← Eesti

2-20-12037/41

Obsah (10)§ 8§ 35§ 1§ 42§ 1009§ 1012§ 1005§ 115§ 108§ 113

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-20-12037 Otsuse kuupäev Tartu, 1. juuni 2022. a Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Volens, liikmed Peeter Jerofejev, Ants Ku

) § 101 lg-s 1 ette nähtud õiguskaitsevahendit. Ringkonnakohtu hinnangul kajastavad nii võistluse programm kui ka viidatud reeglid

§ 8

lg 1 tähenduses lepingut, mille poolteks on ühelt poolt TVK kui võistluse korraldaja ning teiselt poolt hagejad I ja II kui võistlejad. UIM reeglid on tüüptingimused

§ 35

mõttes, sest need on välja töötatud sarnastel võistlustel kasutamiseks, neid ei ole läbi räägitud ja võistlejatel puudub võimalus mõjutada reeglite sisu. Hagejad I ja II on füüsilised isikud, kes ei osalenud võistlusel iseseisva majandus- või kutsetegevuse raames. Litsentsi taotlemisest ei saa järeldada tegutsemist elukutselise sportlasena. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 3 lg 1 kohaselt on majandustegevus iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga ja püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Sama paragrahvi lg 2 järgi 5

(11)2-20-12037 loetakse majandustegevuseks tulu saamise eesmärgist olenemata tegevus, mille suhtes on kehtestatud teatamis- või loakohustus. Noorsportlasena mingi spordiala võistlustel osalemine ja selleks litsentsi taotlemine ei vasta kummalegi tunnusele. Pigem nähtub spordiseaduse (SpS) § 10² lg-st 1, et sportimiseks sõlmitav leping on sõltuvalt poolte suhete iseloomust tööleping või teenuse osutamise võlaõiguslik leping. Töötamine ega üksikute tasuliste teenuselepingute sõlmimine ei vasta iseseisvalt tehtava püsiva ja tulu saamisele suunatud tegevuse tunnustele. Samuti pole sportimiseks kehtestatud teatamis- ega loakohustust. Järelikult on hagejad I ja II tarbijad

§ 1lg 5 tähenduses.

Ringkonnakohus kontrollis, kas UIM reeglid näevad ette võistlejat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava võistlustulemuste vaidlustamise korra. UIM reeglite p 403.04 näeb ette, et mh võistlustulemuse ja diskvalifitseerimise vaidlustamise protest tuleb esitada ühe tunni jooksul esialgsete tulemuste teatavaks tegemisest. Kõnealuse tähtaja hindamisel on oluline võtta arvesse samade reeglite p-s 403.01 märgitud protesti kehtivuse eeldusi, sh ühiste protestide keeldu, kirjaliku vormi ja keelenõuet ning kohustust esitada protesti põhjus koos asjakohaste dokumentidega. Koostoimes panevad viidatud tingimused võistlejale kohustuse koostada väga lühikese aja jooksul rangetele vormi-, keele- ja sisunõuetele vastav dokument. Samas tuvastas maakohus, et samad reeglid ei näe ette võistluse korraldaja kohustust anda võistlejale koos tulemuste teatavaks tegemisega kogu tehniline teave, mida ta vajab diskvalifitseerimise otsustuse vaidlustamiseks. Nii nähakse võistlejale ette ebamõistlikult lühike tähtaeg nõude esitamiseks

§ 42lg 3 p 9 tähenduses.

UIM reeglite järgne tulemuste vaidlustamise kord näeb mh ette vaidluse lahendamise UIM vahekohtus (UIM International Court of Appeal). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 7181 lg 1 sätestab, et vahekohtumenetluse kokkulepet, mille üheks pooleks on tarbija, ei või sõlmida enne nõude sissenõutavaks muutumist. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab kokkulepe sisalduma tarbija omakäeliselt allakirjutatud või digitaalallkirjaga varustatud dokumendis. Nende tingimuste rikkumine toob TsMS § 7181 lg 5 järgi kaasa vahekohtukokkuleppe tühisuse. Seega on UIM reeglites sisalduv vahekohtukokkulepe tühine, sest seda ei ole sõlmitud pärast vaidlustamisõiguse tekkimist ning puuduvad hagejate I ja II allkirjad. Lisaks võetakse võistlejalt sisuliselt võimalus kaitsta oma õigusi kohtus või vähemalt raskendatakse ebamõistlikult selle võimaluse kasutamist

§ 42lg 3 p 10 tähenduses.

UIM reeglites ette nähtud vaidlustamiskord tähendab ka seda, et kirjaliku ja vorminõuetele vastava protestidokumendi esitamata jätmisel loetakse, et võistleja ei esitanud protesti. Hagejad I ja II tuginesid suulise protesti esitamisele, aga TVK omakorda ei väida, et ta üldse oleks pidanud juhtima hagejate tähelepanu suulise avalduse ebapiisavusele ja kirjaliku protesti esitamata jätmise tagajärjele. Vaidlustamiskord vastab

§ 42lg 3 p 37 tunnustele.

Eelnevast tuleneb, et poolte esile toodud ulatuses on

§ 42

lg 1 ning lg 3 p-de 9, 10 ja 37 alusel tüüptingimusena tühine UIM reeglites ette nähtud protesti esitamise (st võistluse tulemuse vaidlustamise) kord osas, milles see kohustab võistlejat esitama kirjaliku (trükitud või trükitähtedes kirjutatud) ingliskeelse põhjendatud ja allkirjastatud protesti (p 403.01 kolmas kuni viies lõik) ühe tunni jooksul pärast esialgsete tulemuste avaldamist (p 403.04 teine lõik). Kuivõrd vaidlustamiskord on tüüptingimusena tühine, ei saa jätta hagejate nõudeid rahuldamata pelgalt korra järgimata jätmise põhjendusega. Muid vaidluse lahendamisel tähtsaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud ja poolte väiteid ei käsitlenud. Väidete ja vaidluse ulatust arvesse võttes ei ole seda võimalik teha esimest korda apellatsioonimenetluses. Seetõttu tuleb saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. 6

(11)2-20-12037 Kui maakohus leiab, et tulemused tuli avaldada prinditult või trükitult ja neis pidi sisalduma viide diskvalifitseerimise alusele, siis võib hagejate I ja II diskvalifitseerimine olla formaalselt alusetu. See võib omakorda tähendada, et Liidu juhatuse otsus on sisuliselt vale. Maakohtul tuleb seda võimalust pooltega arutada ja anda võimalus esitada seisukohad selle kohta, kas UIM reeglid võimaldavad teatada diskvalifitseerimise aluse hiljem. Kui tulemused ei pea olema prinditud või trükitud või kui diskvalifitseerimise aluse võib avaldada ka hiljem, siis tuleb sisuliselt hinnata, kas hagejad I ja II diskvalifitseeriti õiguspäraselt, sh kooskõlas UIM reeglitega. Selles osas peab maakohus omakorda kontrollima, kas need reeglid, millele pooled tuginevad, on tüüptingimustena kehtivad. Ühtlasi tuleb vajaduse korral hinnata, kas ja kuidas mõjutab ebaõige diskvalifitseerimine Liidu juhatuse otsuse kehtivust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  1. Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostjad paluvad teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või jätta jõusse maakohtu otsus. Alternatiivselt paluvad kostjad saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus käsitanud hagejaid I ja II ekslikult tarbijatena. Nad esindavad võistlustel enda spordiklubi, hagejat III, mistõttu ei saa neid käsitada tarbijatena. Samuti on nad endale taotlenud võistlemiseks vajaliku litsentsi. Ka juhul, kui hagejad I ja II ei ole käsitatavad hageja III esindajatena, tegelevad nad võisteldes iseseisva majandus- või kutsetegevusega, sest nad treenivad ja võistlevad järjepidevalt. Selliste sportlaste eesmärk on saada võistlustel parim tulemus ja võita auhindu, sh rahalisi. Samuti saavad sportlased erinevaid toetusi. Auhinnad ja toetused on käsitatavad tuluna, mida sportlane võisteldes teenib. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et UIM reeglid on ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused ja seega tühised. UIM reeglites ette nähtud võistlustulemuste vaidlustamise kord ei ole võistlejaid ebamõistlikult kahjustav. On kõigi võistlustel osalejate huvides, et protestid lahendataks võimalikult kiiresti ja lõplikud võistlustulemused oleksid selged. Kui võistleja saaks ilma UIM reeglites sätestatud tulemuste vaidlustamise korda järgimata pöörduda otse kohtusse, võiksid võistluse korraldajad tulemuste vaidlustamisest teada saada alles pärast hagimaterjalide kättetoimetamist. Selliselt ei saaks võistluse korraldajad ega osalejad olla võistlustulemustes kindlad kuni vaidlustamise nõude aegumiseni, mis toimub alles kolm aastat pärast tulemuste väljakuulutamist, ja see oleks ebamõistlik.
  2. Hagejad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata.
  3. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi asja lahendanud kolmeliikmeline koosseis andis
  4. veebruari
  5. a määrusega asja spordivõistluste tulemuste vaidlustamise osas kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks TsMS § 18 lg 2 alusel lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  6. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja III nõude osas tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. 7
(11)2-20-12037 Jõusse tuleb jätta maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis hagejate I ja II hagid TVK vastu rahuldamata, arvestades käesoleva otsuse õiguslikke põhjendusi. Hagejate I ja II apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Kostjate kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.
  1. Kolleegium märgib esmalt, et kuigi kostjad esitasid ühise kassatsioonkaebuse, ei ole nad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes ning nende vaidlustamishuvi ei kattu, kuivõrd kostja I ja kostja II vastu on esitatud erinevad teineteisest sõltumatud nõuded. Seega tuleb lugeda, et kostjad on esitanud ringkonnakohtu otsuse peale kaks eraldiseisvat ühes dokumendis sisalduvat kassatsioonkaebust. Ringkonnakohtu otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis hagejate I ja II hagi Liidu vastu läbi vaatamata.
  2. Kolleegium käsitleb esmalt hagejate I ja II hagi TVK vastu, milles hagejad I ja II vaidlustasid võistluse tulemusi (I). Seejärel käsitleb kolleegium Liidu juhatuse otsuse vaidlustamiseks esitatud hagi (II). Viimaks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (III). I
  3. Hagejad I ja II tuginesid võistlustulemuste muutmise nõudes lepingulisele suhtele ning alternatiivselt tasu avalikule lubamisele. Ringkonnakohus leidis, et spordivõistlusel osalemisel tekib sportlaste ning võistluse korraldaja vahel lepinguline suhe. Kolleegium on varem möönnud võimalust, et spordivõistlustel osaleja sõlmib võistluse korraldajaga lepingu, milles lepitakse kokku ka võistluse tulemuste tühistamise, võitja väljaselgitamise jt tingimustes (vt Riigikohtu
  4. oktoobri
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13, p 12). Kolleegium täpsustab seda seisukohta ja selgitab spordivõistluse korraldamisega kaasnevaid õiguslikke küsimusi.
  6. Kolleegium leiab, et spordivõistlused, mille käigus selgitatakse välja võitja, on olemuslikult käsitatavad konkursina

§ 1009lg 1 mõttes.

Selle sätte kohaselt on konkurss tasu avalik lubamine teatud teo parima tegemise eest ja selle tegemisel tuleb mõistlikul viisil teatavaks teha konkursi ese, teo või selle pakkumise tegemise viis ja tähtaeg ning parima teo või pakkumise väljaselgitamise tähtaeg ja kord, samuti konkursi korraldaja ja muud konkursi läbiviimiseks vajalikud asjaolud.

  1. Spordivõistluste kui konkursside tingimused võivad sisalduda mh spordivõistluste juhendites, mis võivad viidata ka spordiala (rahvusvahelistele) võistlusmäärustikele või reeglitele (praegusel juhul UIM reeglid). Sellised reeglid võivad sisaldada tingimusi mh võistluse toimumise aja, distsipliinide või distantside, osalejatele seatud tingimuste (nt vanuseklasside ja võistluslitsentsi nõude), samuti võitja kindlakstegemise ja tulemuste avaldamise ning vaidlustamise korra kohta. Selliste reeglite kehtestamisel on spordiorganisatsioonid autonoomsed, arvestades õigusaktidega kehtestatud imperatiivseid norme. Kohus saab hinnata neid reegleid üksnes selle kontrollimiseks, kas need ei riku seadustega kehtestatud imperatiivseid põhimõtteid.
  2. Sportlaste sooritused spordivõistlusel on käsitatavad tegudena, mille parima tegemise eest on võistluse korraldaja lubanud auhinna (tasu) ja mille hulgast korraldaja või tema määratud isik või isikud (nt kohtunik või žürii) teevad otsustuse võitja kui parima teo teinud isiku kohta (

§ 1012lg 1).

Sellist otsustust ei tehta mitte üksnes spordialadel, kus tuleb anda hinnang soorituse kunstilisele tasemele (nt iluuisutamine), vaid ka nendel spordialadel, mille võitja selgitamine seda ei eelda (nt ringrajasõit ja jooksmine). Ka taolistel spordialadel korraldatavatel võistlustel tuleb enne võitja kohta otsuse tegemist hinnata, kas sportlased on järginud kõiki spordiala reegleid. Näiteks ei pruugi parima soorituse teinud (nt kõige kiiremini ettenähtud distantsi läbinud) sportlane olla võistluse võitja 8

(11)2-20-12037 olukorras, kus selgub, et ta on kasutanud keelatud võtteid või varustust või on rikkunud muid spordiala reegleid. Konkurss erineb tasu avalikust lubamisest (

§ 1005

) selle poolest, et tasu avaliku lubamise puhul on objektiivselt hinnatav, kas isik on teinud teo, mille eest tasu lubati, ja seega ka see, kas tasu lubanud isik peab teo teinud isikule tasu välja maksma. Konkursi kui võistluse puhul sisaldab tasu (auhinna) saaja kohta tehtud otsustus alati subjektiivset hinnangut teole (sooritusele). Sellele otsustusele eelneb konkursi korraldaja otsustus, kas tegu või pakkumine vastab konkursi tingimustele (vt

§ 1012lg 1).

17.

§ 1012

lg 1 sätestab, et otsuse selle kohta, kas tegu või pakkumine vastab konkursi tingimustele ja millist mitmest teost või pakkumisest tuleb eelistada, teeb konkursi tingimustes nimetatud isik, viimase puudumisel aga konkursi korraldaja.

§ 1012

lg 2 esimese lause järgi on konkursi kohta tehtud otsus asjaosalistele siduv ning seda ei saa kohtus vaidlustada. Eelviidatud säte tähendab, et kohustuslikud on konkursil osalejatele nii see konkursi korraldaja otsustus, kas tegu või pakkumine vastab konkursi tingimustele, kui ka otsustus, millist tegu või pakkumist tuleb eelistada. Siduv on seega spordivõistluse kui konkursi korraldaja või tema määratud isiku otsustus, kas võistleja sportlik sooritus lugeda vastavaks spordivõistluse korraldaja seatud tingimustele, ja otsustus võistluse tulemuste kohta. See tähendab, et kohtus ei saa neid otsustusi vaidlustada. Selliseks kohtus mittevaidlustatavaks otsuseks võib olla ka spordivõistluse korraldaja otsustus tühistada oma esialgne otsus võitja kohta põhjusel, et võitja tegu ei vastanud konkursi tingimustele. Praegusel juhul tühistaski TVK hagejate I ja II tulemused ning diskvalifitseeris nad võistluselt. 18. Kolleegium selgitab, et

§ 1012

lg 2 piirab üksnes tsiviilkohtumenetluse korras spordivõistluse tulemuste vaidlustamist ega välista spordiorganisatsioonide või spordivõistluste korraldajate õigust võimaldada tulemuste vaidlustamist nt protesti esitamise kaudu spordiala reeglites või spordivõistluse juhendis ettenähtud korras (praegusel juhul UIM reeglites ettenähtud korras). 19. Hagejad on tuginenud sellele, et neil oli TVK-ga lepinguline suhe. Kolleegium leiab, et spordivõistlus on käsitatav konkursina sõltumata sellest, kas sportlane on korraldajaga sõlminud võistlusel osalemiseks lepingu või mitte. Lepinguline suhe piirdub üldjuhul sellega, et sportlane saab õiguse spordivõistlusel kui konkursil osaleda, kui ta täidab osalemiseks ettenähtud tingimused (nt maksab osalustasu). Korraldaja aga kohustub korraldama lepingus ette nähtud spordivõistluse. Spordivõistlus ise toimub lepingu olemasolust sõltumata konkursi reeglite kohaselt. Lepingu rikkumise korral on sportlasel õigus kasutada seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda kahju hüvitamist, kuid ta ei saa nõuda võistluse kui konkursi tulemuste muutmist. Lepingu rikkumisena võib olla käsitatav nt see, kui spordivõistluse korraldaja võistlust ei korralda. Konkursi sätete rikkumiseks võib nt olla see, kui võistluse korraldaja või tema nimetatud isik (nt võistluse kohtunik) ei luba võistlusreeglitele vastavat sportlast võistlema. Mõlemat liiki rikkumise korral on konkursil osalejal õigus nõuda konkursi korraldajalt kahju hüvitamist

§ 115

jj alusel (vt ka

§ 1012lg 2 teine lause). 20. Asjakohatu on ringkonnakohtu viide Sp

S § 102 lg-le 1, mis näeb ette, et spordi andmekogusse kantud spordiorganisatsiooni või spordikooli ja sportlase kui regulaarselt treeniva ja võistleva isiku vahel sportimiseks sõlmitav leping on sõltuvalt pooltevaheliste suhete iseloomust tööleping või teenuse osutamiseks sõlmitav muu võlaõiguslik leping, mille eest makstakse sportlasele tasu. See säte ei reguleeri võlasuhet, mis tekib sportlase ja spordivõistluse korraldaja vahel, vaid võlasuhet sportlase ja isiku vahel, kelle huvides sportlane treenib ja võistleb ning kes võib sportlasele selle eest tasu maksta. Praegu võib sellise isikuna olla käsitatav hageja III, kelle võimalik lepinguline suhe hagejatega I ja II ei ole käesolevas vaidluses oluline. 9

(11)2-20-12037 II
  1. Hagejad I ja II esitasid hagiavalduses nõude Liidu juhatuse otsuse tühisuse tuvastamiseks või selle kehtetuks tunnistamiseks, tuginedes sealjuures eelkõige Liidu juhatuse otsuse vastuolule põhikirjaga ja UIM reeglitega. Samas selgitasid hagejad ringkonnakohtu
  2. mai
  3. a istungil, et nad tuginevad Liidu juhatuse otsuse vaidlustamisel sellele, et nad on Liidu liikmed või otsuse vaidlustamisest huvitatud isikud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 38 lg-te 1 ja 2 mõttes. Ringkonnakohus jättis hagejate I ja II nõude Liidu vastu läbi vaatamata. Hagejad I ja II ei ole selles osas ringkonnakohtu otsust vaidlustanud ja seda ei ole teinud ka kostjad. Seega on ringkonnakohtu otsus selles osas jõustunud ja kolleegiumil puudub alus selles osas ringkonnakohtu otsust hinnata.
  4. Sportlane võib sõlmida võistluslitsentsi väljastajaga (praegusel juhul Liit) litsentsi saamiseks lepingu. Kohtud on tuvastanud, et Liidu juhatuse otsusega peatati hagejate I ja II võistluslitsentside kehtivus kuni
  5. novembrini
  6. Kolleegiumi hinnangul võib selline otsus olla võrdsustatav võistluskeelu määramisega, kui võistluslitsentsi olemasolu on spordivõistlustel osalemise eeldus. Selline võistluskeeld riivab intensiivselt sportlase õigusi mh vabale eneseteostusele ning sportlasel peab olema võimalus seda otsustust vaidlustada, kui teine lepingupool oli kohustatud kokku lepitud tingimustel litsentsi väljastama, kuid tühistab väljaantud litsentsi. Litsentsi väljastajal on võimalik sportlastega sõlmida mh võistluskeelu määramise otsuste vaidlustamiseks vahekohtukokkulepe (vt Riigikohtu
  7. oktoobri
  8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13, p 10). Kui vahekohtukokkulepet ei ole sõlmitud, võib sportlastel olla õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, nõudes lepingu täitmist

§ 108alusel.

  1. Maakohus hindas hageja III kui Liidu liikme väiteid Liidu juhatuse otsuse vaidlustamise nõudes ja jättis selle nõude rahuldamata. Maakohus leidis, et see otsus ei ole tühine ja puudub alus selle kehtetuks tunnistamiseks. Ringkonnakohus saatis asja hageja III nõude osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest ringkonnakohtu arvates võib Liidu juhatuse otsuse õiguspärasus sõltuda hagejate I ja II nõuete rahuldamisest TVK vastu (ringkonnakohtu otsuse p 22.5). Kolleegium leiab, et hageja III ja Liidu vahelisesse vaidlusse ei puutu see, kas TVK rikkus hagejate I ja II osas konkursi tingimusi, st kas TVK diskvalifitseeris hagejad I ja II võistluselt õiguspäraselt või mitte. Tähtsust ei oma ka see, kas juhul, kui hagejatel I ja II oli Liiduga lepinguline suhe, rikkus Liit hagejatelt I ja II litsentsi ära võttes seda lepingut või mitte. Oluline on see, kas Liit rikkus hagejatelt litsentsi ära võtmisega oma põhikirja. Seega ei ole ringkonnakohus vastanud hageja III apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad Liidu juhatuse otsuse õiguspärasust. Kolleegium ei saa tulenevalt TsMS § 668 lg-st 5 ise tõendeid hinnata, mistõttu tuleb asi hageja III nõuet puudutavate apellatsioonkaebuse väidete hindamiseks saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. III
  2. Kolleegium on varem leidnud, et kui menetlusosaliste paljususe korral lõpeb menetlus ühe menetlusosalise suhtes ja see isik ei ole edaspidi enam selle menetlusega seotud, tuleb tema menetluses osalemise kulud jaotada lahendis, millega menetlusosalise suhtes menetlus lõpetatakse (Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-5940/78, p 13). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kuivõrd TVK vastu esitatud nõuete osas lõpeb menetlus Riigikohtu otsuse jõustumisega, määrab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi kindlaks ka nende nõuetega seotud menetluskulude jaotuse. 10

(11)2-20-12037
  1. Hageja III TVK vastu nõuet ei esitanud. Hagejate I ja II nõuded TVK vastu jäid rahuldamata. TsMS § 165 lg 1 järgi, kui otsus on tehtud kaashagejate kahjuks, vastutavad nad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Seega tuleb TVK menetluskulud jätta võrdsetes osades hagejate I ja II kanda.
  2. Praeguses olukorras, kus TVK jaoks menetlus lõpeb ja teiste menetluses jätkuvalt osalevate menetlusosaliste suhtes (mh menetluskulude kohta) tehtavad otsused ei saa mõjutada TVK menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamist, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud määrata kindlaks TVK menetluskulude rahaline suurus. Kuivõrd maakohus on oma otsuses TVK menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga kindlaks TVK apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Maakohus on mõistnud kõigilt hagejatelt solidaarselt TVK kasuks välja 2880 eurot. Kolleegiumil ei ole alust asuda TVK menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel maakohtust erinevale seisukohale, kuid muuta tuleb menetluskulude jaotust vastavalt käesoleva otsuse p-le
  4. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja osutanud kostjatele apellatsiooniastmes õigusabi 16 tundi 12 minutit tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kokku paluvad kostjad hagejatelt välja mõista apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks 2332 eurot 80 senti (koos käibemaksuga). Kostjad selgitavad, et nad on kandnud õigusabikulud võrdsetes osades. Sellest järeldab kolleegium, et TVK palub enda kasuks välja mõista apellatsiooniastmes kantud menetluskulude hüvitamiseks 1166 eurot 40 senti. Kolleegium peab TVK-le apellatsiooniastmes osutatud õigusabi mahtu vajalikuks ja põhjendatuks. Esindaja tunnihind on vajalik ja põhjendatud.
  5. Riigikohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt osutas lepinguline esindaja kostjatele kassatsiooniastmes õigusabi 28 tundi tunnihinnaga 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Kokku paluvad kostjad hagejatelt välja mõista kassatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks 4368 eurot koos käibemaksuga. Kostjad selgitavad, et nad on kandnud õigusabikulud võrdsetes osades. Sellest järeldab kolleegium, et TVK palub hagejatelt enda kasuks välja mõista kassatsiooniastmes kantud menetluskulude hüvitamiseks 2184 eurot. Kolleegium peab TVK-le kassatsiooniastmes osutatud õigusabi mahtu põhjendatuks.
  6. Eeltoodust lähtuvalt tuleb hagejatelt I ja II võrdsetes osades välja mõista TVK menetluskulud 6230 eurot 40 senti (koos käibemaksuga). Seega tuleb hagejatelt I ja II kummaltki TVK menetluskulude hüvitisena välja mõista 3115 eurot 20 senti. Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejatelt I ja II TVK taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis

§ 113

lg 1 teise lause järgi alates Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

  1. Hagejate ja Liidu menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
  2. Kostjate kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebustelt tasutud kautsjonid tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni
  3. detsembrini 2021 kehtinud TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.