1-19-8357/53

(37208132737)tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kaitsja Rene Varuli määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu

1. aprilli
2. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord: Käesoleva määruse peale saavad prokuratuur, kannatanu advokaadist esindaja või kahtlustatava advokaadist kaitsja esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil nad said vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidid teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
3. Imre Soots tunnistati süüdi Tartu Maakohtu
4. jaanuari 2020 otsusega KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi ning teda karistati 8 aasta pikkuse vangistusega. Karistust vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 5 aasta 4 kuu pikkuse vangistuseni. Tartu Ringkonnakohtu
5. märtsi
6. a otsusega maakohtu otsus tühistati, I. Soots mõisteti süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, muus osas, sh süüditunnistamises KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi jäeti maakohtu otsus muutmata. Riigikohtu
7. oktoobri
8. a otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu
9. märtsi
10. a otsus osas, millega tühistati Tartu Maakohtu
11. jaanuari
12. a otsus I. Sootsi süüdi tunnistamata jätmine KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja mõisteti süüdistatav selle sätte järgi süüdi. Muus osas jäeti otsus muutmata.
13. Tartu Vangla esitas kohtule materjalid I. Sootsi tingimisi vabastamise otsustamiseks elektroonilise järelevalve alla. Vangla ega prokuratuur ei toeta I. Sootsi vabastamist. Kinnipeetav ise soovib vabaneda ja teda toetab selles kaitsja.
14. Tartu Maakohtu
15. aprilli
16. a määrusega jäeti I. Soots tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. Formaalsed eeldused KarS § 76 lg 2 p 1 järgi I. Sootsi vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks on täidetud.
17. Materiaalsed alused KarS § 76 lg 4 järgi täidetud ei ole. Vangistus oma sihi saavutanud siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike, I. Sootsi puhul see nii ei ole. I. Sootsil on elukoht, mis vastab elektroonilise valve seadme paigaldamise tingimustele. Ta on osalenud „Eluviisitreeningu“ programmis kõikides tundides ning tegi põhjalikult kodused tööd. I. Soots tunnistas alkoholisõltuvust, ent sellest hoidumisel pani vastutuse jumalale. Sotsiaalprogrammis „Viha juhtimine“ täitis ta põhjalikult töölehti ja viha jälgimise päevikut, rääkis kursuse edenedes aktiivselt kaasa. Programmist sai enda sõnul võimaluse kaardistada riskiolukordi ja konfliktiolukorras toimetuleku meetodeid. Aastatel 2019-2022 on ta olnud koristaja. Kehtivad distsiplinaarkaristused puuduvad.
18. Riski nägi kohus töökohaga seonduvalt – I. Soots ei ole varem Eestis ametlikult töötanud. Ta on küll Rootsis erinevates ettevõtetes töötanud, ent Eestis elatus pere töötu abirahast ja lastetoetusest. I. Soots pole omandanud kindlat eriala, ent ta oskab enda sõnul üldehitust. Tal on nõudeid 2140 euro ulatuses, vabanemisfondis on 1442 eurot. Vangistuses on toetanud abikaasa. Esmane rahaline abi on seega olemas ning ka tasumata nõuded pole suured. Pere elatuks algselt abikaasa sissetulekust (597 eurot). I. Soots on nõudeid tasunud teiste poolt saadetud rahast ega ole huvitatud püsiva töö saamisest vanglas. Seega ei ole nõuete tasumine tõenäoline.
19. Põhiline uue kuriteo risk seisneb alkoholi kuritarvitamises. I. Sootsil on diagnoositud alkoholisõltuvus. Alkoholi hakkas ta tarvitama juba enam kui 30 a tagasi ning tunnistab, et see on muutunud sõltuvuseks. Vangistuses ei ole ta alkoholihimu tundnud ning peab positiivseks ka sotsiaalprogrammis omandatut. Ta on tarvitanud ka narkootikume (kokaiin, amfetamiin, ecstasy), ent sõltuvust tal diagnoositud pole.
20. I. Sootsil on üks kehtiv karistus ning esimene vangistus. Teda on karistatud tapmise katse eest. Uute kuritegude riski suurendab alkoholi tarvitamine ning konfliktide lahendamise oskuse puudumine. I. Sootsi arvates ei olnud kõik nii, nagu talle süüks pandi – ka ohver ise käitus väga halvasti, ent see ei õigusta tema otsuseid. Kuritegu ei olnud ette planeeritud, vaid konflikti eskaleerudes kasutas ta vägivalda impulsiivselt. I. Soots ei näita üles ohvri suhtes empaatiat, pigem pisendab süüd ohvri käitumise ja joobeseisundiga.
21. Positiivseks pidas kohus I. Sootsi lähedaste (ema, abikaasa, 3 alaealise lapse) suhteid. Omavahel suheldakse telefonitsi ja pikaajaliste kokkusaamistel. Abikaasa, ema ja vend on valmis I. Sootsi abistama. Varasemalt on I. Soots viibinud alkoholitarvitajate seltskonnas, mis viis ka kuriteo toimepanemiseni.
22. Arvestades I. Sootsi suhtumist kuriteosse ja alkoholiprobleeme, esineb uue kuriteo toimepanemise oht. Vangistuses ei ole alkohol kättesaadav. Vabaduses on I. Sootsil alkoholile ligipääs, mistõttu esineb ka oht konflikti tekkeks. I. Soots ei ole olnud vanglas piisavalt pikalt arvestades toimepandud kuritegu, et mõjutada teda käitumismustreid muutuma. Motivatsioon alkoholi tarvitamisest loobumiseks on kaheldav (sellega tegelemise vastutuse on I. Soots pannud jumalale). Seega ei pruugi ta vastutust ise tunda. Religioon on isikule toeks, ent ta peab ka ise oma otsustes kindel olema ning võimeline minevikus toime pandud negatiivseid tegusid analüüsima.
23. Kindel töökoht, mis tagaks majandusliku kindlustatuse ja aitaks liikuda õiguskuuleka elu suunal I. Sootsil puudub. I. Sootsi selgitused ei ole sellise kaaluga, et vaid nendest lähtuda tema elukorralduse prognoosimisel. 2

(6)Määruskaebus

1. Määruskaebuses palutakse maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada I. Soots talle mõistetud karistuse kandmisest tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valvega.
2. Kohtumääruse osa, mis kirjeldab I. Sootsi käitumist vanglas, on kiitev. Järelikult on täidetud vangistusest vabastamise peamine eeldus: korrektne käitumine karistuse kandmise ajal ja individuaalses täitmiskavas ettenähtud eesmärkide saavutamine.
3. I. Sootsil on vabanemisjärgne elukoht ja tähelepanuväärselt hea sotsiaalne tugi. Side abikaasa ja lastega, ema ja vennaga on säilinud. Lähedaste abi ja kindel elukoht soodustavad vabaduses hakkamasaamist.
4. Kohus osutas kuriteo asjaoludele, aga sellelegi, et tegu on I. Sootsi esimese vangistusega. Kaebaja ei õigusta tegu, ent palub arvestada, et teo eest määratud karistus oli samuti range. Kuriteo asjaolud seisnevad selles, et I. Soots tekitas ühise viinavõtmise käigus kaaslasele eluohtliku tervisekahjustuse. I. Sootsi käitumises puudub retsidiiv, tegemist oli juhuteoga, millel olid rasked tagajärjed kõigile: ohvrile, I. Sootsile ja tema perele.
5. Kohtu arvates seisneb risk töökoha puudumises. Selles osas on kohus aga eksinud – I. Sootsil on vabanedes töökoht abitöölisena OÜ-s Ecoplast (garantiikiri sisaldub ka iseloomustuses). Selguse mõttes lisatakse garantii ka määruskaebusele, nagu ka tööandja vastus kaitsja küsimustele töötingimuste osas. Nendest nähtuval on töökoht I. Sootsi elukoha lähedal, palk on alguses miinimumilähedane, ent võimalik on selle tõstmine. Töökohast rääkis I. Soots ka kohtuistungil, mistõttu on kohtu poolt korduvalt selle puudumise esiletõstmine arusaamatu.
6. Kaebuse esitaja ei eita uue kuriteo riske seonduvalt alkoholiga, millega varasemalt oli I. Sootsil probleeme. Erinevalt kohtumäärusest märgitust, ei ole I. Sootsil diagnoositud alkoholisõltuvust (selle kohta esitas kaitsja istungil ka meditsiinitõendid). Probleeme on I. Sootsil küll olnud, ent mitte alkoholismistaadiumini. Vangla ja prokuratuur on seda probleemi üle hinnanud, lähtudes ekslikust eeldusest, nagu oleks isikul alkoholisõltuvus diagnoositud. Mõistetamatuks jääb sellise lause sattumine iseloomustusse. I. Soots on korduvalt avaldanud valmidust ja motivatsiooni loobuda alkoholist. Läbi lisakohustuse panemise on riigil võimalik I. Sootsi toetada ja tarvitamist takistada. Teoorias on alkoholisõltlaste puhul alati risk tagasilanguseks, kuid siis ei saaks selliseid isikuid üldse ennetähtaegselt vabastada.
7. I. Soots avaldas, et on nõus vabanemisel alluma alkoholi tarvitamise keelule, läbima täiendavaid sotsiaalprogramme ja tegema vereanalüüse süsivesikdefitsiitse transferriini määramiseks. Kaitsja esitas kohtule dokumendid, mille kohaselt on I. Sootsil broneeritud aeg alkoholitarvitamise blokeeringu paigaldamiseks. I. Soots on vanglas alkoholita olnud 2,5 aastat, millise aja jooksul ei ole tal alkoholihimu tekkinud.
8. Arvestades kantud karistuse pikkust, senist käitumist, elukorraldust ja töökoha olemasolu, ei ole vangistuse edasikandmisega võimalik kuriteoriske oluliselt rohkem maandada. Tulemuslikum oleks karistuse edasikandmine vabaduses kriminaalhooldusele ja lisakohustustele alludes. Karistuse eesmärgid on täidetud – I. Soots saab 50-aastaseks. Tema isiksus on välja kujunenud.
9. I. Soots on sügavalt usklik. Ta usub, et usk aitab tal alkoholiprobleemid lõplikult seljatada või neid ennetada. Kaitsja esitas ka tõendid, mille kohaselt võimaldab Elva Baptistikogudus 3

(6)I. Sootsile ja tema abikaasale varalist ja vaimset tuge. I. Soots rääkis istungil, et peab vanglas igapäevaselt päevikut ja loeb kristlikku kirjandust. Seega ei ole mõte, et „jumal tegeleb tema alkoholi tarvitamise tõkestamisega“ lihtsalt sõnakõlks, vaid öeldud tõsimeeli. Kohus on I. Sootsi motivatsiooni alkoholist loobumiseks hinnangud ühekülgselt.

1. Kohus tõi esile ka vanglaametniku kirjelduse I. Sootsi suhtumisest kuriteosse ja vabanemisjärgsetesse eesmärkidesse. Kaebaja sellega ei nõustu. Vangla iseloomustus nagu ka ükski teine tõend ei ole kohtule siduv. I. Soots selgitas istungil oma mõtteid ja seisukohti, mh toimepandud teo osas. See jutt on siiras. Ta ei õigusta oma tegu ja kahetseb olles seda korduvalt ka väljendanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kaalutlusõigusele on olemuslikult omane menetleja kaalutlusruum, mis vaid erandjuhtudel võib redutseeruda ühe õiguspärase lahenduseni. Reeglina on aga õiguspäraseid lahendusi mitu. Märgitust järeldub, et sageli võib sarnasetel asjaoludel olla õiguspärane nii süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegne vabastamine kui ka vabastamata jätmine. Materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel või vabastamata jätmisel saab kohtule tavaliselt ette heita üksnes siis, kui kohus on teinud kaalutlusvea. Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga (TrtRKo
3. aprilli 2019 määrus asjas nr 1-16-9898).
4. Kaebuse esitaja arvates on kohus teinud kaalutlusvea, sest kohtumääruse osa, mis kirjeldab I. Sootsi käitumist vanglas, on kiitev, s.o täidetud vangistusest vabastamise peamine eeldus. Hea on ka vabanemisjärgne olukord: I. Sootsil on elukoht ja sotsiaalne tugi ning säilinud lähisuhted – see kõik soodustab vabaduses hakkamasaamist.
5. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga ja maakohtuga selles, et I. Sootsi puhul esineb rida asjaolusid, mis tema tingimisi ennetähtaegse vabastamise kasuks räägivad. Kahtlemata peabki arvestama isiku käitumist vangistuses ning tema vabanemisjärgseid tingimusi. Nendega seoses väärib aga märkimist, et ka enne vangistust oli I. Sootsil elukoht ja sotsiaalne tugi ning tema lähisuhteidki võib pidada heaks (süüdimõistvas otsuse kohaselt põgenes süüdistatav sündmuskohalt, sest tahtis naisele ja lastele öelda, et armastab neid, kuna teadis, mis järgneb), ometi pani ta toime raske isikuvastase kuriteo, kus kannatanu surm jäi saabumata, kuna tunnistajad sekkusid I. Sootsi ebaseadusliku tegevusse, kutsusid kiirabi ja kannatanu toimetati SA Tartu Ülikooli Kliinikumi. Tahtmata kuidagiviisi alahinnata toetavaid lähisuhteid, märgib kolleegium siiski, et väljakujunenud isiksuste puhul (nagu seda kahtlemata 50 eluaastale lähenev süüdlane on), ei saa lähedased enamasti inimese valikuid oluliselt mõjutada.
6. Kaitsja on määruskaebuses uusi kuritegusid ära hoidva tegurina sisse toonud ka usu teema, ent ka siinkohal väärib märkimist, et piiblikoolis Catch the Fire usukoolitusel osales süüdlane enne vangistust, ent rikkus sellele vaatamata tapmiskatset toime pannes viiendat käsku. Ehkki tegu on tõepoolest I. Sootsi esimese vangistusega, ei saa siiski kuriteo asjaolude pinnalt väita, et oht uue kuriteo toimepanemiseks oleks olematu. Kannatanu ja tunnistaja ütluste kohaselt ründas I. Soots kannatanut põhjuseta. Maakohtu otsuse kohaselt toimus rünne noaga kaela, kus 4

(6)asuvad suured arterid, mille vigastamine võib vigastuse iseloomust tulenevalt kaasa tuua kiire ja ulatusliku verejooksu ning põhjustada eluohtliku seisundi. Ka peale noalöögi tegemist püüdis I. Soots veelkord kannatanut rünnata ja takistada kiirabi kutsumist. Seega võib kuriteo asjaoludest tulenevalt I. Sootsi käitumine olla ettearvamatu ning raevukas. Nagu kaitsja märgib, olid teol ohvrile rasked tagajärjed. Et sellised tagajärjed tulenesid ka I. Sootsile ja tema perele, on süüdimõistmisega seonduv paratamatus.

1. Olulise asjaoluna on määruskaebuse esitaja välja toonud kohtu eksimuse I. Sootsi töökohta puudutavas osas – kaebajale jääb arusaamatuks maakohtu poolt korduvalt välja toodu, nagu puuduks süüdlasel töökoht.
2. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et iseloomustuses tõepoolest kirjutatakse sellest, et
3. märtsil 2022 esitas I. Soots tööandja garantiikirja töökoha olemasolu kohta OÜ-s Ecoplast abitöölisena. See iseenesest positiivne asjaolu ei tingi aga maakohtu määruse tühistamist. Nimelt on vaatamata vanglale teadaolnud faktile, mida iseloomustuses kajastatakse, kinnipidamisasutus töö- ja majandusliku toimetuleku osas näinud ka riske. Nendele riskidele on osutanud ka maakohus – nimelt ei ole I. Soots varem Eestis ametlikult töötanud ning vaatamata Rootsis elatud aastatele, kus süüdlane enda kinnitusel ka töötas, elatus ta kodumaale naasnuna töötu abirahast ja lastetoetusest. Ka vanglas ei ole kinnipeetav iseloomustuse kohaselt püsiva töö saamisest huvitatud, isegi mitte selleks, et üksi lapsi kasvataval abikaasal oleks kergem majanduslikult toime tulla. Samas on abikaasa I. Sootsi rahaliselt toetanud, ehkki tema sissetulek on kasin ning laste kõrval tööle minemine raskendatud.
4. Kaebuse esitaja arvates on kohtumäärus vale selleski osas, nagu oleks I. Sootsil diagnoositud alkoholisõltuvus. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole see siiski n-ö õhust võetud tees, vaid I. Sootsil tuvastatud alkoholisõltuvusele on viidatud nii süüdimõistvas otsuses kui ka vangla iseloomustuses. Viimasest nähtuvalt on I. Soots alkoholi järjepidevalt tarvitanud enam kui 30 aastat. Ehkki I. Sootsi elus on olnud ka alkoholivabu perioode ning vanglas puudub selle himu sootuks, tuleb alkoholi siiski pidada riskifaktoriks, kuivõrd süüdlane pani tapmiskatse toime joobes olles. Sõltuvuseks peetakse ebakohast alkoholi tarvitamise mustrit, mis viib kahjustuse või distressi kujunemisele. Praegusel juhul on vangla sedastanud, et I. Sootsi alkoholisõltuvus on remissioonis. Raske on prognoosida, milliseks kujuneb I. Sootsi elu pärast vabanemist, kui alkohol on taas vabalt kättesaadav. Iseloomustusest nähtuvalt on I. Sootsil n-ö soodumus joovastavate ainete järele (2005-
5. a on ta tarvitanud ka narkootikume).
6. Praegusel juhul on I. Soots küll lubanud erinevaid alkoholist loobuda ja teha selleks kõik endast oleneva, ent alkoholiprobleemid ulatuvad aastate taha ning seetõttu on raskesti prognoositav, kas ta suudab endale kindlaks jääda. Ebalevaks on selles suhtes jäänud ka sotsiaalprogrammi läbiviija, kes küll möönis, et süüdistatav pidas kasulikuks teemasid ja huvitus programmist, oli motiveeritud ja pidas programmi õpetlikuks, ent ainukeseks sõltuvusest hoidumise viisiks pidas jumalat („Jumal tegeleb sellega, et ma enam ei jooks. Minu teha jäävad teised asjad, näiteks lammaste pidamine“). Sekkuja püüdis täpsustavate küsimustega jumala rollist aru saada, kuid ei saanud. Kinnipeetav jäi oma väitele kindlaks. Usk on küll hea asi, ent vastutuse panemine endast välistele teguritele (sh kogudusele ja perele), ei tekita ka ringkonnakohtus veendumust, et süüdlane ise oma elu üle vastutada tahaks.
7. Määruskaebuse esitaja toonitab sedagi, et I. Soots selgitas oma seisukohti istungil, sh suhtumist kuriteosse, sh ei õigustanud ta tegu ja kahetses seda korduvalt. Ringkonnakohus möönab, et vangla iseloomustus I. Sootsi hoiakutest on vangla teinud mõnevõrra teistsugused järeldused, mis pole määruskaebuse esitajale meelepärased. Kohtukolleegiumil on raske hinnata, mida süüdlane rääkis iseloomustuse koostajale oma suhtumisest kuriteosse ja 5

(6)püstitatud eesmärkidesse – iseloomustuse kohaselt ei saanud selle koostaja aga positiivseks hinnata süüdlase tegelikku motivatsiooni muutusteks. Kuivõrd I. Soots kaitsja hinnangul siiralt kahetseb tehtut, on karistus vähemalt osaliselt oma eesmärgi täitnud. Samas kuna ka ringkonnakohtul puudub veendumus, et I. Soots enam kuritegusid toime ei pane, jääb süüdlane sel korral vabastamata. 30. Seega ei ole maakohus menetletavas asjas KarS § 76 lg-t 4 kohaldades teinud sellist kaalutlusviga, mis võiks anda ringkonnakohtule aluse kohtumääruse tühistamiseks. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Maarika Kuusk Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 6