lõike 1 alusel palub kostja, et kohus käsitleks kostja vastust nõuete tasaarveldamise avaldusena ning loeks lepingute nr S203964329, nr S204155796, nr S204531923 alusel kasutusse saadud summa 3602,25 eurot hagiavalduse esemeks oleva summaga summas 2600 eurot. Kostja palub esitada kohtul otsus maksegraafiku vormis igakuise kuumaksega 100 eurot, makse kuupäev
§-s 403) sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti antakse isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusesse“, mille tulemusena võib ta olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks. Maksevõime hindamiseks peab laenuandja kasutama talle juba teadaolevat infot laenuvõtja maksevõime kohta ning vajadusel koguma lisa infot, näiteks hinnates kontoväljavõtet. Antud juhul on laenuandja jätnud kõik need hinnangud andmata. Jaanuaris 2020 on konto väljavõttest näha, et kostja palk on 1459,56 eurot ja tasub 8.01.2020 Holm Bank AS-i (laenuleping nr 0284909257) laenu eest summas 1552,58 eurot ja 18 laenu eest summas 438,44 eurot. Konto väljavõttest nähtub selgelt, et 02.05.2020 võttis Kostja laenu Coop Finants AS-ilt ja kontole laekus summas 1465 eurot ja järgmisel päeval 03.05.2020 mängis kostja hasartmängu ja tasus Trustly Group AB-le kokku summas 1376 eurot. 04.05.2020 võttis kostja laenu IPF Digital Estonia OÜ-lt ja kontole laekus 1200 eurot ja samal päeval 04.05.2020 mängis kostja hasartmängu ja tasus Trustly Group AB-le summas 1200 eurot. See oleks juba piisav põhjendus, et täpsemalt järgi uurida, kuidas on kostja tegelik majanduslik seis. Konto väljavõtte põhjal oleks see olnud väga lihtne tuvastada. Laenuandja ei ole teinud mitte midagi selleks, et täita omapoolset kohustust. Kostja asub seisukohale, et kui laenuandja oleks kontrollinud reaalselt kostja maksevõimet ehk siis teinud kalkulatsioonid arvelduskonto väljavõtte põhjal, oleks laenuandja teinud negatiivse krediidiotsuse ja sulgenud krediidi täielikult. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel võib krediidisaaja nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud. Teisisõnu tähendaks see viivis, leppetrahvi või vara vähenemise, rahalist hüvitamist võlausaldaja nõude arvelt. Antud juhul on kostjale laenuandja poolt kolme laenulepingu alusel üle kantud summa 3602,25 eurot ning laenumaksja on teostanud tagasimakseid summas 1005,50 eurot. Seega on laenuandjale tagastamata kokku põhisummana kolme lepingu kohta kokku 2596,75 eurot. 4. Hageja seisukoht kostja vastusele - Hageja märgib seoses kostja vastusega, et vastavalt
lg 3 lausele 2 peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kui tarbija on seda kohustust rikkunud ning krediidiandja on seetõttu hinnanud tarbija krediidivõimelisust ebaõigesti, siis krediidiandja selle eest ei vastuta ning
lõikes 7 sätestatud tagajärg (intressimäära vähendamine seadusjärgse määrani) ei rakendu. - Hageja märgib, et piisava hoolsusega vastutustundliku laenamise nõude täitmist ei saa käsitleda positiivse tulemuse tagatisena tarbija hilisema maksevõime suhtes. Krediidi andmisel ja võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua tarbijale positiivset tulemust, samuti tarbija hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiandja või -vahendaja hooletuseks. Vastutustundliku laenamise nõude täitmisel ei saa krediidiandja või -vahendaja tegevust kvalifitseerida konkreetses krediidisuhtes vastutustundliku laenamise nõude rikkumisena, kui see puudutab asjaolusid, mis ei ole krediidiandja või -vahendaja otsese kontrolli all ja millega kaasnevad riskid on krediidi andmisele ja võtmisele olemuslikud või mida krediidiandja või -vahendaja ei saanud ega pidanud ette nägema (nt tarbija hilisema makseraskuse põhjustab majanduskeskkonna üldine halvenemine; tarbija töötasu kaotus/vähenemine; tarbija muude tulude vähenemine; tagatisvara turuväärtuse vähenemine; tarbija poolt hiljem võetud täiendavad finantskohustused; tarbija poolt tema tegeliku krediidihuvi, olemasolevate finantskohustuste ning muu olulise informatsiooni varjamine, mis võib olla vajalik tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks jmt). Krediidiandjal või vahendajal on vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel õigus eeldada, et tarbija teab oma krediidi eesmärki ja finantsolukorda (mis hõlmab endas informatsiooni kogumit tarbija regulaarsete sissetulekute, regulaarsete finantskohustuste ning muude regulaarsete majapidamiskulutuste kogusuuruse kohta) ning et tarbija esitab krediidiandjale või vahendajale enda huvi, vajaduse ja finantsolukorra kohta õiget informatsiooni. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Võttes arvesse antud laenukohustuse protsessi, siis on ilmne järeldada, et kostja poolt väidetud vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud ning võlausaldaja on teinud mõistlike pingutusi krediidivõime hindamisel. Maksevõime hindamisel on arvesse võetud sissetulekuid ja kohustusi (sh ülalpeetavate kohustused). Kohtu seisukoht 5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lõike 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lõike 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lõike 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. 6. Pooled ei vaidle, et Omaraha OÜ ja kostja vahel on sõlmitud 05.05.2020 laenuleping nr S203964329, 20.07.2020 laenuleping nr S204155796 ja 26.12.2020 laenuleping nr S204531923. Pooled ei vaidle, et hagejale on loovutatud Omaraha OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevad nõuded kostja vastu. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja on laenu vastavalt hagis nimetatule saanud, kuid pole laenu laenulepingutes kokkulepitud maksegraafiku alusel laenuandjale kohaselt tagasi maksnud. Vaidlus puudub ka asjaolus, et kostja on kokku tasunud laenulepingute alusel 1005,50 eurot. Vaidlus on küsimuses, kas Omaraha OÜ rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet või mitte. 7. Alates 21.03.2016 kehtivad
lõiked 1 ja 2, mille kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Kõnealuste sätete eesmärgiks oli ja on vältida laenuvõtjate sattumise n-ö laenuorjusse.
lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis krediidiandjana sellest lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja lasta vajadusel täpsustada. Selle nõude täitmiseks oli kostjalt võimalik nõuda mõistlikke andmeid, tõendeid ja põhjendusi viidatud asjaolude väljaselgitamiseks. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et Omaraha OÜ kui professionaalne krediidiandja ei ole kõnealustel asjaoludel nõuetekohaselt täitnud oma kohustusi hinnata laenutaotleja krediidivõimet. Sellega on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 10.
lõige 13 sätestab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Sama paragrahvi lõiked 6 ja 7 sätestavad tagajärjed vastutustundliku laenamise põhimõtte mittejärgimise korral: Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too seega kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest ega muuda laenulepinguid tühiseks. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine. 11.
lõike 7 kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
lõike 7 alusel oli hagejal õigus arvestada intressi seega vaid seadusjärgses määras.
§-s 94 sätestatud intressimäär on Eesti Panga andmetel alates 1. juulist 2016 0% aastas ning hageja intressi nõue summas 592,08 eurot ei ole seega põhjendatud. Seega võis hageja
lõike 7 kohaselt arvestada kostja poolt tehtud intressimakseid üksnes põhivõlgnevuse katteks. Kohus selgitab, et
lg 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid, nt lepingutasu või tagatisfondi tasu, kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest või õigusabikuludega tekitatud kahju hüvitamise kohustusest. Seega tuleb kostja poolt tasutud summad kokku 1005,50 eurot lugeda tasutuks põhivõlgnevuste katteks. Lähtudes eeltoodust on põhjendatud kostjalt välja mõista kokku laenulepingutest tulenev põhivõlgnevus 2596,75 eurot (3602,25 eurot – 1005,50 eurot). 12.
lõige l sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
lõige 3 on hüvitatavateks kahjudeks ka mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.
lõike 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Inkassoteenuse kasutamiseks tehtud kulude näol on tegemist võlausaldaja kahjuga seoses võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisega, mis kuulub võlausaldajale hüvitamisele (Riigikohtu
lause mõttes 24% aastas) ja seega tühine. Hageja on viiviseid arvestanud vastavalt lepingutele siis 33%, 30% ja 32% aastas. Kohus mõistab kostjalt seega välja viivise seadusjärgses määras ehk 8% aastas ning arvutab selle kuni hagiavalduse esitamiseni nõude sissenõutavaks muutumisest välja viivisekalkulaatoriga. Võlgnik on viivituses olnud lepingust S204531923 tulenevalt perioodil 05.10.2021–24.01.2022 ehk 112 päeva, mis teeb põhinõudest 1115,11 eurost (arvele laekunud 1180,75 eurot, millest on maha arvatud kostja makstud 65,64 eurot) 27,37 eurot, lepingust S203964329 tulenevalt 14.09.2021–24.01.2022 ehk 133 päeva, mis teeb põhinõudest 542,59 eurost (arvele laekunud 759,50 eurot, millest on maha arvatud kostja tasutud 216,91 eurot) 15,84 eurot ning lepingust S204155796 tulenevalt 31.08.2021–24.01.2022 ehk 147 päeva, mis teeb põhinõudest 1003,33 eurost (arvele laekunud 1662,00 eurot, millest on maha arvatud kostja tasutud 158,67 eurot) 32,33 eurot. Lähtudes eeltoodust on põhjendatud kostjalt välja mõista viivised kokku 75,54 eurot. 14.
sätestab kohustuse rikkumise mõiste, mille kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 punkt 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
lõike 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on nõude omandanud loovutamise teel. Vastavalt
lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.