1-22-3201 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 1. juuni 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-22-3201 (22730000081) Kohtunik Julia Katškovskaja Vaidlustatud lahend Rii

) § 210 lg 2, § 384 lg 1, § 344 lg 1 tunnustel.

1. Riigiprokuratuur alustas
2. märtsil 2022 kriminaalmenetlust nr 22730000072

§ 210lg 2, § 344 lg 1 tunnustel.

Kuna kuriteokaebuses sisaldunud teave võimaliku

§ 384

lg 1 sätestatud kuriteo kohta ei seondunud Euroopa Liidu fintantsvahendite kahjustamisega, vaid viitas X OÜ endiste juhatuse liikmete poolt võimalikule äriühingu maksevõime ja varalise seisundi kahjustamisele, edastas Riigiprokuratuur selles osas kuriteokaebuse kriminaalmenetluse alustamise otsustuse tegemiseks Põhja Ringkonnaprokuratuurile. Viidatud osas olid kuriteokaebuse põhilised asjaolud järgmised. X OÜ oli alates

1. juulist 2018 maksejõuetu. Pankrotihalduri hinnangul pidi võlgnik
2. a suvel mõistma, et tuli esitada pankrotiavaldus. Seda sai vältida ainult täiendavate investeeringute tegemise või teiste sarnaste majandusseisu parandamist võimaldavate meetmete rakendamisega. Seda X OÜ juhatuse liikmed ei teinud. Selle asemel võõrandasid nad
3. augustil,
4. septembril,
5. jaanuaril 2019 äriühingule kuulunud osalusi X OÜ-ga seotud isikutele. Kuriteokaebuse kohaselt on küsitav, kas osaluste müügi eest üldse saadi tasu ja kas tehinguid tehti turuhinna alusel.
6. Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi kriminaalmenetluse teatisega alustamata, s.o kriminaalmenetluse aluse ehk kuriteo tunnuste puudumise tõttu. Teatise kohaselt ei viita kuriteokaebuses esitatud asjaolud võimalikule kuriteole

§ 384

lg 1 tunnustel: kuriteokaebuse asjaolud ei viita, et X OÜ endised juhatuse liikmed panid toime äriühingu osalusi müües kohustusevastase teo, mis kahjustas äriühingu varalist seisundit ja vähendas selle maksevõimet. Prokuratuuri hinnangul ei ole põhjust kuriteokaebuses esitatud väidete alusel arvata, 1

§ 384lg 1 tunnustel.

RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS

1. Riigiprokuratuur jättis
2. aprilli 2022 määrusega X OÜ kaebuse läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu. Määruse põhiseisukohad on järgmised. Süüdistuskohustusmenetluses on kaebeõigus KrMS § 207 lg-te 1,2 kohaselt ainult KrMS § 37 lg 1 tähenduses kannatanul. Kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav õiguslik seos. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb (RKKK 3-1-1-97-10).

§ 384

lg 1 järgi on karistatav füüsilisest isikust võlgniku, tema seadusliku esindaja või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liikme poolt võlgniku varalise seisundi teadev kohustustevastane kahjustamine, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksvõime oluline vähenemine või maksejõuetus. X OÜ lepinguline esindaja palub kaebuses alustada kriminaalmenetlust X OÜ juhatuse endiste liikmete tegevuse suhtes

§ 384

lg 1 tunnustel seoses sellega, et X OÜ-le kuulunud osalused äriühingutes C OÜ, R OÜ, Y OÜ, Q OÜ ja S Ltd võõrandati alla tegeliku turuväärtuse ja äriühingutega olid seotud ühed ja samad füüsilised isikud. Samuti võõrandati X OÜ-le kuulunud osalused ajal, kui äriühing oli faktiliselt maksejõuetu ning seejuures oli nimetatud osaluste näol tegemist X OÜ peamise varaga. Senise kohtupraktika kohaselt saab

§ 384ette nähtud kuriteo puhul olla Kr

MS § 37 lg 1 alusel kannatanuks isik, kes oli võlgniku varalise seisundi kahjustamise ajal tema võlausaldaja.

§ 384

sätestatud kuriteokoosseis on mõeldud eelkõige võlgniku võlausaldajate kaitsmiseks selle eest, et nende vara hulka kuuluv nõue võlgniku vastu ei muutuks viimase maksevõime vähenemise tõttu osaliselt või täielikult väärtusetuks. Sellest tulenevalt ei saa võimalikku kahtlustatavat või süüdistatavat, kellele heidetakse

§ 384

lg 1 järgi ette maksejõuetuse põhjustamist, käsitada samas kuriteos kannatanuna ega pankrotihaldurit tema kui kannatanu esindajana (RKKK 26.06.2020 lahend nr 119-9575). X OÜ endised juhatuse liikmed Z ja B olid osakute müümise ajal äriühingu juhatuse liikmed (15.01.2019 küll ainult B) ning tegutsesid äriühingu nimel. Harju Maakohtu

1. märtsi 2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-1695 kuulutati välja X OÜ kui võlgniku pankrot ning sellel ajal oli äriühingu juhatuse liikmeks B. Samas tsiviilasjas kinnitas Harju Maakohus
2. juunil 2020 X OÜ võlausaldajate
3. mai 2020 üldkoosolekul vastuvõetud kompromissotsuse ning lõpetas sellega seoses ka X OÜ pankrotimenetluse. Selles määruses on loetletud kõik X OÜ pankrotimenetlusega seotud võlausaldajad – kokku üle 50 füüsilise ja juriidilise isiku. Kuid X OÜ lepinguline esindaja ei ole kuriteokaebuses ja Riigiprokuratuuri esitatud kaebuses märkinud seda, et ta esindab antud menetluses ka kedagi võlausaldajatest. Riigiprokuratuuri esitatud kaebuses märgib X OÜ lepinguline esindaja, et tal on õigus esitada kaebus X OÜ nimel ja viimast esindada kaebuse menetlemisel Riigiprokuratuuris. Samuti ei ole kaebuse esitaja Riigiprokuratuuri kriminaalmenetluse alustamata jätmise menetlusotsuse vaidlustamiseks esitatud kaebuses näidanud, millised asjaolud annavad vaatamata Riigikohtu lahendile nr 1-19-9575 aluse käsitleda X OÜ-d antud menetluses kannatanuna ehk siis milline kahju äriühingul sai tekkida või tekkis ja kuidas oli see faktiliselt ja õiguslikult vahetult kuriteoga seotud. Ainult isiku arvamus, et talle on kuriteoga tekitatud kahju, ei ole kannatanu menetlusseisundi tekkimise aluseks. Eeltoodust lähtuvalt ei tuvasta Riigiprokuratuur materjalide pinnalt X OÜ puhul kannatanu seisundi tekkimisi eeldusi, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kaebaja ei ole käesolevas menetluses isikuks, kellele laieneks kaebeõigus vastavalt KrMS §-le
4. Seega puudub alus kaebuse sisuliseks läbivaatamiseks. 2

§ 384lg 1 kaitseb mh juriidilisest isikust võlgniku õigusi.

Esiteks, Riigikohus on määruse 119-9575, p-s 33 märkinud, et

§ 384

süüteokoosseis ei kaitse ainult võlausaldajate õigusi, vaid sealhulgas võlausaldajate õigusi. Teiseks, Riigikohtu

1. detsembri 2014 otsus asjas 3-1-1-52-14, p 15, milles on viidatud, et alates 2007.a muutus karistatavaks ka juriidilise isiku võlausaldajate õiguste rikkumine. See näitab, et kuriteokoosseis ei kaitse üksnes võlgniku võlausaldajate õigusi. Vastasel juhul puudus vajadus muuta
2. a karistatavaks ka võlausaldajate õiguste rikkumist. Kolmandaks,
3. märtsil 2007 jõustunud

-i muudatused näitavad kaebaja hinnangul, et süüteokoosseisu eesmärgiks ei ole kaitsta vaid võlgniku võlausaldajate huve. Neljandaks on vastuvaidlematu, et maksejõuetuse põhjustamine kahjustab ka võlgniku huve. Pankrotimenetlusega kaasnevad kulud, sh seoses halduri tasudega ja halduri alustatud kohtumenetlustega (vt PankrS §§ 148-150). Samuti, pankrotimenetluse alustamine või pankroti väljakuulutamine on hankemenetlusest kõrvaldamise fakultatiivne alus (vt RHS § 95 lg 4 p 3). Muus osas sisaldab kaebus väiteid selle kohta, mis asjaolude esinemise tõttu on kaebaja hinnangul toime pandud kuritegu

§ 384lg 1 tunnustel ja tuleks alustada selle kuriteo tunnustel kriminaalmenetlust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohtunik jätab kaebuse rahuldamata.
2. Ringkonnakohtuniku hinnangul on vaidlustatud määruse seisukohad asjakohased ja põhjendatud, mistõttu nende ülekordamine pole vajalik. Lühidalt öelduna tõi Riigiprokuratuur kaebaja kannatanu staatuse puudumise

§ 384lg 1 kontekstis juba välja kõige olulisema.

Nimelt,

§ 384

lg 1 kuriteokoosseisu puhul on võlgnik selle kuriteokoosseisu erisubjekt ehk ainus isik, kes saab selle süüteokoosseisu realiseerida. Kõnealuse kuriteokoosseisu puhul on võimalik, et võlgnik asub end kahjustama, kuid see ei võimalda käsitleda teda kõnealuse kuriteokoosseisuga kaitstatavate õigushüvede puhul kannatanuna. Teisisõnu, võlgniku poolt iseenda kahjustamine ei viita kuriteole

§ 384lg 1 tunnustel.

Täiendavalt ja eelkõige vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohtunik järgmist. 9. Riigikohus kasutas määruses 1-19-9575 tõepoolest sõnastust, et

§ 384lg 1 kaitseb eelkõige võlausaldajae huve.

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et seesugune sõnakasutus viitab, et üksnes võlausaldajate hüvede kaitsega kõnealune kuriteokoosseis ei piirdu. Aga kui lugeda kõnealust kohtumäärust tervikuna ja eriti pöörata tähelepanu selle määruse p-le 36, siis saab selgeks, et nimetatud teiste kaitstavate õigushüvede all ei pea kõrgeim kohus silmas individuaalhüvesid, kuhu alla võlgniku hüved saavad paigutuda. Seonduvalt juba eelpool märgituga, selgitab ka Riigikohus viidatud määruse p-s 34, et enda varalise seisundi kahjustamine pole iseenesest keelatud ega karistatav. See tähendab, et kõnealuse kuriteokoosseisu puhul ei ole võlgnik mitte kannatanu, vaid erisubjekt ehk üksnes võlgnik saab realiseerida kõnealust kuriteokoosseisu. Samas punktis selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et keelatuks ja karistatavaks muudab enda varalise seisundi kahjustamine just see, kui võlgnik ei suuda püsivalt rahuldada võlausaldaja nõudeid. Sellest järeldub üheseltmõistetavalt, et kõnealuse koosseisu eesmärk on just võlausaldajate varaliste huvide kaitse. Kui kaebajal on küsimus selles, et mida pidas Riigikohus silmas muude kõnealuse kuriteokoosseisuga kaitstavate õigushüvedes all, siis 3

§ 384

ei kaitse üksnes kollektiivseid õigushüvesid, vaid ka ja esmajoones individuaalseid õigushüvesid, milleks on võlausaldaja varalised huvid. Riigikohtu määruse tervikna läbilugemisest selgubki, et vaidlus oli selle üle, kas

§ 384kaitseb üksnes kollektiivseid õigushüvesid või ka individuaalseid.

Kõnealusest lahendist tuleneb selgelt ja arusaadavalt, et kõnealune kuriteokoosseis kaitseb esmalt võlausaldajate indivdiduaalseld õigushüvesid, seejärel kollektiivseid õigushüvesid. Niisamuti tuleneb kõnealusest lahendist ja ka näiteks karistusseadustiku kommenteeritud väljaandest, et võlgnik ei ole kõnealuse kuritekoosseisu puhul kannatanu, vaid subjekt. 10. Olukorras, kus võlgniku varalist seisundit ei kahjusta võlgnik ise, vaid tema esindaja või juhtorgani liige, kelle jaoks võlgniku vara on õiguslikult võõras, vastab toimepanija tegu peaaegu alati ka mõne muu kuriteokoosseisu – nt §-de 201 lg 2 p 2, 2172 lg 1 või 171 lg 1 – tunnustele. Nii moodustab

§ 384lg 1 nendega ideaalkogumi (RKKK 1-19-9575 p 37).

Võlgniku varalisi huve kaitstakse varavastaste süütegude koosseisudega ja §-ga

1. Seejuures ei ole maksejõuetuse põhjustamine varavastaste kuritegude suhtes erinorm. Arvestades võrdlust varavastaste kuritegude ja § 171 sanktsioonidega ning pidades silmas § 63 lg-s 1 sätestatut, omandab § 384 mõtte üksnes juhul, kui käsitada seda sätet võlausaldaja huve teeniva normina (RKKK 1-19-9575/46 p 37). Ringkonnakohtu jaoks ei kummuta eeltoodud kohtupraktika ja õiguskirjanduse seisukohti ka kaebuse viited Riigikohtu otsuse 3-1-1-52-14 p-le 15 ja seaduse seletuskirjale. Nendest nähtub lühidalt vaid see, et enne
2. a muudatusi esines õiguskorras lünk juriidilisest isikust võlgniku maksejõuetuse põhjustamise korral ja tema võlausaldajate huvide kaitse osas. Seaduse seletuskirjast selgub, et muudatuse tegemise põhjuseks oli süüteo subjektide ringi laiendamise vajadus. Seega kaebuse väited ei kummuta Riigiprokuratuuri määruses väljendatud seisukohti selle kohta, et X OÜ ei ole käsitatav arutataval juhul kannatanuna, mistõttu tal puudub süüdistuskohustusmenetluses kaebeõigus, vaidlustamaks kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustust

§ 384lg 1 osas.

Nii jättis Riigiprokuratuur seaduslikult ja põhjendatult kaebuse läbi vaatamata. 11. Riigiprokuratuur ei hinnanud kaebaja väiteid sisuliselt ehk ei andnud sisulist hinnangut, kas arutataval juhul tuleks alustada kriminaalmenetlust

§ 384lg 1 tunnustel. Ringkonnakohtul on seetõttu pädevus hinnata Kr

MS § 208 lg 1 alusel vaid, kas kaebuse läbi vaatamata jätmine oli õiguspärane. Seetõttu jäävad ringkonnakohtule esitatud kaebuse väited

§ 384lg 1 tunnustel kriminaalmenetluse alustamise kohta tähelepnuta. 12. Eeltoodu alusel ning juhindudes Kr

MS § 208 lg-st 1 jätab ringkonnakohus kaebuse Riigiprokuratuuri 22. aprilli 2022 määrusele rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4