KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 28.04.2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-121 Haldusasi Xi kaebus Tartu van

§ 7lg-s 1 nimetatud eeldus täidetud.

2 Kaebaja kandis karistust Tartu vanglas kehtiva seaduse alusel. Üldjuhul on kinnipeetav kohustatud kandma karistust temale täitmisplaaniga ettenähtud vanglas ja sellest kõrvale kalduv ümberpaigutamine mõnda teise vanglasse saab toimuda vaid Vangistusseaduse (VangS) §-s 19 loetletud erandlike aluste olemasolul. Seda, kas konkreetse kinnipeetava ümberpaigutamise vajadus on olemas või mitte, hindab vangla direktor omal algatusel, arvestades VangS-s sätestatud aluseid. Kaebaja puhul ei esinenud ühtegi VangS § 19 lg-s 1 sätestatud alust, mille tõttu vangla oleks pidanud kaaluma tema ümberpaigutamise menetluse alustamist ja vastava taotluse esitamist Justiitsministeeriumile. Sarnaselt siseriiklikule õigusele ei anna ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 kinnipeetavale õigust olla paigutatud konkreetsesse vanglasse või vangla osakonda. Üksnes kinnipeetava soov kohtuda lähedastega tihedamalt ning lähedaste mugavus käia kohtumistel kodulähedases vanglas ei ole põhjuseks, mis tingiks ümberpaigutamise menetluse alustamise, sellist õiguslikku alust ei näe ette ka kehtiv seadus. Seega kaebaja väljatoodud põhjendus teise vanglasse paigutamiseks ei anna alust ümberpaigutamise menetluse alustamiseks ning vangla on selle toimingu sooritamisest keeldunud põhjendatult ja õiguspäraselt. Tartu vanglale teadaolevalt ei ole kaebajal toimunud ühtegi pikaajalist kokkusaamist. Vangistuse jooksul on kaebajal toimunud ainult üks lühiajaline kokkusaamine – 15.09.2015 tuttava Yga. Seega ei ole ei enne Tartu vanglasse paigutamist ega ka peale seda, kui kaebaja paigutati Tallinna vanglasse (s.o peale 06.07.2020), toimunud ühtegi kokkusaamist õega. Sellest järeldub, et kaebajal ei ole kokkusaamisi õega toimunud ka siis, kui ta viibis Tallinna vanglas. Seetõttu ei saa Tartu vangla hinnangul kuidagi järeldada, et just Tartu vanglas paiknemine oleks takistanud tal õega kokku saada. Kuna kaebajal ei ole õega kokkusaamisi toimunud ka peale Tallinna vanglasse paigutamist, siis ei saa Tartu vangla hinnangul järeldada kaebaja Tartu vanglas paiknemisest ja tema Tallinna vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmisest kaebaja õiguste rikkumist. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja taotleb, et vastustajalt mõistetaks välja hüvitis 1000 eurot mittevaralise kahju eest, mis väidetavalt on tekkinud seetõttu, et kaebaja ei saanud perioodil 2016 - 2020 õega kohtuda, kuna kaebaja viidi Tallinna vanglast üle Tartu vanglasse ning kaebaja õel ei olnud võimalik teda Tartu vanglas külastada selle tõttu, et tema väikest last ei olnud kellegi hoolde jätta. Lisaks heidab kaebaja vastustajale ette videokõnede pidamise mittevõimaldamist õega. Vaidluse asjaoludest nähtuvalt kaebaja viibib kinnipidamisasutuses alates 03.07.2010. Kaebaja karistusaeg lõpeb 03.10.2023. Tartu vanglas viibis kaebaja perioodidel 07.01.2015 – 28.01.2015 ja 15.02.2016 – 06.07.2020. Justiitsministeeriumi 30.06.2020 otsusega nr 11-6/4153 paigutati kaebaja ümber Tallinna vanglasse. Kaebaja viibib Tallinna vanglas alates 06.07.2020. 09.11.2020 registreeriti Tartu vanglas Xi kahju hüvitamise taotlus nr 1-13/293-1, milles kinnipeetav soovis saada hüvitist summas 1000 eurot selle eest, et teda ei paigutatud perioodil 18.02.2016 – 06.07.2020 Tartu vanglast Tallinna vanglasse, mistõttu ei olnud kaebaja õel võimalik teda külastada. Kaebaja pidas oma õigusi rikkuvaks ka seda, et tal ei võimaldatud vanglas pidada õega videokõnesid. Tartu vangla jättis 08.01.2021 otsusega nr 1-13/293-2 Xi kahju hüvitamise taotluse osaliselt läbi 3 vaatamata (perioodi 18.02.2016 – 08.11.2017) ning ülejäänud osas rahuldamata. Kohus on 29.12.2021 määruses leidnud, et Tartu vangla on jätnud kaebaja kahjunõude perioodi 18.02.2016 – 08.11.2017 osas õiguspäraselt läbi vaatamata, kuna nõue oli esitatud tähtaega ületades ja tähtaega ei kuulunud ennistamisele. Sel põhjusel kohus leidis, et nimetatud perioodi osas on kaebajal kohustuslik kohtueelne kord läbimata, seetõttu kohus tagastas nimetatud perioodi osas kahjunõude. Kuna vangla vaatas kahjunõude perioodi 09.11.2017 - 06.07.2020 osas sisuliselt läbi, jättes nõude rahuldamata, võttis kohus kahjunõude selle perioodi osas menetlusse (kohustuslik kohtueelne kord oli selles osas läbitud). Kohus vaatas kaebuse sisuliselt läbi menetlusse võetud perioodi osas. Riigivastutuse seaduse (

) § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

§ 13

lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub seega rahuldamisele siis, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes ning tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti

§ 9

lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju ja esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kaebaja paigutati Tallinna vanglast Tartu vanglasse justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi täitmisplaan) 14.02.2016 jõustunud redaktsiooni § 5 lg 1 p 4 alusel (kehtis kuni 14.10.2018 k.a). Nimetatud säte nägi ette, et Tallinna vanglasse paigutamisele kuuluv meessoost kinnipeetav, kes kannab karistust narkootikumidega seotud kuriteo eest või kes riskihindamise tulemusel on põgenemiskalduvustega või kõrg- või üliohtlik, paigutatakse Tartu vanglasse või Viru vanglasse sõltuvalt vangla koormusest. Alates 15.10.2018 jõustunud täitmisplaani § 236 lg 2 sätestab, et kinnipeetav, kes on

1. aasta
2. oktoobriks täitmisplaani alusel paigutatud vanglasse vangistuse täideviimiseks, jätkab karistuse kandmist samas vanglas. Viidatud normidest nähtub, et kaebaja pidi kehtiva õigusnormi kohaselt kandma karistust Tartu vanglas. 20.11.2019 esitas kaebaja Tartu vanglale taotluse nr 6-24/6623-1, milles palus enda üleviimist Tallinna vanglasse, kuna õde elab Harku vallas ja tal ei ole võimalust kaebajat Tartu vanglasse vaatama tulla. Tartu vangla jättis 19.12.2019 vastuskirjaga nr 6-24/6623-2 kaebaja taotluse rahuldamata ning selgitas teise kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmise põhjuseid. Muuhulgas vangla selgitas, et arvestades Tartu ja Tallinna vahelist vahemaad (ca 185 km), ühistranspordi liiklust (nt liinibussid väljuvad päevasel ajal mõlemas suunas iga 30 minuti järel) ja sõidu aega (ca 2,5 tundi), siis ei ole tõsiseltvõetav väide, et Tallinnast Tartusse on väga pikk vahemaa ja liikumine kahe linna vahel on mingil viisil raske või praktiliselt võimatu. Lisaks kokkusaamistele on võimalik suhteid lähedastega hoida ka kirja ja/või telefoni teel. Vastustaja selgituse kohaselt üldjuhul on kinnipeetav kohustatud kandma karistust temale täitmisplaaniga ettenähtud vanglas ja sellest kõrvale kalduv ümberpaigutamine mõnda teise 4 vanglasse saab toimuda üksnes Vangistusseaduse (VangS) §-s 19 loetletud erandlikel asjaoludel. VangS § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise ümber paigutada, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava (edaspidi ITK) elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Eelloetletud ümberpaigutamise alused on ammendavad. Kohus osundab, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda ümberpaigutamist ühest vanglast teise (erandlike asjaolude puudumisel). Seda, kas konkreetse kinnipeetava ümberpaigutamise vajadus on olemas või mitte hindab vangla direktor omal algatusel, arvestades VangS-s sätestatud tingimusi. Vangla selgitas, et kaebaja puhul ei esinenud ühtegi VangS § 19 lg-s 1 sätestatud alust, mille tõttu peaks vangla kaaluma tema ümberpaigutamise menetluse alustamist ja vastava taotluse esitamist Justiitsministeeriumile. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetaval ei ole õigust valida endale karistuse kandmiseks vanglat, sh nõuda enda ümberpaigutamist teise vanglasse. Seda seisukohta kinnitab ka täitmisplaani §-des 8 ja 10 sätestatu. Küll aga kinnipeetaval on õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks/kaitseks. Kaebaja põhjendas taotlust asjaoluga, et soovib suhelda oma õega, kuid Tartu vanglas ei ole õel võimalik teda külastada. Kohus nõustub vastustajaga, et kuigi kaebaja soov lihtsustada vahetut suhtlemist oma sugulasega on mõistetav, ei ole sellise asjaolu näol tegemist ITK elluviimise ja VangS § 6 lg 1 kohase vangistuse täideviimise eesmärkide, milleks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine, saavutamise ega julgeoleku tagamise vajadusega. Kohus leiab, et kaebaja puhul ei esine ühtegi VangS § 19 lg-s 1 toodud alust ning vangla õiguspäraselt keeldus kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamisest. Vastustaja selgitab, et sarnaselt siseriiklikule õigusele ei anna ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 kinnipeetavale õigust olla paigutatud konkreetsesse vanglasse või vangla osakonda. Asjaolu, et kinnipeetav võidakse paigutada perekonnast eemale on vangistuse paratamatu tagajärg. Siiski võib teatud juhtudel kinnipidamiskoha kaugus olla tõlgendatav artikli 8 rikkumisena, kuid käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Eesti territoriaalset suurust ja linnadevahelisi vahemaid arvestades ei saa pidada Tartu ja Tallinna vahele jääva maa läbimist ebamõistlikult ajamahukaks. Kohus nõustub, et Tallinna ja Tartu vahel on hea ühistranspordi ühendus, mistõttu ei saa järeldada, et kaebaja külastamine Tartu vanglas oleks seetõttu ilmvõimatu või liigselt koormav. Seetõttu ei saa järeldada, et Tartu vanglas viibimine muutis kaebaja õel kohtumised vennaga oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohus möönab, et tulenevalt VangS §-dest 24 ja 25 on kinnipeetaval õigus perekonnaliikmetega kokku saada, mis aga iseenesest ei tähenda, et kinnipeetav peaks karistust kandma perekonnaliikmete/sugulaste elukoha läheduses. Üksnes kinnipeetava soov kohtuda lähedastega tihedamalt ning lähedaste mugavus käia kohtumistel kodu lähedal asuvas vanglas ei ole selliseks põhjuseks/eradlikuks asjaoluks, mis tingiks ümberpaigutamise menetluse alustamise, seda ei näe ette ka kehtiv Vangistusseadus. Seega kaebaja väljatoodud põhjus teise vanglasse paigutamiseks ei andnud vanglale alust ümberpaigutamise menetluse alustamiseks ning vangla keeldumine teise vanglasse ümberpaigutamisest oli põhjendatud ja õiguspärane. Tartu vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes kaebaja pidas oma õigusi rikkuvaks ka seda, et tal ei võimaldatud teostada õega videokõnesid. Tartu vangla on vastuses kaebaja kahjunõudele selgitanud, et Vangistusseaduse kohaselt hõlmavad vanglavälise suhtlemise vormid võimalust teostada telefonikõnesid, suhelda lähedastega lühi-ja pikaajalistel kokkusaamistel ning võimalust pidada kirjavahetust. VangS § 311 kohaselt ei ole kinnipeetaval lubatud kasutada internetti, välja arvatud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, 5 mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele, kohtulahendite registrile, Riigikogu veebilehele ja õiguskantsleri veebilehele. Kinnipeetaval on keelatud juurdepääs veebilehe osale, mis võimaldab elektroonilist suhtlemist. Kohus märgib, et Vangistusseadus ei näe ühe vanglavälise suhtluse vormina ette videokõnede tegemist ning kinnipeetaval ei ole võimalik vanglas viibides kasutada arvutit ja internetti lähedastega suhtlemiseks. Kaebajal õega suhtlemiseks oli võimalik kasutada muid suhtlusvorme (nt telefonikõned, kirjavahetus). Kohus leiab, et Tartu vangla ei tegutsenud õigusvastaselt Xile videokõnede teostamise võimaldamata jätmisel. Vastustaja andmetel kaebajal ei ole toimunud ühtegi pikaajalist kokkusaamist. Vangistuse jooksul on kaebajal toimunud ainult üks lühiajaline kokkusaamine -15.09.2015 tuttava Yga. Seega ei ole ei enne Tartu vanglasse paigutamist ega ka peale seda, kui kaebaja paigutati ümber Tallinna vanglasse (s.o peale 06.07.2020), toimunud ühtegi kokkusaamist õega. Sellest võib järeldada, et kaebajal ei oleks kokkusaamisi õega toimunud ka siis, kui ta oleks vaidlusalusel perioodil viibinud Tallinna vanglas. Seega ei saa eeltoodud asjaoludele tuginedes eeldada, et just Tartu vanglas viibimine oli takistuseks kaebajal õega kokku saada, arvestades seejuures asjaoluga, et kaebajal ei ole õega kokkusaamisi toimunud ka pärast Tallinna vanglasse ümberpaigutamist. Kaebaja väitel on temale mittevaraline kahju tekkinud seoses kaebaja psüühilise tervise halvenemise ja inimväärikuse alandamisega Tartu vangla poolt.

§ 9

lg-s 1 on piiratud füüsilisele isikule mittevaralise kahju rahalist hüvitamist juhtudega, kui kahju on põhjustatud avaliku võimu poolt süüliselt väärikust alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega, st vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 27.06.2017 otsus haldusasja nr 3-3-1-9-17, p 13). Kehtiv kohtupraktika ei ole pidanud mitte igasuguseid ebamugavusi piisavaks mittevaralise kahju tekkimiseks, vaid on rõhutanud, et ületatud peab olema ka teatud raskusastme künnis (nt Riigikohtu19.06.2012 otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 25; 17.06.2010 otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p –d 19 ja 23). Kohus on seisukohal, et kaebuses toodud põhjendused, mille tõttu ei ole kaebaja saanud vaidlusalusel perioodil oma õega kohtuda, ei saanud kaebajale tekitada

§ 9

lg-s 1 kirjeldatud tagajärgi, sh alandanud tema inimväärikust ega kahjustanud (halvendanud) tervist ulatuses, mis tingiks mittevaralise kahju hüvitamise.

§ 7

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamine õiguskaitsevahendina võimalik, kui isik on eelnevalt kasutanud

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaseid õiguskaitseabinõusid. Asjast nähtuvalt kaebaja ei ole vaidlustanud Tartu vangla 19.12.2019 vastuskirja, millega vangla jättis rahuldamata kaebaja 20.11.2019 taotluse viia kaebaja üle Tallinna vanglasse. Lisaks on Tartu vangla, järgides kehtivat seadusandlikku regulatsiooni, õiguspäraselt jätnud algatamata kaebaja Tartu vanglast Tallinna vanglasse ümberpaigutamise menetluse, kuna selleks puudus õiguslik alus. Samuti on vangla tegevus olnud õiguspärane kaebajale Tartu vanglas videokõnede teostamise võimaldamata jätmisel õega suhtlemiseks. Eeltoodule tuginedes kohus leiab, et Tartu vangla tegevus ei ole olnud vaidlusalusel perioodil õigusvastane ning ei ole põhjustanud kaebajale väidetavat mittevaralist kahju. Kaebaja ei ole kaebuses ega vanglale esitatud kahjunõudes veenvalt põhjendanud, milles täpselt seisnes temale tekitatud psüühilise tervise halvenemine. Samuti on paljasõnaline väide kaebaja inimväärikuse alandamise osas. Olukord, kus kaebaja ei ole saanud mingil perioodil õega kohtuda, võib küll tekitada ebamugavustunnet, kuid seda ei saa tõlgendada inimväärikuse alandamisena. Seejuures 6 kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kohtule esitatud andmete kohaselt ka pärast Tallinna vanglasse ümberpaigutamist (s.o peale 06.07.2020) ei ole kaebaja oma õega kohtunud. Kohtu eeltoodu põhjal asub seisukohale, et Tartu vangla ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ega ole temale põhjustanud kaebuses märgitud mittevaralist kahju. Kuna Tartu vangla tegevus ei ole kaebajale põhjustanud rahaliselt hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju, puudub alus kaebuse nõuete rahuldamiseks. MENETLUSKULUD HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Kaebaja oli menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda. Muus osas jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. /digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik 7