga, et hageja lahkus
2. a augustis kolmel korral ja septembris kaheksal korral töölt umbes 15 minutit enne tööpäeva lõppu. Nimetatud päevadel oli hageja töökohaks kostja Tartu kontor. Töölepingu p 4.2 kohaselt oli hagejal võimalus omal äranägemisel teha 5 töötundi nädalas väljaspool kokkulepitud tööaega, aga tööaeg kell 9.30 kuni 17.30 oli poolte vahel kokku lepitud. Selle võrra oli poolte vahel kokkulepitud tööaeg normtundidest lühem. Kostja tegi
3. augustil 2020 hoiatuse hagejale seetõttu, et hageja jättis sõlmimata toidukulleriga töövõtulepingu muudatuse.
4. septembril 2020 hoiatus tehti selle eest, et hageja valetas kostjale toidukulleritega töövõtulepingu sõlmimise asjaolude kohta. Mõlemad hoiatused on kehtivad. Kuna töölepingu lõpetamine oli õiguspärane, ei ole hüvitise väljamõistmiseks alust. MAAKOHTU LAHEND
5. Tartu Maakohus rahuldas
6. septembri
7. a otsusega hagi, tuvastas, et tööandja ülesütlemisavaldus on tühine ja lõpetas
8. jaanuaril 2019 sõlmitud töölepingu

§ 107lg 2 alusel alates 29.

oktoobrist

1. Maakohus mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise 1875 eurot (brutosumma) ja viivise hüvitiselt alates
2. detsembrist 2020 kuni kohustuse 3 täieliku täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jättis menetluskulud tööandja kanda ja mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja menetluskulud 1256 eurot 25 senti ja viivise menetluskuludelt otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Tööandja ütles töölepingu erakorraliselt üles, kuna hageja lahkus
3. a augustis kolmel korral ja septembris kaheksal korral töölt umbes 15 minutit enne tööpäeva lõppu. Tööpäev lõppeb kell 17.
4. Hageja pidi poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt töötama täiskoormusega, s.o täistööajaga. Tema reguleeritud tööajad oli 9.30-17.30 ning lõunaks oli ette nähtud 60 minutit, mis ei kuulu tööaja hulka. Seega töötas hageja töölepingus reguleeritud aegadel 7 tundi päevas, s.o 35 tundi nädalas. Lisaks lepingus kokku lepitud 7 tunnile päevas pidi töötaja tegema 5 tundi nädalas tööd endale sobival ajal, s.o kokku 40 tundi. Hageja oli nõus kostja väitega, et ta läks kostja viidatud päevadel töölt varem ära. Kohus leidis, et töötaja ei ole tõendanud töölepingust erinevat tööaja kokkulepet. See, et töötaja on lahkunud töölt pikema aja jooksul varem kui lepingus ette nähtud, ei muuda poolte vahel kokku lepitud tööaega. Kui töötaja nägi, et tema tööpäev peaks algama ning võiks lõppeda varem, oleks ta pidanud sellest tööandjat teavitama. Töötaja ühepoolne teatud viisil käitumine töölepingut ei muuda, selleks on vaja mõlema poole kokkulepet. Töölepingu p 4.2 kohaselt on töö tegemise asukoht Eesti Vabariik. Töötaja selgituste kohaselt tähendas see, et tal tuli vajadusel sõita ka Tallinnasse ja Pärnusse ning ta planeeris oma ajakasutuse iseseisvalt. Kohus leidis, et ka see ei muuda töölepingus kokku lepitud tööaega. Töökoht Eesti Vabariik tähendab, et hageja võis teha mingil päeval tööd Pärnus kuni kella 17.30-ni (või jõuda Pärnust tagasi kella 17.30-ks) ning vajadusel kasutada 5 tundi nädalas sõiduaja katteks. See ei tähenda, et Tartus töötades võis ta töökohalt lahkuda ning minna koju enne tööaja lõppu. Hageja ei ole viidanud sellele, et ta oleks olnud kostja näidatud päevadel teises linnas tööl. Hageja enda selgituste kohaselt alustasid viimased kullerid tööd 17.30 ja järelikult oli oluline, et hageja oleks ka nii kaua tööl. Seega on tõendatud, et hageja rikkus töölepingus toodud kohustust teha lepingus nimetatud aegadel tööd. Maakohus leidis, et

§ 88

lg-s 3 toodud tööandja hoiatus kui ka töötaja jätkuv töölepingu rikkumine peavad käima sama olukorra kohta, s.o töötaja rikub töölepingut viisil, mille kohta on tööandja juba hoiatuse teinud. Kui töölepingu lõpetamiseks piisaks ükskõik millise rikkumise kohta tehtud hoiatusest, ei oleks töötajal võimalus oma käitumist korrigeerida vastavalt sellele, mida tööandja temalt töölepingu järgi ootab. Maakohtu hinnangul ei ole tööandja töötajale tööaja rikkumise kohta hoiatust teinud. Kumbki tööandja poolt tehtud hoiatustest ei anna töötajale võimalust aru saada, et tööandjale on töölt lahkumise aja järgimine oluline ja seega ei saanud töötaja ka arvestada, et rikkumine võib tuua kaasa töölepingu lõpetamise. Kostja seisukohtadest ei nähtu, et hageja töölt varasem lahkumine oleks tööandjale mingeid probleeme tekitanud ja mingid kohustused oleks jäänud täitmata. Seega ei ole tegemist eriti raske rikkumisega ning tööandja ei saanud töölepingut lõpetada ilma hoiatamata. Kohus leidis eeltoodu alusel, et seadusest tulenevate eelduste täitmata jätmise tõttu on tööandja poolne töölepingu ülesütlemine tühine. Hageja on esitanud taotluse töölepingu lõpetamiseks

§ 107

lg 2 alusel.

§ 88

lõike 1 alusel on tööandjal õigus öelda tähtajatu tööleping üles

§ 97

lõikes 2 sätestatud etteteatamistähtaegu järgides.

§ 97

lg 2 p 2 kohaselt pidi tööandja erakorralisest ülesütlemisest töötajale ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva. Kostja ütles töölepingu

1. septembril 2020 erakorraliselt üles. Kui ülesütlemine oleks kehtiv, oleks tööleping 4 lõppenud
2. oktoobril
3. Kohus lõpetas

§ 107lg 2 alusel töölepingu alates 29.

oktoobrist 2020. Kui kohus lõpetab töölepingu

§ 107

lg 2 järgi kuulub

§ 109lg 1 alusel väljamõistmisele hüvitis hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Kohus on piiratud selle hüvitise maksimumsummaga, mille mõistis välja töövaidluskomisjon. Kohus ei pidanud põhjendatuks hüvitise vähendamist võrreldes töövaidluskomisjoni välja mõistetud summaga. Tööandja ei ole tõendanud ja teenindusjuhi ametijuhendist ei nähtu, et hageja tööülesandeks oli kulleritega lepingute sõlmimise korraldamine ja seega ei ole tööandja tõendanud, et töötaja oleks oma kohustused jätnud täitmata. Töötaja ei ole toime pannud sellist rikkumist, mis annaks alust hüvitise vähendamiseks alla töövaidluskomisjonis välja mõistetud määra. Tulenevalt hageja taotlusest mõistis kohus välja ka viivise. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus luges hageja põhjendatud ja vajalikuks esindajakuluks 1256 eurot 25 senti (16 h 45 min x 75 eurot/h). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti jõudnud järeldusele, et

§ 88

lg 3 kohaselt peavad nii tööandja tehtud hoiatus kui töötaja poolne jätkuv töölepingu rikkumine käima sama olukorra kohta, s.o töötaja rikub töölepingut viisil, mille kohta on tööandja juba hoiatuse teinud.

§ 88

lg 3 sõnastusest ei tulene, et tööandja võib töötajaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes siis, kui eelnevalt on töötajale tehtud hoiatus sama töökohustuse rikkumise eest. Seadusandja mõte ei saanud olla selline, et tööandja peab ootama ära, mil mõni töötaja rikkumine on selline, mille eest on talle juba hoiatus tehtud. Töötajaga töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

§ 88

lg 1 p 3 alusel piisab sellest, kui töötajat on eelnevalt hoiatatud ükskõik millise töökohustuse rikkumise eest, hoiatus on kehtiv ja töötajat on hoiatatud selle eest, et järgmise töökohustuse rikkumise korral on tööandjal õigus töötajaga tööleping erakorraliselt üles öelda. Kõik nimetatud nõuded on kostja täitnud. Kostja peab oluliseks märkida, et ta on hagejale hoiatusi tehes eraldi juhtinud hageja tähelepanu sellele, et uue töökohustuse rikkumise korral (ei pea olema sarnane rikkumine) on kostjal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda ilma eelnevat hoiatust esitamata (töövaidluskomisjonile esitatud avalduse lisa 4 ja lisa 5). Seega oli hagejale teada, et iga järgneva töökohustuse rikkumisel on tööandjal õigus töösuhe lõpetada. Maakohus on ebaõigesti jaotanud menetluskulud. Kostja on seisukohal, et kohus on ka hagi rahuldamisel jätnud ebaõigesti menetluskulud kostja kanda, sest töövaidluskomisjon jättis hageja poolt esitatud 7500 euro suuruse hüvitise nõude rahuldamata 5625 euro ulatuses ehk suuremas osas jäeti hageja hüvitise nõue rahuldamata. Seega oleks kohus pidanud menetluskulude jaotamisel lähtuma TsMS § 163 lg-st 1. Arvestades hageja nõudeid, oleks kostja arvates olnud isegi hagi rahuldamise korral õiglane jätta 1/3 menetluskuludest hageja kanda. 6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude kostja kanda jätmist. Maakohus on

§ 88lg 1 p 3 kohaldanud õigesti.

Töölepingu ülesütlemiseks

§ 88

lg 1 p 3 alusel peab eelnev hoiatus olema tehtud sama rikkumise eest, mille alusel tööleping üles öeldakse. 5 Käesolevas asjas ei ole tööandja asjaolusid kogumis hinnanud ega töötaja huve arvesse võtnud. Enne töölepingu ülesütlemist ei olnud tööandja kordagi tundnud huvi ega pidanud oluliseks seda, millal töötaja tööle saabus või sealt lahkus või kus ta oma tööülesandeid täitis. Tööandja hakkas tööajast täpse kinnipidamise kohta infot otsima alles siis ja spetsiaalselt selleks, et leida formaalne võimalus lõpetada tööleping tööandja jaoks tülikaks muutunud töötajaga, kes ei olnud nõus tööandja järjekordse kavatsusega vähendada töötasu. Tööandja poolt töölepingu ülesütlemine kirjeldatud olukorras oli vastuolus hea usu põhimõttega, sest töötajal ei olnud võimalik kuidagi ette näha, et tööandja võib temaga töölepingu tööajast mittekinnipidamise tõttu üles öelda, ning ta ei saanud seetõttu töölepingu ülesütlemist oma käitumisega kuidagi mõjutada ega ära hoida. Juhul, kui ringkonnakohus asub

§ 88

lg 1 p 3 tõlgendamisel siiski maakohtust erinevale seisukohale, tuleb ringkonnakohtul anda ka sisuline hinnang ülesütlemisele eelnenud hoiatuste kehtivusele. Ebaõige on kostja seisukoht, et maakohus peaks arvestama menetluskulude jaotamisel töövaidluskomisjoni otsusest nähtuva nõude rahuldamise ulatusega. Kui praegusel juhul ei oleks kostja esitanud kohtule taotlust töövaidluse läbivaatamiseks kohtus, siis oleks töövaidluskomisjoni otsus jõustunud ning kostjal ei oleks olnud õigust töövaidlusega seotud kulusid töötajalt nõuda. Kuna maakohus rahuldas hagi täies ulatuses, siis jaotas maakohus menetluskulud õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel. Menetluskulude jätmist kostja kanda õigustab ka TsMS § 162 lg

1. Pooled arutasid kompromissi võimalusi nii töövaidluskomisjonis kui ka maakohtu istungil, kuid kompromiss jäi saavutamata tööandja jäiga vastuseisu tõttu. Hageja ei nõustu maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles kohus leidis, et töötaja ei ole tõendanud töölepingust erinevat tööaja kokkulepet ning töötaja ühepoolne teatud viisil käitumine töölepingut ei muuda. Maakohus ei ole arvestanud, et VÕS § 23 kohaselt võivad lepingupoolte kohustused tuleneda ka lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast. Hageja on selgitanud ja tõendanud, et töösuhte algusest alates on ta olnud oma tööaja planeerimisel ja korraldamisel iseseisev, tema tööaja üle ei peetud tööaja arvestust, tööandjal ei olnud tööajale tööajast kinnipidamise osas kunagi mingeid pretensioone jne. Seega on ilmne, et tegelik pooltevaheline praktika tööaja osas oli lepinguga võrreldes teistsugune. Ebaõige on kohtu järeldus, mille kohaselt oli oluline, et töötaja oleks tööl kuni 17.
2. Kohus on hageja poolt kohtuistungil antud selgitusi arvestanud valikuliselt ja kontekstiväliselt. Hageja selgitab, et 17.30 oli kellaaeg, mil viimased kullerid pidid hiljemalt tööpäeva alustama, kuid see ei tähenda, et mõnedel päevadel ei juhtunud see varem. Hageja on maakohtule püüdnud selgitada, et ta ei lahkunud töölt kunagi varem kui viimane kuller sel päeval oli alustanud. Hageja ei nõustu ka maakohtu otsuse põhjendusega, mille kohaselt jättis kohus tähelepanuta hageja viited töölepingu lõpetamise võimalikule põhjusele, kuna see väide ei ole asjakohane. Hageja arvates on asjaolude kirjeldus ja tõendid seoses tema töötasu ebaseadusliku vähendamisega tööandja poolt ning tööandja poolt esitatud ettepanekud töötasu täiendavaks vähendamiseks olulise tähtsusega heas usus käitumise kohustuse täitmise hindamisel. Need asjaolud on olulised nii töölepingu ülesütlemise hoiatuste kui ka töölepingu ülesütlemisavalduse õiguspärasuse hindamisel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jaotas ja määras kindlaks töövaidluskomisjoni menetluses kantud 6 menetluskulud. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab töövaidluskomisjonis kantud menetluskulud poolte endi kanda. Osas, milles maakohus hagi rahuldas ning jaotas ja määras kindlaks maakohtu menetluses kantud menetluskulud jääb maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
4. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja võis hagejaga töölepingu lepingu rikkumise tõttu üles öelda. Kostja peab ülesütlemise aluseks seda, et hageja rikkus töölepingut lahkudes
5. a augustis ja septembris kokku 11 korral töölt umbes 15 minutit enne tööpäeva lõppu.

§ 88

lg 1 p 3 ja lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja rikkumise tõttu üles öelda üldjuhul üksnes siis, kui tööandja on enne ülesütlemist töötajat hoiatanud. Üksnes erandlikel juhtudel eelkõige eriti raske töökohustuse rikkumise korral võib töölepingu üles öelda ilma eelnevalt hoiatamata.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjaolu, et hageja lahkus töölt mitmel korral ca 15 minutit enne tööpäeva lõppu, ei ole selline rikkumine, mis õigustaks töölepingu ülesütlemist ilma eelneva hoiatuseta. Kostja ei ole väitnud, et hagejal oleks töölt varem lahkumise tõttu mõni tööülesanne täitmata jäänud või, et see oleks kostjale muul viisil kahju tekitanud.
2. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses eelkõige sellele, et töölepingu ülesütlemine oli lubatav, kuna kostja oli teinud hagejale
3. augustil ja
4. septembril 2020 hoiatused. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades seda, et hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus enda käitumist parandada ja edaspidistest rikkumistest hoiduda, tuleb

§ 88

lg 1 p 3 ja lg-t 3 tõlgendada selliselt, et ülesütlemisele eelnenud hoiatus peab olema tehtud sarnase rikkumise tõttu. Hoiatust tehes annab tööandja töötajale märku, et peab hoiatuses märgitud käitumist töölepingu rikkumiseks ning selle jätkumine võib viia töölepingu ülesütlemiseni. Töötaja saab teha hoiatusest järeldusi üksnes talle hoiatuses ette heidetud käitumise lubamatuse kohta. Praeguses asjas tegi kostja hagejale hoiatused seoses väidetavalt hageja kohustuseks olnud lepingute sõlmimisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hoiatustes etteheidetud rikkumine seotud rikkumisega (töölt enne tööpäeva lõppu lahkumine), mille tõttu kostja töölepingu üles ütles, mistõttu ei õigusta hoiatused töölepingu ülesütlemist. Juhul, kui kostja pidas töösuhte jätkumiseks oluliseks seda, et hageja oleks tööl täpselt tööpäeva lõpuni, oleks kostjal olnud võimalik hagejale ka selle kohta hoiatus teha. Sel juhul oleks hagejal olnud võimalus enda käitumist muuta ja edaspidiseid rikkumisi vältida. Arvestades asjaolu, et kostja ei ole välja toonud, et tal oleks sellest, et hageja ca 15 minutit enne tööpäeva lõppu lahkus, mingi kahju tekkinud, ei ole enne töölepingu ülesütlemist sellekohase hoiatuse nõue kostjat ebamõistlikult koormav.

1. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et apellatsioonkaebuse ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks osas, milles maakohus hagi rahuldas. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks võtta seisukohta hageja väidete kohta, et hageja ei ole töölepingut rikkunud ning talle tehtud hoiatused olid alusetud.
2. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud osas, mis puudutab töövaidluskomisjonis kantud menetluskulude jaotust. Kostja on põhjendatult apellatsioonkaebuses viidanud sellele, et töövaidluskomisjon rahuldas hageja avalduse üksnes osaliselt. Arvestades asjaolu, et hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduses sisaldus nii rahaline nõue kui ka mitterahaline töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue, ei ole võimalik avalduse rahuldamise täpset proportsiooni määrata, mistõttu ringkonnakohus peab 7 põhjendatuks jätta töövaidluskomisjonis kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Sellega seoses tuleb tühistada maakohtu otsus ka osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja töövaidluskomisjoni menetluses kantud menetluskulude katteks hüvitise 618 eurot 75 senti (ajakulu töövaidluskomisjoni menetluses 8 h 15 min, tunnitasu 75 eurot).
3. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustas üksnes kostja ja üksnes osas, milles hageja avaldus rahuldati. Seega rahuldas maakohus hagi tervikuna osas, milles pooled kohtumenetluses vaidlesid. Seega jättis maakohus õigesti kohtumenetluses kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kostja ei ole vaidlustanud eraldi maakohtu kindlaksmääratud menetluskulude suurust. Seega jääb maakohtu otsus muutmata osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise maakohtu menetluses kantud menetluskulude katteks 637 eurot 50 senti.
4. Kuivõrd kohtumenetluses olnud hagi rahuldati tervikuna, jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks apellatsioonimenetluses esindajakulu 450 eurot. Esindaja tunnitasu määr on 90 eurot koos käibemaksuga ning ajakulu 5 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on nii esindaja ajakulu kui ka tunnitasu, arvestades vaidluse mahtu ja hageja tehtud menetlustoiminguid TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik. Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista menetluskulude katteks hüvitis 450 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin 8