Obsah (17)

§ 416§ 108§ 100§ 1§ 402§ 396§ 621§ 9§ 186§ 170§ 172§ 103§ 76§ 397§ 101§ 113§ 1132

2-21-127152 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Haide Rimmel Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2022.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-21

§ 416

lg 1 sätestatu, kuid see ei andnud soovitud tulemust, mistõttu ütles 21.06.2021.a krediidiandja lepingu üles ning loovutas nõude hagejale OK Incure OÜ-le. Vaatamata hageja püüdele võlgnikult võlgnevus kätte saada kohtuväliselt, ei andnud see soovitud tulemust, mistõttu on hageja pöördunud oma õiguste kaitseks kohtusse. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 3993,81 eurot, intressi 599,03 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise ajavahemiku 22.06.2021.a kuni 29.09.2021.a eest 503,22 eurot ning hüvituse võlgnevuse sissenõudmiskulude eest 50 eurot. 3. Kostja on 21.11.2021.a vastuses hagile leidmas, et hagi materjalidest ei nähtu, et kostja oleks laenulepingu sõlmimiseks esitanud tahteavalduse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Hageja ei ole selgitanud, kunas ja mis asjaoludel on kostja sellise tahteavalduse 2 2-21-127152 esitanud. Hageja väidab hagiavalduse p-des 1.5 ja 1.6, et kostja on sõlminud laenulepingu ja selle lisad alljärgnevalt: 27.04.2016.a xxx-ga laenulepingu xxx, mille järgi on kostja kasutanud lepingu xxx alusel limiiti kuni 2000 euroni ja 12.03.2017.a, 02.07.2019.a ning 04.10.2019.a lepingu lisade alusel on limiiti tõstetud kuni 4000 euroni. Hagi p-s 1.7 väidab hageja, et on välja maksnud kostjale kokku 13 028,15 eurot. Hageja ise kinnitab, et hagi p-s 1.8, et laenulepingu xxx järgi on kostja kasutanud lepingu xxx alusel limiiti kuni 4000 eurot. Kostja hinnangul ei ole see matemaatiliselt võimalik, et 4000 euro suuruse limiidi puhul makstakse kostjale 13 028,15 eurot. Kostja ei tunnista hageja väidet. Kostja on lisaks märkinud, et hageja poolt esitatud lisad 1-7 ei kanna kellegi ei digitaalset ei omakäelist allkirja. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saanud meeldetuletuskirja koos hoiatustega kätte. Ainuüksi kirjade edastamine ei tõenda, et teavitus oleksid jõudnud saajani. Hageja ei ole tõendanud kostjale meeldetuletuskirjade ja lepingu ülesütlemise hoiatuse kätte toimetamist. (hagi p 1.11). Lisaks asub kostja seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saanud nõude loovutamise kirja kätte. Ainuüksi kirjade edastamine ei tõenda, et teavitus oleksid jõudnud saajani. Hageja ei ole tõendanud kostjale nõude loovutamise teate kätte toimetamist. Võlaõigusseaduse (

) § 172 kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kostja keeldub kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale. Kuna hageja ei ole tõendanud, mille eest ja millisel alusel ta kostjalt raha nõuab, siis tuleb hagi kostja hinnangul jätta rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 1. Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Käesolevas tsiviilasjas palub hageja kostjalt välja mõista 27.04.2016.a krediidilepingust nr 2688508 ning selle lisadest tuleneva võlgnevuse. sõlmitud Hageja on selgitanud, et krediidikonto taotlemiseks esitab klient elektroonilise taotluse krediidiandja veebilehel xxx või suulise taotluse telefoni teel, kasutades krediidiandja kontakttelefoni xxx. Taotluse esitamine ei kohusta krediidiandjat krediidikontot avama. Esmakordse taotluse esitamisel registreerib klient end veebilehel xxx ettenähtud korras. Klient loob isikliku identifitseerimistunnuse, mis koosneb kasutajatunnusest (kliendi isikukood) ning kliendi poolt loodud paroolist. Klient kinnitab oma isikusamasust ja valitud identifitseerimistunnuse õigsust Internetipanga kaudu, ID kaardiga või mobiili ID-ga. Esmakordsel taotluse esitamisel identifitseerib krediidiandja või tema esindaja kliendi vahetu kontaktiga kooskõlas krediidiandja poolt kehtestatud nõuetega. Leping loetakse sõlmituks pärast seda, kui krediidiandja on teinud otsuse krediidikonto avada. Hageja on täiendavalt selgitanud, et krediidikonto on kliendile avatav limiit, mille raames saab klient raha vabalt kasutusse võtta, seda tagastada ja uuesti kasutusse võtta. Eeltoodust lähtuvalt võiks hageja nõue kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (

) § 108 lg 1, § 396 lg 1 ning § 402 koosmõju alusel.

§ 108

lg 1 näeb ette, et võlausaldaja võib raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt (

§ 100

) nõuda kohustuse täitmist.

§ 1

lg 5 kohaselt on tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohtu hinnangul on kõnesoleva laenulepingu ning selle lisakokkulepete näol tegemist tarbijakrediidilepinguga 3 2-21-127152

§ 402

lg 1 mõistes.

§ 402

lg-st 1 tuleneb, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Laenulepingu üldregulatsioonist tulenevalt on laenusaaja aga kohustatud laenusumma tagasi maksma (

§ 396lg 1).

Arvestada tuleb ka

§ 621järgseid arvutivõrgu abil lepingu sõlmimise erisusi.

Hageja nõude rahuldamise eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. 2. Käesolevas asjas vaidlevad pooled esmalt selle üle, kas kostja on krediidilepingu sõlmimiseks üldse tahteavalduse esitanud ning kas krediidilepingu saab esialgse võlausaldaja ning kostja vahel sõlmituks lugeda. Kostja hinnangul ei ole hageja sellist asjaolu tõendanud. Hageja on 02.12.2021.a menetlusdokumendis täiendavalt selgitanud, et lepingu sõlmimine käib läbi krediidiandja portaali ning kogu toote spetsiifika toimub veebikeskkonna. Kostja esitas taotluse xxx kodulehel 27.04.2016 ning taotlev krediidikonto limiit oli kuni 2000 eurot nagu hagiavalduses oli eelnevalt kirjeldatud. Lepingu sõlmimist tõendavad ka muud olulised asjaolud, näiteks kostja korduv raha kasutusse võtmine (vt hagiavalduse lisa nr 5), krediidikonto limiidi tõstmine ning kostja poolt tagasimaksete teostamine krediidiandjale. Lähtudes eeltoodust selgitustest on hageja arvates leping sõlmitud

§ 9lg 1 tähenduses ning antud fakti ei saa seada kahtluse alla.

2.1.

§ 9

lg 1 näeb ette, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Riigikohus on märkinud, et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 24.11.2011.a lahend asjas nr 3-2-1-109-11, p 11). TsÜS § 68 lg 2 järgi on otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 68 lg 3 järgi on kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kohtu hinnangul on hageja edukalt tõendanud esialgse võlausaldaja ning kostja vahelise krediidilepingu sõlmimise. Hageja on 02.12.2021.a menetlusdokumendile lisanud kostjapoolse taotluse 27.04.2016.a kell 14.55 esitatud taotluse laenu saamiseks. Kõnesolevast dokumendist nähtub, et taotluse tüübiks (inglise k application type) on tavalaen (s.o regular loan) ning krediidilimiidiks on taotletud 2000 eurot (s.o 2000€ credit line). Lisaks on kostja laenu saamiseks põhjalikult kirjeldanud enda majanduslikku seisundit ning muu hulgas avaldanud, et ta on üle kümne aastatöötanud täiskohaga ettevõttes xxx ning tema igakuiseks netosissetulekuks on 1400 eurot. Kohus asub eelneva pinnalt seisukohale, et arvutivõrgu abil laenutaotluse koostamine ja edastamine krediidiandjale on otseseks tahteavalduseks TsÜS § 68 lg 2 mõistes. Kohtu hinnangul on kostja enda 27.04.2016.a taotluses äratuntavalt väljendatud soovi krediidilepingu sõlmimiseks (sh sõnaselget tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg). Kohtu hinnangul puudub krediidiandja portaalis laenutaotluse esitamiseks üldjuhul muu eesmärk kui laenu saamine. Kostja ei ole antud juhul vastupidist tõendanud. 2.

1. Hagiavalduses on hageja märkinud, et juhul, kui klient täidab lepingut korrektselt, võimaldatakse kliendile limiidi tõstmist. Antud olukorras on seda tehtud 12.03.2017.a, mil 4 2-21-127152 lepinguga nr xxx (hagi lisa nr 2) tõsteti krediidilimiiti 2500 euroni; 02.07.2019.a, mil lepinguga nr xxx (hagi lisa nr 3) tõsteti krediidilimiiti 3000 euroni ning 04.10.2019.a lepinguga nr xxx (hagi lisa nr 4) tõsteti krediidilimiiti 4000 euroni. Krediidilepingu sõlmise ning krediidilimiitide tõstmisega nõustumist tõendab ka kostjapoolne raha korduv kasutusse võtmine ning võlgnevuse osaline tagasimaksmine. Nimelt nähtub hagiavaldusele lisatud laekumiste arvestuse tabelist (hagiavalduse lisa nr 8), et kostjale on tehtud krediidilepingu ning selle lisade alusel väljamakseid summas 13 028,15 eurot ning kostja on teinud tagasimakseid 14 681,27 euro ulatuses. Viimati on kostja talle pakutud krediiti kasutanud 26.12.2020.a, mil kostja võttis laenuks 50 eurot viies kasutuses oleva laenusumma 3993,81 euroni. Kohtu hinnangul on kostjapoolsed krediidisummade kasutamine (sh nende tagasimaksed) tegudeks TsÜS § 68 lg 3 mõistes, mille abil on kostja kinnitanud enda tahet olla õiguslikult krediidilepinguga ning selle lisadega seotud. 2.
2. Seega on kostja krediidilepingu sõlmimiseks tahteavaldused esitanud. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostjal oli kindel soov sõlmida laenuandjaga leping ning saada laenu. Vaidluse all ei ole olnud asjaolu, et esialgne võlausaldaja (s.o krediidiandja xxx) soovis kostjale laenu väljastada. Käesolevaga on kohus tuvastanud, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe 27.04.2016.a krediidilepingu nr xxx ning selle lisade sõlmimiseks. Kohus on eelnevalt tuvastanud lepingu ning selle lisade sõlmimise esialgse võlausaldaja ning kostja vastastikuste tahteavalduste abil, mistõttu ei pidanud leping ega selle lisad olema omakäeliselt või digitaalselt allkirjastatud.
3. Lisaks on poolte vahel vaidlus nõue kujunemise osas – kostja on viidanud hagi p-le 1.8, mille kohaselt on kostja krediidilepingu nr xxx järgi kasutanud limiiti kuni 4000 eurot. Kostja hinnangul ei ole see matemaatiliselt võimalik, et 4000 euro suuruse limiidi puhul makstakse kostjale 13 028,15 eurot. Kohus nõustub siinkohal hagejaga selgitusega selles, et krediidikonto on kliendile avatav limiit, mille raames saab klient raha vabalt kasutusse võtta, seda tagastada ja uuesti kasutusse võtta. Eelneva selgituse ning hagile lisatud võlgnevuse kujunemise tabeli abil on selgelt tuvastatav, et kostja on krediidilimiiti korduvalt kasutusse võtnud ning teinud samas ka tagasimakseid. Seeläbi on selgitatav ka asjaolu, miks on krediidilepingu alusel tehtud väljamaksed ületamas sellele seatud limiiti.
4. Järgmisena tuvastab kohus, kas esialgne võlausaldaja on kostjaga sõlmitud krediidilepingu kehtivalt üles öelnud.

§ 186p 6 kohaselt lõpeb võlasuhe lepingu ülesütlemisega.

Selleks, et lepingu ülesütlemiseavaldus kehtiks ja lõpetaks võlasuhte, siis peavad olema täidetud taganemisavalduse materiaalsed ja formaalsed eeldused. Lepingu ülesütlemise formaalseks eelduseks on eelkõige ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele. 4.

1. Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt kohustus kostja koos intressidega tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul (vt hagi lisa nr 4). Kostja rikkus omapoolseid kohustusi olles viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega. Krediidiandja andis 31.05.2021.a kostjale täiendava tähtaega kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks ning pakkus võimaluse ka läbirääkimisteks, kuid see ei andnud soovitud tulemust, mistõttu ütles esialgne võlausaldaja 21.06.2021.a lepingu üles ning loovutas nõude hagejale (hagiavalduse lisa nr 6). Krediidikonto üldtingimuste p-s 1 toodud mõistete kohaselt on „minimaalne kuumakse“ vähim summa, mille klient peab krediidiandjale tasuma igal arve esitamise kuul, kui krediit on kliendi kasutuses. Minimaalne kuumakse koosneb krediidi põhiosast ja/või kogunenud intressist ja/või kontohaldustasust ja/või muudest lepingust tulenevalt maksmisele kuuluvatest tasudest. Minimaalse kuumakse summa arvutatakse annuiteetgraafiku alusel, võttes aluseks 5 2-21-127152 personaalsetes tingimustes kokku lepitud pikkusega perioodi. Minimaalne kuumakse arvutatakse ümber iga kord krediidikonto limiidi kasutamisel. Krediidilepingule kohalduvate üldtingimuste p 11.2.4 järgi on krediidiandjal õigus viivitamatult peatada krediidikonto kasutamine ja/või öelda leping üles ja/või nõuda sisse kogu krediit, intress ja muud maksmisele kuuluvad tasud, kui klient on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt 3 (kolme) üksteisele järgneva krediidi, intressi või tasu maksega ning krediidiandja on andnud kliendile vähemalt 2 (kahe) nädala pikkuse täiendava tähtaja viivitatud maksete tasumiseks koos avaldusega, et krediidiandja ütleb selle tähtaja jooksul maksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu lepingust tuleneva võla tasumist. Krediidiandja pakub kliendile hiljemalt koos käesolevas punktis nimetatud tähtaja andmisega võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Hagiavaldusele lisatud laekumiste arvestuse tabelist (hagiavalduse lisa nr 8) nähtub, et kostja on viimase tagasimakse teinud 23.02.2021.a summas 356 eurot. Kostja pole eeltoodut asjaolu endapoolsete väidete ega tõenditega ümber lükanud. Seega võib kohus asuda seisukohale, et lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud. 4.
2. Järgnevalt asub kohus tuvastama, kas esialgse võlausaldaja poolt kostjale 08.12.2019.a saadetud ülesütlemise avaldus on kehtiv. Ülesütlemisavaldus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 mõttes. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Hageja selgitab, et nõude loovutamisest kui ka lepingu ülesütlemisest teavitati kostjat nii krediidiandja poolt (hagiavalduse lisa nr 6) kui ka hageja poolt (02.12.2021.a menetlusdokumendi lisa nr 5). Hageja on viitamas krediidilepingu üldtingimuste punktile 17.1, mis sätestab, et kõik teated pooltele seoses saadetakse eesti keeles posti- või e-posti aadressil ja klient võib saata teateid krediidiandjale postiaadressil, e-posti aadressil xxx. Pooled võivad saata teateid ka iseteendindussüsteemi kaudu ja krediidiandja võib saata teateid SMS-sõnumite teel. Pooled on leppinud kokku, et iseteenindussüsteemi kaudu saadetavatel teadetel on sama õiguslik jõud, mis kirjalikult paberkandjal või e-posti või faksi teel saadetud teadetel. Hageja märgib, et nõude loovutamise teatis, koos lepingu ülesütlemise hoiatusega ja lepingu ülesütlemise teatisega oli saadetud kostjale 31.05.2021.a. Hageja leiab, et kuna kostjale oli tuttav kogu laenutoote spetsiifika ning samuti see asjaolu, et kostja sai varasemad arved kätte ning tegi nende alusel tagasimakseid võib eeldada, et kostja oli teadlik ka meeldetuletuskirjadest ja nõude loovutamise teatisest, mistõttu võib hageja arvates lugeda eelpool mainitud dokumendid kostjale kättesaaduks TsÜS § 69 lg 3 mõttes. Hageja hinnangul on väheusutav väide, et kostja ei teadnud nõude loovutamisest hagejale, kuna viie aasta jooksul (alates esimesest lepingust) kostja pidi olema juba harjunud ja teadlik, kuhu ja mis viisil saadab krediidiandja kostjale teated ja arved seoses lepingu kohase täitmisega. Hageja lisab, et esimese lepingu sõlmimisel märkis kostja oma kontakt e-posti aadressiks xxx Kostja ei teavitanud oma kontaktandmete muutmisest, kuigi selline kohustus tuleneb lepingu tingimusest (vt krediidilepingu xxx punkt 10.1.1). Hageja teostas rahvastikuregistri päringu ning tulemus andis sama kontakt e-posti aadressi. Hageja on seisukohal, et kõik kirjad ja teated olid kostjale teatavad ja kättesaadavad, mistõttu võib kostja käitumist käsitleda pahatahtlikkusena, et hoida oma kohustustest kõrvale. Riigikohus on märkinud, et TsÜS § 69 lg 2 järgi on e-kiri jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Sellisel juhul saab tahteavalduse lugeda kättesaaduks järgmisel päeval pärast selle saabumist e-kirja majandus- ja kutsetegevuses 6 2-21-127152 tegutseva adressaadi serverisse (vt selle kohta Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-6538/82, p 14). Praegusel juhul on kostja kui krediidilepingu ülesütlemise teatise adressaat füüsiline isik, kelle puhul ei tule eeldada saabunud e-kirjade kontrollimist iga päev, ning teate sai lugeda kättesaaduks ühe nädala möödudes selle serverisse saabumisest. Kolleegium on lisanud, et kui tahteavaldus (teade) on jõudnud adressaadi mõjusfääri ja tal on edastatu sisuga mõistlik võimalus tutvuda, läheb TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi adressaadile üle ka avaldatu sisust teadasaamise risk (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 09.11.2021.a lahend asjas nr 2-19-14714, p-d 11.1 ja 11.2). Kohus leiab, et e-kirja teel teate edastamisega ning selle kaudu mõistliku võimalusega sellega tutvuda tuleb võrdsustada ka teate esitamine iseteenindussüsteemi kaudu. Seega saab esialgse võlausaldaja 31.05.2021.a teatise kostjale kättetoimetatuks lugeda nädala möödudes teates märgitud kuupäevast arvates, s.o 08.06.2021.a. Kohus leiab, et esialgse võlausaldaja poolt arvestatud teatise kättetoimetamise kuupäev on eelmainitud Riigikohtu seisukohta arvesse võttes mõistlik, kuna saajal oli piisav ajavaru sellega tutvumiseks. Seega loeb kohus antud juhul täidetuks ka ülesütlemise avalduse formaalse eelduse. Esialgne võlausaldaja on 31.05.2021.a teatises andnud kostjale täiendava tähtaja kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks ja võlgnevuse tasumiseks kuni 20.06.2021.a. Seega muutusid krediidilepingust ning selle lisadest tulenevad nõuded sissenõutavaks 21.06.2021.a.
5. Lisaks on kostja asunud seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saanud nõude loovutamise kirja kätte. Kostja märgib, et ainuüksi kirjade edastamine ei tõenda, et teavitus oleksid jõudnud saajani. Hageja ei ole tõendanud kostjale nõude loovutamise teate kätte toimetamist.

§ 170

näeb ette, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.

§ 172

sätestab, et võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kohus on eelnevas alapunktis tuvastanud selle, et esialgse võlausaldaja on 31.05.2021.a teatisega kostjat lepingu ülesütlemisest ning selle loovutamisest kehtivalt teavitatud. Eelmainitud Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 09.11.2021.a lahendi pinnalt võib järeldada ka seda, et kostjale saab ka hagejapoolse 21.06.2021.a nõudekirja (s.o 02.12.2021.a menetlusdokumendi lisa nr 5) kättesaaduks lugeda. Seega ei ole puudub kostjal õiguslik alus keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale. Liiatigi on Riigikohus on märkinud, et hagi rahuldamist ei välista iseenesest see, kui kostjatele teatati võlanõude loovutamisest pärast hagiavalduse esitamist (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi lahend asjas nr 3-2-1-62-07, p 12). 6. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Käesolevas jaos võtab kohus kokku hageja nõuded. 6.1.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohtule on esitatud asjaoludest nähtumas, et kostja ei ole hagejale tähtaegselt ega ka hiljem laenusummat tagastanud. Seega on kostja rikkunud pooltevahelist laenulepingut. Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Käesoleva asjaolude pinnalt ei saa asuda seisukohale, et laenu tagasimaksmise kohustuse rikkumine oleks olnud 7 2-21-127152 vabandatav (

§ 103lg 1).

Kohtu hinnangul ei ole kohustuse täitmiseks rahaliste vahendite puudumine vabandavaks asjaoluks

§ 103

lg 2 mõistes.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 27.04.2016.a krediidilepingu ning selle lisadele kohalduvate üldtingimuste punkt 7.1 sätestab, et klient peab maksma tagasi krediiti ja tasuma Intressi ning tasusid igakuiselt vastavalt kliendile saadetud arvetele. Hageja palub kostjal enda kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 3993,81 eurot. Kostjalt tuleb

§ 108

lg 1, § 402 lg 1, 27.04.2016.a krediidilepingule nr xxx, selle lisade ning neile kohalduvate üldtingimuste punkti 7.1 koosmõju alusel välja mõista põhivõlgnevus 3993,81 eurot. 6.2. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista intressi summas 599,03 eurot.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Kostjale tuleneb intressi tasumise kohustus krediidilepingu nr xxx, selle lisade ning neile kohalduvate üldtingimuste punktist 9.

1. Pooled on 27.04.2016.a krediidilepingu lisas nr 4 (s.o 04.10.2019.a leping nr xxx) intressimääraks kokku leppinud 45,96% aastas. Hageja palub intressi välja mõista ajavahemiku 24.02.2021.a kuni 21.06.2021.a eest summas 588,77 eurot. Lisaks palub hageja intressina välja mõista 10,26 eurot 23.02.2021.a intressi jäägist. Kohus leiab, et hageja intressinõue on põhjendatud ning hagi kuulub selles osas rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista intress summas 599,03 eurot. 6.
2. Järgmisena palub hageja kostjalt välja mõista viivise summas 503,22 eurot.

§ 101

lg 1 pst 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus asus oma lahendis seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 14.01.2009.a lahend asjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Krediidilepingu nr xxx, selle lisade ning neile kohalduvate üldtingimuste punkt 9.3 näeb ette, et krediidiandjal on õigus arvestada ning nõuda viivise maksmist ja kliendil on kohustus viivist maksta, kui klient ei tasu vähemalt minimaalset kuumakset arve tähtpäeval või kui muud tasumisele kuuluvad summad ei ole nõuetekohaselt makstud. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise põhivõlgnevuselt ajavahemiku 22.06.2021.a kuni 29.09.2021.a eest summas 503,22 eurot, intressijärgse määraga 45,96% aastas. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud – kostjalt kuulub

§ 113

lg 1 ja krediidilepingu nr 2688508, selle lisade ning neile kohalduvate üldtingimuste punkti 9.3 koosmõju alusel välja mõistmisele viivis 503,22 eurot. 6.4. Viimasena palub hageja kostjalt välja mõista hüvituse sissenõudmiskulude eest summas 50 eurot.

§ 1132

lg 2 p 3 näeb ette, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks 8 2-21-127152 iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja märgib, et kohtuvälise menetluse käigus püüdis hageja korduvalt võtta võlgnikuga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud kostjale võlateatised nii kostja kodusele aadressile, kui ka e-posti aadressile. Hageja saatis kostjale esimese nõudekirja 21.06.2021.a. Seejärel on hageja saatnud 06.07.2021 ja 23.07.2021 kostjale meeldetuletusi, et kostjal on maksmata võlakohustus hageja ees. 09.08.2021.a saatis hageja kostjale hagihoiatuse teavitades kostjat kohtumenetlusega kaasnevate tagajärgedest. Samuti helistas hageja kostja mobiiltelefonile, kuid see ei andnud soovitud tulemust. Kõik kontaktandmed olid märgitud kostja poolt laenulepingu sõlmimisel. Kostja ei teavitanud oma kontaktandmete muutmisest. Kõik eelpool mainitud toimingud on vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks. Need kulutused tekivad küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid on samas tingitud võlgniku makseviivitusest. Kohtule on tõendina esitatud vaid 21.06.2021.a kostjale saadetud nõudekiri. 06.07.2021.a, 23.07.2021.a ning 09.08.2021.a kuupäevade meeldetuletuste saatmist ei ole hageja tõendanud. Hageja nõue kuulub siinkohal rahuldamisele 25 euro ulatuses, s.o esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest.

1. Käesolevas jaos määrab kohus kindlaks tsiviilasja menetluskulude jaotuse ning nende hüvitamise ulatuse. 7.
2. TsMS 168 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus on rahuldanud hagi peaaegu täielikult, s.o 99,5% ulatuses, siis jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. 7.
3. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 näeb ette, et kohtukuludeks on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 järgi on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja on hagiavalduses palunud kostjalt menetluskuludena välja mõista tsiviilasjas tasutud riigilõivu summas 425 eurot. Riigilõivu tasumine on tuvastatav toimiku materjalide ning kohtute infosüsteemi abil. Kostjalt tuleb menetluskuludena välja mõista 425 eurot. /allkirjastatud digitaalselt Haide Rimmel kohtunik 9