← Eesti

1-06-16694/15

Obsah (4)§ 79§ 86§ 77§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2022 Võru kohtumaja Põlvas, Võru tn 12 Kriminaalasja number 1-06-16694 Kohtukoosseis Kohtunik Rita Kulberg Kohtuistungi sekretä

§ 79

lg 2 alusel.

§ 86lg 1 alusel kohaldati S.

Issajevile xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Tartu Maakohtu 13.01.2022 määrusega lõpetati S.Issajevile Tartu Maakohtu 30.08.2012 määrusega kohaldatud xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx alates kohtumääruse jõustumisest, peale mida tuli viivitamatult jätkata Pärnu Maakohtu 12.02.2003 otsusega mõistetud liitkaristuse, s.o eluaegse vangistuse kohaldamist. Käesoleval ajal kannab Stanislav Issajev karistust Tartu Vanglas. Tema karistusaeg algas 08.08.1995. 11.04.2022 on Tartu Vangla edastanud Tartu Maakohtule Stanislav Issajevi isikliku toimiku, otsustamaks Stanislav Issajevi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Tartu Vangla ei toeta Stanislav Issajevi tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kohtumenetluse poolte seisukohad Süüdimõistetu Stanislav Issajev soovib enda tingimisi vabastamist. Prokurör on esitanud kirjaliku seisukoha, milles ei toeta Stanislav Issajevi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist. Kohtu põhjendused Stanislav Issajev kannab eluaegset vangistust.

§ 77

lg 1 kohaselt võib eluaegse vangistusega karistatud isiku kohus katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdlane on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kakskümmend viis aastat. Käesolevaks ajaks on Stanislav Issajev eluaegsest vangistusest ära kandnud enam kui 26 aastat. Seega on täidetud

§-s 77 lg 1 sätestatud formaalne eeldus süüdimõistetu vabastamiseks. Üksnes formaalsete aluste täidetus aga ei tingi inimese vanglast vabastamist, sest seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna süüdlasele subjektiivset õigust enne tähtaega vabaneda (RKKKo 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda (RKKKm 3-1-1-12-17, p 18). Küll aga on kinnipeetaval õigus seaduses sätestatud tähtaegade saabumisel tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemisele. Tulenevalt

§-st 77 lg 2 tuleb ka eluaegset vangistust kandva isiku puhul tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel arvestada

§-s 76 lg 4 sätestatut.

§ 76

lg 4 kohaselt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, sealhulgas osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kuigi eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused tähtajalist vangistust kandva isiku omadest ei erine, on eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel siiski rõhutatud vajadust mitte mööda vaadata mõistetud karistuse võimalikest eripäradest - eeskätt 2

(5)sellest, et vangistus on olnud väga pikk ja isik tavaelust ebatavaliselt kaua eemal. Seetõttu ei saa sellise isiku vabastamisel tingimata eeldada, et teda ootab pärast pikka vangistust vabaduses pere, lähedased ja/või usaldusväärne suhtlusringkond. Eluaegset vangistust kandva isiku ennetähtaegseks vabanemiseks peab olema kinnipeetava retsidiivsusrisk (s.o hinnang isiku soodumusele uusi kuritegusid toime panna) eriti väike, sest potentsiaalsed uued kuriteod võivad olla väga rasked (RKKKm 1-15-400, p 9). Kohus, ära kuulanud süüdimõistetu, tutvunud prokuröri kirjaliku arvamusega, uurinud süüdimõistetu isiklikus toimikus leiduvaid dokumente, leiab, et Stanislav Issajev tuleb vangistusest tingimisi enne tähtaega jätta vabastamata.

§ 76

lg 4 kohaselt välistavad Stanislav Issajevi ennetähtaegse vabastamise kuriteo asjaolud ja süüdimõistetu isik. Vangla iseloomustuse kohaselt Stanislav Issajevil puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Käesolevalt ei ole kinnipeetav läbinud taasühiskonnastavaid ja riske maandavaid tegevusi vanglas. Vangistuses töötanud ei ole. Stanislav Issajevi lähivõrgustikku kuuluvad välismaal elavad ema ja õde, kellega suhted on head. Vabanemisjärgselt Stanislav Issajevil puudub elukoht. On avaldanud soovi võimalikul vabanemisel elama asuda xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Keskuse juhataja sõnul rehabilitatsioonikeskus ei paku majutusteenust, vaid võõrutusravi ja rehabilitatsiooniteenust ning S. Issajev ei ole registreerunud teenusele. Vangistuses kinnipeetav töötanud ei ole. 23.03.2022 seisuga K-Raha andmetel rahalised nõuded puuduvad, vabanemisfondis on 1962 eurot. Raha laekub Stanislav Issajevi arvelt, kes täpsemalt ülekannet teeb ja toetab, ei ole teada. Süüdimõistetu kohtuistungil avaldatu kohaselt toetab teda rahaliselt õde. Kohus peab positiivseks süüdimõistetu praegust õiguskuulekat käitumist vanglas ning lähedaste toetust. Sellegipoolest kaaluvad negatiivsed asjaolud käesoleval juhul üles Stanislav Issajevi positiivselt iseloomustava teabe. Tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamisel ei lähtuta ainult käitumisest vanglas, lisaks tuleb vaadata ka tema varasemat elukäiku, sh mil määral on süüdimõistetu võimeline vabaduse olema seaduskuulekas. Eluaegset vanglakaristust kandva süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel on iseäranis oluline arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid. Nende asjaolude kaalumine ongi vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb ( RKKKm 1-09-14104/142, p 22). S.Issajevit äärmiselt negatiivselt iseloomustavateks asjaoludeks, mis räägivad vangistustest tingimisi enne tähtaega vabastamisele vastu, on kuriteo asjaolud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1.04.1998 otsuse sisust nähtuvalt S. Issajev koos kaassüüdistatavaga alkoholijoobes olles tungisid sisse võõrasse korterisse, kus peksid esmalt kahte kannatanut. Seejärel tassisid süüdistatavad kolm kannatanut vägivaldselt mikrobussi ja toimetasid nad nende tapmise eesmärgil Ontika järsakule, kus S. Issajev peksis veel kolmandat kannatanut. Seejärel viskasid süüdistatavad kõik kolm kannatanut järsakust alla. Kaks kannatanut surid. Üks kannatanu, saades küll raskelt vigastada, jäi ellu. Esialgselt oli maakohtu otsusega mõlemale kuriteo toimepanijale mõistetud karistuseks surmanuhtlus. Vangla iseloomustuse kohaselt S. Issajev ise ennast agressiivseks ei pea, toimepandut ei kahetse. Sama kinnitas S. Issajev ka kohtuistungil. Süüdimõistetu väitel ei ole ta kuritegu üldse toime pannud ega pea ennast agressiivseks. Kohtu arvates kohtuotsusega tuvastatud kuriteo toimepanemise asjaolud iseloomustavad süüdimõistetut vägivaldse ja inimelu suhtes täiesti hoolimatu isikuna. Süüdimõistetu käesoleva aja suhtumine enda poolt toime 3

(5)pandusse annab alust järeldusele, et ta pole oma tegude raskust ja tagajärgi siiani mõistnud. Süüdimõistetu minevikku arvestades võivad potentsiaalsed uued kuriteod olla väga rasked. Karistuse kandmise ajal S.Issajev haigestus. Alates 2012 aasta augusti lõpust kuni käesoleva aasta jaanuari lõpuni viibis S.Issajev xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Vangla iseloomustusest nähtuvalt enne sundravile minemist paiknes S.Issajev eraldatud lukustatud kambris, kuna korduvalt esines allumatust. 2011 ründas ta kaaskinnipeetavat, 2012 ähvardas ametiülesandeid täitvaid valvureid tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega, lubades ametnikud ära lõigata, tehes samal ajal teravaks ihutud lusikavarrega ametnike suunas torkeliigutusi. Kuna tegu oli toime pandud psühhoosis, kriminaalmenetlus lõpetati. Ka 2003 ründas S.Issajev ametnikku (põgenemiskatsel tõukas vanglaametniku pikali). Kuigi S.Issajev on pikka aega viibinud xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx ning on peetud võimalikuks sundravi lõpetada, pole tegelikult S.Issajevi isikust tulenev oht ära langenud. Tartu Maakohtu 13.01.2022 määruse sisust nähtub, et kohtupsühholoogi hinnangul on S. Issajevi risk edaspidisele vägivaldsele käitumisele kontrollimata keskkonnas mõõdukas, risk põhjustada kellelegi tõsist kehalist kahju on kõrge. Vägivallariski ohjavateks teguriteks on S. Issajevi puhul eeskätt rangelt kontrollitud keskkond. Kognitiivsete funktsioonide ja vaimse seisundi poolest ei ole S. Issajevil takistusi viibimaks rangelt kontrollitud tingimustes (sh vanglas), kus on tagatud psühhiaatriline abi. Kuna käesolevalt seisneb S. Issajevi risk käituda vägivaldselt eeskätt tema isiksusejoontes (empaatiavõimetus, implitsiitsed antisotsiaalsed hoiakud, nartsissism, manipulatiivsus omakasu eesmärgil), mis ei ole medikamentoosselt ega psühhoterapeutiliselt korrigeeritavad, on arstlik komisjon seisukohal, et S. Issajevi statsionaarse psühhiaatrilise sundravi võib lõpetada tingimusel, et tema vägivallarisk on edaspidiselt ohjatud rangelt kontrollitud keskkonnas. Sundravi lõpetamise menetluses tuvastatu alusel saab ka käesolevas menetluses asuda seisukohale, et tingimisi vabastamise korral kujutab S.Issajev ühiskonnale ohtu. Seda ohtu ei ole võimalik maandada vabaduses käitumiskontrollile allutamisega. Täitmiskavas on süüdimõistetule ettenähtud mitmesuguseid taasühiskonnastavaid tegevusi. Samas vangla iseloomustuse kohaselt ei ole S.Issajev võimeline oma vaimsest tervisest tulenevalt läbima riskipõhiseid sekkumisprogramme. Seega oleks vajalik isiku psühholoogiline nõustamine ja xxxxxxxxxxxxxxx ravi jätkamine, kuid süüdimõistetu keeldub xxxxxxxxxxxxxxx ravist. Ka kohtuistungil süüdimõistetu kinnitas, et ei pea mingit ravi vajalikuks, kuna on terve. Selline süüdimõistetu arvamus viitab haiguskriitika puudumisele. Tartu Maakohtu 13.01.2022 määruse sisust ei tulene, et süüdistatav oleks oma psüühikahäirest täiesti tervenenud, vaid tema seisundit on hinnatud remissiooniseisundiks, kus haiguse ägenemisfaasile iseloomulikud tunnused on nõrgenenud. Vangistuses on S.Issajev rangelt kontrollitud keskkonnas, kus on tagatud vajadusel ka psühhiaatriline abi. Arvestades süüdimõistetul haiguskriitika ja ravisoostumuse puudumist võib tema tervislik seisund ilma range järelevalveta kiiresti halveneda, mis märkimisväärselt suurendab uute kuritegude toimepanemise riski. Vangla kinnitusel puudub S. Issajevil vabanemisel kindel elukoht. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise üheks eelduseks on aga kinnipeetaval elukoha olemasolu, et oleks võimalik

§ 77lg 3 kohaselt rakendada katseajal käitumiskontrolli. Seega ka elukoha puudumine välistab S. Issajevi tingimisi ennetähtaegse vabastamise. 4

(5)Kohtuistungil avaldas süüdimõistetu soovi minna vabanemise korral elama Venemaale. KrMS § 426 lg 3 kohaselt võib täitmiskohtunik määruses loobuda

§ 76

, § 761 või § 77 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest, kui ta antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja. Tartu Vangla kinnitusel pole süüdimõistetu kodakondsus määratletud, kuid ta omab kehtivat elamisluba ( tähtajaga kuni 19.01.2024). Kohtul ei ole andmeid, et Politsei- ja Piirivalveamet oleks seni teinud otsuse S.Issajevi elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja tema Eesti Vabariigist välja saatmiseks. Isegi kui see oleks nii, ei saa S.Issajevit siiski tingimisi vabastada. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et ennetähtaegse vabastamise küsimuse sidumine süüdimõistetu Eestist väljasaatmisega on väär. Vabaneva kinnipeetava kohta tehtud otsus tema riigist väljasaatmiseks ei ole asjaolu, mida kohtud ennetähtaegse vabastamise põhjendatust hinnates võiksid arvesse võtta. KrMS §-s 426 lg 3 sätestatu ei mõjuta vangistusest ennetähtaegse vabastamise formaalsete ega materiaalsete eelduste olemasolule antavat hinnangut, s.t sellest sättest ei tulene täiendavat alust isiku ennetähtaegseks vabastamiseks. KrMS § 426 lg 3 üksnes võimaldab jätta sellise isiku, kelle puhul on täidetud kõik ennetähtaegse vabastamise eeldused ja kes samas antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja, allutamata käitumiskontrollile. Kuid juhul, kui kohus leiab, et isiku puhul ei ole täidetud

§ 76lg-s 4 sätestatud ennetähtaegse vabastamise eeldused, ei saa Kr

MS § 426 lg-t 3 kohaldada (Tartu Ringkonnakohtu 2.12.2020 määrus asjas 1-15-2671, p-s 8). Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et Stanislav Issajevi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud ega kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Tulenevalt vangistusseaduse §-st 6 lg 1 on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistus oma eesmärgi saavutanud ja süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine võimalik juhul, kui tema puhul on oht uute kuritegude toimepanemiseks väike. Stanislav Issajevi puhul see aga nii ei ole ning temast lähtuvaid kuriteoriske tuleb pidada väga suureks. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.