← Eesti

2-20-18839/22

Obsah (14)§ 172§ 623§ 627§ 620§ 377§ 383§ 663§ 667§ 382§ 478§ 371§ 423§ 683§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-20-18839 Otsuse kuupäev Tartu, 1. juuni 2022 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Volens, liikmed Kaupo Paal ja Tambet Tampuu Kohtuasi AO Uromgaz a

§ 172

lg 1 esimese lause kohaselt avaldaja kanda, kuid neid rahaliselt kindlaks ei määranud. Maakohus kontrollis

§ 623

lg 1 kohaselt välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise eeldusi ning leidis, et esitatud avaldus vastas

§ 627

lg-s 2 sätestatud tingimustele ning et kohtule ei olnud teada

§ 620

lg-s 1 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise. 4. Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega jäetakse avaldus rahuldamata ning välisriigi kohtulahend Eestis täidetavaks tunnistamata. Puudutatud isik leidis, et välisriigi kohtulahend on vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega. Välisriigi kohtulahendist ei nähtu, et välisriigi kohus oleks kostjate varalist seisundit analüüsinud ning tuvastanud, et kohtuotsuse täitmine võib olla raskendatud (

§ 377lg 1), ning seda, et välisriigi kohus oleks hagi tagamise eelduseid tuvastanud.

Välisriigi kohtulahendi põhjenduste kohaselt tuleb hagihinna ulatuses arestida kõikide kostjate (hagi on esitatud kuue kostja vastu) kogu vara. Isiku kogu vara arestimine, selle väärtust hindamata, on ebaproportsionaalne abinõu. Hagi tagamise peamine eeldus, tulevase kohtuotsuse täitmise võimatus, on täitmata. Rahalise nõudega hagi tagamiseks kostja vara arestimine on puudutatud isiku arvates kõige koormavam hagi tagamise abinõu. Selliselt hagi tagamine on Eesti õiguse põhimõtetega vastuolus.

§ 383lg 11 kohaselt tagab kohus rahalise nõudega hagi üksnes tagatise vastu.

Praegusel juhul ei ole avaldaja (hageja) tagatist tasunud, mistõttu ei ole puudutatud isiku (kostja) õigused millegagi kaitstud. Puudutatud isik viitas ka Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (õigusabileping) art 21 p 1 teisele lausele, mille kohaselt on lepingupooled pädevad juriidiliste isikute vastu esitatavates hagides, kui kõnesoleva poole territooriumil asub juriidilise isiku haldusorgan, esindus või filiaal. Puudutatud isikul ei ole Venemaa Föderatsioonis haldusorganit, filiaali või esindust. Samas ei nähtu käesoleva tsiviilasja materjalidest, et maakohtule oleks esitatud dokument, millest ilmneks, et puudutatud isikule (kostjale) oli õigel ajal ja nõuetekohases vormis välisriigi kohtumenetluses kasvõi üks kord antud kätte kohtukutse või muu menetlusdokument. Õigusabilepingu art 52 kohaselt tuleb lepingupoole kohtulahendi täitmise loa taotluse juurde lisada dokument, millest ilmneb, et kostjale, kes ei osalenud protsessis, oli õigel ajal ja nõuetekohases vormis kas või üks kord antud kätte kohtukutse; samuti sama artikli p-des 1 ja 2 nimetatud dokumentide tõestatud tõlked. Lisaks tegi välisriigi kohtulahendi puudutatud isiku arvates asja lahendamiseks mittepädev kohus. Täidetavaks tunnistatud kohtumääruse tegi Venemaa Föderatsiooni Sverdlovski oblasti 2

(5)2-20-18839 Jekaterinburgi linna Lenini rajooni kohus. Sama kohtu
  1. augusti 2020 määrusega otsustati saata tsiviilasi Sverdlovski oblasti Arbitraažikohtusse (arbitraažikohus), kuna kohus leidis, et ta ei ole pädev asja sisuliselt lahendama. Pärast asja arbitraažikohtusse üleandmist ei olnud puudutatud isikul võimalik hagi tagamise määrust vaidlustada. Puudutatud isik juhtis tähelepanu ka asjaolule, et välisriigi kohtusse esialgu esitatud hagi hind oli 368 000 000 rubla (4 097 083,05 eurot). Pärast hagi tagamist ja asja arbitraažikohtusse üleandmist vähendas avaldaja (hageja) haginõuet 82 436 055,64 rublale (916 859,79 eurot). Haginõude enam kui neljakordse vähendamisega muutus hagi tagamine põhjendamatuks. Kuna hagi tagamise otsustamisel ei võtnud kohus arvesse kostjate, sh puudutatud isiku varalist seisundit ega hinnanud kostjate vara väärtust, siis pärast haginõude vähendamist ei olnud üldse selge, kas hagi tagamise eeldused (tulevase kohtuotsuse täitmise raskendamine) olid täidetud ning kas tagamiseks valiti kõige vähem koormav abinõu. Puudutatud isiku arvates oli täiesti võimalik, et uue haginõude summa tagamiseks oleks piisav kostjate (sh puudutatud isiku) vara osaline arestimine. Menetluskulud palus puudutatud isik jätta avaldaja kanda.
  2. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ning taotles selle rahuldamata jätmist.
  3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle

§ 663lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

  1. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas puudutatud isiku määruskaebuse ning leidis, et Harju Maakohtu
  2. mai
  3. a määrus tuleb

§ 667

lg 2 alusel tühistada ja asjas tuleb teha uus määrus, millega jätta välisriigi kohtu lahend Eesti Vabariigi territooriumil täidetavaks tunnistamata ning avaldus rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates tuli asjas lähtuda õigusabilepingu art-st 50, art 51 p-st 1 ning art-st 56. Kõik need õigusabilepingu sätted käsitlevad kohtuotsuseid. Õigusabilepingu art 50 esimese lõike kohaselt tunnustavad ja täidavad lepingupooled vastastikku justiitsasutuste jõustunud otsuseid tsiviil- ja perekonnaasjades, samuti kohtuotsuseid kuriteoga põhjustatud kahju hüvitamise osas. Õigusabilepingu art 51 p 1 kohaselt kuulub täitmise loa taotluste läbivaatamine selle lepingupoole kohtute pädevusse, kelle territooriumil tuleb otsus täita. Õigusabilepingu art 56 reguleerib kohtuotsuste tunnustamisest ja täitmisest keeldumist. Eelnevast järeldas ringkonnakohus, et õigusabilepingu kohaselt ei tule menetluslikke kohtulahendeid, sh kaitsemeetmeid kohaldavaid määruseid kummaski riigis tunnustada ega täidetavaks tunnistada. Kuna õigusabilepingu kohaldamisalas on üksnes jõustunud kohtuotsuste tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine, ei saanud Eesti Vabariigi kohus Venemaa Föderatsiooni kohtu hagi tagamise määrust Eesti Vabariigi territooriumil täidetavaks tunnistada. Kaitsemeetmete kohaldamise osas kohaldub

§ 382

lg 3, mille kohaselt võib vajaduse korral hagi tagamise abinõu kohaldada ka kohus, kelle tööpiirkonnas asub vara, mille suhtes hagi tagamise abinõu rakendamist taotletakse, isegi kui hagi on esitatud või tuleb esitada mõnda muusse Eesti või välisriigi kohtusse või vahekohtusse. Sellise tagamisabinõu kohaldamiseks peab vara, mille suhtes abinõu kohaldamist taotletakse, asuma Eesti kohtu tööpiirkonnas. Hagi tagamise määrusest ega avaldusest selle täidetavaks tunnistamiseks ei nähtunud, et kostjal oleks olnud Eesti Vabariigis vara, mille arvel määrust täita. 3

(5)2-20-18839 Välisriigi kohus oli kohaldanud puudutatud isiku suhtes hagi tagamise abinõu nii üldsõnaliselt, et oli küsitav, kas täitemenetluses oli üldse võimalik hagi tagamise määrust täita. Kohtulahend peab olema täitmiseks piisavalt detailne. Ringkonnakohus ei hinnanud ülejäänud määruskaebuse väiteid, kuid selgitas lisaks, et välisriigi kohtulahendi tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluses ei hinnata kohtulahendi sisulisi asjaolusid, vaid üksnes kohtulahendi tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise formaalseid eeldusi (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-715/32, p 12). 8. Menetluskulud jättis ringkonnakohus

§ 172lg 1 alusel maa- ja ringkonnakohtus avaldaja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada täies ulatuses ning teha asjas uus määrus, millega välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise avaldus rahuldada. Menetluskulud palub avaldaja jätta Eesti Vabariigi kanda. Avaldaja ei nõustu ringkonnakohtu määruse põhjendustega. Ringkonnakohus jättis avaldaja arvates tähelepanuta, et õigusabileping võeti vastu
  2. jaanuaril 1993 ning toona kehtinud seadused enam ei kehti. Praegu kehtiva

-i kohaselt tuleb mõned menetlused lahendada vaid hagita menetluses, hagita menetluse kohtulahend on aga kohtumäärus (

§ 478lg 1).

Eelnevast tulenevalt ei saa avaladaja arvates õigusabilepingut kitsendavalt tõlgendada ning leida, et õigusabilepinguga on ette nähtud vaid kohtuotsuste tunnustamine. Õigusabilepingus kasutatud termin „otsus“ tähistab kehtiva seadusandluse kohaselt avaldaja arvates ka terminiga „kohtumäärus“ tähistatavat mõistet. Ringkonnakohtu määruses ei ole avaldaja arvates välja toodud konkreetset alust, millega välisriigi kohtulahend oleks

§ 620lg 1 mõttes vastuolus.

Ringkonnakohtu määrus on vastuolus õigusabilepingu mõttega ning tekitab avaldajale lisakulu. Lisaks ei oleks ringkonnakohus avaldaja arvates saanud kohtulahendi täidetavaks tunnistamise raames tegeleda määruse täitmise problemaatikaga. Välisriigi kohtulahendi määruse resolutsioon on selge, arusaadav ja täidetav. Küsimusega, kas kohtulahendi võlgnikul on Eestis vara või mitte, peab tegelema kohtutäitur.

  1. Puudutatud isik vaidleb avaldaja määruskaebusele vastu. Puudutatud isiku arvates tühistas pärast määruskaebuse esitamist arbitraažikohus
  2. jaanuari 2022 kohtumäärusega asjas A60-65299/2020 täies mahus selle välisriigi kohtulahendi, mille täidetavaks tunnistamist avaldaja käesolevas asjas taotleb. Selle kohta esitas puudutatud isik Riigikohtule ka dokumentaalse tõendi. Nimetatud kohtumäärus on jõustunud ning seda ei ole enam võimalik vaidlustada. Eelnevast tulenevalt palub puudutatud isik jätta määruskaebuse rahuldamata, sest tühistatud kohtulahendi Eestis täidetavaks tunnistamiseks puudub alus. Alternatiivselt palub puudutatud isik Riigikohtul keelduda määruskaebuse menetlusse võtmisest, sest määruskaebusega ei ole taotletavat eesmärki võimalik enam saavutada (

§ 371lg 2 p 2).

Esineb määruskaebuse läbivaatamist takistav puudus (

§ 423lg 2 p 2).

Ka välisriigi kohtumenetluses olev põhiasi, mille täitmise tagamiseks kohaldati hagi tagamise meetmeid, on puudutatud isiku väitel jäetud praeguseks täies mahus rahuldamata.

  1. Riigikohus määras
  2. aprillil 2022 avalduste või seisukohtade esitamise tähtpäevaks
  3. mai
  5. Avaldaja esitas
  6. mail 2022 ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebusest loobumise avalduse. 4

(5)2-20-18839 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 13. Kolleegium leiab, et avaldaja loobumine määruskaebusest on

§-de 683 ja 695 mõttes lubatav. Riigikohus teeb uue määruse, millega võtab avaldaja määruskaebusest loobumise vastu.

§ 683

lg-te 1 ja 2 ning § 695 kohaselt on avaldajal õigus loobuda Riigikohtule esitatud kirjaliku avalduse alusel määruskaebusest kuni avalduste esitamiseks antud tähtaja möödumiseni. Avaldaja esitas määruskaebusest loobumise avalduse 2. mail 2022, seega enne avalduste esitamise tähtaja möödumist. Kolleegium selgitab, et määruskaebusest loobumise korral ei saa avaldaja

§ 683

lg 3 ja § 695 kohaselt esitada enam uut määruskaebust sama kassatsioonieseme kohta ning ühtlasi loetakse, et kassaator ei ole kassatsiooniastmes menetlustoiminguid teinud. Riigikohus lõpetab

§ 683lg-te 1 ja 3 ning § 695 kohaselt määruskaebuse menetluse.

  1. Kuna määruskaebus jääb menetlusse võtmata, ei ole alust võtta asja juurde puudutatud isiku esitatud dokumentaalset tõendit (arbitraažikohtu
  2. jaanuari 2022 kohtumäärust asjas A60-65299/2020) selle kohta, et välisriigi kohtulahend on tühistatud.
  3. Määruskaebuse esitaja kannab

§ 683

lg 3 ja § 695 kohaselt määruskaebusest loobumise korral määruskaebusega seotud menetluskulud. Seega jäävad menetluskulud Riigikohtus avaldaja kanda.

  1. Määruskaebuselt tasutud kautsjon tuleb määruskaebusest loobumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni
  2. detsembrini 2021 kehtinud

§ 149lg 4 kolmanda lause alusel tagastada.

Kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud

§ 149lg 8 järgi tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.